31. mai 2017

Maakate kättemaks

Tööd ei ole, tervis jukerdab, kaukapõhjas vedeleb üksildane sent. Riik ei hooli rahvast. Noorsugu ainult trallitab ja ajab lolli loba. Isegi ilmad on kehvad. Kõik on p...s.

Mida peaks tegema üks lihtne inimene, kes kükitab sellises sünges mülkas? Hing käärib. Kuid aeg-ajalt saab ta korgi kääritise peal lahti keerata ning näidata oma meelsust. Ta läheb valima.

Meediamosaiiki silmitsedes jääb mulje, nagu oleksid Suurbritannia euroreferendum ja USA presidendivalimised lõppenud ettenägematu vapustusega. Lubage küsida: mida vapustavat on Brexitis ja Trumpi presidentuuris? Inimlikust vaatepunktist oli tegu asjade loomuliku käiguga. Meie siin Euroopa serval oleme pimestatud angloameerika tähesärast ega taipagi, kui sügavad on ühiskondlikud lõhed jänkide ja brittide maal. Rikkuse kullakarvalise vaaba alla on surutud määratu vaesus, lootusetus ja kibestumus.

Grant Wood "American Gothic"
Donald Trump sai hääli kahelt tiivalt. Esiteks nendelt, kelle jaoks oli Hillary Clinton vana läppunud eliidi võrdkuju ning sellisena täiesti vastuvõetamatu. Teiseks andsid Trumpile hääle vaesuses vireleva alamklassi ja rahulolematu keskklassi esindajad, kellest paljud näevad Trumpis endiselt kauaoodatud päästjat, rõhutute kosutajat ja heasüdamlikku, ent karmikäelist papat, kes lööb viimaks korra majja. Neid inimesi, kes siiralt Trumpile loodavad, ei kõiguta ka tema ilmselged käitumishäired ega vastuoluline iseloom. Trumpi kuulsa tuka alt vaatab vastu Ameerika lihtrahvas, meeldigu see demokraatia-usku inimestele või mitte.

Ei tohi lihtsat inimest hurjutada selle eest, et ta kingib oma kalli hääle populistile. Populist kõneleb rahvale arusaadavas keeles, isegi kui tema sõnad ei sisalda grammigi tõtt.

Ka Brexit oli populistide võit. Samas pole Suurbritannia kunagi Euroopa Liitu ära mahtunud, britid ei kuulunud euroliidu asutajate sekka ning esialgu ei tahetudki neid "klubisse" võtta. Brexiti eestkõnelejad haistsid isiklikku poliitilist saaki. Nad kasutasid ära lihtrahva seas valitsevaid meeleolusid, vastandudes eliidile ja üleilmastumisele. Trikk töötas. Halenaljaka legendi kohaselt olevat pärast rahvahääletust olnud Suurbritannias kõige guugeldatum küsimus: "Mis on Euroopa Liit?" Isegi kui tegemist on kaheldava legendiga, toob see ilmekalt välja kaks aspekti rahvamassi kohta: tegudes ollakse pealiskaudne ja mõtlemises puudub analüüsivõime. Seetõttu ongi lihtsat inimest kerge lollitada.

Probleemid ei kao sellegipoolest. Ajalugu on näidanud, et populistid, kes lubavad suurtele muredele lihtsaid lahendusi, tekitavad muresid hoopis juurde. Maailm peab seetõttu veel tükk aega harutama neid keerdsõlmi, mida Brexit ja Trump endaga kaasa toovad. Senistes võimukandjates pettunud lihtrahvas januneb aga endiselt inimväärse elu järele. Populistide edu ja maailma poliitilisel maastikul toimuvad muutused saab kokku võtta vaid kahe sõnaga: maakate kättemaks.

Võtame Brexiti. Enamik Londoni elanikke hääletas Euroopa Liitu jäämise poolt, samamoodi talitasid teistes suurlinnades elavad britid. Kõrge linnastumistasemega Šotimaa oli eriti tugevalt eurousku. Peale jäänud ei-hääled tulid enamjaolt maa-asulatest ja väikelinnadest. Trumpi-Clintoni duell kulges sama rada pidi. Clinton tegi puhta töö metropolides, nagu New York ja Los Angeles, kuid Trump noppis vilju vähem linnastunud ja pigem konservatiivse vaatega osariikidest. Ka Prantsuse presidendivalimistel oli Marine Le Peni selja taga vaesem maaelanikkond, samas kui pariislaste ja teiste suurlinlaste kindel lemmik oli Emmanuel Macron. Kergelt liialdades võib nentida: populism õitseb kõige kaunimalt väljaspool linnu, värske sõnniku peal.

Demokraatlikus riigis pole vaja sütitada revolutsiooni. Piisab sellest, kui valimistel senistele valitsejatele koht kätte näidata. Õnnetuseks ei taju kibestunud rahvamass seda, et läbimõtlemata valiku tõttu võivad nad veelgi enam kaotada. Rahvas võib kaotada ka demokraatia ning see on suur häving kõigi jaoks. Aga kas lihtne inimene näeb selles traagikat? Milleks talle demokraatia? See paljukiidetud demokraatia ei ole toonud lihtinimesele õnne ega rikkust. Küllap on ka Eestis üksjagu neid, kes vahetaksid demokraatliku riigikorra kõhklemata mõõduka diktatuuri vastu. Kääriv hing nõuab midagi kindlat ja kauakestvat, kuid mitmeparteiline liberaaldemokraatia ei paku seda.

Tumedad pilved, mis Ungari ja Poola kohale kogunevad, ei valmista kummatigi ülikonservatiividele muret. Euroopa on jõudnud järjekordselt ajajärku, kus usu ja rahvuse nimel ahistatakse süütuid inimesi, kohitsetakse sõnavabadust ja piiratakse poliitilisi õigusi. Taas on moes väärakas mõtteviis: "meie" hädades on süüdi "teised". Või konkreetsemalt sõnastades: enamus elab halvasti, sest vähemused elavad hästi. Lihtrahvaliku loogika järgi tuleb vähemustel elu keeruliseks teha, siis on enamusel parem.

Paljudele inimestele ei ole vastuvõetav globaliseerumine ega liberaliseerumine - arusaadav. Muutused on liiga kiired, mõttemallid teisenevad aeglaselt. Ometi on kurb vaadata, kuidas üldrahvaliku depressiooni tõttu tõugatakse kõrvale ühiskondlik kord, mis põhineb inimlikel väärtustel, vabadusel, õiglusel, üksteise austamisel ja mõistuspärasel arutlusel.

Kui inimene on sügavalt pettunud kõiges ja kõigis, vimmast ja lootusetusest katkutud, siis võib ta teha meeleheitlikke tegusid. Ka valimisurni juures. Kuna mõõdukad poliitikud ei suuda leevendada lihtrahva muresid, tuleb valmistuda taoliseks lõppvaatuseks, mida kirjeldatakse tuntud vimmalaulus: mõisad põlevad ja saksad surevad. Aga viimaks põleme kõik koos.

29. mai 2017

Lilled katavad kõike

Kui tuled San Franciscosse,
kanna kindlasti juustes lilli.

Nõnda laulis viiekümne aasta eest Scott McKenzie. 1967. aasta maikuus esmakordselt avalikkuse ette jõudnud laul "San Francisco" sai peatselt hipide hümniks. Võtame paar kilo pikki juukseid, raamime need kirju paelaga, lisame lohvakad vikerkaaretoonides rõivad, unustame jalanõud, riputame kaela päevinäinud kitarri - ja ongi üks tore hipi valmis.

Tagantjärele tunduvad need elukad, kes muinasjutulisest rahust jutlustasid, rahale ja kullakarvalistele asjadele sülitasid ning seejuures ennenägematut vabameelsust ilmutasid, äärmiselt naiivsed. Eks kuuekümnendad olidki naiivsuse ajajärk. Hipide sünnipaik asub seksrevolutsiooni, psühhedeelse muusika ja sõjatüdimuse ristteel.

Olles küll vaieldamatult lihtsameelsed (aga seda on noorsugu ju igal ajastul), peegeldus hipide tegevuses puhtinimlik vastuseis surmale ja hävingule. Topime püssitorud lilli täis. Siis püsib lootus, et sõda ei puhke. Mida muud üks pisike mutukas ikka teha saab.

1968 tõi maamunale palju armastust ja mässu. Armastus ongi vahel mäss hukatuse vastu. Päikeselisele armastuse suvele eelnes lootusrikas Praha kevad. See kevad tuli teisiti. Veriselt. Praha tänavatele veeresid tankid, lootus inimpalgeliset sotsialismist purunes. Õhku jäi mässajate ülev loosung: "Te võite lilled puruks tallata, kuid ei suuda peatada kevadet!" Paraku tuli idabloki rahvastel oodata uut kevadet veel paarkümmend aastat.

Mis jõud see õieti on, mis paneb inimesi ennast lilledega ümbritsema? Uste kõrval ripuvad lopsakad amplid petuuniate ja virkliisudega, peenardel naeratavad roosid, liiliad ja gladioolid, aknalaudadel uhkeldavad orhideed, säntpooliad ja pelargoonid. Lilled sobivad nii hällipäevaks kui ka pulmadeks, põngerjad alustavad kooliteed, sügisõied pihus, ja astuvad aastaid hiljem iseseisvasse ellu, lõhnavad kimbud süles. Kas pole nii, et need õrnad, värviküllased olendid, keda nii väga enda lähedal hoida tahame, sosistavad meile iga päev oma salapärases, ent ikkagi mõistetavas lillekeeles: "Memento mori!" Ära unusta, et sa sured.

Tosin aastat enne seda, kui hipid hakkasid lilli juustesse pistma, kirjutas Peter Seeger laulu, mis Marlene Dietrichi suu läbi sai üle ilma kuulsaks: "Kuhu küll kõik lilled jäid?" Nagu selgub, toob neiu õied tuppa, mehed lähevad sõtta ja viimaks on maa jälle lilli täis. Elu käib üha ringiratast, surm on vaid lühike vahepeatus. Lilled saadavad meid igal pool ja igal sammul.

Lõppsõna saab Erich Maria Remarque, kes võtab inimese, igavese lillelapse, kibemagusa saatuse tabavalt kokku: 

"Lilled katavad kõike. Isegi haudu."

16. mai 2017

Kas maarahvas hiit hinge?

Vahtsõl Meremaal juusk ilmadu käänüline Whanganui jõgi, midä maoori, säälse perismaalasõ, omma muistidsõst aost pääle elusas pidänü. Urbõkuul anti jõõlõ koguni eräõigus ja taast sai ammõtligult füüsiline isik. Jõgi või nüüt esiki kohtulõ minnä, ku tedä pall’u tsusitas.
Tuu "pommuudis" kõrvun, sõidi ma Lüllemäelt Antsla poolõ. Suur tii läts’ läbi langi. Kõrraga tundu, nigu olõs käünü pedäjide koonduslaagrin.
Tuhandõ puu olli sinnä uma hinge jätnü, mõni ütsik kõvvõr petäi viil saisõ pistü. Sääl om kül torm kõvastõ üten avitanu, et nuu langi nii suurõ omma, a lakõsraot mõtsa jääs iks egäl puul silmä. Mõnõn paigan om esiki ristipuid maha võetu.
Mõtsu raotas ülearu joba hulk aigu. Nüüt omma inemise üles heränü ja pelgäse, et Eesti jääs peris lakõs. Kuis mõtsatüüstüs kül niimuudu perutama nakas’? Asi lihtsä: riik (tuu tähendäs, et rahvas esi kah) om luudusõst kavvõmbalõ liiknu.
Turumajandusõ müüdi perrä om kasuminõ igäväne, rikkus tulõ majja sis, ku kaivat süvembält ja künnät laembalt. Luudusõusu müüt seovasta kirutas ette, et kõik käü tsõõri piten ja ütski kipõn siin ilman ei sünnü tühä paiga pääle. Ku koskilt võtat, piät kohegi tagasi ka andma.
Om nätä, et liin tõmbas maa inemisist puhtas. A liinan om joba tsivilisatsiooni hällüaost pääle masnu turu- ja progressiusk. Liinun ei olõ luudusõ iin koogutaminõ ilmangi au seen olnu. Vana-ao tsivilisatsioon pidäsi tähtsämbäs sõta, kauplõmist ja kiräsõnna. Tulõ igäveste edesi liiku, varra ja rikkust kokku aia. Ku muu ei avita, võta mõõk abis! Turumajandusõ müüt sündü liinaplatsil ja kasvi sõavällä pääl.
Luudusõusk om inämbältjaolt hingi uskminõ. Viimätse paarikümne aasta seen om tettü mitu tiidüsuuringut, kon om inemiisi käest küsütü luudusõ hinge kotsilõ. Tulõ vällä, et väiku pakan istus eestläsel viil ola pääl.
65% Eesti rahvast usk, et puul om hing (1994. ja 2010. aasta näütäjä), 82% pidä luudust hingelidses ja pühäs (2002). Protsendi omma ilusa, a kas inemise uskva periselt luudusõ hinge vai om tuu pall’as poosõtaminõ? Taa või olla kõgõst helleroosa rahvuslik ettekujutus, et mi olõmi õdagumaa viimäne maarahvas – kütämi sanna, krõmpsutami püdsehaina ja olõmi tuuperäst nii vägevä ja esimuudu.
Mõnõl puul ilman lövvüs päält maoorõ viil ehtsid luudusrahvit, kiä pidävä luku jõõst ja mäest. Nä ei murra pühäst mõtsast ossagi, selle et kiä luudust teotas, tollõlõ masva vaimu kätte. Samasugudsõ uskmisõ omma kimmäle kõigil luudusrahvil Tsiberi laanõst Andõ mägistüni. Usk kaits luudust parõmbalõ ku säädüs. Valitsusõ vahetusõ, sääduse võiva muutu, a usk püsüs mitmid aastasatu.
Tuud usku olõs seo ilma aigu ka "tsiviliseeritüil" rahvil õkvalt vaia. Eestin om pall’u vahtsõ ao pühämõtsu vai kaitsõalasid, a vahepääl om tunnõ, et noist ütsindä jääs vähäs. Eestimaalõ olõs inämb paganid vaia! Õnnõs vai õnnõtusõs ei tohe usku ütelegi inemisele pääle pressi, egäüts om prii uskma, midä taht.
Ummõtõ paistus mullõ, et keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü. Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.
Muiduki ei elä inemine õnnõ siimnist ja viitsilgast nigu tsirk. Rikkus lahmas karmanilõ edespitegi mõtsast, merest ja maa seest. Pääasi, et maa andõ tarvitõdas vastutustundõga, et näid as’anda es kulutõdu õga tsolgitu. Muidu löüdvä perän tulõva põlvõ, et nä eläse maal, millel ei olõki inämb hinge seen.
Seo kirätüü tull edimält vällä lehekuu 11. pääväl Uman Lehen.

8. mai 2017

Pildikesi Ülasteorust

Lauskjas org, kus õhtupoolikuti jalutada armastan, on heledat sädinat täis. Selle katkematu laulukanonaadi sees seilates näib, nagu oleks iga sädin kehatu, kusagil Linnutee avarustel sündinud ja Maale eksinud vaim, üks pisike lummutis, kes otsib sooja inimkõrva, mille sisse pesa punuda.

Ojas sulistab keskmist mõõtu lind, kümbleb nagu graatsiline parunipreili. Nimepidi ma seda sulekasukaga olevust ei tea. Pole hullu - vaevalt temagi mu nime kuulnud on. Pesnud kevadise pidurüü puhtaks, tõuseb ta veelt ning asutab end kõrgele pajuoksale, kus peaks olema kõige parem akustika. Ta lööb noka valla ning orupõhja viisipõimikut ilmestab korraga huilutav aaria.

Kaldapealsel istuv ülasepuhm on valged õied välja sättinud. Imelik, et teised ülased sama pole teinud. Neid on siin orus ju terve hulk. Emadepäeva eel näitavad nad alati oma õisi. Paistab, et seekord vaatasid nad ilmateadet ning jätsid põhjatuule lõõtsumist kartes õied avamata. Põhjatuul käib üle kaselatvade, lumepuru turjal. Hoidku selle eest, kui ta mõne helbe kogemata maha puistab!

Punase pihaga kuklased ilmateatest ei hooli, nemad on alustanud pesaehitusega. Projekt sai juba möödunud kuul valmis, palgati parimad töömehed ja ehitustandril käib vilgas sagimine. Nähes, kui vilets on ehitusmaterjal - kõigest kõrre- ja kulujupikesed - otsustasin väikestele töörügajatele appi minna. Tõin eemalt männikust pihutäie okkaid ja kompostihunnikust krõbisevat õlepudu. Kuklased ei jätnud hüva kraami vedelema. Ehitus läks täie lauluga edasi.

Part Petruška, vana naljanina, tiirutab prääksudes oja kohal. Ei tea, kus tema kallis kaasa kondab? Mõlemad on Ülasteorus tuntud kujud. Konnade ja nälkjate seas ei ole Petruška üldsegi populaarne. Ka sädistajad-huilutajad muutuvad närviliseks, kui sinikael välja ilmub. Tema ebamusikaalsed prääksatused rikuvad ju harmoonilise kontserdi ära. Räägitakse ka, et ta kauge esivanem Piilupart olevat kunagi rongijuht olnud, ühel reisil tukkuma jäänud ja raske õnnetuse põhjustanud.

Aga Petruška on ülbe, talle ei lähe teiste arvamus korda. Las teised sädistavad, prääksuda on mõnusam.