22. aprill 2011

Lapsed ja unelmad

Minu raamatu „Kaljud ja kameeleonid“ peategelane on õrnas noorukieas Joel, kes jutustab väga avameelselt oma juhtumustest ühe ülimalt pöördelise aastaringi jooksul. Joel pole enam poiss, kuid ta pole ka veel mees. Sellises piiripealses seisundis püüab ta ometigi isiklikku õnne sepistada ning erinevalt paljudest samas vanusejärgus kuttidest peab ta hakkama saama pere toetuseta. Ehkki Joelil on isa ja ema, ei ole ta viimased kaksteist aastat tõelist kodusoojust tundnud. Leidmata mõistmist või lohutust, mässib ta end aina tihedamasse valedevõrku ning jõuab viimaks äärmuslikult meeleheitlike tegudeni. Joeli lugu paistab ehmatav, kuid tema saatusekaaslased elavad süngete varjudena kõikjal me ümber.
Igal aastal võetakse Eestis vanemate „hoole alt“ ära ligi 200 last. Võimas ja valulik arv. Seejuures ei vea kõigil ühtmoodi. Eesti asenduskodude juhatajad leiavad, et mõned lapsed jäävad liiga kauaks koju, kus nende eest ei hoolitseta. “Lapsele on see pääsemine, kui ta ei pea elama väljakannatamatutes tingimustes,” nenditakse. “Kohati peaks olema seadus karmim, sest lastekaitse käed jäävad lühikeseks. Kui on näha, et olukord peres ei parane, tuleb laps sealt ära tuua. Suurem osa lastest on vaimselt võimekad, asi on pigem sotsiaalses mahajäämuses.” ("Lastekodulaste arv kahaneb ja nende elu paraneb")
Aastaid tagasi ilmus Pärnu Postimehes tõrvtõsine artikkel, mille pealkiri esitab otsese küsimuse: "Kas halb ema või isa on parem kui üldse nendeta?" Artikli autor kirjutab: „Vahel antakse vanemaõigustest ilmajäänuile teine võimalus olla taas lastele ema või isa eest, kuid usaldus ei pruugi end õigustada. Vanemad esinevad asja otsustavate ametnike ees südantliigutavalt: nad on oma vigadest õppinud ja vanglas arusaamisele jõudnud, et lapsed on nende tulevik ja nad vajavad isa-ema. Paraku kipub elu vabaduses nii mõjuma, et vanad harjumused ilmutavad end pikkamööda uuesti ja täies mahus.“
Olgugi et õhkuvisatud küsimus kõlab lausa kohatuna, ei sünni vastus raskelt, kui lisada siia veel kolm meenutust artikli kommentaaride seast:
1. Minu isa oli (on siiamaani) alkohoolik. Joomatuuride ajal oli kogu meie korter ka tema joomakaaslasi täis – WC oli kogu aeg täis kustud, mitu korda pissis üks isa joomakaaslasi ka meie diivani täis, kogu korter haises räigelt alkoholi ja okse järele, igal pool vedelesid tühjad viinapudelid ja õllepurgid, kapis ei olnud midagi süüa, sest kogu raha varastas isa nii ema kui minu tagant ära ja ostis selle eest endale ja oma sõpradele viina. Mina kogusin raha, et sõita vanaemale külla, isa peksis mu hoiupõrsa puruks ja ostis selle eest pudeli. Kui mõni peretuttav külas käis, ei tohtinud ta kunagi kotti ega mantlit järelvalveta jätte – isa varastas kõik ära, müüs maha ja ostis viina. Korterist tassis ta kogu tehnika ja väärtuslikuma mööbli välja, viis pandimajja, et saadud raha eest jooki osta. Tihti magasin ma lahtisel rõdul, isegi talvel lumega, sest korteris oli nii suur läbu ja tohutu lärm, et ma ei saanud silmatäitki magada. Hommikuti läksin kooli väsinuna, olin magamata, kurnatud, tihti jäin tundides magama. Õppida kodus ei saanud, lärm ja joodikute möla oli nii vali, lisaks käisid tihti isa joomakaaslased mind kiusamas ja mõnitamas. Õppisin tihti trepikojas trepil istudes. /---/ Esimest korda üritasin ma enesetappu sooritada 15-aastaselt. 16-aastaselt sõin iga päev antidepressante ja rahusteid, lõikusin end noaga, kannatasin paanikahoogude all. Läks kolm aastat psühhoteraapiat, et suurest depressioonist välja rabeleda.
2. Parem üldse ilma vanemateta, kui halbade vanematega. Räägin oma kogemustest. Isa oli joodik ja ema dominantne hüsteerik. Vahel mõtlen, et minust oleks lastekodus ka normaalsem inimene kasvanud, kui nende kahega koos. Nüüd hiljem mõeldes olen ma hakanud aru saama, miks mu isa üldse jooma hakkas. Hakkas, sest ta ei kannatanud välja seda vaimselt kastreerivat, alatasa kritiseerivat vinguvat naist. Isa jõi ennast surnuks paar aastat tagasi, Jumal tänatud selle eest, ema on kahjuks ikka veel elus ja jätkuvalt üritab mu elu korraldada, nii nagu tema heaks arvab, õnneks mul endal viina järgi isu pole, üritan õppida nende tehtud vigadest aga kogu sellest traumast üle saada on väga-väga raske, ilma kellegi armastava inimese abita tundub võimatu.
3. Elasin ühe päris ja ühe kasuvanemaga. Leian, et ilma on parem, kui koos ebapädevate vanematega. Mul oli väga raske lapsepõlv, käisin mitu korda abi otsimas politseis, mille peale ei võetud vaevaks mind aidata, vaid öeldi, et igas kodus on kodukord. Kui ütlesin, et kasuvanem lööb mind, siis hakati uurima, miks? Kas ta teeb seda purjus peaga ning mis teda paneb lööma? Ütlesin, et kuidas kunagi – mõnikord purjus peaga, mõnikord täiesti kainena. /---/ Seepeale kosteti mulle vastu, et „tantsi tema pilli järgi, et seda enam ei juhtuks ehk igas peres omad reeglid, täida neid“. Sealjuures unustati ära, et peksmine kui selline on väärkohtlemine. /---/ Vend on mul ka, ta peksab ka nüüd oma lapsi. Kahju. Surnud ring.
Väikese Eestimaa peal liigub ringi kahetsusväärselt palju amoraalseid inimelajaid, kõrgema auastmega silmakirjateenreid ja ajutuid paadialuseid, kellel on siiski õnnestunud järeltulijaid saada. Nende laste käekäik ei kuulu ainult kohalike sotstöötajate, vaid kogu ühiskonna murede sekka. Oluline pole lastekodusid pehmete mõmmide ja moosipurkidega sponsoreerida – veelgi olulisem on aidata noori ka pärast seda, kui asenduskodu uks nende seljataga igaveseks kinni kolksatab. Mädanenud juurtega on noorel puul raske haljendada. Sageli kipuvad katkistest peredest pärinevad noorukid kõigis luhtumistes üksnes iseennast süüdistama, neil puudub tugevamat liiki enesekindlus ning see võib pärssida kogu tulevast elu. Iga hing on väärtuslik. Ühtki talenti ei tohi raisku lasta ega unelmaid – ka võimatuid – kellelegi keelata.
Joel ei jõudnud kunagi lastekodusse. Temast sai varakult pere – joodikust ema, raske vaimupuudega isa ja väikese õe – toitja. Ainustki tööd põlgamata kogub ta raha, mis aga ikka ja jälle ülikiirelt kaob. Tal pole isegi oma arvutit. Ta võtab kohaliku narkodiileri käest laenu, et endale kasutatud mobiiltelefon osta. Ometi tahab temagi olla tavaline noormees. Olla selline, nagu teised. Joelgi unistab ilusatest riietest, autost, päris isiklikust majakesest mere ääres… Ja tüdrukust, keda armastada. Kui ta sellise tüdruku leiab, teeb ta kõik endast oleneva, et trööstitut vaesust varjata.
Kes tahaks tegemist teha näljarotiga, kel pole õigeid vanemaidki? Vaesus tähendab läänelikus tsivilisatsioonis, iseäranis meie mail, suurt häbi. Majanduskasvu taga ajades on ammu põlatud ja unustatud kristlikud ideaalid vagast vaesusest. Sandid ei pääse enam esmajärjekorras taevariigi väravate taha.
Vanemad on saatuseks, lapsed ei saa neid enesele valida. Puudustkannatavate ja lõhkistes peredes sirguvate laste hulka tuleb Eestis mõõta endiselt viiekohaliste arvudega. Paraku. Keerukalt läbipõimunud ja ogaline probleemiderägastik, mis vajab hädasti lahtiharutamist, sisaldab nii töötust, puudulikku tervishoidu, vähest psühholoogilist abi kui ka auklikke väärtushinnanguid. Kuni joomarlust käsitletakse vältimatu loodusnähtusena, depressioon pole haigus ning vaesust peetakse vaid laiskuse ning õpitud saamatuse tagajärjeks, ei muutu miski.
Jah, Joelist saab kurjategija, kuid selline kurjategija, kellele tuntakse kaasa. Tema suurim roim seisneb selles, et ta tahtis armastada ning olla armastatud. Ta astus üle saatuse poolt seatud keelust. Teadupärast pole vaese noormehe koht õnnelike seas.
Või siiski?

17. aprill 2011

Põllud ja džunglid

See kõik algas 23. septembril 2005. Kell käis kuueteistkümnendat päevatundi. Ma võtsin vaikselt undava arvuti taga istet ja asusin kirjutama, nagu mul oli juba paar viimast aastat kombeks olnud. Peas kihelesid uued ideed. Neid polnud võimalik enam ühes kanda, nad tuli valgele väljale maha puistata. Vilkuva kursori järele ilmusid esimesed sõnad.
Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute.
Jah, sõnad jooksid robinal nagu noored rahutud mustangid, kasvasid karjadena lauseteks ja lõikudeks. Siit pidi tulema üks äge jutt. Esialgu ei midagi muud. Ma ei teadnud isegi seda, et jutu nimeks saab "Kaljud ja kameeleonid“.
Kui tahaksin sellele palavikulisele loometegevusele romantilist tooni lisada, peaksin märkima, et mul oli raali kõrval ka tass musta kanget kohvi või koguni klaasike ehtsa šoti viskiga, mida sõnade ladumisel turgutuseks kõrist alla kallutada – ja sigaret, mõistagi suitsev sigaret! Aga ei. Mingit romantikat või palavikulist loometööd polnud. Ma olin alles kaheksateist ja mul oli vajadus öelda mõndagi olulist. Väga olulist. Kulus vististi tund või poolteist ning esimene peatükk, see salauste taha lubav kuldvõtmeke, oli valmis.
Kolm aastat hiljem, kui lehed puudel taas kolletama kiskusid, sähvatas mõtteis toosama sõna. Valmis! Olin kündnud mõttevaod, külvanud sõnadeterad, väetanud elust enesest nopitud faktidega, harinud ja harvendanud õiteküllast kirjapõldu ning viimaks korjanud sealt kopsaka saagi. Ma ei tea veel, kuidas need viljad maitsevad. Eks mõni peatükk ole hapum, mõni magusam, muist sulnilt küpsed, muist toorevõitu.
Tinti paberile tilgutama asudes oli minu peamine eesmärk kirjutada raamat, mida mulle endale lugeda meeldiks. Vaatamata kõrgelt arenenud enesekriitilisusele juurdub minus aina tuntavamalt veendumus, et seatud latt õnnestus ületada. Tulemus on protokollis.
Tahtsin kirjutada ausalt ja otsekoheselt, vältida puritaanlust ja valehäbi. Mõningaid koledusi ei anna viigilehe taha peita. Kui lugu vaesest Joelist, kes südames ometi õnnelikust elust unistab, ei tekita massiliselt õlakehitusi, vaid jääb kummitama ning pistab ajusse nõela, mida lugeja valukarjeta välja tõmmata ei saa, olen vestnud õige loo. Mitte hea ega halva – lihtsalt õige.
Eesti noortekirjandus kipub olema paljuski tüdrukutekeskne, sest kirjutajateks ju enamasti naised. Kui mõni säravam "poisteraamat“ trükivalgust näeb, tõmbab see endale vähemal või enamal määral tähelepanu, mis näitab, et taolisi teoseid on kahtlemata tarvis. Mina ei jahi kuulsust ega tähelepanu. Loodan vaid, et lendu lastud sõnum pelgalt kurtidesse kõrvadesse ei puhuks.
Kui mu raamat milleski muus teistest noorteromaanidest ei erine, siis vähemalt kahe tahu poolest kindlasti. Sisuliselt: psühholoogiline mäng, kosmiline rännak peategelase alateadvusesse, mis võib paista ulmeline, kuid jääb ikkagi maiseks. Reaalsus ja fantaasia põrkuvad ning põimuvad Joeli loos sama ootamatult kui rikkus ja vaesus, armastus ja viha. Vormiliselt: maht. Noorteromaanid venivad harva üle paarisaja lehekülje – siin kahe tumeda kaane vahel on neid pooltuhat. Laiemalt põllult lõigatakse suurem saak. On lugusid, mida ei tohigi kärmelt jutustada, nõndasamuti kui on hingi, millesse üheainsa pilguga pole võimalik kaevuda.
„Kaljud ja kameeleonid“ hõlmab väga erinevaid, kuid ülimalt olulisi teemasid, mis noori puudutavad: eneseotsingud, sotsiaalne ja majanduslik kihistumus, alaväärsuskompleks, varajane rasedus, narkootikumid, vastumeelsus kooli suhtes, vägivald, kuritegevus, probleemsed suhted vanematega. Mustade murede kõrvalt ei puudu ka päikesekarva rõõmud: noortel on rõõme rohkem kui nad seda vahest isegi mõistavad. Oh neid esimesi armusädemeid ja kirepalanguid, lõbusaid pidusid ning taevasiniseid unistusi...! See on ju kõik see, mis nooruse nii kauniks ja kordumatuks teeb. Tragöödia algab hetkest, mil kaunis moondub karmiks ning kordumatu košmaariks. Mõne noore saatuseks ongi elada maailmas, kus puudub hoolivus, rahu ja halvimal juhul ka lootus. Tihtipeale ei jaksa nad üksi oma saatust seljatada. Kuid kes siis poetaks mõne hea sõna ning ulataks sooja abikäe, kui vanemad seda ei tee?
Ühe noore mehe eneseotsingute odüsseia pole sirvimise materjal. Soovitan lugejal olla väga tähelepanelik, et ta seda teekonda kaasa tehes vajalikud killud üles korjaks. Raamatu lõpus pudenevad need kõik vähehaaval oma kohtadele, et luua kirev mosaiik, mis annab igale vaatajale isesuguse pildi. On ta siis ereda välguna jahmatav, meelilukustavalt veider, kriimustavalt traagiline või videvikukarva tuhm ja tuunjas. Mosaiigi keskele jääb vaid üks valge laik. Sinna kuulub killuke, mille peab lugeja ise valmis meisterdama ja paika asetama.
Joeli lugu on hoolikalt punutud võrk, kus peenemateks niitideks mõjuvõimsa mõttetarga Carl Gustav Jungi raspeldatud ideed (Anima, Persona, Vari), lugematud viited ja vihjed popkultuurile, tuntud motiivid eesti rahvaluulest ja muinasjuttudest ning auväärsest piibliraamatust. Märkamatult hiilisid mu noorukisaagasse hamletilikud ja faustilikud ained. Ei puudu ka kummardus maailma menukaimale noortekale "Kuristik rukkis“. Visake vaid pilk peategelase passi ja asi selge.
"Kaljud ja kameeleonid" on ohtlik, ehkki ütlemata põnev tee läbi noore mehe hingemaastiku, kus peegelduvad koomilised sekeldused ja kurbloolised juhused. See on teekond läbi kujuta häältest ja hääleta kujudest tulvil džungli, kus leidub küllaga metsikuid unistusi ja pettumusi, suurt armastust ja veel suuremat vihkamist, toorust ja küpsust, pehmust ja jõhkrust, ilu ja inetust. See on džungel, kuhu võib eksida. Aga pea meeles, hea lugeja, et…
Džungel ei salli hirmu. Kes kardab, tõmbab endale needuse, millest surelik ei suuda vabaneda. Džungel eksitab, kui tahab, ta lõikab ihusse haavu, kui tahab, ta sööb hommikusöögiks inimliha – kui tal vaid isu peale tuleb. Kes aga džunglit imetleb ja austab, seda peab ta tänulikult meeles – ta toidab, katab ja armastab üksikut rändurit. /-/ Džungel on see, mis oled sina. Siin ei ole midagi muud peale selle, mida eelnevad rändurid on maha jätnud ja mida sa enda poolt siia lisad.
Niisiis, armas huviline, juhtnöörid ja hoiatused on antud. Kas julged tulla rännakule minu džunglisse?

14. aprill 2011

Kui süüdatakse tähti laotuses... siis tähendab, neid kellelgi on tarvis?


Mis asjad on riimid, te muidugi teate.
Näiteks, rida võib lõppeda sõnaga "prii".
Sama korrates silpi, reas järgmises peate
lõppu torkama mingi "tilulilulii".


Praegusaja noore lugeja jaoks, kes 20. sajandi vene luulest heal juhul vaid kirjandustunnis on kuulnud, pole Vladimir Majakovski ilmselt muud kui üks suvaline nõukogude kirjatsura. Järelikult - lihtlabane kommu. Tõestuseks mõned pealkirjad, mis pärgavad tema tuntumaid teoseid: "Luuletus Nõukogude passist", "Läkitus proletaarsetele poeetidele", "Vasak-marss", "Kodusõja viimane lehekülg" ja poeem "Vladimir Iljitš Lenin". Sellise rõvepunase rämpsu tootjat ei tohiks ajalookroonikatesse kandagi. Kaine loogika ütleb, et ta värsid peaksid tuhmuma ja igaveseks unustusetolmu alla mattuma.
Aga mõningad käsikirjad ei põle...

Majakovski! Lõunasse! On lahti teed.
Süda vaevelgu vaid riimis.


Rootsi slavisti Bengt Jangfeldti mütakas raamat "Mäng elu peale" tõestab, et Vladimir Vladimirovitš polnud mingisugune pestud ajuga Kremli laulik. Ei-ei! Hoopis donjuan, napsulemb, pigem härras- kui seltsimees. Ja geenius? Ka seda, ehkki tema tõelised võimed jäidki avaldumata. Mõnel teisel ajal mõnes teises kohas elanud Majakovski suutnuks maailmale jätta hoopis vähem punaka testamendi. Majakovski luule on paljuski nagu soe kusi šampusepokaalis. Räige vormi ja sisu ebakõla ei vähenda siiski tema tööde tõsiseltvõetavust. Tähtis polegi see, mida Majakovski ütleb, vaid kuidas ta seda teeb.

Rahutul merel
vinnab kalamees võrku,
paadis rapsivad kalad
üle parda ja pingi.
Poeet samuti sikutab,
endal parukas palav,
püüab värssidest noodaga
inimhingi.


Isegi kui mõned värsid häirivalt punetavad, ei ole see poeedi süü. Ta vastandus teravalt tsaristlikule riigikorrale, õigeusklikule traditsionismile - ühesõnaga kogu senisele sumbunud ja hatusele Venemaale, mis vabu hingi paksude räpaste müüride vahele surus. Majakovski silme ees terendas uus maailm, õndsalik Elüüsium, mille järele kogu tema ulmeline looming kisendas. Ta ihaldas revolutsiooni. Mistahes revolutsiooni.

Üksnes kõrvuti
teiega,
pargitud peod,
õlg õlas ja hingelt vennad,
maailma muudame mestis.
Hall argipäev ringutab ennast
ja ootavad kangelasteod


Majakovski rahutu loojavaim leidis küllaga rakendust: tema terav sulg tootis peale luuleridade ka pilapilte ning Cosmopolitani-Kompu mõõtudele vastav välimus lubas tal kaasa lüüa mitmes filmis ja teatritükis. Isegi armuasjades jäi Majakovski kunstnik-revolutsionääriks. Lood sellest, kuidas Volodja suksutas oma kirjastaja naist Liljat, on paisunud juba pikantseks legendiseeriaks.

Armastus neab ära sängi -
tõuseb üles sohvalt
ja sammub läbi universumi


Nõukaajal oli võimudega läbisaamine loomeinimese jaoks mõistagi väga tervislik, kuid poliitika polnud mässava poeedi huviala. Kaasaegsete sõnul eelistas Majakovski üürida kommunaalkorterit müütilises teispoolsuses, luule- ja kunstimaastikel. Nõukogude ideaalide jaoks oli tema ülim individualism liiast. Olles üks vähestest õnnelikest "vaimuproleetidest", kellele kindlustati piletid maailmas ringirändamiseks, paigutusid mõningad ideoloogilised pusletükid ka Majakovski kaabu all ümber. Kui otsustada pelgalt värsiridade ja hiliste näidendite põhjal, sülitas ta kõige suuremaid lärakaid mammutlikule bürokraatia-aparaadile. See oli alles tormihoiatus.

Kui aga teile näib, et töö seisneb mul
teistelt näpatud sõnade riimimises,
siis, seltsimehed, palun, siin on mu sulg
olge lahked ja kirjutage ise!


Nõnda isikliku, nõnda ketserliku tooniga mürisev luulekonveier ei saanud lõputult töötada. Majakovski siirdus manala radadele vahetult enne seda, kui Stalini hakklihamasin täistuuridel käima lükati. Keegi ei tea, kuidas võinuks suur mõrtsukas "Majakovski-küsimuse" lahendada. Kuigi kurjad keeled räägivad, et poeedi surmanud revolvrit hoidiski õigupoolest mõne NKVD-lase karvane käsi, jääb see müsteerium-buff lahendamata. Kuna Majakovski värssidest voolab kõhedusttekitavalt sageli läbi enesetapu-aines, oleks siiski loomulik järeldada tema vabasurma. Vabale hingele väärilist surma.

Lõbu jaoks on meie maailm liiga karm ja vastne,
tulevikust pilkudesse püüa rõõmutuld.
Selles elus surra pole raske.
Luua elu raskem võrratult.


Loorberid karismaatilise riimisepa haual ei ole kuigivõrd närtsinud. Ehk oleks siinmailgi põhjust mõni Majakovski teos rägust puhtaks kaapida ja uustrükina välja anda või vahelduseks üks ta fututükkidest teatrilavale seada. Janu uue maa ja uue inimese järele kõrvetab praegu hoopis suuremaid rahvahulki kui topeltlõua kohal kilgendav pilk haarata suudab. Revolutsioon pole veel läbi.

Aga teie,
kas te suudaksite
vihmaveetorude flöödil
mängida nokturni?

13. aprill 2011

Muutuda või jääda iseendaks?

Röövikutest saavad liblikad, pardipoegadest luiged, tuhkatriinudest printsessid. Aga poisid… Poisid jäävad poisteks. Peab juhtuma midagi väga hirmsat, et keegi neist sirguks meheks.

Elu polegi vahest muud kui tundmatu lõpuga dilemmade jada. Pöörates näo ühele, tuleb pöörata selg teisele. Vastandid ruulivad.

Öö ja päev, must ja valge, maa ja meri… See on mäng, kus mastid-trumbid vahelduvad sama kiirelt kui sööstab valgus taevariigist põrguväravani. Mees ja naine, pluss ja miinus, yin ja yang… Mäng, kus kaotajailt võetakse kõik ning võitjad võtavad kõik. Hea ja halb, õige ja vale, õnn ja õnnetus… Igipõline mäng, mida tuleb mängida olenemata sellest, kas panuseväljal helgib pisike penn või terve nael.

Vestmann ja Piibeleht kemplevad. Kes jääb sedapuhku peale? Kord langeb kull, kord kiri… ja nõnda moonduvadki inimesed numbriteks selles katkematus digitaalsignaalis, mida nimetatakse eluks ning kus osad on ühed ja osad nullid. Kõik ei saa ega tohigi olla sirged püstised ühed, vähemalt pooled lihtsurelikest jäävad ümmargusteks nullideks.

Gasell Tansaania tasandikul ei murra pead selle üle, miks ta ei võiks olla lõvi, pigem jahtida kui olla jahitav. Jänes ei fantaseeri hundinaha kandmisest. Aga inimene – tema kõhkleb saatuse muutmatus korras. Ta mässab, kui jaksab. Ta ahastab, vihkab ja unistab. Unistab teisest elust. Teisest rollist. Millestki paremast.

Mõned inimesed on nagu kaljud. Nad ei kõigu iial, vaid püsivad kindlana oma põhimõtete küljes. Puhugu tuul idast või läänest, paistku päike või valagu vihma – nemad ei muutu. Teised on seevastu nagu kameeleonid, kes vahetavad värvi vastavalt keskkonnale. Neil pole üht nägu ega vormi. Muutub olukord, muutub nende siht. Vahel on kasulikum muutuda kaljuks, teinekord jääda kameeleoniks. On see vast kuratlik mäng!

Kuidas valida kahe teeharu vahel, et jõuda viimaks õnnemaile? Kas kaotada ennast, et leida kõik… või leida ennast ja kaotada kõik?

Neist võimatutena näivatest dilemmadest kõnelebki minu vastilmunud romaan „Kaljud ja kameeleonid“. Selles vastuoludest särtsuvas loos avaneb kosmiline koridor läbi noore mehe hinge, mida palistavad traagilised juhused ja koomilised seigad, unistused ja pettumused, armastus ja viha, toorus ja küpsus. Eros ja Thanatos pole eales teineteisele nõnda lähedal seisnud.

Kuidas hoida armastust ja vabaneda vihast? Kas lasta saatusel end väntsutada või väntsutada ise saatust? Kui muutuda, siis kelleks? Kui jääda iseendaks, siis kuidas teha seda maailmas, kus mitte miski pole nii, nagu esmapilgul paistab? Küsimused ja vastused, probleemid ja lahendused… Aga kus kurat need vastused ja lahendused õigupoolest on?!

Ja kes oled SINA? Kalju või kameeleon?

12. aprill 2011

Halloo, Maa!

Me silmad pigem oletavad,
et eluks kõlbab paik, kus
Eukleidese geotsentriline laad
Et taraga kosmose ehitajad
on piiranud tare - seal vaikus
Lõhkesid müüdid... Kas sina saad
end koduselt tunda sadulas,
mis paisub alalõpmata?


(W. H. Auden)


Poole sajandi eest tegi Juri Gagarin tiiru ümber maailma. Mitte purjeka ega lennukiga, vaid sellise raketiga, mille järele miljonid nõukogudemaa poisikesed korraga õhkama hakkasid. Saada kosmonaudiks oli punariigi kõurikutele kohane ideaal. Nüüd, mil ameeriklased on sattunud tavapärasesse identiteedikriisi ja küsivad endalt tõsimeeli: "Kas me ikka käisime Kuu peal?", on küllap põhjust suurt nõukogude rahvast kosmilise jooksuvõistluse võidu puhul õnnitleda.

Kuuekümnendatel avanes miljonitel inimestel esmakordne võimalus imetleda säravatelt värvifotodelt sinakat koduplaneeti. Alles siis langesid paljudel soomused silmilt ning aastatuhandeid jõus olnud kujutlused ulgumerel hulpivast või elevantidel kükitavast kettast pudenesid lõplikult peeneks tolmuks. Kosmose väraval, sinerdava marmorkuuli ja tähepärlitega vastamisi seistes avastas inimene, kui loll ja pime ta kõik need tuhanded aastad oli olnud. (See ei kehti muidugi soome-ugri rahvaste kohta, kes on aegade algusest peale teadnud, et Maa on ümmargune nagu hiigelkotka muna.) Meie Gaia kuulub täieõigusliku liikmena olümplaste määratusse perre. Kahjuks pole ta universumi keskpunkt, kuid ikkagi kauneim kõigist. On, mida hoida, väärtustada ja ka tulevastele sugupõlvedele pärandada. Kosmiline kunstiteos...

Foto: "Maa tõus" - muljetavaldav ülespildistus maakerast, mis kerkib varjude vallast otsekui uue lootuse võrdkuju. Võtte tegi astronaut William Anders 1968. aastal "Apollo 8" Kuu-missioonil.

8. aprill 2011

Kas kurat on siis päriselt olemas...?

Paar aastat tagasi oli mul meeldiv juhus pidada seitsmenda klassi jütsidele loeng väga kuratlikul teemal. Kõnelesin nimelt kuradi sünniloost, tema erinevatest vormidest ning esinemisest lugematutes vanasõnades, kõnekäändudes, muinasjuttudes, raamatutes, lauludes ja filmides - kuni nüüdisaegse satanismini välja. Kui palusin tunni lõpul mõne küsimuse esitada, tõstis üks viimases pingis istunud tüdruk käe ja küsis veidi ehmunud ilmel: "Kas kurat on siis päriselt olemas?" Toona vastasin, et vaadake, asjad on niiviisi, et kurat on tegelikult ainult kujund, mis - noh - sümboliseerib inimese kurjust ja üleüldse... sellist hämaramat poolt. Jah, kõik need kuradid ja deemonid on ainult sümbolid.

Pärast värske õudusdraama "Riitus" (The Rite) äravaatamist pole ma oma vastuses enam kuigi kindel...

Filmi sisu ei vaja etteheiteid. Skeptiline ususeminari tudeng Michael tunneb vahetult enne õpingute lõppu, et ei soovi siiski preestriks saada. Pärast lähedalt kogetud tragöödiat pöördub ta Rooma ja tutvub seal isa Lucasega, kelle leivanumbriks on kurjade vaimude väljaajamine. Üks Lucase "patsientidest" on verepilastusest rasedaks jäänud tüdruk, kelle sees pidavat möllama puhtatõuline deemon. Michaeli skepsis lööb tasapidi kõikuma, kui tüdruk veidra käitumise tipul naelu köhima hakkab. Lugu kisub aga päris inetuks deemoneist vaevatu surma järel: näib, et ka isa Lucas on külge saanud kuratliku pisiku...

Kahjuks tuleb nentida, et vaatamata erutavalt tumedale teemale ning asjaolule, et linalugu on inspireeritud tõestisündinud juhtumeist, puudub sealt iva, mis vaataja sisemusse püsivamaid idusid ajaks. Kõik kassahiti komponendid on "Riitusel" olemas: müstiline atmosfäär, närvesöövad stseenid ja Anthony Hopkins isa Lucasena (suurepärane jätk Jumalaema kiriku küüraka, vampiirikütt van Helsingi ja inimsööjast psühhiaatri Hannibal Lecteri rollidele), kuid kui koostisosad ei moodusta ühist tervikut, ei paku ka üldmulje suuremat rahuldust.

Kunstilisi puudusi kõrvale jättes tasub keskenduda pigem filmi tagamaadele. Paharettidest piinatute kannatusi on kinos nähtud juba aastakümneid, ühe tuntuma saatana-saaga tiitlile kandideerib näiteks "Vaimude väljaajaja", mis külvas kõhedust 1970. aastate algupoolel. Enamasti kinnitatakse taolisi linateoseid reklaamides, et need tuginevad reaalsusest näpatud ainesele. "Riituse" konsultandiks oli koguni ehtne "tonditõrjuja", isa Gary Thomas. Temasugused erilise spetsialiteediga preestrid pole katoliku kirikus mingi haruldus.

Erinevalt suuremast jaost protestantlikest usuvooludest, kus maagilistesse riitustesse suhtutakse kui tülikasse ebausku, ei ole rahvausundiga tihedamalt seotud katoliiklus kurivaime unustanud. Katoliku usk on olemuselt hoopis müstilisem ja sisendusjõulisem kui näiteks luterlus, mis otsib ebaloomulikele nähtustele esmajärjekorras loomulikke seletusi. Samas maksab silmas pidada, et paljude kristlike konfessioonide jaoks sisaldab juba ristimistoiming kurjade vaimude eemalepeletamist.

Õpetus pahatahtlikest vaimolenditest - demonoloogia - kuulub iga religioosse süsteemi juurde. Katoliku kiriku demonoloogias on väga põhjalikult välja töötatud deemonite iseloomustus ja hierarhia (vaenlast tuleb ju tunda!) ning sellest tulenevad tõrjeprotseduurid, mida ka "Riitus" mõnus-kõheda nüansirikkusega näitab. Kui kõigevägevama ees täiesti aus olla, peab mainima, et sortsidest lahtisaamiseks on teinegi tõhus meetod: piisab, kui öelda kõva häälega üks maagiline võlusõna. Psühholoogia!

Deemonite küüsis vaevlevatel inimestel on enamasti diagnoositud rasked psüühilised häired, kuid isegi kui "tonditõrjujad" seda arvesse võtavad, ei loobu nad alternatiivravist. Katoliku sisendusliku meelsuse mõju pole alahinnatav ei vaimude väljaajaja ega vaimudest vaevatu juures. Saatan ja tema teenrid on Piibli järgi selle maailma valitsejad, kes takistavad lihtsurelikul Jumala poole püüdlemist. Deemoneid välja opereeriva preester-kirurgi kohuseks on seega taastada Jumala ja inimese vaheline ühendus.

Michaeli lugu polegi üksnes usuteemaline õudukas, vaid õpetlik jutustus võitlusest tumedate ürgjõududega, mille tulemusel leiab noor mees iseeenda ja oma õige elusihi. Isegi kui kuradite ja muude pahade mutukate olemasolu taandub usu küsimuseks, võiks vahel siiski peeglisse vaadata ning tunnistada, et väike kuradikene pesitseb igas inimhinges - on tal siis saba ja sarved või mitte.

Käi oma teed ja ründa Läänt ja Ida! -
Kui masendav on ükskord leid,
et pole rumalust või tarkust, mida
ei oleks mõeldud ammu enne meid!


Mefistofeles (Goethe "Faust")

4. aprill 2011

Püha mees ja püha naine

Kümme aastat tagasi, aprillis 2001, jõustus Hollandis murranguline seadus, mis lubab samasoolistel isikutel abielluda. Selle omapärase ja vastuoludest tiine sammuga sai Hollandist esimene riik kogu maailma ajaloos, mis paigutas kõrgemal õiguslikul tasemel senise traditsioonilise paarimudeli kõrvale veel ühe. Nüüdseks on Euroopa riikidest homoabielude õiguspärasust tunnistanud ka Belgia, Portugal, Hispaania, Rootsi ja Norra. Mõnevõrra üllatuslikult puudub sellest reast Taani, kus 1989. aasta sügisel (justkui Berliini müüri lammutamise varjus) anti homoseksuaalsetele paaridele esmakordselt luba oma kooselu registreerida.

Faktid faktideks, kuid õhku jääb ikkagi küsimus, kas tulpide ja puukingade maal juba terve kümnendi kehtinud seadus on moraalselt "määrustepärane"? Kuidas saab tunnistada mehe ja mehe või naise ja naise liidu samaväärseks mehe ja naise vahelise liiduga? Probleem peitub moraalsuse lättes - kas inimese võime valida "õige" ja "vale" tee vahel on kaasasündinud (ehk poeetilisemalt öeldes: jumalikku päritolu) või maiste, inimeste endi väljamõeldud seadusesätetega paika pandud. Viimasel juhul on "õige" ja "vale" teguviis ainult kehtivate kokkulepete saadus.

Eesti riigivalitsejad käsitlevad "pedeprobleemi" väga ettevaatlikult ning seksuaalvähemuste õigusi kõne alla võttes domineerib võrdlemisi tõrjuv toon. Sotsiaalminister Hanno Pevkur ütles enne valimisi selgelt välja, et Reformierakonna jaoks on mehe ja naise vaheline liit püha ning seda puutuda ei kavatseta. (Õigupoolest kordas ta Ansipi varasemat samateemalist avaldust.) Sõna "püha" ei ole ma siinkohal asjata üle võõbanud. Ansipi ja Pevkuri lausung on väga tähelepanuväärne juba seetõttu, et "püha" ei satu poliitikute suhu kuigi sageli.

Roomlased pruukisid mõistet sacrum/sacra jumalate kummardamisele viidates. Samast tüvest tulenevad ingliskeelsed sõnad sacred (püha) ja sacrifice (ohver). Olles jumalusele püha, talle pühendunud, võib inimene saada osa õnnistusest ja võimalikest hüvedest, mis hoovavad jumalate vallast.

Ka eesti keelest pole kadunud pühaduse ühendamine millegi kõrgema, meelte- ja mõistusvälise jõuga, mille tähtsust ja tähendust ei ole kombekas kahtluse alla seada. Pühadusega seondub puutumatus. Nõnda sünnivad ka rituaalsed keelud - tabud. Ese, olend, nähtus või ka mõni pelk sõna võib olla tabu, mida ei puututa ja millest ei räägita, põhjuseks selle pühadus või rüvedus.

Rituaalne keeld on seotud kujutlusega, et keelu vastu eksija satub halvemasse rituaalsesse seisundisse. Laiemas plaanis on tabureegel seotud puhtusenõudega. Sarnane mõttemehhanism toimib antud juhul ka Eesti ühiskonnas: mehe ja naise suhe on vähemalt ideaalis püha, homoseksuaalsus aga rüve. Nagu näha, võib tabu olla ka ilmaliku sisuga, kuid tuleneda siiski usuliselt pinnalt.

Traditsiooniliselt määrab hoiaku pühadusele mitte moraalne, vaid religioosne seisukoht. Kui inimene täidab religioosseid rituaale, säilitab ta moraalse puhtuse. Analoogiat jätkates tähendab see, et isik, kes järgib kehtivaid norme, käitub läbinisti kõlbeliselt ning seda ka siis, kui normid on tema südametunnistusega vastuolus. Sel juhul teeb homomees, kes läheb kosja heteroseksuaalsele naisele, kõik õigesti.

Paistab, et hollandlased olid esimesed, kes julgesid pühaduse mõiste abielu küljest lahti siduda. Abielu pole jumalik kingitus, vaid inimestevaheline leping. Kui võtta aluseks, et ükski tegu pole iseenesest "õige" ega "vale" - seda võivad olla vaid tegude viljad - siis ei saa kahe samast soost inimese vabatahtlikku abielu, mille tulemuseks peaks olema külluslik õnn ja heaolu, mingil moel kõlvatuks lugeda. Mis on "normaalne" või "loomulik", sõltub inimestevahelistest kompromissidest. Mõistagi on kõigil õigus oma arvamust avaldada, kaitsta ja levitada, et hoida lakkamatult käigus vaba mõttevahetust. Väideldes-vaieldes peaks viimaks jõutama kõiki pooli rahuldava leppeni. Kui aga väitlusse sekkub jokkerina miski "püha", tähendab see igasuguse väitluse kiiret lõppu.

1. aprill 2011

Päike tõuseb Itast

Täna, rahvusvahelisel aprillihanede pühal, on Eesti rahval põhjust suurelt pidutseda. Meil pole kuninglikke pulma- ega juubelipäevi, mil paslik vabrikud ja rongid seisma jätta, kuid erakordseid isiksusi, kelle terviseks šampanjapokaale kõlistada, leidub siinmailgi. Igihaljas teatrileedi, Tema Majesteet Ita Ever on taoliste isiksuste nimekirjas kindlalt esimeste seas.

Eks igaühel ole Itast omad mälestused ja muljed. Minu mälus sähvatab ta kõigepealt Metsamoorina Eesti ainsas tõsiseltvõetavas õudukas "Nuktsamees". Moori nägu ja naer olid sedavõrd võikad, et pisipõnnina ei jätkunudki mul julgust filmi kümnendast minutist kaugemale vaadata. Õnneks ilmub selle kriiskava metselaja kõrvale kohe tasakaalustuseks Vana Teepakk lastelavastusest "Piparkoogimehike". Alatasa torisev, kuid siiski heasüdamlik karakter imbus mulle nii sügavale hinge, et küllap jääbki Ita Ever minu jaoks triljonitele teistele rollidele vaatamata targaks, kõiki looduse saladusi tundvaks tee-emandaks, kes tuisupäistele "sooladele" ja "pipardele" õige elusihi kätte näitab.

Jah, Ita Ever on olnud teravmeelne Naine ("Mees, naine ja kontsert"), vägev Mees ("Silme ees läheb mustaks"), sulnis Õde ("Kolm õde") ja armastav Ema... Pean harukordseks vedamiseks, et olen näinud videosalvestist 1983. aastal Draamateatri lavale jõudnud kultusetendusest "Pilvede värvid". Jaan Kruusvalli tükk ei stiilitsenud ega skandaalitsenud - ajad olid teised, kuid siiski pöördelised. Veel enne fosforiidimöllu ja laulumässu pääsesid kevadised tuuled teatrimaja paksude müüride vahelt välja. "Pilvede värvid" annab inimestele sõna - ning sõna lummab, loob ja lohutab. Traagilise sõjasügise rasketes valikutes - kas minna või jääda? - muutub ema Anna vankumatuks kodukolde hoidjaks. Ita Ever mängis ta sümboliks. Kui lapsed kord võõrsilt tagasi peaksid tulema, ootab neid ikka soe tare...

Veel ühe ema, "Augustikuu" Violeti kehastamise eest pälvis Ita Ever alles hiljuti püstijalu aplodeerivate kolleegide ees parima naisnäitleja preemia. Legend on legend. Ehkki teatrikriitikud vaidleks siinkohal ilmselt vastu, on Ita Ever alati, juba aastakümneid tippvormis olnud. Ta on popkunstnik selle mõiste parimas tähenduses. Alati päikseline, parajalt krutskeid täis ning seejuures kõvasti lava küljes kinni. Mõned kuningannad ei valitse riiki, vaid rahvast ja südameid. Elurõõm, väärikus ja armastus oma töö vastu kombineerituna staarikompleksist vaba suuremeelsuse ning tagasihoidlikkusega on omadused, mis võivad iseloomustada vaid tõelist kuningannat. Ja Vana Teepakki.