28. juuli 2015

Libahunt ja vanapagan… ehk miks pops võõrast ei salli

Kakskümmend aastat tagasi käisin Vanemuises vaatamas lastetükki „Kaval-Ants ja Vanapagan“. See oli mu elu esimene teatrikülastus. Muidugi ei teadnud ma toona veel seda, et Vanemuise teater oli avatud 1906. aastal August Kitzbergi näidendiga „Tuulte pöörises“. Juhtumisi oli Kaval-Antsu ja Vanapagana loo kirja pannud sama mees. Mulk, kelleta eesti kultuurilugu oleks tükk maad vaesem.
 
Kitzbergi lastenäidendi tõi paarikümne aasta eest lavale Ain Mäeots, näitlejate nimesid paraku ei mäleta. Ent mõned seigad tollest lavastusest on kindlalt mällu salvestunud. Näiteks imestasin juba lapsena, miks käis lavalt läbi vaid üks naistegelane – Murueit. Temagi ilmutas end alles päris lavastuse lõpus, et paar lühikest lauset öelda. Murueit on Kitzbergi näidendis hea mentor, armas olevus kaitseinglite suguvõsast ning säärased tegelaskujud teevad lood jumekamaks, annavad süžeele optimistliku, tulevikku vaatava tooni.

Teiseks jäi mulle selgelt silma ette minimalistlik lavakujundus. Hõredavõitu seinaga lobudik Vanapagana taluks ja aeg-ajalt lavale ilmuvad oksteta puutüvejurakad, mis markeerisid paksu metsa. Lihtne ja loogiline. Vahest just tänu säherdusele lavale taipasin, et teater on tinglikkuse kunst. Ah, ja pauku tehti ka. Pahh-pahh! Mis teater see ilma pauguta on!

Järgmine kord kohtusin Kitzbergiga 9. klassis, kui tuli kohustuslikus korras läbi lugeda „Libahunt“. Kuni tolle hetkeni polnud vist ükski eesti kirjamees mind niimoodi raputanud. Aga kuidas on see võimalik, et mingisugune igivana ja ülemäära sentimentaalne lugu ühele 15-aastasele juntsule nii tõsiselt korda läheb? On võimalik.

„Libahundi” väge on raske lahti seletada. Ka praegu, sel momendil, kui põlvepikkused poisidki vaidlevad pagulaste riikilubamise üle. Samal ajal – tänu juhuse irooniale – on jakuudi lavastaja Sergei Potapov andnud „Libahundile“ uue elu ja hingamise Viinistul. Korraga tundub, et libahundisaaga pole eales olnud kõnekam kui täna.

Kitzberg tungib eestluse alusmüürini, mis pole saja aastaga kübetki muutunud – olgugi et eestlased on selle aja jooksul välja võidelnud oma riigi, ta kaotanud ja siis jälle tagasi saanud. Õigupoolest kõneleb nii Vanapagana kui ka Libahundi „juhtum“ silmatorkavast sümptomist, mille saab kokku võtta ühe peene sõnaga: ksenofoobia. Pelgus võõraste vastu, mis muutub kaunis kergelt sõgedaks vihaks.

Pelguseks on ka põhjust. Võõrad igast ilmakaarest on liiga sageli eesti rahvale kaela karanud ja pühade hiitega kroonitud mullakamara verega segatud songermaaks pööranud. Hirm on nõrkuse esimene tunnusmärk ja eestlased, kes on ajaloo vältel olnud rohkem popsid kui peremehed, tajuvad endiselt oma kollektiivset nõrkust. Pops kardab, sest ta on küllalt kõrvetada saanud.

Ühest küljest on hirm hea, sest sunnib ettevaatusele. Teisalt toob käärimaläinud hirm kaasa vihapuhanguid, mis ei allu enam ühelegi mõistuse piiksatusele. Nõnda sünnib rassism, antisemitism, üleüldine raev moslemite ja venelaste vastu.

„Libahundis“ kristalliseerub konflikt hingelt vaba looduslapse ja orjameelsete talupoegade vahel. Paraku voolab looduslapses võõras veri. Liiga tõmmu välimuselt ja liiga temperamentne hingelaadilt – selles seisneb Tiina topeltpatt. Pealegi on ta nõia tütar! Igas mõttes sinisilmsed töörügajad tajuvad, et nende vereliin satub Tiina „sabatite“ tõttu ohtu. Popsidel jääb ainult üks pääsetee – võõras välja tõrjuda.

Varajane surm on Tiina ainuvõimalik saatus. Kõiki hapusid asjaolusid arvestades polegi enam oluline, kas surm saabub metskiskjate lõugade või perepoeg Marguse püssikuuli läbi. Ühe inimese elu lõhutakse, aga heledatooniline vereliin saab päästetud. Tiina saatus võib tabada paljusid pagulasi, kes Eestis varjupaika leiavad. Jah, Tiina lugu on paljuski praeguste ja tulevaste pagulaste lugu.

Kuid ehk on võõraste probleemi võimalik ka rahumeelsemalt, isegi huumoriga lahendada? Vanapagan oleks siinkohal õpetlik näide. Rahvaluules esineb kurat sageli aadliku-mõisniku kujul. Vanakuri sõidab ikka tõllaga ja põrgus paiknevad uhked hooned. Baltisaksa aadlike ja kuradi kokkusulamine eestlaste ühisteadvuses on järjekordne selge märk võõraste demoniseerimisest. Sissetungijad kaotavad rahva silmis oma inimliku palge. Tõmmust tüdrukust saab libahunt, saksa parunist vanapagan ja süüria pagulasest pommivööga vägistaja. Ei ole midagi uut siin Maarjamaa päikese all.

Kuidas aga Vanapaganast jagu saada? Ikka talupojaliku nutikusega. Kuraditel võivad olla küll suured rikkused ja üleloomulik jõud, kuid kavalantsud suudavad neist oma terava taibuga iga kell jagu saada. Pärisorjade soovmõtlemine ei sobi aga 21. sajandi eestlasele, kes peaks ju omal maal peremees olema. Rollid võivad hoopistükkis vahetusse minna: sõjapõgenikest ja muidu sisserännanuist saavad kavalantsud ning vihastest, külmadest ja täiesti arusaamatut keelt podisevatest eestlastest vanapaganad. Maailm on selline. 

Aga mida edasi teha? Mida toob tulevik? Omasid peab kaitsma, kuid võõrad on hädas. Oeh! Kus on nüüd see armas Murueit, kes hüva nõu annaks?

20. juuli 2015

Kannatuse imeilus rada

Vii mind kirikusse! Lohista mind külmade kivivõlvide alla, piitsuta minust patud välja, peksa mu räpane ihu puhtaks… Oh, kurat! Miks see peab nii olema, et juba kaks tuhat aastat on kirikuga kaasas käinud aina piin ja kannatus? Vastust ei tasu muidugi kaugelt otsida, süü on Jeesusel, kes mässajana ristile naelutati. Jeesus polnud mõistagi tavaline inimene. Kaugel sellest! Miskipärast arvavad aga miljonid inimesed endiselt, et kui Jumalapoeg ristil räigelt kannatas ja pärast seda õndsaks sai, siis on ka igal külamatsil võimalik tema eeskuju järgida. Unustage ära! Kannatused ei tee kedagi õndsaks.
 
Või äkki siiski…? Suur kunst sünnib ju läbi kannatuse ja kunstil on teadupärast võime inimsugu grammike õndsamaks teha. Elad teise piinlemisele kaasa ja… endal tekib ka nagu vabanemise tunne. Katarsis, ütleb selle peale Aristoteles.
 
Asusin ükspäev otsima YouTube’ist kavereid Hozieri laulust „Take Me To Church“. Iiri muusiku Hozieri paari aasta tagune terava sõnumiga hitt on nimelt inspireerinud paljusid noori ja vanu laululinde. Ja mis ma leidsin? Laulu mitte. Leidsin hoopis ühe lummava tantsulise tõlgenduse pealkirjaga „The Path of Suffering“. Ja nagu selgus, oli väljakaevatud leid pärit siitsamast, Eesti mullakamara alt.


Tantsija (Sander Lebreht) alustab sellega, et tassib oma risti Kolgata mäele (õigemini küll ühe järve äärde). Risti külge ta kauaks ei jää, on efektsemaid viise, kuidas kannatada. Ta hakkab lendlema, tülikat gravitatsiooni nahaalselt trotsides. Hoogsad piruetid ja akrobaatilised pöörded. Kisklemised ja vintsklemised. (Andre Laine tantsuseade pole mehaaniliselt kujundlik, vaid ilmekalt teatraalne. Tantsujoonis paistab võhiku silmale küll lihtne, kuid igaüks selle teostamisega kindlasti toime ei tuleks.) Tantsija pihustab õhku isikupärast karismat. Ta jäsemetes on ürgloomalikku jõudu ja pilgust peegeldub sisemine põlemine, mida ei saa iialgi teeselda.
 
Vaatan „Kannatuse rada“ kolm korda. Tunnen, et miski nagu häirib mind. Ei saa isegi aru, kas heas või halvas mõttes. Alles kolmandal korral märkan, et tantsija kostüüm (autor Narcissa Samm) on justkui veider kombinatsioon keskaegse narri ja ristirüütli rõivastest. Kas see peabki nii olema? Siis meenub, et ristirüütlid kandsid ju enamasti punast ristikujutist valgel põhjal. Tantsija keha katab aga mustale taustale paigutatud kollane rist. Püha Davidi sümbol. Samasuguses värvikombinatsioonis ristilippe võib näha iga aasta 1. märtsil Walesi rahvapidustustel. Püha David on nimelt Walesi kaitsepühak.
 
Kes on aga tantsija? Rüütel, pühak või narr? Või ikkagi moodne Jeesus? Metslane? Jah, tantsus on midagi metsikut, seda rõhutab ka tegevuskohaks valitud looduslik taust rohu, liiva, vee ja metsaga. Taevast katavad valged pilverüngad. Mõni neist ujub nii madalal, et jääb mulje: kohe-kohe laskub ta maa peale, haarab Tantsija endaga kaasa ja kihutab taevasse – sinna, kuhu see noor paljukannatanud mees tegelikult kuulub.
 
Mis pada ma nüüd ajan?! Noh, need on ju ainult muljed ja mõtted, mis see lihtne tantsunumber minus vallandas. Aga miski ikka nagu kriibib…
 
Ahjaa, esiotsa näib, et tantsu ja seda saatva laulu sõnumid ei klapi ühtki serva pidi. Hozier laulab kiriku sügavast silmakirjalikkusest, Tantsija elab seevastu läbi oma isiklikke meelelisi paineid. Ta on üks väike Jeesus palju samasuguste seas. Ent mis vahet seal on – mõni kannatab kapis, mõni ristil. Hozier tahab oma lauluga öelda, et paljud patud, mis inimesi rõhuvad, on neile peale surutud. Sageli on viga ühiskonnas, mitte indiviidis.

Tantsija näib aga hetkeks vabanevat. Ta raputab end lahti ühiskondlikest kammitsatest. Ja siiski maandub ta viimaks nukralt oma risti jalamile. Minoorne lõpp. Sellegipoolest oli vist tore lennata vabana, metsikuna, iseendana. Oli ju?

9. juuli 2015

Hea raamatu valem

On juba tüütuvõitu traditsiooniks saanud, et heinakuu algul võtab mõni meediakanal ette kirjutava rahva rahakotid ja hakkab lugema sente, mis sinna tänu raamatukogude laenutushüvitistele on kukkunud. Üllatusi mõistagi pole, laenutuste pealt teenivad enim Tohvri, Pervik ja Lember – kõik kaheksakümnendates eluaastates auväärsed kirjanikud. Mõistagi leidub ka hulganisti neid hobi- ja päriskirjanikke, kes samuti menu ning rahaklõbinat nautida tahaks. Postimees kui igipõline rahvavalgustaja andis neile mõeldes viis soovitust, kuidas olla kirjutades edukas. Paraku pole äratrükitud soovitused kuigi tõsiseltvõetavad.
 
Esiteks: kirjuta ladusas ja arusaadavas keeles, tekst olgu hästi toimetatud. Keelelise külje lihvimise eest vastutab toimetaja, ent kui tekst on üks tohuvabohu, pole temalgi suurt midagi teha. Mõned toimetajad on kahtlemata nõudlikumad ja taotlevad lausa kaasautori rolli, teised tõstavad üksnes komasid ümber ega viitsi sisulistele loogikavigadele tähelepanu pöörata. Muidugi tuleb nõustuda sellega, et hea tekst on hästi toimetatud, aga see ei tohi kaasa tuua teksti sihilikku lihtsustamist.

Rahvamass eelistab ehk tõesti võimalikult ladusa jutustamislaadiga lugusid, ent mis siis kirjandusest saaks, kui kirjanikud asuksid rahva tungival nõudmisel ainult mõnusalt seeditavaid tekste vorpima? 20. sajandi kirjanduslikud suurkujud nagu Faulkner, Kafka või Joyce on suured seetõttu, et nende teosed on mitmetasandilised, kirjutatud erinevaid keeleregistreid ja tekstilisi võtteid kasutades. Läbinähtav sisu ja lihtsad laused ei aita maailma ja sellesse kätketud probleeme tingimata paremini mõista.

Lööme näiteks lahti Faulkneri romaani „Absalom, Absalom!“ Esimene lause koosneb eestikeelses tõlkes 64 sõnast. Teine lause: 38 sõna. Kolmas lause: 129 sõna (täpselt nii!). Miks toimetaja ei öelnud Faulknerile, et kuulge, noormees – nõnnaviisi nüüd küll see asi ei lähe, lõigake oma lausejurakad lühemaks. Ja milleks nii kuradi keeruline süžee?! Mida võinuks kirjandusnobelist selle peale kosta? Liigne lihtsustamine ja autori isikupära painutamine pööbli pimeda tahte alla viib kiirelt kirjanduse kui sõnakunsti mandumiseni – vaat mis.
 
Teine soovitus: kirjuta positiivsetest ja huvitavatest asjadest: armastus, sõprus, seiklused. Kõigepealt lubage öelda: armastus pole põrmugi huvitav. Positiivsed raamatud on teretulnud, aga kirjanike pädevusse kuulub juba aegade algusest ka ühiskonnakriitika. Isegi kui kirjanik oma raamatutega jõgesid ümber pöörata ei suuda, peaks tal olema nii pikk sulg, et sellega avalikult ühiskonna valusatele mädapaistele osutada. Lilledest, liblikatest ja lõbusatest litsidest võib ju ka kirjutada, aga olulisem kui lugeja meele lahutamine on ikkagi tema südamele koputamine, tema hinge ja mõistuse harimine. Keeruline töö see on, jah, aga… äkki tasub viimaks ära?
 
Kolmandaks: tee oma teosele reklaami, esine meedias ja kohtu raamatukogus lugejatega. Järjekordne soovitus, mis tõsistele sõnakunstnikele ei passi. Kommertsi ja enesemüümist on ilma kirjanike panusetagi ohtralt. Aga mis teha – keda pole meedias, seda pole olemas. Väärt raamat ei jõua iseenesest väärt lugejateni, seega tuleb kirjanikel paratamatult õppida seda, kuidas oma „kaupa“ teistele pähe määrida. Paljud kirjanikud on aga ujedad tüübid, kes hoiavad kisast ja kärast põhimõtteliselt eemale.
 
Neljas ja viies soovitus kõlavad nõnda: looda, et raamatukogu su tutvustusväljapanekule paneks; katsu pääseda kooli soovitusliku kirjanduse nimekirja. Jah, loota ja palvetada võib nii, et ninast veri väljas, kuid ükski kirjanik ei saa raamatukogudele ega koolidele kehtestada määrust, mis nõuaks tema teoste erikohtlemist. Raamatukogutöötajad ja kirjandusõpetajad on oma ala eksperdid, kelle vaist ja tarkus panevad paika, milliseid autoreid eelistada ja milliseid mitte. Tarku tasub usaldada.
 
Oleks mõistlik leppida tolle kurva faktiga, et hea raamatu valemit pole olemas. Mis meeldib flegmaatikule, ei lähe peale sangviinikule, pensionieas inimesi kõnetav tekst ei paku absoluutselt midagi noortele. Ent loomulikult on ka erandeid. Selline maitsete ja põlvkondade vahelisi lõhesid ületav kirjanduslik üllitis võikski pälvida hea raamatu uhke tiitli. Kuidas aga seesugust haruldust kirjutada, nii et isegi pidevalt kulmu kortsutavad kriitikud rõõmsalt kaasa plaksutaks? Mis peab seal kaante vahel olema?

Ei tea, ausalt ei tea.

Samal teemal:
Kas raamatut on lihtne kirjutada?