23. märts 2017

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist (ehk väike kraaps lugejatele)

Näkid on mind juba varasest noorusest huvitanud. Küllap on selles omajagu süüd ka Anderseni merineitsikesel:


Paljude rahvaste kujutlustes on näkid ühtaegu ilusad ja ohtlikud olendid. Nad kehastavad veealuse maailma poeesiat, ürgsust ja salapära. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad ahvatlevad elavaid, ajavad nad hulluks ning viimaks hukutavad. Sellele folkloorsele vundamendile ehitasin ka oma põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad":


Kui käsikiri valmis sai, ei pidanud ma sellest lihtsakoelisest jutust kuigivõrd lugu. Aga kuhugi tuli see väike scriptum sokutada. Juhtumisi kuulutati välja kirjanduskonkurss BestSeller ning sinna ma näkijutu saatsingi. Suur oli mu üllatus, kui lugupeetud inimestest koosnenud žürii valis selle konkursi võidutööde hulka:


Pärast pisikest vapustust saabus muidugi rõõmulaine:


Täpselt aasta tagasi, 23. märtsil 2016 tuli "Seal, kus näkid laulavad" trükikojast välja. Vastuvõtt oli soe. Kohati isegi palav. Erinevais paigus toimunud raamatuesitlused läksid igati korda (ehkki Tartu inimesed ei leidnud tahtmist ega mahti kohale tulla), müük kulges lobedalt, mitmes raamatukogus olid lugejad sunnitud sappa võtma, et näkijutule ligi pääseda. Ent üllatused ei lõppenud. Mullu sügisel pälvis raamat Bernard Kangro nimelise preemia. No mis sa kostad:


Preemia kätteandmiseks korraldatud üritus oli ootamatult suurejooneline ja pidulik, õnnitlejaid terve külatäis ning rõõmu kui palju:


Viimaks olen hakanud ka ise selle raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama. Kui see nii paljudele inimestele meeldib, siis ei saa olla tegemist väga kehva raamatuga, või kuidas? Aga noh, ei tasu lasta end kiidupobinast meelitada. Ammust ajast ju teada, et laps, keda ülearu kiidetakse, läheb hukka... Tunnustus tiivustab, kuid suurt kunsti tehes ei tohi liiga hoogu sattuda:


Ma ei ole professionaalne kirjanik, vaid asjaarmastaja. Seetõttu leian endiselt, et kirjandust (nagu ka elu) tuleb võtta vabalt:


... siis on rõõmu rohkem!

Lõpetuseks: tuhat tänu kõigile lugejatele! Te olete armsad!


15. märts 2017

Pühakuju Pätsile, sammas Savisaarele

Järgmisel aastal tähistab Eesti Vabariik ümmargust juubelit. Sada aastat on tubli tulemus, aga kui võtta arvesse, et okupatsioonid (nõukogude ja saksa) haukasid sellest 51 aastat, saame alles 2020. aasta paiku hõisata, et vabariigi ajaloos on iseseisvusperiood kestnud võõrvõimu hegemooniast kauem.

Ühtlasi on nüüd päramine tund hakata oma ajalugu ausa pilguga vaatama. Tuleb viimaks ometi selgeks vaielda, kas Päts oli diktaator või mitte, kas vaikiv ajastu hävitas demokraatia ning kas ainsagi püssipauguta alistumine nõukogude võimule oli ikka õige samm. Nende kestvate vaidluste taustal on isegi loomulik, et Pätsi monumendi küsimus nõnda vastakaid reaktsioone tekitab.

Ühegi riikliku monumendi püstitamine ei kulge Eestis ilma kodusõjata. Klaasist võidusammas on juba pea kümme aastat Harjumäel seisnud ning endiselt paljudele pinnuks silmas. Vähemalt ollakse ühel nõul selles, et Vabadussõja monumenti on vaja. Küllap ilmub Toompea lähedusse ka Konstantin Pätsi monument. Küsimus polegi, miks see püstitatakse, vaid kellele seda tarvis on. Mida selle "pühakujuga" öelda tahetakse?

Kui ausamba eesmärgiks on mäletada Pätsi kui Eesti vabariigi üht rajajat, siis pole põhjust nuriseda, ehkki kogu au riigi loomise eest ei saa talle omistada. Võrdlust Washingtoniga ei kanna Päts paraku välja. Nende kahe mehe roll ja kaal oma riigi iseseisvuse rajamisel oli väga erinev. Kui austada Pätsi lihtsalt suure riigimehena, valitsusjuhi ja aadete eest seisjana, ei saa mööda vaadata 1934. aasta sündmustest. Diktaatori vari jääb Pätsi saatma senikaua, kuni teda üldse meeles hoitakse.

Mida siis teha? Üks võimalus ajalooga ära leppida on esmalt mõista ja seejärel andestada. Tuleb möönda: Päts oli oma aja laps. 1930. aastate oludes ei suutnud noored, Esimese maailmasõja järel tekkinud riigid demokraatiat hoida (Soome ja Tšehhoslovakkia on ainsateks eranditeks). Kui riiki poleks pööranud Päts ja Laidoner, oleks seda teinud keegi muu. Võimalikud nimed polegi siinkohal olulised.

Ka teised Balti riigid sattusid sarnasesse olukorda. Lätis võttis ohjad üle Karlis Ulmanis ja Leedus Antanas Smetona. Seejuures on kolmel isevalitsejal veel ühiseid jooni. Baltimaades ei tekkinud autoritaarsele korrale märkimisväärset vastupanu. Seda peamiselt kahel põhjusel. Esiteks langes autoritaarse valitsemise aeg kokku majandusliku õitsenguga, mille taga polnud tingimata kõva käega presidentide tegevus, vaid eelnevate valitsuste äärmiselt ebapopulaarsed otsused, mis avasid tee majanduskasvule ja rahvusliku valuuta tugevnemisele. Seda teadsid võimurid isegi. Teiseks: Balti diktaatorid olid oma riigi iseseisvumisel küllalt silmatorkavat rolli mänginud ning ainuüksi seetõttu oli oponentidel ebamugav neid kritiseerida. Rahva vaikival toetusel said diktaatorid rahulikult valitseda.

Loomulikult polnud Päts, Ulmanis ja Smetona Stalini-sugused lihunikud. Nad ei pidanudki verd valama, piisas vaid poliitiliste vastaste vangistamisest, parlamendi laialisaatmisest ja mõõdukast tsensuurist. Rahvas ei jõudnud demokraatiat taga igatsema hakata - enne marssisid punaarmeelased sisse. Kommunismipõrgus tekkis meelikõditav legend kuldsest Pätsi ajast, mis ei ole kohati veel praegugi elujõudu kaotanud. Demokraatiat polnud, aga ilus oli ikka elada... Nagu lõigukene Ivan Orava mälestustest!

Päris opositsiooniliste torgeteta Päts muidugi ei pääsenud. Poliitik Ilmar Raamot toob oma memuaarides ära endiste riigivanemate märgukirja Pätsile aastast 1936, kus öeldakse muuhulgas: "... näeme murega, et meie rahva aktiivsus ja kaitsetahe lõdveneb, mille tagajärjel valitsus on sunnitud otsima endale tuge mitte rahvast endast, vaid administratiivselt rakendatud riigkaitse aparaadist. Säärane olukord muudab meie rahvariigi politseiriigiks." Pätsi ajal võrsus ka nõndanimetatud kohvikuopositsioon, mis seisnes põhimõtteliselt selles, et haritlased kirusid kooki nosides riigipöörajate valitsust. Tõsisemaid samme ette ei võetud.

Vaikiv ajastu on hea õppetund meie praegusele ühiskonnale. Mistahes katsetele demokraatiat kitsendada, sõnavabadust summutada ja põhiseadust väänata ei tohi suhtuda leigelt. Tulles tagasi küsimuse juurde, kas Pätsi mõistes peaksime talle andestama, tasub kaaluda ka teist võimalust, kuidas ajalugu käsitleda.

Mõista - ja hukka mõista. Mis andestatakse, läheb meelest. Otsene hukkamõist on ajaloos aga igati omal kohal. Vabariigi "isadesse" ei tohi suhtuda kui pühakutesse. Olevik ehitatakse minevikule ning minevikus tehtud vigu puhtaks pestes rüüstame ühtlasi oleviku moraali. Kas praegune Eesti on demokraatlik riik, mis seab inimõigused kõrgemale kõva käe õigusest? Kui jah, siis ei saa diktaatorile tagantjärele plaksutada. Ühtlasi tuleb lõplikult loobuda sellest eksitavast võltsfaktist, mille kohaselt oli Päts Eesti esimene president. Selle tiitli võttis ta endale sisuliselt ise. Eesti esimene legitiimne ehk õiguslikul alusel tegutsenud president oli siiski Lennart Meri.

Need ajad, kui diktaatoritele monumente püstitati, peaks olema meie maal möödas. Aga kui te nii väga tahate Pätsi kuju püsti panna, tehke talle noorem nägu ette. Selline tõsine ja murelik. Las noor Päts siis seisab seal Toompea külje all, isevalitseja patust puutumata.

Tulevikus terendab veel üks monumendivaidlus. See algab siis, kui hakatakse püstitama mälestusmärki Savisaarele. Pooldajad rõhutavad Savisaare tähtsust Eesti iseseisvuse taastamisel, vastased juhivad tähelepanu tema lugematutele skandaalidele ja korruptsioonijuhtumitele. Ühed peavad teda moodsa Eesti peaarhitektiks, teised iseseisvuse õõnestajaks. Ja nõnda nad siis vaidlevad...

7. märts 2017

Naerulohud

Pilt: pexels.com
Vanarahvas on märtsi ka linnukuuks nimetanud. Seekordne linnukuu algas vareste kisaga. Vara hommikul kogunesid vaagujaagud ojakaldal laiuva võsastiku kohale. Sulelisi lendas juurde põhjast ja lõunast. Parv tihenes. Krääksusid ja naaksusid nagu oleks suur häda käes.

Ja oligi! Ühe haralise pajupuu okstel kükitas ruuge pintsakuga nugis. Ta põrnitses paju kohal käratsevaid vareseid, kael õieli, ega mõelnudki paigast nihkuda.

Mustade lindude visadus viis aga sihile. Viimaks lasi ülbe nugisejorss käpad oksa küljest lahti. Puult puule volksates pages ta metsa suunas, vareseparv ikka järel. Loo moraal: ühtsuses peitub jõud.

Võtab naeratama!

*
Lörtsid-vihmad ripuvad maa ja taeva vahel. Mõnest pilvepraost näeb ka päikest vilksatamas. Kevad pole veel saabunud, kuid ta annab endast märku. Varakevad on õrn aeg. Nii maa peal kui ka inimelus. Milline on ilm inimese varakevadel, selline tuleb ilm kogu ta eluringi vältel. Kelle peale paistab armastus, see elab armastusega koos kogu elu.

Helge on näha, kuidas noor, rõõmust haljendav isa oma pisipõnniga koos pargiservas jalutab. Tänavad on muhklikud ja lohklikud, vaenulikud väikeste jalgade vastu. Aga ega põnn lase end sellest häirida.

Tänavalohud on koduks paljudele vahvatele lompidele. Ja igas lombis tahaks ära käia! Vaja neisse kohemaid karmauhti sisse hüpata. Tahaks näha ja tunda, kuidas poripritsmed üles löövad. Aga lompe on lõpmata palju, jalgu ainult kaks.

Millist lõbu toovad tühised asjad ja mõttetud teod! Sellest, mis tähtis ja kasulik, sünnib harva rõõmu. Rõõm on pungades ja päikesekiirtes, krabisevas kommipaberis ja kiisumiisu märjas kasukas. Lindude vidinast kõnelemata.

Naerulohud on koduks paljudele rõõmudele. Lapse naerulohkudesse mahub uskumatult palju rõõmu.