26. aprill 2012

Vene kiriku eripära: võim, vaim ja mässavad kiisud

Venemaa naabritel juba igav ei hakka. Paar nädalat enne „Putini valimisi“ müristas Moskva Lunastaja Kristuse kirikus punkbänd/kunstiline rühmitus, mille olemasolust varem vaevalt teati. Pussy Rioti liikmed pöördusid taevaste vägede poole, et paluda patriarhile mõistust ja tugevamat selgroogu, mis ei lubaks pidevalt Kremlimeeste ees kummardada. Kui lepime kokku, et pungikiisude etteaste vastab kõigile kunsti tunnustele, oli võimude reaktsioon loomulikult ebaõiglane. Kunst tähendab ennekõike loomingulist eneseväljendust. Seega tõestab Pussy Rioti puuripistmine, et Venemaal on väljendusvabadus tõsiselt piiratud. Pisike pind, mis kirikumiljööst välja tõmmati, näitab ilmekalt määratut palki võimukandjate silmas.

Ometi ei lakka kummitamast Pussy Rioti esinemisega kaasnev küsimus: kas kirikus võib ikka protestida või niisama punki teha? See küsimus sünnitab isegi kristlusest irdunud Eestis kirglikke vaidlusi. Kirik on kultuskoht – fakt. Kiriku territoorium on püha, vaba paljudest ilmalikest kiusatustest, popkultuuri prügist ja elunautlemise lärmist. Siiski ei maksa unustada, et õigeusu, iseäranis vene õigeusu side ilmaliku võimuga on üsna tugev ja hämmastavalt elastne.

Pärast seda, kui türklased vallutasid 1453. aastal õigeuskliku Bütsantsi keskuse, võimsa Konstantinoopoli, kolis idakristlaste pealinn järk-järgult Moskvasse. 16. sajandi alguses käis harras Pihkva munk Filofei välja kurikuulsa Kolmanda Rooma idee, mille järgi pidi kolkalikust Moskva suurvürstiriigist kujunema Igavene Impeerium. „Võta kuulda, Sa jumalakartlik tsaar,“ kirjutas Filofei Vassili III-le, „kõik ristiusku riigid on üheks saanud Sinu riigis. Kaks Roomat on langenud, aga kolmas püsib ja neljandat ei saa olema.“ Ajalugu on kogu oma iroonilises traagikas kinnitanud, et see viiesaja aasta tagune loitsulik ettekuulutus peab paika ning selle mõju pole lahtunud. Venemaa valitseja, nimetatagu teda tsaariks, keisriks või presidendiks, on endiselt bütsantsliku kiriku vaimne vardja.

Kui enamlased Oktoobrirevolutsiooni järel võimu juurde pääsesid, peeti kirikut pelgalt poliitiliseks vastaseks. Hiljem, 1920. aastatel, lükati käima ateistlik propagandamasin, mille Stalin täistuurile seadis. Ent temagi hammas ei hakanud kiriku peale. Talupoeglikud venelased olid usust läbi imbunud ning ammugi oldi harjutud sellega, et õigeusk kuulub Venemaa külge nagu suled varese selga – eks kitku ta paljaks ja vaata, mis linnu saad! Ilmalik ja vaimulik võim pole kusagil nii vennastunud kui Vene riigis. Õigeusu mõtteviisi kohaselt toimib jumalik valitsus läbi ilmaliku valitseja, kelleks oli algselt Bütsantsi keiser. Lääne pool koondus kõrgem vaimulik võim paavsti kätte, mis osutus soodsaks pinnaseks klassikalisele võimu ja vaimu vastasseisule.

Õigeuskliku kiriku ja lihtrahva suhe on mäletamatutest aegadest peale olnud väga praktiline. Papp lubab koguduseliikmetele kõiksugu paganatempe – peaasi, et inimesed kirikus käiks, küünla süütaks ja korjanduskarpi mõne kopika poetaks. Aastakümneid kestnud vaimne vägistamine, sealhulgas räme ateismikampaania, ei ole vene rahvast kirikust lahti raputanud. Kui päevavalgele tuuakse mõni imettegev ikoon või reliikvia, seisavad huvilised tunde pikas sabas, valmis trotsima ka lõikavat pakast, et müstilist objekti oma silmaga näha.

Niisiis, kui võtta arvesse, et vene kirik on erinevate eluvaldkondade ühenduslülina ka poliitiline ja äriline asutus, paistab isegi Pussy Rioti punginaiste sooritus väheke teises valguses. Eesti õigeusklikes või luteri kirikutes ei oleks poliitilistel protestidel sellist tähendust kui Venemaal. Võimuvastased meeleavaldused käivad meil Toompea lossi ees, mitte kõrvalasuvas Nevski katedraalis. Samas väärib meenutamist, et toosama katedraal kerkis 19. sajandi lõpul Toompeale otsekui hiiglaslik vene võimu biitseps, mida nähes ei tohtinud tekkida kahtlust, kellele need alad kuuluvad. Jällegi märk usu ja poliitika kestvast liidust.

Hoopis omaette seisab küsimus, kas Pussy Rioti esinemine oli ikka moodne kunst, mingi performance’i sugukonda kuuluv akt või paljas provokatsioon. Ehk oleks sobiv lahendus, kui nentida, et tegemist oli kunstiliselt motiveeritud poliitprotestiga. Kindlasti polnud see huligaansus, milles naisi süüdistatakse. Ühtki risti ega ikooni ei rüvetatud, küll aga lõhuti senine arusaam kirikust kui pungivabast tsoonist. Mässavad kiisud tahtsid skandaali ja nad said selle. Isikliku vabaduse hinnaga.

Mõjuka prantsuse mõttehiiu ja „teadmiste arheoloogi“ Michel Foucault’ sõnutsi pole religioon muud kui poliitiline võim. Jälgides Venemaal toimuvat, paistab see söakas väide üsna vettpidavana.

20. aprill 2012

„Seltsimehed naised!“

See armastatud filmijandist pärinev väljend on otsekui rusikas silmakoopas, millega käesolevat mõtisklust alustada. Samal ajal, kui „sooline võrdõiguslikkus“ ja „sooneutraalsus“ mõningatel ihudel karvad püsti ajavad, tekib hämmastavalt palju pahandust nii-öelda mehistest sõnadest.

Hiljuti võis meediast kuulda Lasnamäel allapudenenud rõdupiirdest – ning vaid õnnekombel ei saanud läheduses toimetanud „kojanaine“ sellega pihta. Alalõpmata tarvitatakse Ene Ergma kohta veidrat tiitlit: Riigikogu esinaine. Miskipärast ei paindu aga keel piisavalt, et nimetada tema kolleegi Laine Randjärve „aseesinaiseks“. Järsku aitaks sooneutraalsust säilitada see, kui pruukida rohkem ilusat inglisehõngulist laensõna „spiiker“?

Korraks kerkis päevauudistes esile ka naiste kaitseväeteenistuse küsimus. Soovolinik leidis, et üksnes mehi sõjaväkke kutsudes ei diskrimineerita kedagi. Võib arvata, et diskrimineerimine algab siis, kui kodumaa kaitsele asunud naist hakatakse „reameheks“ kutsuma. Küllap ujub sel juhul välja korrektoreid, kes kindralite ja leitnantide kõrvale „reanaisi“ asetavad. Mida enam naisi seni mehelikuks peetud tööaladele siirdub, seda rohkem nalja hakkab saama. Laeva navigeerivad tüürinaised, äri ajavad ärinaised ja talu peavad talunaised. Tollesama võrdõiguslikkuse tasakaalustamiseks ilmuvad haiglatesse „medvennad“ ja pesukodadesse „pesumehed“.

Keelepoliitika on paljuski alalhoidlik, jäädes seetõttu ühiskonna uuendustele jalgu. Ent kui koolitatud keeletargad väidavad, et „seltsimees“, „esimees“ ja „kojamees“ on sootud sõnad, pole põhjust keelelisi traditsioone vägisi murda. Rääkides ei teadvusta enamik meist, et kasutame igapäevaselt keelendeid, mis enam ammu tänapäeva tingimustele ei vasta. „Pane tuli põlema“ tähendab ju ikkagi käsku elektrilülitit vajutada, mitte tarenurgas pirdu süüdata. Kellel soovitatakse „ohje haarata“ ei tohiks hobuse puudumise pärast segadusse sattuda. Nõnda, nagu sauruste ajastul pinisenud sääsed on tänini säilinud merevaigu sees, konserveerub keeles üksjagu sõnu ja väljendeid, mille kasutamist ei maksa häbeneda.

Õnn seegi, et eesti keeles pole grammatilist sugu ja tema on ikka tema. Mitte temake.

8. aprill 2012

Alasti Jeesus ja andestamise jõud

Kas 21. sajandi inimesel on põhjust uskuda, et kahe aastatuhande eest elas Vahemere idakaldal üks mees, kes sündis neitsist ning tõusis pärast piinarikast surma üles, et vudida veel 40 päeva maa peal, kuniks tuleb valge pilvekuhi ja tõstab ta taevasse? Oh, dramaatikat ja vaatemängulisust on selle mehe, maailma kuulsaima naatsaretlase eluloos vähemalt sama palju kui „Star Treki“ ja „Meeleheitel koduperenaiste“ kõigi jagude peale kokku. Seetõttu võiks ju ka esitatud küsimusele jaatavalt vastata. Pühast Vaimust sündimine ja imeline elustumine pole mõistusele ületamatud probleemid. Seebikaid või ulmekaid nautides teadvustab ju iga vaataja, et talle pakutakse väljamõeldist, lugu, mida pole kunagi reaalselt juhtunud ega hakkagi juhtuma. Kelle aru fiktsioone ei salli, võib keskenduda „Aktuaalsele kaamerale“. Suurte lugude mõistmiseks jääb kainest loogikast väheseks. Väljamõeldised vajavad alati usku ning kui tõrksa mõistuse barjäär saab ületatud, seedib inimaju ka kõige pöörasemaid fantaasiaid.

Piibel pole teaduslik aruanne, vaid hinge toitev lugemik. Kõik pühakirjad kõnetavad lugejat sümbolite ja rohke mõistujutu kaudu. Kujundlik keel võimaldab teadvuses avada kõrgema tasandi, kus antakse tähtsatele küsimustele hoopis sügavamaid vastuseid kui argikeeles. Millist olulist tähendust sisaldab see äraleierdatud ja veider, ent ikkagi lummav lugu Jeesuse ristisurmast ja ülestõusmisest, mida kogu kristlik maailm isegi internetiajastul endiselt meeles peab ning pühitseb? Las ma jagan teiega oma tõlgendust.

Kristus oli korraga inimene ja Jumal. Mitte pooleldi seda ja teist nagu Herakles või kaks kolmandikku jumalus ja kolmandik inimene nagu Gilgameš. Jeesus polnud üldse lohesid jahtiv kangelane, vaid õpetaja, ravitseja ning kindlasti ka mässaja. Just mässumeelsuse eest talle surmanuhtlus määratigi. Kui Jeesus oli aga Taevane Jumal samavõrd kui inimlaps, tähendas ristisurm ühtlasi Jumala surmamist. Verd ihkav rahvamurd ei hooli enam üllastest ideedest – ei õiglusest, armastusest ega humaansusest. Jumalikkusega koos hävitatakse inimlikkus. Jeesus oli oma aja staar, ülim imetlusobjekt, seninägematu kaunishing, kes hävitati nagu pahasid seemneid külvav umbrohi.

Ristilööjad teotasid inimkeha – seda keha, millele Jumal oli Jeesuse kujul suure komplimendi teinud. Jumalast pühitsetud ihu häbistati kõige jõhkramal moel. Ristilööduid piitsutati, torgiti odadega, nende peale sülitati. Surmamõistetud naelutati risti külge alasti, nõnda ka Jeesus. Saamahimulised rooma sõdurid jagasid omavahel tema rõivad. (Kristlikel maalidel ja krutsifiksidel kujutatakse Jeesust siiski siivsalt niudevööga. Ühena vähestest julges teda adekvaatsemalt näidata Michelangelo.)

Ustavad jüngrid võtsid juhtunust vapustatuna oma õpetaja ristilt maha ning kandsid ta Kolgata mäe juures asunud aeda. Jeesus asetati sealsesse tühja hauda nagu liblikanukk kookonisse. Siis ei aimanud veel keegi, et paari-kolme päeva pärast koorub haruldane liblikas…

Esimene inimene, kes surmast ärganud Jeesust nägi, oli Maarja Magdaleena. Ometi ei tundnud ta esiti oma armastatud õpetajat ära. Ta arvas, et tühja haua kõrval seisab keegi aednik. Kuidas palun? Aednik?! Ilmselt tuleb arvata, et tol ajal töötasid aednikena orjad, kes kõrvetava lõunamaa päikese käes vammuseid ega hamesid ei kandnud. Surilina, millesse Jeesuse teotatud keha oli mähitud, lebas kenasti kokkupanduna hauas. Ta ilmus Maarja Magdaleena ette alasti, otsekui emaüsast tulnuna. Ta oli uuesti sündinud, elust ja tervisest pakatamas. Viigileheta, nagu Aadam Eedeni aias enne pattu langemist. Mida tal oligi enam häbeneda? Taassündinuna oli ta inimlik keha sisse pühitsetud. Uue Aadama kaudu oli Issand andestanud Vana Aadama patu. Vähe sellest: Jumal ise oli Jeesuse nahast läbi käinuna muutunud inimlikumaks. Vana Testamendi väiklase türanni asemele astus lepitav-lunastav õnnistegija.

Uus algus on alati võimalik, ütleb ülestõusmiselugu. Kannatused on see hind, mida tuleb maksta, enne kui sõrm ulatub restart-nuppu vajutama. Ära häbene oma keha, öeldakse samas. Su keha on taevastes töökodades voolitud teos. Lihavõtete aegse kevadepäikese õnnistavates tingimustes tasub igaühel mõelda taassünni võimalikkusele, sest uskuge või ärge uskuge, aga nii mõneski inimihus pesitseb väike Jumal, kes talub ja andestab kõike.

1. aprill 2012

Narruse kiituseks

Tõsistest asjadest kõnelemine võib iga-aastasel aprillihanede, -partide ja -kukkede päeval osutuda parajalt riskantseks. Aga tühja kah! Kes ei riski, see šampust ei meki, ütleb üks vanasõna. Igas naljas on ivake tõtt, ütleb teine. Niisiis, juba ennemuiste teati, et naljatlemine on tõsine asi ja ainult tõsiselt saabki sellest rääkida.

Miskipärast on levinud arvamus, et naljade iseloomu põhjal on võimalik terveid rahvaid lahterdada. Venelased on ropu satiiri austajad, prantslased armastavad eneseirooniat ja britid tihkavad teistest enam musta huumorit teha. Tükati võib see nii ollagi. Samas on raske nõustuda nendega, kes väidavad, et eestlaste naljasoon sarnaneb brittide omale. Peen inglise huumor, millel sageli õrn võllanööri vari väreleb, ei vasta sugugi pigem jämekoomikat ja ärapanemist kaifivale eestimaalasele.

Iseseisva vabariigi taastamisest alates küpsevad kõige rasvasemad palakesed paroodiaköögis. Juba 1993. aastal Vanalinnastuudios esietendunud „Prügikast“ naerutas rahvast toonaste riigitegelaste järeleahvimisega. Menutükile järgnes suisa kaks jätkulugu ning lõputut bürokraatiat ja vildakat kultuuripoliitikat pilkav vennaslavastus „Kassikuld“. Ka praegused tuntumad koomikud on oma loorberioksad välja teeninud paroodiaga: Henrik Normann, Jan Uuspõld ja paarisrakend Avandi-Sepp. Naistest pakub neile konkurentsi Pille Pürg.

Maitsekas paroodia, mis ei naeruväärista ega sildista, on kahtlemata keeruline kunst. Eestlaste omapärasid saab mugavalt seletada ajalookoormaga, nõnda võiks siinkohalgi oletada, et vajadus kuulsusi „tõmmata“ tuleneb okupatsioonikümnenditest, mil seda avalikult teha ei saanud. Teisalt paistavad ka ameeriklased silma paroodialembusega. Ükski Valge Maja asunik ei jää irvhammaste hoole alt välja. Pisikese IQ-ga Bush ja seksiskandaalidesse mässitud Clinton said omanimelisi pilasarju-multifilme lausa mitu. Kui üheksakümnendate alguses jõudis kinno USA paroodiafilm „Ässad 2“, joosti seda siinkandis ummisjalu vaatama ning „Titanicu“ tulekuni oli tegemist vaadatuima välisfilmiga. Nõnda see jänkide ja tšuudide Atlandi-ülene koostöö algaski…

Paroodiate magnetilisus seisneb äratundmisrõõmus. Seetõttu nõuab paroodia publikult eelteadmisi. Savisaart, Veskit ja Pohlakut võib küll hästi järele teha, kuid väljaspool Eestit need karakterid ei tööta. Kraadike kangem paroodia pilab konkreetsete isikute asemel tüüpe – üha korduvaid inimloomusi ja olukordi. „Ässade“ tegijaskond (Abrahams, Zucker jt.) on linale paisanud terve hunniku filme, mis naeruvääristavad Hollywoodi klišeesid, sealhulgas „Lennuk!“ ja „Palja relvaga“. Suutäie naerda saab mõistagi vaid see, kes ameerika filmitoodanguga kursis.

Mõnikord piisab vähesest, et vaatajais „ahhaa-efekti“ tekitada. Suurepäraseid sketšikavasid on viimastel aastatel esitatud Eesti Laulu raames. Vahepalana serveeritud Avandi ja Sepa eurolaulu-paroodiad kippusid 2010. aastal varjutama koguni põhirooga ehk tõelisi võistluslaule. Viimati võis iga televaataja enda või mõne lähedase ära tunda Suka ja Teplenkovi kehastatud õige eestlase kandidaatide seast. Need sketšid polnud salvavalt kurjad, vaid tervendavad, kosutavad, vabastavad. Just selliseid narritempe ongi vaja, eriti ebakindlatel aegadel, nagu praegu. Peegli peale ei maksa vihastada.

Ehkki paroodiates kujutatavatel stereotüüpidel on komme iseennast taastoota ning kinnistada läbimõtlemata eelarvamusi, avavad nad pahede mädapaiseid. Narridel on täielik õigus näidata, milles kuningas eksib. Seetõttu ongi pajatsitest ja koomikutest alati lugu peetud. Pisarad võivad kuuluda krokodillile, kuid naerdes ei saa valetada.
:D