27. september 2017

Ja tänased võidunumbrid on...

Tuhnisin kopikaid otsides oma põhjatus varakambris ja oh üllatust - nagu maa alt (õigemini iidvanast rahataskust) tuli välja 1981. aasta "raha- ja asjade loterii pilet". 30 kopikat maksnud pilet osales aastalõpu loosis - ilmselt oli see midagi säärast, mida praegusel ajal korraldab Vikinglotto. Kas pilet ka võidu tõi, jääb teadmata, kuid ajaloolise väärtuse tõttu (mis ajas muidugi üha kasvab) paigutasin ta kenasti bonistilisse vitriini, kus ootasid ees juba mitut sorti rublad, margad ja kroonid.


Vaatan nüüd seda ammust lotopiletit ja mõttes hakkab helisema Ivo Linna hääl: "... elu suur loterii, mille õnnelik võitja on siin!" Tõesti, tõesti. Kogu elu on ju üks lotomäng. Siin ei loe teadmised ega osavus, vaid puhas vedamine. Võimuka preili Fortuuna soosing.

Olen end vahest häirituna tundnud, kui mõtlen, et muidu mitmekülgeses ja rikkalikus eesti keeles tähendab õnn korraga nii õndsust kui ka vedamist. Inglastel on luck, fortune ja happiness, meil üksnes lihtlabane õnn. Abieluõnn ja kaardiõnn ei saa võrsuda ühest tüvest, ega ju? Või siiski?

Ehk on eestlased hoopis mõnestki rahvast targemad, kogenumad ja realistlikumad? Kui kogu elu on loterii, pole põhjust leiutada sügava rõõmu- ja rahulolutunde kohta eraldi sõna. Mängi kaarte, käi kalal, otsi tööd, võta naine - ikka läheb vaja Fortuuna abistavat kätt. Kes on õnnelik, sel on õnne. Lihtne!

Lugedes paljude tuntud ja edukate inimeste elulugusid, kordub seal väga tihti sarnane muster: eduni ei viinud pelk anne või tohutu töövõime, vaid ikka õnnelik juhus. Kodanik X, tulevane staar, sattus just õigel ajal õiges kohas olema ja õiget inimest kohtama. Selleks, et silma jääda, peab olema parajalt enesekindlust ja nahaalsust. Aga selleks, et tippu jõuda, peab olema õnne.

Hulk inimesi on õnnetud, sest nad tõmbavad elu loosirattast pidevalt tühje loose. Liisk langeb valel ajal ja vales kohas. Täring ei näita kuusi, vaid aina üksi. Ole nii tubli, töökas ja tahtejõuline kui tahes - Fortuunat üle ei kavalda.

Vaadakem nüüd tõele otsa. Rikkaks ei saa need, kes teevad meeletult tööd. Armastust ei leia need, kes on jalustrabavalt sarmikad. Terved ei ole need, kes enda eest pidevalt hoolitsevad. Kel on meeldiv ja tasuv töö, hea kallim, südamelähedane perekond ja tugev tervis - sel on lihtsalt vedanud. Nad on saanud elu jackpot'i.

Võib ju öökimiseni korrata seda magusat loosungit, et igaüks on oma õnne sepp, kuid tegelikult see sajaprotsendiliselt paika ei pea.

Elu loterii algab juba enne inimese sündi. Keegi meist ei saa valida seda aega, millal sündida või kohta, kuhu sündida. Ei saa valida perekonda. Kelle geenidesse on kodeeritud krooniline haigus või suisa surmatõbi, tõmbasid kehva loosi. Sünniga etteantud raamid määravadki inimese elu.

Kas mu vanavanemate põlvkond, kelle lapse- ja nooruspõlv jäi sõja-aastatesse, oli selles ise süüdi, et nad elasid väikeses Eestis just sel ajal, kui maailma valitsesid türannid ja üksikisiku tahe ei olnud pennigi väärt? Neil, kes surid vangikongis või koonduslaagris, neil, keda Siberisse saadeti või kes pagulastena läände seilasid, ei olnud palju valikuid. Neil ei vedanud.

Inimesel on siiski üks võimalus. Ta peab õnne- ja saatusejumalad üle kavaldama. Selleks on vaja kõvasti julgust ja nürimeelsuseni ulatuvat järjekindlust. Mängida alla andmata. Mis aga kõige tähtsam: elu loteriid mängides tuleb õppida kaotama.

14. september 2017

Süda ei helise enam

Eestlased peavad end ikka laulurahvaks. Muidugi ei anna ükski maine ega taevane vägi garantiid, et nõnda jääbki. Laulupeod, olgu nad praegu nii võimsad ja publikurohked kui tahes, võivad vajuda kaduvikku nagu mammutid, Titanic ja Rooma impeerium.

Laulupeotraditsiooni jätkumine sõltub suuresti sellest, milliseks kujuneb eesti keele saatus. Koorilaul on saanud ajaloosündmuste taustal ühtsuse, ärkamise ja vabaduse sümboliks, ent samal ajal ei maksa unustada, et omas keeles laulmine on ennekõike rahvusliku kultuuri elujõudu kinnitav ja värskendav rituaal. Emakeelel on pühalik kõla, kui ta muusikasse valada. Laulukaare all säravatest silmadest peegeldub vaigistamatu uhkus ja rõõm oma keele, maa ja rahva üle. Laulva eestlase süda heliseb.

Inimene pidagu end õnnelikuks, kui tema rinnas pesitseb muretu lõoke. Tema lõõritamist ei kuule iga päev, kuid vahel siiski!

Võimalik on ka selline stsenaarium, et tulevikus teisenebki eesti keel laulukeeleks. Mitte "kõigest", vaid "lausa". Asjaajamiseks ja igapäevaseks pruukimiseks ta enam ei kõlba, selle koha hõivab inglise keel. Eesti keeles ei saagi enam kõnelda, sest üleilmastunud ja internetistunud maailmas tuleb olla arusaadav võimalikult paljudele.

Vaadake vaid, millisel määral tehakse juba praegu Facebooki, Twitterisse ja Instagrami puhtalt ingliskeelseid postitusi! Ülikoolides jääb üha vähemaks neid "põmmpäid", kes kirjutavad teaduslikke töid eesti keeles. Isegi mitmed noorema põlvkonna kirjanikud, kes peaks justkui olema emakeele saadikud (või ei peaks?), tunnistavad: nad loevad eestikeelset kirjandust väga vähe.

Silmapiiril terendab tuleviku laulupidu - ainus ettekääne ja võimalus kasutada eesti keelt. Kui me keel peakski muutuma vaid tseremoniaalseks, nii-öelda pühapäevakeeleks, siis ei ole see veel tragöödia. Laulude kaudu konserveeritakse üks ilus läänemeresoome keel ning kantakse seda edasi mälestusena aegadest, mil vaaremad seda ka kodus, tööl ja puhkehetkel tarvitasid...

Ent Eesti kohal ripub hoopis traagilisem stsenaarium. Keele tegelik hukk saabub siis, kui süda enam ei laula. Meeles mõlgub üks hoiatav seik lapsepõlvest.

Mäletan küllalt selgelt seda aega, kui olin 4-5aastane ja kõrv tabas tihti "suurte inimeste" laulujoru. Kodustel sünnipäevadel või muudel pidulikel koosviibimistel võeti ikka laul üles. Repertuaar oli rahvalik, helge, tundeküllane: "Kullast süda", "Ei me ette tea", "Kungla rahvas" ja nõnda edasi. Kord vastelde ajal tulid tuttavad meile soolaleivapeole ja tol õhtul kõlas muudkui: "... seljas kasuk lumine, jalas valged pastlad!" Ei meenu, et oleksin ise kaasa iniseda üritanud. Lihtsalt vaatasin ja kuulasin neid inimesi, kel laul suus ja sära silmas.

Aga ühel hetkel jäid hääled vakka. Nagu oleks pikk lihunikunuga laulupaelad läbi lõiganud. See juhtus umbes sel ajal, kui ma kooli läksin või ehk natuke varem: aastail 1993-1994. Mis siis juhtus? Uus kord tuli.

Kui vahetult pärast vabariigi taastamist oli inimestes palju lapselikku rõõmu, siis üle maa tuhisenud reformideraju murdis rõõmu, murdis unistusi ja inimesi. Kolhoosid-sovhoosid ning hulk teisi riigiettevõtteid pandi üleöö kinni, töölised jäid tööta. Omandireform ja alanud erastamislaine külvasid vaenu ja muret. Nägin seda, kuidas "suurte inimeste" nägudelt kadus rõõm. Tundsin, kuidas heade kamraadide vahelt haihtus sõbralik soojus. Silmad jäid särata, süda löödi lukku.

Selline oli vabaduse hind. Ja ükski maine ega taevane vägi ei anna garantiid, et kunagi, kusagil tumedas tulevikus juhtub midagi veel hullemat, mis räsib kogu rahvast nii rängalt, et lõokesed rinnas jäävadki igaveseks vakka.