Tänavu juulis tähistasid leedulased suurejooneliselt Tannenbergi/ Grünwaldi/ Žalgirise lahingu 600. aastapäeva. Pidumissad, konverentsid ja rollimänguetendused haarasid peaaegu kogu maa, uhkus oma rahva üle täitis leedulasi põlvepikkusest põnnist tudiseva raugani. Kuni 18. sajandi lõpuni oli Leedu ajalugu hoopis erinev Eesti ja Läti omast. Küllap pole seetõttu meil võimalik kunagi päris täpselt aru saada katoliku-usku leedulasest, kelle rahvusliku indentiteedi kroonijuveeliks on suurriigi minevik. Oh see armas mineviku-Leedu, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ning mida valitsesid õilsad ja vaprad vürstid...
Eks meilgi heietatakse kaugest kuldsest priiusepõlvest, milles leidub küll rohkem muinasjuttu ja soovunelmaid kui kirjasõnaga kinnitatud tõiku. Leedu kuldajastu on aga ehtne, paremini dokumenteeritud ja tänapäevale juba ainuüksi sajandite poolest lähemal. Kuid maarahvalgi on oma muistne võidulahing, mis rahvuslikku uhkustunnet peaks toitma ja mille ümmargust tähtpäeva oleks põhjust just praegu meenutada. Ümera jõe triumfist möödub täpselt 800 aastat. Milline mütakas arv!
Selles, et juubelipidustuste asemel kuuma suve järgne vaikus Maavalla kamarale on laskunud, ei maksa süüdistada vähepatriootlikku või väheromantilist valitsust. Ümera lahingu tähistamist pärsivad mitmed ajaloolised mälulüngad. Esiteks pole teada lahingu pidamise täpset kuupäeva. Sündmused Ümera jõel olevat toimunud millalgi hilissuvel. Samuti ei ole teada ühegi osalenud Eesti vanema nime, kes vääriksid kohta leedulaste suurvürsti Jogaila ja tema onupoja Vytautase kõrval Balti vägevate sõjardite Valhallas. Kui suur eestlaste võit õigupoolest oli, on samuti selgusetu. Vangi võeti ligikaudu 100 vaenlast, enamik neist tõenäoliselt läti hõimudest. Ümera lahingut ei anna mastaabilt kindlasti leedulaste Tannenbergiga võrrelda, pigem võiks Valmiera lähedal toimunut pidada eestlaste peenikese (sõja)kavaluse musternäidiseks. Ajaloo vigurid paiskasid eesti maleva samasse kanti ka seitsesada ja üheksa aastat hiljem, Vabadussõjas. Tookordki naasti kilbiga.
Ka väikesed ja tähtsusetud võidud on vajalikud. Pole rahvast, kes tahaks jääda igaveseks luuseriks. Kui juba võitlust peetakse, tuleb kuskilt kasvõi moraalne võit välja pigistada. Nõnda on Ümeratki kangekaelselt meeles hoitud. Tartust võib leida väikese tänavajupi, mis kannab kuulsa lahingu nime. Selle ja Riia tänava vahele surutud pood kannab sama nime veel ainult rahvasuus. Ajalugu tunneb ka Ümera-nimelisi kolhoose. Muidugi kuuluvad siia listi kuulus jutustus, mitmed uurimused ja teadusartiklid.
Ajaloolaste hinnangul on Ümera lahingu peamine tähtsus Eesti muinasmaakondade liitmine, ühise eesmärgi teadvustamine. Samas paistab, et otsene vajadus Ümera meelespidamiseks puudub. Eestlase rituaalses mälus on kaugete aegade hämariku sündmustest olulisemal kohal hoopis kaotus, märterlik alistumine - Jüriöö ülestõus, mille meenutuseks tulesid süüdatakse ja jookse sörgitakse. Ehk ongi nii mõttekam. Milleks kudrutada asjadest, millest me suurt midagi ei tea? Pidupäevi on Maavalla rahval teisigi. Ärgu siis Ugandi meeste vaimud pahandagu, et nende vägitegu Ümera jõe kaldal järeltulevatele põlvedele üle mõistuse käib.
