Olemise kaks vastandlikku poolust

Lein muudab erilised inimesed tavaliseks

Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"

Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?

Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.

Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.

Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.

Pixabay

Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse, aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera romaanist igatahes ei leidnud.

Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.

Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.

Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.

Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.

*

Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."

Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.

Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.

Kust leida iluvaigistit?

Halastada saab ainult külma südamega

Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.

Ilu painab, kriibib ja närib. Talumatu ilu. Karge ja kohutav. Millises apteegis müüakse iluvaigistit? Ei mahu kogu see ilu ju hinge ära. Peab vist kannatama, kuni vahukooremetsad sulavad ja maastiku must kohv ilmub suhkru seest taas nähtavale. Ainult mõru ja hapu teevad hingele head, magus – mitte kunagi.

Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.

Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.

Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.

Pakane toob rahu.

Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!

Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.

Lihtsameelsus teeb elu lihtsamaks

Ilma enesepettuseta sureb ka lootus

Igal aastal toetavad eestimaalased miljonite eurodega kõikvõimalikke sulisid ja kaabakaid. Meedias hoiatatakse pidevalt petuskeemide eest, kuid vaesed lihtsameelsed lasevad endale ometi kärbseid pähe ajada. Parandan: ega nad väga vaesed olla saagi, sest rahasummad, mis kelmide saagiks langevad, on üllatavalt prisked. Inimesel on olnud piisavalt tarkust, et endale sääste koguda, aga kuhu kaob mõistus siis, kui kogu see hoolega teenitud varandus vabatahtlikult sulidele kanditakse?

Omaette petturite klassi moodustavad igat sorti soolapuhujad ja uhhuu-teadlased (mis kole sõna meie ilusas keeles!). Rahval raha jagub, kui seda „investeeritakse” isehakanud terapeutide energiaseanssidesse või kaardimooride nõuandlasse. Lihtsameelsuse pealt saab kõvasti teenida.

Sel mündil on ka teine külg, hoopis teise mustri ja läikega. Naiivsus toidab idealiste, kes pole ikka veel kaotanud usku paremasse tulevikku, õiglase riigi võimalikkusesse ja igavesse rahuaega. Meeleheitele peab järgnema natuke lihtsameelset lootust, muidu pole mõtetki elada.

Pixabay

Lihtsameelsus toob ellu rõõmu ja lohutust. Vaata vaid, mida teeb üks magus kallis mesi – puhkev armastus – inimeseloomaga! Süda tõuseb saapasäärest pilvepiirile, kõhus lendavad kirjud liblikad, vahel ka maipõrnikad, ja kirelained kiigutavad hõbepurjedega laevukest õnnesaare rannikul. Kui ilus on armunu maailm! Ja kui tobe...

Armunu on alati lihtsameelne. Ilma lihtsameelsuseta jääksid aga suhted loomata, lapsed sündimata ja kromanjoonlaste sugu oleks juba koos mammutitega välja surnud.

Pulmad ja matused on sarnased – mõlemale eelneb lihtsameelsuse puhang. Paljud surmahaiged loodavad ikka paranemisele. Viimasesse staadiumisse jõudnud vähk jätab ellu vaid ühe inimese sajast. Ometi loodab haige, et tema on see üks, tahtmata mõeldagi, et küllap kuulub ta siiski nonde üheksakümne üheksa sekka.

Surm ei säästa kedagi, aga loota tuleb, isegi kui lootus muutub vahel enesepettuseks. Teisi petta ei tohi, aga ennast võib. Eriti videvikus. Lihtsameelsus teeb vikatimehe saabumise pisut talutavamaks. Surmatunnil, vaikselt pimedusse vajudes, vaatab inimene ju ikka elu ja valguse poole.

P.S.

Kas lihtsameelsuse vastand on raskemeelsus?

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Barokk on ägedam kui rokk

No assure you, the wall is down that parted their fathers.

Will it please you to see the epilogue,

or to hear a Bergomask dance between two of our company?

Shakespeare "Suveöö unenägu", V vaatus, I stseen

Shakespeare, kes oli sügavalt kiindunud Itaalia ajalukku ja kultuuri, keerutas oma tegelasi sageli itaalia tantsude rütmis. Tantsiti corantot, gagliardat, voltat ja bergamascat. Kõik need praeguseks unustatud renessansiajastu tantsud võluvad oma õhulise meeleolu ja vallatu taktiga. Aga tants, kui mõtlema hakata, on alati väljendanud inimhinge igatsust millegi kerge ja muretu järele, igatsust tõusta mudasest maast natukenegi kõrgemale. Inimene on ainus tiibadeta olend, kes tahab niiiiiiii väga lennata.

Renessansiga pöörati pilgud seljataha, kauguses kumavasse antiikaega. Kiriku türannia all devalveerunud ja protestantlikust liikumisest killustuva jumalakultuse kõrvale kerkis taas inimene kui isiksus, õrn, kaduv ja kordumatu. Järgnes pillav ja külluslik barokiajastu, tantsulisem kõigist eelnevaist. Baroki värvide ja vormide keerlev kaleidoskoop on tuntavas vastuolus tolle aja tumedusega. Verine Kolmekümneaastane sõda, nõiajahtide massipsühhoos, vaibumatud katkulained ja pidevad näljahädad pidid kogu Euroopa elanikkonna viima parandamatusse depressiooni. No kuidas sai sellise hädaoru kohale kerkida baroki vikerkaar?!

Pixabay

Kuulakem või paar takti 17. sajandi muusikat. Varane barokkmuusika on sädelev, sillerdav, mänguline ja siidjas. Kihiseb nagu šampus, taustal sadade väikelindude sädin. Kas Corelli, Lully, Purcell või Charpentier polnud kunagi masenduses, et nad sellist häbematult trallitavat muusikat lõid? Või oli see hoopis nende südamest sündinud protest maailma jõhkruse ja ebaõigluse vastu?

Charpentieri võidufanfaaridega "Te Deumi" prelüüdi on kuulnud ka need, kes klassikalisest muusikast grammigi ei hooli. Paratamatult kuuleb seda igal aastal, sest tegemist on ühtlasi Eurovisiooni tunnusmeloodiaga. Väga sobilik valik, sest ka Eurovisiooni värviküllane pillerkaar langeb kokku barokliku kergemeelsuse ja lõbujanuga. Barokk oli sama camp nagu eurolauluvõistlus. Moodi tulid parukad, sitsid-satsid, hõbepannaldega kingad, volangid ja rüüsid, siidisukad ja üleelusuurused mantlid. Maalikunst pakatas erksatest värvidest ja dünaamilistest stseenidest, sekka vähem või rohkem varjatud erootikat. Üks süüdimatu campi-lärakas teeb halli ja nutuse argipäeva värvilisemaks ja õige pisut talutavamaks.

Isegi vaimulik muusika, mille hulka kuulub "Te Deum", ei äga sünguse ja tõsimeelsuse ahelates. Jumalat kiidetakse rõõmsas ja tundelises toonis, nii nagu seda teevad praegusel ajal kirgliku esinemislaadiga gospelikoorid. Jumal, kelle poole tuleb pöörduda ainult pea maas ja peenike pihus, ei ole väärt kummardamist. Barokk ei karda mürgeldada taevariigi väravate taga.

Muidugi, kui räägitakse barokkheliloojatest, siis nimetatakse kõigepealt ikka kolme suurt: Bach, Händel ja Vivaldi. Nende herride ja sinjooride vägitööd jäävad siiski 18. sajandisse, kui moes olid rokokoo ja ohohoo. Horisondil paistis siis juba rangeid vorme austav klassitsism ja mõistuse võitu kuulutav valgustusajastu. Tollasest heliloomingust ei puudunud varasem sillerdus, kuid samas lisandus küpsust ja tõsidust. Parukad ei kadunud veel, kuid camp hääbus. Bach kõlab praegugi nii kaasaegselt, et täitsa kõhe hakkab. Aga lapsemeelne, parajalt vallatu mängulisus – seda 18. sajandil enam ei sallitud.

Ei saa märkimata jätta, et just barokiajastul hakkasid välja kujunema ooper ja ballett. Suur osa oli Päikesekuninga soosingul. Kogu Versaille oli nagu üks eputav teater luksuslike kostüümide ja dekoratsioonidega. Igal õukonnaliikmel oli oma roll, mida täita. Ooperi ja balleti edvistav maneerlikkus, täitmatu suurushullustus ning kunst-kunsti-pärast mõttelaad pärineb Päikesekuninga õuelt.

Klassikaline muusika, sealhulgas ooper ja ballett, saavutas tipu 19. sajandil ja on sestsaati ainult allamäge veerenud. Moodne sümfooniline muusika on kiirelt mööduv ja unustatav nagu popmuusika, millele "klassikud" ometigi agaralt vastanduvad.

Läki tagasi lättele ja kuulakem baroki kosutavat siristamist. Ehk teeme paar tantsutiiru ka. Kõige raskematel aegadelgi tahaks ju olla vaba ja õnnelik.

Itaalia meisterviiuldaja Marco Uccellini (1603 või 1610–1680) "Bergamasca":

Peaasi, et aitab

Ladina köögi hästihoitud saladused

Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin, et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega. 19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.

Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse, peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud, Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama. Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed, eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu imerohu järele ei rauge seetõttu iial.

Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95 aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20. sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi, kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama! Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.

Pixabay

Siiski leidub alati neid, kellele teadusliku meditsiini poolt pakutud imerohud ei kõlba. Mõni pöördub näiteks tagasi vana hea kärbseseene juurde. Keskajal püüti kärbeseenega ravida katku, tänapäeval puhastatakse sellega energiat. Moodne inimene paistab olevat oma räpase energiaga kogu aeg hädas, sest energiavälju puhastavaid drooge, tilke ja kristalle pakutakse paljudes esoteerikapoodides. Soovi korral võib endale koju tellida ka pendliga spetsialisti, kes majapidamise halvast energiast puhtaks küürib. Kuuldavasti läheb neil äri hästi.

Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda. Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal järele proovitud...

Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite, päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude” valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad, Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja tervist endale lubada.

Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.

Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi, aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske tagasi saada.

Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa: arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata. Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes, tuleb appi doktor Google.

Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk ja Jägermeister, usu mind!

Samal teemal:

Kuidas turustada imerohtu?

Suur eesti keele seletav sõnaraamat

Täieneb jooksvalt (vahel ka seisvalt)

Koostanud: Johannes Voldemar Tatraveski

A

Aabits – tatipiibel

Abielu – seksitapp

Abielunaine – seksitapja

Abielumees – seksitapuohver

Abielusõrmus – seksitapurõngas

B

Banaan – ahvileib

Bensiin – lollidiisel

C

Casanova – elektrijänes

Carmolis – mungapiss

D

Deodorant – pussupulk

Diisliauto – tossupann

E

Eesti – konnatiik

Eestlane – tiigikonn

F

Fanta – natsilimps

Fuck’i-sõrm – teletorn

G

Grillahi – vorstipõrgu

Grillvorst – vanakurat

H

Hapukapsas – gaasimaardla

Hapukurk – pohmastopp

Hapupiim – vissirops

I

Inimene – pärdik

Inimkond – pärdikukari

Instagram – ibakonto

J

Jockstrap – munakorv

Joodik – viinapump

Jooksja (sprinter, meessoost) – munakloppija

Jooksja (sprinter, naissoost) – piimaloksutaja

Jooksja (maratoonar, meessoost) – omletipann

Jooksja (maratoonar, naissoost) – või-masin

Jõulud (mustad) – jõuluvananaistesuvi

Jõulud (valged) – lumelabidapüha

K

Kanala – kukehaarem

Kilukonserv – vennashaud

Kondoom – viinerikile

Kulturist – lihapada

Kõrts – bensujaam

L

Lollpea (vaene) – frikadell

Lollpea (rikas) – pelmeen

Lõbumaja – lihaturg

Lõbulind – öökull

M

Mees – vorstilohistaja

Meesprostituut – vorstirent

N

Naine – mutt

Naissuguelund – mutiauk

Narkootikum – laks

Narkokoer – laksukutsa

Narkotest – laksukontroll

Näokreem – molumääre

O

Oktoober – puskarikuu

Orgasm – lõpp-peatus

P

Paksuke – rändrahn

Patarei – särtsujunn

Peaminister – ülemluiskaja

Peenis (lühike) – makaron

Peenis (pikk) – tankitoru

Peenis (väga pikk) – vabrikukorsten

Pesumasin – kaltsuloputaja

Pulmakleit – hullusärk

R

Raadio – plärapurk

Riigikogu – pätiurg

Rinnahoidja – tissipuur

S

Saun – vorstinäitus

Saunalava – vorstilett

Sealiha – notsulaip

Sigala – notsutürm

Siider – eidevurts

T

Telefon – mölaklots

Tossud – juustuburgerid

Trompet – tatitorbik

U

Uisk – jäälõhkuja

Ujumispüksid – juveeliseif

V

Vanapoiss – pulgahoidja

Vanatüdruk – neitsinahavedaja

Viinapits – napsupang

Õ

Õlu – mägrakusi

Õllekruus – mägrakusepott

Õllepruulija – mägrakusetaja

Õllesaal – mägrapeldik

Ä

Äi – eidetaat

Ämm – põrguvürstinna

Ö

Ööklubi – wismar

Öökull – lõbulind

Ü

Ülikond – gorillanahk

Üürnik – prussakas

Eesti vajab häid trolle

Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?

Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.

Onu Bella on üks esimesi artiste, keda ma oma lapsepõlvest üldse mäletan. Olin siis nelja- või viieaastane, kui ta mu teadvusse jõudis. Umbes samast ajast mäletan ka pereansamblit Sõnajalad. Onu Bella ja Sõnajalad – äärmuslikemaid vastandeid annab otsida. Aga selline see punaokupatsioonist toibuv Eesti oli. Hull aeg täis hulle inimesi. Ühed pidasid Onu Bellat labaseks rõvetsejaks, teised aga pesuehtsaks geeniuseks. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, paistab õigus olevat viimastel. Sõnajalgadest näitemänge ei tehta, Bellast küll. Draamateatri tükk ainult kinnitab Bella kui kordumatu kultuuriikooni staatust.

Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.

Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.

Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.

Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.

Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.

Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.

Lollitamine on lolluste paljastamiseks tõhus meetod. Heal trollil peab olema piisavalt nutti ja silmaringi, ilma nendeta lollused sihile ei jõua. Praegugi kõigume kaose serval, maailmas näib valitsevat korralagedus. Just sellisel ajal on nõudlus heade trollide järele pakiline. Hädasti on tarvis ka õpetajaid, politseinikke, päästjaid, õdesid, bussijuhte ja keevitajaid. Aga kõige suurem tööjõupuudus valitseb trollide sektoris.

Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.

Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.

Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahva keeles leidus tõepoolest pea igale taimeliigile mitu nime. Vahel isegi rohkem kui mitu. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ja esitas need raamatus "Eesti taimenimetused" (1993). Enam kui 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta tuleb keskmiselt viisteist erinevat nime. Keeleline küllus ja värvikirevus, mille erinevad Eesti piirkonnad oma traditsioonide ja tavadega loovad, väärib kahtlemata tähelepanu, hoolt ja väärtustamist.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Otse loomulikult hinnati kõrgelt ravimtaimi. Vanemad ravimtaimede nimed olid lihtsad ja konkreetsed: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi jt. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond erinevat nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi või luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda ka köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküüst, siis tea, et need kõik on kibuvitsad. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Köha vastu kasvatavad metsad ja niidud hulga rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kahtlemata põdrasammal. Tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt ühestki apteegist, selle asemel pakutakse islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga (õigemini samblikuga), kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu maailma metsavööndis. Vaevalt et vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused võivad vahel segadust tekitada, sest üht ja sama nimetust võidi erinevais paigus kasutada erinevate taimeliikide kohta. Näiteks sinililleks on mõnel pool hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike või nii-öelda teaduslike nimetuste asemel julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Iga laulupidu on tragöödia

Püha maad rüvetatakse ikka edasi

Laulupeod muudavad mind alati kurvaks. Tänavune noorte laulupidu, mis paduvihma kätte jäi, murdis südame päris pooleks. Õudselt kahju oli vaadata väikseid lapsi, kes läbimärgadena ometi rõõmsalt laulda püüdsid. Aga ei vihmavalangud ega kõrvetav päike tee hingele eriti liiga. Ilmataat on tujukas, ent õiglane: ta kohtleb võrdselt nii noort kui vana, pühakut ja patust. Kurvaks teeb hoopis räige kontrast pidu- ja argipäeva vahel.

Kui tuhanded inimesed vihma trotsides eestimeelseid laule laulavad, peaks see olema kinnitus meie kõigutamatust ühtsusest. Peotuli kustub aga kiirelt ja kuri argipäev tungib jälle aknast sisse. Need, kes eile üheskoos laulsid, lõikavad täna üksteisel kõrid läbi. Aastate jooksul on presidendid kutsunud rahvast üles kokku hoidma, Eestit korda tegema ja õmblusteta ühiskonda looma. Ehk siis: söögem saia, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha. Paraku kukuvad presidendi kõnepuldist pillatud mõtted viljatule betoonile. Pidupäeva kõnesid ja laule ei võeta argipäeva kaasa.

Ega kogu aeg saagi pidu ja pillerkaar olla. Normaalne inimene tahab aeg-ajalt pidutseda, sest tavaelu tähendab tööd, vaeva, raskusi, kibedust ja koledust. Normaalne inimene peaks olema ka parajalt üllas ja teistega, eriti oma hõimlastega arvestama. Eesti on ju meie ühine vara, meie hindamatu kalliskivi. Tegelikkuses aga... Ei taha seda lauset lõpetadagi. Piisab vaid, kui heita korraks pilk sellele, mis toimub riigikogus.

Noorte laulupeod sisendavad küll usku ja lootust, et järeltulevad põlved on ehk mõistlikumad. Kõige toredam on jälgida pisimate lauljate ettekandeid, sest mudilane pole veel ära õppinud, kuidas olla õige silmakirjateener. Aga küll ta selle ära õpib, ega muidu suureks kasva. Noortel on ideaalid, vanadel kogemused. Ja kogemus ütleb, et ideaalid ei maksa midagi.

*

Tänavune noortepeo teema "Püha on maa" pole muud kui soe õhk. Aga paatos ongi selline. Kui suur õhupall sooja õhku täis pumbata, kerkib see kõrgele, tõuseb paatose ja ilukõnede toel halli Eestimaa taevasse. Sealt avaneb panoraamne vaade meie väikesele kirjule rahvakillule. Tänu paatosele näeme rohkem ja mõistame iseend paremini.

Püha maad, millel see kirjumirju rahvas askeldab, rüvetatakse ja reostatakse endistviisi. Võib ju laulda: "Las jääda ükski mets", aga kes seda kuulab? Hiied küntakse üles, silmalätted aetakse kinni, ristipuud võetakse mootorsae kräunumise saatel maha. Nii lihtsalt pühadus kaobki.

Palju seda püha eestlase hinges üldse leidub? Pühalikkus seondub paljudele vist eeskätt harduse ja alandlikkusega, ehkki pühaduse kogemine võib olla teinekord suisa häbitult joovastav. Püha põllumaad saab harida ka naerusuiselt, mitte tingimata hambad ristis ja higileem otsa ees.

Meie hümnil on pealkirjaks "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ometi lauldakse seda enamasti surnumatja hääle ja näoga. Ei paista see tohutu õnn ja rõõm kusagilt välja. Isegi noortepeol rahvast vaimustanud "Mu rõõm on lõputu" kõlab viisi poolest nagu leinamarss. Nojah, eestlane ei tohi ju tundeid välja näidata... Eesti hümn peaks olema hoopis Lady Gaga "Poker Face".

Samal teemal:

Minu arm ei parane

Kes tahab maasikaid korjata?

Eesti marjad otse Poolast!

Esimesed maasikad on valmis. Paljudel puhmadel valendavad veel ilusad lihtsad õied, mis imeväärse kiirusega punasteks marjadeks paisuvad. Tõsi küll, taimeteadlased ütlevad, et maasikatel polegi marju, on hoopis viljad. Maasikas on korraga rüüs- ja koguvili. Sisaldab rohkelt C-vitamiini ja rauda. Kasvatatakse kõikjal parasvöötmes. Euroopa riikidest on suurimad maasikakasvatajad Hispaania ja Poola.

Kui turuletil kenadele punapõsksetele maasikatele peale vaadata, tahaks uskuda, et tegemist on tõesti Eesti omadega. Paraku tegutseb magusas maasikaäris endiselt sulisid. Nalja tahad kuulda? Araabia numbrid on pärit Indiast, ameerika mäed Venemaalt ja eesti maasikas Poolast.

Pixabay

Kes ei armastaks maasikaid? No neid ikka on, allergikud näiteks. Maasikas, va saadan, kipub olema üks kõige allergeensemaid marju maailmas. Aga üldiselt seostub maasikas ikka millegi heaga. Ilm on nagu maasikas, öeldakse kenal selgel suvepäeval. Meenub, et Toomas Hendrik Ilves võrdles ühes presidendina peetud aastapäevakõnes Eestit metsmaasikaga. Väike, armas ja visa – see kehtib nii maasika kui ka meie riigi kohta.

Maasikas võib olla vahel päris piinlik – eriti kaela peal. Ennemuiste kasutasid neiud aga huulte toonimiseks just toorest maasikamoosi. Need musid pidid küll hästi maitsema! Metsmaasikad lükiti sageli heinakõrre otsa, teinekord kanti neid isegi kaelas. Milleks pärlid, kui kalleid ehteid võib otse metsa alt noppida.

Jah, metsas veel maasikaid leidub, kui ainult tead, kust otsida. Aga kultuurmaasikate kasvatus kiratseb. Kasvatajad nurisevad, et keegi ei taha enam korjama tulla. Igatahes mitte eestlased. Maasikapõldudel vihuvad peamiselt ukrainlased, moldaavlased ja usbekid. Vaat, kuidas ajalugu teeb uperpalle: üheksakümnendatel käisid eestlased Soomes maasikal, nüüd käivad ukrainlased Eestis. Maasikapõld ei valeta, me oleme rikkaks riigiks saanud.

Eks maasikakorjamine ole raske töö. Makstakse vähe. Paras orjatöö, ühesõnaga. Paneb imestama, miks on marjakasvatuses endiselt nii suur osa inimtööjõul. Meil on olemas tehisaru, igasugu jutu- ja pakirobotid, ka isesõitvad autod on juba käega katsutav tulevik, kuid maasikaid korjatakse ikka nii nagu mõisaajal. Ainult kupja piits ei plaksu. Kas tõesti pole veel leiutatud täisautomaatset marjakorjamiskombaini?

Keegi peab need marjad ikka ära korjama. Tahaks ju libistada maasikamoosi pühapäevahommikusele pannkoogile. Kui inimesed ei korja, eks tuleb siis musträstad appi paluda. Neilegi maitsevad maasikad.

Lesed lendavad taeva all

Kuidas päästa maailm? Kogu võim tuleb anda naistele!

Rahuajal leiutatakse kodumasinaid – ikka selleks, et oleks vähem vaeva. Sõjaajal leiutatakse tapamasinaid – ikka selleks, et oleks rohkem laipu. Sõjakaarikud ilmusid lahinguväljale üle 4000 aasta tagasi Mesopotaamias. Keskaja lõpul hakkasid paukuma tulirelvad. Tankid on surma külvanud alates Esimesest maailmasõjast. Vietnami sõda on nimetatud ka helikopterite sõjaks, ehkki ameeriklastele need võitu ei toonud. Ukrainas käib esimene droonide sõda.

Pixabay

„Droon” on tuletatud inglise sõnast drone, mis tähendab isamesilast. Eesti keeles nimetatakse isamesilasi õieti leskedeks. Seega – kas praegu käib hoopis leskede sõda? Aga mesilaslesed ei ole üldse sõjakad, neil pole mürki ega nõelagi. Lesed arenevad viljastamata munadest ja nende ainus eesmärk on tagada mesilaspere järelkasv. Pärast suguakti nad surevad.

Kogu töö teevad ära emased. Ka taru valitseja on emane, kes on füüsiliselt teistest mesilindudest suurem. Kui võtta arvesse, et mesilased sumisesid siin planeedil juba sauruste ajal, üle saja miljoni aasta tagasi, on nad oma evolutsioonilises arengus inimkonnast kõvasti ees. Algsed mesilased olid lihasööjad, putukariigi kiskjad. Nad elasid üle Maaga kokku põrganud asteroidi, jääaja ning teised kataklüsmid. Pikapeale said neist rahu armastavad olendid ja kogu maailma aednikud, kes võtsid enda hooleks tolmeldada kõikvõimalikke taimi.

Mesilane on peaaegu ainus putukas, kes lasi end inimesel kodustada. Kõne alla tulevad veel siidiussid, kes on õigupoolest liblikad. Inimene õppis tundma mesilase peent kokakunsti, salajase retsepti järgi valmistatud jumalikku rooga, mett. Aga mine tea, võib-olla kodustas kaval mesilane hoopis inimese. Määris talle mett moka peale.

Inimesel on mesilaselt küllaga õppida: töökust, hoolsust ja täpsust. Ka seda, kuidas üles ehitada ideaalne ühiskond, mis kestaks muutumatult miljoneid aastaid. Siin pole mingit suurt ja keerukat nippi. Kogu võim tuleb anda naistele, nemad teavad, kuidas pere ja riigi eest kõige paremini hoolitseda. Mehed sigitagu lapsi ja kaunistagu sohvat. Las naised tegutsevad. Mehed on inimkonna tuksi keeranud, nende võim pole end õigustanud. Nüüd peavad naised korra majja lööma, puhastama kärjed ja tolmeldama tuhandeid ahtraid õisi, et need viimaks vilja kannaks.

Tagasi lihtsate asjade juurde

Mida mõista, mida hukka mõista?

Kirjandus kipub tihti jääma muusika, filmide ja teatri varju, kuhugi kultuuri ääremaale. Raamatuid, mille sisu oleks paljudele tuttav ja mis tooks kaasa elavaid üldrahvalikke arutelusid, sünnib aina vähem. Kirjandusest kõneldakse peamiselt siis, kui mõni kirjanik on suure jamaga hakkama saanud. Ehk siis poleemikat ei tekita mitte teosed, vaid nende autorid. Olgu nad siis elavad või surnud.

Kirjanike-küüditajate juhtum (nimetagem seda nii) sai näiliselt alguse kirjanike maja seinale kinnitatud Smuuli bareljeefist. Ühed nõuavad mahavõtmist, teised allesjätmist, ehkki kirjanikkond on oma otsuse juba langetanud. Monumendisõjad pole Eestis sugugi haruldased, lahinguid on peetud nii vabadussamba, pronkssõduri, Pätsi pea kui ka disko-Joala pärast. Rääkimata sellest, et punamonumendid langevad nagu doominokivid. Kas Smuuli bareljeef on üks neist? On see punategelase või andeka kirjamehe mälestusmärk?

Pixabay

Monument ei ole pelk kujunduselement, see on sümbol, mis kannab tähendust ja oma aja vaimu. Ka kirjandusteosed on monumendid. Kui mõni autor satub mis tahes põhjusel ebasoosingusse, hakatakse ka tema teoseid kraanaga maha võtma ja buldooseriga ümber lükkama. Demokraatlikud ja diktatuursed ühiskonnad on ses mõttes õõvastavalt sarnased. Tuleb kümme korda mõelda, enne kui kivist ja paberist monumente kõrvaldama asutakse, sest hävitatut on hiljem väga raske taastada.

Jah, Smuul ja Vaarandi osalesid küüditamises. Küüditamine on inimsusvastane kuritegu. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui Smuul ja Vaarandi peaksid imekombel elus olema (üks 101-, teine 106-aastane), võiks nad kohe praegu kohtupinki saata. Ent surnuid pole aus üles kaevata ja nende üle õigust mõista. Nad ei saa ennast kaitsta.

Tühistamine on moes ja sageli ka õigustatud. Aga kõike, mis vastukarva, ei saa tühistada. Kui Smuul ja Vaarandi nende nooruspattude pärast meie kultuurist välja visata, jääksime kõik natuke vaesemaks. Vaarandit tühistades tuleks ära keelata ka „Saaremaa valss”, millele poetess teadupärast sõnad on kirjutanud. Kas keegi suudaks asemele kirjutada paremaid sõnu? Või peaksime hakkama „Saaremaa valssi” laulma soomekeelsena?

Smuuli näidendid tuleks kampaaniakorras teatrite mängukavadest välja rookida, sealhulgas „Polkovniku lesk”, „Lea” ja „Kihnu Jõnn”. Eesti Televisioon peaks lõpetama igaveseks kultusfilmi „Siin me oleme” näitamise, sest see põhineb ju küüditaja-stalinisti tekstil. Ka äsja esilinastunud „Suvitajad” tuleb ära keelata ja sulgeda erifondi, nagu tehti soovimatute teostega nõuka-ajal. Eesti muutub siis kõvasti õiglasemaks ja puhtamaks paigaks, eks ole.

Smuuli-Vaarandi juhtum tõstatab igipõlise dilemma: kas inimest kui kodanikku ja inimest kui loojat saab teineteisest eraldada? Ja kui, siis millistel tingimustel? Mida mõista, mida hukka mõista? Ärme aja asju väga sapiseks. Looming iseenesest ongi juba skisofreeniline nähtus. Näitleja mängib iga päev seda, kes ta tegelikult pole. Kunstnik loob vorme, mida reaalsuses sellisel viisil ei eksisteeri. Kirjanik kirjeldab üksikasjaliselt seda, mida pole olemaski olnud. Kodanikul ja loojal saavad olla erinevad identiteedid, mõtted ja motiivid. Kodanik tuleb kuritegude eest hukka mõista. Loojat tasub tema ajatu loomingu eest kiita ja meeles pidada.

Kirjaniku parimad (ehkki ka halvimad) omadused avalduvadki tema loomingus. Dickens olevat eraelus olnud kohutav inimene, kuid kui humanistlikud, soojad ja helged on tema raamatud! On elavate eesti kirjanike seaski põrgusigidikke (nimed jäägu nimetamata). Kui need põrgulised jätavad endast aga maha väärt loomingu, tuleb neile paljugi andeks anda.

Lõppsõna annan Debora Vaarandile. Keerulistel aegadel, viiekümnendail, pani ta kirja värsid, mida tasub ikka ja uuesti üles otsida, eriti praegu, kui ajad on taas keerulised.

Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldale paisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaigub
igasse maailmajakku.

Pipi Pikksukk pidas pidu

Algriimidel ei tule lõppu

Anna andeks, andekas Anna, aga... Eesti keel on väga algriimiline. Regivärsi meeldejätmiseks sobivad assonantsid ja alliteratsioonid imehästi. Lisaks kätkeb algriim erilist väge, mis äraleierdatud lõppriimis kipub paraku liiga sageli kaotsi minema. Ehk peitub põhjus ka selles, et linnulaulgi koosneb peaasjalikult algriimidest.

Laulab tihane: ti-ti-ta, ti-ti-ta! Rukkirääk: krääk-krääk! Tuvi: turr-turr-turr, kuu-ku-kuu! Järvekaur: kluii-ko, kluii-ko, knarr-knorr! Laulurästas: kiri-küüt, kiri-küüt! Vint laseb muidugi: vint-vint-vint, mul on rinnas lint! (Kalevipoja sissepõige: kuku sa kägu, kuldalindu, häälitsele hõbenokka... Kui sa ei kuku, kukun ise, pajatele pardikene...) Paljud inimesed tahavad olla laululinnud, kuid linnulaul ise kipub tihti kõrvust kõrvale libisema.

Lindudest veel. Kes ei teaks seda kõige kuulsamat loitsu, millega lugematul hulgal lapsi on terveks ravitud: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi. Teine algriimiline salm, mida igaüks juba maast-madalast kuulnud, sisaldab vanarahva ilmatarkust: kured lähvad – kurjad ilmad, haned lähvad – hallad maas, luiged lähvad – lumi taga.

On ka algriimilisi kõnekäände: kolm korda kohtuseadus, maast madalast, taga targemaks, selge nagu seebivesi. Või: kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, käbi ei kuku kännust kaugele, ausõna – auke täis, noh on norimissõna. Ära pane pead pakule, kui tuli tuha all hõõgub!

Vanemast rahvaluule kihist võib leida teravmeelseid ütlemisi ja kõnekujundeid, mis praegu enam aktiivselt ei käibi, näiteks: tegi leivale tee lahti (võttis söögi alustuseks viina), püksid sõeluvad püüli (tunneb hirmu), ei ole rege ega ratast (puudub sõiduvahend), ei sõrga ega sarve (pole koduloomi), kaugele kaunis (petlikult ilus), ei kanna hiirt ega harakat (jää on õhuke), saab sarjaga sauna viia (on palju lapsi), viskab vinklisse (läheb magama), ajab seanaha selga (abiellub enne vendi-õdesid). Laisklejale öeldi: viska viisud jalast, pane pastlad otsa! Kes aga asjatult ootama pidi, võis vihaga käratada: oota nagu surnu persest peeru!

Mitu põlvkonda lapsi on üles kasvanud Pipi Pikksuka seltsis. Karlsson Katuselt peaks ka kõigile tuttav tüüp olema. Mõlema tegelase algriimilised nimed on eesti keelde nagu valatud, kuid rootsi keeles kõlavad need hoopis tagasihoidlikuma efektiga: Pippi Långstrump ja Karlsson På Taket. Hämmastav, kuidas tõlge võib olla originaalist etem.

Näiteid jagub veel. Seiklusjuttude kuninga Jules Verne'i "Saladuslik saar" esineb originaalis erakordselt koleda kirjapildiga: "L'Île mystérieuse”. Omal ajal väga populaarse inglise kirjaniku William Somerset Maughami romaan ”Kuu ja kuuepenniline” oleks samuti nagu eesti keeles loodud, ent originaali kaanel seisab hoopis: ”The Moon and Sixpence”. Ei mingit linnulaulu!

Ega minagi ole algriimi väest puutumata jäänud, ehkki varasemalt vupsasid algriimid mu sule alt kergemini kui praegu. Mu esikromaan „Kaljud ja kameeleonid” sisaldas lisaks pealkirjale teisigi assonantse-alliteratsioone. Need sündisid iseenesest, mingi ürgtaju ajel vist. Intuitiivsest tahtmisest kõnelda lindude keelt. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.

Muide, millal maksad memme vaeva?!

Kuidas leiutada jalgratast?

Ainult madalalaubaline läheb kõrgepingeliini näppima

Enamik inimesi ei taipa, kuidas e-valimised toimivad. Pole hullu, enamik meist ei tea ka seda, kuidas töötab internet, telefon või sügavkülm. Ometi kasutatakse neid iga päev. E-häälte õigsust kahtluse alla seada on muidugi lihtne – mis pole paberile kantud ja kivisse raiutud, on ju saatanast! Füüsilise, silmaga nähtava ja hambaga näksitava maailma kõrvale asunud digireaalsus tekitab mõnes vanema põlvkonna esindajas kahtlemata umbusku. Noorem rahvas seevastu ei kujuta ettegi, mida tähendab käsitsi kirjutatud kiri, mis on ümbrik või mark. Tuludeklaratsioon näpus – järjekord maksuameti ukse taga. Pangateller loeb sularaha peo peale. Perearsti dešifreerimatud varesejalad kortsunud ravimiretseptil. Kõik see on minevik. Korraga nähtav ja nähtamatu digimaailm suunab, laseb, lubab, käsib.

Sada aastat tagasi ei teadnud inimene, et tal on vaja internetti. Mida pole kogetud, selle järele ei tunta ka igatsust. Pikka aega unistati hoopis kiirest transpordist. Muinasjutud lendavast vaibast või seitsme penikoorma saabastest on selle peegeldus. Tõldade ja vankrite ajastul võis Tallinnast Tartu reisimiseks kuluda oma kolm päeva. Nüüdsel ajal tundub kolm tundigi kohutavalt palju. Aega napib, sest inimloom on muutunud kärsitumaks.

Pixabay

Irooniline, et kondiauruga töötav ratas ilmus maanteedele enam-vähem samal ajal kui bensiinimootoriga auto. Miks läks jalgratta leiutamisega nii kaua? Noh, hobused olid ju olemas, hüppa aga sadulasse ja kihuta nagu tuul! Esimese ratastega „jooksumasina” olevat konstrueerinud juba Leonardo da Vinci õpilane Salaì, ehkki vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad. Saksa parun Karl von Drais leiutas 1817. aastal seadeldise, mida peetakse üksmeelselt jalgratta esiisaks, kuid populaarset liiklusvahendit sellest ei saanud. Enam-vähem sõidukõlblikud jalgrattad hakkasid ringi vurama alles 19. sajandi lõpus.

Umbes samal ajal tegid julgemad insenerid ennustuse: varsti-varsti hakkavad kõik autod sõitma elektriga. 125 aastat on möödas ja „varsti-varsti” pole ikka veel käes. Inimkond on enam kui sajandi nautinud elektrivalgust, raske on leida masinat, mida ei oleks võimalik elektriga käima panna. Autondus ei saa aga kuidagi fossiilsetest kütustest lahti. Elektriautode arendusse pole aastakümnete vältel piisavalt investeeritud. Naftaärikate vandenõu? Mine tea. Kui seda musta ollust nii hasartselt maapõuest välja ei pumbataks, oleks pool rohepööret juba tehtud.

Mugavus on leiutaja surm. Tehnoloogia areneb ainult rahutuse tuules. Kui külm sõda poleks pingeid USA ja Nõukogude Liidu vahel üles kruttinud, oleks inimkonnal vist praeguseni Kuu peal käimata. Mõlemad – kapitalistlik ja kommunistlik leer – teadsid, et võidurelvastumine ilma mitmekülgse tehnoloogilise arenguta ei taga edu. Kommunistid jäid lõpuks alla, sest jäik plaanimajandus (rääkimata muudest lollustest) pärssis teaduse arengut. Venemaa kõrval on uus oht demokraatlikule maailmale Hiina. Tõsi küll, lääs ei suuda ilma hiinlaste odava rämpsuta enam elada. Tiktokita samuti mitte. Hiina vajab aga lääne valuutat. Kui lääs uinub, põrutab Hiina oma tehnoloogilise tasemega ette.

Tihtipeale sünnivad nutikad ideed kogemata. Nii mõnigi geniaalne lahendus võib olla väga lihtne. Kanadalane James Naismith leiutas korvpalli. See juhtus ajal, mil esimesed autod-jalgrattad juba tänavatel ringi veeresid. Esialgu kasutatigi mängus tavalisi korve, mis riputati väljaku kumbagi otsa. Kui mängija skooris, pidi keegi redeliga üles ronima ja palli korvist välja õngitsema. Siis tuli aga ühel nupuvennal, kelle nimi ajalugu kahjuks ei mäleta, hea mõte: lõikame korvil põhja alt! Mõeldud-tehtud. Mäng muutus hoogsamaks ja rõõmu kui palju.

10 fakti Eesti kohta, mida sa varem ei teadnud

1.
Eesti vapi peal olid algselt kolme lõvi asemel Viisk, Põis ja Õlekõrs.

2.

Eesti suurim veeloom on emajõehobu.

3.

Pühajärve kaldal asub Pühademunamägi.

4.

Kõige pikem eestikeelne sõna on astelpajumarjaliköörikommikarbikaanepildikoopiamasinakruvikeeraja.

5.

Eesti kõige kõrgem, jämedam ja vanem puu asuvad kõik saeveskis.

6.

Eesti parim vigursuusataja on Sildarulage.

7.

Kalevipoja lemmiktoit on Kalevi šokolaad hakklihakastmega.

8.

Eesti joodikute lipuvärvid on üleni sinine, väga must ja viru valge.

9.

Käesoleva sajandi kõige populaarsem eesti mehenimi on Nublu.

10.

Maailma kõige ägedamad inimesed räägivad emakeelena eesti keelt.

Vana ja paks, loll veel pealekauba

Rahast me ei räägi

Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu, eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti, pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud. Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt. Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.

Giphy

Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.

Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid, raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on palju õppida.

Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks, mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante: tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa” asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks „mamma” ja „taadu”.

„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei peata.

Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud. Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult ülekilod, vaid iseseisvus.

Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida. Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati. Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks, kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis „toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil „vähekindlustatud isikud”.

Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha, et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse, mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi lillede. Jää siis ausaks!

Teateid loomariigist

Tigu hakkas kiirabiarstiks.

Antiloobist sai antivakser.

Brasiilia lehmad annavad tänasest ainult kookospiima.

Kassi nurrumootor läks rikki.

Porikärbes jäi mutta kinni.

Ninasarvik mängis ninatarka.

Kaelkirjakule kingiti 10-meetrine pärlikee.

Leopard õpib täpitähti.

Tihane on vihane.

Uus kuum paar: Okasroosike ja Okassiga!

Mesilane ei leidnud nõela heinakuhjast.

Kaheksajalg sai sajajalgse peale kadedaks.

Skorpionid asutasid skorporatsiooni.

Prillmadu pidi silmaarsti juurde minema.

Tutvumiskuulutus: Reinuvader otsib Haavikuemandat, Võsavillemitel mitte tülitada.

Politsei leidis känguru kukrust neli püstolit ja kilo laskemoona.

Kõik koerad on jõhkrad kassistid.

Pullivend lüpsis rahalehma.

Jääkaru joob pingviina.

Vihmaussi sussid läksid krussi.

Eesti kirjanduse päev läheb varsti looja?

Miks ma kardan eesti kirjanikke

Täna peetakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Ema- ja omakeelse kirjavara püha. Iseenesest väga tore ja kiiduväärt, aga kõva peokära kuulda ei ole. Eesti kirjanduse päeva tähistatakse nagu 104-aastase memmekese sünnipäeva. Lilled on laual ja tort lahti lõigatud, soovitakse palju tervist ja õnne, kuid samas teavad kõik, et ega see hällipäevalaps enam kaua vastu pea. Juba homme võib vedru välja visata.

Pixabay

No miks selline pessimistlik toon? Asi selles, et kirjandus on juba ammu loovutanud oma koha audiovisuaalsetele kunstidele, kipub teine marginaliseeruma ja kopitama. Olgem ausad, enamike lugejate jaoks on kirjandus ennekõike ajaviide, mõnus lõõgastumise ja patareide laadimise viis. Ajaviitmisvõimalusi on praegusel ajal aga lõputult. Ekraanid ammendamatu sisuga tõmbavad inimest rohkem kui see kokkuköidetud paberikuhi, mida raamatuks nimetatakse. Omakeelsel kirjakultuuril on pealegi väga raske konkureerida rahvusvahelise massikultuuriga.

Egas lugejad kuhugi kao. Minu kristallkuulike teab rääkida, et juba lähitulevikus muutuvad raamatusõbrad vinüülifännide sarnaseks pöialpoistekarjaks. (Pöialpoisid on teatavasti need, kes ronivad hiiglase õlgadele, et näha kaugemale.) Vinüülplaatidele ennustati täielikku kadu, kuid nüüd on hoopis CD-plaadid väljasuremisohus, samas kui vinüülid on teinud läbi imelise renessansi. Kui kirjandus peakski hääbuma, sünnib ta varsti jälle. Ilukirjanduslik raamat jääb siiski nišitooteks, massidele võõraks, aga huvilistele armsaks.

Pean tunnistama, et minul ei ole nüüdisaegse eesti kirjandusega sooja suhet. Ei mäletagi, millal viimati raamatukogust midagi laenutasin. Esinemas-rääkimas on käidud küll. Omamaisel ilukirjandusel on paratamatult sõnnikuhais man, parimad tomatid ja kurgid kasvavad ju ausa sita peal.

Ei, ma ei krimpsuta eesti kirjanike loomingu peale nina. Hoopis kardan. Kardan vaimustuda, kardan muutuda mõne kirjaniku andunud fänniks. Sellisel juhul ei saaks ma ise enam ridagi paberile panna. Imetlus andekate kirjanike vastu teeb jõuetuks. Ere vaimuvalgus pimestab.

Jah, parem jään oma hämarasse koopasse nagu nahkhiir.

*

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.

Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,

loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt

läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-

poegade näljase sädina pesakastides

luuletajate peade kohal. Mida kauem

elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,

et elad saarel, mis on vana ja kulunud

ja selle saare all on teine saar,

lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,

kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin

ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.

Jaan Kaplinski

Samal teemal:

Ääremaastuv kirjandus

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita

"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.

*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.

*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!