29. märts 2011

Lumelaud suuskade asemele

Ehkki näib, et kõikvõimas talvetaat ei mõtlegi veel alistuda, võib talispordihooaja põhimõtteliselt lõppenuks lugeda. Sarnaselt mullusega oli tänavune talv lume jagamisel pillavalt helde ning meisterdas vetele tugevad jääkaaned, mistõttu peaks harrastusatleedid kordaläinud sesoonile tagasi vaadates üksnes rahulolu tundma. Ainult Tartu maratoni aegne pakane võinuks leebem olla...

Tippspordi pikalt rindelt seekordne tali palju rõõmustavaid uudiseid ei toonud. Kolme olümpiamedalisti taandumine suusaradadelt on muidugi paratamatus, kuid kas "meie" Kristina, Andrus ja Jaak on üleüldse asendatavad vägilased? Kas silmapiiril või lausa silma ees on juba mõni tulevane megaeestlane, keda lähitulevikus kätel kantakse? Jah, väikesed sähvatused lumel (Kaarel Nurmsalu) ja jääl (Gerli Liinamäe) võivad ennustada küll supernoova süttimist, kuid Eesti spordiajalugu tunneb kahetsusväärselt palju juhtumeid meisterlikest juunioritest, kes täiskasvanuklassis kuulsusetult kuhtunud.

Eesti murdmaasuusatamine jõudis kõrgklassi alles möödunud sajandi lõpul - mõistagi Šmiguni ja Veerpalu rakendis, enne seda oli siinse talispordi visiitkaardiks mõnda aega kahevõistlus. Pole põhjendamatu küsida, kas tegemist on ikka rahvusspordialaga, nagu norralastel murdmaa- ja laskesuusatamine või austerlastel suusahüpped ja mäesuusatamine. Kui jah, siis peaks ju altpoolt "rahva seast" küllalt võimekaid suusatuusasid esile kerkima. Teisalt: järsku tasuks valgusvihk pöörata vahelduseks teiste alade peale? Eestil pole kelgutajaid ega jääkeegli-meeskonda, meie jäähoki on põhjamaade kohta mannetul tasemel, kuid järsku lendab messias kohale tuiskavas lumepilves?

1998. aasta Nagano olümpial võeti esmakordselt kavva lumelauasõit (snowboarding). Ülimalt vaatemänguline ja noortepärane ala sai kiirelt populaarseks ning seda eriti sünnimaal USA-s. Arvestatavaid lumelaudureid võib näha juba enamike talispordimaade, sealhulgas Soome, Norra ja Venemaa nõlvadel ning kui Eesti tahab end nende sekka lugeda, tuleb meilgi rohkem kopikaid "ühel suusal" trikitamisele panustada. Huvi on noorte mehehakatiste (ja mõistagi neidude) hulgas olemas.

Erinevate stiilide ja skooride selgeksõppimine võib konservatiivses peas mõnevõrra valu tekitada, kuid mängu ilu nautimast ei takista miski. Lumelaudurite energiaküllased mõõduvõtud tuletavad meelde seda, mis suusastaaride rabelemist jälgides teinekord ära ununeb: sport võib ka lõbus olla.

24. märts 2011

Inimene ja ta ise

Marksistid ja kapitalistid käsitlevad loodust kui majandussüsteemi käigushoidmiseks vajalike ressursside allikat. Bioloogide gildis on loodus miljonite erinevate eluvormide hoiupank ja katselabor. Uuspaganate silmad näevad looduses üleloomulikke olendeid ning teisi saadikuid meeltevälisest ilmast.

Minu jaoks tähendab loodus ennekõike metsikut keskkonda, mis on tulvil inimesest sõltumatut elu. Samas on loodusel ka sügav vaimne tähendus. Tõsisem rännak mägedesse, mere äärde või lihtsalt lähimasse metsatukka võib kujuneda ja väga sageli kujunebki rännakuks iseenesesse, oma olemuse ürglätetele. Lugematu hulk rahvaid tunneb mõnda versiooni metsikusse ohtudest tulvil keskkonda sattuvast kangelasest, kes peab käiku laskma kogu väe ja tarkuse, et ohjeldada ettearvamatuid nähtamatuid jõude.

Laiemalt tõlgendades on üks sellistest näidetest lugu Jeesuse kõrbekiusatustest, veelgi kaugemale minnes ka Ketsemani aia stseen. Ketsemanis heitleb Jeesus iseendaga, ta palvetab kogu südamest ning anub Issandat, et see laseks karikal temast mööda minna, kuid teisalt on valmis alistumiseks kõrgemale tahtele.

Looduses on koos kõik hea ja kõik halb. Eesti rahvaluulestki on teada, et laanepõhjas pesitsevad vaimud ja haldjad võivad vastavalt tujule kas eksitada või aidata. Psühhoanalüütilistes unenäotõlgendustes on mets universaalne alateadvuse sümbol – alateadvus tuletab end metsiku paiga kaudu unenäo nägijale meelde, käskides sellega justkui põigata psüühilisse ruumi, kuhu on talletunud teadvusest väljasurutud materjal. Võib-olla on kusagil sügaval ajusopis mingit sorti hirm, millele tuleb kõhklusi maha surudes otsa vaadata?

Loodus vastandub inimese teadlikule loomingule, mida üldisemas plaanis nimetatakse kultuuriks. Loodus on loomulike tungide – instinktide – allikas ja reservuaar. Kultuurne inimene justkui vastandub „looduslikule“, oma vaistudest lähtuvale matslikule organismile. Teisalt võib just ületsiviliseeritus olla see punkt, millest algab inimese võõrandumine iseendast. Kui loovutada end aga loomalike/loomulike/looduslike tungide meelevalda, avaneb umbekasvanud tee, mis viib lõpuks täiusliku eneseteadvustamiseni, selguseni iseendas ja maailma asjades.

Suurbritannias tegutsev Wilderness Foundation on organisatsioon, mis aitab probleemsetel teismelistel sotsialiseeruda. Hukkaläinud noored viiakse looduse keskele, kus nad peavad õppima iseendaga toime tulema. Kui kallab vihma, lõõtsub tuul või kõrvetab päike, ei ole vihast abi. Jääb üle vaid iseennast usaldada. Mets aitab seda, kes end ise aidata tahab.

Looduses tuleb leppida ümbritsevaga ning nõnda võib teoks saada ka äraleppimine oma sisemise minaga. Inimene vajab puutumatut maad, kasvõi üht samblaga kaetud nurgakest, kus kõik asjad rahulikult ritta seada ja terviklikuma isiksusena taas elujõel edasi purjetada.

15. märts 2011

Taani poiste ohtlik seiklus

Võõrad võimud ja saatusekäigud on pillutanud eesti mehi sõjast sõtta. Läbi 20. sajandi valati verd vabaduse nimel ning nüüd, mil vabadus näib üsna kindlatel tugedel seisvat, küsitakse ikka järjepannu: „Mille eest meie poisid seal Afganistanis küll sõdivad?“
Taanlaste dokfilm „Armadillo“ vastab ilmselgelt kõigi liitlasvägede ridades võitlevate sõdurite, ka eestlaste, eest. Meisterlikult ülesvõetud ja kokkumonteeritud film, mida on nimetatud ka ausaimaks Afganistani-teemaliseks dokumendiks, lummab ennekõike sisemise soojusega. Need Taani poisid, kes Armadillo eesliinibaasi teenima saadetakse, võiks olla naabermaja kutid. Keegi neist pole Rambo ega ammugi mitte põhjalikult käsku täitma programmeeritud tapamasin. Missioon Afganistanis, praeguseks juba kümnendat aastat kestev ristikäik Talibani vastu, on poiste jaoks adrenaliini maandav seiklus, kus pannakse proovile korraga nii iseend kui ka oma tsivilisatsiooni ideaalid.
Sedavõrd pika sõja pidamiseks peab olema kas suur usk või suur sõgedus. Lahingute ning patrullimiste vaheajal mängivad Armadillo ässad arvutimänge, viskavad üksteise üle nalja, kihutavad mootorratastega, suplevad ja vahivad pornot – järelikult on nad täie mõistuse juures noormehed. Kui rühmakomandör ka haavata saab, ei suuda ta sõjakoldest rohkem kui paar-kolm kuud eemal olla. Poiste seas tekkinud tugev kambavaim ning selle juurde kuuluv solidaarsus, südamlikkus ja vaigistamatu huumorimeel seisavad vastu nurjuma kippuvale sõjale.
Tavalised afgaanid jäävad paraku rukkiteradena veskikivide vahele. Lääneliitlased püüavad neid enda poolele meelitada lastele maiustusi jagades ning lahinguis hävinud vara hüvitades. Teisalt ähvardavad Talibani kõrilõikajad igaüht, kes limaste „ameerika konnadega“ koostööd teevad. Õõvastava boonusena suudab film edasi anda õhkkonna, mis rahutus lõunaprovintsis pidevalt valitseb – võitlus nähtamatu vaenlasega, kelle kohalolu võib vaid kaudsete märkide põhjal tuvastada. Kuni ühel hetkel vihisevad kuulid ja raksuvad granaadid…
Sõdurite lähedased kaugel Taanis ning mujal liitlasriikides muretsevad ööd ja päevad läbi ega mõista ilmselt kunagi päris täpselt, mida nende pojad-vennad-peigmehed seal hirmsas muhameedlaste põrgus teevad. Kuidas mõista seda ülevoolavat eufooriat ning lausa puhast rõõmu, mis pääseb baasis valla pärast võidukat lahingut – kui kenake hulk „värdjaid“ on maha notitud ja nende laibad relvadest puhastatud? Kas siis kristlikus, ligimesearmastusest tulvil maailmas pole räägitud, et tapmine on patt? Ah, kuradile! Afganistanis käib sõda, kus keegi ei saa neutraalseks jääda. See on sõda tollesama inimlikkuse eest, mida Taani sõjamehed ekraanil korduvalt demonstreerivad. Ehkki kaheksakuulise missiooni lõpuks on sõdurid kõvasti kurnatud, ähmastuvad läbielatud koledused, kui lennujaamas oma pereliikmed taas kaissu haaratakse.
„Armadillo“ peategelased peaksid sel aastal missioonile naasma. Pole vist enam põhjust küsida, miks. Need poisid seal afgaanide maal, ka meie poisid, kannavad lootust inimväärsesse maailma. Igaüks, kes selle lootuse nimel elab ja elama jääb, on kangelane. Mis võiks olla aga lohutavam kui teadmine, et isegi põrgus jäävad poisid poisteks!

14. märts 2011

4 värssi

21. Just nii vähe aastaid sai elada Eesti esimene poeet. Iga koolijüts teab tema jalgsimatkadest marsruudil Riia-Tartu, iga teine oskab peast deklameerida tema nelja ülistusvärssi eesti keelele. Ainult neli värssi! Jah, võtame murumütsi või mulgi kaabu peast ja tunnistame, et napp eluaastate hulk ning sellest johtuv vähene looming võib ometi üles kaaluda sajandid ja hunnikud romaane. Ta on ainus mees meie ajaloost, kelle sünnipäeval heisatakse sinimustvalged lipukangad. Ei ükski president ega kindral ole pälvinud sellist au.
Kristjan Jaak Peterson oli Puškini kaasaegne. Ka vene luulehiiglane lahkus varakult, kolme tosina eluaasta järel, kuid tema pärandi suurus ja tähendus ei vaja isegi mainimist. Kui fantaseerida, millisest Kristjan Jaagust võiks kõnelda siis, kui ta saanuks elada vähemalt sama vanaks kui kolleeg Aleksandr... Me võinuks saada oma "Jevgeni Onegini", "Tsaar Saltaani" või "Boriss Godunovi". Aga "oleksid" on isegi luulelaantes tühi tuul ja tolm.
Meil on ood "Kuu" ja neli plaatina-hinnaga värssi selle sees. Vahel piisabki nõnda vähesest, et mõista, millises varakambris on hoiul meie tegelik rahvuslik rikkus. Oma keel.

10. märts 2011

Armuvalu püha jõe kallastel

Heledate juuksesalkude ja habemetuustiga pühamees, müstik ja prohvet; filosoof ja ühiskonnaaktivist; lisaks tugevalt ekspressionistliku kujundikeelega kunstnik ja enam kui 2000 laulu loonud muusikageenius. Vahel ka Gurudevi nime all esinenud Rabindranath Tagore kohta võib öelda seda kõike, kuid tema peamised imeteod sündisid ikka paberil. Ta oli luuletaja, prosaist ja näitekirjanik, bengali kirjanduse uuendaja ning esimene mitteeurooplane, kes pälvis Nobeli kirjandusauhinna.

Jumalad määrasid Tagore elama india kõrgemasse kasti. Juba pisikese poisina alustas ta luuletamist ning jõudis aastakümneid hiljem kirkast vaimust täidetud luulekoguga "Gitandžali" eurooplaste teadvusse. Mitmed Tagore romaanid keerlevad India ülemkihtide, braahmanide ja kšatrijate, probleemide ümber, jätmata siiski puudutamata ka vaesemat rahvast. Üks taolistest teostest on 1906. aastal ilmunud "Laevahukk" ("Kheya"), mis eesti keelde panduna avaldati esmakordselt 1928. aastal Eesti Kirjanduse Seltsi väljaandena ja teise trükina 1958 sarjas "Suuri sõnameistreid".


Lugu ise on lihtne ja tänapäevase lääne lugeja maitsemeele järgi hinnates ülekeevalt melodramaatiline. Noor andekas bengali advokaat Rameš on vana india kombe kohaselt naist võtmas. Osapooled kohtuvad alles pulmas ning Rameš, kelle süda põksub juba teisele neiule, ei pööra ametlikule pruudile pilkugi. Hiljem satub pulmaseltskond Gangese jõel laevaõnnetusse ning kaldale uhutud Rameš avastab enda kõrvalt imekauni Kamala. Pärast seda, kui kõrvuni armunud Rameš ja Kamala on veetnud aega nagu abielupaarile kohane, selgub, et tüdruk polegi Rameši naine, vaid sattus jõkke oma kihlatu, kõrgelt haritud arsti Nalinakša paadist. Tragikoomika kogub hoogu, kui Rameši endise silmarõõmu Hemlini isa tahab oma tütre just Nalinakšale naiseks sokutada...

"Laevahukk" seab areenile bengali koorekihi jäigad ajaloolised kombed, mis uueneva India ühiskonnaga kompromissi otsivad. Euroopas palju ringi reisinud Tagore ei heida hindudele midagi ette. Umbes samal ajal, kui kõnealune teos ilmus, oli meie Noor-Eesti värsked õied lahti löönud ning asus maarahvast eurooplasi kasvatama. Tagore teeb oma loominguga sedasama, säilitades bengali essentsi, kuid lisades sellele parimad lääne vürtsid.

Peamist osa "Laevahukus" ei mängi mitte suhtepuntrad ega inimesed nende sees, vaid püha Gangese jõgi, mis tüünelt läbi Põhja-India voolab. Eks paljud rahvad, kelle asupaikades vähemalt kolme sammu laiune jõenire vuliseb, ole selle nirekese ära õnnistanud ja poeesiasse suunanud, võtkem näiteks kas Emajõgi, Daugava, Rein või Doonau. Ganges, mille kaldale jääb ka Tagore romaani olulisematest tegevusplatsidest - püha Benarese linn, pole ainult hindude rituaalne kümblusvann ja hädatarvilik transpordikanal, vaid ka elav organism, mingi hiidvaimu laadne olevus, mis tasase solina ja märkamatu hingusega inimsaatusi mõjutab. Suured jõed käsutavad inimeste elu ja surma üle. Nende kaldale sünnivad uhked linnad, nende voogude vahele lämmatatakse sajad eksinud. (Siinkohal mõtlen ikka Emajõele, Gangese väikevennale.)

Aga las viimased sõnad jäävad meistrile endale:

Kui Kamala Gangese kaldale jõudis, oli jahe detsembripäike juba kahkja taeva veerele vajunud. Saabuvas pimeduses tervitas Kamala lahkuvat jumalust. Ta piserdas oma pead püha veega ja astus siis jõkke ning võttes kahe peoga vett, laskis sellel tagasi voolata kui ohvri, ja viskas lilli jõe voogudesse. Pühalikus austuses langetas ta pea kõigi taevalike jõudude ees.

Illustratsioon: Tagore "Tantsiv tüdruk"

3. märts 2011

Luuleminutid Tartu bussijaamas

Täna, mil põikasin üle pika aja taas Tartu bussijaama, sattusin äkitselt kunstiimede epitsentrisse. Kella kolme paiku pärastlõunal asus üks noormees ootesaalis pangaautomaadi kõrval usinasti luulet lugema. Oletatavasti kandis ta ette omasepistatud värsse – selge kõlava häälega, kaua ja kaunilt. Mul pole aimugi, kes ta oli ning miks ta seal nõnda luges, kuid tekkinud situatsioon oli kõnekas. Noor poeet räägib rahvaga, demonstreerib neile oma sotsiaalkriitilist, aga ka isiklikku, parajalt lüürilist ja tundlikku luulet – ning kõik teevad pähe näo, nagu nad ei kuulekski teda, igaüks tegeleb oma asjadega, vahib kella ja mööduvaid busse, loeb sente-münte, jututab tuttavaga… Vägisi kipub meelde tulema Wilde’i muinasjutt ööbikust, kes värvib oma südameverega punaseks roosi, mis visatakse aga hoolimatult rentslisse.
Jah, need luuleread – niipalju, kui sain mahti neid kuulata – rääkisid ju elust enesest, armastusest, erootikast, jõhkrast mõrvast, kurbadest silmadest, inglitest ja lepatriinudest. Oli küll, mida kuulata ning kuulda võtta. Paraku pole isikliku loomingu näitamine bussijaamas või turuplatsil just kõige tulusam ettevõtmine. Kümned ja kümned poeedi lähiraadiusesse paisatud inimesed tundsid nähtavalt kohmetust, isegi piinlikkust. Nad tõmbasid hõlmad koomale ega lasknud värsse endale ligi. Sakraalse kunstienergia ja profaanse keskkonna kokkusaamisel ei olekski teistsugused reaktsioonid võimalikud.
Aga oli see ikka kunst, mida vaimupealinna bussijaamas kogesin? Kindlasti oli. Noor kartmatu luuletaja näitas üht ja samas midagi hoopis muud: luulet lugedes avas ta ühtlasi stseeni, mis peegeldab ilmekalt Eesti avalikkuse suhtumist loomeinimestesse. Kisagu kunstnik seal nurgas niipalju kui tahes – vähesed kuulavad ta ära.
Mine sa hulle tea, ehk korraldatakse varsti Tartu bussijaamas, mida irvhambad ka „Ansipi sigalaks“ kutsuvad, maalinäitus või lavastatakse kiirooper? Ütle veel, et sigadele pärleid ei loobita! Mina astusin täna tollest lögasest sulust igal juhul kuidagi õilsama sammuga välja. Meel oli kah kergem.

2. märts 2011

Roheline mõtteviis ehk maha lihavõtted!

Eestimaa Rohelised on erakond, mis paistab valimiste eel silma värskete, erutavate ja tavamõistes ehk isegi radikaalsete ettepanekutega. Lisaks prostitutsiooni keelamisele ja kohustuslikule keskharidusele kargavad Roheliste programmist eredalt esile usuasjadega seonduvad punktid. Enamik parlamendierakondadest ei taha religiooniteemat õieti puudutagi, prioriteedid on nagunii ilmalikus vallas: tööpuuduse leevendamist ja üüratu hinnatõusu pidurdamist ei saa teatavasti Jumala hooleks jätta. Roheliste usualased ettepanekud, mis on nähtavalt valminud koostöös maausulistega, võiks aga kindlasti saada rohkem avalikku tähelepanu ja meediahuvi.
Rohelised soovivad järgmist:

1. Kaotada riigipalgaliste vaimulike ehk kaplanite ametikohad. Suunata vabanev raha kaitsestruktuuride ja kinnipidamisasutuste toimiva psühholoogiateenistuse loomiseks.

Jah, miks ka mitte. Psühholoogilise abi kättesaadavus ja kvaliteet vajab parandamist kogu ühiskonnas. Samas tasub meeles pidada, et Eesti kaplanid on lisaks teoloogilisele haridusele saanud ka psühholoogi-koolitust, mistõttu ajavad nad ka "pärispsühholoogide" eest asja ära.

2. Tühistada 17.10.2002 sõlmitud Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokoll; vaadata läbi ja vajadusel tühistada ühishuvide protokolli alusel sõlmitud koostöölepped või nende osad, mis edendavad riigikristlust.

EKN ühendab kõiki kristlikke organisatsioone, mis on oma olemuselt kodanikeühendused ehk seni veel üsna viletsa vabasektori osa. Vabasektori ja riigi vahelist koostööd ei tohiks aga mõtlematult lõhkuda, vaid otse vastupidi.

3. Keelustada selgesõnaliselt riigi- ja kohalike omavalitsuste asutuste sündmustel (s.h presidendi ametissenimetamine, paraadid, maavalitsuste koosolekud, koolide aktused, hukkunud kaitseväelaste ametlikud ärasaatmistseremooniad jms) mistahes religioossed talitused; samuti keelata riigi- ja omavalitsusametnikel ametiisikutena usulistel talitustel osalemine.

Oh heldeke! Keelamine ja keelustamine ei kuulu küll usuvabadust austava riigi teguviisi juurde. Kui riigi- ja omavalitsustegelased soovivad usutalitustel ametiasjus osaleda, on neil selleks täelik õigus. Omaette küsimus on, kas hukkunud kaitseväelased peaks automaatlselt saama kristlikud matused. Arvan, et pigem mitte. Otsustusõigus jäägu ikka hukkunu omastele sõltuvalt sõduri enda usulistest vaadetest.

4. Kaotada riiklik tellimus religiooniõpetajate koolitamiseks. Suunata vabanev raha teiste õppeainete (ajalugu, ühiskonnaõpetus, kirjandus, geograafia) õppekavade täiendamiseks religioonialaste teadmistega ning nende õpetajate täiendkoolitamiseks. Muuta kristlike jm usundite religioosse sisuga laulude laulmine lastele vabatahtlikuks.

Selle ettepanekuga ei nõustu ma ühegi silbi osas. Religiooniõpetus hõlmab palju laiemaid valdkondi kui nimetatud õppeained. Kui noored inimesed saavad usualast haridust, mõistavad nad paremini ka teaduslikku maailmapilti ning oskavad ennast usuliselt määratleda. (Muide, märkimisväärne osa religiooniõpetust saavatest noortest, kellega olen kokku puutunud, peavad end ateistideks või agnostikuteks.) Religioossed laulud, s.h. koraalid ja gospelipalad, ei ole aga lorilaulud, mida lastel laulda ei kõlbaks. Isegi meie riigihümn on sügavalt usulise sisuga - iseasi, mida keegi usuna tõlgendab.

5. Lõpetada rahvusringhäälingu kanalitel mistahes usutalituste ja misjoni ülekanded. Suunata vabanev raha loodus- ja kultuurisaadete mitmekesistamisse.

Ehk oleks mõistlikum jagada raha võrdsetel alustel? Pealegi tehakse sageli ülekandeid, mille puhul on raske määrata, kas tegemist on usu- või kultuurisündmusega. (Nt. hiljutine Peterburi Jaani kiriku taasavamine.)

6. Vabastada maamaksust eesti põlisusu ajaloolised looduslikud pühapaigad sarnaselt võõrsilt tulnud usundite pühakodade aluse ja seda teenindava maaga.

Täiesti nõus. Hiied ning ohvrikivide ja -allikate ümbrus vajaks kindlasti rohkem hoolt ja tähelepanu. Maksuvabastus oleks reaalne samm Eesti põliskultuuri väärtustamiseks.

7. Muuta pühade ja tähtpäevade seadust, kustutades sellest liikuvad kristlikud pühad. Määrata jõulupühadeks 21.–25. jõulukuud (detsember) kui rahvakalendri püha; tagada igale inimesele võimalus puhata enda valitud viiel päeval aastas isiklike usuliste vm pühade tähistamiseks.

Tekib küsimus, miks peaks maausuliste pühad olema "pühamad" kui ajaloolised kristlikud tähtpäevad? Jõule tähistatakse ikka ühel ajal, erinevus seisneb vaid tähenduses - ühtede jaoks on tegemist Kristuse sünnipäevaga, teistele talvise pööripäevaga. Võimalus valida endale viis päeva aastas oma usuliste "või muude" pühade pidamiseks ei ole Eesti-suguses väikeriigis, kus puudub ulatuslik usuline mitmekesisus, kuigi põhjendatud. Kui aga lihavõtted kalendrist sootuks kustutada, siis millal me mune värvima ja koksima hakkame?

1. märts 2011

Proosit... Hõk!

Meedias on taas tõstatatud küsimus, kas meie rahvuslikel hiigelmissadel ehk laulupidudel on ikka sünnis alkohoolseid jooke müüa ning Õllesummerile lapsi lubada. Seda va kibedat vett libiseb meie rahva kurgust väga kergesti alla, ehk oleks tõesti otstarbekas ka mõni koht või sündmus avalikult pühaks/patuseks kuulutada. Järeltulevate põlvede nimel, mõistagi.
Küünlakuu viimases Jüri Üdi Klubi olengus oli jututeemaks samuti - oh seda üllatust! - joomine. Täpsemalt joomine selle kangemas tähenduses, joomakultuur ja -kultuuritus. Ühes lauas istusid-lobisesid tuntud viinasõbrad Peeter Sauter ja Peeter Volkonski, teises aga veinilembesed külalised Elena Natale ja Indrek Hirv. Laudkondade vastanduvad vaated olid kenasti kooskõlas selle märjukese vägevusega, mille kaitseks kõneldi.
Sauter ja Volkonski jõudsid järeldusele, et joomine on täiesti loomulik tegevus, mida esineb kõikjal loomariigis - Volgi sõnul maiustavad isegi elevandid käärinud mangodega. Joomine olevat vaid lõõgastumisvahend, kus siis kunstiinimesed oma pingeid maha laadida saaks kui mitte viinapitsi taga? Isegi liigjoomine polevat patt. Sauteri arvates on enese poomine kõlvatum tegu kui surnuks joomine. Ärinaine Natale ja poeet Hirv olid seevastu jumalajoogi advokaatidena veendumusel, et musta meeleolu kütkeis ei tohiks inimene alkoholi puudutadagi. Elena Natale, kes jättis saatekülalistest ühtlasi kõige mõistlikuma mulje, tuletas kunstigurudele meelde, et masenduse leevendamiseks on hoopis tervislikumaid abinõusid kui purjutamine - kasvõi sport või reisimine.
Olles mõõdukuse eestkõneleja, noogutan tunnustavalt veinifännide laua suunas. Joomarlus on siiski märk sisemisest nõrkusest, mida vägijookidega kustutada püütakse. Jah, joomine kui eskapismi akt võib ju võrdlemisi lõbus olla, kuid elu elatakse ja loomingut luuakse ikkagi selles, kaines ja karmis maailmas. Olen kohanud mitmeid põnevaid intelligentseid isiksusi, kes kõvasti suud kastes kogu oma intelligentsi minetavad ning imekombel klounideks kehastuvad. Ei saa salata, et küllap on nii mõnedki kestvad äri- ja sõprussuhted sõlmitud just tuisutopsi taga, kuid seegi on märk raskest iseloomu kinnisusest, mis meie inimesi koormab ning mida vaid ohtra tuliveega lahti kangutada õnnestub. Paraku unustavad isegi suurte vaimuannetega härrased ära, et kõige olulisem on jääda oma tegemistes väärikaks, kuid õlu, viin ja teised semud ei aita sellele kaasa.
Minu vana hää vanatädi ütles ikka, et üks klõmakas viina on rohuks, sada klõmakat mürgiks. Tipsutada võib, aga tasa ja targu. Lõbus meel pole ju viinas, vaid inimeses endas. Tõstgem selle peale! (Pokaalike veini, muidugi.)