Iga aasta oktoobris, mil taas edumeelsemaid teadlasi-intellektuaale Nobeli medaliga tunnustatakse, algab ka Eestis sumin selle üle, kes "meie omadest" võiks olla nõnda noobli auhinna vääriline. Eeskätt unistatakse kirjandusauhinnast, mida peaks vaimusuuruse järele küünitaval väikerahval olema lihtsam kätte saada. Tammsaare ja Kross ei jäänud sõelale, nüüd sosistatakse vargsi Kaplinskist. Aga ainult väga vargsi.
Kas nii tibatillukese valdajate hulgaga keeles on üldse võimalik rahvusvahelist tähelepanu äratada? Kas nõudliku auhinnakomiteed liigutab eestlase pilgu läbi nähtud maailm, olgu see kuitahes meisterlikus kõnes ja vormis serveeritud, ka kõige nõudlikuma eurooplase maitsele kohandatud? Keele väiksus pole siiski tõke kõrgeimale kirjanduslikule aujärjele tõusmisel. Seda tõestab tõik, et islandlastel on oma nobelist olemas. Halldór Laxness pälvis Nobeli preemia juba 55 aasta eest. Tema tuumikteema, 19. sajandi ja 20. sajandi alguse rõhutud talunike võitlus õigluse ning tõe eest, mida Laxness kujutab romaanides "Iseseisvad inimesed" ja "Islandi kell", ei ole võõras eesti kirjanikelegi.
Maarahva olukord baltisaksa mõisnike meelevallas või kõlbelise tasakaalu säilitamine kolhoosides on aineringid, kus suure võimu ja väikese inimese vahelised pinged juba juuretasandile sisse kodeeritud, vaja ainult meisterlikku sulge, et need lahti harutada ja lugejate ette paisata. Meie lopsakas ajalugu pakub helde allikana määramatu hulga väärt materjali, on tuntud kurja, on tuntud head. Masside maitsega kompromissi tegemata, suurt lugu jutustades ja puhta mängulusti pärast vormi uuendades on võimalik need teemad põimida maailmakirjanduslikuks päranduseks. Aga prohvet mu sees juba sosistab õige vargsi, et sel sajandil näeb kogu planeet, kuidas Nobeli vaim pisikese Eesti vaimu suureks pärgab... Tuleb vaid lugeda ja oodata!
