23. september 2015

Lõpud ja algused

Oli sügiseselt kullakarvaline pärastlõuna, kui koolist tulles koti oma päevinäinud kirjutuslaua kõrvale potsasin ning, tuhat mõtet peas, arvuti taha ankrusse jäin. Vaba hetk, mis oli kõigi mu asjatoimetuste vahele kiilunud, tuli varmalt ära kasutada. Hakkasin kirjutama üht juttu… aimamata, mis tast õieti välja tuleb. Tollest hetkest on möödunud täpselt kümme aastat.


Nojah… Siin ma nüüd istun, laualambi hõõgus ripub kitsa toa kohal ning minu ees seisab tühi jooneline kaustik, Beckhami pildiga kaanel. Väljast põrnitseb mind tume öö ja mulle tundub, nagu rõhuks tema külm hingus aknaruute. 

Sellest pidi sündima neljaosaline järjejutt kooli ajalehte. Ei enamat. Kirjapandud jutuke, mis rullus lahti pealkirja all „Taskuraha“, läks ka trükki ja sellega pidanuks asjad justkui ühelpool olema. Aga lugu, mis kuskilt tumedast ilmaruumist mu ajuollusesse pudenes, ei tahtnud niisama kähku lõppeda.

Nõnda siis istusin õhtute viisi ja vahel varahommikulgi – siis kui kukk veel kiremiseks häält puhtaks köhis – ragiseva arvuti taga ja muudkui klõbistasin. Jutukangas üha pikenes. Sedasi tekkis lugu. Lugu vaesest maapoisist, kellest saab jõhker kurjategija. Tiitellehele kirjutasin: „Kaljud ja kameeleonid“.

Ma ei mõelnud kordagi, et see eeposemõõtu tohuvabohu, mille oma noorusrohelises vaimus valmis olin sepistanud, kunagi lausa kaante vahele jõuab. Kirjutasin vaid enda lõbuks, saamata sotti, miks ronisid mu pähe ja sealt paberile just need teemad, tegelased ja sündmused. Alles hiljem, kui lugu viimaks punkti sai, leidsin loomislusti tagant oma kipitava hinge.

Ümbritsev ebaõiglus oli see, mis pani sulge kulutama. Kontrast kahe Eesti – vaese ja rikka – vahel torkas nii valusalt silma, et… midagi oli vaja ette võtta. Ja ei leidnud ma vist muud viisi, kui ebaõiglustunne endast välja kirjutada. Seejuures ei tuhmistanud mu ilmavaadet sotsialistlikud soovunelmad. Kus on rikkaid, seal on vaeseid – elu hundiseadused nõuavad nii.

Mõni jõmm plärtsub, et vaesus on valik. Tjah, eks seegi ole võimalik, ent raske on ette kujutada kedagi, kes oleks nõus vabatahtlikult virelema ja kiduma. Paljud vaesusesse sattunud inimesed püüavad teha kõik, et santi olukorda muuta. Kui see ei õnnestu, lüüakse käega. Tegemist pole leppimise, vaid alistumisega. Luhtumised laostavad hinge.

Eestis on tuhandeid lapsi, kes elavad kohutavas vaesuses. Mida nad ise sinna parata saavad? Leidub ka küllaga tuhkatriinulikke edulugusid: vaestest oludest pärit inimesed suudavad täiskasvanueas end üles töötada ja elada puudust kannatamata. Kui vaesusest saab aga needus ja nõiaring, mis kestab põlvest põlve… Vaesus pole ju üksnes vara ja hüvede vähesus, vaesus on probleemide kompleks, nende tagajärg ja samas katalüsaator.

„Kaljudes ja kameeleonides“ sisaldub selge meelemürkide vastane alltekst. Peategelase pooled mured olnuks olemata, kui viinanäljas nolgid ei oleks ta isa invaliidiks peksnud; kui ta ema oleks suutnud hoiduda joomarluse eest; kui ta ise poleks halba seltskonda libisenud ja amfetamiiniga sõbrunenud. Kõik võinuks ju teisiti minna – kõik!

Alles pärast raamatu valmiskirjutamist tutvusin ühe psühholoogilise mõistega, mis kõlab pagana vägevalt – Luciferi efekt. Inglist saab saatan, pühakust patune. „Kaljude ja kameeleonide“ Joel pole jõhkardiks sündinud. Ta muutub selliseks paljude kahetsusväärsete asjaolude tõttu. Ta muutub hoolimatuks, sest temast ei hoolita. Ta jätab soiku oma anded, sest neid ei märgata. Need vähesed, kes talle kaasa tunnevad ja kes võiksid teda päästa, on võimetud seda tegema. Ingel langeb, põrgu kisub ta endasse.

Natuke kahju on sellest, et lugu, mis peaks lõikama nagu žilett, tabab närvi nagu üks nürivõitu naaskel. Liiga palju segast ja ebavajalikku on selles loos. Liiga toores ja mustandlik on see, mis kogemata kombel raamatukaante vahele sattus. Ei teadnud ma kirjutades, mis on õige või mis vale. Raamat on vermitud kindla sihita, katse-eksituse meetodil.

Kuid mine sa tea – ehk polegi need puudused, vaid plussid? On ju Joel samuti alles toores mees, parajalt segaduses ja eesmärkideta. Isegi kui ta küllusest ja pereõnnest unistab, ei ole ta tiibades nõnda palju tuult, et ta kaugele saaks lennelda. Ta otsib kohta ses arusaamatus ja kurjatoonilises maailmas. Alles õpib elama, teadmata, kes ta ise on.


Tore ikkagi, et „Kaljud ja kameeleonid“ 2011. aasta kevadel lugejateni jõudis. Kahetseda pole midagi. Näib, justkui oleksin seda lugu kirja pannes läbinud pika teekonna universumi servale. Mõnus on teada, et vaat siit edasi ei pääse enam kuhugi. Siin on mu võimete ja oskuste piir, siin mu esteetiliste ideaalide lagi. Sihtpunkt on rännaku lõpp ja tagasitee algus. Loomingus ei ole aga kunagi tagasiteed. Rajad, millel käidud, haihtuvad otsekui nõiutud metsas. Tuleb leida uued sihid, vallutada kõrgemaid mägesid.

Pole juhus, et raamatu kaanel laotab tiibu lahti värviline pääsusaba. Liblika sümbol on kui noodivõti, mis andis õige helistiku ka mu järgmisele kahele raamatule. Juhus pole seegi, et „Kaljude ja kameeleonide“ tagakaanel hõõgub tulises värvitoonis küsimus: „Kuidas jääda iseendaks maailmas, kus mitte keegi pole see, kellena ta esmapilgul näib?“ Selle vastamatu küsimuse võiks siinkohal kogu mu senise loomingu motoks ülendada.

„Kaljud ja kameeleonid“ on raamat, mis tungib inimhinge varjupoolde, sööstab läbi alateadvuse pimedate koobaste ja kõigi uhkete taotluste kiuste maandub ikkagi teiste raamatute kõrvale riiulil, mida inimkäsi puutub üksnes tolmu pühkimiseks. Kui sedagi.

Ja ehkki see raamat jääb mineviku ja unustuse hooleks, seisab ta riiulil oma ajastu dokumendina - justkui oodates, et äkki kunagi kellelgi teda siiski tarvis läheb. (Miks tuleb mulle neid ridu kirjutades pähe piibellik ütlemine: sellest ehituskivist, mille teised ära põlgasid, sai ta enesele nurgakivi...?)

P.S.
Mõni lugeja on küsinud, kas „Kaljudele ja kameeleonidele“ on ka järge oodata. Olen seepeale vastanud, et igal lool on oma loogika ning lahtised otsad ei tähenda tingimata seda, et lugu on lõpetamata. Just sellisel kujul täidab raamat oma eesmärgi kõige paremini. Aga mine sa tea, elu metamorfooside tsükkel ei katke ja kuradistki võib taas ingel saada. :)

18. september 2015

Muhamedi väärtused

Mis on euroopalikud väärtused? Selline küsimus turgatas pähe, kui olin lugenud mitmesuguseid ametlikke ja mitteametlikke manifeste, mida viimase aja sündmustega seoses koostatakse. Üks poliitiline jõud (Rahva Ühtsuse Erakond koos Soome mõttekaaslastega) tõotab kaitsta „euroopalikke väärtusi“ sissetungivate Aafrika ja Lähis-Ida pagulaste/immigrantide eest. Teine, eeskätt kultuuriinimeste läkitus viitab sellele, et „euroopalikud väärtused“ on muuhulgas avatus ja sallivus. Ehk siis: ühtede meelest tuleks „euroopalike väärtuste“ kaitsmiseks liikuda suletuse ja tõrjuvuse suunas, teiste jaoks tähendaks selline tegulaad hoopiski „euroopalikest väärtustest“ loobumist.

Tüüpiline lugu. Üks räägib koerast, teine kanast. Ühed loomad ju mõlemad. Aga kui koeral ja kanal vahet ei tehta, algavad tühjad vaidlused, mis ületavad kergesti mõistuse piirid ja lõpevad paratamatult hüsteeria põhjatutes laugastes. Tagajärg: kana pannakse ketti ja koer pistetakse keedupotti.

„Euroopalikud väärtused“ on sõnaühend, millele antakse sisu vastavalt isiklikele tõekspidamistele. Viljakas arutelu ei saa alata enne, kui arutelu objekt ja sellega kaasnevad põhimõisted on paika pandnud. Mõiste sisu tuleb klaariks vaielda. Või noh, milleks vaielda! „Euroopalikud väärtused“ peaks juba kõikvõimalikes Euroopa Liidu alusdokumentides kirjas olema. Löön lahti Euroopa õiguste harta (kinnitatud Nizzas, 7. detsembril 2000). „Inimväärikust tuleb austada ja kaitsta,“ öeldakse seal. „Igaühel on õigus elule, isikuvabadusele ja turvalisusele.“ Mainitakse veel õigust saada haridust, töötada, abielluda, vabadust saada ja levitada teavet ja ideid ning palju muudki. Loogiline, kas pole?

Pagulaspaanikaga seoses tasub lugeda harta artikleid number 18 ja 19: „Varjupaigaõigus tagatakse Genfi pagulasseisundi konventsiooni ja pagulasseisundi protokolli sätete ning Euroopa Ühenduse asutamislepingu kohaselt. /---/ Kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus.“ Artikkel 22 lisab, et liit austab kultuurilist, usulist ja keelelist mitmekesisust. Sellega on siis asi jokk.

Tähtsatesse dokumentidesse põlistatud väärtused pole mõistagi ainsad väärtused. Igasugune kõlblussüsteem, sealhulgas „euroopalik“, sisaldab veel hulgaliselt kirjutatud ja kirjutamata reegleid, norme ja tavasid, mis aga maailma paratamatus segapudrus üksteisega kergesti vastuollu satuvad. Kui euroopaliku tava kohaselt ei ole naistel kombeks pead avalikus kohas rätiga katta, siis kuidas suhtuda islamimaailmast pärit naistesse, kes seda tingimata teevad? Sellises situatsioonis käivitubki eelpool mainitud usulise ja kultuurilise mitmekesisuse põhimõte. Vaba maa - tee, mis tahad! Aga kui rätiga naist ähvardab Euroopa pinnal sundabielu (mis on mõnes islamistlikus piirkonnas endiselt kombeks), tekib euroopaliku ideaali kohaselt kriminaalne olukord ning seda sallida ei saa.

Jah, kultuurid ei segune kuigi hästi ning nende segamine ei tohigi olla eesmärk. Paljuski kristlusest inspireeritud islami ja kristliku taustaga, ehkki ilmalikkusele kalduva Euroopa väärtustes ei ole ületamatut lõhet. Mõõdukad moslemid on kristlasi alati oma vendadeks pidanud. Suur osa moslemi õpetlastest mõistab hukka küll lääneliku seksikultuse, ent imetleb samas Euroopa hoolekandesüsteemi, mis vastab muide täielikult Muhamedi kujutlusele ideaalsest ühiskonnast.

Kuritegeliku loomuga inimesed, diktaatorid ja terroristid nende hulgas, panevad heas usus ja lootuses sündinud ideaalid karmilt proovile. Aga ideaalid selleks ongi, et neist ka halbadel aegadel kinni hoida. Euroopa ja islamimaade täieliku vastandamise asemel tuleks näha julgemalt ühiseid väärtusi. Ei oleks põrmugi rõõmustav, kui tulevikus iga teine eesti või soome poiss saab nimeks Muhamed. See tähendaks, et nõrk (lääne)tsivilisatsioon on alla andnud ja tugevam (ida)tsivilisatsioon võitnud. Aga kui mõni Muhamed (eesti kodanik) pooldab vankumatult inimlikke, neid kõige ürgsemaid ja tavalisemaid väärtusi, milleks on hoolivus, sallivus ja empaatia, ei ole ega tule mingit probleemi. Inimlikud väärtused on ju kah euroopalikku tõugu.

11. september 2015

Vaikusemuusika

Alguses oli sõna, öeldakse piiblis. Jumala sõna. „Saagu valgus!“ olevat Jumal lausunud. Ja nõnda, paari sõnaga, hakkaski kaosest kerkima imeilus maailm. Millised olid Aadama esimesed sõnad, seda piibel ei ütle. Võib-olla ta ümises midagi, ehk koguni laulis. Muusika pole ju vägeva Jumala, vaid väeti inimese looming. Inimene on see, kes tahab ühtvalu häälitseda, mõmiseda, huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Aga Jumal, jah, lõi valguse ja vaikuse. Patune inimhing püüdleb ka väljaspool Eedenit salamisi Jumala poole. Valguse ja vaikuse poole. Valguseni jõutakse läbi pimeduse, vaikuseni läbi muusika.

*
Arvo Pärdi läbimurdeteos „Perpetuum mobile“ tuli esmakordselt ettekandele 1963. aastal. Pärt oli siis sama vana, kui mina praegu… Ja tema suutis ometigi nõnda noorelt ehtsa igiliikuri leiutada! Sellise teemanttaibu ja kuldkäega õnnistatakse väheseid.

Igiliikuri-palas on rahutust, mis vaibub vaikusesse. Ehkki oma isikupärase stiili leidis Pärt alles seitsmekümnendail, andis „Perpetuum mobile“ oma sünniajal küllap aimu, millisesse universumi punkti on helilooja enda jaoks tähtsa fookuse paigutanud.

Pärdi muusika iseloomustamisel kasutatakse sageli sõna „vaikus“. Tähtsad ei ole ta loomingus mitte niivõrd noodid, kuivõrd pausid nootide vahel. Vaikust vallata on sageli kõige keerulisem. Sestap ongi Pärdi kuulajad tänulikud karge, puhta ja täiuseni lihvitud vaikuse eest.

*
Aga vaikust ei saa silmadega tabada. Tühi ruum pole sama, mis vaikus. Kuidas on siis ikkagi võimalik, et paljukiidetud „Aadama passioon“ – Robert Wilsoni isiklik unenägu – laval kõigile nähtava kuju sai? Pärdi muusika peaks ju iseenda eest rääkima. Las igaüks näeb Pärti kuulates oma unenägusid, milleks ühe mehe nägemust teistele peale suruda? Kas Pärdi „seedimiseks“ on tõesti tarvis paksu tossu ja porgandpaljast kreeklast?

No mis teha, eks „Aadama passioon“ ole ka näide sellest, et isegi eliitpublik ei oska enam kõrvadega vaadata. Teisest küljest aga – kui pilt ja heli lummaval moel kokku sulavad, ei ole põhjust kurjustada. See oleks vist lausa ülekohtune. Pärdi muusikas pole ju üldse kurjust.

*
Aadam mõjub aeglasel sammul rahvamassi sekka astudes kui iidne sangar, kes Jumala silmis usalduse kaotanuna järeltulijailt lepitust palub. Ta nagu ütleks: „Andestage, et te minu pärast nüüd maa peal piinlema peate! Mina olen selles süüdi, et inimsugu paradiisist välja aeti. Andestage!“ Oma alastuses ei mõju ta aga haavatavalt, vaid otse vastupidi. Noblessneri Aadamas on tohutut maskuliinset jõudu.

Kuid Aadama ülekeev testosteroon, teadagi, on toonud maailmale rohkem häda ja kannatust kui üks Eevaga kahepeale ärasöödud õunake. Mees loob tsivilisatsioone ja samas hävitab neid, pannes ühtlasi voolama ookeanitäie pisaraid. Selles seisneb Aadama kõige suurem patt.

*
Kas pole irooniline, et Pärt, kelle loomingut elusolevatest heliloojatest kogu maailmas kõige enam esitatakse ja kes kirjutab sajandite pikkuse traditsiooniga kristlikku muusikat, on pärit vaat et kõige usukaugemast Euroopa riigist? Loomulikult on see ka üks põhjustest, miks Pärt paganarahvast heldima ei pane.

Enamike eestlaste jaoks võiks Pärt ka olemata olla. Teda ei nimetata „meie meheks“. Isegi kui Grammyd ta muusikat kroonivad ning paavstid ja keisrid tema ees kummardavad – isegi kui sellised hästituntud popartistid nagu Paul McCartney, Björk ja Rufus Wainwright teda oma iidoliks peavad – ei reageeri suur osa eestlastest selle peale teisiti kui mõne leige õlakehitusega.  Pärdi vaikusestiil on liiga kauge ja arusaamatu tavalise matsi jaoks.

Ka mina olen üks neist matsidest. Aga ma tahaks mõista. Tahaks kuulda, mida ütleb vaikus nootide vahel. Tahaks näha, kas valgus muusika taga on tõepoolest nõnda imetabane, et vaim sellega ühte sulab.
*
Kuid mitte veel. Ei taha ma veel näha, kuulda ega taibata. Tahan jääda paganaks, sest vaikus tähendab minu jaoks endiselt surma. Täielik vaikus saabub siis, kui süda lakkab löömast, kopsudes ei kohise enam õhk ning hing pääseb tummana keha kütkest. See on hirmuäratav. Parem on lärmata, teha müra – huikuda, kiljuda ja valjusti naerda. Sest lärm tähendab elu. Mida rohkem lärmi, seda rohkem elu. Milleks siis noortele ette heita seda, et nad viimse vindini timmitud võimenduse toel tümpsuvat, kriiksuvat ja mürisevat musa kuulavad? See on nende viis, kuidas surma eemale peletada.


Pärdi muusika on nagu kohtumine surmaga. Omamoodi ilus, kuid ikkagi natuke õudne. Vaikuse talumiseks peab olema tugev inimene.

7. september 2015

Pagulased käigu põrgu!

Maailmas on vallandunud uus suur rahvasteränne. Kiinijooksvad inimhordid tungivad Euroopa-nimelisse paradiisi. Enamik õnnelikest sihilejõudjatest kipuvad olema täisjõus mehepojad, kellest mõni pursib isegi rahuldaval tasemel inglise keelt. Mis siin imestada – nii pika ja riskantse retke võtavadki ette vaid julged, tugevad ja nutikad. Määratu hulk põgenikest kükitab endistviisi olematute elutingimustega laagrites.

Meie siin paradiisi serval jälgime mängu hinge kinni hoides. Paljudes peades tiksub mõte: parem oleks kui keegi noist murjanitest ja musulmanidest siia ei jõuaks! Me ei taha neid! Nad hukutavad Eesti, suretavad valge rassi välja, songivad me uhked metsad ja kuldsed viljapõllud üles ning – mis kõige hirmsam – vägistavad kambakesi meie ilusaid naisi. Paradiisis on vähe ruumi. Käigu pagulased tagasi sinna, kust tulid – põrgusse!
 
Aga põrgu muutub aina kuumemaks ja selle kõrvetav lõõm on juba kaugele Euroopa südamesse tunda. Need inimesed, kes nagu ehmunud metsloomad Euroopasse pagevad, ei ole oma hädades ise süüdi. Kurja juured on terroristid ja diktaatorid, kelle hirmuvalitsuse all mitmed rahvad piinlema peavad. Nii kaua, kuni kodusõdade suits ei haju, türannid märatsevad ja islamistid on sõgedusest pimedad, ei muutu miski.
 
Juba öökimiseni on nämmutatud fakti, et pagulane on samuti inimene. Ja inimlik oleks aidata neid, kes on kaotanud juba kodu ja mõne pereliikme. Muidugi on ka inimlikkusel piirid. Euroopa pole kummist, kõigile maailma põgenikele – ÜRO hinnangul on neid praeguseks ligi paarkümmend miljonit – ei leidu siin kohta. Isegi selline hõredalt asustatud riik nagu Eesti ei tuleks põgenikelaviiniga toime.
 
Pagulased toovad endaga probleeme, seda pole mõtetki eitada. Probleemid algavad juba küsimusest, kuhu pagulased majutada, kuidas neid ühiskonda lõimida. Paraku peab riik mõtlema ka sellele, kuidas Vahemere tagant tulnud inimesi natsimeelsete tüüpide eest kaitsta. Küsitav on seegi, kas riik, mis pole paarikümne aastaga suutnud "vanu tiblasid" lojaalseks kodanikkonnaks pöörata, on ühtäkki võimeline Aafrika või Lähis-Ida taustaga inimesi valutult õhtumaisesse ühiskonda istutama.
 
Palju neid pagulasi õieti on (või oleks), kes kavatsevad oma elu pikemaks ajaks Eestiga siduda? Neile võib ju eesti keelt õpetada ja neid kohaliku kultuuri eripäradega kurssi viia, kuid lõppeks kirjutatakse pagulaste vastuvõtmiseks kulunud summad (rahva raha!) ikkagi korstnasse, kui „külalised“ mõne aja pärast hoopiski rootslaste või soomlaste hõlma alla kolivad. Nõnda võibki Eestist juba lähitulevikus saada läbikäiguhoov, lahjat leent ja külma tuba pakkuv vahepeatus pagulaste paradiisiteel. Ehk olekski see eestimaalaste üldist meelsust arvestades parim stsenaarium võimalikest?
 
Suur rahvasterändamine hukutas isegi Rooma impeeriumi. Rooma ei oleks aga barbarite sissetungi tõttu langenud, kui riik poleks juba pikemat aega sisekriisis vindunud. Euroopa Liidu helgemad pead ei tohi seda ajaloolist seika unustada. Erinevalt sõjakatest gootidest ja frankidest (iroonilisel kombel on nimetatud hõimud sakslaste-prantslaste eelkäijad) ei kavatse süürlased või sudaanlased Euroopat oma ülevõimu alla painutada. Nad tahavad üksnes sooja aset ja tükikest leiba… või siis tasuvat tööd, korralikku autot ja kahtlemata ka rahu. Ainult rahu. Sedasama tahaks soovida ka kõigile pagulaspaanika all ägavatele eestimaalastele.