Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.

Triljon valgust

Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge

Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.

„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?

Paks lumekord teeb natuke murelikuks ka. Päkapikud on ju vaid päka pikkused, ei paista teised lume seest väljagi. Kõige sihvakamad isendid päkapikkude suguseltsis pidid olema vaksa pikkused. Jah, eks vanasti mõõdetigi sellega, mis taevaisa inimese külge pannud. Vahel teen seda isegi, ei ole ju kogu aeg mõõdulinti taskus. Vaks võrdub väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahelise kaugusega. Küünar ulatub küünarnukist Pika Peetri pealaeni. Süld on nii lai, kui sülle mahub. Tibu- ja kukesammudes saab kõik lühemad lõigud ära mõõta. Aja, selle kõige kallima kraami mõõtmise eest hoolitseb päike. Talvel ta ennast põhjuseta ei näita. Mängib peitust. Hangede alla mattunud päikesepaneelid muutuvad naljanumbriteks.

Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.

Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!

Paar sammu lumevalgel

Veab neil, kes saavad jõulude eel kaubamaja asemel metsa minna. Mul on kombeks, et igal toomapäeval võtan kuuri alt sae ja rakendan end kelgu ette. (Kui maa must, läheb käiku käru.)

Kuuse järele! Sobiv puu on ikka varem valmis vaadatud, sageli juba enne mihklipäeva. See kuusk, kes tahab kõige rohkem tuppa tulla, ongi parim kandidaat jõulupuu ametisse.

Tänavu sadas toomapäeval hõredat, ent teravat lumepuru. Metsa poole kelgutades helises kuulmismeeles Bing Crosby "Sleigh Ride". Kraavipervel sirgus kahar lopsaka võraga kuusk, mille loomad olid alt paljaks järanud. Kevadeks oleks ta ehk ära kuivanud. Aga tal vedas. Enne kuuskede manalasse varisemist saab ta sädelevaid ehteid ja kirevaid tulukesi kanda.

Kui tagasiteele asusin, kumises mõttes uus laul: The Carpenters ja "Have Yourself a Merry Little Christmas". Matsakas kuusk lösutas kelgul nagu bojaaritar, ainult et tuliste täkkude asemel traavis tema ees üks lilla jopega kahejalgne vennike. Tee kulges üle rebase radade, ronga korteri alt mööda. Lumesadu jäi hõredamaks.

Kuusk lehvitas igat mõõtu suguvelledele, kes metsaservas tema saanisõitu jälgisid. Uhkelt ajas ta ladva püsti: näete, minust saab nüüd jõulupuu! Ja teised kuused läksid kadedusest roheliseks...

Jõululaupäeva hommikul kandsin kuuse süles tuppa. Nagu peigmees pruudi! Ehtimiseks kulus enam kui tund. Mõrsja ja jõulupuu nõuavadki pikka sättimist. Ilu on vaataja silmades. Kui on palju vaatajaid, peab olema ka palju ilu.

Aknal mängib mahe jõuluvalgus. Peagi saabub lumevalge öö. Kahju linna- ja alevikurahvast, kes pidevas elektripilves elades ei näe enam tähe- ega lumevalgust. Andku siis vähemalt hubisevad küünlad vaimusilmale valgust. Seda on vaja. Kellel vaimusilm pimedaks jäänud, ei suuda enam unistada.

Grammofon mu sees mängib uut plaati. Merry Christmas, Darling!

Tuttav muinasjutumaa

Eestlastel ja soomlastel on ühist rohkem, kui tunnistada julgetakse. Näiteks maitseb mõlemale kange alkohol, mida käiakse lõuna poolt massiliselt kokku ostmas. Tusane kliima soodustab tinutamist. Ühised pahed seovad inimesi rohkem kui ühised rõõmud.

Sinine ja valge (Pixabay)

Soome suur juubel annab eestlastelegi põhjust murumütsi kohendada ja vuntsi kergitada. Imetlev pilk liugleb ikka põhjakaarde, Suure Venna peale. Tuleb siiski möönda, et lõunaeestlastel näikse olevat soomlastega vähem ühist kui põhjaeestlastel. Teadagi - õndsal nõukaajal ei olnud lõunapoolsel rahval võimalik Soome kanaleid oma telepurki püüda. Kapitalistlikust paradiisist kuuldi vaid toredaid muinaslugusid, kuid tuntavat emotsionaalset sidet põhjanaabritega ei tekkinud.

Üheksakümnedatel voolas Soome kapital ka Lõuna-Eesti küladesse (toona soomlaste abiga püsti pandud mööblivabrik on endiselt minu koduvalla üks suuremaid tööandjaid). Rikkad Soome ärituusad andsid ainest uusmõisnike müüdile. Soomlastest peremehed ja nende kohalikud kupjad polnud lihtrahva seas populaarsed. Romantiline kujutlus hõimuvellede sõbralikust koostööst ei käibinud. Vähemalt andsid "põdrad" tööd.

Nüüdseks on olukord muutunud, Eesti pole enam odava tööjõu maa. Põhja-Eesti on oma sissetulekute ja elukvaliteedi poolest Soomele järele jõudmas, Lõuna-Eesti näitajad lähenevad paraku Valgevene omadele. Enam ei oodata soomlasi siia peremehetsema, pigem rutatakse ise Soome. Kui endal on toidulaud kesine, saab hea velle kojast mõne rammusama pala. Ei ta pahanda ega keela.

Soome on jäänud paljudele eestlastele unistuste maaks, kus voolab lakkamatus koguses mett ja piima (ehk siis: töötegija saab näha ilusat palganumbrit). "Maasikakorjamine" seostub nii mõnelegi nostalgilise suvemälestusega Soomemaalt. Paljud eesti mehed on käinud "kalevipoegadeks". Õnn pole kaugel. Õnn on siinsamas, teispool lahte.

Tuhande järve maal saab ka Lollike Ivan tunda end muinasjutukangelasena. Ilma naljata - Soome toodab aina uusi muinaslugusid. J. R. R. Tolkien sai oma Keskmaa lugude loomiseks üksjagu inspiratsiooni soome folkloorist, võimsa võlur Gandalfi palgelt kumavad Väinämöineni geenid. Soomes pesitsevad Jõuluvana, muumitrollid, Angry Birds... Ka Tom of Finlandi sehkendused on - vabandage väljendust - tiiraselt muinasjutulised. Esimene tükk Fazeri šokolaadi, mis üheksakümnendate algul õnnestus suhu pista, maitses samuti nagu muinasjutt...

P. S.

On omamoodi lõbus juhus, et Soome iseseisvuspäev ja nigulapäev langevad kokku. Püha Nikolaust peetakse üldiselt Jõuluvana prototüübiks. Eesti iseseisvuse väljakuulutamist tähistatakse aga talvisel madisepäeval. Püha Madis ehk Matthis oli üks apostlitest, reetur Juudase asetäitja, keda tuntakse praegusel ajal alkohoolikute ametliku kaitsepühakuna... 

Vahukoorepüha

Vastlapäävä õhtu peale päikese loojaminekut läinud tüdrukud jäe peale liugu laskma, siis pidanud sui pitkad linad kasvama ja tüdrukute juused siledad seisma. (Hiiumaa)

Kristlikus kalendris tähistab vastlapäev paastuaja algust, mistõttu on seda ka lihaheitepäevaks nimetatud. Järgnevad nelikümmend päeva peab elama kasinalt ja hardalt, ilma liigse lärmi ja trallita. Sedasi pannakse juba aegsasti meel valmis ülestõusmispühadeks.

Pealesunnitud "dieedil" oli minevikus ka praktiline tähendus. Talvevarud hakkasid just vastelde aegu otsa lõppema. Oligi paras aeg kokkuhoidlikult elada. Seajalgu söödi vastlapäeval samuti seetõttu, et muud polnud enam alles jäänud. Laste rõõmuks pandi kondid nööri otsas vurisema.

Vastlapäeval jätsid naisedki asjatoimetused sinnapaika ja käisid kõrtsis. Vanatüdrukud võisid sel maagilisel päeval ise kosja minna. (Hea mõte, kaua sa ikka ilma oled!) Tähtsaks peeti ka moraalset puhastumist: Lääne-Eestis valmistati õlgedest nukk ehk Metsik, mille sisse topiti kõik patud ja pahandused. Nukk viidi metsaserva ning põletati seal ära. Mitmete vastlarituaalide eesmärk oli soodustada linakasvu.

Praegusel ajal ei kasvata lina enam suurt keegi - kantakse ju pigem puuvillaseid kehakatteid, millesse on pahatihti tembitud nailonit ja polüestrit. Vastlavurride tegemise komme hakkab samuti unustusse vajuma. Liugu lasta saab vaid siis, kui Talvetaat meie mail peatub. Vahel tuleb mõnel perenaisel veel meelde herne- või oasuppi keeta.

Mis on siis vastelde tähendus moodsa inimese jaoks? Tundub, et vastlapäeva sümboliks ja ühtlasi sünonüümiks on saanud vastlakukkel. Magus amps ja kohustuslik kalorilaks - muud ei midagi. Moodne inimene elab tingimustes, kus vastlapäeva muistne mõte kergesti tuhmub. Ei olegi nagu otsest vajadust vastlaid tähistada. Ainus ettekääne on vahukoor kuklimütsi all.

Paastuda pole enam vaja, sest kauplused on kõhutäidet maast laeni täis. Kes tahab ka mõne kilokese isiklikku keharasva kaotada, ei pea ootama paastuajani. Trall ja priiskamine käib ikka edasi, olgu kevad või talv.

Vahel oleks ehk mõistlikum siiski korraks aeg maha võtta ja seedekulglale natuke puhkust anda. Nelikümmend päeva kasinust võib olla hoopiski mõnus. Kui natukeseks ajaks heast loobuda, maitseb see pärastpoole paremini.

Maailma suurim klišee

Aasta kõige jõledam aeg on haripunkti jõudnud. Kõikjal plingivad tulukesed ja kõlisevad aisakellad. Siin ja seal piiluvad aina punaste kuubedega pisikesed perverdid (päkapikud) ning valgetes hipihõlstides tuvi ja inimese ristsugutised (inglid). Valge habemega pedofiilid (jõuluvanad) käivad aga korralikke kodanikke kimbutamas ja lapsi halvale teele meelitamas. Tont seda teab, mida nad oma pika mantli all varjavad – võib-olla kannavad pitspesu ja võrksukki?! 

Jõulutähed ja piparkoogid, küütlevad klaasmunad ja värelevad küünlad, lumememmed ja lõpmatult palju valgete tuttidega verevaid idioodimütse. Igas kaubanduskeskuses mängitakse viis tuhat korda järjest „Püha ööd“, põngerjadki ei viitsi uusi salme ära õppida, vaid lasevad tulla noil äraleierdatud värssidel. Igal aastal sama jama. Ikka need stambid ja klišeed. Kaua võib?! Miks ei võiks jõulud mõnel aastal ära jääda? Kutsuge Grinch!! 

Pole midagi parata. Suurem osa inimesi armastabki ebaoriginaalsust. Stambid on turvalised. Seetõttu ei maksa ka imestada, et nois paigus, kus püütakse jõulude ajal midagi teistmoodi teha – hea näide on Rakvere LED-öko-kuusk – leidub alati karjakaupa neid, kes originaalsed mõtted maapõhja tambivad. Massimõtlemine ei luba eripärasid. Rahvas nõuab klišeesid. „Nii on ju alati tehtud,“ kõlab seejuures tüüpiline põhjendus. 

Kuid ükski klišee ei teki niisama. Iga komme on alguses uus ja õigupoolest saab kombest rääkima hakata alles siis, kui üht mõtet või tegu on piisavalt kaua korratud. Rada tallatakse sisse ja järsku ei julgegi paljud enam selt rajalt kõrvale astuda. Vaheldus oleks aga värskendav. Rohtunud teed on sageli hoopis põnevamad, käimata teedel kondamine võimaldab näha maailma seninägematul kujul. On see siis hirmus? 

Kunst nõuabki julgust. Jõulud pole ehk siiski päris paslik aeg väga suurte ja pööraste ideede elluviimiseks. Pealegi – palju seda originaalsust ikka enam kui 13 miljardi vanusesse universumisse alles jäänud on? Mõnikord võib uus ja huvitav olla unustatud vana. Vaatame sajandivanuste jõulukaartide poole. 

Kuidas oleks, kui vahetaks jõuluvanad ja päkapikud hoopis lõbusa korstnapühkija või roosade notsude vastu? Miks ei võiks lumiste kuuskede kõrval punetada kärbseseened ja rohetada neljalehelised ristikheinatuustid? Jõulud on maagiline aeg, mil kõik peaks võimalik olema. Vanade pühadekaartide ja neil leiduva atribuutika kaudu ei soovita lihtsalt häid pühi, vaid ennekõike õnne edaspidiseks. Õige kah. Pühad on head niikuinii, aga õnne läheb alati tarvis. 

Muidugi tasuks meelde tuletada ka eestlaste vanu jõulukombeid. Õlgedest kroonid ja krässid oleks tänuväärseks vahelduseks igasugusele sädelevale tingel-tangelile, mida praegu agaralt lakke riputatakse. Ellu võiks äratada jõulusokud ja lustakad sandid, kes tarest tarre nalja tegemas ja parimaid soove soovimas käiksid. Jõululaua maitsebuketti võiks täiendada mustal leival ja meel põhinevad käkid või magusad präänikud. Ennevanasti nähti jõululaual verivorsti ikka käkkide seltskonnas! 

Vanarahvas ei teinud jõulude ajal üldse kingitusi, kui mitte arvestada almuseid, mida majast majja käivatele jõulusantidele anti. Olulisim oli ühine sööming ja lõbusad mängud. Kuna rehetares elasid mitme põlvkonna inimesed nagunii pead-jalad koos, ei saa öelda, et koosolemine ja ühised ettevõtmised oleksid olnud jõulude tuum. Kuid lusti oli jõuluaegses ühistegevuses kindlasti enam kui hallil argipäeval. 

Seda tulebki meeles pidada. Ühelt poolt kohutavalt kommertslikuks ja teisalt liig härdaks klopitud jõuluajast ei tohi puududa lust ja naer. Kingitust saada võib ju hetkeks tore olla, kuid meelde jääb kõikidest jõuludest ikkagi soe koosolemise kogemus. Või nagu laulab imearmsasti Birgit Õigemeel: kingitus kauneim on koos oldud aeg.

Lesbikuninganna ja igavene talv

Kõik tõlkijad teavad, et sõnu pole võimalik tuimalt ühest keelest teise tõsta. Tõlkida tuleb mõtet, arvestades seejuures nii tõlgitava teksti päritolu kui ka kohalikku konteksti. Isegi lihtsakoeline tekst võib sisaldada niivõrd paljusid erinevaid tasandeid, et paratamatult läheb tõlkides üht-teist kaotsi ja kolmandat-neljandat sigineb märkamatult juurde. Hea tõlkija suudab orienteeruda korraga semiootilises džunglis ja erinevaid maitseid pakkuval turuplatsil. Iga toode tahab ju müümist. 

Nõnda ei tasugi imestada, et Disney multifilmist, mis originaalis kannab lakoonilist pealkirja „Frozen“, on Eesti kinolevis saanud „Lumekuninganna ja igavene talv.“ Rahvusvahelises plaanis ei saa Lumekuningannat reklaamplakatil mainida, sest see võib mehisema publiku kinost eemale peletada. Milline poiss tahaks näha mingit „naistekat“? (Samal põhjusel sai „Rapuntsel“ pealkirjaks sisutühja „Tangled“.) Eesti publiku jaoks mõjub aga Lumekuninganna kõva kaubamärgina. Kaheksakümnendate põlvkond mäletab kindlasti Jevgeni Švartsi näidendil põhinevat telelavastust, väheke nooremale vaatajale võiks meenuda ehk mõni Anderseni-teemaline jõuluetendus või Olav Ehala muusikal. Ehkki jah, tegelikult pole Disney Lumekuningannal ju Anderseniga midagi pistmist. 

1844. aastal ilmunud „Lumekuninganna“ paneb punkti Hans Christian Anderseni esimesele loomeperioodile, kuhu kuuluvadki muinasjutumeistri kõige tuntumad lood, sealhulgas „Pöial-Liisi“, „Keisri uued rõivad“ ja „Väike merineitsi“. Viimasest tegi Disney kompanii oma versiooni juba 25 aasta eest ning valminud film tähistas nn. Disney renessansi algust. Kas Andersen toob „disnikatele“ järjekordse tõusulaine? Eks näis. Igatahes on uue „Lumekuninganna“ autorid endale suurt loominguvabadust lubanud. 

Anderseni algupärandis on tegemist pesuehtsa teismeliste (või päris lapsukeste) armulooga, milles tulised tunded sulatavad kurja jää ja tigeda lume. Disney ei ole vaprale Gerdale ja nõiutud Kajle sedapuhku üldse sõna andnud. Tegelaskond on täiesti uus (põhjapõder vast välja arvata). Anderseni anonüümne lumekuninganna on saanud aga nimeks Elsa ja tema ümber kogu talvine möll keerlebki. Vahest pidanuks filmi pealkiri olema hoopis „Noore Lumekuninganna seiklused“? Sellisel juhul oleks tegemist Anderseni muinasjutu eellooga. 

Aga seiklused seiklusteks. Üks asi on tõlkida, teine asi tõlgendada. Olgugi et hoolikalt valitud originaalpealkiri üritab ka meespublikut tõmmata, rullub kinolinal lahti üks feministlikumaid teoseid, millega Disney eales hakkama saanud. See pole etteheide. Kinolina on (ja peakski olema) peegel, millest vaatab vastu meie kaasaeg ühes moodsate väärtuste ja mõttetrendidega. „Lumekuninganna“ on natuke veidra ja isepäise neiu lugu. Ja mis kõige tähelepanuväärsem – me näeme lugu printsessist, kes ei oota printsi valgel, mustal ega kõrvil hobusel. Näib, et talle polegi meest vaja! 

Mainitud asjaolu tekitab loomulikult igasuguseid ideevärelusi. Internetis levivad põnevad analüüsid, mille kohaselt on Elsa omasoolembene. Lesbi, noh! Sellele pidavat viitama teisedki väga kaalukad märgid. Elsa on „teistsugune“. Ta toob oma perekonnale häda ja häbi. Teda püütakse „õigele“ teele pöörata, aga see ei õnnestu. Ent Elsa lepib oma kiiksuga, mida tähistab filmi pöördepunktiks kujunev ja juba hitiks saanud laul „Let It Go“. Kuuldavasti olevat see suhteliselt keskpärane ballaad tõusnud juba uueks geihümniks, paigutudes samasse ritta selliste paladega nagu Gloria Gaynori „I Will Survive“ ja Cheri „Believe“. Mis veel? – Andersen oli tõenäoliselt biseksuaalne. Ja veel? – Kristoffile on hääle andnud kapist välja tulnud gei. Ja veel? – Külmad Põhjamaad on tuntud vabameelsete seaduste poolest. Veel? – Lumememm Olaf on ehtne homo (transvestiit veel pealegi). Olgu-olgu, nüüd läheb paljuks… 

Põhimõtteliselt saab teksti (ka audiovisuaalset) tõlgendada kaht moodi. Kas loetakse sealt midagi välja või loetakse hoopis sisse. Ühel juhul püütakse mõista autorit, teisel juhul käsitletakse teksti enese vaadetest ja arusaamadest lähtuvalt. Elsa maagilist võimet luua lund ja jääd võib muidugi mitmeti tõlgendada. Kas tegemist on homoseksuaalsuse või hoopis bipolaarsuse allegooriaga? Vastus sõltub vaatajast. Andersenil sümboliseerib Lumekuninganna ennekõike talvise looduse stiihiat, mis võib ka inimesi külmaks ja hoolimatuks muuta. Külma ja kuuma, hooliva ja hoolimatu kontrast kumab läbi ka Disney teosest, mistõttu mingi peenike niit Anderseni ja Disney „Lumekuningannat“ ikka seob. 

Õigupoolest on loo põhimõte sama selge ja sile nagu jääkilp Läänemere vete pääl. Armastagem ja austagem neid, kes on mingil moel teistsugused. Ja sina, kes sa oled teistsugune – ole aga edasi. Humanistlik sõnum, mida peab aeg-ajalt ikka meelde tuletama. 

Siinkohal on paslik viidata ühele nõukogude multikale, mille pealkirja ma kahjuks ei mäleta, kuid mis pajatas loo siiliperest ja nende suurest-suurest probleemist. Nimelt oli siilipere noorim tütreke krussis okastega. Küll varjati seda häbiväärset puuet rätiga, küll püüti vaiguga sirgeks tõmmata, viimaks koguni sirgu ehmatada. Ja kõigi pingutuste tulemus? Hoopis vareseproua ehmatas ennast valgeks. Heakene küll, siilipere leppis olukorraga ja armastas oma krussokastega tütart ikkagi kogu südamest. Sama skeemi järgib ka „Lumekuninganna ja igavene talv“. Aga siilimultikas tuli välja juba aastakümneid tagasi – sügaval stagnaajal, mil igasugused „erisused“ olid inimeste juures taunitud ega sobinud kokku ametliku ideoloogiaga. Ja nüüd siis selgub, et „Sojuz-Multfilm“ tegi lastele homopropagandat ammu enne Disneyt! 

Kriipsutame selle jubeda sõna „homopropaganda“ siit maha ning räägime lihtsalt sallivusest, inimese märkamisest ja leppimisest teatud kiiksudega. Jah, küll see maailm oleks ikka imeline, kui kõikidel siilidel oleksid sirged okkad ja printsessid ei oskaks jääpurikaid meisterdada. Ilma kiiksudeta oleks me maailm kindel, mõnus ja täiesti hall. Aga paraku pole ta hall. On hoopis nurjatult vikerkaarevärviline või siis valge ja särav nagu Põhjala lumevaip.

Päikeseratas ja ilmapuu

Kui jõulud hakkasid lähenema, siis langetati päris noori puid – puid, mis pahatihti isegi nii suured või selles eas ei olnud kui see kuusk, kes kunagi rahu ei leidnud, vaid ikka ära tahtis minna. /…/ 

„Kuhu nad viiakse?“ küsis kuusk. „Nad ei ole minust suuremad, üks oli palju väiksemgi. Miks neile oksad külge jäeti? Kuhu nad sõidavad?“ 

„Meie teame seda! Meie teame seda!“ sädistasid varblased. „Me oleme linnas akendest sisse vaadanud, me teame, kuhu nad sõidavad. Oo, nad lähevad kõige suurema au ja hiilguse sisse, mida ülepea ette saab kujutada! Me oleme akendest sisse vaadanud ja näinud, et nad istutati sooja toa keskele ja neid ehiti kõige ilusamate asjadega, kullatud õunte, piparkookide, mänguasjade ja sadade küünaldega.“ 

Hans Christian Andersen. „Kuusk“ (1844) 

Eks ta ole, kuuse otsa riputatakse kõiksugu siravat-säravat träni. Kuule ja käbisid, hõbekarda ja kassikulda, vilkuvatest tulukestest kõnelemata. Miks ometi? Noh, komme on selline. Viivuks peatudes tasuks siiski küsida, millepärast see igihaljas puu, mis läbi jõulude ja nääride paljude silma rõõmustab, meile nii kohutavalt armas on. Kombel peab mingi põhjus olema. 

Kuusk on võimeline valgust kasutama otstarbekamalt kui paljud teised taimed, selles seisnebki tema igavese haljuse saladus. Meie metsades on kaharad kuused nii levinud, et väljaspool hubaseid kodutaresid ja kiviseid linnaväljakuid nad õieti pilku ei püüa. Vanarahva jaoks oli kuusk aga pesueht elupuu. Kuusest valmistati hällid ja sargad. Ka pulmas ja teistel lõbusatel koosviibimistel oli kuusel tähtis roll. Kandled pillimeeste nobedate näppude all olid ju kuusepuust. Ja millest see eluasegi ehitati kui mitte kuusepalkidest. Kuused saatsid inimest kogu elu. (Tänapäeval saadavad mõnd kogu elu üksnes lõhnakuused. Võeh!) 

Lennart Meri kirjeldab raamatus „Hõbevalge“, kuidas neenetsid talvekoda püstitavad. Esimesi paikapandud roovlatte nimetatakse majakuuskedeks. Neenetsite jaoks on kuusk püha puu. Küllap pidasid teda omal ajal pühaks teisedki soomeugrilased. Kuusk oli korilase esimeseks eluasemeks, ütleb Meri. Kuuskedest arenesid peagi välja püstkojad, rehielamute rajamiseni ei olnudki sealt enam pikk tee. Paljude elumajade otsaseinad meenutavad endiselt stiliseeritud kuuske. Ja kui kusagil enam elada pole – tagasi kuuse alla! 

Siberi asukate jaoks oli majakuusk ilmasammas, mille ümber kogu elu keerleb. Jumaladki ronisid mööda kuuske taevasse. Siberi šamaanid valmistasid oma trummi elupuust, mille okstel nad olid transis olles turninud. Ilmasamba kujund on omane paljudele rahvastele ja esineb erineval kujul paljudel aegadel – tootem, menhir, obelisk, pagood, stuupa, minarett, kirikutorn, pilvelõhkuja… Hulgal juhtudel kasvatab sammas enesele juured ja oksad ning muutub taevast ja maist sfääri ühendavaks puuks. Viikingitel oli müütiline saarepuu Yggdrasill, sumeritel seeder, egiptlastel viigipuu. Soomeugrilastel niisiis kuusk. 

Kuused on meil seotud korraga elavate ja surnutega. Eesti kagunurgas pole matusekombestikust veel täiesti kadunud ristikuused ja ladvata leinakuused, mõlemad arvatavasti tõrjemaagilise otstarbega, kuid nüüdseks vaid mälestamise vahendeiks muutunud. Igal aastaajal rohetav puu, mis noolena kõrgustesse küünitab, viib mõtted nüüdki surma ajutisuse ja igavese elu võimalikkusele. Imetlus igihalja puuhiiglase vastu ei haihtu isegi industriaalrevolutsiooni üle elanud maailmas. Ehk on kuusk koguni inimese kauge sugulane? Ärge naerge midagi, inimese selgroog sarnaneb kahtlaselt palju laasitud kuuselatiga! Alustuseks viidatud Anderseni muinasjutt pajatab samuti inimese ja kuuse ühisest hingelaadist. 

Nüüd aga järgmine ajalooline vahepeatus: Tallinn 1441. Mustpeade vennaskonna jõulujootude kulminatsioon on vähemalt Eestis kõigile teada. Jõuluehteis raekojaplatsil uitava inimese silme ette peaks kergesti kerkima keskajale iseloomulikes rõivastes uhked pürjelid, kes sõna otseses mõttes põleva puu ümber laulavad ja tantsivad. Tõsi, see puu, mille süütamise õigus oli ainult mustpeadel, ei pidanud olema tingimata kuusk. Aga las legend jääb vikerkaarevärvilise mullina Tallinna teravkaarte kohale hõljuma. 

Jõulud on eelkõige päikese sünnipäev. Pühadeaja nimetuski tuleneb iidsest põhjala sõnast hjul, mis tähendab mõningatel andmetel (päikese)ratast. Ehkki jah, tegemist võib olla ka etümoloogilise fantaasiaga. Roomlased tegid talvise pööripäeva ehk saturnaalide aegu üksteisele kingitusi. Eestlased pistsid samal ajal kuuse põlema ja vihtusid selle ümber tuljakut. Päike oli uuesti sündinud ning see iga-aastane suursündmus pani põhjamaalaste pastlatallad kihelema. Pole võimalik öelda, miks pidid mustpead võtma üle paganliku kombe või lausa jätkama muinaseestlaste vana traditsiooni. Selge on aga see, et päikesekultus ja ilmapuu kummardamine on mitmetes kultuurides omavahel seotud. Kuusk saab ju roheluse päikeselt ja kuna ta kogutud valguseväge talvekski ei mineta, muutub ta teiste puude seas ülimuslikuks. Kuusk oli ja on – ma ei väsi seda kordamast – ehtne elu- ja ilmapuu. 

Ilmapuu mudelkujule, olgu see siis kuusk, seeder või viigipuu, tuuakse tavakohaselt ohvreid, et kindlustada uueks aastaks rikkalik saak ning üleüldine heaolu. Ohver on ühtaegu tänukink ja altkäemaks teispoolsetele jõududele. Ajapikku on paganlikud ohvrid muteerunud säravateks eheteks. Tuled kuuskedel imiteerivad taevatähti, kõrgemat ja jumalikku sfääri, milleni ilmapuu ulatub. Kuuse muistne rituaalne tähendus on aegade jooksul kaotsi läinud, kuid rituaal ise alles jäänud. 

Nii ehk teisiti näib, et kuuse kummardamine on soome-ugri komme, kuigi entsüklopeediad omistavad tänapäevase jõulukuusetava algatamise enamasti sakslastele, mõnikord koguni ainuisikuliselt Martin Lutherile. (Ja ometi näeb vahest isegi katoliku kirikutes ehitud jõulupuid.) Soomlastel õnnestus Jõuluvana (päritolult Bütsantsi piiskop) teha oma kodakondseks. Olgu siis tuledesäras kuusk eestlaste ja teiste soomeugrilaste ühine leiutis ning hunnitu kingitus selle ilma suurtele ja väikestele rahvastele.

Suusaorgia

Imestusväärne, kuidas Eestis küll nõnda palju nõdrameelseid leidub ja miks nad just Tartu maratoni ajaks kinnisest osakonnast välja lastakse. Olgu pääle, keeran irooniat vähemaks, aga säilitan siira hämmastuse. Mis hirmus tont see ometi tavalisi inimesi maratonilumele ajab? Lõigaku pakane nagu mullu või möllaku tuisutuul nagu tänavu – nemad panevad ikka „pilpad“ alla ja asuvad Otepää nõlvadelt 63 km pikkusele pühale ristiretkele. Vintskemad sellid järgivad seda õudset tava lausa kümneid aastaid järjest. Lihased süldistunud, jalad villis, lõõrid tatist umbes, nägu otsekui üleküpsenud maasikas, mõnel pingutusest palavikki. „Aga meeleolu on hea!“ lõkendavad maratoonarid ise finišijoone taha jõudes. Raskekujuline masohhism, mis muud.

Paratamatult tunnen end Tartu maratoni jälgides nagu misjonär, kes pärismaalaste juurde sattununa ei suuda nonde barbaarseid kombeid nähes punnsilmi ja peavangutusi vältida. Filipiinlased lasevad end Suurel Reedel vabatahtlikult risti külge naelutada – arusaadav. Hindu lesknaised põletavad end abikaasa matustel elusalt – mõistetav. Aga suusatada maratoni ja seda sageli ilma põhjalikuma üldfüüsilise ettevalmistuseta…!

Tartu maratoni võrreldakse talvise laulupeoga, ehkki see meenutab pigem massiorgiat. Suur hulk inimesi tuleb kokku, et kogeda ühistegevusest johtuvat rõõmu, puhtsotsiaalset karjatunnet. Samas ei keskendu keegi asjaosalistest ühisele eesmärgile, sest seda polegi. Orgiast osa võttes mõtleb iga inimene jäägitult iseendale. Ta hülgab nii kirjutatud kui kirjutamata reeglid ning kurnab keha, et vabastada vaimu, tunnetada uuel tasandil iseennast – selline on orgia põhiprogramm.

Ükskõik, kas ekstaatiline enesekogemine saavutatakse läbi ohjeldamatu söömise, kontrollimatu tantsuhulluse, kõikmõeldavate suguliste vahekordade või ülemäärase sportimise, orgiat pidava inimese alateadvuslik siht on lõhustada ihu molekulideks, päästes nõnda vaimu mõneks ajaks maistest kammitsatest. Pöörase kehakurnamise tulemusel vallanduvad ihus loomulikud mõnuained, mis võivad parimal juhul viia tugevate orgasmilaadsete tunneteni – neid soovitakse üha uuesti kogeda. Niiviisi saab alguse orgiatraditsioon.

Orgiat ei saa kunagi pidada üksi. Kui tuhanded inimesed teevad üheskoos midagi sellist, mida argises olukorras ebaharilikuks peetakse, muutub ebaharilik automaatselt normaalseks. Inimmassil on orgiale veel üks oluline mõju: jagatud tunne võimendub.

Naastes konkreetselt Tartu maratoni juurde, võib siin positiivsena loetleda ka ürituse rahvuslikku värvingut (kuigi võidumehed tulevad tihtilugu piiri tagant), tervisespordi arendamist (mille võib teisalt ka tõsise küsimärgi alla seada – tervisesport peaks olema ikka tervislik) ja enesedistsipliini arendamist (millega kaasneb enesekindluse tõus). Mõistusel ja inimvõimetel on piirid, kuid neid kombates – olgu see maratonivägilaste kiituseks öeldud – võib jõuda ka parema läbisaamiseni iseendaga.

Kõik halb tuleb Põhjast

Kui maad katab peaaegu pool aastat valge lumekasukas ja suisel ajalgi ei anna sandid mullad rikkalikku saaki, jääb üle loota vaid iseendale või Jumalale. Ajuti ka leebemat nägu näitav, ent enamasti ikka karmipalgeline loodus mõõdab välja põhjamaalase saatuse. Kaugel põhjas ei saa koguda luksust ega elada võlgu. Tuleb teha vaid tööd – kasutada üürikest päevavalgust, kuniks seda antakse, sest üksnes valatud higi puhastab pattudest määritud hinge.

Inimese heitlused maa, vanajumala ja iseendaga… tuleb nagu tuttav ette. Kas pole siin mitte Tammsaare sulg mängus? Jah, aga ennastunustavast töökultusest on ju vestnud paljud põhjarahvaste kirjanikud, mistõttu võib Tammsaare häbita nende sappa võtta. Ajas mõnevõrra tuhmunud, kuid sisult endiselt kõnekas „Ja taamal laulavad metsad“ on üks taolistest lugudest, mis avab jäise põhjamaalase sisemaailma. Mahult tagasihoidlik ja mõnevõrra katkendlikult esitatud lugu paisub ometi saagalikuks suguvõsadraamaks, kust ei puudu ka praksuvad armukired.

Peamiselt ärimehe ja ajakirjanikuna tegutsenud Trygve Gulbranssen avaldas oma esikromaani „Ja taamal laulavad metsad“ (Og bakom synger skogene) 1933. aastal. Sellele järgnesid aastaste vahedega „Tuuled puhuvad Vaimudemäelt“ ja „Ei lähe kõrvalteed“. Rohkem Gulbranssen sulge ei kulutanudki, kuid ilmunud raamatukolmik on nüüdseks tõlgitud kümnetesse keeltesse. Eestindatud kujul ilmus „Ja taamal…“ esmakordselt juba 1939. Ehkki Gulbransseni teosed said väga jahedat kriitikat, luges rahvas neid suure huviga.

Paljuski on Gulbransseni esikteosele mõju avaldanud tema kaasmaalasest sõnameister Knut Hamsun (Tammsaarele heideti samuti ette Hamsuni otsest jäljendamist), kuid Gulbranssen on rahvalikuma stiiliga, lubades endale mõnusalt pikki talupoeglikke targutusi. Just lubamatult tahumatut talupoeglikkust on pepsid kriitikud kõigile taolistele romaanidele ette heitnud.

Lugu, mis jälgib vägevat Bjørndali mägitalu asustava suguvõsa käekäiku läbi kahe inimpõlve, surub südamesse paratamatult valusa pinnu. Vana Dag, „ohtlikem loom metsas“, ei suuda peatada oma ligimeste hingelist laostumust ega hoida lagunema kippuvat muistset eluviisi. Tsivilisatsiooni võltsväärtustest rikutud lausmaalaste väiklus, ahnus ja kadedus vastandub eredalt mägitalu karmide, ent omakasupüüdmatute meeste sisemisele vooruslikkusele. Viimaste eraklus ja suhteline jõukus tekitavad aga lõunapoolse rahva seas toorest umbusku. Põhja- ja lõunarahva lepitamatud vastuolud meenutavad nüüdisaegses käsitluses veelahet idealistide ja pragmaatikute vahel.

Elukoht mõjutab meelelaadi. Bjørndal – mõneti Vargamäe norralik variant – muutub ühtlasi progressivoolus hääbuva külakese sümboliks. Muutuvad ajad, muutuvad kombed. Mida veel eile peeti pühaks, on täna naeruväärne igand. Vahest trööstib see kauge põhjamaine lugu praeguses Eestis neid, kes ei taha ega suuda leppida ääremaade paratamatu kõrbestumisega. Taoline sõnavalik pole juhuslik – kõrb tähendab vanas keelepruugis inimtühja paika, kõrvemaad.

Kuid jätkem pessimistlik sentiment! Gulbransseni romaani võluvaimaks osaks on romantilised, kord pillerkaaride küllust, kord loodusjõudude müstikat kirjeldavad olustikupildid. Seltsiks neile kerkivad silme ette Norra rahvaluuleteadlase Peter Christen Asbjørnseni muinasjutud ja muistendid, mis otse rahvasuust üles korjatud. Ah…! Kui poleks romantikuid, kes siis kaduva maailma ilu veel alal hoiaks?

Kuid on ka suund, mida hüütakse põhjaks, ja põhja pool lausmaad oli mets vanast ajast saadik puutumata jäetud. /…/ Kui karu tuli oma verisele retkele alla lausmaale, siis tuli ta põhja poolt metsadest. Kui hallivatimeeste jõugud kõigile teedele valgusid, nagu oli juhtunud vanal ajal, siis olid nad tulnud põhjast, metsadest ja mägedest. Kui kotkas purjetas üle aasade, röövides lambaid ja muid väikeloomi, – tuli ta põhjast. Kui kull märatses ahnelt kanakarja kohal, - ta oli põhja poolt. Kui reinuvader luuras varastama kõige rasvasemat hane, - tema jäljed osutasid põhja poole. Kui torm käis sügisel ja talvel jäise külmaga üle paikkonna teede ja paljaste väljade, oli see kõige hullem, kui seda nimetati põhjatuuleks.

Aga inimesi on mitmesuguseid, ja kuigi lausmaa rahvas kartis metsa, liikus inimesi ometi kõikjal, ning oli neidki, kes elasid põhja pool metsades. /…/ Nad olid METSAINIMESED, ja nagu metsa, ei usaldatud neidki.

Lumelaud suuskade asemele

Ehkki näib, et kõikvõimas talvetaat ei mõtlegi veel alistuda, võib talispordihooaja põhimõtteliselt lõppenuks lugeda. Sarnaselt mullusega oli tänavune talv lume jagamisel pillavalt helde ning meisterdas vetele tugevad jääkaaned, mistõttu peaks harrastusatleedid kordaläinud sesoonile tagasi vaadates üksnes rahulolu tundma. Ainult Tartu maratoni aegne pakane võinuks leebem olla...

Tippspordi pikalt rindelt seekordne tali palju rõõmustavaid uudiseid ei toonud. Kolme olümpiamedalisti taandumine suusaradadelt on muidugi paratamatus, kuid kas "meie" Kristina, Andrus ja Jaak on üleüldse asendatavad vägilased? Kas silmapiiril või lausa silma ees on juba mõni tulevane megaeestlane, keda lähitulevikus kätel kantakse? Jah, väikesed sähvatused lumel (Kaarel Nurmsalu) ja jääl (Gerli Liinamäe) võivad ennustada küll supernoova süttimist, kuid Eesti spordiajalugu tunneb kahetsusväärselt palju juhtumeid meisterlikest juunioritest, kes täiskasvanuklassis kuulsusetult kuhtunud.

Eesti murdmaasuusatamine jõudis kõrgklassi alles möödunud sajandi lõpul - mõistagi Šmiguni ja Veerpalu rakendis, enne seda oli siinse talispordi visiitkaardiks mõnda aega kahevõistlus. Pole põhjendamatu küsida, kas tegemist on ikka rahvusspordialaga, nagu norralastel murdmaa- ja laskesuusatamine või austerlastel suusahüpped ja mäesuusatamine. Kui jah, siis peaks ju altpoolt "rahva seast" küllalt võimekaid suusatuusasid esile kerkima. Teisalt: järsku tasuks valgusvihk pöörata vahelduseks teiste alade peale? Eestil pole kelgutajaid ega jääkeegli-meeskonda, meie jäähoki on põhjamaade kohta mannetul tasemel, kuid järsku lendab messias kohale tuiskavas lumepilves?

1998. aasta Nagano olümpial võeti esmakordselt kavva lumelauasõit (snowboarding). Ülimalt vaatemänguline ja noortepärane ala sai kiirelt populaarseks ning seda eriti sünnimaal USA-s. Arvestatavaid lumelaudureid võib näha juba enamike talispordimaade, sealhulgas Soome, Norra ja Venemaa nõlvadel ning kui Eesti tahab end nende sekka lugeda, tuleb meilgi rohkem kopikaid "ühel suusal" trikitamisele panustada. Huvi on noorte mehehakatiste (ja mõistagi neidude) hulgas olemas.

Erinevate stiilide ja skooride selgeksõppimine võib konservatiivses peas mõnevõrra valu tekitada, kuid mängu ilu nautimast ei takista miski. Lumelaudurite energiaküllased mõõduvõtud tuletavad meelde seda, mis suusastaaride rabelemist jälgides teinekord ära ununeb: sport võib ka lõbus olla.