Mida kardad, saab tõeks

Kinnisidee ei ole tavaliselt hea idee. See on nagu ähmastav kae vaimusilmal, mis sunnib kobama pimeduses, aheldab kujutlusvõimet ja nurjab arukaid mõtteid. Ent vahel võib kinnisidee saada seemneks ühele väärt teosele.

Pixabay

Juhtus nii, et paar aastat tagasi tuli mul ilma mõistliku põhjuseta silme ette veider kuju. Vanadaam, tume maani kasukas seljas. Käe otsas oli tal must reisikohver, mis tundus üsna raske. Kõrvas särasid kaunid briljandid. Kasukast tõusis raipehaisu, kohver näis kulunud ja plekke täis, aga briljantidega kõrvarõngad olid kahtlemata haruldased ja kallid. Nägin teda kõledas betoonkolossis, mingi nõukaaegse tornmaja trepikojas.

Kes see daam oli ja mis asju ta ajas, jäi mulle selgusetuks, kuid ma otsustasin selle välja uurida. Ilmsi nähtud unenäost sai alguse põnevuslugu "Ta tuleb läbi seina".

Ausalt öelda oli see tundmatu daam mul risti jalus. Aga ma pidin ta kuidagi raamatusse panema, andma talle mingi rolli, mille saaks süžeega siduda. Kirjutades olin sama kaitsetus ja ootusärevusega pingestatud positsioonis nagu lugeja, kes raamatut esimest korda loeb. Uudishimu tiris mind mööda lehekülgi edasi. Read raamatus on minu jäljed, mille sel avastusretkel maha jätsin. Lugeja, kes mulle järgneb, astub mööda mu jälgi. Nii on iga raamatuga. Aga see retk oli minu jaoks ohtlikum ja väsitavam kui eelmised.

Ma ei ole raamatut kirjutades veel kunagi nii palju kõhelnud, otsinud, ümber mõelnud, lõiganud, kleepinud, kustutanud ja veelkord ümber mõelnud. Muutsin korduvalt suunda (ehk süžeed). Erinevad ideed, motiivid ja tegelaskujud tulid ja läksid.

Ei ole õige öelda, et nägin kohutavalt vaeva. Kirjanduslikud ideed on nagu pallid, kurikad ja lõõmavad tõrvikud žonglööri käes. Ma lihtsalt ei leidnud ühe hoobiga õigeid vahendeid, mida õhku lennutada. Oli üksjagu pusimist, enne kui lugu paika loksus ja tõrvikud keereldes lae alla lendasid. Kas järgneb ka aplaus õnnestunud numbri eest, näitab aeg.

*

Pixabay

Olulised sündmused ses raamatus leiavad aset üheksakorruselise tornmaja trepikojas. Minu kui maalapse jaoks on suurlinnades asuvate hiiglaslike kortermajade trepikojad õudsed paigad. Neis on midagi ebaloomulikku. Läbi paljude korruste lõikuv jahe ja hall betoonkoobas meenutab ürgse monstrumi kõri. Elanikud ta sees on nagu tähtsusetud parasiidid. Iga aste neil lõpututel treppidel on otsekui kirjadeta hauaplaat. Just selline miljöö sobib suurepäraselt ühe õudse loo tegevuspaigaks.

"Ta tuleb läbi seina" kõneleb mitut masti otsijatest, õnneküttidest ja valevorstidest. Tõde vabastab, aga vale vangistab. Ometi on valed nii ahvatlevad. Inimesed mässivad end vabatahtlikult valedesse nagu pehmesse villatekki, uskudes siiralt, et just nõnda on nad jäise maailma eest kõige paremini kaitstud. Valede villatekist võib aga ühel hetkel saada okastraadist võrk, mis kraabib ihusse sügavaid haavu. Suured ja teravad valed vigastavad rängalt - nii seda, kes okastraadi sees, kui ka neid, kes talle pahaaimamatult läheneda püüavad.

Õnneotsijaid on kolme liiki. Ühed varastavad õnne teiste käest, sest see on nende meelest lihtsaim tee õnnelikuks saada. Teised otsivad heleroosat õnne kogu elu, rühivad visalt silmapiiril terendava paradiisi poole, kuni avastavad: see oli vaid miraaž. Kolmandad teesklevad lakkamatult. Nad demonstreerivad igas seltskonnas ja igal võimalikul moel, kui meeletult õnnelikud nad on, ehkki tegelikult laiub neil hinges ääretu tühjus.

See raamat räägib inimestest, kes tahavad, et neid märgataks. Tähelepanuvajadus on inimlik. Õhk ja vesi, tähelepanu ja tunnustus - nendeta ei saa. Laps nõuab tähelepanu, sest ta tahab, et temaga arvestataks. Ta vajab hoolt. Lapseliku tähelepanuvajaduse kaht poolust esindavad raamatus juutuuber Kätriin ja invaliid Urve. Nad ei saa seda, mida vajavad. Kas see on nende süü?

On ka üks unetu õnneotsija, kes tahaks hoopis märkamatuks jääda: tudeng Selmar, endine kanepisõltlane. Ta elab vaikset ja tühist elu, aina vaeveldes ja otsides. Kusjuures, ta ei tea isegi, mida otsib.

Pixabay

Väsimatu otsija on ka kirjanik Andri. Ta on kahtlemata andekas (vähemalt enda arust), kuid tema annet ei märgata ega väärtustata piisavalt. Ta tahaks olla imetletud, särada nagu tähed, mida ta juba lapsest saati on vaadelnud ja uurinud. Ta ihkab lennelda Linnuteel, kuid maised kütked takistavad teda.

Kriminaaluurijad Martti ja Hando otsivad tõde ning armastust. Õigupoolest on nad mõlemad armastuse leidnud, kuid armastus, jah, on säärane müstiline värk, mille puhul pole miski päris kindel. Nad otsivad üht tõde ja armastavad sama naist. Milline draama!

Ja muidugi Daisi. Salapärane haldjalik tüdruk, keda õieti ei märgatagi. Mis tema peas küll toimub? See briljantkõrvarõngastega vanadaam ajas ta hulluks. Mida ta, vaene hing, otsib? Ta kaotas end juba aastaid tagasi, ta otsib iseennast.

*

Ma ei kirjuta raamatuid kunagi ühe suure tükina. Ei ole mul nii, et alustan esimese lausega ja viimasena kukub paberile viimane lehekülg. Seekord sai esimesena valmis 8. peatükk alapealkirjaga "Teispool tuhka ja liiva". See võiks sama hästi olla ka iseseisev novell, mis kõneleb kahest endisest kallimast, kelle suur armastus sai aastatega viimseni otsa. Nad kohtuvad oma tütre kirstu ääres, surnu viib nad korraks jälle kokku. Nad ei vaheta ainsatki sõna. Mõttes süüdistavad nad teineteist ja natuke ka saatust. Mõlemad vedasid oma last alt. Kuid kas see olekski saanud teisiti minna?

Viimasena panin paberile tagantpoolt neljanda peatüki, "Mister Valentine". See on ilmselt üks dramaatilisemaid tekste, mida eales sigitanud olen. Punkti panin 30. jaanuaril, Tammsaare sünnipäeval. Rännak, mida olin kõheldes alustanud ja ülemäära rabeledes läbinud, jõudis lõpule. Kõigist võimalikest versioonidest, mis mu peas kumisesid, sai kirja see parim. Ma loodan.

Natuke kriitikat ka. Raamatus avanevad portreed jätavad puhuti stampliku mulje. Edev ja nartsissistlik juutuuber. Joodikutest külaelanikud. Nussinäljas seelikukütt. Ebanaiselik naisprokurör. Paaniliselt vastassugu pelgav aseksuaal. Taevas halasta! Miks ma nad ometi sellisteks maalisin?!

Ega mul polegi enda kaitseks muud öelda, kui et iga tegelane sünnib just nii, nagu ta sünnib. (Mõttekas vabandus, kas pole?) Jah, kõik juutuuberid, aseksuaalid ja maainimesed pole sellised, nagu ma neid ses raamatus kujutan. Kuid ka säherdused tüübid, just selliste kiiksude ja kaaksudega, on ka päriselt olemas.

*

"Ta tuleb läbi seina" on kardetavasti mu kõige süngem raamat. Kuid ka öö on kõige pimedam vahetult enne koitu. Melodraamat jagub samuti rohkem kui mu eelmistes põnevuslugudes, kuid krussiläinud suhteid ei saagi ilma "melota" lahti harutada. Eelnevate põnevikega võrreldes on "Ta tuleb läbi seina" kahtlemata realistlikum. Ei ole siin pöörast laipade paraadi ega üle-elusuurust kriminaalset müsteeriumi. Kui mõned kunstilised liialdused kõrvale jätta, võiks selline juhtum ka päriselt aset leida. Realism võimendab traagikat.

Pixabay

See on lugu purunenud perekondadest. Vanemad teevad lastele haiget ja lapsed vastavad samaga. Armastus, mis näis suur ja vägev nagu ennemuistne kivilinnus, variseb põrmuks. Järele jäävad üksildased tusased inimesed.

Igaühel on oma luupainaja, kes seina taga hiilib. Mida inimene kõige enam kardab, saab varem või hiljem tegelikkuseks. Tondid toituvad hirmust. Neil ei ole varju, nad ise ongi varjud.

Loe veel:

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga
Hirm sööb hinge seest
Teeme elu põnevaks!

Mure astub läbi seina

Sa jutustad mulle imepärastest asjadest, kuid kõige imepärasemad siin maailmas on meeste ja naiste kannatused. Pole olemas midagi mõistatuslikumat kui õnnetus.

Oscar Wilde "Õnnelik prints"

Kui paljud meist on õnnelikud? Kohe päriselt - õnnelikud. Just siin ja praegu. Küllap vähesed. Küünikud ütlevad, et ainult idioot on kogu aeg õnnelik. Ühed härrased laulavad: "Me nooruses unistame õnnest, kuid õnn nii sageli meist mööda läeb." Hõbelokkidega proua teisel laval aga kuulutab: "Õnn, sa varjad end, kuid lõpuks tuled siiski!" Pessimistid ja optimistid. Kumba õnn sagedamini külastab? Vist ikka optimiste. Aga kui õnn jäljetult kaob, jääb pessimistide armee talle järele lehvitama.

Mure on loomulik tunne, kuid ometi tahetakse tast võimalikult kiirelt ja valutult lahti saada. Mure jälitab inimest hällist hauani nagu vari. Ükski inimene pole sündinud naerdes. Siia ilma sattudes nutame kõik. Üsna vähe on neidki, kes naeruga lahkuvad. Elu võtab naerutuju.

Pixabay

Kes tahab suuremast murest pääseda, peab pääsema väiklaste, kitsarinnaliste ja külmade inimeste küüsist. Kõik hädad tulevad ikka suhetest, olgu need siis perekondlikud, tööalased või romantilised. Töö- ja koolikius raspeldab päevast päeva lõpmatult paljude inimeste närve. Ja kui palju südameid on lõhkenud õnnetu armastuse pärast!

Aga kodu ja perekond? Seal, kus peaks valitsema armastus, mõistmine ja hool, võtab kurvastavalt sageli maad viha, hukkamõist ja ükskõiksus. Ikka juhtub nii, et vanemad teevad oma lastele haiget ja lapsed vastavad tahtmatult samaga. Nii mõnedki abielupaarid elavad aastakümneid koos ilma sügavama kiindumuseta. Kui vanem põlvkond manalasse variseb ja nende mammon maa peale jääb, läheb paljudes peredes lahti armutu aardejaht. Ei tunne siis vend vennakest ega õde õekest.

Suhete rägastikus tekkivad pinged toodavad stressi ja kõikvõimalikke tõbesid, mis võivad halvimal juhul viia töö- ja eluvõimetuseni. Jah, õnnetumast õnnetud on võimetud elama, nad on lihtsalt olemas ning põrnitsevad altkulmu võõraid pillerkaare. Pole midagi magusamat kui iseenda rõõm ja midagi kibedamat kui kellegi teise oma.

*

"Ta tuleb läbi seina" on murelik raamat. See kõneleb inimestest, kes tahavad olla õnnelikud, kuid ühtede jaoks on õnn vaid pelk miraaž, milleni kunagi ei jõuta, ning teiste jaoks nagu laokile jäänud leivakannikas, mida suurt nälga tundes võib karistust kartmata nahka pista. Õnnetu teeb ka teised enda ümber õnnetuks. Kes suudaks purustada selle nõiaringi?

Õnnetuse mõistatus ei leia iial lahendust. Aga inimene - nagu kõik jahti pidavad loomad ja linnud - on väsimatult otsiv olend. Kuni ta õnne otsib, püsib tema kannul ka lootus. Anname veelkord sõna mister Wilde'ile:

Me kõik lebame rentslis, aga mõned meist vaatavad tähti.

Samast sarjast:

Kuula! Näkid laulavad
Vaataks kuradile näkku

Pealiskaudsuse võlu

Mõne inimese kohta öeldakse: ta on nii ebasümpaatne, kohutav, ennast täis, õel ja läbinisti vastik, õudsemat inimest polegi olemas! Teised ütlevad sellesama isiku kohta: ta on nii heasüdamlik, soe ja sõbralik, meeletult töökas, aus ja hoolas, paremat inimest polegi olemas! Kellel on õigus?

Pixabay

Inimesed on nagu raamatud. Mis ühele meeldib, jätab teist külmaks. Ühes tärkab armastus, teises lahvatab viha. Mõni näeb raamatus-inimeses ainult voorusi, teine üksnes puudusi. Osad inimesed ei sobi karvavõrdki kokku. Kui nad ühte ruumi satuvad, tõuseb temperatuur ja ülepinge ähvardab korgid läbi lüüa. Me kanname endas eelarvamusi, mõtteid ja tõekspidamisi, millega tekitame kelleski paratamatult tuska, pettumust või suisa raevu. Ometi ei suuda paljud meist leppida, et täiuslikku inimest ega täiuslikku raamatut pole olemas.

Lahkhelide vundament on mõistmatus. Erineva päritolu, hariduse, kasvatuse ja mõttelaadiga tüübid ei satu just tihti samale lainepikkusele. Kõik ei viitsi ega tahagi seda seltskondlikku raadionuppu kruttida, et sobiv üksmeele lainepikkus üles leida. Nõnda siis istutakse kaevikus ja loobitakse vaenlaste poole oma "tõe ja õigusega" täidetud mürske. Kusjuures, moodne kaevikusõda - toimugu see poliitilisel, kultuurilisel või mis tahes pinnal - on väga humanistlik. Me ei taha oma kalleid vaenlasi hävitada, me kollektsioneerime neid. Kleebime neile külge mõne kõlava sildi, sätime klaasi taha ja imetleme neid nagu suurt varandust.

Mõnda inimest ei olegi lihtne mõista. Öeldakse, et tal on keeruline iseloom. Ka paljud raamatud pole igaühele mõistetavad. Ja põhjus ei peitu tingimata selles, et lugeja on loll. Mõnikord on otse vastupidi, lugeja on raamatu jaoks liiga tark. Ülemäära tark lugeja ei näe rahvaliku lihtsuse sära ega suuda nautida pealiskaudsuse võlu. Kes on sügavalt kiindunud ooperisse, ei mõista, miks paljud fännavad hoopis süldimuusikat. Kes veetnud hulga mõnusaid tunde Dostojevski kaisus, ei tee väljagi Dan Browni sarmist. Kui see tilluke tõde raamatute maailmas kehtib, kas pole ka inimeste maailmas nii, et keerulise loomuga inimesed on hoopiski väga lihtsad, tavalised, ilma kirevate sulgede ja sügavalt metafüüsiliste mõteteta?

Pixabay

Enamikele lugejatele meeldib, kui tekst on sisutihe (aga mitte tingimata mõttetihe - see on hoopis teine asi). Palju tegevust ja tegelasi, üks pööre järgneb teisele, natuke nalja ning mõni ilus mõttetera ka sekka - no mida sa hing veel ihkad! Kui kogu see kupatus peab ära mahtuma loetud lehekülgedele (300 on juba väga palju), ongi pealiskaudsus eostatud. Ja see pole sugugi halb. Pealiskaudsus on lihtsuse noorem vend.

Olen vahel mõelnud, miks isikupärased raamatud tunduvad nii eluvõõrad. Uudne teema ja värske käsitlusviis ei taga usutavust ega psühholoogilist veenvust. Varjamatu isikupära ja kirjanduslik küpsus astuvad harva ühes taktis. Aga klišeed - need päästavad pea iga raamatu! Klišeed teevad teose elulähedaseks, sest elu kubiseb ju samuti klišeedest.

Lihtne lugeja, kelle igav elu koosneb hallidest argipäevadest, tahab raamatu kaudu kogeda midagi sellist, millele tal tegelikkuses ligipääs puudub. Ent seejuures tahab ta kohata tuttavaid olukordi, motiive, tegelaskujusid ja mõttekäike. Liiga lennukas kujutlusvõime, liiga isikupärane keel ja vaimulaad peletavad massid raamatust eemale. Klišee annab lugejale turvatunde ja garantii, et teda ei rebita välja tuhkhallist mugavustsoonist.

Tihti kiputakse kõike tavapärast nimetama klišeeks, andmata endale aru, et tavalisus tähendab normaalsust. Enamik inimesi on tavalised. Miks poplaulud on populaarsed? Sest need on tavalised. Miks hollywoodikad ajavad kokku sadu miljoneid dollareid? Sest need ei paku midagi põrutavalt uut. Looming ei pea olema iga hinna eest eriline, tuleb julgeda olla tavaline, see kõnetab tavalist inimest. Me tahame näha, kuulda ja tunda endasuguseid.

Pixabay

Olen saanud mägede viisi kirju, mis nõrguvad vaimustusest. Inimestele meeldivad mu põnevusjutud, nad on tänulikud lugemiselamuse eest. Olen ka ise mõelnud: miks? Ma ei kirjuta ju kuigi hästi, mu teosed pole tähelepanuväärsed. Samas mõistan: kunstist rikkumata lugeja lepib vähesega. Kodune suutäis on tihtipeale mõnusam kui kolmekäiguline lõuna Michelini tärnidega restoranis.

Lihtne lugeja ei nõua palju. Piisab sellest, kui laul on ilus, film naljakas ja raamat põnev. Lugejaid ei huvita niivõrd tegelaste arengupsühholoogia, kujundid ja sümbolism, vaid lugu. Lugu, mis haarab, lummab ja ahvatleb. Lugu, mis hämmastab, hullutab ja rõõmustab.

Pealiskaudselt ei ole võimalik maalida välja pooltoone või siseneda tegelaskujude mõttekosmosse. Aga kas see peab olema omaette eesmärk? Ehk piisab sellestki, kui õnnestub kellelegi rõõmu teha. Rõõmutegemine olevat küll meelelahutuse siht, kunsti eesmärgid on kõrgemal.

Kuid mis on siis elu ilma väikese rõõmuta?