Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?

Nad käisid taevas ja põrgus

Rahvaprohvetid olid omaaegsed poliitikud

Selgeltnägemine ja tuleviku ettekuulutamine on küllap sama vana kui inimkond, sest inimene on kord juba selline kummaline olend, keda hirmsasti huvitab, mis saab edasi. Paljud lausa usuvad, et on võimalik teada asjadest, mida pole veel juhtunud. Hirm ja uudishimu üheskoos tekitavad nõudluse igat sorti ennustajate järele. Muidugi on olemas ka teaduslikud ennustused: kes siis ei vaataks igapäevaselt ilmaprognoosi. Lisaks ilmuvad aeg-ajalt mitmesugused majandusprognoosid. Kui miski täppi ei lähe, on nurinat maa ja ilm. Aga jääme esoteerika valda.

Kristluses ei suhtuta selgeltnägemisse üldiselt kuigi soosivalt. Selgeltnägemist ja muid esoteerilisi praktikaid peetakse kristliku õpetuse ja piibli põhitõdedega vastuolus olevaks. Viiendast Moosese raamatust võib lugeda: „Ärgu leidugu su keskel kedagi, kes laseb oma poega ja tütart tulest läbi käia, ei ennustajat, pilvestlausujat, märkide seletajat ega nõida, ei manajat, vaimude ja tarkade küsitlejat ega surnutelt nõu otsijat! Sest igaüks, kes seda teeb, on Issandale jäle, ja nende jäleduste pärast ajab Issand, su Jumal, nad ära sinu eest.”

Ometi leidub ka sealsamas piiblis mitmeid prohveteid, kes tulevikku lahkesti ette kuulutavad. Võtkem või Jesaja, kes ennustas päästva messia tulekut või Jeremija, kes nägi Jeruusalemma hukku, aga ka Hesekiel, Hoosea, Miika, Sakarja või Malaki. Ilmutusi said ka Ristija Johannes ja Jeesus Kristus.

Ristiusu järgi on ainult jumalal võim ilmutada väljavalitutele tuleviku saladusi. Kui keegi püüab tulevikule ligi pääseda temast mööda minnes, on see patt. Kristlikud prohvetid on jumala saadikud, kes edastavad „bossi” sõnumeid tavainimestele, sageli hoiatuseks, juhatuseks või ka lohutuseks. Seega ei ole prohveti tegevus seotud uudishimu, meelelahutuse või kasusaamisega. Oluline on jumala sõnumeid arvesse võtta ja talle kuuletuda.

Piibel tunnistab, et eksisteerivad ka „valed prohvetid“ ja „eksitavad nägijad“: „Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.” (Jeremija)

Aga milline prohvet on õige ja milline vale? Eestiski on prohvetina tegutsenud mehi ja naisi, kes väitsid, et on saanud jumalalt ilmutusi. Nad kutsusid rahvast üles meeleparandusele ning kuulutasid tulevikusündmusi. Kahtlemata pidasid nad end tõelisteks prohveteiks, sageli vastandudes maapealsele, „surnud kirikule“. Samuti leidsid nad piisavalt jüngreid, kes neile tänulikult järgnesid ja neid siiralt uskusid.

Giovanni Battista Moroni
"Taevaminek"

Rahvaprohvetid hakkasid Eestis tegutsema 16. sajandi paiku, nende tegevus hoogustus 18. sajandil vennastekoguduste mõjul. Rahvalähedased ja mitmel pool Eestis populaarseks saanud vennastekogudused soodustasid maainimeste usulist ärkamist. Maltsvet, Vivva Kordo, Mart Saal, Lüütsepa Jaan ning Järva Jaan on vaid mõned ajalukku jälje jätnud prohvetitest, keda piiblitõed tugevalt inspireerisid. Maltsveti „valge laeva“ kuulutus on tänaseni tuntud kui sümbol, milles peegelduvad paremate aegade ootus ning imepärane pääsemine rõhuvast, lootusetust olukorrast.

Lisaks rahvapärimusele annavad ilmutusenägijate kohta teavet ka omaaegsed kirikuelu ülevaated ja kohtuaktid – paljud prohvetid olid vaenulikult meelestatud pastorite ning vennastekoguduste suhtes, aga sattusid vastuollu ka ilmaliku võimuga. Riigi- ja mõisavaenulikud ettekuulutused lõppesid asjaosalistele sageli peksupingil. Maltsveti ja tema vaadete asjus leidub palju andmeid just ülekuulamisprotokollides, seevastu infokillud Kagu-Eestis tegutsenud Kordost põhinevad peamiselt suulisel pärimusel.

Hulk Eesti prohveteid said ilmutusi taevas rännates. Mõned väitsid, et nad käisid „taevas ära“, nägid ingleid, pühakuid ja saanud käske. Taevaskäijatest olid ilmutuse nägijateks sageli teismelised tüdrukud ja noored abielunaised, kes kogesid ilmutusi vabas looduses: metsas või karjamaal. Näiteks Halliste kihelkonna Kurmi Äädu sai jumalikke sõnumeid karjas käies.

Ilmutuskujud sõltusid ilmutuse saajast. Sageli oli teenäitajaks ingel või hääl, millele väljavalitu järgnes. Rännak viis otse taevasse ja vahel ka põrgusse. Mustjala kihelkonna Tulesalu Kreet nägi veresadu ja verist Kristust. Mart Saal kirjeldab, kuidas ta puudutas Kristust ning kui oli pattudest puhtaks saanud, nägi ta ihu välja sile ja läbipaistev nagu klaas. Kristust kujutab ta seejuures hoolitseva emana. Ta jutustab ka taeva pulmast, kus armastuse side inimestele ümber köidetakse ja järvest, mille ääres toimub viimne kohtumõistmine. Lüütsepa Jaani ilmutuses on olulisel kohal püha Jeruusalemm, kuhu viib kuldne trepp. Ta ei jäta mainimata ka põrgukatelt. Jeesust nägi ta odade ja nugade otsas.

Ilmutusenägijad tajusid end väljavalitutena: mõned uskusid, et on pühakud või samastasid end Kristusega. Viru-Nigula taevaskäija Greta lasi end Õnnistegijaks kutsuda ning andis huvilistele koguni armulauda.

Enne usulist ärkamist põdesid mitmed taevaskäijad mõnd rasket haigust, mille ajal läbiti maaväline teekond. Mart Saal ning Lüütsepa Jaan vaakusid elu ja surma piiril, kus omandasid nägemused. Enda väitel nad surid, aga tõusid siis üles ning otsustasid oma elu jäädavalt muuta.

19. sajandil elas Vastseliina kihelkonnas Orava vallas Jaan Valge, kes sai tuntuks kui Orava prohvet ehk Vivva Kordo. Tema surma kohta on levinud erinevaid versioone. Ühe kohaselt kukkus ta põllul kokku ning tema naine viis juba kõdunema hakanud laiba koju. Pärast lautsile asetamist tõusis Kordo aga istukile ja teatas naisele, et käis teises ilmas, kuid taevaväravad olid tema jaoks kinni. Teise jutu järgi tõusis Kordo üles kolmandal päeval teda leinama tulnud inimeste ees, rahustanud neid ja öelnud, et nägi oma taevasel rännakul asju, millest ta kõnelda ei tohi. Ometi pidi ta neid kuulajatega jagama, sest tema ettekuulutused levisid mitmel pool rahva seas.

Kordo ettekuulutused olid värvikad ja detailsed. Sarnaselt teiste prohvetitega kuulutas ta viimsepäeva peatset tulekut, aga ka tehnilisi uuendusi ja äärmuslikke muutusi ühiskonnas. Orava prohvet teatas muuhulgas, et varsti hakkab sõitma raudruun, kes joob vett ja sööb tuld ning hoiatas aja eest, mil raudset teed mööda Pihkvast Tartusse sõidetakse. Rongidega koos pidavat tulema halvad ajad. Taeva all hakkab lendama raudlind ja mööda ilma saab käima hakata kiirelt kui vaim. Veel ennustas Kordo, et maad jätkub varsti kõigile ja mõisad kaovad, inimesed hakkavad ühest ahjust leiba sööma, usk kaob ära ja inimesed ei taha enam kirikus käia. Kordo ennustas ka, et „suur tigu roomab maad mööda ja keerab sarvi – aga siis ei ole enam häid aegu maa pääl“.

Vaese saunamehena sai Kordo leiva lauale juhutöödega, vanemas eas pidas ta hobusevahi ametit. Ta olnud hoolas ja põhjalik piiblilugeja, kuid pärispiibli kõrval kasutanud prohvet ka kurikuulsat nõiatükke õpetavat Seitsmendat Moosese Raamatut.

Kordo olevat osanud inimesi libahundiks muuta, mõistnud ussikeelt ning teinud ka palju head. Üks lugu räägib sellest, kuidas Kordo päästis kaks poissi nekrutiks võtmise eest. Mõisamehed jälitasid pagenud noormehi mööda lumele jäänud jälgi Kordo majani. Prohveti eluase otsiti põhjalikult läbi, aga jooksikud jäid leidmata. Tegelikult istusid poisid nähtamatutena sealsamas pingil.

Rahvas suhtus ilmutusenägijatesse erinevalt: neid imetleti, kui mõni ettekuulutus täide läks ja peeti veidrikeks või lausa hulludeks, kui ennustused täitumatud näisid ja täitumatuks ka jäid. Näiteks austati Kordot, sest ta uuris palju piiblit ja palvetas vaga kristlase moodi, aga mõnikord peeti teda ka pahatahtlikuks nõiaks.

Piiblit lugesid hoolega teisedki prohvetid, pühakirjale lisandusid lauluraamatud ning muu vaimulik kirjandus. Kättesaadav kirjavara oli ka prohvetite peamine inspiratsiooniallikas. Vaimulikest tekstidest omandati sõnavara, kujundid ja sümbolid, mille toel kuulutused rahvani viidi. Piiblist pärinevad mitmed rahvaprohvetite nägemused: õigete ja hukkamõistetute saatus teises ilmas, kuke laulmine, vagade valged riided, uus Jeruusalemm, Jeesuse ja uskliku kujutamine peigmehe ja pruudina.

Ettekuulutamine polnud rahvaprohvetite jaoks omaette eesmärk, see oli võte, mille abil kutsuti rahvast meelt parandama. Seetõttu kaasnes peaaegu kõigi ettekuulutustega hoiatus viimsepäeva eest. Prohvetid alustasid juttu traditsiooniliste sõnadega „tuleb aeg…“ või „pojad, pange tähele!“.

Ilmalik võim pidas rahvaprohveteid ohuks avalikule korrale, kirik tõlgendas prohvetlust kui väärõpetust. Prohvetid olid paljuski isehakanud usujuhid, vähese haridusega lihtsad maainimesed ja seetõttu rahvale hoopis lähedasemad kui valdavalt saksa päritolu pastorid.

Rahvaprohvetites võib näha isegi kohalike poliitikute embrüonaalset vormi. Vaestele ja lootuseta inimestele lubati uut maailma, paremat elu ning vaimset pääsemist. Prohvetid väljendasid vaikiva, allasurutud enamuse sisemist protesti. Aga nagu poliitikute lubadustega ikka juhtub – need ei täitu. Uus maailm jääb kättesaamatuks, valget laeva ei tule, rahvas pettub. Kuni ilmub järgmine prohvet, kaasas värsked sõnumid jumalalt, taevariigi võtmed taskus.

Kas keskaegne eestlane oli kristlane?

Läänest imporditud usku ei võetud omaks

1422. aastal toimus Valgas järjekordne Liivimaa maapäev, kuhu kogunesid tolleaegsed kohalikud võimukandjad: piiskopid, Liivi ordu ametimehed, nende vasallid ja suuremate linnade esindajad. Teemasid, mille üle arutada, oli palju. Muuhulgas tuli jutuks maarahva kristlik lõtvus. Murekohana toodi välja, et mõned eestlased jumala asemel pikset, puid ja madusid kummardavad ning ristimist maha pesevad. Probleemiks oli ka endiselt levinud kalmetesse matmine ja paganlik naisteröövi komme.

Ega mujalgi Euroopas olnud lihtne ristiusu tõdesid lihtrahvale selgeks teha. Eesti aladel tegi ristiusustamise keerulisemaks asjaolu, et siinsed ülikud kas hukkusid Muistses vabadusvõitluses või sulasid sakslaste sekka, kaotades sideme talurahvaga. Kristlaste suur siht pidi olema ju oma usu mõistetavaks tegemine paganatele ja kõige lihtsam oli seda teha ülikute kaudu.

Ristiusu ühe nurgakivi – kolmainsuse dogma – selgitamine lihtrahvale oli keeruline ülesanne. Kui isa esindas jumalat või „taevaisa“ ja poeg Kristust ehk inimeste lunastajat, siis Püha Vaimu funktsioon jäi paljudele täiesti arusaamatuks. Pühal Vaimul oli sarnasusi paganatele tuntud väe või kosmilise energiaga, mis on kõikjal ning annab kõigele jõu. Sellena talupojad kolmainsuse kolmandat osa ka mõista võisid, oskamata Püha Vaimu seostada kristlike arusaamadega. Ometi mängib Püha Vaim olulist osa sakramentides, millele ta annab hinge ja tähenduse. Enamasti oli esimene sakrament, millega Liivimaa talupojad kokku puutusid, ristimine.

Kristluses tähistab ristimine lapse (või siis täiskasvanud pagana) vastuvõtmist ühiskonda, tema päästmist kuradi käest. Keskajal pidasid eestlased ristimise juures ilmselt tähtsamaks vee kui ürgse püha ja puhastava elemendi pähevalamist. Arvati, et ristimine suurendab hingejõudu. On kaheldav, kas maagilise mõtlemisega talupojad pidasid ristivee mahapesemist üldse võimalikuks, mistõttu 1422. aasta maapäeval kõlanud süüdistus eestlaste aadressil võib olla pigem arusaamatus. Õigupoolest ei saa ka ametliku katoliikliku seisukoha järgi ristimist endalt maha pesta – see on üks pühamatest sakramentidest, mis jätab inimese hingele pitseri kogu eluks. Teistest sakramentidest oli talupoegadele uudiseks kindlasti piht ja armulaud. Esimese mõistmiseks pidi talupoeg teadma patu definitsiooni ning kristlikku moraalikoodeksit. See eeldas aga kogu senise eetilise maailmapildi ümberhindamist.

Pixabay

Oma soovide ja vajaduste nimel loitsimine asendus järk-järgult palvetamisega. Kristluse juurdumisel omistati pühakutele haldjate tunnusjooni ning talupojad usaldasid vilja- ja karjaõnne kaitse nende kätte. Talupoegade jaoks oli tähtis põllu viljakus, karja edenemine, hea ilm, koduloomade ja inimeste tervis. Uue usu kujutelmad sobitusid ajapikku talupoja praktiliste vajadustega. Seetõttu ei tasu imestada, et leidub ka teateid pühakutele ohverdamisest. Paraku tegutsesid kõikvõimsa Jumala, „heade“ pühakute ja inglite kõrval ka tumedad jõud, kellega talupoeg pidi hakkama saama.

Kuigi kristlikus õpetuses pole tumedaid jõude esindav kurat ainujumalaga millegi poolest võrdne, sai rahva seas kuradist ikkagi miinusmärgiga Jumal. Temast kujunes „inimkonna põlisvaenlane“, patu sümbol ja kujutis, millele inimkond projitseeris oma hirmud ja ebakindluse. Samas oli kurat mugav karakter, kellega kirik sai lihtrahvast „õiges suunas“ juhtida. Taoline terav vastandamine (Jumal-kurat, paradiis-põrgu) pidi endisele paganale olema võõras. Seni oldi harjutud, et haldjad võivad olla nii head kui ka halvad ning nende iseloom sõltub sellest, kuidas neisse suhtuda. Paganlik mõtlemine eeldas, et kogu loodus on hingestatud ja kõike elavat tuleb austada.

Talupoegadel oli raske harjuda uue ajakäsitlusega, mis ei arvestanud looduse rütme, vaid kulges lineaarselt – otse Viimse Kohtupäeva suunas, mil õiglased saavad tasu ja patused lõpliku karistuse. Looduses kulgeb aeg ikka tsükliliselt: ööle järgneb päev ja päevale öö, aastaajad vahelduvad kindlas järjekorras. Paganlikust kalendrist seega ei loobutud, vaid asendati senised aasta tähtsamad punktid sujuvalt liturgiliste tähtpäevadega.

Uudne praktika talupoegade jaoks oli ka see, et kord aastas, kevade paiku, on kristlasel kombeks pidada nelikümmend päeva paastu, mil lihast ja muust rammusamast kraamist tuleb loobuda ning kuigi pühapäeva peeti varemgi pühaks päevaks nii Eesti aladel kui mujal Euroopas (Sunday, Sonntag – päikesele pühendatud nädalapäev), pidid enamasti Saksamaalt pärit kirikuõpetajad siinsele lihtrahvale kirkuskäimist pidevalt meelde tuletama.

Jumalateenistuste juures väärtustas Vana-Liivimaa talupoeg pigem maagilist kultuslikku poolt. Ladinakeelsed jutlused ja palved sulasid kiriku ametlikku keelt mittevaldava talupoja kõrvus müstilisteks nõiasõnadeks, millest sai abi praktilises elus. Pastoritel lasti õnnistada vett ja soola, mida näiteks raviotstarbel kasutada võis.

Kristlikke põhimõtteid püüti kirjaoskamatule rahvale seletada niinimetatud vaeste piibli (Biblia pauperum) ehk piiblilugusid seletava pildiraamatu ning kiriku vitraažide, altarimaalide, skulptuuride ja freskodega, mis andsid edasi tähtsamaid piiblistseene. Mungaordude liikmed ning eesrindlikumad kirikuõpetajad õppisid selgeks kohaliku keele, et talurahvast ristiusu asjades harida. Alates mainitud Valga maapäevast soositi ka siinmail rohkem eestikeelseid jutlusi.

Keskajal loeti iga inimest, kes oli ristitud, kristlaseks. Vana-Liivimaa talupojad ei osanud ennast aga usutunnistuse alusel ristirahva sekka liigitada. Lihtrahva jaoks polnud muistne, looduse keskne usutraditsioon ja Läänest imporditud ristiusk vastandlikud nähtused, neid võis omavahel kombineerida. Ka praktikas ei olnud keskaegse talupoja usund puhtakujuline kristlus, vaid sisaldas rohkesti varasemaid kujutelmi. Katoliku kirik oli taoliste arengute suhtes esialgu võrdlemisi liberaalne.

Üleminek kristlusele kulges aeglaselt ning sujuvalt. Uut religiooni ei mõistetud nii, nagu ametlik teoloogia ette kirjutas, vaid kohandati vastavalt talupoeglikele vajadustele. Päris kristlasteks said talupojad alles varauusajal, luterliku kiriku tiiva all. Keskaegne eesti talupoeg oli lihtsalt üks ristitud pagan.

Kuidas Luther maarahva üles äratas

Reformatsioon muutis ajaloo kulgu vähe, aga mõttelaadi oluliselt

16. sajandi teisel kümnendil Saksamaalt alguse saanud protestantlik reformatsioon ehk usupuhastus, mida võib pidada kristliku Euroopa suurimaks vaimseks vapustuseks enne valgustusajastut, raputas ka Õhtumaade asukate senist ilmavaadet. Martin Luther ning tema järel šveitslane Zwingli ja prantslane Calvin seadsid oma eesmärgiks pöörduda tagasi ristiusu algallika, Kristuse puhtakujulise õpetuse juurde. Tõele näkku vaadates – see ei õnnestunud. Katoliku kirik jäi kõigutamatuks, selle kõrvale tekkisid konkureerivad usulahud. Algas kohati lausa verine võitlus „õige” usu eest.

Luterlik liikumine jõudis kiiresti ka Eesti aladele ning asus 1520ndatel endale kohe suuremates linnades poolehoidjaid leidma. Vastus küsimusele, milline olnuks Eesti areng järgnevate sajandite jooksul, kui usupuhastus poleks meid puudutanud, jääb nii ehk teisiti fantaasia valdkonda, kuid mõnikord on värskendav ajalugu pahupidi pöörata, et mõista mõne sündmuse või protsessi tähtsust ja tähendust kaasaegse inimese jaoks.

Teemat võib vaadelda kolmest erinevast suunast. Esiteks: mis oleks Eestist saanud, kui reformatsiooni poleks Euroopas toimunudki ning teiseks: milline olnuks eesti ajalugu, kui reformatsioon poleks siia jõudnud. Kolmas võimalik vaatepunkt võimaldaks vaadelda arenguid juhul, kui reformatsioon oleks küll toimunud, kuid vastureformatsiooni järel jäänuks valitsema ikkagi katoliiklus. Niisiis seisneb esitatud küsimuse sisuline külg selles, milline olnuks meie aegruum, kui Eesti alad jäänuks truuks rooma-katoliku usule.

Mainitud kolmest võimalikust suunast viimane (vastureformatsioon) rakendus reaalsuses Leedu puhul. Kuigi Leedu on oma ajaloo poolest olnud teistest Baltimaadest mõnevõrra erinev, eriti keskajal, võib tema arengut Eesti ja Lätiga siiski kõrvutada.

Leedus algas reformatsioon 1530ndatel, kuid komistas Sigismund I usuliste uuenduste vastase dekreedi otsa, millega hakati usupuhastajaid taga kiusama. Lisaks luterlusele levisid Leedus ka kalvinism ja arminiaanlus (reformeeritud kalvinism), mis ei lubanud protestantlikul liikumisel tekitada tugevat rinnet katoliikluse vastu. 17. sajandi keskpaiku usupuhastus peatus ning katoliiklike koguduste ja kloostrite arv hoopis tõusis. Erinevalt Eesti aladest, mis sattusid ortodoksselt luterliku Rootsi valdusse, polnud Leedul piisavalt jõulist protestantlikku ladvikut.

Vastulöögiks protestantidele koostas katoliku kirik põhjaliku keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu kuulus ligi 550 autorit, ning kutsus ellu jesuiitide ordu, mille ülesandeks „valele teele“ kaldunud kristlased taas paavsti poolele tuua. Vilniuses asutati jesuiitide kolleegium, mis 1579. aastal muudeti Stefan Batory käsul ülikooliks. Liivi sõja järel oli Lõuna-Eesti Poola-Leedu võimu all ning 1583. aastal rajasid jesuiidid oma kolleegiumi ka Tartusse.

Luterlased seda muidugi ei tervitanud, kuid eesti talupojad võtsid jesuiidid vastu väga sõbralikult – õigupoolest oli talurahva kokkupuude luterlusega olnud väga napp ning protestandi ja katoliku vaimulikul ei osatud ilmselt veel vahet teha. Jesuiidid kasutasid pealegi ära eestlaste ebausklikkust, õnnistades soola, küünlaid, uudsevilja ning muudki. Talupojad pidasid õnnistatut tervist ja edenemist toovateks andideks. Veel 17. sajandi teisel kümnendil kiitsid jesuiidid (võib-olla mõnevõrra liialdades) eestlaste vagadust.

Lõuna-Eestis kehtestati 1580ndatel ka gregooriuse kalender, mis hilisema Rootsi võimu jaoks oli liiga „paavstlik“ ega jäänud püsima. Võttes arvesse, et talupoegade elu kulges siiski oma ajaarvamise järgi, mis jälgis põllutööde tsüklit, ei olnud täpsemal astronoomilisel kalendril neile märgatavat tähtsust. 1918. aasta kalendrireformiga – selle viisid läbi bolševikud! – kehtestati ka siinmail lõplikult gregooriuse ajaarvamine.

Kui Poola oleks 17. sajandi alguse sõjast Rootsiga väljunud võitjana ning omandanud ka Põhja-Eesti, polnuks ilmselt pinda konfliktiks talupoegkonna ja katoliku vaimulike vahel ning võimukandjate mure olnuks vaid luterlusse kaldunud saksa ülemkiht tagasi „paavstiusku“ pöörata.

Pixabay

*

Ei saa aga väita, et Poola-Leedu koosseisus oleks Eesti alad Vene keisrivõimust pääsenud. 1766. aastal nõudsid Vene keisrinna Katariina II ja Preisi kuningas Friedrich II, kel olid tärganud poliitilised huvid Poola suhtes, õigeusklikele ja protestantidele võrdseid õigusi katoliiklastega. Kolme jagamise tulemusel (1772, 1793 ja 1795) lakkas Rzeczpospolita eksisteerimast. Suur osa Leedust liideti Venemaaga. Kui oletada, et 18. sajandil olnuks Eesti osa Rzeczpospolitast, tähendanuks see ka meie alade langemist Vene impeeriumi kätte – 85 aastat hiljem tegeliku ajalooga kõrvutades. Mida oleks aga muutnud luterliku Rootsi võimuperioodi puudumine Eesti ajaloost?

Esimesed mittesaksa riigid, mis Lutheri õpetuse kiirelt omaks võtsid, olid Taani ja Rootsi. Taani kuningas Frederik I lubas luterliku jutlustamise juba 1527 ning riigiusuks sai luterlus kaks aastat hiljem. Rootsis, kus usupuhastus teenis Gustav Vasa poliitilise võimu tugevdamise eesmärki, kulus luterluse juurdumisele terve 16. sajand, kuid Roomaga katkestati suhted 1544.

Tükkhaaval jõudsid Eesti alad Rootsi riigi koosseisu (Põhja-Eesti 1561, Lõuna-Eesti 1629 ja Saaremaa 1645) ning sellega algas ametliku riigiusundi juurdumine ka ülemereprovintsides. Sisuline reformatsioon Eesti alal viidigi läbi alles 17. sajandil. Just sel ajajärgul tegi arvuliselt absoluutne enamus ühiskonnast – talurahvas – põhjalikumat tutvust Lutheri õpetusega.

Luterlik usk oli oma olemuselt lihtsam, vähem toretsev kui katoliiklus. Luther rõhutas, et „halastav jumal lunastab meid usu kaudu“. Indulgentsid ei vabastanud enam süüst ega karistusest. Kadus pühakutekultus ja palverännakud, kloostrid, suurejoonelised missad ning kirikuõpetajate tsölibaat, seitsme sakramendi asemele jäi kaks – ristimine ja armulaud.

Võrdlemisi lihtne ja töötegemist väärtustav protestantlik usutunnistus oli hea eeldus talupoegadeni jõudmiseks. Ilmselt on ka siiani levinud stereotüüp eestlase töökusest just luterlikust mõtteviisist kaasa tulnud.

1632. aastal Tartus uksed avanud Academia Gustaviana ülesandeks sai muuhulgas koolitada eesti keelt mõistvaid kirikuõpetajaid, keda „väärusku“ kalduval maal väga tarvis oli. Protestantlik ülikool oli ühtlasi ideoloogiline vastulöök varem samas kohas tegutsenud jesuiitide õppeasutusele ning sellega pandi alus klassikalise kõrgema hariduse traditsioonile Eesti alal.

Usupuhastuse peamiseks vooruseks on tee avamine rahvakeelsetele jumalateenistustele ning kirjavarale. Lutheri arvates ei või paavst jumalasõnast kõrgemal seista ning on seetõttu ekslik. Piiblit lugeda ja sellest aru saada võib aga iga inimene, sest „igaüks on iseenda preester“.

Lutheri tegevuse algaastail oli ta õpetus küll pigem haridusevaenulik, kuid olukord muutus, kui Philipp Melanchton, kes sõnastas muuhulgas Augsburgi usutunnistuse (1530), ühendas humanismi, klassikalise hariduse ja evangeelse usu, mis pidi tuginema mõistusele ja teadmistele.

Rootsi riigikiriku juhtmõtteks kujunes rahva kasvatamine ja distsiplineerimine luterliku ortodoksia vaimus, mille parimaks kanaliks said rahvakoolid. 17. sajandi teisel poolel pidi talupoeg pastorite ideaali kohaselt mõistma luterlikke põhitõdesid katekismusest, ning kuigi edusammud selles vallas jäid esialgu üsna tagasihoidlikeks, oli ühiskonna alamseisus siiski lugemisoskuse juurde toodud. 17. sajandi lõpukümnendil oskas lugeda 5–8 % siinsest elanikkonnast, mida võib pidada kogu Euroopa taustal tubliks tulemuseks. Sajand hiljem, 1790ndatel, valdas lugemiskunsti juba hinnanguliselt 40–50% rahvast.

Tänu sellele, et Luther oli koguduse laulmist kirikus tähtsaks pidanud, pöörati rahva harimisel tähelepanu ka koraalide õppimisele. Kuigi kooslaulmist harrastati kindlasti juba varemgi mitmetel tähtpäevadel, algavad eesti professionaalse koorilaulu traditsioonid just luteri kirikust.

*

Keskaegne katoliku kirik ei jõudnudki Eestis sellisele positsioonile, mille saavutas luterlus. Rahvakeelne jumalateenistus ja kirikukirjandus lähendasid rahvast kirikule, ehkki Rootsi ajal see veel selgelt ei ilmne.

Kui 1710. aastal pandi Eesti alal maksma Vene keisrivõim, ei sattunud luterlus põlu alla ning lahtus ka riiklik surve pietismile ehk vagadusliikumisele, mis süvendas tuntavalt rahva protestantlikku mõttelaadi. Pietismi looja Spener oli 17. sajandil propageerinud piiblitunde väiksemas ringis, mis võimaldasid osalejal ka oma kõhklusi väljendada ning neile seletust saada. 1730ndatel järgnes juba vennastekogude liikumine, mis oli järgmise kümnendi alguseks haaranud umbes 12 000 inimest. 

Umbes samal ajal, 1739. aastal, jõudis lõpule ka Piibli tõlge (põhja)eesti keelde. Varasemad katsed pühakirja tõlkida olid takerdunud just kahe erineva eesti keele murde ja kirjaviisi probleemi taha. Piiblitõlge oli tohutu teene eesti keele arengule ning võimaldas ühe kindla kirjakeele teket. Ka Lutheri tööd olid ühtlustanud Saksamaal kõneldavaid murdeid.

Eesti keele muutunud positsioon ning hariduse kättesaadavus tõstsid talupoegade eneseteadvust. Tsaariaja algul toimunud usuline ärkamine on sellega seotud. Rahvusliku ärkamiseni jäi veel sadakond aastat, kuid elavnenud usu- ja seltsielu luteri kiriku rüpes rajas sellele kahtlemata teed. On näha, et reformatsiooni finaal ja lõplik katoliku usu sidemetest vabanemine toimusid just 18. sajandi teisel veerandil.

Carlo Ginzburg kirjutab oma raamatus „Juust ja vaglad“, mis kirjeldab ühe ketserluses süüdistatud 16. sajandi Põhja-Itaalia möldri üle peetud kohtuprotsesse, järgmist: „Reformatsioon ja trükikunsti levik olid olnud vajalikud, et (…) iidne kultuur saaks päevavalgele tulla. Tänu reformatsioonile julges mölder mõelda sõnavõtmisele ja kiriku ja maailma kohta oma arvamuse avaldamisele. Tänu trükikunstile olid tema kasutuses sõnad, et väljendada tundmatut, ebaselget maailmanägemust, mis temas kääris. Raamatutest võetud sõnadest või lausejuppidest leidis ta vahendid, et aastate jooksul oma ideid sõnastada ja kaitsta.“

Sama nähtus iseloomustab 18. sajandi eesti rahva kristlikku ärkamist. Eesti talurahvas polnud küll samas olukorras, mis Itaalia mölder paar sajandit varem, kuid on võimalik, et nemadki avastasid emakeelse vaimuliku kirjanduse toel endast mingi usulise kogemuse, mis sidus neid tihedamalt ristiusuga (seejuures ei unustatud siiski ka pärimuslikke või nn. paganlikke traditsioonikatkeid). Lihtsal talurahval tekkis võimalus oma maailmapilti väljendada vaimulikest tekstidest omandatud sõnavaraga. Laienes silmaring ja tugevnes identiteet, mis viis umbes sada aastat hiljem juba enese rahvusliku äratundmiseni.

Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi

Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.

*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

Jumal ei vihka kedagi. Inimene vihkab

Annika Laatsi raamat "Valgus läbi mõrade" teeb hingele 24 paid

Olen kuulnud ütlemist: kui algab sõda, pole kaevikus ühtegi ateisti; kui sõda venib pikale, on kaevikus ainult ateistid. Värskeima uuringu järgi peab vaid 19% Eesti elanikest end usklikuks, enamik neist kuuluvad mõistagi kristlaste ringi. Viimase paarikümne aasta jooksul pole usklike hulk märkimisväärselt muutunud, ehkki mõneprotsendilist langustrendi võib siiski täheldada. Õige pisut tõuseb ateistide hulk: üheksakümnendate lõpul oli neid 5-6%, praegu 9%. Samas suurusjärgus on ka neid, kes nimetavad end vaimseks otsijaks. Mittereligioosseid on 24%, religiooni suhtes ükskõikseid 22% ja vaimseid, kuid mitte religioosseid inimesi elab Eestis 28% (2020. aasta uuringu andmed).

Ateist on jumala eitaja. Veelgi enam leidub usuleigeid, kel pole jumalast sooja ega külma. Tuhanded inimesed ei mõtlegi jumala peale. Aga kes on nood vaimsed otsijad? Mida või keda nad otsivad? Jumalat? Mõni kindlasti, aga mitte kõik. Elu ongi üks lõpmatu otsimine. Ei, mitte lõpmatu – viimaks tuleb ju surm. Oleks muidugi hiiglama tore, kui inimhing enne surmatundi selle kirjeldamatu "miski" üles leiaks. Paljud ei leia.

Paistab, et sõda on pikale veninud. See pole maailmasõda. See on sõda maailmaga. Igaüks on sõdur ja ohvitser, liitlane ja vaenlane, ohver ja süüdlane, võitja ja kaotaja. Kõik ühes isikus. Sõda iseendaga ei lõpe. Mis siin imestada, kui traditsiooniline usk ei suuda enam moodsat inimest veenda ja rahuldada.

Veel pole kusagile kadunud inimesed, kes võtavad jumalat, seda "vana" ja "traditsioonilist" jumalat väga tõsiselt, kes loodavad ja toetuvad talle. Üks neist on kirikuõpetaja Annika Laats. Tema raamat "Valgus läbi mõrade" sisaldab 24 mõtisklust, mis on algselt ilmunud portaalis Edasi. Ei tasu neid korraga läbi lugeda, vaid pigem ühe- või kahekaupa. Iga Annika Laatsi mõtisklus on nagu väike, aga teretulnud pai hingele, mis toob lohutust, julgustust, innustust ja heameelt.

Tema kirjutisi läbib kuldse traagelniidina igihaljas teema, millest läbi aegade on lakkamatult kirjutatud, kõneldud ja lauldud: armastus! Piibel kinnitab: jumal on armastus. Sestap ei saagi taevastest asjadest rääkida, puutumata seda a-tähega sõna, mis kõigist inimlikest ponnistustest hoolimata jääb mõistatuslikuks, seletamatuks ja sageli kättesaamatuks. Nagu jumal isegi. Annika Laats ei lasku vaidlustesse jumala olemasolu üle, ta ei üritagi tõestada seda, mida mõistusega tõestada ei anna. Jumal on tema jaoks sama iseenesest mõistetav nagu õhk ja päike. Jumal on igal pool, ehkki teda argitegemiste käigus ei märka. Ja ometi – kuidas saaksime elada õhu ja päikeseta? Võimatu! (Muide, seda juttu siin räägib ristimata pagananäru. Aga kes siis veel jumalat paremini tunneb kui mitte vanapagan! :p)

Armastus peaks olema elu tuum. Ilma selleta ei sünni ega kasva midagi. Inimlikku armastust kõigile ei jagu. Aga jumalikku? Kurvastavalt palju on neid õnnetuid, katkisi inimesi, kes näivad jumalast hüljatud. Ent jumal, nagu teada, ei tegutse üksi, vaid läbi inimeste. Vahel tahaks kisendada otsekui keset kõrbe: kus on head inimesed?!

Piibel algab maailma ja inimese loomislooga. Jumal tegi inimese oma näo järgi, endasarnaseks. Ta puhus inimesse oma hingeõhu. Järelikult oleme kõik jumalikud olendid, kelle keha on paraku valmistatud põrmust. See on paras traagika: jumalik hing looma kehas. Aga jumal ise? Kuhu ta end peitnud on? Miks ei ilmuta ta end siis, kui temast kõige rohkem puudust tuntakse, miks ei kalla ta meid oma armastusega üle?

Annika Laats ütleb: "Jumal on varjul räpastes, moonutatud, meile vastumeelsetes inimestes, eemaletõukavates hooldekodudes, pagulaslaagrites ja geiklubides." (lk 39) Ma täitsa ehmusin seda lauset lugedes. Siis hakkasin end analüüsima. Ehmutakse selle peale, mis on ootamatu, võõras ja hirmus. Esiteks: ma pole eelnimetatud asutustes kunagi käinud ega sealsete inimestega lähedalt kokku puutunud. Teiseks: ma pole varem mõelnudki, et jumalat tuleks otsida kahtlastest urgastest ja ebameeldivatest pugerikest. Annika Laats lisab: "Ristist lähtuv armastus ei suundu sinna, kust ta võib leida eest head, vaid ta läheb sinna, kus ta saab jagada head vaestele ning viletsatele, neile, kel omal puudus käes: neile, kel napib armastust, kel napib ilu ning kõike seda, mida me peame armastusväärseks. Selline armastus muudab inimese ilusaks. See muudab heaks." (lk 152)

Ka Jeesus kutsus oma kaaskonda inimesi, kes jäid ühiskonna servale või sellest välja. Ta ei põlanud pidalitõbiseid ega prostituute. Ei tea, kas ma mäletan õigesti, aga see oli vist toosama Jeesus, kes ühe langenud naise kohta ütles: "Ta on palju armastanud." Lõbunaise kohta ei saa ilusamini öelda! Prostituut müüb end neile, kellega ta muidu üldse tegemist ei teeks. Kas pole see omamoodi irooniline märk jumalikust käitumisest? Ka jumal ei põlga kedagi ära. Muidugi pole jumal sunnitud kedagi armastama või rahuldama, ammugi mitte kopikate eest. Jumala armastust võrreldakse vanema armastusega oma lapse vastu. Ei patune lõbunaine ega armastav vanem hakka kauplema armastuse tingimuste üle. Erinevus on vaid selles, et üks pakub lihalikku, teine hingelist armastust. Mõlemad pärinevad jumalalt.

Ometi on maailmas sedavõrd palju kurjust, õnnetusi ja tõbesid, et jumala vägi ja olemasolu satub kergesti löögi alla. Annika Laats seletab: "Jumal armastab inimest nõnda, et Ta laseb meil teha oma valikuid ning vastutada selle eest, mida me oma elus teeme või tegemata jätame." (lk 30) Ükski isa ega ema ei saa parata, kui tema laps pöördub kurjale teele. Teda võib ju karistada (omal moel teeb seda ilmselt ka jumal), kuid see ei pruugi muuta tema käitumist. Isegi armastusest ei piisa, et murda kurjust. Vähemalt mitte alati.

Vahel – tegelikult väga tihti – tehakse kurja jumala lipu all. Ristisõjad, kiriklikud inkvisitsioonid, tuleriidal põlevad ketserid ja räuskavad kristlikud fundamentalistid... Jumalaarmastus teeb inimesi ka pimedaks. Oma tõe nimel tormatakse kurja tegema. Eestiski tegutsevad terroristlikud grupeeringud, kes väidavad, et kaitsevad traditsioone ja perekonda, kuid kelle tegelik eesmärk on ühiskonnale kott pähe tõmmata. Kusjuures, need kristlikud terroristid ei maini oma sõnavõttudes kunagi armastust. Mitte kunagi! Nende jaoks on isiklik tõde tähtsam kui ligimesearm, millest Jeesus ometi nii ennastunustavalt kõneles.

Ent Jeesuski oli mõnikord kitsarinnaline ja ei sallinud vastuvaidlemist. Martin Luther kirjutas ülevoolavaid jutlusi jumalaarmust ning kutsus inimesi üles vagadusele ja andestusele. Sama mees nimetas juute mürkmadudeks, kes tuleks maa pealt üldse minema pühkida. Nojah. Tõde kuulutada on lihtne, armastada raske – eriti neid, kes meile põhimõtteliselt sümpaatsed pole.

Ometi ei taha ju keegi olla halb. Kõike, mida inimene teeb, teeb ta ikka hea pärast. Vähemalt enda arust. Inimene ei taha elada loomariigis, vaid taevariigis. Tahame olla paremad. Aga kui palju on selliseid hämmastavaid inimesi, kes suudaks teha head neile, kes näivad... halvad? Või kummalised, võõrad, teistmoodi? Võõraid ei saa usaldada, mis vennaarmust siin rääkida.

Helilooja Helena Tulve ütles Paide keskväljakul peetud kõnes: "Meie valida on, mille teenistuses me tahame olla ja millist maailma luua. Isegi keset hävingut on meil valik, kas me tahame olla elu teenistuses või mitte. Meil on, millele toetuda. Avatud südamega, armastusega teeme me paremaid valikuid." Vahel tuleb võtta see risk ja usaldada. Ka teistmoodi mõtlevat ja käituvat, mis tahes põhjusel eemaletõukavat inimest. Avada süda nagu aken ja lasta värske õhk sisse. Raske tõepoolest, raske! Vihata on kergem, vimma pidada imelihtne.

Paljud ei suudagi armastada ja andestada – eriti siis, kui hing, see jumalik hing on katki. Armastus jääb aga tähtsaimaks kristlikuks väärtuseks. Jumalas pole viha, see on vaid inimese omadus. Need, kes peavad end ristiinimeseks, aga külvavad seejuures vaenu ja viha, pole õiged kristlased. Nad on teelt eksinud. Viha pimestab, armastus avab silmad, et taas õige tee leida. "Sest headus ja armastus ei ole mingid tühipaljad sentimentaalsed sõnad," ütleb Annika Laats. "Need nõuavad loovust ja tarkust ning neis on vägi." (lk 70) Aga seejuures ei tasu teistele liiga suuri ootusi panna: "Teine inimene, isegi teise inimese aitamine või päästmine ei saa olla meie elu sügavam mõte. See võib olla meie elu väga tähtis ülesanne. See võib olla töö, mis meil tuleb teha ja mida me saame teha armastusega, aga ükski inimene ei saa olla objekt, mis meid päästab." (lk 112)

Raamatule pealkirja andnud mõtisklust "Valgus läbi mõrade" tasub ikka ja uuesti lugeda, rõõmus ja leinas, heal ja halval ajal. See on lohutav ja tiivustav tekst: "Siin on mu killud: mu rõõmsad ja kurvad, mu erksad ja tuhmid. Minu elu killud. Ja siin on mu mõrad, mis räägivad kukkumistest ja murdumistest, mu praod, mis kõnelevad mu eksimustest ja valust, mida ma olen põhjustanud. /---/ Ma olen habras ja mõrasid täis, ning läbi nende mõrade saab valgus sisse tulla." (lk 156-157)

Ole sa kristlane, ateist või vaimne otsija – taevasse vaatame kõik ühtmoodi ja ootame sealt kosutavat valgust. Ometi tuleb elada ka pimeduses, mistõttu ei tasu seda karta.

Ehk ongi nii: Jumal varjab end pimedas, sealhulgas pagulaslaagris ja geiklubis.

Vanapagan taevatrepil

Õnne pole olemas, aga hinge tuleb hoida

Kui kõrge on trepp, mis viib seitsmendasse taevasse? Seda on vist maapealsete riistadega üsna keeruline mõõta. Aga räägitakse, et taevatrepil on täpselt sama palju astmeid, kui palju sekundeid on inimene selles elus õnnelik olnud. Paraku ei oska keegi õieti öelda, mis see õnn on ja kus teda müüakse. (Ja kui üldse müüakse, siis kindlasti ränga hinnaga.)

Ükski suurtest maailma religioonidest ei pea võimalikuks õnne maises elus. Põrgupõhja Jürka näitel võib öelda, et isegi vanasarvik ei saa kartulivagude vahel õndsaks, mis siis veel inimesest rääkida. Miljonid (või koguni miljardid?) tõsiusklikud teevad panuse järgmisele elule ja teispoolsusele, mis nende kirgastes lootustes võtab helesinise paradiisi kuju. Põrgust ei unista keegi, ehkki seal pidi parajalt soe olema.

Maine elu on täis piina, valu ja kannatusi. Inimese üliterav teadvus ja hell hing ei suuda nendega leppida. Õnne pole maa peal, hüüavad Jeesus, Muhamed ja Buddha ühel häälel. Neil on vist õigus. Ja mul on säärane kahtlane tunne, et kui ma veel pisut vanemaks saan, kaob ka "vist" eelnevast lausest ära.

Iga õunapuu eesmärk on vilja kanda, mitte kuivada ja mädaneda. Võilill peab rõõmsalt õitsema ja seejärel seemned igasse kaarde laiali puistama, mitte kiduma ja närtsima. Miks siis inimene üha kuivab ja mädaneb, kidub ja närtsib, ohkab ja oigab, vingub ja hädaldab? Miks ometi? Inimvaimu ülim siht on luua, mitte valutada. Aga kui õnne pole, ei ole olemaski, satub ka elu mõttekus küsimärgi alla. Hingele mõjuks kosutavalt teadmine, et õnn on siiski kusagil maa peal olemas, tukub mõnes praos, kükitab sooserval, ripub palumetsa tagumise männi otsas.

Pixabay

Paradiisist unistamine oleks õigustatud, kui keegi erakordne Einstein suudaks tõestada, et hing ei sure, vaid jätkab eksistentsi igavesest ajast igavesti. Ent teadus hinge surematust ei kinnita. Ei lükka ümber ka. Kõik, mis puutub hingeasjadesse, jääb teaduse äärealale või sellest sootuks välja. Hing on usu teema.

Paganausulised tajuvad, et kogu maailm on hingestatud. Igas puus, lilles, merelaines ja kivirahnus pulbitseb elu. Selline mõtteviis on väga sümpaatne. Ka minul on pagana hing, mis tunnetab kõikjal teisi hingi. Miks mulle meeldib kirjandus? Sest see on kõige paganlikum kunstiliik. Kirjanduse paganlikkus väljendub eeskätt personifikatsioonis ehk isikustamises. Ainult kirjanduslike võtete kaudu on võimalik kõige otsesemalt ja ehedamalt edasi anda animistlikku maailmatunnetust. Palun väga: päike naerab, lill nutab, väsinud kivid norskavad ja ulakas tuul jalutab metsa all. Need pole tühipaljad kujundid. Personifikatsioonides peegeldub paganlik usutunnistus.

Kui rohkem inimesi usuks, et ka puu sees on hing, et puukenegi võib rõõmust rõkata ja nukrusest nutta, ehk jääks vähemalt mõned sajad hektarid väärismetsa puutumata? Kui usutaks, et maapõu on vaimude vürstiriik ja allikates käivad sulistamas haldjad, ehk jääks muist põlevkivi kaevandamata ja muist veekogusid reostamata? Kummardaks püha Mammona kõrval ka teisi jumalaid, nii vahelduse mõttes. Hingejumalaid. Kedagi, kes kohe esimese raksuga rikkaks ei tee, kuid pikapeale tasub tuhandekordselt – annab raha asemel rahu.

Kui inimene hoiab hingi enda ümber, on ka tema enda hing paremini hoitud.

*

Aga kus on siis paradiis ehk seitsmes taevas? Maa pealt teda ei leia, kindel see. Või siiski? Jäägem poeetiliselt lihtsameelseks: vahel oleks kasulik otsida taevariiki iseenda seest. Küllap talvitub ka püüdmata õnneliblikas kusagil tagumises hingesopis, rõskes, külmas ja pimedas. Ega õnn ei peagi kogu aeg silma all olema, pealegi moondab rahutu meel ka suure õnne kohutavaks õnnetuseks. Alati on millestki puudu, inimene ju täitmatu loom.

Kes on kasvõi kordki õnne näinud ja seda isegi tunda saanud, ei ole asjata elanud.

Tänu taevale?

Maailma parim pagulaskeskus

Kuhu peaks inimene pagema, kui ta on läinud oma liigikaaslaste või koguni iseendaga pahuksisse? Ikka loodusesse - mere äärde, sohu ja metsa. Eestlased on loomult kolme jumala teenijad. Meri, soo ja mets on meile sama nagu hindudele Brahma, Višnu ja Šiva. Nendeta ei saa. Nad on pühad, sest me võlgneme neile oma olemasolu. Loodus toidab ja katab meid.

Inimene ei tohi iialgi unustada oma muistset päritolu. Oleme võrsunud samast seemnest, kust männid ja karikakrad, kasvanud samast niidistikust, nagu põdrasamblikud ja kivipuravikud, voolanud välja tollestsamast lättest, kust Pedja ja Emajõgi. Rebased, tihased ja kiilid on meie hõimuvelled. Inimene on samavõrd looduse kroon kui ämblik, päevakoer ja kuklane. Me kuulume loodusega kokku ega saa temata - miks see küll nii sageli meelest läheb?

Inimene, kes on paksu betooni sisse sulgunud, jalgealuse kõva asfaldiga pahteldanud ja end isemõtlevate, kuid hingetute masinatega ümbritsenud, teeb kõike risti-vastupidi loodusele. Ta raiub ja kaevandab, ilma et maale midagi tagasi annaks. Ta kardab põlismetsa nagu vaenlast, suutmata uskuda, et mets on inimkonna suurim sõber. Ta töötab talvel, kui loodus puhkab ja laseb end lõdvaks suvel, kui loodus elust ja energiast pulbitsedes haljendab.

Aastatuhandeid oli inimene kokku laulatatud päikesega, koos tõusti ja koos heideti sängi. Aga kunagi - vist tööstusrevolutsiooni ja massilise linnastumise algusaegadel - andis inimene sisse lahutuse ning jättis päikese maha. Ta ei järgi enam looduse rütmi ega kuule selle meloodiat. Pole siis ime, et nii paljudel on närvid krussis ja juhtmed kärssavad. Metsa hüljanud inimeseloom elab ebaloomulikku elu tehislikus keskkonnas.

Kui inimene on üle mõelnud, üle töötanud ja üle kulutanud, vajab ta ilmtingimata restarti. Tuleb pöörduda tagasi sinna, kust tuldud - sinna, kust rahu ja vaikus pole veel kadunud. Metsas saab inimene olla see, kes ta on. Rõõmsalt kõlisevate käbide all ei kehti ühiskonna kammitsad. Sametise samblavaiba ja siidise sinitaeva vahel on puhvertsoon, kus inimseadusel pole võimu. Mets võib küll hirmutada, kuid ta ei peta kedagi. Mets ei tunne häbi, kõik inimlik on seal loomulik. Kes on rikas, kes vaene - see ei tähenda vähimatki. Metsa silmis on kõik võrdsed. Kirikust aetakse patused välja, kuid laiad laaned võtavad ka patused vastu. Mets on maailma parim pagulaskeskus.

Looduslik ajaarvestus ei ole lineaarne, vaid tsükliline. Pole stardi- ega finišijoont, on vaid katkematu sõõr, mida mööda kulgeda. Paistab, et järjest vähemaks jääb seieritega kelli. Kõikjal - ka bussides, rongijaamades ja ametiasutustes - helendavad elektroonilised ajanäitajad, kellast on alles vaid numbrid ekraaninurgas. Mõnel randmel tiksub veel sihverplaadiga kell - sedagi ilu pärast. On veel raekodasid ja kirikuid, mis vana usu järgi keerutavad seiereid, kuid kauaks neidki? Ometi tuletab seieritega kell, päikesekella noorem veli, meile pidevalt meelde, et kosmoses käib kõik ringiratast.

Algus ja lõpp on inimese leiutatud mõisted. Ilmaruumis pole servi ega nurki, aeg ei lõpe kunagi, universum ei saa iial otsa (füüsikud võivad siinkohal muidugi vastu vaielda). Meie kolmeteistkümne miljardi aasta vanuse universumi taga on kindlasti teine ja kolmaski. Aga selliseid planeete nagu Maa on vähemalt selles universumi nurgas ainult üks.

Piibel kõneleb loo rikkast mehest, kel oli tuhat lammast. Kui üks neist ära kadus, ei pannud ta seda tähelegi. Ta võis endale lubada pillamist ja laristamist. Aga vaesel mehel oli üksainus utetall. Ta hoidis utekest nagu oma silmatera. Kui tall oleks kaduma läinud, oleks ta kaotanud kogu varanduse. Paljud käituvad Maaga rikka mehe kombel, arvates et neil on tuhat planeeti, mida oma lõputute vajaduste tarbeks pügada. Tegelikult oleme kui vaene mees oma üheainsa tallega.

Kui kogu kuld, süsi, põlevkivi, turvas ja fosforiit on maapõuest välja kaevatud, põllud kõrbeks kurnatud, kivid tolmuks tahutud ja metsloomad maha lastud, kes meid siis enam toidab, katab ja soojendab? Kui metsad on lagedaks raiutud, kuhu siis iseenda eest põgeneda?

Botaanikaaed risti all

Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!

Luuka evangeelium (12:27-28)

Kuulsat Torino surilina, mille sisse olevat Jeesus pärast ristilöömist mähitud, saadab teadlaste palavikulisest uurimistööst hoolimata suur salapära. Millal ja kuidas tekkis linale Kristusele sarnaneva mehe kujutis, ei pruugi niipea selguda, ehkki teooriaid jagub igale maitsele. Las need küsimused praegu jääda, kindel on see, et 1970. aastatel leiti surilinalt, "Jeesuse" pea ümbert kümneid liike õietolmu, samuti õhkõrnu jälgi taimelehtedest. Teiste hulgas olid lina sisse sattunud kuldkannid, karikakralised ja harilik seigleht.

Jeesus oli küll ravitseja, kuid taimedega ta ei ravinud. Sellegipoolest on teda keskajast saati seostatud mitmesuguste taimeriigi esindajatega. Enne surma kandis ta okaskrooni. Johannese evangeeliumist saab lugeda:  "Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: "Ennäe inimest!"" Ilmestamaks pühamehe kannatusi, on kunstnikud sageli kujutanud teda ristil rippumas, kibuvitstest punutud pärg peas.

Jeesuse ristilöömine, vasakul Püha Birgitta,
tundmatu autori teos, 15. saj lõpp - 16. saj algus.
Kolbad sümboliseerivad Kolgata mäge,
taamal Jeruusalemm.
Nimesilt ristil - INRI - tähendab:
Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.

Kirev botaaniline maailm avaneb siis, kui silmitseda keskaegsetel maalidel risti ümbritsevaid taimi. Altarimaalidel haljendavad taimed on ühtlasi sümbolid, millega antakse edasi religioosset ideestikku. Positiivse tähendusega floora on sageli raviomadustega, samal ajal kui umbrohi ja mürgised taimed seostuvad saatanaga.

Lõuna-Euroopa pühapiltidel esineb kõige enam maikellukest. Tema tugev lõhn ja valge värv loovad kujutuse puhtusest, mille poole ka inimene iseäranis vaimses plaanis püüdleb. Maikelluke esindab ka Püha Vaimu, patuta hinge ja vagadust (Jeesus sündis ju neitsist!). Siia kõrvale tasub lugeda August Kitzbergi muinasjuttu "Piibelehe-neitsi", kus pöialpoistest pisem lillehaldjas õnne otsib. Ehkki maikelluke on mürgine, pole kunstnikud seda oluliseks pidanud.

Sageli esineb kristlikel maalidel metsmaasikas, mille valge õis sümboliseerib sel puhul patuta Maarjat, punane mari Jeesust, tema verd ja kannatusi, lehekuju aga püha kolmainsust - isa, poega ja Püha Vaimu. Metsmaasikas on seega täiuslikkuse sümbol. Kolmainsuse taimede hulka kuuluvad veel ristikhein, nurmenukk ja raudürt. Kuradivastase taimena esineb peetrileht, sinakate või roosakate õitega soometsade taim, üks mesilaste lemmikuid. Selle rahvapärane nimetus on jumalajalg.

Ka võililledel on religioosne tähendus. Võilille seemned tõusevad tillukeste inglitena taevasse, nõnda nagu ka Jeesuse õpetus peaks levima igasse kaarde ning idanema aina uutes inimhingedes. Veel üks maalidel esinev kevadlill on tulikas, mida seostatakse surma ja taevaminekuga. Võilille ja tulika kuldne toon viitab jumalikule särale ja aupaistele, mida kinnitab ka piibel: "Teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel." (Pt 1:7)

Karikakar tähistab keskaegses kunstis jeesuslapse süütust, hüatsint rahulikku ja kannatlikku meelt, iiris ja liilia on Maarjale pühendatud lilled. Punane roos sümboliseerib Jeesuse verd ja märtrisurma, valge roos puhtust, roosipärg taevalikku õndsust.

Mistahes lille võib käsitleda igavese elu võrdkujuna: ta õitseb ja närtsib, trotsib talve ja puhkeb seejärel taas õide.

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

Ristimõts jääs märgutama

Ettekujutus ütest paarisaa aasta tagutsõst matussõrongist

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha.

Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü.

Pixabay

Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma.

Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sääd esi kah värsse paprõ pääle, õnnõ saksa keelen. Tä om lugõnu Goethet ja Schillerit, tundnu mõnnu suurõ keele ilust ja pruuvnu säänestsamma imet luvva. Maarahva keelen ei mõista ja ei taha tä kuiki luulõta.

Sõbõr Faehlmann ütel’ ütskõrd, et esiki maarahvas või kunagi naada ummi raamatit kirutama, uhkit pilte maalma ja tiidüst tegemä. Reinholdson tuud ei usu. Tahmatsõn sannan ei sünnü Cervantest vai Michelangelot. Umakeelitsest tiidüsest ei massa kõnõldagi. Ülikoolin opitas iks ladina ja saksa keelen. Kuis sa säädüse- vai tohtritiidüst oppat, maakeelen ei olõ tuu jaos sõnnugi!

Toimõnduisi täüs talv Võru kreisin, mäki ja soiõ vaihõl, om Reinholdsoni miilt muutnu. Egän päävan om olnu midägi, midä imes panda. Puruvana taat, kedä täämbä matõtas, es mõista kattõ tähte kokku lukõ ja ummõtõ tiidse tä pääst satu juttõ.

Taadil olli luu-liikmõ väega haigõ, tä käve ütesttüküst tohtri man. Tuu aig, ku Reinholdson tedä kaie ja kumpõ, pajat’ taat muinasjuttõ kullaketräjist, põh’akunnast, rehepapist, vägeväst vähäst, puulasõst ja tohtlasõst.

Nüüd mõtlõs tä kaonu taadi pääle. Timä mahlanõ, kiräsõnast putmalda kiil oll’ nuurmehe kõrvalõ ilmadu nall’akas. Seo tekse tä är nigu nõidus. Jutu, mis taat hindäga kandsõ, es tohtnu timäga üten hauda pudõnõda. Nuu võinu üles kiruta.

Kiil ei olõ ütsindä suun, mõtlõs Reinholdson. Kiil om kinda, vüü ja suka pääl, aidan ja kirstun. Kõik ilm kõnõlõs kavvõliidsi vanavanõmbidõ, kodu- ja mõtsavaimõ keelen. Tsuvva krutin likõ lumõ pääl. Lõuna, mis husisõdõn sannaliidsi õnnistas. Sügüsene külm vihm, mis põhukatussõ päält alla tsilgus. Maa üsäst vällä päsnü puhas lättevesi. Kaibligu kerigukellä helü mõtsa kottal.

Umma kiilt ei saa pähä pessä, taad saa õnnõ hindä kõrval hoita, ellä keele seen. Seo kiil om nigu suupäälne räbästik, matal ja armõdu, ede- ja peräotsalda, põlinõ ja igäväne. Kimmäs kotus, kost inemine löüd hirmsal aol varju.

Maarahva usk ja kiil saava kokku mõtsa vahel. Rist puu seen ei olõ niisama märk, mis kaits elävät koolnu iist. Seo om mitmõ tähendüsega sõna. Leinäjä tege kuurdõ risti ja vaigunõ petäi ikk timäga üten. Inemine ja puu kõnõlõsõ hindäkesken, uman keelen.

Vast oll’ Faehlmannil õigus, maarahvas või uma ands’aku keelega viil imet tetä. Viimäte kirutas mõni kängsepä poig koguni eeposõ?

Õkva ku sügäväst unõst heräten pand Reinholdson kübärä pähä ja ruttas matussõrongilõ perrä. "Ma võta hindäle priinimes Ristimõts," otsustas tä. "Vai Kreutzwald – sis saa egä saks arvu, kost ma peri olõ."

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä 14. märtsi Uman Lehen

Nõid Nastja - Eesti populaarseim kirjanik

Umbes selline pealkiri jäi mulle hiljuti meediaveergudelt silma. Loodetavasti on selle taga pisike annus huumorit, kuid kui sääraseid pealkirju tõsimeeli meisterdatakse, jääb üle vaid appi karjuda.

Kui mingis olulises valdkonnas käibel olevad põhimõisted hägustuvad või sootuks ära kaovad, siis järelikult hakkab see valdkond kaotama kõikehõlmavat tähtsust ja mõju. Paistab, et kusagil pole enam lellesid ega sõtsesid, on ainult onud ja tädid. See näitab sugulussidemete lõdvenemist. Veri on lahjem kui vesi, jah?

Kirjandust on tabanud sama saatus. Iga vähegi pikemat proosateost nimetatakse automaatselt romaaniks. Kuhu on kadunud lühiromaanid ja jutustused? Viimased paarkümmend aastat on Lutsu "Kevadet" ja Bornhöhe "Tasujat" jäärapäiselt romaanideks nimetatud, ennevanasti olid need ikka jutustused. Kumbki mees ei kirjutanud ainsatki romaani! (Siin on muidugi vaidluse koht. Aga mõistete üle võib vaielda ja teinekord peabki seda tegema.)

Mõiste koondab nähtuse peamisi tunnuseid. Udused mõisted ei võimalda selget analüüsi ega arutelu. Mõiste kindlustab mõistmise. Kui kirjanik saab olla absoluutselt igaüks, kelle nimi seisab mis tahes raamatu kaanel, mida siis kirjandus endast üldse kujutab?

Inimene armastab ikka korda, aga vahel tekib ka korralagedus. Selle põhjuseks on laiskus ja mugavus. Teeme ühe nurgakese kohe korda. Nii nagu parteimeedia ei ole ajakirjandus, pole ka esoteerika kirjandus. "Kesknädal" ja "Uued uudised" on poliitiline propaganda, kust tõelähedasi teadaandeid otsida ei tasu. Niisamuti ei saa astroloogide, selgeltnägijate, pendlimeeste, ravitsejate, holistikute ja feng shui õpetajate üllitisi pidada muuks kui religioosseks propagandaks või (vastavalt kellegi usulistele veendumustele) umbluuks ja meelelahutuseks.

Nõid Nastja pole avaldanud ühtegi luulekogu, lasteraamatut ega näidendit, novellidest ja pikematest proosateostest rääkimata. (Muide, "Väike nõid" ei ole Nastja elulooraamat!) Järelikult ei ole paslik teda kirjaniku tiitliga õnnistada.

Küsitav on seegi, kas Nastjat saab üldse pidada omanimeliste raamatute autoriks. "Nastja terviseraamat" ja "Nastja maagiline 2019" pole tema käe alt tulnud. Need on kirja pannud hoopis Kristiina Genno. Ka autoriõigused kuuluvad mõlemal üllitisel kirjastajale ehk Fookus Meediale. Küllap on kirjastus sõlminud Nastjaga omaette lepingu, mille alusel teenib nõianeiu raamatute müügist teatud protsendi.

Pole välistatud, et Nastja on populaarsetele raamatutele laenanud vaid oma nime ja näo (mis on igatahes imekaunis). Sellisel juhul on tema kirjanikuks nimetamine lausa naeruväärne. Modell ja kirjanik on siiski täiesti erinevad ametid.

Teen ettepaneku nimetada kirjanikeks ainult neid suleseppi, kes on proovinud kätt ilukirjandusega. Võib lisada ka väikese kitsenduse: avaldanud vähemalt ühe teose raamatuna või kirjanduslikus väljaandes. Kõik teised, kes neile tingimustele ei vasta, on lihtsalt autorid.

Või kaanenäod.

Ei saa südant lahti murda

Loomade ja lindude kaitsepühak Franciscus kuulutas jumalasõna 13. sajandi alguskümnenditel. Samal ajal valasid ristirüütlid Eesti aladel paganate verd. Ehk polegi see juhus, et paavst, kes võttis endale nime kerjusmunkade ordu asutaja järgi, põlisele paganate maale visiidile saabus.

Kõigi katoliiklaste juhil Franciscusel tuleb karjatada peaaegu 1,4 miljardit lambukest. Eestis pole tal voonakesi mitte rohkem kui 5000, ent sellest hoolimata oli ta siinviibimine tohutu sündmus. Johannes Paulus II külaskäigust on möödunud juba 25 aastat ehk terve inimpõlv. Ikka veel püsib silme ees, kuidas paavst lennukilt maha astudes põlvitas ja maad suudles. See mõjus korraga ootamatult ja õilistavalt. Mõelge vaid - maailma tähtsaim pühamees tuleb äsja võõrvõimust vabanenud maad musutama! Johannes Paulus II tõi endaga lootust ja usku paremasse tulevikku. Tema tüvisõnum kõigile kommunismi all äganud rahvastele oli: ärge kartke!

Pixabay

Ajad on muutunud, vaesest ja viletsast Maarjamaast on saanud moodne ja külluslik riik. Sestap saabus ka Franciscus hoopis teise sõnumiga: ärgake üles! Kaks olulist punkti paavsti Eestis peetud kõnedest puudutasid heaoluühiskonna pahesid. Esiteks ei tohi tehnoloogial lasta inimlikku suhtlust varjutada ja teiseks tuleb meeles pidada, et hea elu ja hästi elatud elu pole üks ja seesama. Vabaduse väljaku missal ütles paavst Eesti rahvale otsekoheselt: te pole vabadust kätte võidelnud selleks, et arutult tarbida.

Franciscuse kriitikud on nimetanud teda ajaloo kõige punasemaks paavstiks. Tõesti, tema vaated võivad näida vasakpoolsena (mis oleks haruldane, sest kõik senised paavstid on marksismi sügavalt põlanud ja näinud kommunismi lausa katoliikluse vastandina), kuid ehk on tema kapitalismikriitikal siiski ajalooline põhi? Kaheksasada aastat tagasi tegutsenud Püha Franciscus kuulutas ju vaesuse vooruseks, lähtudes otse Jeesuse õpetussõnadest, mille järgi läheb ennem kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva pääseb. (Kuid eks Jeesustki ole kommunistiks peetud.)

Praegune paavst pole punasem kui eelnevad, kuid ta on kahtlemata kõige "rohelisem". Ta köidab keskkonnakaitse ja säästva eluviisi jumala tahte külge. (Järjekordne paralleel tema keskaegse nimekaimuga, kes legendide järgi oli muuhulgas suur loomasõber.) Hoiatus ohjeldamatu tarbimise ja elunautlemise eest kõlksub kenasti kokku traditsiooniliste kiriklike ideaalidega, ent samas - nagu risti- ja mistahes usu puhul ikka - on tegemist mõistliku ja igal ajal kehtiva üleskutsega. Vähem asju, rohkem inimlikkust!

Franciscuse külaskäigu peamine põhjus oli puhtkristlik. Ta tuli misjonit tegema, ärgitades ühtlasi kohalikke vaimulikke piiblisõna levitama. Visiidi moto - südame ülesäratamine - seda tähendabki. Paavsti tuleku eel ja ajal märkisid siinsed kirikusaksad pidevalt ära rahva usuleigust ning avaldati ka arglikku lootust, et ehk paavsti visiit mõne südame ikka üles äratab. Tühi lootus! Näib, et erinevate kristlike konfessioonide vaimulikud ei suuda kuidagi leppida selle tõsiasjaga, et suurem osa eestlasi ei poolda kristlust. Statistikat? Palun väga: 2015. aastal tehtud uuringu andmetel ei usu üle poole eestimaalastest jumalasse. See ei tähenda, et Eesti oleks usuleige maa. Usutakse kõike kristallidest ja MMS-idest vampiiride ja tulnukateni.

"Usuleige" asemel oleks Eesti usulist seisu õigem iseloomustada sõnaga "kirikukauge". Kes eelistab pikemat varianti, siis: "mittetraditsioonilisi usundeid pooldav". Jah, kallis ristirahvas - mittetraditsioonilise perekonna kõrval on Eestis juurdunud ka mittetraditsiooniline usk. Ei saa vanapagana kivist südant püha vee ega issameiega lahti murda.

Põhjus, miks paavsti külaskäik ka mittekristlaste seas palju tähelepanu pälvis, ei näita mitte mahasurutud ihalust Jeesuse sõnumi järele, vaid vajadust näha ja kuulda vaimset autoriteeti. Ega peale paavsti ja dalai-laama mõjukaid vaimseid juhte olegi. Paavstist ei tasugi alati mõelda kui kristlasest ja dalai-laamast kui budistist. Mõlemad tuletavad iseendaga pidevalt pahuksis olevale inimeseloomale meelde lihtsaid igavikulisi tõdesid, mis kipuvad hallis rutakas argipäevas ununema.

*

Paavst Franciscuse visiit jõudis telekaamerate vahendusel kõigi nendeni, kes ise samal ajal tema läheduses viibida ei saanud. Selle eest tuleb tänada Klarat.

Klara oli üks pühendunumaid vend Franciscuse jüngreid. Kui Franciscus 1226. aasta oktoobris suri, lebas Klara raskelt tõbisena voodis ega saanud oma armsa õpetaja matustele minna.

Aga ennäe: kui Franciscuse matuse rongkäik kaugel eemal kiriku poole suundus ja truu jumalasulane mulda sängitati, nägi Klara sedasama pilti oma voodi ees. Seega toimus maailma esimene otseülekanne 792 aastat tagasi. Klarast sai aga televisiooni kaitsepühak.

Kuis pühä vaim üles herätä

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnud ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikerkaarõ küllest.

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil.

Pixabay

Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud, ku näütüses kiränigul tulõ määndsegi ainõ põhjal mõtõ kirutada jutt, luulõtus vai näütemäng. Väikene vai juuskva inspiratsioon om joba peenemb värk: tuu piät kirutaden kõik aig manu tulõma, egä rea ja lehekülle pääl.

Üts kimmäs inspiratsiooniläte om kultuur. Kiränik iks tsihvas tõsõ kiränigu päält. Juhtus, et loet määnestki raamadut vai kaet filmi ja peräst mõtlõd edesi. Mõni teos haard üten ja härgütäs. Teküs kettreaktsiuun, ütest teosest kasus vällä tõnõ. Itaalia kirämiis ja märgiuurja Umberto Eco ütel: "Kõik raamadu kõnõlõsõ tõisist raamatist." Luuja mõttõmaailm om kokku loetu, kaetu ja kullõldu.

Kõgõ inämb inspiriirva muiduki elu ja inemise. Võtami kats tähtsät kirändusteost, "Tõde ja õigus" ja "Kevade". Mi jaos väega tähtsä kiränigu Tammsaarõ ja Luts köütseva latsõpõlvõ ja noorusaastide mälestüse ütes kunstilidsõs tüküs. Vargamäe Andresel om Tammsaarõ esä nägu, Arno Tali kirut Luts eläväs uma väikevelle pääle mõtõldõn. Egä kunstnik pand hindäst ja umastõst midägi teose sisse.

Mõni inemine inspiriir. Kunstnigul piät iks uma muusa olõma. Tõnõkõrd tulõ tuud muusat kavva otsi. Astrid Lindgren kirut lustilidsõst mätsagust mehekesest, kel nimes Karlsson katusõ päält. Ilon Wikland joonist raamadule pildi. Ku tä näüdäs Lindgrenile, määne päätegeläne tä meelest vällä näge, siis kiräniguimänd ütel: "Ei, seo ei olõ küll Karlsson." No mis tetä! Wikland läts veitü ao peräst turu pääle ja näkse sääl ütte lühükest jürret prantslast, kiä põrist midägi. Wikland tormas uma tüütarrõ ja tsehkend nalaka prantslasõ üles. Ja tuud näten kitse Lindgren: "Jah, sääne om Karlsson!" Nii et Karlsson katusõ päält om periselt prantslanõ turu päält.

Tõnõkõrd om nii, et inemine õkva ei inspireeri, a kuidakimuudu mõotas. Seo suvi trehvsi ma kõrraga kattõ luulõtajat ja peräst tuud olli nigu är tettü. Naksi esi kah luulõtama ja säi riime terve õdagu. Luulõtuhin läts edesi viil paar nädälit. Nüüd ma pelgä, et kui ma balletitantsjaga kokku saa, siis nakka "Luikede järve" vihtma.

Elu ja inemise toova üten murõt ja vaiva kah. Ku pallu kunsti om sündünu hingehädäst ja haigõst meelest! Viivi Luik om väega illusalõ luulõtanu: "Käsi kirutas ja ütskõrd tuu tummõ valu nõsõs paprõ päält ja muutus elujõus." Nii om. Nii nigu üükülm tege pihlaka magusambas, tege murõ inemise õndsambas.

Vaim või ka sis pääle tulla, ku mõtlõd midägi tõistmuudu tetä. Ei olõ mõtõt kirutada tuust, millest om joba tuhat kõrda kirutadu. Om vajja midägi vahtsõt vällä mõtõlda, nii et tuu meelütäs lugõjid ligi. Äriga om sama lugu. Ettevõtja piät pandma pistü ummamuudu äri. Valla om tettü hainasöögikohvikid (veganikohvikid) ja raipõrestoraane (McDonald'si ja tõsõ kipõsöögikotussõ), a mõni võisi tätä söögikotussõ, kon pakutas õnnõ kama ja karaskit. Kas ummamuudu äril lätt häste, om joba tõnõ asi.

Tuu näüdüse hoobis spordivallast. Viiskümmend aastat tagasi peeti olümpiamängõ Mehhikon, Mexico City liinan. Korgõlõkargamisen tull olümpiavõitjas ameeriklanõ Dick Fosbury. Kulla sai tä olümpiarekordiga 2.24. Fosbury tekse midägi säänest, midä viil es olõ tettü: karas üle lati, sälg iin. Tuul aol oll kombõs, et keriti hinnäst, külg iin, üle lati. Fosburyt kaeti nigu imeluuma, a peräst naksi tõsõ korgõlõkargaja tedä ahvma. Tulõ är märki, et Jüri Tarmak võitse viil 1972. aastal kulla rullstiilin, a peräst tuud omma olümpiavõitja õnnõ Fosbury viisi pruuknu.

Fosbury esi ütel, et tä oll laisk ja mõtõl, kuis saasi kergembale üle lati. Laiskus om hää alus inspiratsioonile. Pallu tehnigavidinid om vällä mõtõldu laiskusõst ja mugavusõst. Igävüs kah avitas. Ku ei olõ midägi tetä, nakad lollusi vällä mõtlõma, a tuust lollusõst või suur asi tulla.

Ma naksi uma edimest raamadut kirutama koolipõlvõn. Oll lämmi suvi ja es olõ muhvigi tetä. Alusti üte põnõvusjutu kirutamist. Tuust jutust es tulõ midägi vällä. A siiamaani om nii, et ku mul om ikäv, sis kiruta midägi põnõvat.

Egä inspiratsioon om veidü jumalik ja kunstnik või olla pühämiis vai prohvõt. Eestin omma olnu peris rahvaprohvõti nigu Maltsvet, Järva Jaan ja Lõuna-Eestin prohvõt Vivva Kordo, kiä muusean kuulut ette vaba Eesti riiki, suurt sõta ja rahva Tsiberile kiudutamist. Üte perimuse perrä nakas Kordo ette kuulutama pääle tuud ku ta pidi piaaigu är kuulma. Võisi tõistmuudu kah olla. Tä oll hobõsõvaht, valvas üüse hobõsid ja mis üüse lakõ taiva all iks tetä om. Nakad egäsugudsid asju ette kujutama ja tulõvikku nägemä.

Jumalik inspiratsioon või sakõstõ tulla loodusen. Piiblin kõnõldas, et ristirahva kiusaja Saulus sai kõrbõn, Damaskuse tii pääl ilmutusõ ja tääst sai kimmäs ristiinemine Paulus. Muhamed sai Allahilt edimädse ilmutusõ üten koopan. Buddha istse 40 päiva ja üüd puu all, kon jõudse uma oppuseni. Mäe ja oru, mõts ja meri härgütäse igävädsest aost pääle luuma, mõtlõma maa ja ilma üle.

Kõik pühäkirja omma vägevä inspiratsiooni rüpen sündünü. Egä raamat om piibli sugulanõ. Hää mõtõ omgi nigu pühä vaim. Pühä vaimu tegemisi ei saa ilmangi tävve aruga seletä. Tä tulõ, ku om õigõ aig, a inemine esi piät kah meele ja süamega valmis olõma. Jõvvagi tagasi algusotsa: ku om huvvi ja õigõ tunnõ, sis küll tuu vaim ka pääle tulõ.

Seo kirätükü alusõs om Kaika suvõülikoolin kõnõldu jutt "Vaim tulõ pääle: mõttõvälgätüs ja luumisvägi"