28. detsember 2018

Mõtteaida esikümme 2018

Parimad, loetumad, kallimad, ilusamad, laigitumad, täägitumad, edukamad, rikkamad, kulukamad, lopsakamad, kopsakamad, naljakamad, targemad, suuremad ja kuldsemad...

Silmas on sada ilma

Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad.

Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.


Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. 

Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?


Eesti vabaduse valemisse on sisse kirjutatud paradoks. Loodus ja kultuur (ladina keeli: natura ja cultura) mõjuvad vastanditena. Loodus peaks eestlase ülima ideaali järgi olema puutumatu, ent kultuur olgu selline, mis puudutab.

Pimeda põlislaane ja lopsaka vaimupõllu vahel on hea elada. Selles vastandite pingeväljas säilib, hargneb ja pikeneb eestlaste juurestik.


Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs.

Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmantit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.


Tehnikaajastu ei anna armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. 

Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.


Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel.

Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.


Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama?

Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.


Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta.

Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.


Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus.

Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.


Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus.

Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile. 😄

25. detsember 2018

Miks ööd on nii valged siin?

Paganate jaoks on jõulud päikese sünnipäev, mil tähistatakse valguse võitu pimeduse üle. Ilma valguseta poleks sel kõvasti kulunud ja kannatanud planeedil elu. Valguseta ei näeks inimsilm kriipsugi. Taimed närbuks ja kivid tuhmuks. Talvisel pööripäeval poeb päike kolmeks päevaks pessa ning hakkab pärast seda jälle suurema väe ja pikema kaarega taevapõldu mõõtma. Läheb valgeks.

Pixabay
Ööd on meie maal alati valged - ka siis, kui kuu, päikese noorem veli, pikutab pilve taga. Teismelise juntsuna kirjutasin luuletuse "Miks ööd on nii valged siin?". Mannetu mõtte ja värsimõõduga luuletus ise on igaveseks kaduvikku vajunud (oh mis õnn!), aga küsimus jäänud. Miks on ööd alalõpmata nii valged? Kas nad ei peaks mustad, sünged ja pimedad olema? Nii ei saa ju kellegi ega millegi kohta öelda: nad on nagu öö ja päev. Kust see valgus tuleb?

Valged on jaani- ja jõuluööd, mõlemad omamoodi. Lumevalgel kulgeb öö teises rütmis ja meeleolus kui pilvevalgel. Poristel sügisöödelgi kumab taevas valge viirg. Lootuskiir pimeduses?

Linnas, tänavalampide lõpmatus säras, muutub inimene pimedaks. Ta ei näe enam lume- ja pilvevalgust. Silm ei märka lootuskiiri. Depressiivne meel kummitab nägemisvaeguse all kannatavat inimkonda. Elekter on toonud valguse igasse kolkasse ja matnud pimedusse südame.

Talvehämaruses elavad põhjamaa rahvad oskavad hinnata valgust. Ka vaimuvalgust. Seepärast saavutavadki nad hariduses tipptasemel tulemusi. Põhjamaades näevad trükivalgust maailma parimad raamatud. Rambivalgusesse astuvad andekaimad artistid. Igatsus valguse järele toob kaasa igatsuse täiuse järele. Vähehaaval liigub inimene ikka selleni, mida ta kõige rohkem igatseb.

Vahel on tunne, et kõik on nii selge. Ei oskagi sellele "kõigele" täpset nime anda. Lihtsalt - kõik! Kirjeldamatu ja kättesaamatu öötaeva müstiline kuma paitab hinge. Tähevalguses on hea unistada. Ka siis, kui mure murrab, valu võtab võimust ja elul puudub tähendus, eksib pilk tähistaevasse ning kõik on selge.

Kõik on valge.

17. detsember 2018

Tiivulised eestlased

Eesti rahvaluulekogu on kahtlemata üks maailma suurimaid. Lisaks rahvale endale andsid selle saavutuse täitumisse oma hindamatu panuse folkloori käilakujud Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen ning Oskar Loorits, kes suure hulga rahva seas ringelnud pärimusi kokku kogunud, talletanud ja teaduslikult lahanud. 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi taga seisab nimetatuist viimane.

Põhjaliku pärimuste süstematiseerimise ja uurimise tulemusel tõi Oskar Loorits päevavalgele rahvaluulesse peidetud eestluse üdi. Tema nägemus eestlastest kui looduslembesest, tagasihoidlikust, samas jonnakast ning rahumeelsest rahvast on jõus tänini. Loorits leidis, et just tänu rikkalikule rahvapärimusele kuulume kindlalt kultuurrahvaste sekka. Folklorist vastandas teravalt (ja sageli põhjendamatult) soomeugrilase ning indogermaanlase arhetüüpe.

Pasknäär (Pixabay)
1938. aastal ilmunud artiklis arvab Loorits, et meie riigivapiks ei sobi omaaegse Eestimaa rüütelkonna (ehk baltisakslaste) kolme lõviga vapp: esiteks pole vapil esindatud siin elutsev fauna ning teiseks iseloomustaks eestlast paremini lind, mitte toore jõu sümbol lõvi (keda Loorits halvustavalt saksa lõukoeraks nimetab).

Looritsa mõttel on jumet. Eesti muistendites esinevad linnud üsna sageli, seondudes teispoolsuse ja surnutega. Nad on taeva ja maa vahelised saadikud, mõnikord surnute vaimud. Pärimuse järgi tekkis linnu munast maailm. „Kalevipojas“ lendab Kalev kotka seljas Viru randa, Salme sünnib tedrest ja Linda tema munast. Linnud on ka armastatud vanasõnade ja kõnekäändude teema: „Igal linnul oma laul“, „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, „Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu“, „Kullist ei saa tuvikest“, „Ära ehi end võõraste sulgedega“, „Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu“ jne.

Barokiaegses maalikunstis andsid kunstnikud linnule erootilise varjundi. Kõlvatud mõtted peegeldusid piltidel, kus kujutati kõrvuti linde ja armastajaid. Hollandi kõnekeeles tähendas sõna „linnutama“ seksimist. (Carl Robert Jakobson seda nähtavasti ei teadnud, muidu poleks ta endale võtnud sellist pseudonüümi nagu Linnutaja!) Ka eesti keeles kasutatakse lõbutüdruku kohta liiginimetust „linnuke“. Vanarahva silmis oli lindudel siiski hoopis teist sorti tähendus ja kuvand.

Surnutemaailma vahendajatena on linde austatud ning mingil määral ka kardetud. Kui lind vaatab aknast sisse, pidavat see mõnele majaelanikule surma tooma. Kaitsemaagia eesmärgil võeti hommikul enne õueminekut linnupetet. Galaktikat, mida mööda surnute hinged liiklevad, nimetavad eestlased (ja ka soomlased) linnuteeks, mitte aga „piimateeks“, nagu paljud teised Euroopa rahvad.

Ühtki lemmiklindu ei paista rahvaluules esile tõusvat. Suitsupääsuke on Eesti ametlik rahvuslind olnud vaid veidi enam kui pool sajandit. 1960. aastatel Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu algatatud idee järgi pidi rahvuslindude valimine aitama kaasa linnuliikide kaitsele. Nõukogude võimu poolt keelatud riigisümbolite asendajana sai suitsupääsuke eestlastele väga südamelähedaseks. Suitsupääsukese asemel võinuks rahvuslinnuks saada ka tõeliselt sinimustvalge sulestikuga pasknäär. Õnnetuseks ei kõla tema nimi just kõige viisakamalt. Ja ega vanarahvas temast eriti lugu pidanud, sealt ka halva maiguga nimi.

Kurvastusega tuleb nentida, et pasknäär on meil praegu ametlikust rahvuslinnust levinum. Mis teha, suitsupääsuke sai sule sappa...

14. detsember 2018

Nõid Nastja - Eesti populaarseim kirjanik

Umbes selline pealkiri jäi mulle hiljuti meediaveergudelt silma. Loodetavasti on selle taga pisike annus huumorit, kuid kui sääraseid pealkirju tõsimeeli meisterdatakse, jääb üle vaid appi karjuda.

Kui mingis olulises valdkonnas käibel olevad põhimõisted hägustuvad või sootuks ära kaovad, siis järelikult hakkab see valdkond kaotama kõikehõlmavat tähtsust ja mõju. Paistab, et kusagil pole enam lellesid ega sõtsesid, on ainult onud ja tädid. See näitab sugulussidemete lõdvenemist. Veri on lahjem kui vesi, jah?

Kirjandust on tabanud sama saatus. Iga vähegi pikemat proosateost nimetatakse automaatselt romaaniks. Kuhu on kadunud lühiromaanid ja jutustused? Viimased paarkümmend aastat on Lutsu "Kevadet" ja Bornhöhe "Tasujat" jäärapäiselt romaanideks nimetatud, ennevanasti olid need ikka jutustused. Kumbki mees ei kirjutanud ainsatki romaani! (Siin on muidugi vaidluse koht. Aga mõistete üle võib vaielda ja teinekord peabki seda tegema.)

Mõiste koondab nähtuse peamisi tunnuseid. Udused mõisted ei võimalda selget analüüsi ega arutelu. Mõiste kindlustab mõistmise. Kui kirjanik saab olla absoluutselt igaüks, kelle nimi seisab mis tahes raamatu kaanel, mida siis kirjandus endast üldse kujutab?

Inimene armastab ikka korda, aga vahel tekib ka korralagedus. Selle põhjuseks on laiskus ja mugavus. Teeme ühe nurgakese kohe korda. Nii nagu parteimeedia ei ole ajakirjandus, pole ka esoteerika kirjandus. "Kesknädal" ja "Uued uudised" on poliitiline propaganda, kust tõelähedasi teadaandeid otsida ei tasu. Niisamuti ei saa astroloogide, selgeltnägijate, pendlimeeste, ravitsejate, holistikute ja feng shui õpetajate üllitisi pidada muuks kui religioosseks propagandaks või (vastavalt kellegi usulistele veendumustele) umbluuks ja meelelahutuseks.

Nõid Nastja pole avaldanud ühtegi luulekogu, lasteraamatut ega näidendit, novellidest ja pikematest proosateostest rääkimata. (Muide, "Väike nõid" ei ole Nastja elulooraamat!) Järelikult ei ole paslik teda kirjaniku tiitliga õnnistada.

Küsitav on seegi, kas Nastjat saab üldse pidada omanimeliste raamatute autoriks. "Nastja terviseraamat" ja "Nastja maagiline 2019" pole tema käe alt tulnud. Need on kirja pannud hoopis Kristiina Genno. Ka autoriõigused kuuluvad mõlemal üllitisel kirjastajale ehk Fookus Meediale. Küllap on kirjastus sõlminud Nastjaga omaette lepingu, mille alusel teenib nõianeiu raamatute müügist teatud protsendi.

Pole välistatud, et Nastja on populaarsetele raamatutele laenanud vaid oma nime ja näo (mis on igatahes imekaunis). Sellisel juhul on tema kirjanikuks nimetamine lausa naeruväärne. Modell ja kirjanik on siiski täiesti erinevad ametid.

Teen ettepaneku nimetada kirjanikeks ainult neid suleseppi, kes on proovinud kätt ilukirjandusega. Võib lisada ka väikese kitsenduse: avaldanud vähemalt ühe teose raamatuna või kirjanduslikus väljaandes. Kõik teised, kes neile tingimustele ei vasta, on lihtsalt autorid.

Või kaanenäod.

9. detsember 2018

Ma olen vastu

Ma ei taha seda. See ei meeldi mulle. Miski pole mulle rohkem vastukarva kui see.

Paistab, et kõikjal Eestimaal ringlevad mingisugused "paberid", mis nõuavad allkirja. Paberitel on peen võõramaine nimi: petitsioon. Tsaariajal nimetati neid palvekirjadeks - olgu häda nii suur kui tahes, isakese poole pöörduvad alamad pidid hoidma lõua rinnal ja säilitama alandliku meele. Vabas riigis pole valitsejate poole koogutamine sobilik, tuleb hoopis hambaid näidata ja uriseda.

Hiljuti jõudis minuni petitsioon, kus paluti pooltallkirja. Pidin kreepsu saama. Ma ei ole iial kellegi ega millegi poolt! See oleks lödipükslik alistumine, häbiväärne põhimõttelagedus ja lühinägelik "hea tahte" avaldus.

Hea tahte, igakülgse mõistmise ja kõikvõimalike lolluste sallimisega ei saa mingil juhul nõustuda. On tuhandeid asju ja tegevusi, mis tuleks ära keelata. Näiteks lehe- ja lumepuhurid, mis korralikke tööinimesi häirivad. Lapsi ei tohiks teatrisse ja kontsertidele kaasa võtta, sest nad, sunnikud, kipuvad liiga palju häält tegema. Ringristmikud tuleks ära keelata, need panevad autoga sõites pea ringi käima (sellepärast ongi nii palju liiklusõnnetusi!). Üldse oleks parem, kui raudteed ära kaotada ja sirged, mitmerealised maanteed asemele ehitada - peaasi, et need minu kodust mitme kilomeetri kaugusele jäävad.

Ma ei saa toetada tehaseid ja kanalaid, sest need reostavad loodust. Ma ei saa toetada avatud ja multikultuurset ühiskonda, sest võõrad toovad endaga alati tüli ja pahandust. Olen ka ise elanud ja töötanud võõrsil (ainult raha pärast!), aga ma ei taha, et mitmevärvilised tsurkad - viisakamalt öeldes: immigrandid - tulevad raha pärast Eestisse. Neid pole siia vaja. Tööjõupuudus on bluff, mida globalistlikust katkust nakatunud ettevõtjad levitavad.

Kõik poliitikute ja ärimeeste algatused on kahtlased. Poliitikuid huvitab ainult võim, ärimehi raha. Ka teadlasi ei saa usaldada, nad on kergesti manipuleeritavad. Tuleb usaldada enda talupojatarkust, sest iga eestlane on sündinud ekspert.

Mul on hirm. Olen vihane. Ärge küsige minult, mille poolt ma olen. Tähtis on olla vastu, see on ainus võimalus segastel aegadel ellu jääda. Vahel oleks õigem võtta neutraalne positisioon, olla täielikult passiivne ja kõigele vastikule käega lüüa, kõiki hädasid ja muresid eirata. Paraku ei saa väike inimene suures ohtlikus maailmas erapooletuks jääda. Kes poolt ei vali, selle eest valitakse. Alati on kergem olla vastu. Ka mõistlikum.

Parem näidata rusikat kui sirutada terekäsi. Rusikasse surutud peopesa on kaitstud, avatud terekätt on lihtne vigastada. Seda, kes kaitsesse tõmbub, on raskem haavata. Kes end avab ja avatuna hoiab, võib kergesti hukkuda. Need, kes sallivad, lasevad end kergelt lollitada. Tark tõmbub endasse.

Kõik on meie vastu. Me oleme kõigi vastu.

😡
Kirjutis ei peegelda autori seisukohti. Kui, siis ainult natuke.