Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju

Ka positiivsel mõtlemisel võib olla hukatuslik mõju

Kõik on halvasti ja aina hullemaks läheb. Selline mõtteviis kuulub optimistile, sest pessimist usub, et põhi ongi juba käes ja enam hullemaks minna ei saa. Tervemõistuslik optimist loodab parimat ja valmistub seejuures ka halvimaks. Pessimist kardab alatasa halvimat, kuid on valmis parimaks.

„Tuleb mõelda positiivselt!” laulavad ime- ja tavatohtrid ühel häälel. „Tõbi kargab kallale siis, kui inimene on stressis. Suurem osa haigusi tekib vale mõtlemise tagajärjel.” Aga pessimist vaidleb ikka vastu: „Kuidas ma saan positiivselt mõelda, kui kõik – absoluutselt kõik – on halvasti?!” Nõiaring missugune.

Põhjalikult on uuritud inimesi, kes elanud vähemalt 100-aastaseks. Mis neil ühist on? Esiteks võib juba palja silmaga näha: nende seas pole ühtegi ülekaalulist. Kui ihule lisandub liigset rasva, tiksub ühtlasi vähemaks eluaastaid. Kiikame ka loomariiki: rasvunud kanad ei mune ja paksud kassid ei püüa hiiri. Kusjuures, rasvumine on vaid koduloomade tõbi. Metsloomad püsivad alati vormis, nende kõõlused on sitked ja lihased trimmis. Kui ka inimesed elaksid rohkem metslooma kombel ning vinnaksid end mugavuste ja luksuse solgitünnist välja, oleks neilgi lootust.

Veel üheks 100-aastasi ühendavaks lüliks on alkoholist ja suitsetamisest hoidumine. Mõõdukas tipsutamine ei paista eluiga vähendavat, kuid tõrvapulkade tossutamine teeb seda igal juhul. Samas olevat pikaealiste rekordinaine, 122-aastaseks elanud prantslanna Jeanne Calment olnud kirglik suitsetaja. Erand kinnitab reeglit? Mis puudutab aga toitumist, siis siin lähevad eeldused ja faktid oma teed.

Ülivanakeste toidulaud kipub olema väga erinev. Enamik neist on lihasööjad, vanu taimetoitlasi kohtab harva. (Samas tuleb arvestada, et veganlus pole kunagi olnud massiline ja praeguste saja-aastaste võimalused lapsest saati taimetoitu tarbida on olnud väga piiratud. Eks aastakümnete pärast selgub, kas tänased taimetoitlased elavad kokkuvõttes kauem või mitte.) Mõni uuring näitab, et pikaealisuse tagavad piisav kogus D-vitamiini ja Omega3 rasvhapped, mida võib leida näiteks mereandides. Mine võta kinni, ehk on ka jaapanlaste pika ea saladus selles, et nad rohkelt kala, vähilisi ja limuskeid vitsutavad?

Aga tagasi positiivse mõtlemise juurde. Jah, see on midagi, mis samuti kõiki saja-aastaseid ühendab. Rõõmus meel ja lahke süda toovad rohkelt eluaastaid. Miskipärast tahetakse ka need ilusad omadused keemilisteks ühenditeks moondada ning serotoniini või dopamiini sildiga purki pista. Kas rõõmu saab apteegis müüa ja lahkust veega alla neelata? Kas muretsemise vastu saab vaktsineerida? Ei, ei, ei.

Oleme harjunud kõike tarbima, sealhulgas rõõmu. Igale emotsioonile on hinnasilt ja säilivustähtaeg külge kleebitud. Aga rõõmu ei saa manustada, süstida ega mingil muul viisil väliskeskkonnast kinni püüda ja omandada. Rõõm peab tärkama inimese enda sees. Loomulikult, orgaaniliselt ja aastaringselt nagu haljas taim. Ja ikka sigineb pähe kiuslik küsimus: „Millises aianduspoes neid rõõmutaime seemneid müüakse...?”

Ka mure tärkab inimeses endas, ehkki mugavam on kõigis hädades süüdistada halba ilma, halba valitsust, halba töökohta ja halbu pereliikmeid. Aga kui ümbrust muuta ei saa, kas pelgalt suhtumise muutus toob kasu, meelerahu ja õndsust? Positiivne mõtteviis ei päästa kedagi, kui öösel prõmmivad ukse taga võõrad mehed ja vaksalis ootavad vagunid sõitu Siberisse. Saatus jääb inimese käeulatusest välja.

Pessimistid on skeptilisemad kui optimistid. Nad kaaluvad samme hoolega, säilitavad igas olukorras ettevaatlikkuse ega tõtta riskima. Optimist mõtleb julgemalt, püüdleb kaugemale – ja mis seal salata – ka jõuab kaugemale. Optimist leiutas lennuki, pessimist langevarju. Mõlemat läheb tarvis.

Optimismi ja lihtsameelsuse vahe on paraku õhkõrn. Paljud optimistid on ühtlasi suured naiivikud, kes näevad elu põhjendamatult helgetes toonides. Kas optimism pole lõppude lõpuks vaid enesepettus? Liigne positiivne mõtlemine võib olla lausa ohtlik, eriti siis, kui see põimub hiiglasliku ego ja eneseimetlusega.

Kes on maailma suurim optimist? Donald Trump! Vaadake ja kuulake, kuidas ta räägib: temal ja Ameerikal on kõik kogu aeg hästi, majandus õitseb, armee on võimas, vaenlased võidetakse, maa peal valitseb rahu ja õiglus. Mitte keegi pole mitte kunagi teinud mitte midagi nii targalt ja oskuslikult, kui tema, president Trump. Ka koroonaviirus ei murdnud teda, Trumpi sõnutsi oli see talle lausa jumala kingitus, nüüd on ta tervem ja tugevam kui iial varem. Excellent! Aga miljonid inimesed Ameerikas ja mujalpool ei jaga tema titeroosale positiivsusele rajatud seisukohti. Ühe valitseja pime nartsissistlik heameel toob paljudele rohkelt pahameelt.

Kui positiivne mõtteviis on rohi kurvastuse vastu, siis tuleb seda pruukida väga ettevaatlikult, sest liigses koguses mõjub rohi mürgina. Mõõdutundetu rõõm on sama hukatuslik nagu ohjeldamatu mure. Tõusud ja mõõnad rulluvad elurannal, ööd ja päevad vahelduvad kindla rütmiga. Ent kui rõõm ja mure satuvad poksiringi, ei tasu rõõmu peale kopsakaid panuseid panna – ta saab mure käest alati pähe. Mure on tugevam, sest ta toitub inimloomuse lõppematutest kahtlustest.

Muretsemine tapab. Ka südamehaigused algavad kahe kõrva vahelt. Jah, maailm on ebakindel – juba aegade algusest saati. Üksinda ei saa maailma muuta. Iseennast ei saa ka muuta. Iseloom on saatus, mille eest ei põgene. Ja ometi: kes suudab ületada iseenda, seljatab saatuse. Näiteid imelistest metamorfoosidest jagub küllaga, ehkki iga röövik ei moondu liblikaks. Mure sunnib ikka põrmus vingerdama.

Kuidas uskuda parimat, kui kõik hävib nagunii? Miski ei püsi, miski ei jää alles. Kannatused ja surm kuuluvad elu juurde. Pole valgust ilma varjuta. Elada ainult valguses, märkamata varje – on see üldse võimalik? Sööme tervislikult, liigume palju värskes õhus, maandame pingeid toredate hobide, kultuuri, spordi või saunaga. Sedaviisi elame rõõmsalt saja-aastaseks! Kõlab lihtsa retseptina. Aga kurja ilma ega kurja saatust inimene oma lihtsate nippidega üle ei kavalda. Nii jääbki õigus pessimistidele.