Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed

Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.

Mida teha, kui pühademunad sügelevad?

Tuleb need ära värvida

Me elame õrna maamuna peal. Inimkonna pöörasest trampimisest on koorde saatuslikud mõrad tekkinud, veel natuke ja varsti voolab rebu välja, kuhugi kosmilise omleti sisse ja inimesed jäävad tühja koore peale kõngema. Ei oska me oma üht ja ainsat muna hoida.

Kunagi lihavõtete ajal püüdsin värvida ühe muna maakera sarnaseks. Sinisega maalisin Vaikse ja Atlandi ookeani, nende vahele rohelisega Ameerika. Tundsin end juba kui vanajumal. Saagu maa ja saagu meri! Aga kui Ameerika oli valmis, pool Gröönimaad ka, siis avastasin, et teiste kontinentide jaoks enam muna peal ruumi polnudki. Kui jumalukene oleks loonud ainult Ameerika, poleks ilmas ühtki eestlast ega hiinlast, ainult asteegid ja inkad.

Jah, maamuna on väike ja jääb üha väiksemaks. Ei mahu inimsipelgad sinna peale enam ära. Tallavad üksteise kukil ja tülitsevad ja sirtsutavad kõik kohad mürgist sipelghapet täis. Iga teine sipelgas arvab, et maamuna kuulub just talle ja ainult temal on õigus teha sellega, mis pähe tuleb. On isegi hea, et meil pole kahte maamuna, muidu käiks iga lihavõtte aegu üks hirmus koksimine.

Lihavõtteid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks. Pole eriti suupärane sõna, pealegi võõristavalt kiriklik. Isegi kui Kristus pea kaks tuhat aastat tagasi surnuist üles tõusis, on ta praeguseks jälle surnud. Mitte risti löödud, vaid auto alla aetud. Või hipilaagris üledoosi saanud. Mis iganes ta surmatunnistusele kirjutati.

Tänapäeva inimene ei suuda enam uskuda, et elu võidab surma. Muinasjuttude ajastu on läbi saanud. Me sureme pöördumatult ja ehk ongi just nii hea.

Aga Jeesus oli igatahes munadega mees. Kas värviliste munadega, sellest ajalugu vaikib.

Pixabay

Aega ei ole, aga lugu peab olema

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas reisisaade, mis ei õpeta midagi uut

Eestit on viimasel ajal tabanud reisisaadete buum. Põhimõte on kõigil sarnane: saadame ühe või mitu tuntud inimest (alternatiivina ka tundmatu suurpere või lihtsalt mingi kirju pundi) kuhugi eksootilisse riiki seiklema, pistame neile kaamera sappa ja vaatame, mis juhtub. Midagi väga dramaatilist üldjuhul ei juhtu, heal juhul saab natuke nalja ning vaataja pisut targemaks. ETV-s alustanud „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” valis raskema raja. Rännatakse risti ja põiki läbi Eesti (hüpatakse isegi Lätti), kuid sellesse reisisaatesse lisandub ka teine dimensioon: aeg.

Andrus Vaarik tõmbab ajamasina käima ning kihutab ühest sajandist teise nii et sulepuru taga. Saade järgib populaarsete briti doksarjade formaati: kuulus persoon, enamasti koomik, liigub objektilt objektile, vesteldes teekonnal oma ala ekspertidega. Üks viimaseid taolisi saateid meie kanalitel oli Alan Carri uurimus Agatha Christie fenomenist. Vaarik võtab ette hirmuäratavalt ambitsioonika teema, ei midagi vähemat kui kogu Eesti ajalugu.

Kaheksa saadet järgivad peamisi ajajärke me rahvuslikus ajaloos. Mõistagi ei saa aega kuidagi jupitada, ajastute piirid on lõpuks ikkagi ajaloolaste kokkulepete tulemus. Eesti aja ja rahva lugu ei kulge täiesti rööbiti muu Euroopa ajalooga. Keskaja alguseks loetakse traditsiooniliselt Lääne-Rooma langus ning lõpp saabub reformatsiooniga. Eesti keskaeg jääb tunduvalt lühemaks, vaid kolmesaja aasta peale, alguspunktiks kaotus Muistses vabadusvõitluses ning lõpp-punktiks Liivi sõda. Edasi läheb juba päris segaseks. Kust algab uusaeg või uusim aeg, on puhtalt maitse ja tõekspidamiste küsimus. Ja mis ajal me praegu elame? Kas käesoleva, veel nimetu ajastu alguseks võib pidada Eesti taasiseseisvumist või oleme liikunud juba edasi uude epohhi, mis algas põleva Ukrainaga? Vastused selguvad tulevikus.

Pixabay

Minu kui suure ajaloohuvilise jaoks ei ole saates seni kõlanud ühtki täiesti uut või vapustavat fakti. Tegijate eesmärk polegi tundmatu tutvustamine, pigem mõjub saade keskkooli ajalootundide õppematerjalina, mis aitab seni õpitut meelde tuletada ja kinnistada. Kolme esimese saate põhjal võib öelda, et kivistunud ajalookaanonist ei astuta kordagi välja, sündmuste ja isikute valik on turvaline ja lausa igav. Kusjuures, päris „täielik” see ajalookäsitlus loomulikult pole, sest näiteks usupuhastusega seoses jäeti mainimata esimeste (osalt) eestikeelsete raamatute ilmumine aastail 1525 (luterlik käsiraamat, pole säilinud) ja 1535 (Wandradti-Koelli katekismus).

Eesti ajalookaanonile on tüüpiline seegi, et päris palju kõneldakse veerand sajandit kestnud Liivi sõjast, kuid hoopis vähem kõne- ja kirjaruumi saab Poola-Rootsi sõda, mis kestis sama kaua ning oli paiguti verisem ja laastavamgi. Eks ole põhjus muuhulgas selles, et Liivi sõja sündmustest pajatab meile kuulus kroonik Balthasar Russow, aga Poola-Rootsi sõja kohta terviklik kroonika puudub.

Kivistunud ajalookaanonisse võiks aeg-ajalt siiski raiuda ka uusi nimesid. Põhjasõjaga seoses peetakse ikka mainimisväärseks Ronga Tehvanit, kes juhatas Narva all rootslaste väe venelaste selja taha ning ehk just tänu temale saavutas Karl XII olulise võidu. Ei taha küll pisendada Tehvani tegu, aga Põhjasõjas oli ka suuremaid eesti soost kangelasi. Üpris vähe teatakse Toomas Jõeristi, kes tegi Rootsi sõjaväes muljetavaldavat karjääri ning jõudis aadlitiitlini. Jõeristi lugu tõestab, et jutud seitsmesaja-aastasest orjaööst on mõnevõrra liialdatud. Hea tahtmise ja õnne korral võis ka eestlane vabaneda orjaketist ja saada ise mõisnikuks. Tõsi, Toomas Jõerist on selles valdkonnas ainueksemplar ja juba seetõttu võiks tema nime meelde jätta.

Õnnetuseks kulgeb Eesti ajalugu sõjast sõtta, aga kui Vaarik on ajamasina roolis, ei tasu karta surmtõsist reisi. Üks väike humoorikas episood leiab aset näiteks Niguliste kirikus. Nimelt selgub, et sealne Neitsi Maarja on transsooline. Michel Sittow, ilmselt kuulsaim keskajal elanud eestimaalane, maalis mingil põhjusel meespühaku ümber jumalaemaks. Kindlasti pole tegemist Sittowi kõige õnnestunuma teosega.

Mis puutub pealkirjas sisalduvasse kinnitusse, et tegemist on „kontrollitud” ajalooga, siis annab siingi vaielda. Ajalugu pole täppisteadus ning ajas võib lugu muutuda. Ega me minevikust kõike tea ega saagi teada. Sarja esimesest jaost jäi kõrva väide, et muinasajal sõid mehed rohkem siga, naised aga lammast ja kitse. Selle tõepäras tasub kahelda. Ilmselt on nii julge üldistuseni viinud andmete nappus või metoodika pime usaldamine. Isegi kui mingil perioodil ja mingis piirkonnas oli meeste ja naiste toidulaud erinev, ei saa selle põhjal teha põhjalikke järeldusi. Aeg on auke täis. Eks ajaloolased püüavad neid jõudumööda teadmistega täita.

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas populaarteaduslik linnulend läbi kireva rahvusliku mineviku, mis saab loodetavasti inspiratsiooniks tulevastele ajaloosaadetele. Kes tahab põhjalikumaid käsitlusi, võiks ERR-i arhiivist üles otsida Mati Talviku „Ajavaod” või kuulata Vikerraadiost juba paarkümmend aastat kestnud „Eesti lugu”.

Reis üle Aegade Assamalla pakub kindlasti veel üllatusi.

Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu

Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"

Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.

Neliteist vastlakuklit

Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb

Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.

Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.

Aga jäägem vastlakuklite juurde. 18. sajandil, kui Adolf Frederik neid isukalt kugistas, ei kasutatud kuklite valmistamiseks veel vahukoort. Tollal tähendas vastlakukkel ehk semla sooja piima sees hulpivaid kakukesi. Hiljem hakati nisujahust taignale lisama kardemoni, küpsenud kukli ülemine osa lõigati lahti ja pandi vahele vahukoort. Samas süüakse semlat mõnel pool Rootsis siiamaani sooja piimaga. Sageli lisatakse vahukoore juurde mandlipastat ning kogu kupatus kaetakse rohke tuhksuhkruga.

Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!

Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.

Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.

Tõeline Luule

Eesti kirjanduse päeva puhul

Juhan Liiv...

sattus säärikusse ja hõõrus varbad verele.

Lydia Koidula...

piiripunktis avastati salakaup.

Karl-Martin Sinijärv...

helgib loojangu paistel.

Anna Haava...

plaaster ei jää kuidagi kinni.

Jürgen Rooste...

sõi ära mu pangipõhja.

Joel Sang...

murdus kah küljest.

Marie Under...

and Above, Up and Down.

Gustav Suits...

tõuseb viinavabriku korstnast.

Triin Soomets...

võeti maha ja müüdi Soome.

Kalju Lepik...

vohab sööti jäänud karjamaal.

Ellen Niit...

ei lähe nõela järele.

Aare Pilv...

lohises päikese ette ja viskas vett.

Indrek Hirv...

lasti maha ja tehti pipravorstiks.

Leelo Tungal...

põleb tuhmilt ja tasaselt läbi tuisuse öö.

Jüri Üdi...

keedeti koos kontidega puljongiks.

Triin Tasuja...

pani sakste mõisale tule otsa.

Kristiina Ehin...

ja meigin ja sätin – ükskord mehele saan!

Aapo Ilves...

ronis puu otsast alla ja paaritus hundiga.

Carolina Pihelgas...

kasvatab ainult hapusid marju.

Lauri Sommer...

Winter, Frühling und Herbst.

Eda Ahi...

ei anna miskipärast sooja.

Kalle Kurg...

haaras konnakese noka vahele.

Viivi Luik...

libiseb üle vee, sulepuru järel.

See on ju luule!

Tõeline Luule...

Komissarov.

Kuhu sa põgened, vaba laps?

Otsides tahtejõu allikat

Kaja Kallas kinkis Volodõmõr Zelenskõile pusa kirjaga „Kaitsetahe”. Ei meenugi, et oleksin varem seda sõna kuulnud. Iga uudne sõna tekitab minus uudishimu ja kiusatuse häkkida selle etümoloogilisse programmi. Lootusetult haigetel on elutahe ja kaotusseisu jäänutel võidutahe. Tahtmine tugevneb ju ikka suures kitsikuses. Kas kaitsetahe on suurim neil, kes tunnevad end kaitsetuna? Otse loomulikult. Sellepärast Eesti ostabki moodsat sõjavarustust, laiendab polügoone ja hakkab vene piirile punkreid ehitama.

Tahet jätkub siis, kui jätkub jõudu. Meil on vastupanujõudu, hingejõudu ja võib-olla isegi võlujõudu, aga inimjõudu kipub nappima. Kuidas on lood tahtejõuga, täpsemalt kaitsetahtejõuga? Kes tunneb end kaitsetuna, tunneb ühtlasi hirmu. Meil on põhjust verist vene karu peljata, ehkki NATO lõvikari seisab selja taga. Hirm muudab aga hoopis nõrgaks. Seega ei tohi ülemäära pabistada. Kaitsetahtega suureneb ka julgus ja enesekindlus. Tuleb tegutseda (mida Eesti ka jõudumööda teeb), et hirm keha ja vaimu ei halvaks.

Kaitseministeerium

Kui mõrtsukad värava taga laamendavad, peab valima: kas peitu pugeda, põgeneda või valmistuda vastuhakuks. Peitupugemisele kulub vähe energiat, põgenemisele natuke enam. Võidelda suudavad ainult kõige tugevamad. See kehtib igas mõeldavas valdkonnas, mitte üksnes sõjas. Peab saama tugevaks, et sõna otseses mõttes elu eest võidelda. Kurjamid kiusavad? Tee tööd ja pumpa muskleid, siis nad niisama enam ligi ei tiku. Kui tulevadki, oled valmis võitlema ja võitma.

Ometi on igaühel õigus ka sõja (või mistahes raskuste) eest pageda. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kõik põgenejad pole argpüksid, sest igaüks ei jaksa ega saagi võidelda. Ka põgenemine nõuab julgust. Vii peitu maailma vabadus! Need, kes Teise maailmasõja päevil Eestist läände pagesid, võtsid endaga vabaduse kaasa. Hästi tegid, sest paigalejääjad suleti raudse eesriide taha.

Mis saab aga neist, kes üritavad peitu pugeda? Sõja, vägivalla, hirmu, iseenda eest? Peitmine on petmine. Teisalt – peita on põhjust vaid seda, mis kallis. Aastakümneid tuli vabadust punavõimu eest peita. Nagu ka sinimustvalget lippu. Paraku ei saa iseennast kurja eest pikalt varjata. Nõrkadel pole lootust. Eriti tahtenõrkadel.

Sõda ei mölla ainult kuulide, mürskude ja miinide toel, riikide ja inimeste vahel. Koletuid lahinguid tuleb pidada ka tollesamuse kuramusega - iseendaga. Arst näiteks ütleb: jäta suitsetamine, võta kaalust alla, hakka tervislikult toituma! Kerge öelda. Selleks, et oma elukvaliteeti parandada, peab olema palju tahtejõudu. Kus on tahtejõu allikas? Kuidas seda treenida?

Jälle tuleb mängu hirm. Mitte halvav ja nõrgestav, vaid motiveeriv ja võimestav hirm. Kui ma oma eluviisi ei muuda, halveneb tervis veelgi, vikatimees tuleb varakult külla, palju jääb tegemata ja nägemata. Hirm tuleviku ees sunnib tegutsema. Kahjuks igaüks niikaugele ei jõua. Kes ei tegutse, annab alla. Käegalöömine surmab ka lootuse.

Niisiis: lootus ja tahe on alati seotud. Tahe elada, võidelda ja võita annab lootust, et elu muutub ükskord paremaks ning maailm rahulikumaks.

Lootus pole kunagi lollide lohutus. Lootuses on tohutu jõud.

Olemise kaks vastandlikku poolust

Lein muudab erilised inimesed tavaliseks

Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.

Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"

Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?

Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.

Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.

Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.

Pixabay

Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse, aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera romaanist igatahes ei leidnud.

Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.

Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.

Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.

Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.

*

Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."

Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.

Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.

Kust leida iluvaigistit?

Halastada saab ainult külma südamega

Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.

Ilu painab, kriibib ja närib. Talumatu ilu. Karge ja kohutav. Millises apteegis müüakse iluvaigistit? Ei mahu kogu see ilu ju hinge ära. Peab vist kannatama, kuni vahukooremetsad sulavad ja maastiku must kohv ilmub suhkru seest taas nähtavale. Ainult mõru ja hapu teevad hingele head, magus – mitte kunagi.

Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.

Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.

Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.

Pakane toob rahu.

Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!

Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.

Lihtsameelsus teeb elu lihtsamaks

Ilma enesepettuseta sureb ka lootus

Igal aastal toetavad eestimaalased miljonite eurodega kõikvõimalikke sulisid ja kaabakaid. Meedias hoiatatakse pidevalt petuskeemide eest, kuid vaesed lihtsameelsed lasevad endale ometi kärbseid pähe ajada. Parandan: ega nad väga vaesed olla saagi, sest rahasummad, mis kelmide saagiks langevad, on üllatavalt prisked. Inimesel on olnud piisavalt tarkust, et endale sääste koguda, aga kuhu kaob mõistus siis, kui kogu see hoolega teenitud varandus vabatahtlikult sulidele kanditakse?

Omaette petturite klassi moodustavad igat sorti soolapuhujad ja uhhuu-teadlased (mis kole sõna meie ilusas keeles!). Rahval raha jagub, kui seda „investeeritakse” isehakanud terapeutide energiaseanssidesse või kaardimooride nõuandlasse. Lihtsameelsuse pealt saab kõvasti teenida.

Sel mündil on ka teine külg, hoopis teise mustri ja läikega. Naiivsus toidab idealiste, kes pole ikka veel kaotanud usku paremasse tulevikku, õiglase riigi võimalikkusesse ja igavesse rahuaega. Meeleheitele peab järgnema natuke lihtsameelset lootust, muidu pole mõtetki elada.

Pixabay

Lihtsameelsus toob ellu rõõmu ja lohutust. Vaata vaid, mida teeb üks magus kallis mesi – puhkev armastus – inimeseloomaga! Süda tõuseb saapasäärest pilvepiirile, kõhus lendavad kirjud liblikad, vahel ka maipõrnikad, ja kirelained kiigutavad hõbepurjedega laevukest õnnesaare rannikul. Kui ilus on armunu maailm! Ja kui tobe...

Armunu on alati lihtsameelne. Ilma lihtsameelsuseta jääksid aga suhted loomata, lapsed sündimata ja kromanjoonlaste sugu oleks juba koos mammutitega välja surnud.

Pulmad ja matused on sarnased – mõlemale eelneb lihtsameelsuse puhang. Paljud surmahaiged loodavad ikka paranemisele. Viimasesse staadiumisse jõudnud vähk jätab ellu vaid ühe inimese sajast. Ometi loodab haige, et tema on see üks, tahtmata mõeldagi, et küllap kuulub ta siiski nonde üheksakümne üheksa sekka.

Surm ei säästa kedagi, aga loota tuleb, isegi kui lootus muutub vahel enesepettuseks. Teisi petta ei tohi, aga ennast võib. Eriti videvikus. Lihtsameelsus teeb vikatimehe saabumise pisut talutavamaks. Surmatunnil, vaikselt pimedusse vajudes, vaatab inimene ju ikka elu ja valguse poole.

P.S.

Kas lihtsameelsuse vastand on raskemeelsus?