Eesti kõgõ vanõmb kodanik - Tammõ-Lauri tamm

Pidulinõ kõnõ Antsla valla „vapilõvilõ”

Väega avvustõt Tammõ-Lauri tamm!

Saisat ütsindä kesk lakõt nurmõ. Ei pelgä sa tormi, kõvva külmä ega suurõtükütuld. Keväjä panõt jäl vahtsõ lehekuvvõ sälgä ja kaet rahuga, kuis inemiselatsõ su ümbre toimõndasõ. Võtat vasta hulga küläliisi lähküst ni kavvõst, piät näidega üten piknikut ja õnnistat ekä nuurtpaari, kiä tulõva sukka uma rõõmu jagama. Olõt kõigildõ ausa ja suurõmeeleline puiõ kuning.

Tiidjä ütlese, et sa lätsit kasuma joba 1326. aastal. Nii et timahavva om sul väkev juubõl. Säitsmesaa aasta seen olõt nännü ja kuuldnu hoobis inämb ku üts eluluuraamat või mahuta. Om sul meelen, kuis Jüriüü mäss valla läts’? Ollit sõs ju 17aastanõ puukõnõ. Kolumbus, Luther ja Galilei es olõ viil sündünü, ku sul edimäne aastasada täüs sai. Ellit üle kõik naa sõa, tõvõ ja muu hädä, miä omma mi maad nuhelnu.

Rahva juttõ perrä oll’ su „esä” hoobis Karl XII, kiä tsusas’ üte toki maa sisse ja tuust kasvi tamm. Seo om muiduki tühi pori. Toona, ku Roodsi valitsõja Eestin talvõ müüdä saatsõ, ollit sa joba pia nelläsaa-aastanõ tävven jõun vägimiis. Eesti riigi välläkuulutamisõ aos oll’ sul elätü veidü vähämb ku kuussada aastat. Võit uhkusõga üteldä, et olõt algusõst pääle olnu seo riigi kõgõ vanõmb kodanik.

Passi vai ID-kaarti sullõ ei anta, a tuust ei olõ hätä, selle et egäüts tiid sinnu. Vähä aigu oll’ sul kogunistõ uma valuuta: su pilt ehtse kümnekroonist rahatähte. Antsla valla „vapilõvi” olõt sa täämbädse pääväni.

Kunagi kohisi su ümbre hoobis inämb tammi, a nuu raoti kõik aigupiten maaha. Vanast oll’ tamm ju talupoja raud. Tammõpuust ehitedi muu hulgan suuri sõa- ja kaubalaivu, miä häste vasta pei. Pall’u suguvelli om sul jäänü tuuperäst merepõhja. Ei tiiä, kas mõni naist puiõst, kellega üles kasvit, om pantu Urvastõ kerigu lakkõ? Sa esi jäit kirvõst putmalda. Inemise saiva kuiki arvu, et olõt esimuudu väega puumüräk. Sinnu naati pühäs pidämä.

Edimäst kõrda käve ma su man sõs, ku olli nelländä klassi poiskõnõ. Es küünü esiki kümme last sust ütenkuun ümbre võtma. Ma õkva tundsõ su kahrõt kuurt patsutõn, et sullõ miildüs inemiisiga läbi kävvü.

Kolmõ aasta peräst trehvsimi jäl, a tuu es olõki mu jaos nii hää sündmüs. Lätist ja Leedust tull’ trobikund oppajid Antsla kuuli kaema. Pääle tuu näüdäti näile Urvastõ kandin põnõvid kotussid ja millegiperäst panti minnu su eluluku kõnõlõma – puhtan vinne keelen. Olli tuus aos õnnõ aastakõsõ vinne kiilt opnu, a midägi sai iks arvu. Saisimi kõik üten su laja krooni all ja ma vuristi uma jutu paprõ päält maaha.

Oi heldekene, kuis sõs nakas’ küsümüisi sadama! Es jää mul muud üle ku ullimuudu vastada: „Nje znaaju, nje ponimaaju!” Üts oppaja tahtsõ teedä, midä „Tammõ-Lauri tamm” õigõlõ tähendäs. Tuu jaos oll’ mul vastus olõman: „Tamm – eto dub, a Lauri – eto imja.”

„Mis „Urvastõ” tähendäs?” es jäetä minnu rahulõ.

„Eto mesto,” ütli, klimp kurgun.

Nüüd olõ ma sul nigu hõimlasõl joba mitu kõrda külän käünü, süä õkva kisk su poolõ. Kah’us ei olõ sul inämb kõgõ parõmb tervüs. Su aastatsõõrõ ei saa kiäki üle lukõ, selle et sa jäit joba ammu seest tühäs ja su sisekund om nüüd hoobis raudbetoonist. Ossa tüküse murduma ja tüvi kuius. Ei olõ põh’amainõ maa su jaos küländ rammunõ ja talv küländ pehme. Su kõgõ vanõmba sugulasõ eläse Leedun ja Bulgaarian, mõlõmba omma arvada üle 1500 aasta vana. Naidõ kõrvan olõt viil nuur!

Tulku, miä tulõ, a su kimmäs sugu ei häö niipia. Su ossõ küllen om rippunu tõhvõ inämb ku taivan tähti. Hää sõbrakõsõ paiuharagu omma nuu üle maa lakja vidänü. Ei tiiä sa vast esiki, mitu tõhvapoiga om sul kasuma lännü ja suurõs puus saanu.

Tugõvat ossa ja kimmäst juurt, Tammõ-Lauri tamm! Näemi viil!

Seo kirätüü tull kõgõpäält vällä Uman Lehen rehekuu 22. pääväl.

„Tõde ja õigus I”. Enam kui etnograafiline uurimus eesti talurahva elust 19. sajandi lõpul Kõrvemaa näitel?

Tosin esoteerilist etüüdi Tammsaare ainetel

Sada aastat tagasi ehk oktoobris 1926 jõudis „Tõde ja õigus” esmakordselt lugejateni. Uhket juubelit silmas pidades võtsin möödunud suvel selle väikese suurteose uuesti käsile. Tammsaare, Tammsaare, Tammsaare... Olen temast viimasel ajal nii palju mõelnud, et murumüts higine ja pastlanöörid krussis. Viskan kirja kaksteist mõtet, mis tihenesid vallatuteks etüüdideks.

Tammsaare ja 1926

See oli tähtis aasta, lausa pöördeline. Tavaliselt juhtub pöördelistel aastatel palju halba, kuid tookord juhtus hoopis palju head. Mõni kuu enne „Tõe ja õiguse” ilmumist avati Kadrioru staadion ja luksuskino Gloria Palace (praegune Südalinna teater). Kui esimesed lugejad olid Tammsaare tähtteosega ühele poole saanud, võisid nad lahti keerata raadio, sest kohalik ringhääling hakkas regulaarselt saateid edastama. Raadio juures tegutsenud väikesest orkestrist kasvas välja ERSO. Nõmme, Tõrva, Türi, Tapa ja Põltsamaa said linnaõigused. Sündisid tähelepanuväärsed naised: Elizabeth II, Marilyn Monroe, Lia Laats, Heljo Mänd ja kõigist kõige tähtsam – minu vanaema.

Tammsaare ja kohustuslik igavus

Tutvusin Vargamäe rahva tegemistega paarikümne aasta eest ehk gümnaasiumis. Ei teinud ma seda vabatahtlikult. Ikka sunniti. Kuulub ju „Tõde ja õigus” vankumatult kohustusliku igavuse nimekirja. Alguses oli uudishimu suur: mis ses paksus raamatus küll on, et teda nii tähtsaks peetakse? Lugesin nihkat-nähkat läbi, aga vastust ei leidnud. Tööd tegin ja vaeva nägin, kuid armastus Tammsaare vastu jäi tulemata. Igav oli, igav!

Nüüd mõistan väga hästi, miks „Tõde ja õigus” on tüvitekst, rahvuslik aare ja eestlase piibel. Aga igav on ta endiselt. Mulle lihtsalt ei istu puhas realism, olgu loogilist psühhot ja soofilist filot seal nii palju kui tahes. Paraku näen ainult üht etnograafilist uurimust eesti talurahva elust 19. sajandi teisel poolel Kõrvemaa näitel. Puudub kiiks, mida igast teosest otsin.

Võib-olla tundis Tammsaare seda ise ka (ei tea ju, mis geeniuse peas toimub). Igatahes pöördus ta õige varsti tagasi soistele radadele ning sündis tema luigelauluks jäänud „Põrgupõhja uus vanapagan”. Ja vat sääl on tõesti olemas see vägev kiiks, mis mind lummab. Üks kiiks ja seitse kääksu.

Tammsaare ja moosipurk

1978. aastal hakkas Tammsaare-nimeline kolhoos välja andma Tammsaare-nimelist kirjandusauhinda. Pärast omariikluse taastamist jätkas traditsiooni Albu vald ja viimase haldusreformi järel Järva vald. Pea poole sajandi jooksul on selle maineka auhinna pälvinud teiste seas Juhan Peegel, Mats Traat, Viivi Luik, Hando Runnel, Leelo Tungal, Edgar Valter, Rein Veidemann, Ene Mihkelson, Tõnu Õnnepalu, Kristiina Ehin, Mehis Heinsaar, Rein Raud ja Indrek Koff.

Minule ulatati Tammsaarest õnnistatud loorberipärg 2018. aastal, kui Eesti Vabariigil täitus esimene sajand. Olen järvamaalastele selle otsatu au eest väga tänulik. Ah, tegelikult polnudki ju auhinnaks loorberipärg, vaid hoopis moosipurk, mis sisaldas kirjaniku lemmikmoosi, õuna ja pohla segu. Moosi maitse on ammu meelest läinud – hea oli kahtlemata! – aga tühi purk seisab mul endiselt riiuli peal, Tammsaare kogutud teoste lähedal.

Tammsaare ja natsid

Norra kirjandustähe Knut Hamsuni „Maa õnnistus” ilmus üheksa aastat enne „Tõde ja õigust”. Neid sisu poolest sarnaseid teoseid on palju kõrvutatud ja võrreldud. Inimese võitlus maa, ühiskonna ja saatusega said mõlemale kirjanikule südamelähedasteks teemadeks. Tammsaare on Hamsunit ka korduvalt tõlkinud. Pole kahtlust, et ta püsis pikalt norralase lummuses, liikudes samas oma kursil.

Väga hea, et liikus! Hamsun oli ju pesuehtne nats, kes väljendas avalikult poolehoidu Hitlerile, toetas Quislingut ja kinkis Goebbelsile koguni oma Nobeli medali. Hitlerile pühendatud järelehüüdes nimetas Hamsun teda suurejooneliselt inimkonna eest võitlejaks. Jälk!

Milline kuratlik paradoks: Tammsaare imetles natsi! Mõistagi tuleks kirjaniku looming ja poliitilised vaated lahus hoida. Tammsaaret inspireeris Hamsun ikka loojana, mitte marurahvuslasena. Ent küsimus jääb: kuidas saab üks pealtnäha humanistlik kirjanik pooldada läbinisti inimvihkajalikku poliitikat?!

Õnneks jäi Tammsaare mõistuse juurde. Hansen oli targem kui Hamsun.

Tammsaare ja kväärid

Enne kui noor Andres kroonusse suundub, keerutab ta jalga külasimmanil. Aga tüdrukute asemel tantsib ta ainult poistega. Tammsaare lausa rõhutab seda – ainult poistega. Andres juunior laseb polkat, kaloppi ja labajalga. Krabab üht ja teist poissi. Ei, ta polnud gei. Vanasti tantsisid mehed meeleldi teiste meestega. Tänapäeval näeb sellist pilti ainult kväärklubis või tantsupeol.

Tammsaare polnud siiski nii heterotsentriline kirjamees. Ta tõlkis mõnuga Oscar Wilde’i. Kaunikeelses eestinduses „Dorian Gray portree” tutvustas meie maarahvale inglise dändide elu ja andis võimaluse vaadelda põliste poissmeeste kirgast mõttekosmost. Tänapäeval pälviks Tammsaare selle teo eest Vikerkaare Kangelase auhinna.

Tammsaare ja Rapuntsel

Indrek saab köstri juures kostil olles katsuda Milli patsi. Niimoodi – samm-sammult ja ääri-veeri – õpib ta tundma naise anatoomiat. Tüdruku patsikese puudutamine oli ühe tsaariaegse nooruki jaoks intiimsuse tipp. Rohkem erootikat „Tõe ja õiguse” esimesest osast ei leiagi.

Milli on Tammsaare maailmas Rapuntsel. Grimmide muinasloos olid Rapuntslil tohutu pikad juuksed, mida mööda nii nõiamoor kui ka prints üles torni ronisid. Traditsioonilises tõlgenduses on naise juustesse kätketud tema ilu, veetlus ja seksuaalenergia. Talupojaühiskonna kommete järgi võib ainult vallaline neiu oma juukseid lehvitada, abielunaine peab need tanu alla peitma.

Kui prints Rapuntsli juustes ripub, siis aimub ses sümboolne (või lausa otsene?) suguakt. Mäletatavasti jääb neiu seejärel rasedaks, nõid kihutab ta pagendusse, kuid mis lapsest saab, ei selgugi. Milli õnneks ei rasestu. Ta on üks vähestest Indrekuga kokku puutunud naistest, kes ei lõpeta tõvevoodis, hullumajas ega trammi all.

VARGAMÄE
Vincent van Gogh
2026

Tammsaare ja ju(u)ra

Tammsaare õppis ülikoolis õigusteadust, ehkki diplomini ta ei jõudnud. „Tõde ja õigus” võiks olla – ja tegelikult ongi – laiemale lugejaskonnale rihitud seadusalane kirjutis. Umbes nagu põhiseaduse kommenteeritud väljaanne.

Tammsaare käsitluses on tõde ja õigus vastandid. Tõde on päev, aga õigus öö. Nad ei saa kuidagi kokku. Tõde on see, mis tegelikult on, õigus aga see, mida inimene suudab enda kasuks maksma panna. Tõde nõuab tõestamist, õigus õigustamist. Õigust taga ajades võib tõest kaugeneda. Tõe juurde jäädes kaotad õiguse. Täielik jura!

Õigus on inimeste loodud, tõde peitub jumalas. Taevariigist leiab ehk lõpliku tõe, aga õigust seal pole.

On mul õigus? Või hoopis tõde?

Tammsaare ja Nipernaadi

Lugesin tänavu uuesti läbi ka August Gailiti „Toomas Nipernaadi”. Kooliajal ei saanud ma naelale pihta, aga nüüd olen suur fänn. Sorri, Tammsaare, kaldun toetama Gailiti tiimi! Kellele õunad, kellele apelsinid. Kellele oravad, kellele isamaalased. Gailiti käes liugles poeedisulg, aga hinge poolest oli ta vist ulmeguru. Kas „Nipernaadi”, mis vaid paar aastat pärast „Tõe ja õiguse” avaosa ilmus, kuulub ulme kilda? Mingis mõttes küll. See on ilus ulme, kütkestav, vaimustav, heitlik ning paraku ka ebaõiglaselt lühike kui inimelu ja Eestimaa suvi.

Tammsaaret on metsikult palju dramatiseeritud, Gailitit hoopis vähem. Mis oleks, kui need kaks suurt kokku panna? Mis oleks, kui Nipernaadi satuks oma eksirännakutel Vargamäele? Kujutage ette, mäherdune spektaakel sellest sünniks! Nipernaadi kavaldaks Pearu iga kell üle, tooks Andresele tagasi elurõõmu ja päästaks nii Krõõda kui ka Mari hirmsatest piinadest.

Nipernaadi polnud tühipaljas petis, fantasöör või vembumees. Ta oli ennekõike rändpsühholoog. Oleks ta natuke Jussiga rääkinud, poleks poiss end üles poonud. Sauna-Madis oleks labida sitahunnikusse visanud ja lasknud soovetel lõbusalt vuliseda. Indrek poleks aga linna õppima läinudki, vaid rajanud Vargamäele uhke turismitalu ühes ratsabaasi ja spaaga.

Tammsaare ja olümpia

„Kooliõpetajad! Kui te kipute lootust kaotama poiste kohta, kel nappib aru ja ei lõpe kiuslemishimu, siis viige nad spordile! Küllap siis näete, et mõistus areneb pallikaigast valitsedes ja murdmaajooksu harjutades ja et sõnakuulmine kasvab vabatahtlikuks allaheitmiseks mängukorrale, mille tähendust nad mõistavad: mängu paremaks teha. Poisid näevad siis, et teiegi olete inimesed mitte küsimismasinad, ja et kord ei tähenda kiusamist, vaid et tema mõte on paremaks teha veel suuremat mängu – elumängu.”

Nõnda kirjutab soome sporditegelane Lauri Pihkala raamatus „Poiste spordiõpetus”, mille sättis eesti keelde ei keegi muu kui Tammsaare. Peamiselt kergejõustikule keskenduv raamat ilmus Kalevi spordiseltsi eestvõttel 1918. aastal ning pidi olema – nagu eessõnas öeldakse – teenäitajaks Olümpiasse.

Esimene eesti atleet, kes rahvusvärve kandes olümpial startis, oli kümnevõistleja Aleksander Klumberg. Juhtus see Antwerpenis 1920. Neli aastat hiljem tuli ta Pariisi olümpial juba pronksile. Ma ei leidnud kusagilt kinnitust, kas Klumberg samuti „Poiste spordiõpetust” luges ja sealt indu sai, kuid kuna tol ajal ilmus spordikirjandust kasinalt, tundub see üsna tõenäoline.

Kindel on, et kergejõustikutreenerid kasutasid raamatut oma töös agaralt ning Tammsaare on seeläbi andnud tubli panuse ka Eesti kergejõustiku edusse. Armastus Vargamäele ei jõudnudki, aga medaleid on tulnud kuhjaga.

Tammsaare ja egoist

„Kirjutaja tuli ainult otsusele, et praegune köster on niisama paratamatu romantik kui tema õnnis eelkäijagi, ja köster ei leidnud kirjutaja arvamisele muud seletust, kui et ta on egoist ja mõtleb ainult iseenda peale: mis tema maise isikuga ühenduses, see on luulelik, kõik muu tühipaljas mõttetus ja illusioon.”

Nõnda kirjutab Tammsaare „Tõe ja õiguse” 38. peatükis, kus haritud mehed vähki püüdmas käivad.

Egoist. See sõna lausa torkas silma. Torkas valusasti. Ka romantik ja illusioon on ses lõigus kui tulnukad Neptuuni tagant. Ilmselt polnudki egoist juhuslik võõrkeelne vidin, mis kogemata sisse lipsas. Haritud mehed kasutasid juba ärkamisajal nihukesi peenikesi sõnu.

Aga egoist... Kas polnud mitte kõik, noh, enam-vähem kõik Vargamäe asukad egoistid? Nad mõtlesid ju peamiselt endale, oma soovide, unelmate ja tahtmiste, oma tõdede, õiguste ja ihade peale. Ainult Krõõt, vaeseke, polnud egoist. Seetõttu ta nii varakult surigi.

Tammsaare ja karupoeg Puhh

Vaid paar nädalat enne seda, kui „Tõde ja õigus I” ilmus, jõudis Inglismaal poelettidele „Karupoeg Puhhi” esmatrükk. Kas neil kahel tüvitekstil on ka miskit ühist? Pealtnäha mitte. Saja Aakri Mets ei ole Vargamäe ja Puhh ei ole andreselik usuhull naisepeksja.

Puhh on hoopistükkis lihtsameelne maiasmokk, samas väga lahke ja armastusväärne. Notsu arglik ja tundlik, kuid väga hooliv ja tähelepanelik. Öökull natuke ennasttäis, aga üsna tark. Jänes rõõmsameelne, ehkki kärsitu. Tiiger ülimalt energiline ja seiklushimuline. Kui mõni Puhhi sõpradest oleks üldse Vargamäele sobinud, siis vaid parandamatult depressiivne Iiah.

Muus osas on Saja Aakri Mets Vargamäe täielik vastand. Puhhi seltskonna jaoks pole tähtis mitte tõde ja õigus, vaid sõprus ja loovus. Nad oskavad ühte hoida. Saja Aakri Metsa valitseb jumal nimega Christopher Robin. Vargamäel jumalat polnudki. Jumal ei armasta neid, kes soid kuivendavad ja koeri tapavad.

Tammsaarõ ja võrukõsõ

Ilmadu popis saanu „Tõõ ja õigusõ” film võeti üles Võrumaal Vahtsõn-Roosan, õkva Läti piiri veeren. Tuu üle om mul väega hää miil, selle et mu edevanõmbidõ elukotussõ omma sääl lähkün. Olõ Võlss-Vargamäe lättide man üles kasunu.

Mu imä kirändüsoppaja oll Pulga Jaani esä, kiä Tammsaarõst väega luku pidäsi. Koolilatsõ saiva Vargamäest ette ni takka kirändit kiruta ja ettekandit tetä. Imä ütel, et täl es olõ tuu vasta kibõnatki. Tammsaarõ läts tälle häste pääle. Tõnõkõrd targutiva tütrigu esiki vahetunnin Andrese, Mari, Pearu ja tõisi tegemiisi üle.

Tohho hullu seh! Kunagi kõnõliva koolilatsõ vällänpuul tunni Tammsaarõst, a kae, mis nä seo ilma aigu tegeva! Paistus, et Eesti rahva kultuurilinõ hukkaminek om olnu hoobis hirmsamb ku päält nätä. Tulõ nosama midägi ette võtta.

Taha luuta, et Tammsaarõ vaim ei olõ viil är häönü ja lugõja iks mõist, mis tä saa aasta iist kirjä pandse. Tä kirut maarahva suurõs.

Kõigi kõrvitsate õhtu

Mida teha halloween'iga?

Küllap ei pane enam kedagi imestama, kui hilissügisel ilmuvad platsi võikalt irvitavad kõrvitsanäod ning mardi- ja kadrisantide asemel käivad uste taga nõiad või vampiirid, kes kommita jäädes pommiga ähvardavad. Meeldigu või mitte, halloween’ist enam lahti ei saa. Ehk õnnestub siiski seda võõra kõlaga sõna kuidagi maakeelsemaks mudida?

Ken Kesey romaanis „Lendas üle käopesa”, mille on eesti keelde pannud Matti Piirimaa, kohtab lugeja halloween’i asemel väljendit kõigi pühakute päeva eelõhtu. Tõlge on täpne ja korralik, sest halloween ongi lahti harutatult All Hallows’ Eve.

Magnific

Eestis on kombeks tähtsale pühale eelnevat päeva nimetada laupäevaks, nagu jõululaupäev või jaanilaupäev. Seega tuleks kõne alla ka kõigi pühakute päeva laupäev ehk lühemalt: pühakulaupäev. Meie kultuuri ja kombeid arvestades tekitaks selline sõna pigem segadust ja kalendrisse kirjutada ikkagi ei sobiks.

Pakun teisigi variante: tondilaupäev, kollipüha, jubejõul, õõvaõhtu, hallaviin.

Aga tuleme tagasi kõrvitsate juurde. Ei saanud ju Tuhkatriinugi ilma kõrvitsata peole sõita. Briti saartel on halloween’i tähistatud ka lõikuspühana, mil põllumehed ja aiapidajad oma priskemad nunnud teistele vaatamiseks uhkelt välja seavad. Köögiviljade kuningas on mõistagi kõrvits, millele halloween’i puhul suu ja silmad sisse lõigatakse. Sõnaveeb annabki halloween’i sünonüümiks kõrvitsapüha.

Eestis on juba aastakümneid olnud kombeks sünnipäevade ja tähtsamate pühade puhul valmistada kõrvitsasalatit. Kõrvitsat pannakse ka pulma- ja peielauale. See majesteetlik vili saadab meid peaaegu märkamatult kogu elu.

Olgu siis kõigil Eestimaa kõrvitsatel päris oma püha.

Fantastiline nelik on tagasi!

Kümne aasta eest ilmus mu esimene põnevusromaan „Seal, kus näkid laulavad”. Sellele järgnesid „Kuradil on lapse nägu”, „Ta tuleb läbi seina” ja „Poiss, kes mängis madudega”. Vahepeal on uudisteostest saanud klassika ning nüüd on võimalik neid ka kuulata! Audioraamatud on sisse lugenud näitleja Robert Annus ning iga huviline, kes vähegi julgeb, võib nendega lähemalt tutvuda Elisa lehel.

Hoiatus! Unejutuks mu tumedaid põnevuslugusid kuulata ei tasu, sest need haaravad su nii endasse, et sul pole võimalik neist enne lahti saada, kui hommik koidab ja viimane rida kuuldud.

Fantastilise neliku tagasituleku puhul panin kokku ka väikese mälumängu. Kui vastad enamikele küsimustele õigesti, oled võitnud vahva auhinna. Aga premeerima pead end ise.

Õiged vastused leiad mu raamatutest.

Nupp nokkima!

1. Mu põnevusromaanide tegevus toimub eri paigus üle Eesti, näiteks Tartus, Rakveres, Jõhvis, Põlvamaal, Valgamaal ja Võrumaal. Oluline tegevuspaik on ka Luivere alevik. Kus see asub?

A. Viljandimaal, 2 km Karksi-Nuiast

B. Lääne-Virumaal, 14 km Tamsalust

C. Järvamaal, 26 km Paidest

2. Mis nime kannab kriminaaluurija, kes lahendab mu raamatutes mõrvalugusid?

A. Hando Oras

B. Kaido Nõges

C. Tarvo Tulikas

3. Kuidas kõlab esimese raamatu esimene lause?

A. 1747. aasta talv oli külm ja lumine.

B. 1830. aasta kevad oli rõske ja vihmane.

C. 1992. aasta suvi oli lämbe ja tolmune.

4. Raamatu „Seal, kus näkid laulavad” sündmustik saab alguse sügavas metsas asuva Kalmujärve äärest. Kes on legendi järgi selle järve lähedale maetud?

A. Õigeusklikud lõbunaised

B. Paganlikud talupojad

C. Islamiusulised sõjamehed

5. Kuidas sureb Saviaugu Pärtel raamatus „Kuradil on lapse nägu”?

A. Satub marukoerte küüsi

B. Sööb ennast lõhki

C. Põletatakse tuleriidal

6. Mis ametit peab Kätriin Vaarman raamatus „Ta tuleb läbi seina”?

A. Juutuuber

B. Puudlipügaja

C. Kraanajuht

7. Raamatus „Poiss, kes mängis madudega” tegutseb teiste seas vangivalvur Talis Liigandi. Mis on tema kassi nimi?

A. Coco Chanel

B. Juri Gagarin

C. Beyoncé

8. Nooremuurija Martti Aulise vanem kolleeg (vt küsimus nr 2) tegeles nooruses edukalt ühe spordialaga. Mis ala see oli?

A. Võistlustants

B. Ratsutamine

C. Poks

9. Igas õiges raamatus peab olema ka üks saatuslik naine. Minu põnevuslugudes on selleks õpetajanna Maia Lepp. Mis on tema peamine eriala?

A. Bioloogia

B. Ajalugu

C. Tööõpetus

10. Kes neist tegelastest on vanem kui 20?

A. Lasse Kraft

B. Rebekka Sildrik

C. Artur Pinter

11. „Seal, kus näkid laulavad” pajatab muuhulgas sellest, et Luivere vanas mõisahoones pidavat endiselt kummitama. Mis asutus seal praegu tegutseb?

A. Kool

B. Spaa

C. Hullumaja

12. Millal leiab aset raamatu „Kuradil on lapse nägu” tegevus?

A. Enne ja pärast jaanipäeva

B. Lihavõtete paiku

C. Jõulude ajal

13. Kust leitakse noore naise surnukeha raamatus „Ta tuleb läbi seina”?

A. Kaevust

B. Liftist

C. Rongist

14. Norbert Südi on noormees, kes segastel asjaoludel hukkus. Raamatus „Poiss, kes mängis madudega” on juttu sellest, et lapsena kogus ta...

A. Kommipabereid

B. Liblikaid

C. Mudellennukeid

15. Kas raamatute peategelane, nutikas politseinik, jääb lõpuks ellu?

A. Jah. Ta ostab endale kitse.

B. Ei. Ta kõri lõigatakse läbi.

C. Võib-olla. Ta jääb teadmata kadunuks.

Loe ka seda:

Neli neljaks

Kuu, Marss ja enneolematu Eimiski

Väike samm inimesele, suur samm tolmulestale

Pool aastat tagasi, aprillis 2026, toimus meie armsa maamunakese läheduses suur sündmus, mis paraku teenimatult vähe tähelepanu sai. Neli astronauti tegid tiiru ümber Kuu. Artemis II nime kandnud missioon oli loomulikuks jätkuks enam kui poole sajandi eest korraldatud Apollo missioonidele. Artemis ja Apollo(n) olid teadupärast jumalasoost õde-venda.

1. aprillil startis kosmoselaev Orion, mille pardal olid ameeriklased Reid Wiseman, Victor Glover ja Christina Koch ning kanadalane Jeremy Hansen. 6. aprillil vaatlesid astronaudid huviga Kuu paljast tagumikku ja tegid sellest ka fotosid. Kuuporno missugune! Neli päeva hiljem naasid pornograafid taas Maale.

Artemis II nelik sõudis Maast kaugemale kui ükski inimene enne neid, ületades Apollo 13 missiooni rekordi. Seejuures tuleb arvestada, et Apollo 13 liikmed sattusid nii kaugele õnnetuse tõttu, mitte plaani järgides. Nüüd võib ajalooannaalidesse kirjutada, et inimesed püstitasid 2026. aastal kosmilise kaugushüppe rekordi: 406 773 kilomeetrit Maast. Muide, Kuu keskmine kaugus meie planeedist on ligi 384 000 km.

Miks sellest kuusõidust meedias nii vähe juttu tehti? Eks ikka seetõttu, et Maa peal käib praegu selline hull tramburai, et kusagil kaugel Kuu ümbruses toimuv ei ole enam huvitav. Ent Apollo 11 missiooni ajal, 1969. aastal, oli maailm samuti rahutu. Käis Vietnami sõda, külm sõda oli lausa jäine, väärtuskonfliktidest võrsunud rahutused raputasid paljusid riike ning elati pidevas tuumakatastroofi hirmus. Kosmos võlus aga enam kui praegu.

Kosmosevõistlus ise oli üks tolle aja keskseid rahvusvahelisi lugusid. Kuu ümber seiklemine pakkus võimaluse keskenduda millelegi, mis tundus korraga nii inimkonna ühise saavutuse kui ka suurriikide võistluse kulminatsioonina. Tänavune erakordne kuumissioon jäi seevastu täiesti poliitiliste pingete varju.

Kas võib juhtuda, et näeme juba sel kümnendil tähesõitjate võiduralli uut starti? Hiina on seadnud ametlikuks eesmärgiks viia oma kosmonaudid Kuule enne 2030. aastat. USA püüab samuti inimesi Kuu peale tagasi viia. Kaugem eesmärk on aga palju auahnem – kes vallutab esimesena Marsi?

Hiinlased on juba teinud edukaid robotmissioone Marsile ning kavandatakse ka punaselt planeedilt pinnaseproovide võtmist. Mehitatud Marsi-missiooniks pole kindlat tähtaega siiski seatud. Ka USA-s unistatakse Marsile jõudmisest ning seda silmas pidades katsetatakse ka Kuu-sõitude raames moodsat tehnikat.

Magnific

Küsimus on selleski, kes suudab püstitada püsiva laagri väljaspool Maad. Marsi koloniseerimine pole enam ulme. Juba homme – hea küll, mõnekümne aasta pärast – võib sellest saada tegelikkus. Kui unistamiseks läks, siis unistame täiega. Miks ei võiks esimestena Marsil maanduda (marsistuda!) hoopis Eesti tähesõitjad ehk estronaudid? Ühel päeval õitsevad Marsil ka õunapuud ja lehvib sinimustvalge. Pidage mu sõnu meeles!

Kui inimkond, see parasiitide kari, on Maa ja Kuugi täielikult välja kurnanud, tuleb käsile võtta Marsi maavarad. Ehk marsivarad. Meie naaberplaneedil leidub hulga rauaühendeid (seepärast ongi ta ju punakas kui roosteplekk). On ka räni, alumiiniumi, magneesiumi ja kaltsiumi.

Suurärikaid-koloniste huvitaks kindlasti rohkem nafta, gaas, kuld, uraan ja liitium. Nafta tekkeks on Maal vaja tohutut hulka iidsete organismide jäänuseid, mis mattuvad setete alla ning muutuvad miljonite aastate jooksul sobiva temperatuuri ja rõhu toimel õliseks olluseks. Selliseid tingimusi pole Marsil kunagi olnud.

Aga gaas? Marsi atmosfääris on tuvastatud metaani, mis on maagaasi peamine koostisosa. Selle päritolu pole siiski täielikult selge ning metaani lekkimine ei tähenda, et Marsi pinna all oleks gaasimaardlaid. Ka suurest portsust liitiumist või uraanist pole seni jälgi leitud.

Raudne planeet võib aga osutuda lähemal uurimisel kuldseks planeediks. Marsil on olnud ulatuslik vulkaaniline tegevus. Magma sisaldab metalle, sealhulgas kulda, mis koonduvad teatud kivimitesse. Kuld ise ei sünni nullist. Kulla aatomid tekkisid juba enne Maa ja Marsi kujunemist kosmilises mikseris. Geoloogilised protsessid saavad olemasoleva kulla kivimites kokku panna nii, et moodustuvad võimalikud maardlad. Seega võib Marsi pinnase ja sügavama maakoore uurimine tulevikus paljastada kullarikkaid piirkondi, kuid kindel selles veel olla ei saa.

Inimene on ahne ja õel olevus, kuid kosmilises mõõtkavas ikkagi tähtsusetu tolmulest. Kuu ja Marsi vallutamine inimese poolt oleks universumi jaoks sama vapustav sündmus kui ühe batsillikese ronimine liivatera otsa. Aga ärme tee inimkonnale nüüd liiga! Pahede kõrval leidub inimhinges ka voorusi. Üks neist on teadmisjanu. Inimene tahab kõigest kõike teada. Absoluutselt kõike!

„Kõik” sai alguse ühest kärgatusest, Suurest Paugust. „Kõik” on kogu olemasoleva summa. Saame „kõike” uurida, kogeda ja kirjeldada, isegi kui me igale küsimusele kohe vastuseid ei leia. Aga mis oli enne Suurt Pauku? Küllap „eimiski”. Kuidas uurida „eimiskit”? Vist ei kuidagi.

Sõna „enne” nõuab aja olemasolu. Kui aega ei ole, kaotab küsimus „mis oli enne?” oma tähenduse. Aeg tekkis koos pauguga. Noh, aga mis oli siis, kui aega polnudki? Ajatus? Igavik? Inimmõistus on liiga väeti, et seda mõistatust lahendada. Ütleme nii: kui aega polnud, siis järelikult oli kiire. Suur Pauk tegi kiirusele lõpu. Algas aeg, sündis ruum. Eimiski asemele tuli miski. Ja see miski sisaldab hästi palju, hoopis rohkem, kui jõuab sõrmede peal kokku lugeda.

Aga millal miski lõpeb? Vastust teab vaid päikesetuul.

Me teeme seda kolmekesi

Me teeme seda kolmekesi,

mina, sina ja tema.

Teeme nii pagana hästi,

et jääme end imetlema.

Seda tegime juba siis,

kui oli valge ja hele.

Aga kohal nüüd on öö,

annab võimu vaikusele.

Ei lõpe siiski me rüsin,

seda teeme ikka niisama.

Ja viimaks ma siis küsin:

kui kaua veel kestab see jama?

Magnific

Sibul ja kartul

Lõimumise retsept

Venelane on teadupärast sibul. Ta ajab eestlase nutma. Eesti keelt ära ei õpi, peksa või hapukurgiga. Sibul arvab ikka, et kogu peenar kuulub talle ja kõik peavad kõnelema ainult kibedat sibula keelt. Kibe on sibul seepärast, et marineerib koguaeg viina sees. Kui sibul viinaleotisest välja võtta, läheb ta kähku mädanema.

Sibul armastab kulda, eriti kassikulda. Sellepärast ongi ta ennast pealt kullakarvaliseks võõbanud. Suur glamuur peibutab teda, ta armastab odavaid ehteid ja odavat tümpsu.

Sisemiselt on ta lootusetult siiruviiru ja käärunääru. Ühe kihi all on järgmine ja selle all veel üks – mida rohkem uurid, seda hullemaks läheb. Ta igatseb tagasi Stalini aega, kuid samas fännab ka Peetrit ja Katariinat. Tahab kõigile peksa anda, aga kardab ise peksa saada.

Sibul võib olla korraga terav, magus, mahlane ja üllatavalt kangekaelne. Emotsionaalne. Temas on kurja kuraasi ja eklektilist ekstaasi. Ent seejuures on ta ikkagi päris tugev. Teda saab hakkida, kuid kerge see pole.

Eestlane on seevastu kartul. Lihtne, tagasihoidlik ja maalähedane. Ta ei säti end esimese käiguga lauale. Aga kui ta ette astub, siis võib tema peale kindel olla. Kõht saab täis ja meel muhedaks.

Kartul on pealtnäha labane, ent seest soe ja kõige paremini avaneb siis, kui teda natuke koorida. Selleks tuleb muidugi aega varuda.

Kartul trotsib külma, vihma ja kehva suve. Isegi hallaööd elab ta üle, öeldes selle peale lihtsalt: „Kannatame ära!” Mis on kartulile raske, see on sibulale surm.

Kartul on äärmiselt praktiline ja mitmekülgne: keeda, küpseta, prae või tambi pudruks – ikka saab asja. Kartul on sündinud kümnevõistleja. Selleks, et midagi saavutada ja välja paista, peab ta olema paljudel aladel meisterlik.

Kuidas sibulat kartuliga lõimida? Kõige maitsvam kooslus sünnib siis, kui kullane ja mullane ühte supipatta satuvad. Pajas on ju kõik võrdsed.

Koori sibul ja kartul. Lõika kartul väikesteks tükkideks, haki sibul. Hauta sibulat tasasel tulel õli sees. Lisa kartul ja puljong, puista juurde soola ja pipart. Keeda umbes veerand tundi. Soovi korral serveeri hapukoore ja saiakuubikutega.

Tulemuseks on roog, mis kinnitab vana köögitarkust: kartul hoiab kõhu täis, sibul annab maitset. Nii see lõimumine käibki. Ikka soolestiku kaudu.

Madisõ Ülle sinnu võtku!

Kas põrgulinõ ülletäs?

Eesti om saanu jäl vahtsõ riigivanõmba vai nigu seo ilma aigu üldäs: presidendi. Madisõ Ülle om mi säidsmes president ja ku kaia, määnest nimme tä kand, sõs taad naist piät kül pelgämä!

Edimäne president oll muiduki Päts. Kas tä oll Pätsi vai Pätsu Konstantin, ei olõ selge. Ku võtami tarvitusõlõ tõsõ variandi (Kahr vai Mesikäpp), sõs om meil olnu kats mõtsast tulnu presidenti (Päts, Ilves) ja kats merega köüdet riigipääd (Meri, Kaljulaid). Eesti om ju iks mõtsa- ja mereriik. Pääle tuu om siin ammust maad küntü ja karja hoitu. Karis tähendäs karamaad, nii et timä tulõ talurahva puult. Hulga sõamehi ja mõisapidäjid om siit üle käünü – tuu miilde tulõtamises pidäsi presidendiammõtit Rüütel.

A nüüd astus Kadriorgu ehtsä põrgulinõ, vana Madis esi. Madis om ju rahvasuun sama, miä juudas, jeekim vai sindrinahk. Määne üts Madis õigõlõ vällä näge ja mille tä säändse nime om saanu, jääs tiidmäldä. Madis sünnütäs kurja, a timäga või kaupa kah tetä. Võtat vana luvvakandsu, viit nelläpäävä üüse risttii pääle, hõikat Madisõ vällä ja saat kolmõ veretsilga iist hindäle tubli puugi (eesti keelen: krati).

Magnific

Madisõ Ülle om harv tükk tuu poolõst, et juudalidsõ omma hariligult iks esädse. Kas kiäki om ülepää kuuldnu mõnõst naiskuradist? Piiblist või löüdä mitmid hõelid naisi, nigu Iisebel, Delila ja Salome, a nä kõik omma luust-lihast inemise. Õigõl kuradil omma iks muna takan. Seo naissoost Madis, kiä nüüd Kadriorgu pässi, piät kül korgõmba järgu põrgulinõ olõma!

Madis või tõnõkõrd pühä kah olla, näütüses apostli Madis (Matteus), Jeesusõ jüngri, kiä arvada üte nelläst evangeeliumist kirjä pandse. Tõnõ Piibli-Madis (Mattis) oll niisamatõ Jeesusõ seldsiline, Juuda kotussõtäütjä, kedä katoligu kerigun miskiperäst joodikidõ kaitsjas peetäs. Pääle kõvva pummelungi võit sõs tuu lakatsi iist, kiä inämb jalgu alla ei võta, pallõlda: „Madis tulõ appi!”

Mi vabariigi sünnüpäiv om üteliidsi talvinõ madisõpäiv. Nüüd või ütelda, et ka madisõüllepäiv. Mõnõ meelest om vahtsõnõ riigi-imänd ilmakaemisõ kotsilt pallu vanamiilne, mõnõ meelest hoobis perädü vabamiilne. Kiä pidä tedä ülearvu teräväs, kiä tsipa pehmes. Madistamist saa tuu peräst küländ. Pääasi, et ei tulõs tõist madisõpäävä lahengut.

A Ülle või viil kõvva ülletä ja ütte hääd ülletüst omgi mi rahvale vajja.

Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda?

Rahvusromantika on ilus!

Sirvin-loen Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatut „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadusvõitlus 1206–1343”. Mahult õbluke, kuid sisult tummine teos võtab ladusalt kokku Eestimaal 13. ja 14. sajandil toimunud pöördelised sündmused. Hea kordamismaterjal ajaloo kontrolltööks. Sobib mäluvärskenduseks neilegi, kel kooliaastad ammu möödas.

Kogu tõde Muistsest vabadusvõitlusest sai mul selgeks juba 5. klassis. Siis tutvusin esimest korda ka Läti Henriku, Lembitu ja Kaupoga. Ülikoolis tuli teema uuesti läbi võtta, aga vahepeal oli „kogu tõde” muutunud. Õppejõud Anti Selart üritas tudengitest selle neetud rahvusromantika vanakuradi püha vee ja raudristiga välja ajada. „Ei olnud mingit Muistset vabadusvõitlust,” seletas ta. „Oli Liivimaa ristisõda.” Loengutes kõneles ta palju Riias ja selle ümber toimunust, puudutades Eesti sündmusi vaid põgusalt. Korraga sain teada, et polnud Läti Henrikut, oli lihtsalt kroonik Henrik. Lembitu polnud vägev kangelane ega Kaupo reeturlik vaenlane. Ka Jüriöö ülestõus olevat suht tähtsusetu sündmus, mis siinset eluolu eriti palju ei muutnud.

Kui 2012. aastal ilmus „Eesti ajaloo” II köide, mis käsitles keskaega, lahvatas avalikkuses suuremat sorti tüli vana ja uue kooli ajaloolaste vahel. Vaieldi, mis on siis ikkagi õigem, kas vaadata ajalugu nagu konn (rahvusliku mätta otsast) või nagu kurg (rahvusvahelise pilve pealt). Uue kooli pooldajad leiavad, et ajaloole kui teadusele ei tule rahvusromantilised vaatenurgad sugugi kasuks. Vana kool aga leiab, et traditsiooniline, eestikeskne ajalookäsitlus peab säilima.

„Eestlasi, rüütleid ja ristisõdijaid” lugedes tuli see tülikene jälle meelde. Ojalo ja Õun esitavad puhtalt vana kooli käsitluse, mis mõjub nagu mamma kootud villane kampsun. Natuke kare, aga annab sooja. Raamat pole kirjutatud range akadeemilise moodu järgi, vaid mõnusas, kohati isegi humoorikas stiilis. Kui uue kooli ajaloolased eelistavad pigem kontseptuaalset käsitlust ja esitavad ajalugu teemade kaupa, siis kõnealuses raamatus jutustatakse lugu. Seda puruvana, eestlaste jaoks kurvalt lõppenud lugu.

Pixabay

Tavaliselt paigutatakse Muistne vabadusvõitlus aastaisse 1208–1227, ent mingis mõttes võib suure sõja proloogiks pidada taanlaste sõjaretke Saaremaale 1206. aastal. Vallutajad tulid 16 laevaga, pardal kuningas Valdemar II, Lundi peapiiskop Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Saarlased olid aga südid ja taanlased löödi kiirelt tagasi. Paraku ei ole sellest retkest palju teada, kuid oletada võib, et taanlaste eesmärk oli Saaremaal püsivamalt kanda kinnitada, samal ajal ikka paganaid ristiusku pöörates.

Teine, hoopis kaalukam vaenuvägi ründas peagi lõunakaarest. 1208. aastal tungis orduvägi koos liitlastega Ugandisse ja aastaid kestnud taplus läkski lahti. Järgnesid teada-tuntud lahingud ja piiramised: madisepäeva lahing, Tallinna ja Tartu vallutamine, lõpuks Saaremaa alistumine. Ent vahele mahtusid ka paar eestlaste jaoks võidukamat sündmust: Ümera ja Lihula lahingud. Neist viimane on saanud ehk teenimatult vähe tähelepanu. Ümera võit saavutati tänapäeva Läti maadel, aga Lihula linnuse tagasivallutamine rootslastelt oli vabadusvõitlejate suurim kordaminek Eesti alal.

Jüriöö ülestõus on ses vabadusvõitluse loos eepiline epiloog. Päris viljatuks ja suisa tähtsusetuks seda kindlasti pidada ei saa, sest mälestus ülestõusust jäi rahva mällu hämmastavalt kauaks ning andis rahvale võitlusindu veel 20. sajandilgi. Seda paika Tallinnas, kus orduväed ja mässulised mõõku ristasid, nimetatakse tänini Sõjamäeks. Saaremaal hakati sarnast lahingupaika nimetama Kooljamägedeks.

Ristisõdijad hõivasid uusi maid, tapsid kohalikku rahvast, röövisid, rüüstasid ja vägistasid. Kuidas nad oma tegevust õigustasid? Kõik see toimus ju isa, poja ja püha vaimu nimel! Paganate hinged oli vaja ristimise kaudu päästa igavesest põrgutulest. Ristirüütlid ei tulnud mitte vallutama, vaid vabastama! Sama liiki ettekäänet kasutab ukrainlaste tapmisel ka Putin. Ei ole miskit uut siin päikese all.

Muide, käsitleda Läti Henriku Liivimaa kroonikat Muistse vabadusvõitluse peamise allikana on umbes sama, kui tugineda Ukraina sõja kirjeldamisel mõne putinistliku sõjablogija kirjutistele. Henrikut ei saa kindlasti lõpuni usaldada, kuid paremat kroonikat, mis tollaseid sündmusi nii põhjalikult avaks, pole kuskilt võtta. Eeldame, et vähemalt pool tema jutust on siiski tõsi.

Aga kumb siin ikkagi toimus: Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda? Kas ugandlased, harjulased, virulased ja saarlased ei võidelnud vabaduse eest? Võitlesid küll, ehkki oma ühist riiki neil veel polnud. Kas sakslased, taanlased ja nende kohalikud liitlased pidasid ristisõda? Muidugi pidasid. 12.–13. sajandil olid ristiretked kõikvõimalike „paganate” ehk mittekristlaste vastu väga populaarsed.

Samas pole mõtet vaielda selle üle, milline nimetus oleks õigem, tõesem või täpsem. Muistne vabadusvõitlus oli osa Liivimaa ristisõjast. Loogiline! Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Jah, vahest ongi Muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus liialt romantiseeritud. Tore ju. Mis oleks ajalugu ilma romantikata? Ainult üks vereplekiline arvude ja faktide jada. Ajalugu kui teadusharu ei salli romantikat, seda liigset tundelisust. Samas on ajalugu sõna otseses mõttes aja lugu. Loo juurde kuuluvad ilustused, liialdused, subjektiivsed vaatenurgad. Ka kõige kaugem minevik nõuab endiselt uurimist, mõtestamist ja tähenduste loomist. Rahvusromantiline vaade on üks viis, kuidas olnut mõista ja meeles hoida.

Aga Lembitul on sellest nagunii ükskõik.

Millal oli Eestis hea elada?

Rahulolematus ei vii edasi

Teile esineb vinguviiulite orkester!

Elu on läinud väga kalliks. Toit, ravimid, teenused, elekter, kütus, eluase, maksud... Eesti on täis röövleid, kes armutult rüüstavad tavakodaniku rahakotti. Kogu selle kaabakabande eesotsas on muidugi valitsus.

Palgad on väikesed. Pensionid on väikesed. Sotsiaaltoetused on väikesed. Vaesest ei hooli siin riigis keegi.

Arsti juurde ei pääse. Järjekorrad on pikad. Ennem sured maha, kui abi saad. Ja kui arstile pääsedki, pead ravi eest ikka peale maksma.

Ebavõrdsus on suur. Tallinnas elavad rikkurid, Tartus keskklass, aga mujal peavad inimesed sente veeretama ja juurikaid närima.

Pole siis ka ime, et lapsi jääb aina vähemaks. Vanu on palju rohkem kui noori. Eesti rahvas on välja suremas. Metsad raiutakse kah viimseni maha. 

Kõik on pekkis, riik on põhjas!

Rahvas aplodeerib maruliselt.

Olgu, aga kui Eestis on praegu halb elada (ja aina halvemaks läheb), siis millal oli viimati hea aeg? Enne koroonat? Kahetuhandendatel? Pätsi ajal? Või enne Muistset vabadusvõitlust?

Mulle ei meenu Eesti lähiajaloost ühtki perioodi, kui kogu rahvas oleks üheskoos õhanud: jah, Eestis on nüüd tõesti hea elu, lausa paradiis! Midagi sellist pole olnud ja ei tule ka, sest kellelgi on alati halb. Kes kaotab töö, kes tervise, kes lähedase inimese – isiklik kogemus mõjutab seda, kuidas tunnetatakse aega enda ümber. Kõige tulisemalt sõimavad riiki need, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Need, kellel on raske, ei tantsi kunagi lillede ja liblikate keskel.

Muidugi on igaühel õigus olla kriitiline ja nõuda rohkem. Eesti riik on alati vigane, vajab üha putitamist. Kui kuskilt miski korda saab, hakkab juba teisest servast lagunema. Eesti riigi sümboliks on Auvere elektrijaam: remonditakse kogu aeg, aga töötab harva. No mida teha?

Sageli öeldakse, et rahulolematus viib edasi. Vaidlen vastu! Kui kõike, sealhulgas oma riiki, ainult kriitiliselt vaadata, siis jäävadki silma peamiselt vead ja puudused. Paraku on rahulolematus eestlastel nii sügaval veres (vist musta leivaga sisse söödud), et oskus olevikku märgata ja nautida jääb nõrgaks või kaob sootuks.

„Alati saab paremini!” sisendatakse meile juba maast-madalast. Aga on see tõesti nii? Äkki ei saagi paremini? Võib-olla on Eesti riigil ja eesti rahval võimete lagi käes? Ükski maratoonar ei jookse iga aastaga aina kiiremini, ükski kõrgushüppaja ei alista pidevalt uusi kõrgusi. Piir tuleb ette. Kas riigile siis loodusseadused ei kehtigi?

Võib juhtuda, et me ei saa enam palju rikkamaks. Ei saa targemakski. See, mis 35 vabaduseaasta jooksul saavutatud, jääb Eesti laeks. Rahulolematus ei aita edasi minna, vaid süvendab hoopis rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Inimene, kes pole endaga üldse rahul, vajub kibestumise mülkasse. Kodanik, kes pole oma riigiga üldse rahul, niisamuti. Kibestumus ei lase aga selgelt mõelda, ei jäta ruumigi optimismile. Helgema tuleviku loomisel on viimane komponent lausa hädavajalik.

Ent rahulolematuse kõrval on veel üks tee. Leppida puudustega, mida kõrvaldada ei õnnestu ning suunata kogu energia ja tähelepanu oma tugevate külgede arendamisele. Eesti on ju kümnevõistlejate maa – kui kuulitõuge ja tõkkejooks kohe üldse ei lähe, siis treenime rohkem kaugushüpet ja odaviset!

Mis kõige tähtsam: tuleb olla loominguline. Riik – nagu ka lihtkodanik – ei tohi kinni jääda kulunud mallidesse, vaid julgelt midagi uut proovida, midagi teistsugust katsetada. Kui ei kulge nii, äkki kulgeb naa? Poliitik, kes kuulutab, et mingeid eksperimente riigivalitsemises olla ei tohi, paneb lukku ka riigi arengu, lükkab tõkkepuu parema tuleviku ette. Eksperimenteerima peab, isegi kui see ei anna kohe tulemust. Ka e-riik oli üks suur eksperiment, millest kujunes Eesti suurim edulugu. Mis on siis lõpuks mõistlikum: kas jääda oma vanade murede otsa halama või katsuda leida uusi ja julgeid lahendusi?

Pixabay

Võtame vahelduseks mustad prillid eest ja vaatame Eestit ka läbi roosade prillide.

Eesti on väike! See on hüve, mida kiputakse tugevalt alahindama. Tallinnast Tartusse saab paari tunniga, loodusesse võib jõuda mõnekümne minutiga ja ka väiksemas kohas elades pole vahemaad mingi takistus. Eestis on võimalik ühendada linnaelu ja loodus viisil, mis on paljudes Euroopa suurlinnades palju keerulisem või lausa võimatu. Loodus on alati lähedal. Metsad, rabad, meri, järved ja saared on osa igapäevasest elust. Seda rikkust ei saa rahasse arvestada.

Eesti on digiriik! See on me riigikese üks tugevamaid eeliseid. Suur osa riigiasju saab tehtud kodunt lahkumata: maksud, allkirjad, ettevõtlus, retseptid, valimised, registrid.

Eesti on turvaline! Kuritegevus ei ole siin sellisel tasemel, et inimene peaks oma liikumist või käitumist selle järgi planeerima. Ei mingeid gänge ega mafioososid. Veel olulisemad on tõhus õigusriik ja institutsionaalne turvatunne: korruptsioonitase on madal, politsei ja kohtud töötavad erapooletult.

Eesti on ettevõtjasõbralik! Väikeses riigis saab hea ideega kiiresti nähtavaks ja rahastajateni jõudmine on lihtsam kui suures riigis. Turg on küll väike, aga kliendid lojaalsed.

Eesti haridus on väga hea! Meie koolisüsteem toimib rahvusvahelises võrdluses lausa suurepäraselt. PISA tulemused on Euroopa (ka maailma) tipus ning rahva digioskused igati korralikul tasemel.

Eesti kultuur on rikas! Pisirahva kohta on meil väga tugev kirjandus- ja keeleruum. Hulgaliselt andekaid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid – ei jõua kõiki ära kiitagi. Muidugi on meil imelised laulu- ja tantsupeod ning mitmekesine pärimuskultuur kamast triibuseelikuni. Eestlased on muuhulgas silmapaistev teatri- ja muuseumirahvas.

Eesti on imeline koht omaette olemiseks! See on üks Eesti suurimaid elukvaliteedi näitajaid. Lausa luksus. Kui tahad nädalavahetusel inimestest eemale saada, ei ole selleks vaja lennata kuu peale. Samas saad – kui soovid – nautida ka mõnusat linnamelu.

Jah, Eestis on just praegu hea elada.

Patustagem, sest pekstakse niikuinii!

Artur Alliksaar kui eesti luule Prometheus ja Terminaator

Koolnuid roomab Toonela poole.

Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile

ja lahustuvad soovulmade suures hoovuses.

Heroodes loob oode ja paroodiaid.

Ta kirjutab nooruse verega.

Ta kirjutab noorusulmade verega.

Ta kirjutab looklevale taevale.

Kuuekümnendatel andsid eesti luulevallale kuju kolm põrutavat sündmust: kassetipõlvkonna sünd, Betti Alveri tagasitulek ning Artur Alliksaare surm ja ülestõusmine. „Noorte autorite” sarjas ilmus 1962–1968 kokku viis kassetitäit luulekogusid. Teiste seas astusid kirjandusse Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, Andres Ehin, Nikolai Baturin, Jüri Tuulik ja Leelo Tungal. Pikka aega vaikinud – õigemini vaikima sunnitud – eestiaegse luuletaja Alveri „Tähetund” oli 1966. aastal ilmudes paras sensatsioon. Legendi järgi olevat kogu tiraaž ühe päevaga maha müüdud. Alliksaar lahkus siit ilmast sama aasta lõikuskuul. Aga mitte jäädavalt. Peagi tuli ta tagasi.

On arvutult taevaid.

Alati suletuks jäävaid.

Nende all on paljulubavaid lootusi.

On üksainus põrgu.

Alati ja kõikidele avatud.

Tema valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” anti Loomingu Raamatukogu sarjas välja 1968, koostajaks Paul-Eerik Rummo. Uus, parandatud ja täiendatud väljaanne jõudis lugejateni alles mullu. Mõlemad väljaanded olid menukad. Oma eluajal ei lastudki Alliksaarel luulekogusid ilmutada. Isegi veidi pehmemal sulaajal jäi ta punavõimurite jaoks soovimatuks isikuks.

Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu.

Sa olid julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult.

Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,

ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.

Sa olid määratu mõistatus (see on ilusaim imedest),

ja need, kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal vääratada.

Sa olid parim paratamatusist.

Seitsmekümnendate hakul avaldatud kirjanike liidu almanahhi „Sirvilauad” pääsesid samuti mõned Alliksaare luuletused, ehkki ametlikult tal sellesse tähtsasse tsunfti astuda ei lubatud. Tähelepanu väärib, et raamatu lõpust võib leida kõigi kogumikus esindatud autorite eluloonupukesed, kuid Alliksaare elulugu puudub. Ikka seetõttu, et ilmasõjas pidi ta sõdima sakslaste poolel ning hiljem saatsid venelased ta selle eest aastateks vangilaagrisse. Niisugust meest ei tohtinud olemas ollagi.

Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.

Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus.

Aga ta oli olemas! Teda tunti, teda loeti. Eelnimetet kassetipõlvkonna liikmed pidasid teda oma vaimseks isaks. Boheemlaste kuningas, poeetide titaan. Prometheus, kes varastas jumalate tagant taevase tule ning kinkis selle inimsoole. Luule tegi Alliksaare surematuks. Või vähemalt raskesti hävitatavaks nagu Terminaatori.

Ma lõpmata kaugele loovin,

sest öö on nii merine.

Mis saabub ja mida ma soovin,

on jubedalt erinev.

Riimide kõrval põlistas ta paberile ka hulga vabavärsse. Siinkohal pole mõtet targutada teemal, kas vabavärsiline luule on ikka päris ja ehtne ja õige. Rahvas, kes muidu vabadust armastab, pole vabu värsse kunagi täiesti omaks võtnud. Ent Alliksaare kestev kuulsus näitab, et talle on tehtud erand. Kui kleepida tema loomingu külge sihukesed sildid nagu „epigramlik”, „absurd”, „sürrealism” või „kalambuur”, jääb palju olulist märkamata. Sildid ei selgita, vaid varjavad.

Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse

valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.

Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõeluvad sokke.

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada kohevate kukrutega leevikesi.

Alliksaare luule on mõistuslik ja nii see peabki jääma. Iga mõistatus ei nõua lahendust. Luule, mis võinuks ka olemata olla, lihtsalt on. Mina tunnetan Alliksaares tugevat eneseirooniat, aiman leppimatust ebaõiglusega, haistan vankumatut tahtmist kasvada saatusest suuremaks. Tema luuletused, eriti ulmelisem ja ulmalisem jagu, kestavad üle aegade kui sähvatused poeedi mikrokosmosest, kust ei puudu küll äng ja lootusetus, kuid on ruumi ka usule paremusse. Mõni teine lugeja loeb sealt ehk midagi hoopis muud. Loeb autori välja, loeb ennast sisse. Nii toimibki hea luule võlujõud.

Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.

Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.

Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.

Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.

Alliksaar polnud kindlasti sentimentalist. Ainult mentalist. Kahtlemata ka pullivend, võrukael ja masuurikas, va juurikas. Talle meeldis sõnadega-mõtetega mängida. Sõnad pole ju ainult söömiseks, vaid ka žongleerimiseks. Ses mõttes on sõnad täpselt nagu õunad. Muidugi saab sõnadest keeta ka mõnusat moosi, mida mee asemel mokale määrida.

Linde on tarku ja tobedaid.

Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihale.

Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.

Palju tõhusam on tellida tuba hotelli.

Tuba, milles on nii palju kelli, et aega on küllalt ja jääb ülegi.

Alliksaart tundnud Leo Metsar kirjutab: „Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel.” Inimene, kes pole kunagi olnud looja, võib seda lauset lugedes segadusse sattuda. Kuidas saab ainult ettekujutusele rajatud maailm olla kindel? Kas selline omaenda mõtteist kasvav ja toituv universum pole mitte labane hallutsinatsioon? Tjah, luule ning luulu vaheline piir ongi käänuline ja valveta. Ometi ei maksa ettekujutuse jõudu kunagi alavääristada. See, mis toimub looja vaimusilmas, ongi tema tegelikkus. See on tõeline! Kui ümbritsev maailm on kuri, tuleb luua parem maailm iseenda sisse.

Tõttan põlvitama nõlvul täis Tõdede tõrvikuid.

Võlvina kerkivad nad mu kohal.

Kõik kujuteldav on loomulik ja reaalne.

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Lasen Leo Metsaril jätkata: „Nendes suurtes sinihallides silmades peegeldus tema sisemaailm, kus elasid kõrvuti lüüriline luuletaja, filosoof, erudiit ja väike vallatu poiss. Seesama vallatu klassivend, kes esitas kord esimeses klassis joonistusõpetajale pildi: inimene magab ja on oma varju endale tekiks peale võtnud, et päike ei kõrvetaks.”

Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.

Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.

Usun halastamatult. Usun alistamatult.

Usun uskumisvahendeid valimata.

Usun – näinuna õnne silmi.

Ilmsi nagu ilmutust.

Magnific

Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Olematus võiks ju ka olemata olla” (2025).

Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?