Eestlaste õuel on kergejõustiku EM-i järel vaikus. Võinuks olla pidu, kuid kaks kõige "jamamat" kohta medalisaajate joone all ei anna selleks just põhjust. Kui veidi naabruses ringi vaadata, ei oleks isegi nutt liiast. Läti ja Leedu naised päästsid oma maa au ning viisid Barcelonast kirkaima medali koju - vastavalt kaugushüppest ja maratonist. Soome leppis ühe pronksiga (kolme aasta tagune maailmameister Tero Pitkämäki!) ning Rootsi sai viimasel võistluspäeval Holmi ja Bergqvisti tuules kõrgushüppehõbeda, sedapuhku Emma Greeni nimele. Olgu, lohutagem end sellega, et rootslaste ja soomlaste koondised olid Eesti omast poole suuremad, nii et üht medalit nende puhul väga suureks õnnestumiseks pidada ei saa. Kõrvutagem neid või Aserbaidžaaniga, kes oli välja pannud vaid viis sportlast ja lõikas võistluspõllult ühe pronksi või Horvaatiaga, kes tuli Hispaaniasse 12 atleediga ja lahkus 2 kullaga. Nõnda kaubeldakse kasuga... Aastad pole aga vennad ja kui "meie omad" ikka trennis käivad ja tahtmist teritavad, võime rõõmustamise mõnele tuleviku võistlusele ajastada.
Tänavuselt EM-ilt jäi siiski kõige eredamalt meelde ja küllap ka ajaloo annaalidesse üks mees: prantslane Christophe Lemaitre, kolmekordne Euroopa meister. Kiireim valge mees planeedil Maa. Kui panna siia kõrvale ka heledanahaline 100 m naiste tšempion Verena Sailer, tähendab see pidu rassistide õuel. Ja miks mitte pidutseda, kui valge rassi jaoks on sprindidistantsid aastakümneid kehvad medalialad olnud. Oli seegi vist vaikus... enne tormipuhangut?
Noorukese Lemaitre'i puhul on tegemist kahtlemata taevast langenud talendiga, kelle tipptulemused on vaatamata Barcelonas korraldatud kübaratrikile kindlasti alles ees. Ehk pole lendaval prantslasel head šanssi ega isegi pisukest lootuskiirt jamaika ja ameerika ässade vastu, kuid kui Lemaitre mõttes inimvälgu Usain Bolti kõrvale stardipakule seada, võib juba praegu nahal erutusvärinaid tunda. Tõehetked on lähedal. Kui ainult Lemaitre ülemaailmsetel tiitlivõistlustel selle kõige jamama kohaga leppima ei peaks...
