Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Määnest värvi omma pühä vaimu häitsme?

Häid suvistõpühhi!

Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman.

Illus om kaia, kuis piimähaina murru, tiiviiri ja nurmi kuldase. Mõtsan, kingu pääl näütäs hinnäst harv küläline, kannikõnõ. Vanast võisõ õnnõ keisri purpurkuvvõ sälgä panda. Mõni langakõnõ kallist rõivast jäi vast kohegi ribauisi ja kannikõnõ, kiä oll innemb lihtsä valgõ lill, kudasi naist umalõ imeuhkõ kleidi.

Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja.

Kompostiunigun võtseva võimu hindä kätte tapukikkahaina. Jahumarapuu valõtas helde päävä käen. Oravits viil ei häitse, a joba hällütäs nuppõ. Pedäjidõ alla omma kokku kogunu trobikund mõtsmaasikid. Tsillukõsõ Kaval-Antsu! Puha häitsme küllen, a üttegi marja ei olõ ma naidõ poodist viil saanu. Kohe naa kõikaig jääse?

Paar ildas jäänü Rakvere rõibõt aja kapstamaa veeren iks viil nõna pistü. Ei tiiäki, mille säändsele tülütegijäle Rakvere liina perrä nimi panti. Kõik halv tüküs innemb Vene- ku Virumaalt tulõma. Selle võinu taa rummal hain olla hoobis Moskva vai Pihkva rõibõ.

Pia egä puu ja puhm om joba kinäste lehen. Lepp ja kõiv ja haab – kõigil sündsäle hammõ sälän ja püksu jalan. Tamm om laisk puu, kiä lätt lehte aigupiten. Lask hinnäst uuta, timäl ju aigu om. Üldäs, et keväjä omma ossa hiirekõrvun, a ma ei näe tan joht määnestki hiirt vai kõrva. Värski lehe paistusõ hoobis ku paradiisitsirgu pudsaja.

Sisaski, Mõtsaimä tütre, pidävä üü läbi laulupitu. Naidõ viisivakan om hulga laulõ kodumõtsast ja pesäpuiõst. Sisaskidõ hümn om muiduki „Õrn ööbik”. Ku iistläisi laulupidun kantas kõgõpäält ette „Koit”, sõs sisaskidõl on taa perämine laul. A mõni väikene sisask om sääne staar, et tsoldsutas esiki kesk päivä. Üts hõiskas siinsaman raa otsan, haara vai peiu.

*

Täämbä omma suvistõpühä. Seo ilma aigu naid inämb õigõlõ ei peetä, a vanast olli suvistõ küländ tähtsä pühä – jõulu, jaani ja lihavõttõ perän nelländä kottusõ pääl. Suvistõpühhis tuudi tarrõ noorõ kõo, käüdi kerigun, minti kiikma ja tetti piimäst ni munnõst parõmbat süüki. Mõnõl puul peeti leeripitõ, mille kesken olliva noorõ, ellu astja inemise. Noorõ kah häitsese parhilla ku tulihaina, kuis muidu!

Ristirahva jaos omma suvistõ kerigu sünnüpäiv, pühä vaimu vällätulõmisõ aig. Esäst ja pojast tetäs pallu juttu, a pühäst vaimust suutumas vähä. Om kiäki tedä nännü vai kuuldnu? Kas mõni tark tiid, mis värvi omma timä häitsme?

Mõtli, et tuu suvistõpühhis tarrõ mõnõ kõoossa, edevanõmbidõ viisi. Sõs lei käega: mis näid kõivõ iks inämb vaivada, mahla sai seo kevväi joba lastus. Kasugu rahun! Tõiõ tarrõ hoobis neli tsireliossa, illusa lilla. Õnnõhäidsend ei nakka ma naidõ hää hõnguga tsaukõ seest otsma. Ku õnn taht, sõs tulõ tä esi.

Üts jutt mul kibises meelen...

Kuis ma Uma Lehe jututalgun käü

Uma Leht om katskümmend aastat kõrraldanu jutuvõistluisi, kohe egä võru keele mõistja saa uma periselt sündünü luu saata. Parõmba jutu trükütäs är Uma Lehe perämidse külle pääl ja naid jakkus terves aastas.

Ma esi ei olõ võistlusõlõ ilman üttegi juttu pakkunu. Vast ei olõ õigõ vaim pääle tulnu ja julgust om kah puudus. Ummõtõ olõ ma sääl jututalgun üts kõgõ rassõmba tüü tegijä – hindaja. Ma sai tinavuaasta joba kümnes kõrd hindid jaka. Hindäjidõ kokku kohtunigus trehvässi ma toonadsõ päätoimõndaja Harju Ülle kutsõ pääle. Kuikimuudu om nii lännü, et nüüd olõ ma egä süküs platsin nigu kubjas kunagi ja mõista kirätundjidõ üle kuralt kohut.

Kohtunigu andva juttõlõ hindid ütest kooni kümne punktini. Nullitsõõrigu võid kah panda, ku jutt kohegi ei kõlba. A ma ei taha ütelegi talgulidsõlõ madalambid punktõ näkku viruta. Naid juttõ, miä ei tundu hää, kostita iks vähämbält "nellä" vai "viiega", selle et vaiva iist tulõ kah hindid anda. Keskestläbi saava jutu mult 6, 7 vai 8 punkti. "Kümmend" vai "ütsät" ei tahas lopõ käega vällä puistada. Korgõmba hindõ omma nii ilusa, et ma jätä inämbäjao hindäle. Vana ihnus olõ, mis tetä.

Periselt om rassõ juttõlõ õiglast hinnõt anda. Naa omma ju kirutajidõ jaos esiuma jutu, uma silmäga päält nättü, uma kõrvaga kuuldu ja uma naha pääl läbi elätü. Paprõ pääle pantas taa, miä meelen kibises ja kohises. Mis kohut ma naide üle mõista saa? Jututalgid tulõ võtta ku mängu ja selle looda, et kõik osalisõ löüdvä säält veidü rõõmu.

Timahavvatsõlõ jututalgulõ saadõti kokku 64 juttu. Kirutajid oll 35. Hariligult võttki talgust ossa üle 30, tõnõkõrd eski üle 40 inemise ja juttõ tulõ kuvvõkümne ümbre. Ütel väega vilälidsel aastal oll kohtulavva pääl täpipäält 100 juttu. Paistus, et suurõmb jagu kirutajid omma vanõmba inemise. Aig tege uma tüü ja kõiki võistlusõ võitjid inämb mi siän ei olõki. Õnnõs om noorõmba põlvõ kirämeistrid kah manu tulnu ja egäaastanõ talgutüü tegemalda ei jää.

Ku tagasi kaia, sõs omma kõik jutu nigu värvilidse kildakõsõ kaleidoskoobi seen. Naa paistusõ muidu üttemuudu, a torru käänden sünnüs egä kõrd vahtsõnõ mustri, miä om suutumas tõistsugunõ ku mineväne.

Timahavvanõ "mustri" om saanu häste kirriv: tõsinõ ja tummõ tuun segi rõõmsa ja tsärrega. Naidõ juttõ perrä või nüüd kimmäle üteldä, et üts keskmäne Vana-Võrumaa inemine om vaba hingega tüümurdja, kiä jätt tõnõkõrd kirvõ vai kõpla sinnäpaika ja lätt Nipõrnaadi jälgi piten ilma pääle roitma.

Kas uma kiil om nallaasi?

Vikur sünnüs võru keelen lihtsäle 

Uma Leht, ainukõnõ võrukeeline leht terven ilman, nakas käüma katskümmend viis aastat tagasi. Kuikimuudu jõudse üts edimädsi numbrit minu elämiste kah. Vanaimä, põlinõ võrukõnõ, uurse tuud lehte kül läbi prille ja üle prille, a jaku es saa. „Mis nali taa om?” küsse tä naaru pogistaden. No muiduki, võru kiil om ammudsõst aost olnu iks kõnnõkiil. Veerandsaa aasta iist paistu uman keelen kirätükk vanõmbidõ inemiisi jaos peris ull värk.

Ma esi puttõ võrukeelidse tekstiga edimäst kõrda kokku kuvvõndan klassin. Oppaja pistse mi nõna alla lehekõsõ määndsegi jutuga, millest egä opja sai jupi ette lukõ. Ku vuur mu kätte jõudse, olli täütsä hädän. Jutt oll vahtsõn kiräviisin ja ma es mõista naide Y-dõ ja Q-dõga midägi tarka tetä. Tiidse, et Q om "kuu", a Y loetas soomõ keelen nigu Ü ja inglüse keelen nigu I. Millegiperäst otsusti laskõ inglüse muudu.

Mu lugõminõ käve umbõs nii: „Vellekuu ja sisarakuu opva kigõpäält sinakuu pähä ja juuskva perän jii viirde. Laulami kiik kuun! Mu esämaa, mu inn ja riim! Om nii? Olõ-ikuu!” Hindäl tükse kah naar pääle. Oppaja es kosta mu umaloomingu pääle musta, es valgõt. Mis sa puupääga iks tiit.

Ütskõrd ütel direktri vahtsõ kooliaasta aktusõl kõnõldõn paar lausõt võru keelen, mille pääle saalitäüs rahvast lustiga naarse. Mis tuust, et tä midägi nallakat es ütle. Vahel tsilgutiva latsõ ja noorõ esi kah ütstõsõlõ võrukeelidsid kullaterri, kõgõ inämb mõnõst tuntust laulust: "välän külmetäs" vai "tulõ aga tulõ". Jälki nalla üle naba.

Aastid tagasi teedüst Pedassaarõ Ele Aktuaalsen Kaameran ilma võru keelen. Mis päiv kalendrin oll? Edimäne aprill, nallapäiv.

Sjoo kõgõ pääle tahas küssü: kas võru kiil om tõtõstõ niipallu andsak, et taad ei saaki tõsidsõlt võtta? Üteldäs, et Eestin eläse kats rahvast, kelle huumorisuun om kõgõ kavvõmbalõ edenenü: hiidlasõ ja võrukõsõ. Mis viga nalla tetä, ku joba kiil suun käü nii kiirä-käärä!

Nali sünnüs sakõstõ tuuperäst, et midägi om kuiki kõvõridõ vai tõistmuudu. Asi nigu ei klapi. Tola saa tsirkusõn tordiga vasta vahtmist ja rahvas hirn ku varsakari tallin. A mille? Torti süvväs, mitte ei pilluta tõsõlõ näkku.

Noorõn iän tundu võru kiil nallakas tuuperäst, et taad pruukseva õnnõ vanõmba inemise. Latse suhtõ taa häste es passi. Ku kiäki avaligun ruumin, kon kõnõldas päämidselt riigikiilt, uma karvadsõ võru keele valla päst, pand tä rahva elämä, selle et sjoo kandi kiil kõlas väega esimuudu. Pääle tuu löüdüs võru keelen hulga viguriga sõnnu, midä om mu kotun küländ pallu pruugitu, näütüses "kõrnõkull", "soemunakott" vai "pussutsagaja".

Parhilla ei olõ võru kiil mu jaos inämb kuiki nallakas, olku suun vai paprõ pääl. Aastid tiksus manu ja harinõt är. A tuud tulõ kül märki, et nali sünnüs võru keelen umõtõ lihtsämbäle ku mõni tõsinõ ütelüs. Uma Lehe jutuvõistlusõ töid hinnaten tükü ma iks kriuhkaga pajatusõlõ korgõmba punkti andma.

Panõ immes: kon käkvä hinnäst mi umakeelidse pistüjalakoomigu?

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne

President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl

Taa vai tuu?

Mõista-i valli

Pitsa vai rüäleib?

Rüäleib

Autuga vai jala?

Jala

Cashi Tommy vai Veski Anne?

Cashi Tommy

Jalgpall vai vikurvisselemine?

Vikurvisselemine

Pannkoogi vai paluka?

Paluka

Malõ vai jooga?

Jooga

All vai pääl?

All

Coelho vai Tammsaare?

Tammsaare

Suvi vai talv?

Suvi

Kana vai kala?

Kana

Nõglatsehkendus vai rõngas?

Rõngas

Kinu vai raamat?

Raamat

Lõvi vai kilpkunn?

Kilpkunn

Raudmiis vai Barbie?

Raudmiis

Liin vai maa?

Maa

Lõivukõnõ vai üükull?

Lõivukõnõ

Pleiats vai pastak?

Pleiats

Hussikuningas vai ütssarvik?

Hussikuningas

Rõivin vai pallalt?

Pallalt

Kiviloss vai puumaja?

Puumaja

Ronaldo vai Messi?

Ronaldo

Kohv vai tsäi?

Tsäi

Pottõri Härri vai Sõrmussidõ Esänd?

Sõrmussidõ Esänd

Pini vai kass?

Pini

Lapik maa ja ümärik tõtõ

Mõnõl soomõ-ugri rahval, ka eestläisil, om sääne müüt, et maa sai algusõ üte ilmadu suurõ kotka, kulli vai mõtussõ munast. Säält kuurdu kõik luudus, tsirgu ja eläjä, inemiselatsõ kah naidõ seen. Nall’aga poolõs või üteldä, et joba muistidsõ eestläse tiidse, et mi elämi ümärigu maamuna pääl. A nüüd omma jummal tiid kost vällä karanu tegeläse, kiä raguva nigu rauda: maa ei olõ määnegi muna, hoobis pannkuuk!

Tiidläse kaibasõ, et suur jagu inemiisi ei usu tuud, midä tiidüs om selges tennü. Sa võit uma doktorikraadiga mitu tähtsät tüüd paprõ pääle viruta, a iks om koskil kõrtsilavva takan kiäki, kiä tiid hindä arust parõmbalõ, kuis as’a tegeligult omma. Ku maa om mõnõ meelest lapik ja kõik senimaani tettü tiidüstüü om puha võlss, ei saa esiki malgaga näile mutsu pähä pessä.

Egäütel uma tõtõ. Uma silm näge iks kõgõ parõmbalõ ja hindä mudsu om pääle ligembäl ku mõnõ opnu mehe uma. Populistligu poliitigu omma tuu mõttõviie üle võtnu: nuu as’atundja, kiä näütäse, et mõni "kuldnõ" säädüs vai plaan tuu riigile õnnõ kahh’u, kuulutõdas ullis ja tougatas kõrvalõ. Nii sünnüse egäsugudsõ Brexiti ja pensionireformi.

Pixabay

Tõtõ om laian lastun kattõ sorti: tõtõasi ja uskminõ. Tõtõas’a saa tiidüsligult selges tetä, mõõta ja egä kandi päält uuri. Uskminõ om tuu, midä egäüts esi õigõs pidä. Sääne tõtõ sünnüs süämen, a mitte pään. Ku imä arvas, et tohtri taht timä last vaktsiinõga är mürgütä, sis om sääl takan hirm ja murõ uma lillikese peräst. Esiki tuhat tiidüslikku uurmistüüd ei panõ timmä miilt muutma. Õnnõtusõs ei olõ pall’as tunnõ hää nõvvuandja.

Egäüts taht olla tark. Tahetas ilmaasju hindä jaos lihtsämbäs tetä, a suur tõtõ ei mahu ahtakõistõ pähä. Tuuperäst tsagatas tõtõas’a jupõs, võetas umas tuu, mis õigõ tunnus, ja jäetäs kõrvalõ tuu, mis mudsulõ rassõ kanda. Ku inemine usk, et kõik tohtri, tiidläse, poliitigu ja ärimehe omma üts sulikamp, sünnüse kergele ka mitmõsugudsõ salanõvvu-teooria. Sis naatas tõõmeeli uskma, et tohtri omma rohufirmadõ palga pääl, juudisugu George Sorosõga iinotsan taht kõik maailma inemise hindä tallaalutsõs tetä, Estonialõ panti pomm ja Inglüse kuninganna om kavvõst ilmaruumist sisse tulnu kuri sisalik (jah, esiki sääne populaarnõ teooria om olõman!).

Hädä ei olõ õnnõ mudsu seen. Õkvalt sai Nobeli kiränduspreemiä Austria kirämiis Peter Handke ja kõrraga pässi jant valla: vahtsõnõ avvuhinna saaja salgas perätüt veretüüd Balkanil, ku serbläse tapi 1995. aastal tuhandit bosnialaisi. Kõgõlõ lisas hoit Heidke avalikult sõakur’ategijä Miloševici poolõ.

Säändsit hää pää ja sulõga haritlaisi, kiä salgasõ marudalõ holokausti ja kiudutamist vai kaitsva muud viisi hirmuvalitsõjit, om aoluu joosul olnu uskmalda pall’u. Nä ei olõ ulli. Säändse anniga inemise tiidvä ju tõtõasju, a mille nä iks umast imeligust uskmisõst kinni hoitva?

Tapatalgidõ ja ümärigu maa salgaja omma nigu ütest eräkunnast. Nä ei taha usku, midä tiidjä ütlese. Mõni inemine om sääne, et tä sääd hinnäst nimme vasta "päävoolulõ". Tä taht olla kõigildõ esimuudu, vastanrind hariligulõ mõttõviiele. Ütle säändsele, et mi planeedi ilm om väega lämmäs lännü, ja timä aja nigu pull sõra vasta: seo om õnnõ üts latsi larmaminõ, ilmal ei olõ hätä midägi!

Piäs sündümä ime ja vällä tulõma, et ilm inämb lämmämbäs ei lää, lüü tuusama tüüp kimmäle jõrrama: ilm ei olõ sukugi kõrran, lätt õnnõ kehvembäs! Mis tetä, ku mõnõlõ miildüs hirmsalõ krassi.

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä rehekuu 24. pääväl Uman Lehen

Oled sa põhja- või õunaeestlane?

Kõnnin mina mööda varasügisest karjarada, vile suul ja käsi taskus, ja mis ma näen: lammas küünitab oja ääres ühe puu okste poole, kael püsti nagu periskoop. Lähen lähemale, maias lammas taganeb. Mis puu see siis on? Oh üllatust! Mõtsuibu! Metsik õunapuu.

Olen sadu kordi sellest ojaveersest nukast mööda käinud, aga õunapuud pole ma seal varem märganud. Paistab, nagu oleks Kalevipoeg öösel siit läbi rännanud, korraks tukastanud ja oma habemest, mis rohetavaid õunu täis, ühe tutikese kogemata oja kaldale maha jätnud. Kusjuures, neil õuntel pole väga vigagi. Kõvad küll, aga kannatab süüa.

Õunad on eestlastele hingelähedased, sajad neist on sattunud ka ID-kaardile. Tänavuaastase seisuga elab Eestis 290 meest ja 338 naist, kelle perekonnanimi on Õun. Neid õnnelikke, kel nimeks Õunapuu, on 690. Uibo ja Uibu paistavad silma veel suurema populaarsusega, selliseid nimesid kannab 1122 inimest. Nagu arvata võib, on kõige enam Uiboid ja Uibuid ajanud oma juured Vana-Võrumaale ehk Võru ja Põlva maakonda. 33 meest ja 35 naist kannab ka Uppina nime. (Aitäh statistikaametile!)

*

On olemas kaks Eestit: Põhja- ja Õuna-Eesti. Põhjaeestlased on omadega põhjas, raiskuläinud ja häbitud. Õunaeestlased aga ripuvad rõõmsalt ladvas, nad on kreemikaspunased ja mõnusalt mahlased. Põhjaeestlase minoorne elu kulgeb nisupuskarit kulistades, õunaeestlane pruugib peent ja hõrku siidrit. Põhjaeestlase lapsepõlv möödus kapsavagude mudas ja kartulikeldri pimeduses. Pisike õunaeestlane käis samal ajal raksus. Septembrikuine õunaraks - see on adrenaliinilaks! Üks väike kuritegu võiks ju ikka hinge peal olla.

Aga õunad ja kuritegu - need kuuluvad juba maailma koidikust saati kokku. Esimene inimene, täpsemalt naine, kes õunaraksus käis, oli teadupärast Eeva. (Piiblis pole küll mainitud, et keelatud vili, mida Eeva mekkis ja Aadamalegi pakkus, oli just õun, aga see selleks.) Paljudes maades sümboliseerib õun ka armurõõme. Kel käsi õunas, on õnnega koos. Venelased ütlevad, et õun ei kuku õunapuust kaugele. Ei tea, miks eestlased selle asemel käbist ja kännust jahuvad?

*

See, kuidas inimene õunapuu alla sattudes käitub, paljastab mõndagi tema iseloomu kohta. Kes otsib paremaid õunu puu alt, on kahtlemata heasüdamlik ja suure empaatiavõimega. Ta märkab nõrgemaid ja viletsamaid - neid, kes temast madalamal. Kui meie sotsiaaldemokraadid kandsid veel Mõõdukate nime, oli neil logo peal poolik õun. Kahtlemata sobib see nende ideaalidega  paremini kokku kui peenutsev ja saksik punane roos. Aga maast noppijal on ka konservatiivseid jooni - ta ei taha midagi raisku lasta.

Kes õunapuu alla sattudes kaksab vilju silmade kõrguselt, on igas mõttes keskklassist, ta hindab mugavust ja kättesaadavust, ta ei hakka end küürutamise ja sirutamisega vaevama. Aga see, kes kõrgemate okste suunas küünitab või suisa latva tükib, võib olla kas väga edasipüüdlik ja ambitsioonikas või lausa tõusik ja karjerist. Tema suundub ikka ülespoole, tahab parimat.

*

Lõpetuseks teen kraapsu ja esitan unustusse vajunud Vana-Pärnu poeedi August Sanga lummava luuletuse, mis võtab briljantsel moel kokku õunte ja õunapuude suhte inimesega.

Siin seisan ma all õunapuu.
On selge päev. Septembrikuu.

Suur vaikus. Puhtad, karged vormid.
On olnud esimesed tormid.

Üks viimne vili ladvas tukub.
Ma raputan - õun alla kukub.

Ma hambad sinna sisse löön
ja aegamööda maitstes söön.

Ja kuskil kaugel mühab meri
ja vaikselt nõrgub vilja veri

mu huultele ja jälle saavad
need punahellaks nagu haavad.

Ja siis ma seisan, süda peos
kui tühi kruus, kui loetud teos.

Ma nõutu näoga seisan ega
tea, mida teha südamega.

Ma kraabin augu alla mulda
ja ise piilun, kas ei tulda.

Jää, süda, mulla musta puuri
ja puhka seal ja aja juuri.

Ja jälle seisab siin kord puu.
Ja kus on puu, seal on ka muu.

On õitesadu, kattev radu
ja okste vahel valvav madu

ja suudlused ja laste kilked
ja nutt ja naer, aplaus ja pilked

ja õunte vaikne potsatus
ja tähistaeva otsatus.

Ristimõts jääs märgutama

Ettekujutus ütest paarisaa aasta tagutsõst matussõrongist

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha.

Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü.

Pixabay

Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma.

Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sääd esi kah värsse paprõ pääle, õnnõ saksa keelen. Tä om lugõnu Goethet ja Schillerit, tundnu mõnnu suurõ keele ilust ja pruuvnu säänestsamma imet luvva. Maarahva keelen ei mõista ja ei taha tä kuiki luulõta.

Sõbõr Faehlmann ütel’ ütskõrd, et esiki maarahvas või kunagi naada ummi raamatit kirutama, uhkit pilte maalma ja tiidüst tegemä. Reinholdson tuud ei usu. Tahmatsõn sannan ei sünnü Cervantest vai Michelangelot. Umakeelitsest tiidüsest ei massa kõnõldagi. Ülikoolin opitas iks ladina ja saksa keelen. Kuis sa säädüse- vai tohtritiidüst oppat, maakeelen ei olõ tuu jaos sõnnugi!

Toimõnduisi täüs talv Võru kreisin, mäki ja soiõ vaihõl, om Reinholdsoni miilt muutnu. Egän päävan om olnu midägi, midä imes panda. Puruvana taat, kedä täämbä matõtas, es mõista kattõ tähte kokku lukõ ja ummõtõ tiidse tä pääst satu juttõ.

Taadil olli luu-liikmõ väega haigõ, tä käve ütesttüküst tohtri man. Tuu aig, ku Reinholdson tedä kaie ja kumpõ, pajat’ taat muinasjuttõ kullaketräjist, põh’akunnast, rehepapist, vägeväst vähäst, puulasõst ja tohtlasõst.

Nüüd mõtlõs tä kaonu taadi pääle. Timä mahlanõ, kiräsõnast putmalda kiil oll’ nuurmehe kõrvalõ ilmadu nall’akas. Seo tekse tä är nigu nõidus. Jutu, mis taat hindäga kandsõ, es tohtnu timäga üten hauda pudõnõda. Nuu võinu üles kiruta.

Kiil ei olõ ütsindä suun, mõtlõs Reinholdson. Kiil om kinda, vüü ja suka pääl, aidan ja kirstun. Kõik ilm kõnõlõs kavvõliidsi vanavanõmbidõ, kodu- ja mõtsavaimõ keelen. Tsuvva krutin likõ lumõ pääl. Lõuna, mis husisõdõn sannaliidsi õnnistas. Sügüsene külm vihm, mis põhukatussõ päält alla tsilgus. Maa üsäst vällä päsnü puhas lättevesi. Kaibligu kerigukellä helü mõtsa kottal.

Umma kiilt ei saa pähä pessä, taad saa õnnõ hindä kõrval hoita, ellä keele seen. Seo kiil om nigu suupäälne räbästik, matal ja armõdu, ede- ja peräotsalda, põlinõ ja igäväne. Kimmäs kotus, kost inemine löüd hirmsal aol varju.

Maarahva usk ja kiil saava kokku mõtsa vahel. Rist puu seen ei olõ niisama märk, mis kaits elävät koolnu iist. Seo om mitmõ tähendüsega sõna. Leinäjä tege kuurdõ risti ja vaigunõ petäi ikk timäga üten. Inemine ja puu kõnõlõsõ hindäkesken, uman keelen.

Vast oll’ Faehlmannil õigus, maarahvas või uma ands’aku keelega viil imet tetä. Viimäte kirutas mõni kängsepä poig koguni eeposõ?

Õkva ku sügäväst unõst heräten pand Reinholdson kübärä pähä ja ruttas matussõrongilõ perrä. "Ma võta hindäle priinimes Ristimõts," otsustas tä. "Vai Kreutzwald – sis saa egä saks arvu, kost ma peri olõ."

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä 14. märtsi Uman Lehen

Kuis pühä vaim üles herätä

Ma olõ joba mitu raamadut vällä andnud ja tuuperäst küsütäs mu käest küländ sakõstõ, et kuis vaim pääle tulõ vai kost ma saa inspiratsiooni. Tuu pääle ei mõistaki midägi tarka üteldä. Hää mõtõ satas nigu taivast alla - valgõst pilvest vai tsirgu nokast, pääväjuti otsast ja vikerkaarõ küllest.

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs. Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmandit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Inspiratsiooni om vajja kõigil pää ja käega tüütegijil: oppajal, tiidläsel, ahukaadil, poliitigul, hiussõlõikajal, kokal, tarkvara programmeerijal ja nii edesi. A loomingulidsel meistril nigu kiränigul, kunstnigul, näütlejäl ja kinotegijäl om vast inspiratsiooni tarvis inämb ku tõisil.

Pixabay

Mu meelest om olõman kattõ sorti inspiratsiooni: suur ja väikene. Suur inspiratsioon tähendas tuud, ku näütüses kiränigul tulõ määndsegi ainõ põhjal mõtõ kirutada jutt, luulõtus vai näütemäng. Väikene vai juuskva inspiratsioon om joba peenemb värk: tuu piät kirutaden kõik aig manu tulõma, egä rea ja lehekülle pääl.

Üts kimmäs inspiratsiooniläte om kultuur. Kiränik iks tsihvas tõsõ kiränigu päält. Juhtus, et loet määnestki raamadut vai kaet filmi ja peräst mõtlõd edesi. Mõni teos haard üten ja härgütäs. Teküs kettreaktsiuun, ütest teosest kasus vällä tõnõ. Itaalia kirämiis ja märgiuurja Umberto Eco ütel: "Kõik raamadu kõnõlõsõ tõisist raamatist." Luuja mõttõmaailm om kokku loetu, kaetu ja kullõldu.

Kõgõ inämb inspiriirva muiduki elu ja inemise. Võtami kats tähtsät kirändusteost, "Tõde ja õigus" ja "Kevade". Mi jaos väega tähtsä kiränigu Tammsaarõ ja Luts köütseva latsõpõlvõ ja noorusaastide mälestüse ütes kunstilidsõs tüküs. Vargamäe Andresel om Tammsaarõ esä nägu, Arno Tali kirut Luts eläväs uma väikevelle pääle mõtõldõn. Egä kunstnik pand hindäst ja umastõst midägi teose sisse.

Mõni inemine inspiriir. Kunstnigul piät iks uma muusa olõma. Tõnõkõrd tulõ tuud muusat kavva otsi. Astrid Lindgren kirut lustilidsõst mätsagust mehekesest, kel nimes Karlsson katusõ päält. Ilon Wikland joonist raamadule pildi. Ku tä näüdäs Lindgrenile, määne päätegeläne tä meelest vällä näge, siis kiräniguimänd ütel: "Ei, seo ei olõ küll Karlsson." No mis tetä! Wikland läts veitü ao peräst turu pääle ja näkse sääl ütte lühükest jürret prantslast, kiä põrist midägi. Wikland tormas uma tüütarrõ ja tsehkend nalaka prantslasõ üles. Ja tuud näten kitse Lindgren: "Jah, sääne om Karlsson!" Nii et Karlsson katusõ päält om periselt prantslanõ turu päält.

Tõnõkõrd om nii, et inemine õkva ei inspireeri, a kuidakimuudu mõotas. Seo suvi trehvsi ma kõrraga kattõ luulõtajat ja peräst tuud olli nigu är tettü. Naksi esi kah luulõtama ja säi riime terve õdagu. Luulõtuhin läts edesi viil paar nädälit. Nüüd ma pelgä, et kui ma balletitantsjaga kokku saa, siis nakka "Luikede järve" vihtma.

Elu ja inemise toova üten murõt ja vaiva kah. Ku pallu kunsti om sündünu hingehädäst ja haigõst meelest! Viivi Luik om väega illusalõ luulõtanu: "Käsi kirutas ja ütskõrd tuu tummõ valu nõsõs paprõ päält ja muutus elujõus." Nii om. Nii nigu üükülm tege pihlaka magusambas, tege murõ inemise õndsambas.

Vaim või ka sis pääle tulla, ku mõtlõd midägi tõistmuudu tetä. Ei olõ mõtõt kirutada tuust, millest om joba tuhat kõrda kirutadu. Om vajja midägi vahtsõt vällä mõtõlda, nii et tuu meelütäs lugõjid ligi. Äriga om sama lugu. Ettevõtja piät pandma pistü ummamuudu äri. Valla om tettü hainasöögikohvikid (veganikohvikid) ja raipõrestoraane (McDonald'si ja tõsõ kipõsöögikotussõ), a mõni võisi tätä söögikotussõ, kon pakutas õnnõ kama ja karaskit. Kas ummamuudu äril lätt häste, om joba tõnõ asi.

Tuu näüdüse hoobis spordivallast. Viiskümmend aastat tagasi peeti olümpiamängõ Mehhikon, Mexico City liinan. Korgõlõkargamisen tull olümpiavõitjas ameeriklanõ Dick Fosbury. Kulla sai tä olümpiarekordiga 2.24. Fosbury tekse midägi säänest, midä viil es olõ tettü: karas üle lati, sälg iin. Tuul aol oll kombõs, et keriti hinnäst, külg iin, üle lati. Fosburyt kaeti nigu imeluuma, a peräst naksi tõsõ korgõlõkargaja tedä ahvma. Tulõ är märki, et Jüri Tarmak võitse viil 1972. aastal kulla rullstiilin, a peräst tuud omma olümpiavõitja õnnõ Fosbury viisi pruuknu.

Fosbury esi ütel, et tä oll laisk ja mõtõl, kuis saasi kergembale üle lati. Laiskus om hää alus inspiratsioonile. Pallu tehnigavidinid om vällä mõtõldu laiskusõst ja mugavusõst. Igävüs kah avitas. Ku ei olõ midägi tetä, nakad lollusi vällä mõtlõma, a tuust lollusõst või suur asi tulla.

Ma naksi uma edimest raamadut kirutama koolipõlvõn. Oll lämmi suvi ja es olõ muhvigi tetä. Alusti üte põnõvusjutu kirutamist. Tuust jutust es tulõ midägi vällä. A siiamaani om nii, et ku mul om ikäv, sis kiruta midägi põnõvat.

Egä inspiratsioon om veidü jumalik ja kunstnik või olla pühämiis vai prohvõt. Eestin omma olnu peris rahvaprohvõti nigu Maltsvet, Järva Jaan ja Lõuna-Eestin prohvõt Vivva Kordo, kiä muusean kuulut ette vaba Eesti riiki, suurt sõta ja rahva Tsiberile kiudutamist. Üte perimuse perrä nakas Kordo ette kuulutama pääle tuud ku ta pidi piaaigu är kuulma. Võisi tõistmuudu kah olla. Tä oll hobõsõvaht, valvas üüse hobõsid ja mis üüse lakõ taiva all iks tetä om. Nakad egäsugudsid asju ette kujutama ja tulõvikku nägemä.

Jumalik inspiratsioon või sakõstõ tulla loodusen. Piiblin kõnõldas, et ristirahva kiusaja Saulus sai kõrbõn, Damaskuse tii pääl ilmutusõ ja tääst sai kimmäs ristiinemine Paulus. Muhamed sai Allahilt edimädse ilmutusõ üten koopan. Buddha istse 40 päiva ja üüd puu all, kon jõudse uma oppuseni. Mäe ja oru, mõts ja meri härgütäse igävädsest aost pääle luuma, mõtlõma maa ja ilma üle.

Kõik pühäkirja omma vägevä inspiratsiooni rüpen sündünü. Egä raamat om piibli sugulanõ. Hää mõtõ omgi nigu pühä vaim. Pühä vaimu tegemisi ei saa ilmangi tävve aruga seletä. Tä tulõ, ku om õigõ aig, a inemine esi piät kah meele ja süamega valmis olõma. Jõvvagi tagasi algusotsa: ku om huvvi ja õigõ tunnõ, sis küll tuu vaim ka pääle tulõ.

Seo kirätükü alusõs om Kaika suvõülikoolin kõnõldu jutt "Vaim tulõ pääle: mõttõvälgätüs ja luumisvägi"

Koiduvalgus hiite kohal

Üksainus usk, üks pühadus mul oli.

Üks armastus. Üks tugi vanaks eaks.

Üks paigalseisja, kelle juurde tulin

kui paha laps, kes tahab saada heaks.

Ave Alavainu "Ohvripuu põlemine"

Tamme-Lauri tamm

Mul on ütlemata hea meel, et Antsla ja Urvaste valdade ühteliitmisel sai valla tunnusmärgiks senine Urvaste vapp, millel on kujutatud Tamme-Lauri tamme. See väekas puu pole üksnes Eesti kõige tüsedam elusolend (vööümbermõõt 8,2 meetrit), vaid ka kõige vanem. Arvatavasti oli ta olemas juba enne jüriöö ülestõusu, mis tähendab, et Tamme-Lauri nägi nooruspõlves ka seda aega, kui talupojad olid veel täielikult orjastamata ja metsas hulkus rohkelt ristimata paganaid. Tamme-Lauri on ainus eestlane, kes mäletab muistsete jumalate nimesid. Sosinal jagab ta oma saladusi teekäijatega. Tema tõrude küljes ripuvad põlistarkuse ivakesed.

Tamme-Lauri tammest mõne kilomeetri kaugusel voolab loogeldes mööda Pühajõgi ehk Võhandu. Puu ja jõgi. Üks tähistab kindlat jalgealust ja teine helget voogamist.

Maarahvas on mõlemas tunnetanud midagi vägevat, püha, hingekosutavat. Ega ole juhus seegi, et mõlemad on sattunud viimastel aastatel raamatukaanele, looduslike väekohtade reklaamnäoks. Tamme-Lauri tamm ehib raamatut "Põlised pühapaigad" (2016) ja Võhandu vaatab vastu "Pühapaikade teejuhi" (2017) kaanelt. Mõlema autoriks Ahto Kaasik.

Neid raamatuid lugedes kepslevad südames korraga rõõm ja kurbus. Rõõm sünnib sellest, et paljud Eesti (või nagu maausulised ütlevad: Maavalla) pühapaigad on endiselt alles ja leidub küllalt inimesi, kes neid veel au sees hoiavad. Kurb hakkab siis, kui selgub, et paljud hiied on rüüstatud, ohvrikivid lõhutud, allikad kuivanud ja pühad puud maha raiutud. Kusjuures, nimetatud raamatutest ilmneb, et laastamistööd on tehtud igal ajastul ja iga võimu heakskiidul.

Pühakohtade rüüstamine algas katoliiklikul orduajal, sai hoogu juurde luterlikul rootsi ajal ning jätkus eriti raevukalt pärast Põhjasõda, kui hernhuutlaste liikumine popiks sai. Ka mõisnikud hävitasid oma maadel pühakohti. Mine võta kinni, kas tegid nad seda peamiselt jumalakartlikkusest või põllu- ja metsamaade laiendamise ettekäändel.

Mille hävitamist võimalikuks või vajalikuks ei peetud, tegi kirik justkui enda omaks. Selle tunnistusena kõrguvad nii mõnedki kristlikud pühakojad endistes hiites. Kuremäe hiide, kus eesti ja vadja paganad aastasadade vältel koos käisid, kerkis lausa õigeusu klooster. Sealsamas vulisev allikas on lugematute palverändurite tõttu päris ära kurnatud.

Miskipärast ei jätkunud ka iseseisva vabariigi saabudes inimestel aukartust haldjate ees. Paljud 1920.-1930. aastatel rajatud asundustalud kükitavad hiite servas või lausa südames.

Nõukogude võim mõjus laastavalt inimeste paigamälule. Mitmed hiied jäeti teadaolevalt maha just kuuekümnendatel. Sirbi ja vasara all sooritatud metsikused ei jäänud pühapaiku puutumata. Jõhvi külje all asuv hiietammik maeti põlevkivikaevanduse aherainemäe alla. Vaid mõned tammed jäeti ellu. Sipa hiide Kullamaa kihelkonnas ehitati kolhoosilaudad ühes sõnnikuhoidlatega (vana ohvripärn ja pühad kivid on õnneks alles). Hargla püha tamme kõrvale löödi püsti tankla ja väetisehoidla. Suur osa Tapa lähistel asuvast Karkuse küla hiiemäest tehti kruusa kaevandades maatasa. Kahjuks võib seda nukrat nimekirja jätkata.

Ka käesolev priiuseajastu ei ole looduslikke pühapaiku hellitanud. Saaremaal asuva Kihelkonna hiiekivi ümbrus raiuti alles mõni aasta tagasi lagedaks. Paluküla hiiemägi Raplamaal on kannatanud sinna rajatud spordikeskuse tõttu. Aulepa hiiekivi Noarootsis on saanud endale soovimatuteks kaaslasteks tuulegeneraatorid. Lehmja tammiku on ümber piiranud üha paisuv Jüri alevik.

Paljudest pühakohtadest läheb läbi maantee, nad on jäänud karja- või põllumaale. Õige halvasti on läinud Läänemaa Lautna hiietammel, mis vaagub hoolimatute talupidajate tõttu elu ja surma piiril.

Meie tuntumad ja omapärasemad pühapaigad Taevaskoda, Panga pank ja Kaali järv ägavad turistide all. Ka selliseid õrna loodusliku palgega kohti nagu Saula siniallikad ja Kakerdaja raba Hiiesaar võib liiga suur huviliste hulk pöördumatult kahjustada.

Muidugi ei või kellelegi ette heita seda, et tahetakse osa saada looduse imelisest väest. Muret tekitab pigem asjaolu, et kõikvõimalikest elektroonilistest mõnudest rikutud inimene ei oska looduses õigesti käituda. Mets, järv või raba - eriti veel muistne ja püha - ei ole koht, kus valjul häälel ja rämpsu maha pildudes oma kohalolekut demonstreerida. Pühadus eeldab alandlikkust.

On vaieldav, mil määral tohiks pühakohti üldse "tsivillida" (sõnast tsivilisatsioon) ja "taristada" (sõnast taristu). Hiis peab jääma nii metsikuks kui võimalik, inimene ei tohi sinna liiga palju sekkuda. Tekibki vaidluskoht: kas teabestendid ja käimlad hiie servas on õigustatud? Kas mõne hiiemäe järskudele küngastele võib treppe ja vaatetorne ehitada?

Eks tsivillitud ja taristatud pühakohti ole ka igasuguseid. Valgjärve hiis Valgamaal muudeti juba mõisaajal pargiks, ka nüüdsel ajal pole tal lastud metsistuda. Hullem veel: sinna on rajatud ka lendavate taldrikute lennujaam (ehk discgolfi rada), mida Taara piksenooled on küll üksjagu rappinud. Paremad näited tsivillitud pühapaigast on ehk Tammealuse hiis Padaorus ja Vanamõisa Tammemägi Viljandimaal, millega seonduvad ka legendid Lembitust.

*

Mõne aasta tagusest uuringust selgub, et 84% eestimaalastest peab looduslike pühapaikade kaitset oluliseks ning 61% inimestest on nõus ka ise põliste pühapaikade kaitsmisel kaasa lööma. Iseenesest on inimeste valmisolek rõõmustav, kuid paraku ei jõua tegu tahtele järele. Veel mitte.

Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama? Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.

Laulusalm ütleb, et ilma kodutundeta jääme kodutuks (Juhan Viiding). Ilma väepaikadeta jääme väetiks. Pühadus on sild oleviku ja igaviku vahel. Tuleb õppida pühadust austama, nägema materiaalse maailma taga teist - vaimset, hingestatud, müstilist ja kirgastavat maailma.

*

Eesti põliseid väekohti on küll paljude sajandite jooksul hirmsasti rüvetatud ja rüüstatud, aga näe - ikka nad püsivad, võidavad isegi uusi sõpru ja austajaid. Koidik valgustab taas hiisi. Tamme-Lauri tammest kui pühaduse ja püsivuse sümbolist sai algupoole juba juttu tehtud. Tasub mainida veel tema kolme sugulast, kes sümboliseerivad pühapaikade imetabast visadust ja uuestisündi.

Saate künnapuu Mulgimaal on isepäine ohvripuu. Pikka aega peeti teda jalakaks ning sellisena on ta ka ametlikes registrites arvel. Teise maailmasõja päevil oli ta seest õõnes, kuid praeguseks on õõnsus kinni kasvanud. Ta on sirutanud jämedad juured jõuliselt üle kuivenduskraavi, justkui tahaks öelda: tehke teie, inimesed, mida arvate. Mina jään!

Kaks märkimisväärset puud asuvad Hiite maal - Hiiumaal. Emmaste ehk Tärkma pärn on küll kohati kuivanud, ent ikkagi täies elujõus ning elanud üle isegi sakslaste pommitabamuse. Asundustalu, mis teda aastakümneid ahistas, on nüüdseks maa pealt kadunud. Vaid ilusad sirelid on alles. Sarnaselt Saate künnapuuga on ka Tärkma tamme kunagine õõnsus kinni kasvanud.

Kurb ja samas lootustandev lugu on kõnelda Kõpu poolsaarel kasvaval Ülvandi hiiepärnal. 1989. aastal pisteti ta hoolimatult põlema. Aasta hiljem tõusid põlenud köndist aga uued võrsed, millest on nüüdseks saanud jälle uhke kahar puujumal. Küllap mõistis armuline puu, et inimestel on teda siiski vaja.

Hiidlane Ave Alavainu kirjutas pärnaga juhtunust vapustatuna luuletuse "Ohvripuu põlemine", mis osutus prohvetlikuks:

Teame 

et ohvripuu tuhast

tõuseb uus

veel tugevam

taim

Samal teemal:

Kes küll hoiaks hiiepuid?

Lakja puhutu siimne

Mul om hää miil, et seo aasta sai ma jälki kohtumehe palidu sälgä vinnada ja anda hindid Uma Lehe jutuvõistlusõ töile. Võistlusõlõ saadõti illus ümärik 100 juttu, kirutajit oll kokku 46.

I kotussõ sai Kiviti Kadri jutt "Nii unõh ku ilmuisi" ja II kotussõ Silla Silveri "Merevaigutütrik". III kotus läts jagamisele katõ jutu vahel: Valpri Liina "Tsohkatadõn üle tarõpõrmandu" ja Kindma Maimu "Aga papa oll’ jo siin!".

Võidõlus oll' kõva, kulla pääle läts hirmsas kiskmises. Edimädse ja tõsõ kotussõ vahele jäi õnnõ puul punkti! Pronksmedälit olõssi väärt olnu esiki inämb ku kats tüüd: kolmas ja kolmõkümne nelläs kotus mahtusiva kümne punkti sisse.

Ma esi andsõ ka uma korgõmba hindõ nimelt katõlõ edimädse kotussõ jutulõ. Oll sääne tunnõ, et naa omma teräkene kobõdamba, põnnõva sisuga ja häste paprõ pääle pantu.

Juttõ om vanast aost pääle kõnõldu tuujaos, et ummi tarkuisi ja läbielämiisi tõisiga jaka. Ku om juhtunu määnegi hallõmb lugu, saat tuu süäme päält är. Ku om nall’akas juhtuminõ, lasõt tõisil kah naarda. Tark jutt tege egäüte tsipa targõmbas.

Hää, et mi inemiisil jakkus iks jutulanga. Inämb kirutõdas tuust, midä uma pini, kass, tsiga vai lehm om kõrda saatnu, mis tohtri man om juhtunu, kuis kolhoosin vai Vinne sõaväen elu käve. Säändsit vana ao juttõ om musugutsõl noorõmbal jorsil väega põnnõv lukõ. Mi siän om viil ka noid, kiä mäletase sõaaigu. Neo mälestüse omma küländki esimuudu ja midä aig edesi, toda inämb omma naa väärt.

Uman keelen juttõ lukõn tulõ õkva keväjä tunnõ pääle. Neo väiku jutu omma nigu võidlilli siimne, midä kirutaja hindä ette lakja puhk ja mis sõs kavvõmbalõ, kohegi muialõ lindlõsõ. Sääl saava naist jälki vahtsõ kõlladsõ häitsme, tõisilõ kaia ja kor’ada. Rõõmu ku pall’u!

Kae viil:

Nii unõh ku ilmuisi

Elu töö

Ma tulen künklikult maalt, kus kõneldakse isevärki keelt. Minu emakeeles ei ole selliseid sõnu nagu "edu", "õnn" või "armastus". Tuhandeid aastaid on nendeta läbi aetud. Aga sõnal "töö" on selle maa keeles mitu palet. Millest ma räägin? Võrumaast ja võru keelest.

Minu vanaema oli ehtne maanaine, kange ja krapsakas. Ilmselt ei vaevanud ta oma pead iialgi selliste tobedate küsimustega, nagu: "Mis on elu mõte?", "Kust leida armastust?" või "Kuidas teenida raha?". Vanaemal jätkus aega vaid töö tegemiseks. Ta haaras räästa alt vikati ja lõi usinasti heinakaari, lüpsis käsitsi lehmi, korjas marju, koristas kartulit, rohis lillepeenraid ja köögiviljavagusid, kraamis tube, valmistas süüa ja mis kõik veel. Ainult puude lõhkumise ja tehnika tundmist nõudvad tegemised jättis ta meestele. Kusjuures, mida iganes ta ette võttis, viis ta läbi rõõmuga. Ei kurtnud ta iial, et mõni töö on liiga raske ega vabandanud logelemist välja pea- või liigesevaluga. Vanaema jaoks võrdus elamine töötamisega. Kuniks elu, seniks tööd. Ja maal, nagu teada, ei tule tööst iialgi puudus.

Jules Breton "Tööpäeva lõpp"

Siinkohal on lihtne libiseda tammsaareliku filosoofia või protestantliku moraaliõpetuse radadele. Tee tööd ja näe vaeva... Protestantismi eetika ja kapitalismi vaim... Tühja neist! Kes hoiab pihus viglavart või jahukotisuud, on kindlamal kursil kui too, kel pihus vaid raamatud. Kõva töö õpetab paremini kui terve riiulitäis tarku traktaate. Maainimese tõde tuleb otse higist, verest ja värske kartuli järele lõhnavast mullast.

Aga mis saab siis edust, õnnest ja armastusest? Kas need polegi inimväärse elu tugisambad? Sügavat, siirast ja truud armastust ei saa sõnades väljendada. Kui tunded on mängus, jäävad sõnad väetiks. Ka Võrumaa küngaste vahel armastatakse, kindel see. Igaüks, kes maitseb uma sõira või vihtleb uman sannan, saab meeltega tunda, millise armastusega on sõiraviil või saunaleil valminud. Õnnelik on see inimene, kel pihus vill. Edukaks saab end nimetada vaid see, kel selg kange ning jalad rasked.

Põikame korraks lingvistikasse. Töö on mitmes slaavi keeles robota. Sealt ka sõna "robot". Kui nood va robotid võtavad üha enam tööd enda kanda, mis saab siis inimesest? Ei maksa karta robotsõdurite revolutsiooni ja maailmavallutust. Küsimus seisneb selles, mis on inimese mõte, kui tal pole enam õieti tööd. Nüüd, tehisintellekti valitsusajastu koidikul, oleks viimane aeg leida vastus.

Elu ei ole edu, õnn ega armastus. Elu mõte on töö. Inimese mõte on töö.

Miks lähevad tänapäeva lapsed nii kergesti hukka? Neil pole lihtsalt midagi mõistlikku teha. Alles mõni inimpõlv tagasi oli olukord hoopis teine. Lapsed pandi juba maast madalast tööle. Nii kui põnnil vähegi oidu pähe sigines, saadeti ta kohe karja. Töömeheelu alustati järelevaatajana hanede ja sigade aedikus. Kogunes vanust - järgnesid lambad, veised ja hobused. Meistrite töökojas omandasid oskusi ja kogemusi verisulis õpipoisid, kellest pidid saama tulevased meistrid.

Ajalugu kipub paraku äärmuste vahet pendeldama. Õudusjutud Victoria-ajastu lastest, kes pidid leivatüki eest vabrikutes või kaevandustes rassima, korstnas roomama ja härrade kingi nühkima, ei ole sugugi jubedamad sellest, mida pakub käesolev sajand: igavlevad lapsed üksipäini multimeedia džunglis. Vastutustunne, mis karjapoistele juba esimestel eluaastatel selgeks sai, kipub tehnikaajastu nagamannidel kängu jääma.

Tihti lehvib säravate ettevõtlike inimeste pea kohal kaunis loosung: "Tee tööd, mis sulle meeldib, siis oled sa õnnelik!" Väga levinud, aga samas ka väga lihtsameelne mõtteviis. Enamik inimesi ei saa teha tööd, mis neile meeldiks. Paljud lausa vihkavad seda ametit, millega nad peavad kopikaid taskusse püüdma. Palju on ka neid, kes üle pingutavad ja läbi põlevad.

Jälle lähen mõtetes vanaema juurde, kes ei tundnud ilmaski tööstressi ega nurisenud selle pärast, et ta peab kolhoosis tarbetult rügama. Mis oli tema saladus...? Kui käed käivad, siis süda ei muretse? Igas töös leidub alati üks suhkrutükk, mis teeb pipratera magusaks? Tööd tuleb teha, muidu tulevad kurjad mõtted ja himud? Kui ma vaid teaks!

Rikkaks mu vanaema tööga ei saanud. Aga ma usun, et ta sai õndsaks.

*

Mäletan veel, kuidas mu kallis vanaema suvisel karjamaal hoogsalt heina niitis. Ta kuhjas värskelt niidetud, muinasjutulise lõhnaga roosa ristiku vahariidest palaka peale, sidus selle nurkadest kinni ja viskas saadud hiigelkompsu uhke kaarega endale selga. Ei lennanud ta uppi ega midagi. Heinakuhja tassivad memmekesed tuleks pronksi valada, et jääks alles ikooniline mälestuspilt aegadest, mis on pöördumatult mööda saanud.

Memm, kes läheb suure kandamiga üle mäe, koeranähvats järel sörkimas - see oleks üks ehe monument töötavale inimesele.

Kas maarahvas hiit hinge?

Vahtsõl Meremaal juusk ilmadu käänüline Whanganui jõgi, midä maoori, säälse perismaalasõ, omma muistidsõst aost pääle elusas pidänü. Urbõkuul anti jõõlõ koguni eräõigus ja taast sai ammõtligult füüsiline isik. Jõgi või nüüt esiki kohtulõ minnä, ku tedä pall’u tsusitas.

Tuu "pommuudis" kõrvun, sõidi ma Lüllemäelt Antsla poolõ. Suur tii läts’ läbi langi. Kõrraga tundu, nigu olõs käünü pedäjide koonduslaagrin.

Tuhandõ puu olli sinnä uma hinge jätnü, mõni ütsik kõvvõr petäi viil saisõ pistü. Sääl om kül torm kõvastõ üten avitanu, et nuu langi nii suurõ omma, a lakõsraot mõtsa jääs iks egäl puul silmä. Mõnõn paigan om esiki ristipuid maha võetu.

Mõtsu raotas ülearu joba hulk aigu. Nüüt omma inemise üles heränü ja pelgäse, et Eesti jääs peris lakõs. Kuis mõtsatüüstüs kül niimuudu perutama nakas’? Asi lihtsä: riik (tuu tähendäs, et rahvas esi kah) om luudusõst kavvõmbalõ liiknu.

Turumajandusõ müüdi perrä om kasuminõ igäväne, rikkus tulõ majja sis, ku kaivat süvembält ja künnät laembalt. Luudusõusu müüt seovasta kirutas ette, et kõik käü tsõõri piten ja ütski kipõn siin ilman ei sünnü tühä paiga pääle. Ku koskilt võtat, piät kohegi tagasi ka andma.

Om nätä, et liin tõmbas maa inemisist puhtas. A liinan om joba tsivilisatsiooni hällüaost pääle masnu turu- ja progressiusk. Liinun ei olõ luudusõ iin koogutaminõ ilmangi au seen olnu. Vana-ao tsivilisatsioon pidäsi tähtsämbäs sõta, kauplõmist ja kiräsõnna. Tulõ igäveste edesi liiku, varra ja rikkust kokku aia. Ku muu ei avita, võta mõõk abis! Turumajandusõ müüt sündü liinaplatsil ja kasvi sõavällä pääl.

Luudusõusk om inämbältjaolt hingi uskminõ. Viimätse paarikümne aasta seen om tettü mitu tiidüsuuringut, kon om inemiisi käest küsütü luudusõ hinge kotsilõ. Tulõ vällä, et väiku pakan istus eestläsel viil ola pääl.

65% Eesti rahvast usk, et puul om hing (1994. ja 2010. aasta näütäjä), 82% pidä luudust hingelidses ja pühäs (2002). Protsendi omma ilusa, a kas inemise uskva periselt luudusõ hinge vai om tuu pall’as poosõtaminõ? Taa või olla kõgõst helleroosa rahvuslik ettekujutus, et mi olõmi õdagumaa viimäne maarahvas – kütämi sanna, krõmpsutami püdsehaina ja olõmi tuuperäst nii vägevä ja esimuudu.

Mõnõl puul ilman lövvüs päält maoorõ viil ehtsid luudusrahvit, kiä pidävä luku jõõst ja mäest. Nä ei murra pühäst mõtsast ossagi, selle et kiä luudust teotas, tollõlõ masva vaimu kätte. Samasugudsõ uskmisõ omma kimmäle kõigil luudusrahvil Tsiberi laanõst Andõ mägistüni. Usk kaits luudust parõmbalõ ku säädüs. Valitsusõ vahetusõ, sääduse võiva muutu, a usk püsüs mitmid aastasatu.

Tuud usku olõs seo ilma aigu ka "tsiviliseeritüil" rahvil õkvalt vaia. Eestin om pall’u vahtsõ ao pühämõtsu vai kaitsõalasid, a vahepääl om tunnõ, et noist ütsindä jääs vähäs. Eestimaalõ olõs inämb paganid vaia! Õnnõs vai õnnõtusõs ei tohe usku ütelegi inemisele pääle pressi, egäüts om prii uskma, midä taht.

Ummõtõ paistus mullõ, et keskkunna hoitminõ nakkas pääle ummamuudu ilmakaemisõst, mille päämidses jüväs om hingi uskminõ. Keskkunna hoitmist tulõ opata joba latsiaian, kõik haridus olku luudusluuga köüdetü. Haridustiidläse kõnõlõsõ ütesttüküst, et koolin piät opma väärtüisi tundma, sis kasus lats häätahtligus ja arusaajas inemises. Luudust tundõn ja tunnõtaden om taa tsiht käega kumpi.

Muiduki ei elä inemine õnnõ siimnist ja viitsilgast nigu tsirk. Rikkus lahmas karmanilõ edespitegi mõtsast, merest ja maa seest. Pääasi, et maa andõ tarvitõdas vastutustundõga, et näid as’anda es kulutõdu õga tsolgitu. Muidu löüdvä perän tulõva põlvõ, et nä eläse maal, millel ei olõki inämb hinge seen.

Seo kirätüü tull edimält vällä lehekuu 11. pääväl Uman Lehen.

Jutu' nigu ubina'

Mul oll au võtta ossa Uma Lehe suurõ jutuvõistluse žürii tüüst. Vaja oll läbi lukõ pia sada juttu, täpsemini ütelden: 96. Jutu saatjid oll 59 - naide seen nii latsi ku vannu inemiisi. Es olõ taa lugõmine määnegi tüü ega vaiv - õnnõ puhas rõõm!

Jutuvõistlus kuulutõdi vällä nellän katõgoorian: periselt elun juhtunu nalalinõ vai tõsinõ lugu, soss-sepä lugu, raha vägi ja priinimejutt. Egäle jutule võisi anda kõgõ inämb kümme punkti. Ma es mõista kümne piiren rehkendä ja tuuperäst mõtli vällä uma süsteemi. Jagasi kõik jutu nellä kasti: kõvaste üle keskmidse jutt sai 9 punkti, veidü üle keskmidse 7 punkti. Tsipa nõrgõmbile jutukõisile andse 5 punkti ja nuu, mis olliva peris kehvä, saiva 3 punkti. Ilma punktilda es taha kedägi jättä - om inemine uma jutu võistlusõlõ saatnu, sis taa iks om joba midägi väärt.

Timavaastast jutuvõistlust ja ubinasaaki või üttemuudu kittä: saadu nuus oll hää. Upin või olla suur vai väikene, makus vai hapu, illus verrev vai veidü määnü, mõni korjatas ladvast, mõni om enneaigu maaha sadanu. Juttõ kottalõ või tuudsama üteldä.

Mu jaos olliva kõgõ „mahladsõmba” jutu säändse, kon oll parajalõ nalla, põnõvust ja sutsu hallõmbat tuuni kah. Miildüsi jutu eläjist ja ummamuudu inemiisist. Paistus, et võrukõsõ mõistva peris häste juttu vöörütä. Algusen mõtligi, et anna hindid õnnõ tuu perrä, kuis lugu om jutustõt. Sis sai aru, et hää jutt ei sünnü ilma väärt ainõlda. Piät iks olõma, millest kõnõlda.

Kõgõ inämb punktõ said mu käest "Hambakaotus", "Karvamütsü lugu", "Kassi õnnõtus", "Kuis ma Elronni rongiga võidu juussõ", "Nime lugu om üteliste inemise lugu", "Ornung", "Rahapada", "Seenehüpnuus", "Seo piat kül avitama", "Uma hani" ja "Väsünü appitulõja" (üteliisi oll seo kogu jutuvõistlusõ võitja!). Miilde jäid viil "Joosun sumadan", "Kuis ma sitasitikalõ eutanaasiat tei", "Kuis vanaimä hobõsõ varast", "Magadõn jääs kikkalaul kullõmada ja kanaruug süümäte", "Tekikoti vai kleidi", "Uutmada külalise", "Ärä tapa kjulh" ja "Üts sõna või kah lohutusõs olla".

Võidujutt "Väsünü appitulõja" (kirjapandja: Läti Vaike) oll just sääne vigurinõ lugu, mis pandse muhelõma ja jäi häste miilde. Taa paarkümmend aastat tagasi Puusepä külän sündü lugu kõnõl ütest "vikadimehest", kiä jäi keset päivä hainaunigu pääle põõnama ja kuis ta sis veitü ao peräst ütte naisterahvast hiidüt. Jutun oll hämmid sõnnu ("tiripitski") ja kirivid ütlemisi ("piir toki otsan"). Egäl juhul võitu väärt tüü!

Silmä jäi, et mitmen luun pajatadi seenen- vai marjankäumisest. Tuu tähendäs, et mi rahval om ihun iks korilasõverd. Priinime juttõ olõs võinu inämb olla – olõs ju põnnõv teedä, kuis üts vai tõnõ nimi om saadu vai kuimuudu nimi inemise ellu mõotas. Tundu, et nuuri jutu-seppi oll kah vähä. Koolin, kotun ja esiki netin tulõ ju ette pallu esieräliisi asju, midä võissi tõisiga jaka. Tuu om ka vaja är märki, et egäsugumanõ lori vai häietüs ei olõ õigõ jutt. Hääl jutul piät määnegi kont seen olõma, niisama porgata ei olõ mõtõt.

A muidu – kõiki jutusaatjide iin müts maaha!

Kae viil:
Jutuvõistlus läts kõrda
Uma Lehe 2016. aasta suurõ jutuvõistlusõ avvohinna
Uma Lehe jutuvõistlusõ juttõst
Väsünü appitulõja (Võidujutt!)

Kiri Bernard Kangrole

Tere, härra Kangro!

Vabandage, et Teid oma tühise kirjakesega tülitan. Alati tuleb kaks korda mõtelda, enne kui sulg vastu paberit suruda. Ei ole ju põhjust kinnistada kallile paberile tühje sõnu. Aga ometi tunnen sel hetkel, et meelel mõlgub paar mõtet, mis nõuavad kirjamusta. Ja kellega ma neid mõtteid siis ikka jagan, kui mitte Teiega. Need puudutavad ju Teid, härra Kangro.

Tean, et sündisite 106 aastat tagasi, praeguse kalendri järgi septembrikuu kaheksateistkümnendal päeval Oe külas Võrumaal. Teie koduhoovi alt voolas läbi tilluke Ärnu jõgi, Väikese Emajõe noorem sõsar. Ka mina pesitsen juba aastaid samas külas ning mu õue taga vuliseb närb ojake, mis viib oma vähesed veed Ärnusse. Me mõlemad oleme saanud esmase hariduse Antsla kandist - Teie Kiltre külakoolist ja Antsla algkoolist, mina Antsla gümnaasiumist.

Olete kirjutanud võluvalt Tartust, sellest igavese nooruse ja esimese armastuse linnast. Ka mina olen seda teinud. Õieti öeldes andis just Teie "Jäälätted" mulle indu kirjutada päris oma Tartu-romaan. Avaldan Teile siinkohal saladuse, millest ma seni kellelegi hinganud ei ole. See romaan, olgu ta kunstilises mõttes nii õhuke ja väeti kui tahes, päästis mu. Hakkasin nägema maailma uue pilguga. See raamat tõi minu juurde inimesed, kes andsid mu elule uue värvi ja maigu. See raamat tõi mu südamesse rahu.

Aga isegi siis, kui süda on tüüne ja vaga, ei tohi loova isiku meel eales rahuneda. Mõttetihedad kirjaread sünnivad ikka mõistuse kibedatest kripeldustest ja vaimu tormistest välkudest. Kas mu jutt upub nüüd roosasse poeesiasse? Andestage see, härra Kangro! Eks Teiegi olete ju poeet, sündinud lüürik ja riimipreester.

Kurjad ajad rebisid Teid armsaks saanud kodumullast välja. Pidite veetma ligi pool sajandit teispool Läänemerd. Murepaine ja koduigatsus võttis aga imetabasel kombel kaunite luuletuste kuju. Mina ei taha Eestimaalt lahkuda ning loodan, et ei pea ka olude sunnil kuhugi pagema. Siin, sellel esiisade maal, on ju veel nii palju teha! Palju ehitada, parandada, täiustada. Eesti ei saa veel niipea valmis, nagu pole valmis ka eesti keel ja kirjandus.

Mulle meeldib kirjutada - jah, seda pean küll täie tõsidusega kinnitama. Ega ma seda väga hästi oskagi. Aga ma õpin! Aastast aastasse õpin midagi uut. Ja kui muusad seda soovivad, siis muutun ka paremaks. Nii autori kui ka inimesena.

Ah jaa, juba oleks meelest läinud! Mulle anti tänavu Teie nime kandev preemia. Näib ju puhas sohk ja pettus - Oe küla "setude" kokkumäng. Minu jaoks on Teie-nimeline auhind aga väga suur tunnustus. Isegi natuke kõhe tunne on astuda ritta, kus seisavad juba sellised suurkujud nagu Madis Kõiv, Kauksi Ülle, Olavi Ruitlane ja Contra... Loodan siiski, et mitmete aastate möödudes võin öelda: nüüd olen seda auhinda väärt! Aga praegu... praegu veel mitte.

Saadan rõõmsaid tervitusi sinna Jäälätete kanti.

Lugupidamisega
Marek

Hääst väest

Antsla vald sai minevä aasta vahtsõ tunnuslausõ: hää väega kotus. Uhkõlõ kõlas, a esihindäst või egä liin ja vald kellädä, et timäl om tuhat volti väke takan. Tunnuslausõst om kassu õnnõ sis, ku taal om mõtõ seen. Toda mõtõt tulõgi otsma nadada.

Mille perrä muialpuul Antslat tuntas? Suurõmbal jaol inemiisist lüü ette kõgõst Hauka laat. Laatu om siin kandin peetü ammudsõst aost, Hauka laat olõssi nigu vana kombõ jakk. A üts rahamaiguga prallõ, millest jääs egä aasta keskliina uulitsailõ maha prükü ja ossõlumpõ, ei olõ kül sääne asi, mille peräst uhkust tunda. Jah, mõni miis saa hääd väke laadaõllõst, a tuud tunnuslausõ luuja vast iks es mõtlõ. Ku vald taht hinnäst parõmbast küllest näüdädä, tulõ edeplaanilõ säädi midägi kultuursõt.

Kon tuu vägi meil tsärises? Mõtõ juusk kõrraga luudusõ ja vannu pühäkotussidõ pääle. Ku näpuga müüdä Antsla valla kaarti vitä, lövvämi säändsid kotussid nigu Kalmõmägi ja Keriguniit. Antslast Tsooru poolõ minnen jääs kurrakätt Pühämägi, Rimmin saisva kõrvuisi Kabõliasõ ja Ristimägi. Kikkaoja kandin om suurõ tii veeren Kerigumägi.

Vanarahvas es panõ mäkile uhkid nimmi ilmaaigu. Kerik kotussõnimen või näüdädä tuud, et sääl paigan om innembüisi olnu kihlkunna õpõtajal kar’a- vai põllumaad. A kalmu, risti vai kabõliga köüdeti nuu kotussõ, midä paganaaost pääle oll’ pühäs peetü. Tõsõ sõnaga: nuu olliva suurõ väega kotussõ.

Tuud või kimmäle üteldä, et Antsla kandin – nigu muialpuul Eestin – oll’ mitmõsaa aasta iist hulga väikeisi puust vai kivist kabõlid. Suur osa noist saisõva mõnõ muistsõ luudusligu pühäpaiga pääl. Lähükesen võisõ olla ka mõtsanukk, kohe koolnuid matõti. Talurahvas oll’ põlvõst põlvõ harinu käümä kabõli- ja kalmumäel, kon sis hindäle tervüst ja karjalõ edesiminekit pallõldi.

Antsla ja Urvastõ vallan om ka mitu Jaanimäke. Vanastõ tetti sääl jaanituld. Ütskõik määndse unigu otsa suvidsõ käänüpäävä tuld tetä es või. Tuu jaos olli iks väekamba mäe valmis kaetu. Nii et väke om Antsla vallan küländ – ammuta vai pangiga!

No om koduluulaisil perämine aig minnä arhiivi uma kandi legende otsma ja vannu inemiisi käest uuri, määndsid juttõ nä ütest vai tõsõst kotussõst tiidvä. 

Sis tulõ tähüstä Antsla kandi luudusligu pühäpaiga – kivi, lätte, mäe ja mõtsa. Mõni tege seo jutu pääle suurõ silmä: kas noid kotussid mi vallan ülepää om? A kiä ots, tuu löüd!

Hää väega inemiisi ei või kah är unõtada. Antsla vallan om ju elänü näütüses kirämiis Kangro Pärni ja ravitsõja Kaika Laine. Pärnil om mälestüskivi ja Lainel pink, a noist jääs vähäs. Näide ellu ja tüüd om vajja põh’aligumbalt uuri ja ilmarahvalõ kaemisõs üles panda. Tuu jaos olõssi vaia kõrralikku vallamuusõummi (ja muiduki umajagu rahha).

Karula rahvuspark valla lõunaosan om juba saanu umanäolidsõs turismipiirkunnas. Säält saa vald kopatävve matõrjaali, midä uma «brändi» ülesehitämisel tarvita: aoluulinõ talurahvakultuur savvusannast mesipuiõni, mahhetuutminõ ja luudusravi. Rahval om säändside asju vasta ilmadu huvi, tuud võis valla tutvustamisõl abis võtta.

Ma pelgä õnnõ toda, et egäsugudsõ mõttõ, mis käävä valla «brändi» kottalõ, jääse tüküs aos riiuli pääle saisma. Õkva nakatas valdu ütte lüümä. Ei tiiä viil, kas paari-kolmõ aasta peräst sais kaardi pääl Antsla, Urvastõ vai ütsainus Võromaa vald. 

Para omgi vast targõmb uuta ja kaia, kuis haldusreformiga lätt. 

Sis, ku vahtsõ piiri omma maha märgidü, saas edesi märki, kuis «hää väe» tunnuslausõt pruukma naada. Võromaa om jo hääd väke täüs ja taa tunnuslausõ passis kõgõlõ Urvastõ kihlkunnalõ ja eski tervele Vanalõ Võromaalõ.

Hää väega kotus 20 aastat tagasi

Suur vanapaberihunnik kõledas kamorkas. Kõik need ajalehed, mille postimees aastate jooksul postkasti on toppinud, leiavad oma viimse puhkepaiga seal, nukras hunnikus. Hiljuti krahmasin sealt tubli sületäie ajalehti – tulehakatuseks. Ahju rändas neist kõige noorem, paari aasta eest trükivalgust näinud Maaleht. Aga vaat, mis veel näppu jäi! Antsla Linna Sõnumid. Välja antud laupäeval, 23. detsembril 1995.

Minus ärkas ajaloolane. Ei teadnud ma säärasest lehest varem midagi. Mis kahekümne aasta eest Antsla kandis õigupoolest toimus, millest inimesed mõtlesid, kuidas elu kulges? Leht on mõistagi pidurüüs ja meeleolu enamjaolt pühalik. Jõulud ju päris ukse ees. Linnavolikogu ja –valitsus soovivad kaaslinlastele jõulurahu ja head uut aastat. Antsla apteek soovib tugevat tervist. Meeldivaid kohtumisi uuel aastal soovib tarbijate ühistu.

Teisel leheküljel avaneb fotoreportaaž, millega antakse ülevaade mõningatest Antslas tegutsevatest ettevõtetest. Alles on neist praeguseks vaid üks – lillepood Vesiroos. Kaks mööblifirmat, õmblustsehh ja kohvik, mis 20 aasta eest fotosilma ette jäid, on ammu kaduvikku vajunud. Heidan pilgu tarbijate ühistu kaupluste lahtiolekuaegadele. Mööblikauplust enam pole, taara kokkuostu ja sööklat samuti mitte. Tarekese-nimeline kiosk on kolinud omaaegsesse keldripoodi ja saanud nimeks Tare, kauplus Edu tegutseb edasi A ja O-na. Hauka on endiselt Hauka, ehkki vahepeal on ta rikka kosilase leidnud ja kannab nüüd perekonnanime Konsum.

Mis veel? Tarbijate ühistu juhatuse liige mainib oma artiklis, et Antsla suurim üritus on Hauka laat. Paarikümne aastaga ei ole laat lahjemaks jäänud, vaid hoopis priskemaks paisunud ja – kahju küll – enamasti just selle kommertsliku labraka järgi Antslat mujal Eestis teataksegi.

Jõulumeeleolust hoolimata on ajalehe valdav toon võrdlemisi kurblik. Peaaegu masendav. Üheksakümne viiendaks aastaks olid rängad reformid Eesti põhjalikult läbi raputanud. Samal ajal käisid lõputud poliitilised kemplused maal, linnas ja Toompeal. Kui tulevik polnud just tume, siis udune kindlasti.

Mis kõige hirmsam – mitmed mõtted ja tõdemused, mis toonasesse ajalehte trükitud, kõlavad päevakajaliselt ka praegu. Sõna saab linnapea: „Et viimased aastad on kaasa toonud eelkõige raskusi ja lootusetusetunnet, siis eestlase tüüpiline käitumisviis on kujunenud selliseks, et ta põgeneb oma koju. Ta otsib sealt varju ja reageerib umbusuga isegi võimalusele, kui talle pakutakse head. [---] Vähendame lootusi, et keegi tuleb ja teeb meile kõik valmis.“ Väljavõte linnavolikogu esimehe artiklist: „Vähe on Antslas ka tootmist, äritegevust, ettevõtlikke inimesi, lapsi ja noori inimesi. [---] Kui Võrumaa on vabariigi ääremaa, siis Antsla on Võrumaa ääremaa. On seda juba ammu.“

Pensionär ja põline antslalane kirjutab: „Soovitaksin Riigikogul lõpetada laste liivakastimäng ja omavahel nääklemine, aeg on hakata ühiselt ajama Eesti asja nagu kord ja kohus.“ Sealsamas kõrval ütleb äsja Antslasse kolinud noor õpetaja: „Kurdetakse, et pole tegijaid-organiseerijaid. Paraku just needsamad nooremapoolsed kurtjad võtavad tihtipeale oma seitse asja ja kolivad mujale. Sinna, kus juba tegijad ootamas.“

Aga annab taevas elu, annab ka lootust. Mõned jõulusoovid kõlavad ajatuna. Kooli huvijuht ütleb näiteks nõnda: „Soovin, et kõik inimesed peaksid üksteisest lugu, suudaksid mõelda positiivselt ja olla sallivad.“ Linnakultuurimaja metoodik aga võtab oma jutu kokku järgmiselt: „Käes on jõuluaeg. Aeg leida rahu, külvata headust. Muuta pimedus valguseks, pisar naeruks, valu armastuseks.“

*

Selline oli täpselt 20 aastat tagasi ilmunud Antsla Linna Sõnumite esimene number. Ei tea ütelda, mitu numbrit veel välja anti. Fakt on see, et neli aastat hiljem, 1999, sai iseseisvast Antsla linnast lõplikult ajalugu. Linna ja valla ühinemisega lasti lendu vabariigi üks esimesi haldusreformi pääsukesi. Pudrumägesid pole kahekümne aastaga valda tekkinud, piimajõed on kuival, kuid elukene veereb ikka tasa ja targu edasi.

Tänavu sai Antsla vald endale ametliku tunnuslause: hää väega kotus. (Tõlge põhjaeestlastele: hea väega koht.) Eks neid häid ja väekaid kohti ole Eestimaal teisigi, tähtis on, et inimesed ise oma kodukanti väärtustaks ja leiaks sealt midagi, mille üle uhkust tunda. Hea väega täidavad iga koha just inimesed, sest nendeta poleks meil ühtegi küla, alevit ega valda. Järeldus: inimest tuleb hoida, üksteist märgata ja tublisid tegijaid hea sõnaga õnnistada.

Uue aasta soovi asemel oleks mul riigiisadele üks ettepanek: maainimene tuleb võtta looduskaitse alla. Eesti püsib just niikaua, kuni püsib maa ja inimene, kes tema eest hoolt kannab.