Ärge sodige raamatuid!

Mulle ei meeldi autogramme anda

Raamatud on kallid. Mitmes mõttes. Enne, kui raamat jõuab lugejani, läbib see pika teekonna, kus iga etapp ühte koma teist maksab. Kirjastamine ja trükkimine on kaunis kulukas. Toimetaja ja kujundaja tahavad ka võid leiva peale saada. Transport ja ladustamine pole samuti tasuta. Raamatupoed napsavad kaanehinnast vähemalt 50 protsenti. See vasest pennike, mis kogemata üle jääb, veereb autori tasku.

Giphy

Aga ma ei taha rääkida siinkohal raamatust kui kaubast, mis allub paratamatult turumajanduse karmidele reeglitele. Astun hoopis metafüüsika valda ja kõnelen raamatust kui teosest, millestki haruldasest ja peaaegu kordumatust, sellest mitmelehelisest inimvaimu viljast, mis on võtnud käegakatsutava kuju. Eks e-raamatudki ole mingil moel raamatud, kuid need pole siiski "päris". E-raamatutel on paberraamatute ees ometi üks eelis: nende sisse ei saa autor kirjutada pühendust ega autogrammi.

Mulle ei meeldi kohe üldse autogramme anda, ehkki mõne lugeja jaoks on see kohutavalt tähtis, kui autor on tiitellehest tindiste varesejalgadega üle käinud. Justkui lisaks see teosele väärtust. Ei nõustu teiega, armsad kodanikud! Raamat on minu jaoks nii püha, et kui mul oleks siidikindad, ei võtaks ma nendeta raamatut kättegi. Rasvased sõrmejäljed lehtedel on niisugune pühaduseteotus, mille eest on paras karistus ainult põrgutuli. Säärasena, nagu raamat trükikojast välja vupsab, peab ta säilima aegade lõpuni, aamen.

Olen minagi kingituseks saanud autori pühendusega raamatuid, kusjuures kirjameistrid ei vaevu küsimagi, kas ma seda tahan. Ei, ma ei taha sodi-podi, mulle kõlbab ainult neitsilikult rikkumata raamatukene. Ükskord tabas mind ka poest ostetud raamatuga ebameeldiv üllatus: autor oli sinna oma pookstavid jätnud, soovinud koguni head lugemist. Aga minu tuju sai rikutud, olin raisanud raha äratrööbatud raamatu peale.

Inimesed kipuvad üldse raamatutega nii kergekäeliselt ringi käima, nagu polekski need jumalikud ilmutused, vaid hoopis hiina kapsad. Kes kritseldab äärtele märkmeid, kes joonib ridu alla, kes puistab lehtede vahele saiapuru. Mõni memmeke pistab vana kombe kohaselt raamatu vahele lilli, kommipabereid või sukasäärest võetud rahatähti. Ka raamatukogud kipuvad nende hoolde antud teoseid oma templite ja kleepsudega rikkuma. Võtke teatavaks, et ainult selline raamat, mida keegi ei puuduta ega loe, on kõige väärtuslikum!

Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed

Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.