Rahast me ei räägi
Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu,
eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti,
pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud.
Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad
haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt.
Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast
ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.
 |
| Giphy |
Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel
seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe
Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle
seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine
kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda
ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult
number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.
Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid
kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne
aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid,
raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on
palju õppida.
Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks,
mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele
eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu
vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis
sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante:
tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris
ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või
ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa”
asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu
küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid
aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks
„mamma” ja „taadu”.
„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta
see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda
probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide
arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud
uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei
peata.
Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi
kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel
ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud.
Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult
ülekilod, vaid iseseisvus.
Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida.
Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei
rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati.
Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis
sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad
vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks,
kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis
„toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil
„vähekindlustatud isikud”.
Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja
võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha,
et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse,
mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest
õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi
lillede. Jää siis ausaks!
