25. märts 2019

Pesapuu ja neetud raud

Koduigatsus, olgu see nii kurb, traagiline ja lämmatav kui tahes, kuulub kahtlemata eestlaslike iseloomuomaduste põhikomplekti. Punane vägivald jättis läinud sajandi neljakümnendail kodutuks kümneid tuhandeid eestlasi. Tagasi igatsesid need, kes viidi itta ja need, kes pagesid läände.

Ruttasid relsside raual
rattad, kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi,
risti ei kellegi haual.
Kõrged kuused kohisesid.
Ainukesed kaasatundjad.

Nõnda nägi küüditamist Kalju Lepik, pagulane. Ta kirjutas:

Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õigluse järele.

Ja veel:

Küsib kas Siberi tundras mees põlvili surutud põrmu
küsimust: olla või ei? - Olla on orjale kõik.

Kajaka kaugenev kisa, kas kaugeneb kuhugi randa?
Helsingör kusagil on, kusagil Taanimaa rand.

Sedavõrd ausal ja kompromissitul moel saavad Lepiku luules kokku küüditatud ja pagulased. Ikkagi üks rahvas, mis sest, et kahte ilmakaarde laiali puistatud. Ikkagi üks, ehkki osad tiriti ja teised tõugati. Kes rongiga, kes paadiga. Kõik kannatasid. Ka pagejad olid represseeritud, ka küüditatuid ja koonduslaagreisse saadetuid tuleb pidada väliseestlasteks. Just, ikkagi üks rahvas!

Pexels
Pesapuu on linnule maailmapuu, see ühendab mullakamarat pilvesiiluga, tegelikkust unistustega, keha hingega. Kui lind pesast röövida ja puuri pista, vaikib ka tema laul. Süda igatseb pessa, igatseb tuttavaid oksi, korpa ja lehesahinat, igatseb oma puud. Seda ilusat ja elusat, jõudsalt aastaringe kasvatavat.

Puu suurim vaenlane on raud. Soomeugrilaste mütoloogias ilmneb kahtlaselt sageli raua ohtlik loomus. (Näiteks: "Kalevala" üheksas runo, millel põhineb ka Veljo Tormise "Raua needmine".) Rauaga võib palju kurja korda saata. Rauast on puur, mis võtab linnult vabaduse ja rauast ka kirves, millega raiutakse maha tema pesapuu. Rauast on rööpad, millel sõitsid rongid Siberisse ja raudrattad vagunitel, kus kodutuks jäetud süütud inimesed loksusid. Rauast on ahelad ja trellid.

Igatsus jääb alles ka siis, kui ootus ja lootus on tuhmunud. Igatsus hoiab lootust elus. Kui pesapuu põlema süüdata, kerkib sellest nii vägev ja valus leek, et see sulatab ahelad, trellid ja rööpad. Uus pesapuu võrsub söestunud köndi asemele.

Kalju Lepik saabus tagasi kodumaale 1990. aastal. Koerus, oma sünnikohas kirjutas ta:

Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks.
Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. 
Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, 
isad ja emad. 
Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. 
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.

21. märts 2019

Ristimõts jääs märgutama

Ettekujutus ütest paarisaa aasta tagutsõst matussõrongist

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha.

Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü.

Pixabay
Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma.

Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sääd esi kah värsse paprõ pääle, õnnõ saksa keelen. Tä om lugõnu Goethet ja Schillerit, tundnu mõnnu suurõ keele ilust ja pruuvnu säänestsamma imet luvva. Maarahva keelen ei mõista ja ei taha tä kuiki luulõta.

Sõbõr Faehlmann ütel’ ütskõrd, et esiki maarahvas või kunagi naada ummi raamatit kirutama, uhkit pilte maalma ja tiidüst tegemä. Reinholdson tuud ei usu. Tahmatsõn sannan ei sünnü Cervantest vai Michelangelot. Umakeelitsest tiidüsest ei massa kõnõldagi. Ülikoolin opitas iks ladina ja saksa keelen. Kuis sa säädüse- vai tohtritiidüst oppat, maakeelen ei olõ tuu jaos sõnnugi!

Toimõnduisi täüs talv Võru kreisin, mäki ja soiõ vaihõl, om Reinholdsoni miilt muutnu. Egän päävan om olnu midägi, midä imes panda. Puruvana taat, kedä täämbä matõtas, es mõista kattõ tähte kokku lukõ ja ummõtõ tiidse tä pääst satu juttõ.

Taadil olli luu-liikmõ väega haigõ, tä käve ütesttüküst tohtri man. Tuu aig, ku Reinholdson tedä kaie ja kumpõ, pajat’ taat muinasjuttõ kullaketräjist, põh’akunnast, rehepapist, vägeväst vähäst, puulasõst ja tohtlasõst.

Nüüd mõtlõs tä kaonu taadi pääle. Timä mahlanõ, kiräsõnast putmalda kiil oll’ nuurmehe kõrvalõ ilmadu nall’akas. Seo tekse tä är nigu nõidus. Jutu, mis taat hindäga kandsõ, es tohtnu timäga üten hauda pudõnõda. Nuu võinu üles kiruta.

Kiil ei olõ ütsindä suun, mõtlõs Reinholdson. Kiil om kinda, vüü ja suka pääl, aidan ja kirstun. Kõik ilm kõnõlõs kavvõliidsi vanavanõmbidõ, kodu- ja mõtsavaimõ keelen. Tsuvva krutin likõ lumõ pääl. Lõuna, mis husisõdõn sannaliidsi õnnistas. Sügüsene külm vihm, mis põhukatussõ päält alla tsilgus. Maa üsäst vällä päsnü puhas lättevesi. Kaibligu kerigukellä helü mõtsa kottal.

Umma kiilt ei saa pähä pessä, taad saa õnnõ hindä kõrval hoita, ellä keele seen. Seo kiil om nigu suupäälne räbästik, matal ja armõdu, ede- ja peräotsalda, põlinõ ja igäväne. Kimmäs kotus, kost inemine löüd hirmsal aol varju.

Maarahva usk ja kiil saava kokku mõtsa vahel. Rist puu seen ei olõ niisama märk, mis kaits elävät koolnu iist. Seo om mitmõ tähendüsega sõna. Leinäjä tege kuurdõ risti ja vaigunõ petäi ikk timäga üten. Inemine ja puu kõnõlõsõ hindäkesken, uman keelen.

Vast oll’ Faehlmannil õigus, maarahvas või uma ands’aku keelega viil imet tetä. Viimäte kirutas mõni kängsepä poig koguni eeposõ?

Õkva ku sügäväst unõst heräten pand Reinholdson kübärä pähä ja ruttas matussõrongilõ perrä. "Ma võta hindäle priinimes Ristimõts," otsustas tä. "Vai Kreutzwald – sis saa egä saks arvu, kost ma peri olõ."

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä 14. märtsi Uman Lehen

11. märts 2019

Loojal on lootust

Küsimus „kuidas ma tean, et ei tea?“ on kuratlik. Kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis järelikult ma juba tean midagi. Just sellelt pinnalt annabki teadmiste ja mõistmise poole pürgida. Pole lollimat tüüpi, kui see, kes arvab, et ta on valmis tark. Sama kinnitas ka Sokrates, kes ei pidanud ennast targaks (sofistiks), vaid tarkuse sõbraks (filosoofiks). Niisiis võib öelda, et teadmatuse teadmine on lausa kogu lääne filosoofia seemneks.

Teadmine on omamoodi uskumine, veendumine millegi olemasolus, mida pole kiirelt ja lihtsalt võimalik kontrollida. Teadmiste poole püüdlemine on vaevaline protsess. Parimad jõuavad sel teel veendumuse ja tõeni. Aga tõde, vana vigurivänt, näitab igaühele, kes teda otsib, erinevat nägu. Mõnele lihtsameelsele jääb pihku tõe vasak kannikas - ja temagi hõiskab: tõde naeratas mulle!

Pixabay
Materialism paistab olevat lihtsaim viis, kuidas piiritleda oma tunnetuslikkust, kuid paraku eirab see inimese kaasasündinud vaimsust. Teadmised on seal, kus on südametunnistus. Viimast on aga väga keeruline mõõta. Isegi südametunnistuse olemasolus ei või kindel olla. Teadmised ja tunded on aga raskesti eristatavad. Mida ma tean, seda tunnen. Kuidas ma tunnen, et ei tunne? Jumalik küsimus!

Teadmatuse teadvustamine avab loovuse lätte. Looming pole tühipaljas tekst, pilt, akt, vaid see, mis loodu taga. Just sõnadega seletamatu „miski“ tekitab häid elamusi.

Loovuse algseks tõukeks võib olla äratundmine, et inimest ei seo praegusega miski. Loov inimene on igaviku saadik. Ta saab oma loomingu läbi terviklikuks ja vabaks. Kui oma minast loobuda, sünnib looming. Enesekesksus on hävitajalik, see on võtmine, neelamine. Looming on andmine. Looja teeb seda, mida kõiksus tema ümber ja sees.

Sellega koos seab looja end keeruka dilemma ette: kas leida ennast ja kaotada kõik või kaotada ennast ja leida kõik. Valida materialism, käega katsutav, silmaga nähtav või hoopis midagi nähtamatut, raskesti hoomatavat? Looja võidab igal juhul, isegi kui tema looming pole igavene.

Meistriteoseid saab luua see, kes teab ja tunneb. Teab, kus ja kes ta on, tunneb maailma ja iseennast. Paljud kaotavad enda ega leia enam kunagi üles. Loovus ja lootus on verevennad, kes surevad üheskoos. Teadmine maailmast annab võimu rumaluse üle, teadmine iseendast võimu loovuse üle.

Aeg-ajalt tuleb ikka üle küsida: kes ma olen? Kas ma tunnen end? Jaatav vastus annab lootust, see tähendab loovust.

Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Iga laps on luuletaja