Üks rätsep tuli Rasinast, tirallallaa!

Varjutamine teeb meistriks

Iga mees on oma saatuse sepik. Vabandust – ikka sepp! Ennevanasti ei liikunud ilma sepa nõu ja osavuseta ükski vanker, ei kerkinud ükski müür, ei käinud ükski kell. Jah, kellas- ja kullassepad on endiselt alles, pimedast nurgatagusest võib leida isegi mõne kingsepa, aga üldiselt on tänapäeval tõeliste seppadega kehvasti. Ainult sule- ja soss-seppi tekib muudkui juurde.

Sepp on puhas soome-ugri sõna, mis esineb seetõttu ka meie sugulaskeeltes: seppä (soome, vadja), siepa (liivi), čeahppi (saami). Sepa rööptähendus on muidugi „meister”. Aga meister – see on juba alamsaksakeelne sõna, mis jõudis eesti keelde keskajal. Meister/mester tähendab nii õpetatud meest kui ka isandat. Ladina magister on meistri otsene sugulane. Magistrikraadiga meister on seega topeltkõva sepp.

Ent sepal on teinegi, kulinaarne tähendus. Mõnel pool Eestis on sepaks nimetatud pärmi. Sellega on lahendatud ka sepiku ehk jämedast nisujahust valmistatud leiva päritolu küsimus. Võrumaal öeldakse pea iga pärmi sisaldava küpsetise kohta sepäline. (Sepp süü sepälist.)

Pixabay

Paraku rikub sirge seppade rea üks kõverik isend: rätsep. Imestasin juba lapsena, miks puusepp, raudsepp, klaassepp, lukksepp, pottsepp ja plekksepp nõuavad kaht P-d, aga rätsep lepib üheainsaga. Miks ta ei võiks olla rätsepp?

Rätsepa aluseks on rootsi skräddare (hääldatakse skreedare). Mis hea pärast õmblusmeistri nimetus rootslastelt laenati, jääb mõistatuseks. Saksa ja vene olid ju lähemal, vanarahvas oleks võinud teha nende põhjal oma mugandused: näiteks snaider või partnoi. Võeti aga vaene skräddare, mis laasiti ja lõhuti nii ära, et ei jäänud järele muud kui „rät” ning tagatipuks pisteti ugrimugri „sep” otsa.

Niisiis on rätsep üks vilets frankensteinliku eksperimendi tulemus. Miskipärast ei tulnud vanad eestlased selle pealegi, et rõivaste õmblejat lihtsalt rõivassepaks kutsuda.

Muide, rõivas on põline läänemeresoome sõna, mis tähendas algselt linakimpu.

Loe ka seda:

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just niisugune. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!

Kuhu kadus tibla munn?

Paberile põlistatud ÕS-i pole ilmtingimata vaja

Jaanipäev ei möödu vihmata ja uue ÕS-i ilmumine skandaalita. Meie oma eesti keel kütab kirgi ja ajab närvi. Kui emotsioonid aga mõistuse piiri ületavad, võetakse kirves ning raiutakse viisakusreeglid sodiks. Uks läheb lahti ja diskussiooniga liitub too kõigile tuttav vanakurat, Hitler. Vastase fašistiks tembeldamine käib nii lihtsalt ja tavapäraselt, et seda ei pane enam õieti tähelegi. Mulle ei meeldi su seisukoht – järelikult oled fašist! Nüüd on siis Hitleri perre sattunud ka ÕS-i koostajad.

Õigekeelsussõnaraamat (see pikk lohemadu!) on kirjakeele norm, ei rohkemat ega vähemat. Kui mõne aasta eest levisid kuuldused, et uuendatud ÕS-i enam paberil välja ei antagi, hakkasid Sirbis ja mujal kõlama hädasignaalid. Raamat peab ilmtingimata olema, ÕS-i järgmise trüki tühistamine oleks võrdne laulupeo ärajätmisega! ÕS on ju keelepiibel, pühakiri, jumala sõna! Enne kui kirjaoskamatu paturahvas jõudis põrgu variseda, tuli piibel taas, aga teistmoodi kui varem. Osa jumalikke ilmutusi, nagu „munn”, „tibla”, „morda” ja „mölakas”, on välja jäänud. Muidugi on selles süüdi saatana käsilased, keelefašistid. Risti lüüa, üles puua!

Mina pole ÕS-iusuline. Kooliajal sai seda tundides sirvitud küll, aga kui lõpukirjandit kirjutasin, seisis see telliskivikene mul kasutult lauanurgal. Polnud vaja ühegi sõna tähendust, käänamist või pööramist järele vaadata. Usaldasin oma pisikest ajukest. Klassivendadele pakkus ÕS huvi hoopis teisest kandist. Nimelt uuriti, mida „perse”, „peeru” ja „vitu” kohta kirjutati. Paraku neid ja teisi sõnu, mida koolis kõige rohkem tarvitatakse ja armastatakse, ÕS-ist enam ei leia. Tõepoolest, fašism!

Minul pole sooja ega külma, kas ÕS raamatuna ilmub või mitte ning milliseid sõnu see sisaldab. On isegi üllatav, kui paljud soovivad ÕS-i endale soetada ja riiulile sättida. Kas ÕS-i õnnelikud omanikud võtavad selle nüüdsest iga päev kätte? Lubage kahelda. Entsüklopeediaid enam raamatutena välja ei anta, miks on siis paberil ÕS endiselt sedavõrd tähtis? Sõnaveebis, mida ma ise ka sageli kasutan, on kõik sõnad ja sõnaühendid olemas, isegi kordades suuremal arvul kui ÕS-is. Kaante vahele ei saa kõiki eesti keele rikkusi nagunii mahutada. Uusi sõnu üha lisandub ja ega vanadki kuhugi kao.

Miks kired ÕS-i kohal ikkagi nii tuliselt lõõmavad? Eestlane olevat raamatuusku, küllap seepärast. Õnnetuseks võib usk muutuda ka fanaatiliseks. Sellelt pinnalt need antikristused ja fašistid võrsuvadki. Roppuste ja sõimusõnade väljajätt kirjakeele normi kehtestavast raamatust pole mingi kuritegu.

Hoopis tõsisem mure on eesti keeles umbrohuna vohavad ingliskeelsed toortõlked ja tsitaatsõnad. Kaebused tuleb saata sellesse suunda. Samas ei tasu keele eest hoolitsedes ka liiale minna. Teaduses ja seaduses peab keel olema otse loomulikult selge, korrektne ja puhas, üheselt mõistetav ning igati arusaadav. Ent ilukirjanduses pole korrektsus kõige olulisem. Loeb hoopis keele mitmekesisus, rikas sõnavara, kujundlikkus, stiil ja vorm. Ilukirjanduses võib ka valekeelsus olla täiesti omal kohal.

Ilus keel läheb paljudele korda. Veel toredam oleks, kui ilus keel läheks ka käiku.

Milline king ei mahu jalga? Viiking!

Leib, armastus ja raha – vanapõhja keelest on meieni jõudnud üllatavalt palju sõnu

Kas muistsed eestlased olid viikingid? Ajaloolased kipuvad seda küsimust kuuldes nihelema ja muhelema, mõni vangutab pead, mõni noogutab arglikult, aga selget vastust ei tihka keegi anda.

Küsime siis nii: kas eestlased olid meresõitjad, sõdalased ja kaubitsejad? Kahtlemata. Kas nad käisid võõrsil röövimas, rüüstamas ja vägistamas ehk – viikingi moodi lõbutsemas? Muidugi. Ka skandinaavia saagad kirjeldavad eestlasi kui orgaanilist osa viikingite maailmast. Nad olid vaprad ja kardetud põrgulised, kes oskasid mõõka keerutada ning väledaid lohelaevu ehitada. Kuulsaim muistsete eesti sõjameeste vägitegu oli Vana-Rootsi pealinna Sigtuna täielik hävitamine 1187. aastal.

Mis siin enam kõhelda ja häbeneda. Kuulutame pidulikult välja: EESTLASED OLID VIIKINGID. Seda fakti kinnitavad ka hunnik sõnu, mis on viikingiaegsest vanapõhja keelest eesti keelde jõudnud. Väheke kaevates leidsin paarkümmend sellist sõna, kuid neid on kindlasti rohkemgi. Selgub, et nii mõnigi eluliselt tähtis mõiste on meieni jõudnud tänu skandinaavlastele.

Alustame mere äärest, sest ilma mereta poleks ka viikingeid. Vanapõhja keelest on laenatud näiteks laev, puri, parras ja ankur – fley, byrr, barð, ankar. Byrr’i algtähendus on pärituul, barð võib olla ka lihtsalt serv või äär. Ka rand ja võrk pärinevad vanapõhjast (strand, värk), ehkki välistada ei saa ka hilisemaid, rannarootslaste vahendusel tehtud laene.

Arvatavalt pärineb viikingiajast ka kuningas (konungr). Tõsi, tegemist võib olla hoopis keskaegse saksa laensõnaga (kuning). Kroonitud pead on teadupärast rikkad riigijuhid. Kust need sõnad – rikas ja riik – on meile tulnud? Ikka vanapõhja keelest – ríkr (ka võimas, vägev) ja ríki (ka võim, valitsus). Muide, vanade skandinaavlaste silmis moodustasid tänapäeva Loode-Vene ja Ukraina alad ühtse territooriumi, millele anti nimeks Garðaríki – vabalt tõlgituna Linnade Riik või Linnuste Maa. Ilmselt kuulus ka osa Eesti sisealasid sellesse piirkonda.

Kes on rikas, sel jagub varandust ja raha. Taas tuleb nentida, et needki sõnad jõudsid eesti keelde viikingite tuules. Varandus, vara, varu oli algses tähenduses ka kaup. Raha on tuletatud sõnast skra ehk (kuivatatud) loomanahk, pärgament. Sama sõna hilisem vorm on skraa – dokument, keskaegse gildi või tsunfti põhikiri.

Paraku meelitab varandus ka vargaid. Vargr on vanapõhja keeles kurjategija, röövel, kaabakas, aga ka hunt. Eesti keelde jõudis vargr ilmselt veel enne seda, kui skandinaavlased hakkasid võsavillemit sama nimega kutsuma.

Üks õige viiking ei tule kuidagi toime ilma korraliku varustuseta. Tal peavad olema mõõk ja kilp ehk mækir ja hlif. (Kilp või pärineda ka sõnast kilpr – käepide.) Parim mõõk olgu ikka korralikust rauast – rauðr. Viimase põhitähendus vanapõhja keeles on punane. (Sealt ka inglise red ja saksa rot.) Eestis nimetatakse punakaspruuni hobust praegugi raudjaks.

Egas viiking saa palja mõõgaga lahingusse minna, midagi peab seljas ka olema. Kasvõi särk – serkr. Berserkr’id ehk karusärklased olid viikingiaja kõige hirmuäratavad, surmapõlglikud sõdalased.

Hoopis keerulisem lugu on kingadega. Kinga tähendab vanapõhja keeles sõlge või prossi, skingr on aga keep, hõlst. Jalatsitega pole siin midagi pistmist. Etümoloogiasõnaraamat pakub, et king on hoopis gooti päritoluga sõna, mille algne tähendus oli (looma)jalg, koib. Samast tüvest on pärit ka sink. Samas ei saa täielikult välistada, et king on tuletatud ikkagi skandinaavia sõnast skinn – nahk, karusnahk. Kingi valmistatakse nahast, või mis?

Üks oluline sõna, mille oleme viikingitel pärinud, on leib – hleifr. Siitsamast tulevad ka vene хлеб, ukraina хліб ja inglise loaf. Muidugi armastasid viikingid juua mõdu – mjoðr, eriti jõulude (jol) ajal ning laupäeviti (laugardagr – otsetõlkes pesupäev).

Mis oleks elu ilma armastuseta? Ja ilma viikingiteta, kes meile selle ilusa sõna kinkisid. Armr tähendab vanapõhja keeles vaest, viletsat. Sisuliselt kõige lähem tuletis oleks seega armetu. Armetu on see, kes palub armu, talle antakse armu. Kes armu ei anna, on armutu. Tugevama kiindumusest väetima vastu sai aja jooksul armumine ja armastamine. Kas pole armas?

Etümoloogiasõnastik üllatab veel ühe seosega. Nina jookseb ja aevastus tükib peale? Nohu? Selleski võivad süüdi olla viikingid. Ehkki tõenäolisemaks tuleb pidada nohu helilist tuletist (nohiseb noh-noh), leiame ka vanapõhjast pisut sarnase sõna: hnöri – aevastus, nuuskamine, tatt.

*

Með auðnu þeirri, at austmaðr var lengra lífs auðit!

Tänu hea õnnele oli eestlasele määratud pikk elu!

ᛅᚢᛋᛏᛘᛅᚦᚱ

Kas uma kiil om nallaasi?

Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle 

Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.

Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.

Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esämaa, mu inn ja riim! Om nii? Olõ-ikuu!” Hindäl tükse kah naar pääle. Oppaja es kosta mu umaloomingu pääle musta, es valgõt. Mis sa puupääga iks tiit.

Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.

Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.

Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!

Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.

Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".

Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.

Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Pitsid, topsid, vaagnad...

Eesti köök pole kuigi peen ja eesti keel pole kuigi jäme. Mõlemad on pika aja vältel kokku laenatud, ikka siit ja sealt ilmakaarest. Aga enne kui saame istet võtta ja hapukapsa otsas mõnuleda, tuleb laud viisakalt katta.

Pixabay

„Taldriku” tõid meile sakslased. Täpsemalt öeldes on aluseks alamsaksa sõna „tallor”. Samas ei saa välistada, et mängus on hoopis rootslase käsi, sest rootsi keeles kõlab „taldrik” väga sarnaselt: „tallrik”. Ka vene „tarelka” on samast perest.

Taldriku kõrvalt leiame veel ühe alamsaksa laenu - „gaffele” ehk „gabel” ehk „kahvel”. „Lusikas” pärineb aga venelase karmanist: „ložka”, „lužika”. „Nuga” on läänemeresoome ühissõna – soomepäraselt „nykä”, vadja „nüga”. Ka „väits” kuulub läänemeresoomlaste kappi: „veitsi” (soome), „veis” (liivi).

Lahked lätlased laenasid meile „kausi”. Kuid lõunanaabrid kasutavad „kaussi” hoopis joomiseks, sest nende jaoks on „kauss” tegelikult tass. „Tass” ise on saksa laen - „tasse”. „Kruus” tähendab alamsaksa keeles jooginõud või kannukest („krus”).

Kallame sortsu kangemat ka. Aga kuhu? Haarame sakslastelt „pitsi” (Spitzglas) ja „pokaali” („Pokal”). Viimane on käinud käest-kätte päris pika tee. Algselt hoidsid seda kreeklased („baukalis”) ja seejärel itaallased („boccale”). Antiikrahvastel oli kombeks rüübata vägijooke karikast. Meieni on „karikas” jõudnud aga hoopiski viikingite kaudu. „Kalkr” tähendas muistses Skandinaavias pidulikku jooginõud, millest joodi arvatavalt nii mõdu, õlut kui ka importveini.

Eriti janused barbarid joovad otse „pudelist”, mis on taas alamsaksa pärandus, ehkki „puttel” ei tähendanud algselt mitte klaasist joogikonteinerit, vaid pauna või kukrut. Vahel võib pudeli kõrval olla ka mõni väike „tops” – „Topf”, originaaltähenduses pada või pütt.

„Kannu” päritolu jääb veidi segaseks. See jõudis Eestisse kas Rootsist („kanna”) või Saksamaalt („kanne”). „Toos” on kindlalt sakslaste jagu - „Dose”.

Head-paremat serveeritakse vaagnalt, liualt ja kandikult. „Vaagen” ei tule meile kindlasti mitte Saksamaalt, sest sakste keeles tähendab „Wagen” käru, vankrit või autot. Tegelikult laenati „vaagen” ida poolt – vene „vagan” on õieti puust küna. Ka „liud” on venelastelt, ehkki tugevalt mugandatud („bljudo”).

Ja lõpuks kandik kringliga! Jõuame tagasi ugrimugri lätetele, sest „kandik” on lihtne tuletis tegusõnast „kandma”. Siin on aga tegemist iidse uurali tüvega. Sarnast sõna kasutavad veel näiteks soomlased („kantaa”), marid („kondaš”) ja eenetsid („kada”).

Need neetud N-sõnad

Ei, ei ja veelkord ei!

Paljudes Euroopa keeltes väljendab eitust või millegi puudumist sõna, mis algab N-tähega. Kes vähegi keeli õppinud, on seda kindlasti tähele pannud.

No, none, never, neither (inglise), non, ne, néanmoins, néant (prantsuse), nein, niemand, nicht (saksa), немає, ні, ніколи, ніде (ukraina), нет, никто, никогда (vene), nē, nekad, neviens (läti), ne, niekada, niekas (leedu), nie (poola), nej (rootsi), nei (islandi), nee (hollandi), não (portugali), nu (rumeenia), nil (iiri).

Need kõik on teadupärast indoeuroopa keeled, mis tähendab, et juurtpidi minnes peaks jõudma välja Indiasse. Nii ongi: nah (pärsia), nexer (keskkurdi), naa (puštu), nahīṁ (pandžabi), nasti, nakis, nà (sanskriti), naeta (singali), nah (sindhi), nā (bengali).

Võtame tšehhi näite:

Ne, tohle nikomu nemůžu udělat, nikdy! (Ei, ma ei saa seda kellelegi teha, mitte kunagi!)

Kuuesõnaline lause, neli sõna N-tähega, kõik eitavad.

Muidu ugrimugri suguseltsi kuuluv ungarlased pole samuti suutnud panna vastu kiusatusele naabritelt laenata. „Ei“ on Ungaris nem. Samas ei kasutata kõigis indoeuroopa keeltes eitades üksnes N-sõnu. Skandinaavia keeltes esinevad ka ingen ja aldri(g). Kreeka keeles lähevad eitamisel käiku aga hoopis teistlaadi sõnad: Όχι, καμία, ποτέ.

Eesti keelde on indoeurolt laenatud vaid „negatiivne”, mis pärineb ladina sõnast negātīvus, algtähenduses „ei ütlema, keelduma” ja „nihilism” sõnast nihil – eimiski. Eestlased armastavad hoopis e-sõnu. Ikka ei, ei, ei ja veelkord ei! Soomlastega sama lugu.

En tiedä, en voi, enkä minun pitäisikään!

Pürenee põhjaservas kõneldavat baski keelt võib ses mõttes eesti ja soome keele vaimseks sugulaseks pidada:

Ez, ezin diot hori inori esan, inoiz ez! (Ei, ma ei või seda kellelegi öelda, mitte kunagi!)

Võru keeles on eitus omaette peen kunst. Vaata ja imesta:

ei ole – olõ-i/olõ ei

ei olnud – olõ es/olõ-õs/olõ-s

ei saanud – saa es/saa as/saa-s

ei tee – tii ei/tii-i

ei teinud – tii es

ei oleks teinud – es tennü

Vahel on päris raske „ei” öelda. Eriti võõrkeeles. Taani teadlane Otto Jespersen (1860-1943) kirjutas sel teemal terve raamatu pealkirjaga „Negation in English and Other Languages” (1917).

Jespersen leidis, et keelte algfaasis ei esine keerulisi eitavaid vorme, vaid kasutatakse lihtsalt teatud tüüpi sõnu, mis muudavad öeldu eitavaks. Ajapikku tekivad keerukamad eitusvormid, mis keele arenedes jälle lihtsustuvad. Prantsuse keel kinnitab Jesperseni teooriat lausa kristalse selgusega.

Vanas prantsuse keeles: jeo ne dis, moodsas prantsuse kirjakeeles: je ne dis pas, prantsuse kõnekeeles: je dis pas (ma ei öelnud).

Ka inglise keeles võib märgata lihtsustumist: I do not say – I don’t say. I cannot do – I can’t do. I am not – I ain’t.

Eituse lihtsustumist on näha ka eesti keeles, eriti tavakõnes. Vahel läheb „ei” täiesti kaduma:

Mida sa eile tegid? - Midagi.

Kus sa täna käisid? - Kuskil.

Ka pole-vormides jäetakse ei ära:

Raha on? - Pole.

Teda polegi siin? - Ta polnud veel valmis.

„Pole” tekkis vanapärase eituse „ep ole” lühenemisel:

Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu. (Eduard Vilde)

Kust tuleb aga „teps mitte”? Ilmselt vanast väljendist „mitte eps”.

Kas „ei” peab olema ilmtingimata negatiivne sõna? Ei, ei pea! „Ei” kõlab ju peaaegu nagu „hei” ning võib seetõttu väljendada ka rõõmu, vaimustust ja heameelt:

Ei, oli see alles pidu!

Nigula vigurid

Kus Jõuluvana päriselt elab?

On nigulapäev. Mida see õieti tähendab? Pühak Nikolaus suri 342. aasta 6. detsembril. Tema täpne sünniaeg on teadmata ja ka elukäigust teame täpselt nii palju, kui vanad legendid pajatavad. Eestis on nigulapäeva tähistanud peamiselt õigeusklikud, sealhulgas setud. 20. sajandi alguseks oli nigulapäev nihkunud talvisele pööripäevale nii lähedale, et mõnel pool peetigi nigulapäeva talve alguseks. Nigulaöö olnud nii pikk, et linnud ei jõudnud oksast kinni hoida ja potsatasid enne päikesetõusu puu otsast maha. Rahvas rääkis sedagi, et Nigul needib veed kinni ja jää hakkab inimest kandma. Muidugi ei saa tänapäeval Nigula neetide peale enam kindel olla.

Pärast seda, kui uus kalender kasutusele võeti, venis nigula- ja pööripäeva vahe paari nädala pikkuseks. Tegelikult on rahvakalendris ka kevadine nigulapäev, mida peetakse 9. mail. Meremeeste kaitsjana tuntud Nikolaus on Niguliste kiriku ristiisa, samuti said tema kaudu nime Lääne-Nigula ja Viru-Nigula. Ometi tundub, et väljaspool õigeusklike ringi pole vanarahvas Nigulit eriti oluliseks pidanud. Seda näitab ka Niguli nime kandvate meeste vähesus. Selle aasta seisuga on Eestis vaid 19 Nigulit. Venelaste seas on Nikolai aga küllaltki populaarne nimi (kokku üle 3700 esindaja), ehkki statistika näitab, et alla 60-aastaste hulgas on Nikolaisid päris väheks jäänud. Kõige rohkem Nikolaisid on sündinud just detsembris, peaaegu 500.

Pixabay

Püha Nikolaus on tuntud eelkõige Jõuluvana prototüübina. Piiskopiametit pidas ta küll praeguse Türgi aladel (toona Rooma impeeriumis), kuid kes tahab oma silmaga näha Jõuluvana hauda, peab sõitma Lõuna-Itaaliasse. Bari linnas asub Püha Nikolause basiilika, kuhu auväärt piiskopi säilmed islamiusuliste saratseenide eest varjule toodi. Nikolaus sai keskajal populaarseks laste kaitsepühakuna, mõnel pool Euroopas hakkasid piiskopiks riietatud mehed, vahel ka poisid, käima jõulude aegu vaestemajades, varjupaikades ja hospitalides, kaasas väikesed kingitused. Hollandis kannab Jõuluvana ehk Sinterklaas tänapäevalgi piiskopirüüd, ratsutab valgel hobusel ja tassib endaga kaasas suurt raamatut, kuhu on üles kirjutatud kõigi laste hea- ja pahateod.

Arvatavalt olidki hollandlased need, kes viisid jõuluvana ka Ameerikasse. New Amsterdam (ehk New York) ja selle ümbrus kuulusid 17. sajandil Hollandi kolooniate hulka. Sinterklaasist sai hiljem Santa Klaus, Coca-Cola Company truualamlik rekkajuht. Tema elupaigaks peavad ameeriklased miskipärast põhjanaba.

Jõuluvana tegelik residents on siiani jäänud segaseks. Otse polaarjoonel, Rovaniemis asub nimelt Jõulumaa, kus pesitseb samuti üks punase kuuega vanamees, kes väidab end Jõuluvana olevat. Suur osa Eesti lapsi peabki just Lapimaa jõulutaati selleks õigeks. Kuulake nüüd, lapsed: teid on petetud!

Kui ma väike olin, nägin oma silmaga, kuidas punases kuues Jõuluvana vara hommikul naabermajast välja tuli, tohutu kopsaka koti oma Žiguli pagassi tõstis ja siis padavai minema sööstis, nii et kets all vingus. Päeva jooksul pidi ta ju kogu maailma lastele kingid kätte toimetama. Minu juurde jõudis ta alles hilja õhtul, üleni higine ja habe katkutud. Laulsin „Oh kuusepuud” ja sain oma kommikoti kätte. Sealsamas, Talve tänaval elab Jõuluvana tänapäevalgi, ainult et nüüd sõidab ta Škodaga.

Head pesupäeva!

Saturday Night Fever

Juba ammusest ajast on sauna köetud ja leili võetud ikka laupäeviti. Kusjuures, „laupäev” on päris iidne sõna, mis võeti meil arvatavasti kasutusele juba üle tuhande aasta tagasi viikingite mõjutusel. Vanapõhja keeles tähendab laugardagr pesupäeva. Samale tüvele – laugar ehk pesuvesi – on põhjamaalased tänini truuks jäänud. Palun väga: islandi ja fääri laugardagur, rootsi lördag, taani ja norra lørdag, soome lauantai. Ka meile lähedastes isuri ja vadja keeltes on laupäev selgesti äratuntav: laukopäivä. Muide, laugar ja laundry on samuti omavahel suguluses.

Kui liikuda lõuna poole, lätlaste ja leedulaste juurde, siis sealkandis nimetatakse laupäeva lihtsalt kuuendaks päevaks: sestdiena ja šeštadienis. Väga pragmaatiline.

Inglise, kõmri, iiri ja hollandi keeles on laupäev pühendatud Saturnile: saturday, dydd sadwrn, de sathairn, zaterdag. Küllap näitasid eeskuju roomlased, kes laupäeviti Saturnust, peajumal Jupiteri isa, kummardasid ja talle sel päeval viljaohvreid tõid.

Mis aga erinevaid keeli uurides kohe silma jääb – suuremas osas Euroopast on laupäev tuletatud sabatist. Saksa samstag, prantsuse samdi, vene cуббота, hispaania sàbado, itaalia sabato, katalaani dissabate, ungari szombat, poola sobota, horvaadi subota, malta is-sibt, kreeka Σάββατο jpt. Aluseks muidugi juutide hingamispäev ehk שַׁבָּת (shabbat).

Baskid ja võrokesed on aga kõige loomingulisemad Euroopa rahvad, kes teistelt ei laena, vaid mõtlevad oma peaga. Võrumaal käiakse sannan puulpääväl ehk poolpäeval. Baskide larunbat oleks toorelt tõlkides hoopiski „kohtumine sõpradega”. Millal siis veel sõbraga kokku saada, kui mitte laupäeval?

Eesti keeles on „laupäeval” teinegi tähendus: tähtpäevale või pühale eelnev päev. Just sellisel laupäeval sooritatud rituaalid on eriti tugeva väega. Nii on meil kombeks jagada kinke jõululaupäeval ja teha jaanituld jaanilaupäeval. Marti joostakse mardilaupäeval, katri kadrilaupäeval. Varasemal ajal tähistati vastlapäeva paastuaja laupäevana. Enne seda, kui vene võim näärid oma punase juraga ära rikkus, nimetas vanarahvas aasta viimast päeva näärilaupäevaks.

Samas vaimus jätkates võib kalendrisse märkida ka künnilaupäeva, karjalaskelaupäeva, rukkimaarjalaupäeva, lastekaitselaupäeva, eesti keele laupäeva ja taasiseseisvumislaupäeva.

Need read on kirja pandud ühel üsna tavalisel neljapäeval ehk... reedelaupäeval.

Mida teha, kui pühademunad sügelevad?

Tuleb need ära värvida

Me elame õrna maamuna peal. Inimkonna pöörasest trampimisest on koorde saatuslikud mõrad tekkinud, veel natuke ja varsti voolab rebu välja, kuhugi kosmilise omleti sisse ja inimesed jäävad tühja koore peale kõngema. Ei oska me oma üht ja ainsat muna hoida.

Kunagi lihavõtete ajal püüdsin värvida ühe muna maakera sarnaseks. Sinisega maalisin Vaikse ja Atlandi ookeani, nende vahele rohelisega Ameerika. Tundsin end juba kui vanajumal. Saagu maa ja saagu meri! Aga kui Ameerika oli valmis, pool Gröönimaad ka, siis avastasin, et teiste kontinentide jaoks enam muna peal ruumi polnudki. Kui jumalukene oleks loonud ainult Ameerika, poleks ilmas ühtki eestlast ega hiinlast, ainult asteegid ja inkad.

Jah, maamuna on väike ja jääb üha väiksemaks. Ei mahu inimsipelgad sinna peale enam ära. Tallavad üksteise kukil ja tülitsevad ja sirtsutavad kõik kohad mürgist sipelghapet täis. Iga teine sipelgas arvab, et maamuna kuulub just talle ja ainult temal on õigus teha sellega, mis pähe tuleb. On isegi hea, et meil pole kahte maamuna, muidu käiks iga lihavõtte aegu üks hirmus koksimine.

Lihavõtteid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks. Pole eriti suupärane sõna, pealegi võõristavalt kiriklik. Isegi kui Kristus pea kaks tuhat aastat tagasi surnuist üles tõusis, on ta praeguseks jälle surnud. Mitte risti löödud, vaid auto alla aetud. Või hipilaagris üledoosi saanud. Mis iganes ta surmatunnistusele kirjutati.

Tänapäeva inimene ei suuda enam uskuda, et elu võidab surma. Muinasjuttude ajastu on läbi saanud. Me sureme pöördumatult ja ehk ongi just nii hea.

Aga Jeesus oli igatahes munadega mees. Kas värviliste munadega, sellest ajalugu vaikib.

Pixabay

Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahvas andis pea igale Eesti looduses kasvavale taimele mitu nime. Vahel enamgi. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ning esitas need raamatus „Eesti taimenimetused“ (1993). 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta on nimetusi keskmiselt 15. Niisugune keeleline küllus ja värvikirevus väärib kahtlemata tähelepanu.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküünt, siis tea, et tegu on kibuvitsaga. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Mõned ravimtaimede nimetused viitavad lihtsalt ja konkreetselt kasutusotstarbele: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi ja luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda näiteks köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Meie metsad ja niidud kasvatavad köharaviks mitut sorti rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kindlasti põdrasammal, tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt vist ühestki apteegist, selle asemel pakutakse Islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga, õigemini samblikuga, kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu Islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu põhjapoolkera metsavööndis. Vaevalt vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused tekitavad vahel segadust, sest üht ja sama nimetust võidi eri paigus kasutada mitme taimeliigi kohta. Näiteks on mõnel pool sinililleks hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike nimetuste kõrval julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame Islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Pipi Pikksukk pidas pidu

Algriimidel ei tule lõppu

Anna andeks, andekas Anna, aga... Eesti keel on väga algriimiline. Regivärsi meeldejätmiseks sobivad assonantsid ja alliteratsioonid imehästi. Lisaks kätkeb algriim erilist väge, mis äraleierdatud lõppriimis kipub paraku liiga sageli kaotsi minema. Ehk peitub põhjus ka selles, et linnulaulgi koosneb peaasjalikult algriimidest.

Laulab tihane: ti-ti-ta, ti-ti-ta! Rukkirääk: krääk-krääk! Tuvi: turr-turr-turr, kuu-ku-kuu! Järvekaur: kluii-ko, kluii-ko, knarr-knorr! Laulurästas: kiri-küüt, kiri-küüt! Vint laseb muidugi: vint-vint-vint, mul on rinnas lint! (Kalevipoja sissepõige: kuku sa kägu, kuldalindu, häälitsele hõbenokka... Kui sa ei kuku, kukun ise, pajatele pardikene...) Paljud inimesed tahavad olla laululinnud, kuid linnulaul ise kipub tihti kõrvust kõrvale libisema.

Lindudest veel. Kes ei teaks seda kõige kuulsamat loitsu, millega lugematul hulgal lapsi on terveks ravitud: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi. Teine algriimiline salm, mida igaüks juba maast-madalast kuulnud, sisaldab vanarahva ilmatarkust: kured lähvad – kurjad ilmad, haned lähvad – hallad maas, luiged lähvad – lumi taga.

On ka algriimilisi kõnekäände: kolm korda kohtuseadus, maast madalast, taga targemaks, selge nagu seebivesi. Või: kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, käbi ei kuku kännust kaugele, ausõna – auke täis, noh on norimissõna. Ära pane pead pakule, kui tuli tuha all hõõgub!

Vanemast rahvaluule kihist võib leida teravmeelseid ütlemisi ja kõnekujundeid, mis praegu enam aktiivselt ei käibi, näiteks: tegi leivale tee lahti (võttis söögi alustuseks viina), püksid sõeluvad püüli (tunneb hirmu), ei ole rege ega ratast (puudub sõiduvahend), ei sõrga ega sarve (pole koduloomi), kaugele kaunis (petlikult ilus), ei kanna hiirt ega harakat (jää on õhuke), saab sarjaga sauna viia (on palju lapsi), viskab vinklisse (läheb magama), ajab seanaha selga (abiellub enne vendi-õdesid). Laisklejale öeldi: viska viisud jalast, pane pastlad otsa! Kes aga asjatult ootama pidi, võis vihaga käratada: oota nagu surnu persest peeru!

Mitu põlvkonda lapsi on üles kasvanud Pipi Pikksuka seltsis. Karlsson Katuselt peaks ka kõigile tuttav tüüp olema. Mõlema tegelase algriimilised nimed on eesti keelde nagu valatud, kuid rootsi keeles kõlavad need hoopis tagasihoidlikuma efektiga: Pippi Långstrump ja Karlsson På Taket. Hämmastav, kuidas tõlge võib olla originaalist etem.

Näiteid jagub veel. Seiklusjuttude kuninga Jules Verne'i "Saladuslik saar" esineb originaalis erakordselt koleda kirjapildiga: "L'Île mystérieuse”. Omal ajal väga populaarse inglise kirjaniku William Somerset Maughami romaan ”Kuu ja kuuepenniline” oleks samuti nagu eesti keeles loodud, ent originaali kaanel seisab hoopis: ”The Moon and Sixpence”. Ei mingit linnulaulu!

Ega minagi ole algriimi väest puutumata jäänud, ehkki varasemalt vupsasid algriimid mu sule alt kergemini kui praegu. Mu esikromaan „Kaljud ja kameeleonid” sisaldas lisaks pealkirjale teisigi assonantse-alliteratsioone. Need sündisid iseenesest, mingi ürgtaju ajel vist. Intuitiivsest tahtmisest kõnelda lindude keelt. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.

Muide, millal maksad memme vaeva?!

Vana ja paks, loll veel pealekauba

Rahast me ei räägi

Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu, eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti, pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud. Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt. Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.

Giphy

Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.

Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid, raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on palju õppida.

Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks, mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante: tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa” asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks „mamma” ja „taadu”.

„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei peata.

Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud. Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult ülekilod, vaid iseseisvus.

Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida. Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati. Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks, kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis „toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil „vähekindlustatud isikud”.

Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha, et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse, mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi lillede. Jää siis ausaks!

Eestis pole halba õnne

Segadus direktoritega. Netšajeva juhtum

Kui kõik eestlased täiendaksid end inglise keeles, nii et nad seda mõistaksid, siis võiksid nad kõigist asjust rääkida, millest eesti keeles rääkida ei või, sest et sellest saadakse liiga selgesti aru.

A. H. Tammsaare

Mõnikord tundub, et maakeeles jääb sõnu väheks. Kuulsin hiljuti üht nalja, mis kõlaks vabas tõlkes: „Kuidas teha vahet eestlasel ja soomlasel? Väga lihtne! Eestlasel on sarved, aga soomlasel on sarved.” Ehk originaalis: „Estonians have horns, Finns have antlers.” Tõepoolest, miks pole eesti keeles lehma- ja põdrasarvede kohta omaette sõnu?

Paraku kiputakse eesti keelt inglise liistudele väänama ka seal, kus vajadus puudub. Nõnda sünnib estonglish, segavereline soome-ugri-jänki ebard. Isegi siis, kui väljend kõlab justkui selges eesti keeles, võib tegemist olla importtootega. Üks selliseid kõrvukriipivaid keelendeid on „halb õnn”. Näiteid netist:

13 ja reede, mida ta toob: head või halba õnne?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja halb õnn.

Kas musta värvi autod toovad halba õnne?

TÜ kriisistaabi juht: halb õnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle halb õnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Halva õnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.

Kõigi toodud näidete puhul kõlbab halva õnne asenduseks õnnetus või ebaõnn. Mõte ei muutu, vaid saab selgemakski:

13 ja reede, mida ta toob: õnne või õnnetust?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja õnnetused.

Kas musta värvi autod toovad õnnetust?

TÜ kriisistaabi juht: ebaõnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle ebaõnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Ebaõnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.

Õnnega on eestlase suus üldse kummalised lood. Me ei tee eriti vahet elu- ja loosiõnnel. Inglise keeles käibivad happiness, luck ja fortune, iga sõna omas kontekstis. Eestlased soovivad küll erinevatel puhkudel üksteisele palju õnne, olgu sünnipäev, katsikud, kooli lõpetamine, raamatu üllitamine või mõne võistluse võit, aga mida see õieti tähendab? Õnnetunnet või vedamist? Ega maailmas polegi vist teist sellist rahvast, kelle jaoks õnneseened on veoloomad. Ja vahel lihtsalt ei vea!

Mida teha, et õnne ligi meelitada? Tuleb näpud appi võtta. Üks noor laulja ütles kord saates "Hommik Anuga": "Sõrmed risti, et kõik läheks hästi!" Ilmselt ei tulnud talle suure ähmiga meeldegi, et eestlane – erinevalt inglasest või ameeriklasest – hoiab pöialt. Sõrmede ristamisest pole õnnejumala peibutamisel kasu.

*

Youtube'is kirjutati ühe 5miinuse video all, et direktor on see ja see. Hiljem parandati direktor režissööriks. Taolised vead on kerged tekkima, sest inglise keeles esinevad sarnased sõnad tihti hoopis teises tähenduses. Pink ei ole tool, vaid värv. Tool ei ole istumiseks, vaid töötegemiseks.

Ingliskeelses maailmas teeb director filme, videosid ja teatritükke. Eestikeelses maailmas kamandab kaamera taga vägesid hoopis režissöör. Sõna on laenatud prantsuse keelest, ilmselt vene keele vahendusel. Nõukogudeaegsete filmide tiitritest jookseb aga tõepoolest läbi selline ametimees nagu direktor, ent tänapäeval nimetatakse teda hoopis produtsendiks. Ka bändidel olid nõukaajal direktorid, nüüd siis mänedžerid. Direktorid juhtisid ka sovhoose, aga mitte kolhoose.

Teatri- ja koolijuhid on meil endiselt direktorid. Ingliskeelsetes maades ohjavad teatreid tavaliselt CEO-d ehk juhtivprodutsendid ja koole headmaster'id või principal'id. Viimase sugulane on ka prince, mis võib eesti keeles tähendada nii printsi kui vürsti. Saa siis ööd või mütsi aru...

*

Elina Netšajeva on kahtlemata suurepärane laulja, kuid miks kirjutatakse ta nime ka eestikeelses meedias Nechayeva? Keegi ei kasuta ju vene estraaditähest Alla Pugatšovast kõneledes inglisepärast transkriptsiooni Pugacheva. Punaimpeeriumi juht polnud Khrushchev, vaid ikka Hruštšov. Ühegi eestikeelse raamatu kaanelt ei leia selliseid autoreid nagu Pushkin, Chekhov või Dostoevsky.

Неча́евa esineb keeleti väga erinevates transkriptsioonides. Sakslastel näiteks Netschajewa ja prantslastel Netchaïeva. Artisti seisukohast on muidugi hea, kui ta nimi pannakse igas keeles kirja ühtmoodi. Eestis võiks aga jääda truuks eesti keele tavadele. Milleks kogu aeg inglise keele poole koogutada?

Muide, ka Setomaal asuv Nedsaja küla on arvatavasti saanud nime kellegi Netšajevi järgi. Kas setodel oli kunagi tegemist mõne sellenimelise vene mõisnikuga, ei tea. Igatahes tuntakse Nedsajat praegu kõige paremini Nedsaja Küla Bändi kaudu. Kui ka Elina Netšajeva peaks kunagi hõbesõle rinnale riputama ja seto laulikuks hakkama, kuuleks maailm Nedsaja Elli imelist leelot. Miks mitte?

Kolm punkti

Mõnusad valed ja kibedad tõed

Mulle meeldivad punktid lause lõpus. Lausa kolm korraga. Need punktid on õhuaugud teksti sees, et lugeja ei lämbuks. Aga mu armsad hoolsad toimetajad kipuvad neid auke pidevalt kinni toppima. Ei ole vaja kolme punkti sõna lõppu, ühest piisab! Mis mul üle jääb, kui nõustuda. Aga ikka püsib põues igatsus torgata teksti sisse mõni auguke, kustkaudu kleenuke päikesekiir võiks end sisse pressida ja läppunud kambris hõljuvad tolmukübemed helkima panna. Ikka tahan, et lugeja saaks nondest aukudest piiluda teise maailma, kus on nii palju valgust, värve ja silmailu.

Kolm punkti kutsuvad mõtlema. Sõnade taga on mõte, sageli peidetud. Kolm reeturlikku punkti näitavad kätte salamõtte asukoha. Otse öelda on igav. Ajakirjandus peab lugejatega kõnelema otse ja selgelt, ilukirjandus lubab enesele vingerpusse ja peitusemängu. Tõde teenivad mõlemad.

Paistab, et inimesed on lõpetanud tõe otsimise. Mis aga pihku jääb ja õige tundub, kuulutakse kohe tõeks. Kusjuures, tõe kriteeriumiks on saanud meeldivus. Mulle meeldib see või too mõte – järelikult on puhas tõde! Nõnda siis valitakse endale fakte nagu konserve ja komme supermarketis, maitse ja hinna järgi. Siis pakitakse faktid lahti, segatakse supipotis rohkete valede, eelarvamuste ja "omaenese" tarkusega ning palun väga – ongi hõrgutav umbluu valmis.

Tegelik tõde on kibe, vastik ja eemaletõukav. Teda pole kerge armastada ja omaks pidada. Kui talle aga julgelt silma vaadata ja temaga väheke aega veeta, võib pöördumatult armuda. Tõde muutub kalliks. Paraku on teda raske ära tunda. Mõnikord ei tahakski temaga tegemist teha.

Valetada on mõnus. Ma teen seda peaaegu iga päev. Mis see kirjutamine muud on, kui ilus valetamine. Ka näitleja valetab laval õhtust õhtusse. Ta teeskleb tundeid, jagab võõraid mõtteid ja teeb üleüldse kõike seda, mis võlts. Otse publiku ees! Valetab silma sisse! Hea näitleja ei mõju ometigi võltsilt. Kui ta on meisterlik teeskleja, kes suudab briljantselt vassida, nihutab ta kogu saalitäie rahvast imeväel tõele lähemale. Natu-natuke, iga etendusega mõne millimeetri. Ilusad valed mahendavad kohtumist kibeda tõega.

Vahel tuleb kanda teatud sorti maske – ja mitte ainult toda, mis koroona tõrjeks ette käib. Kauni võltspalge tagant saab kõnelda tõtt. Näost-näkku ei saa. Kui palju on neid inimesi, kellega võib "komplikatsioonideta" tõtt jagada? Palju on selliseid olukordi, kus saab jääda endale kindlaks ja üdini ausaks? Vähe, hämmastavalt vähe.

Iga päev ei tahaks ka valetada. Imelik hakkab. Ja kui otse öelda ei saa, tuleb kasutada näiteks kolme punkti. Tõejärgne ühiskond...

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

Seitsme Mägi ja Meri taga

Miks meil pole olnud Ratta või Kalda valitsust?

Eesti keel on käänuline. Kui võõramaalane õpib eesti keelt, peab ta iga nimisõna kolmes esimeses käändes pähe tuupima. See on nagu liikluseeskiri, mida tundmata võib joonepealt kraavi põrutada. Puhastverd eestlased kipuvad aga tihti arutult gaasi andma ja kurvi sisenedes otse üle põllu lõikama. Jutt käib nimede käänamisest.

Tallinnas asub Lennart Meri nimeline lennujaam, Alatskivil Juhan Liivi muuseum. Piletilevi kodulehelt võib osta pääsme Tõnis Mägi kontserdile. Andrus Vaarik vestles ETV ekraanil Guido Kanguriga. Pealtnäha klapib kõik? Aga miks ei ole meil Mere-nimelist lennujaama ega Liiva muuseumi? Miks ei ole võimalik kohtuda Mäe ja Kangruga?

Eestil pole kunagi olnud Kaja Kalda või Jüri Ratta valitsust. Me ei kuule Raimo Käost, Indrek Tedrest ega Peeter Koplist. Selle asemel räägitakse hoopis Kägust, Tederist ja Koppelist. Milline rõõm oli aga lugeda uudist: Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed esitasid Urmas Paeda eestvedamisel Euroopa Komisjonile arupärimise.

Kui eestipärane perekonnanimi on käänatav, tuleks seda julgelt teha – ja ikka ÕS-i järgi. Mis sest, et Kersti Kaljulaid ise tahab, et teda käänataks Kaljulaidina. Eesti keeles pole presidendi käändkonda. Ka poliitikud alluvad keelereeglitele. Näib, et vahel lausa häbenetakse käändeid ja nimi on niivõrd püha, et seda eriti puutuda ei tohigi. Meri-Merit on presidendist kõneldes justnagu viisakam kui Mere-Merd. Aga milleks erandeid teha, räägime siis ka Arnold Rüütelist ja Toomas-Hendrik Ilvesist! Äkki õnnestub ühel heal päeval isegi Marina Kaljurandil presidendiks saada?

Veel oleks põhjust kõnelda Indrek Saarist ja Siret Kotkasist, kes käisid koos Riho Sibulit kuulamas. Samal üritusel nähti ka Jaak Salumetsi, Monika Tuvit, Martin Kukki ja Raul Rebanesit (või kuidas iganes seda viisakalt väänata). Noh, mehed, lähme nüüd Ott Tänakile raja äärde kaasa elama!

Perekonnanimede käänamine on vahel segane, sest osa neist on juba „sünnist saati” omastavas vormis, võtkem näiteks Tarmo Soomere, Epp Mäe, Piret Kalda, Stig Rästa ja kogu Helme-pere. Osastavasse pannes tekivad kummalised vormid, millega ollakse üldiselt harjunud: Soomeret, Mäed, Kaldat, Rästat, Helmet. Aga ega sellepärast pea veel Mäge Mägiks käänama.

Leidub ka murdelisi või vanapäraseid nimesid, mida väga käänata ei osatagi: näiteks Pettai, Sõõrd ja Pürg. Omastavas: Pedaja, Sõõru, Pürja, osastavas: Pedajat, Sõõrdu, Pürga. Käisin vaatamas Pille Pürja näidendit ja lõpuks nägin Pürga laval. Kõlab hästi!

Käänded teevad eesti keele rikkamaks. Tunde järgi „korrigeerides” muudetakse keel vaesemaks, hõredamaks ja lihtsalt igavaks. Käänamine nõuab natuke mõttevaeva, aga keel ja mõte peavadki kokku käima, muidu võiksime möriseda niisama nagu ahvid viigipuu otsas.

*

Olen viimasel ajal märganud, et lastele pannakse omapäraseid, aga vägagi ürgseid eesnimesid: Lumi, Kõu ja Hõbe. Tekib küsimus, kuidas neid peaks käänama? Kui ema andis Lumile raha, läks ta Kõule külla ja võttis Hõbe kaasa. Ei kõlba! Kui ema andis Lumele raha, läks ta Kõuele külla ja võttis ka Hõbeda kaasa. Juba parem! Näed siis – käändeid ja kurve ei maksa karta, sõit saab huvitavam.

Loe ka:

Tegin ÕS-i peal narkotsi

Ah Teie tulete mind sinatama!

Ilma loata ei sobi kellegi privaatsfääri tungida

Kirjutasin jälle ühe kirja. Elektroonilise, nagu tavaliselt. Saatsin selle austatud isikule, keda ma ei tunne. Kaalusin ja mõõtsin igat sõna, mille teele lähetasin, sest võõrale tuleb ju endast hea mulje jätta. Tuleb olla viisakas. Igiammune viisakusreegel nõuab, et võõra poole pöördutakse teietades. Kirjutasin lausa "Teie", suure T-ga, et kindlam oleks. Veidi aja pärast saadeti vastus. Pikk ja põhjalik kiri, muidu igati lugupidavas toonis, ent algusest lõpuni sina-vormis. Ainult "sina", väikese s-iga.

See polnud kaugeltki esimene kord. Olenemata sellest, kas suhtleme suuliselt või kirjalikult, kipuvad võhivõõrad mind tihti sinatama. On see järjekordne "uus normaalsus"?

Ei teagi, kust selline krooniline sinatamine pärineb. Kas süüdistada tuleks inglise keelt, mis paratamatult meie ugirmugrilist emakeelt mõjutab ja sugugi mitte meeldivas suunas? Inglise keeles öeldakse tõepoolest ainult you, "sina" ja "teie" jaoks puuduvad eraldi sõnad. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kõik Briti impeeriumi rahvad kogu aeg sinatavad.

Inglise keeles on sinatamine võrdne eesnime kasutamisega. Teietamine väljendub skeemis tiitel+perekonnanimi. Kusjuures tiitleid, millega pöörduda, leidub hulgaliselt: Mister, Missis, Miss, Doctor, Professor, Judge, General, Admiral, Captain, Lady, Lord jne. Muidugi tuleb esmalt teada, mis tiitlit inimene kannab, aga Mr ja Mrs päästavad igas olukorras. Samas ei peeta üldiselt ebaviisakaks, kui küsida daamilt "Is it Miss or Mrs?" Samuti kuuluvad aupaklikku teie-kategooriasse "Yes, sir" ja "Yes, ma'am". Kui härra Smith ütleb: "You can call me John!", alles siis minnakse sina peale.

Võib-olla on sina-tõbi liikvele pääsenud ka seetõttu, et ei taheta või suudeta teha vahet ametlikul ja mitteametlikul kõnepruugil. Kõik peavad olema justkui põlised semud. Pealegi on nende kahe erineva stiili vahel pendeldamine tülikas ja nõuab mõtlemisvaeva. Formaalses ja mitteformaalses kõneviisis kasutatakse ju sageli hoopis erinevaid sõnu ja väljendeid. Näited kolmest keelest:

Tere päevast, härra, kuidas teil läheb? - Tšau, mees, mis teed?

Good afternoon, sir, how are you? - Hi, man, wazzup?

Bonjour Monsieur, comment allez-vous? - Salut mec, tu vas bien?

Nagu näha, ei kattu auväärset võõrast ja mitte vähem auväärset sõpra kõnetades ükski sõna.

Teietamine sai alguse kuninglikest õukondadest ja aadlikodadest ehk aristokraatlikust ringkonnast, kus hierarhia ning seda kajastav ja ohjav etikett olid ülimalt tähtsad. Matsirahvas on alati vaid sina peal olnud. Keskmise eestlase soontes ei voola tilkagi aadliverd, mistap on tulnud see peen "sakste keel" muu seas omandada.

Lisaks sinatamisele kasutatakse meil ametlikus suhtluses liiga palju ka eesnime. Tunnen lausa ebamugavust, kui võhivõõras alustab mulle saadetud kirja rõõmsa hõiskega: "Tere, Marek!". Milline barbaarsus! Ehkki eesti keeles ei ole kohatu kutsuda võõrast eesnimega, tundub see mulle siiski pisut veider. Eesnimi on isiklikum kui perekonnanimi ning seetõttu ei pea ma päris sobilikuks pöörduda Jüri või Mari või Saša poole, kui ma teda elusast peast kohanud pole.

Paljast "terest" piisab täiesti, ka asesõnade vältimine on omal kohal, kui väga teietada ei taheta. Umbmäärane pöördumine tundub viisakam, sest võõraga suheldes on oluline distantsi hoida – ja mitte ainult koroona-ajal. Ka emotsionaalne distants peab paigas olema.

Võhivõõra inimese sinatamine on samaväärne tema kallistamisega. Igaühel on endiselt õigus privaatsele sfäärile, tühipaljas semutsemine on labane. Aga jah, pean siiski kahetsedes möönma, et ilmselt olen vanaaegseid kombeid imetledes moodsale ajale jalgu jäänud ning torisevaks konservatiiviks muutunud.

Mis seal ikka, peab EKRE-ga liituma.

Maarahva pühaku igavene teekond Kuule

Lühikesi lisandusi müütilise poeedi elukäigule

Kristjan Jaak Petersoni sünnist möödub 220 aastat. Selleks, et kirjeldada tema tähtsust Eesti kultuuriloos, tuleb kasutada ainult ülivõrdeid ja positiivseid omadussõnu. Ometi ei teata tema üürikeseks jäänud elust kuigi palju. Ei tea sedagi, kas kombekam oleks tema nimeks kirjutada Christian, Kristian või ikka nii, nagu üldiselt kombeks – Kristjan. (Jään siinkohal viimase juurde.) Kes ta ikkagi oli, see meie Krissu?

Tema pere oli pärit Mulgimaalt, aga elas tollases Liivimaa pealinnas Riias. Tema isa lõi kella Jakobi kirikus, mille müüride vahel käis koos eestlaste kogudus. Kristjan õppis Tartu ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Teada-tuntud on tema jalgsiretked Riiast Tartusse. Luuletas. Leitud on 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust (ehk kirjutas ta neid rohkem?). Tegi kaastööd saksa teadusväljaannetele. Noorest east hoolimata oli vägev polüglott, kes oskas vähemasti 16 keelt. Nimetas end maarahva laulikuks. Kahekümne ühe aastaselt suri tiisikusse. Kõik.

Üks Petersoni avastajaid ja "elluäratajaid", Gustav Suits kirjutas, et noort luuletajat olevat "Riia tänavail liikumas nähtud, seljas laia nahkvööga talupojakuub, õlgadeni ulatuvad juuksed tuules lehvimas". Just sellisena ongi Peterson rahvalikku teadvusse sööbinud. Kas mulgi kuue kandmine tähendab, et ta oli rahvuslikult meelestatud või ei olnud tal lihtsalt midagi muud selga panna? Kas ta käis tõesti vaid kondiauru jõul Tartu ja Riia vahet või istus vahel mõne talumehe vankrisse ka? Oli tal kirglikke armulugusid? Kas ta uskus siiralt ja vankumatult, et eesti rahval on tulevikku?

Hetk Kristjan Jaagu seltsis
Foto: Alar Madisson

Kui fakte napib, tuleb tühimikud kinni toppida fantaasiaga. Ja miks ei võiks poeedi eluloo kirjutamisel tarvitada poeesiat? Varalahkunud geeniuse ümber tiirlevad paratamatult oleksid-poleksid. Tiisikus on enneaegselt hauda viinud mõnegi andeka sõnaseadja. See hirmus tõbi kimbutas ka Tammsaaret. Mõelgem: kui haigus oleks temast jagu saanud, poleks "Tõde ja õigust", "Kõrboja peremeest" ega "Põrgupõhja uut vanapaganat". Eesti kirjandus oleks siis nagu piibel ilma evangeeliumiteta. Võib vaid ohata, mida kõike oleks Peterson loonud, kui ta oleks elanud sama kaua kui tema kuulsad kaasaegsed – Puškin (kes suri ka küllaltki noorelt, kuid elas siiski Petersonist 16 aastat kauem) või Goethe (kes venitas välja suisa 82 aastat). Oleks meil siis päris oma "Jevgeni Onegin" või "Faust"?

Petersonilike isikute kohta öeldakse, et nad on oma ajast ees. Neis oludes, mis kakssada aastat tagasi valitsesid, ei saanudki maarahva seast võrsuda kirjanikke, kunstnikke ega heliloojaid. Peterson oli esimene pääsuke, kuid päevasooja ta veel ei toonud. Tal polnud kohalikku publikut, ta oli lugejateta luuletaja. Enesele teadmata suri ta märtrina nagu täisverelisele pühakule kohane. Jah, ka paganad ja luterlased vajavad pühakuid, keda kummardada. Eestis on terve plejaad kirjanikke-luuletajaid, keda ümbritseb pühaku nimbus, Peterson seisab esireas. Pühakud on aga plastiliinist, igaüks võib neid oma kujutlusvõime järgi kujundada.

Talupojakuub ja lehvivad juuksed kuuluvad iseenesest mõistetavalt tüüpilise romantismiaja kangelase tunnuste hulka. Petersoni kuvandis võib näha romantilise mässaja jooni. Sedalaadi tüüpide tuntuimaks esindajaks on lord Byron, tunnustatud poeet, kes tormas võitlema kreeklaste vabaduse eest ning kaugel maal ta ka suri – tõsi, mitte türklase mõõga läbi, vaid hoopis halltõppe ehk malaariasse. Peterson ei olnud priiusesõdur, sakste ülemvõimu vastu ta ei hakanud. Ent ometi tõuseb ta ajaloohämarusest barrikaadile kui maarahva eestkõneleja, julge üksik hunt, kes kuu poole uludes nõuab eesti keelele võrdset kohta suurte kultuurkeelte seas: "Kärgatab pikne – ja metsad on vait: laulja on tõstamas oma hääle, valamas suusta laulukaste. Ja tema ümber, vait kui merekaljud, rahvad on kuulemaies.”

Aga Peterson armastas ka vägijooke. Küllap nähti teda vahel Tartu tänavail ringi laaberdamas ja Kassitoomel viinauima välja magamas. Kainelt sepistas astraalseid värsse, täis peaga leelotas lorilaule. Sellisena koperdab ta meie ette kui elunautleja, huligaan ja parmude kaitsepühak. Tartu vaim ilmutab end sageli purujommis prohveteile, Peterson pole siin erand. Luuletuses "Jaagupi kiriku kikkale" nimetab Peterson Tartut koguni Muusade Linnaks. (Ilus lipukiri, mida kõlbab kasutada rööbiti Heade Mõtete Linnaga.)

Siiski näib, et noor poeet ei leidnud muusasid üksnes munakivitänavailt, vaid ka õieehteis karjamaalt. Lembeluuletuses „Karjaste laul” laotub idülliliste looduskirjelduste taustal lahti magus armulugu kahe karjapoisi vahel. Ühel neist nimeks Alo, teisel Jaak. "Mina aga lendan Alo palge vastu suukest otsima... Mina aga magan oma Alo süles – nõnda armas Alo! Olen mina õnnis, sest mu Alokene armastab mind ikka." Kuidas need pikantsed värsid, mis tolles ajas ja olustikus mõjuvad lausa ennekuulmatult, sobivad kokku rahvuskonservatiivse kuvandiga Petersonist kui õilsast maarahva laulikust? Ei sobigi. Peterson võiks olla vabalt kodumaine geiikoon.

Ood „Kuu” sisaldab nelja kuulsat värssi, mis on eestlastele pühamad kui meieisapalve: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida.” Nende värssidega kirjutas Peterson alla iseenda pühakuks kuulutamise aktile. "Kuu" on valminud arvatavasti 1819. aastal. Samal aastal kaotati Liivimaal pärisorjus ning sündis Johann Voldemar Jannsen. Iseseisva Eesti riigini jäi veel 99 aastat.

Peterson – erinevalt Juhan Liivist – ei näinud ette iseseisva riigi tulekut. Ta unistas, nagu luuletajad ikka, millestki kättesaamatust. Elu viimasel aastal ei kirjutanud ta enam eesti keeles. Kas ta kaotas usu maakeele väkke? Tahtis temagi talupojakuue saksa ülikonna vastu vahetada? Peterson polnud kindlasti üdini rahvuslane (sellist mõistet tollal ei eksisteerinudki). Rahvuslik ärkamine seisis veel kaugel ees.

Erakordne keelteoskus on tunnistus sellest, et Peterson võis olla – ja ehk oligi – kosmopoliit. Tahmane talutare oli temasuguse haardega inimesele liiga kitsas. Tänapäeval tegutsevad sarnaste vaimuannetega isikud rahvusvahelises teadusrühmas, ajavad asju ÜRO või Euroopa Liidu juures ning suunavad diplomaatidena ajaloo kulgu. Tema luuletusi lugedes ei teki muljet, nagu oleks ta oma päritolu üle uhkust tundnud. Neis luuletustes pole ängi ega masendust, vaid pisut lapsemeelne igatsus kasvada suureks, suuremaks saatusest, maast ja ajast.

Tegelikult oli Kristjan Jaak ju lihtne poiss. Nüüd seisab ta kivistununa seal Toomemäel, muistses hiies, ja vahel käivad luuletajad salaja talle oma värsiridu ette lugemas. Seal ta seisab, korraks peatunud igavene rändaja, jäme kepp ühes ja tundmatu raamat teises käes ning kõhn märss üle õla. Ta ei naerata, ainult mõtleb ja unistab. Palju on veel käia, palju on veel teha. Mulgi kuub pigistab, aga juuksed lehvivad ikka tuules.