23. november 2022

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne


President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl

30. oktoober 2022

Saatuslik kohtumine jäätiseputka juures

Naksitrallid 50!


Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.

Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.

1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.

Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.

Muhv, Sammalhabe ja Kingpool. Pentsikud tegelased tõepoolest. Lugeja ei saa teada, kust nad tulevad või kuidas inimeste maailma sattusid. Nad lihtsalt on olemas. Muide, lapsena arvasin tõsimeeli, et Karlsson Katuselt on samuti üks naksitrallidest. Muhvi suur muhv, Sammalhabeme samblast habe ja Kingpoole poolikud kingad passivad täiuslikult samasse ritta Karlssoni propeller-pükstega.

Küllap elab naksitralle teistestki maades. Ja mine sa tea, ehk on naksitrallid suguluses päkapikkude, pöialpoiste, kääbikute ja härjapõlvlastega.

Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).

Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.

Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!

Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.

Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.

Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.

Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.

11. oktoober 2022

Kas venelased on hullud?

Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid


2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks "Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse, Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte, aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis edasi saab.

David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni. Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.

Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad lunastatud.

Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud, ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle mõistuse suur paradoks.

Pixabay

*

Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.

Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?

Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane. Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.

Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi esipapp olema võimule üdini truu.

Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata. Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...

Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.

Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes. Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil. Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.

Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega, põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse – millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.

Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon, mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte (oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia" tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest, sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.


*

Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib ja neljandat ei saa olema!"

Aga kui peaks ikkagi juhtuma, hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp. Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga taskust.

Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab. Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.

Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri rotipoja!"

19. september 2022

Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa


Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.


Loe ka seda:

Sõnavangistus

8. september 2022

Kuidas Luther maarahva üles äratas

Reformatsioon muutis ajaloo kulgu vähe, aga mõttelaadi oluliselt


16. sajandi teisel kümnendil Saksamaalt alguse saanud protestantlik reformatsioon ehk usupuhastus, mida võib pidada kristliku Euroopa suurimaks vaimseks vapustuseks enne valgustusajastut, raputas ka Õhtumaade asukate senist ilmavaadet. Martin Luther ning tema järel šveitslane Zwingli ja prantslane Calvin seadsid oma eesmärgiks pöörduda tagasi ristiusu algallika, Kristuse puhtakujulise õpetuse juurde. Tõele näkku vaadates – see ei õnnestunud. Katoliku kirik jäi kõigutamatuks, selle kõrvale tekkisid konkureerivad usulahud. Algas kohati lausa verine võitlus „õige” usu eest.

Luterlik liikumine jõudis kiiresti ka Eesti aladele ning asus 1520ndatel endale kohe suuremates linnades poolehoidjaid leidma. Vastus küsimusele, milline olnuks Eesti areng järgnevate sajandite jooksul, kui usupuhastus poleks meid puudutanud, jääb nii ehk teisiti fantaasia valdkonda, kuid mõnikord on värskendav ajalugu pahupidi pöörata, et mõista mõne sündmuse või protsessi tähtsust ja tähendust kaasaegse inimese jaoks.

Teemat võib vaadelda kolmest erinevast suunast. Esiteks: mis oleks Eestist saanud, kui reformatsiooni poleks Euroopas toimunudki ning teiseks: milline olnuks eesti ajalugu, kui reformatsioon poleks siia jõudnud. Kolmas võimalik vaatepunkt võimaldaks vaadelda arenguid juhul, kui reformatsioon oleks küll toimunud, kuid vastureformatsiooni järel jäänuks valitsema ikkagi katoliiklus. Niisiis seisneb esitatud küsimuse sisuline külg selles, milline olnuks meie aegruum, kui Eesti alad jäänuks truuks rooma-katoliku usule.

Mainitud kolmest võimalikust suunast viimane (vastureformatsioon) rakendus reaalsuses Leedu puhul. Kuigi Leedu on oma ajaloo poolest olnud teistest Baltimaadest mõnevõrra erinev, eriti keskajal, võib tema arengut Eesti ja Lätiga siiski kõrvutada.

Leedus algas reformatsioon 1530ndatel, kuid komistas Sigismund I usuliste uuenduste vastase dekreedi otsa, millega hakati usupuhastajaid taga kiusama. Lisaks luterlusele levisid Leedus ka kalvinism ja arminiaanlus (reformeeritud kalvinism), mis ei lubanud protestantlikul liikumisel tekitada tugevat rinnet katoliikluse vastu. 17. sajandi keskpaiku usupuhastus peatus ning katoliiklike koguduste ja kloostrite arv hoopis tõusis. Erinevalt Eesti aladest, mis sattusid ortodoksselt luterliku Rootsi valdusse, polnud Leedul piisavalt jõulist protestantlikku ladvikut.

Vastulöögiks protestantidele koostas katoliku kirik põhjaliku keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu kuulus ligi 550 autorit, ning kutsus ellu jesuiitide ordu, mille ülesandeks „valele teele“ kaldunud kristlased taas paavsti poolele tuua. Vilniuses asutati jesuiitide kolleegium, mis 1579. aastal muudeti Stefan Batory käsul ülikooliks. Liivi sõja järel oli Lõuna-Eesti Poola-Leedu võimu all ning 1583. aastal rajasid jesuiidid oma kolleegiumi ka Tartusse.

Luterlased seda muidugi ei tervitanud, kuid eesti talupojad võtsid jesuiidid vastu väga sõbralikult – õigupoolest oli talurahva kokkupuude luterlusega olnud väga napp ning protestandi ja katoliku vaimulikul ei osatud ilmselt veel vahet teha. Jesuiidid kasutasid pealegi ära eestlaste ebausklikkust, õnnistades soola, küünlaid, uudsevilja ning muudki. Talupojad pidasid õnnistatut tervist ja edenemist toovateks andideks. Veel 17. sajandi teisel kümnendil kiitsid jesuiidid (võib-olla mõnevõrra liialdades) eestlaste vagadust.

Lõuna-Eestis kehtestati 1580ndatel ka gregooriuse kalender, mis hilisema Rootsi võimu jaoks oli liiga „paavstlik“ ega jäänud püsima. Võttes arvesse, et talupoegade elu kulges siiski oma ajaarvamise järgi, mis jälgis põllutööde tsüklit, ei olnud täpsemal astronoomilisel kalendril neile märgatavat tähtsust. 1918. aasta kalendrireformiga – selle viisid läbi bolševikud! – kehtestati ka siinmail lõplikult gregooriuse ajaarvamine.

Kui Poola oleks 17. sajandi alguse sõjast Rootsiga väljunud võitjana ning omandanud ka Põhja-Eesti, polnuks ilmselt pinda konfliktiks talupoegkonna ja katoliku vaimulike vahel ning võimukandjate mure olnuks vaid luterlusse kaldunud saksa ülemkiht tagasi „paavstiusku“ pöörata.

Pixabay

*

Ei saa aga väita, et Poola-Leedu koosseisus oleks Eesti alad Vene keisrivõimust pääsenud. 1766. aastal nõudsid Vene keisrinna Katariina II ja Preisi kuningas Friedrich II, kel olid tärganud poliitilised huvid Poola suhtes, õigeusklikele ja protestantidele võrdseid õigusi katoliiklastega. Kolme jagamise tulemusel (1772, 1793 ja 1795) lakkas Rzeczpospolita eksisteerimast. Suur osa Leedust liideti Venemaaga. Kui oletada, et 18. sajandil olnuks Eesti osa Rzeczpospolitast, tähendanuks see ka meie alade langemist Vene impeeriumi kätte – 85 aastat hiljem tegeliku ajalooga kõrvutades. Mida oleks aga muutnud luterliku Rootsi võimuperioodi puudumine Eesti ajaloost?

Esimesed mittesaksa riigid, mis Lutheri õpetuse kiirelt omaks võtsid, olid Taani ja Rootsi. Taani kuningas Frederik I lubas luterliku jutlustamise juba 1527 ning riigiusuks sai luterlus kaks aastat hiljem. Rootsis, kus usupuhastus teenis Gustav Vasa poliitilise võimu tugevdamise eesmärki, kulus luterluse juurdumisele terve 16. sajand, kuid Roomaga katkestati suhted 1544.

Tükkhaaval jõudsid Eesti alad Rootsi riigi koosseisu (Põhja-Eesti 1561, Lõuna-Eesti 1629 ja Saaremaa 1645) ning sellega algas ametliku riigiusundi juurdumine ka ülemereprovintsides. Sisuline reformatsioon Eesti alal viidigi läbi alles 17. sajandil. Just sel ajajärgul tegi arvuliselt absoluutne enamus ühiskonnast – talurahvas – põhjalikumat tutvust Lutheri õpetusega.

Luterlik usk oli oma olemuselt lihtsam, vähem toretsev kui katoliiklus. Luther rõhutas, et „halastav jumal lunastab meid usu kaudu“. Indulgentsid ei vabastanud enam süüst ega karistusest. Kadus pühakutekultus ja palverännakud, kloostrid, suurejoonelised missad ning kirikuõpetajate tsölibaat, seitsme sakramendi asemele jäi kaks – ristimine ja armulaud.

Võrdlemisi lihtne ja töötegemist väärtustav protestantlik usutunnistus oli hea eeldus talupoegadeni jõudmiseks. Ilmselt on ka siiani levinud stereotüüp eestlase töökusest just luterlikust mõtteviisist kaasa tulnud.

1632. aastal Tartus uksed avanud Academia Gustaviana ülesandeks sai muuhulgas koolitada eesti keelt mõistvaid kirikuõpetajaid, keda „väärusku“ kalduval maal väga tarvis oli. Protestantlik ülikool oli ühtlasi ideoloogiline vastulöök varem samas kohas tegutsenud jesuiitide õppeasutusele ning sellega pandi alus klassikalise kõrgema hariduse traditsioonile Eesti alal.

Usupuhastuse peamiseks vooruseks on tee avamine rahvakeelsetele jumalateenistustele ning kirjavarale. Lutheri arvates ei või paavst jumalasõnast kõrgemal seista ning on seetõttu ekslik. Piiblit lugeda ja sellest aru saada võib aga iga inimene, sest „igaüks on iseenda preester“.

Lutheri tegevuse algaastail oli ta õpetus küll pigem haridusevaenulik, kuid olukord muutus, kui Philipp Melanchton, kes sõnastas muuhulgas Augsburgi usutunnistuse (1530), ühendas humanismi, klassikalise hariduse ja evangeelse usu, mis pidi tuginema mõistusele ja teadmistele.

Rootsi riigikiriku juhtmõtteks kujunes rahva kasvatamine ja distsiplineerimine luterliku ortodoksia vaimus, mille parimaks kanaliks said rahvakoolid. 17. sajandi teisel poolel pidi talupoeg pastorite ideaali kohaselt mõistma luterlikke põhitõdesid katekismusest, ning kuigi edusammud selles vallas jäid esialgu üsna tagasihoidlikeks, oli ühiskonna alamseisus siiski lugemisoskuse juurde toodud. 17. sajandi lõpukümnendil oskas lugeda 5–8 % siinsest elanikkonnast, mida võib pidada kogu Euroopa taustal tubliks tulemuseks. Sajand hiljem, 1790ndatel, valdas lugemiskunsti juba hinnanguliselt 40–50% rahvast.

Tänu sellele, et Luther oli koguduse laulmist kirikus tähtsaks pidanud, pöörati rahva harimisel tähelepanu ka koraalide õppimisele. Kuigi kooslaulmist harrastati kindlasti juba varemgi mitmetel tähtpäevadel, algavad eesti professionaalse koorilaulu traditsioonid just luteri kirikust.

*

Keskaegne katoliku kirik ei jõudnudki Eestis sellisele positsioonile, mille saavutas luterlus. Rahvakeelne jumalateenistus ja kirikukirjandus lähendasid rahvast kirikule, ehkki Rootsi ajal see veel selgelt ei ilmne.

Kui 1710. aastal pandi Eesti alal maksma Vene keisrivõim, ei sattunud luterlus põlu alla ning lahtus ka riiklik surve pietismile ehk vagadusliikumisele, mis süvendas tuntavalt rahva protestantlikku mõttelaadi. Pietismi looja Spener oli 17. sajandil propageerinud piiblitunde väiksemas ringis, mis võimaldasid osalejal ka oma kõhklusi väljendada ning neile seletust saada. 1730ndatel järgnes juba vennastekogude liikumine, mis oli järgmise kümnendi alguseks haaranud umbes 12 000 inimest. 

Umbes samal ajal, 1739. aastal, jõudis lõpule ka Piibli tõlge (põhja)eesti keelde. Varasemad katsed pühakirja tõlkida olid takerdunud just kahe erineva eesti keele murde ja kirjaviisi probleemi taha. Piiblitõlge oli tohutu teene eesti keele arengule ning võimaldas ühe kindla kirjakeele teket. Ka Lutheri tööd olid ühtlustanud Saksamaal kõneldavaid murdeid.

Eesti keele muutunud positsioon ning hariduse kättesaadavus tõstsid talupoegade eneseteadvust. Tsaariaja algul toimunud usuline ärkamine on sellega seotud. Rahvusliku ärkamiseni jäi veel sadakond aastat, kuid elavnenud usu- ja seltsielu luteri kiriku rüpes rajas sellele kahtlemata teed. On näha, et reformatsiooni finaal ja lõplik katoliku usu sidemetest vabanemine toimusid just 18. sajandi teisel veerandil.

Carlo Ginzburg kirjutab oma raamatus „Juust ja vaglad“, mis kirjeldab ühe ketserluses süüdistatud 16. sajandi Põhja-Itaalia möldri üle peetud kohtuprotsesse, järgmist: „Reformatsioon ja trükikunsti levik olid olnud vajalikud, et (…) iidne kultuur saaks päevavalgele tulla. Tänu reformatsioonile julges mölder mõelda sõnavõtmisele ja kiriku ja maailma kohta oma arvamuse avaldamisele. Tänu trükikunstile olid tema kasutuses sõnad, et väljendada tundmatut, ebaselget maailmanägemust, mis temas kääris. Raamatutest võetud sõnadest või lausejuppidest leidis ta vahendid, et aastate jooksul oma ideid sõnastada ja kaitsta.“

Sama nähtus iseloomustab 18. sajandi eesti rahva kristlikku ärkamist. Eesti talurahvas polnud küll samas olukorras, mis Itaalia mölder paar sajandit varem, kuid on võimalik, et nemadki avastasid emakeelse vaimuliku kirjanduse toel endast mingi usulise kogemuse, mis sidus neid tihedamalt ristiusuga (seejuures ei unustatud siiski ka pärimuslikke või nn. paganlikke traditsioonikatkeid). Lihtsal talurahval tekkis võimalus oma maailmapilti väljendada vaimulikest tekstidest omandatud sõnavaraga. Laienes silmaring ja tugevnes identiteet, mis viis umbes sada aastat hiljem juba enese rahvusliku äratundmiseni.

2. august 2022

Ei pea olema linn, et olla pealinn

Maailma lõpp ongi käes


Hiljuti teatati Maalehe esikaanel: „Eesti elanik maale elama ei kipu.” Kellele uudis, kellele teada-tunda fakt. Kurb küll, aga eestlased pole enam maarahvas. Linn meelitab enda rüppe, pakub suhteliselt hõlpsat tööd, küllaga meelelahutust ja üldse elamisväärset elu. Puhas õhk või linnulaul pole piisavad, et maale truudust vanduda. Maatöö nõuab higi ja pisaraid, vahel ka verd. Peab olema sitket konti ja tugevat närvi. Rohke Debelakk ütles (samuti Maalehes) väga tabavalt: „Maal on tohutult hea elada, kui ei pea tegelema põllumajandusega.”

2007. aastal toimus ajalooliselt pöördeline sündmus. Esmakordselt ületas kogu planeedi linnaelanike arv maaelanike oma. Seega elame juba viisteist aastat väga linlikus maailmas. Või peaks ütlema: linnailmas? Aina suurem osa kunagi nii rohelisest planeedist näikse kaduvat asfaldist ja betoonist kooriku alla.


Hakkasin ükspäev mõtlema, milline Eesti linn on kõige vanem. Tartu ehk Tarbatu esimesest kirjalikust mainimisest möödub peagi tuhat aastat. Ent nagu teada, võib „linn” eesti keeli tähendada ka linnust ja need on meil päris iidsed. Kirjalik allikas ei määra pealegi linna sündi. Näiteks esimene Iru linnus rajati Pirita jõe kääru juba 2700 aastat tagasi, selle tõestuseks on meil arheoloogiline aines. Hiljem tekkis sinna lähedale Lindanise, mis lahti seletatult pole muud kui „linna ase”. Praegu siis Tallinn ehk Taani linn.

Eesti entsüklopeedia teab rääkida, et „vormiliselt on linnaõigustega asulate kujunemine seotud Saksa ja Taani vallutajate sissetungiga. Vallutatud aladel hävitasid sissetungijad enamiku varafeodaalseid linnaalgetega asulaid, sest need olid põliselanike peamisteks vastupanukolleteks, ja ehitasid mõnel pool varemetele enda jaoks uued, hästi kindlustatud linnused ja lossid, mille kaitse all hakkasid taas arenema asulad. Suurimad neist said 13. sajandil linnaõigused.”

Tallinnale anti linnaõigus 1248. aastal, Vana-Pärnule 1251. Pole täpselt teada, mis aastal Tartu või Narva linnaõiguse omandasid. Küll aga teame, et Tartus tegutses raad kindlasti 1262. aastal, mil seda kirjas esmakordselt mainiti, ehkki alustas see ilmselt mõnevõrra varem. Narvat kui küla mainitakse Taani hindamisraamatus 1241, linnus rajati sinna 1256. Neid asjaolusid arvesse võttes paistab, et Tallinn võib olla siinmail esimene paberitega linn.

Leidub ka linnu, mis on oma õigused kaotanud. Kõige õnnetumalt kulges eluke kunagisel piiskopilinnal Vana-Pärnul. Keskaegsetest linnadest on see ainus, mida enam olemaski pole. Ehkki jah, kohanimena ja moodsa Pärnu osana ta siiski end ilmutab. Vana-Pärnu tehti korduvalt maatasa, millele aitas kaasa vähene kindlustatus, näiteks puuduv ringmüür. Liivi sõda ta üle ei elanudki. Ka Viljandimaal asuv Mustla oli omal ajal linn, kuid 1979 haldusreformiga alandati ta alevikuks. Iseseisvad linnad on olnud veel Nõmme ja Ahtme, nüüd siis Tallinna ja Jõhvi linnaosad.

Kas mõni linn võib edaspidi alevikuks või suisa külaks kahaneda? Põhjust nagu oleks. Väikelinnade (Tallinna keeles: maa-asulate) elanikkond kipub vägisi kokku tõmbuma. Kolmes väikseimas linnas – Püssis, Mõisakülas ja Kallastel elab alla tuhande inimese. Üsna tuhande piiril kõiguvad ka Abja-Paluoja, Suure-Jaani, Mustvee ja Lihula. Samal ajal on meil enam kui paari tuhande elanikuga alevid, nagu Vändra või Kohila, mida pole kunagi linnaks ülendatud. Ometi väidavad entsüklopeediad ja leksikonid, et alev on linnast väiksem, aga alevikust suurem asula. Ega ikka ole küll!

Huvitaval kombel anti Pätsu-ajal (1938) linnaõigused neljateistkümnele väikesele alevile, nende seas Antslale, Elvale, Kundale ja Sindile. Teised asulad, näiteks Rapla ja Põlva omandasid alevi staatuse alles nõukogude perioodil ning kuna tegemist oli rajoonikeskustega, kasvasid need nii mõnestki Pätsu-aegsest alevist hoopis suuremaks. Linnadeks said nad alles 1993. aastal.

Vahel jääb tühipaljast linnaõigusestki väheks. Paljud asulad on seetõttu pealinnadeks kuulutatud. Meil on suvepealinn Pärnu, talvepealinn Otepää, kevadepealinn Türi ja – ehk pole paljud kuulnudki – sügispealinn Narva. Antsla hoiab laadapealinna tiitlit, Rakvere on pungi- ja Viljandi folgipealinn. Kui tänavu suvel mürisesid seal kümned mootorrattad, ristis ajakirjandus Viljandi kohemaid motopealinnaks. Tartu peaks endiselt vaimupealinna krooni kandma, ehkki kindel see pole. Üks konservatiivist Tartu volikogu liige kurtis hiljuti, et tema kodulinnast on saanud hoopis seksipealinn – postitantsijad igal pool!

Üldise definitsiooni järgi peaks linn olema suuremat sorti ja kompaktse hoonestusega asula, oma ümbruskonna majanduslik ja kultuuriline keskus, mille elanikud ei tegele põllumajandusega. Pärast viie aasta tagust haldusreformi see enam ei kehti. Pärnu ja Paide hõlmavad nüüdsest ka ümberkaudseid põlde, metsi ja soid. Audru põllumees ja Paikuse metsamees elavad ametlikult Pärnu linnas.

Kuidas selline õnnetus küll sai juhtuda? Miks valitsus ei sekkunud, miks keeleinimesed ja semiootikud lärmi ei tõstnud? Hea seegi, et Valga omavalitsus loobus linna nimest ja hakkas vallaks. Ametlikus kõnepruugis on Valga vallasisene linn, nagu ka Jõhvi, Kärdla, Otepää, Tamsalu jt. Ettepanek järgmiseks haldusreformiks: kogu Saaremaa võiks olla Kuressaare.

Head maailma lõppu ja uut linnailma algust!

10. juuli 2022

Eestis pole halba õnne

Segadus direktoritega. Netšajeva juhtum


Kui kõik eestlased täiendaksid end inglise keeles, nii et nad seda mõistaksid, siis võiksid nad kõigist asjust rääkida, millest eesti keeles rääkida ei või, sest et sellest saadakse liiga selgesti aru.

A. H. Tammsaare


Mõnikord tundub, et maakeeles jääb sõnu väheks. Kuulsin hiljuti üht nalja, mis kõlaks vabas tõlkes: „Kuidas teha vahet eestlasel ja soomlasel? Väga lihtne! Eestlasel on sarved, aga soomlasel on sarved.” Ehk originaalis: „Estonians have horns, Finns have antlers.” Tõepoolest, miks pole eesti keeles lehma- ja põdrasarvede kohta omaette sõnu?

Paraku kiputakse eesti keelt inglise liistudele väänama ka seal, kus vajadus puudub. Nõnda sünnib estonglish, segavereline soome-ugri-jänki ebard. Isegi siis, kui väljend kõlab justkui selges eesti keeles, võib tegemist olla importtootega. Üks selliseid kõrvukriipivaid keelendeid on „halb õnn”. Näiteid netist:

13 ja reede, mida ta toob: head või halba õnne?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja halb õnn.

Kas musta värvi autod toovad halba õnne?

TÜ kriisistaabi juht: halb õnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle halb õnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Halva õnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.


Kõigi toodud näidete puhul kõlbab halva õnne asenduseks õnnetus või ebaõnn. Mõte ei muutu, vaid saab selgemakski:

13 ja reede, mida ta toob: õnne või õnnetust?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja õnnetused.

Kas musta värvi autod toovad õnnetust?

TÜ kriisistaabi juht: ebaõnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle ebaõnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Ebaõnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.

Õnnega on eestlase suus üldse kummalised lood. Me ei tee eriti vahet elu- ja loosiõnnel. Inglise keeles käibivad happiness, luck ja fortune, iga sõna omas kontekstis. Eestlased soovivad küll erinevatel puhkudel üksteisele palju õnne, olgu sünnipäev, katsikud, kooli lõpetamine, raamatu üllitamine või mõne võistluse võit, aga mida see õieti tähendab? Õnnetunnet või vedamist? Ega maailmas polegi vist teist sellist rahvast, kelle jaoks õnneseened on veoloomad. Ja vahel lihtsalt ei vea!

Mida teha, et õnne ligi meelitada? Tuleb näpud appi võtta. Üks noor laulja ütles kord saates "Hommik Anuga": "Sõrmed risti, et kõik läheks hästi!" Ilmselt ei tulnud talle suure ähmiga meeldegi, et eestlane – erinevalt inglasest või ameeriklasest – hoiab pöialt. Sõrmede ristamisest pole õnnejumala peibutamisel kasu.


*

Youtube'is kirjutati ühe 5miinuse video all, et direktor on see ja see. Hiljem parandati direktor režissööriks. Taolised vead on kerged tekkima, sest inglise keeles esinevad sarnased sõnad tihti hoopis teises tähenduses. Pink ei ole tool, vaid värv. Tool ei ole istumiseks, vaid töötegemiseks.

Ingliskeelses maailmas teeb director filme, videosid ja teatritükke. Eestikeelses maailmas kamandab kaamera taga vägesid hoopis režissöör. Sõna on laenatud prantsuse keelest, ilmselt vene keele vahendusel. Nõukogudeaegsete filmide tiitritest jookseb aga tõepoolest läbi selline ametimees nagu direktor, ent tänapäeval nimetatakse teda hoopis produtsendiks. Ka bändidel olid nõukaajal direktorid, nüüd siis mänedžerid. Direktorid juhtisid ka sovhoose, aga mitte kolhoose.

Teatri- ja koolijuhid on meil endiselt direktorid. Ingliskeelsetes maades ohjavad teatreid tavaliselt CEO-d ehk juhtivprodutsendid ja koole headmaster'id või principal'id. Viimase sugulane on ka prince, mis võib eesti keeles tähendada nii printsi kui vürsti. Saa siis ööd või mütsi aru...


*

Elina Netšajeva on kahtlemata suurepärane laulja, kuid miks kirjutatakse ta nime ka eestikeelses meedias Nechayeva? Keegi ei kasuta ju vene estraaditähest Alla Pugatšovast kõneledes inglisepärast transkriptsiooni Pugacheva. Punaimpeeriumi juht polnud Khrushchev, vaid ikka Hruštšov. Ühegi eestikeelse raamatu kaanelt ei leia selliseid autoreid nagu Pushkin, Chekhov või Dostoevsky.

Неча́евa esineb keeleti väga erinevates transkriptsioonides. Sakslastel näiteks Netschajewa ja prantslastel Netchaïeva. Artisti seisukohast on muidugi hea, kui ta nimi pannakse igas keeles kirja ühtmoodi. Eestis võiks aga jääda truuks eesti keele tavadele. Milleks kogu aeg inglise keele poole koogutada?

Muide, ka Setomaal asuv Nedsaja küla on arvatavasti saanud nime kellegi Netšajevi järgi. Kas setodel oli kunagi tegemist mõne sellenimelise vene mõisnikuga, ei tea. Igatahes tuntakse Nedsajat praegu kõige paremini Nedsaja Küla Bändi kaudu. Kui ka Elina Netšajeva peaks kunagi hõbesõle rinnale riputama ja seto laulikuks hakkama, kuuleks maailm Nedsaja Elli imelist leelot. Miks mitte?

16. juuni 2022

Minu väike dinosaurus

Kui vana on kana?


Juba ammust aega liigub ringi üks häbematu vale: dinosaurused olevat välja surnud. Ja mitte hiljuti, vaid suisa 60 miljoni aasta eest. Teadlastel on aga kõigile saurusefännidele rõõmusõnum. Ürgsisalikud pole kuhugi kadunud, neid võib leida igast metsast, pargist ja kanakuudist!

Pixabay

Oxfordi ülikooli paleobioloogia professor Roger Benson ütleb otsesõnu, et linnud on tegelikult dinosaurused. (It’s official: birds are literally dinosaurs – birdlife.org) Tänapäeva sulelised pärinevad otseselt teropoodide ehk kahejalgsete sauruste suguvõsast. „Lindudel on teropoodidega väga palju ühiseid jooni,” ütleb Benson. Teropoodid liikusid ringi kahel jalal (nende seas ka kurikuulus türannosaurus), osadel neist arenesid esijäsemed aga tiibadeks. Mõni teropood, näiteks velociraptor, kandis ka sulgi, ehkki „Jurassic Parki” filmides kujutatakse teda sulekuueta.

Juba 1861. aastal avastati saurusefossiil, millel olid suled. See ürgne lind-saurus lendas taeva all umbkaudu 150 miljonit aastat tagasi ehk hilisel juura-ajastul. Arvatavasti ei suutnud siiski kõik tiibadega saurused lennata. Eks leidu tänapäevalgi hulgaliselt lennuvõimetuid linnukesi, nagu pingviinid, emud, kalkunid ja prostituudid.

60 miljoni aasta eest tabas meie planeeti asteroid, mis vallandas suuri maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskus tohutus koguses tolmu ja tuhka. Päike kadus pikaks ajaks mustade pilvede taha, kliima jahenes drastiliselt, muutusid maastikud ja taimkate. Suurekasvulised saurused ei suutnud sellise pahupidi pööratud maailmaga kohaneda. Väikesed saurusehakatised jäid aga ellu. Lihtsam on uputada Titanicut kui pähklikoort. Miljonite aastate voolus muutusid sisalikulaadsed olevused lindudeks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Maal hakkas võimutsema inimene. Jahipidamine ja korilus ei suutnud enam paisuvat inimhulka ära toita. Jäädi paikseks, hakati kasvatama vilja ja kariloomi. Esimene „sisalik”, kes võeti inimkonna teenistusse, on tõenäoliselt kana. Kõige värskemad teadusuuringud näitavad, et metsiku kana kodustasid Kagu-Aasia riisikasvatajad 3500 aasta eest. (Researchers pinpoint date... - smithsonianmag.com) Seega pärinevad kodukana ja Kaali järv enam-vähem samast ajajärgust.

Kana peaks olema püha lind. Tema munas peitub väike valgurikas maailm, mis on toitnud miljoneid suid. Poleks kana, poleks muna, poleks pannkooke ega pulmatorte. Kui vene vapil oleks kahepealise kotka asemel peata kana, hingaks terve planeet palju rahulikumalt. Kuradile need kotkad, võtke endale üks väike saurus!


Loe ka seda:

Räägime aukudest!

31. mai 2022

Kui tõde võidab, siis vabadus kaob

Mida teha punamonumentidega?


Terve Eesti on täis mälestusmärke punaarmeelastest "kaitsjatele" ja "vabastajatele". Kokku leidub neid üle paarisaja. Mõnikord juhtub, et hoovinurka jääb seisma mõni roostes autoromu, seisab seal õndsalt palju aastaid, kasvatab enda ümber lihavaid nõgeseid ja pererahvas harjub selle vrakiga nii ära, et enam ei märkagi. Punamonumentidega on sama lugu. Aga romu koht ei ole hoovis, vaid romulas.

Kuidas on võimalik, et kolmkümmend üks aastat pärast iseseisvuse taastamist seisavad Eesti pinnal endiselt viisnurkadega ehitud monumendid "vabastajatele"? Pärast pronkssõduri teisaldamist võis arvata, et algab üleriiklik punakollide koristamise buum ja Eestimaa saab neist jõletistest viimaks ometi lahti. Aga võta näpust! Koristamine on tüütu töö, keegi ei viitsi seda ette võtta.

Kui punamonumendi alla on maetud sõdureid, tuleb seda käsitleda hauatähisena, mis nõuab muidugi taktitundelist lähenemist. Väljaspool surnuaedu asuvad "vennaskalmud" peab lahti kaevama ja säilmed kombekalt kalmistumulda istutama. Õnnetuseks on neid vähemalt 150! Kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke ei tasu alles hoida. Välja arvatud juhul, kui vabaõhumuuseum avab punanurgakese koos igavese tulega – kümmekond eksemplari nõukogudemeelsest monumentaalkunstist võiks ju sellesse kollektsiooni kuuluda.

Kunstiajaloolisest seisukohast on olulised Maarjamäe ja Tehumardi punamemoriaalid, need jäägu. Justkui tasakaalustuseks asub Maarjamäel ka kommunismiohvrite mälestuspaik, ehk peaks sarnase rajama ka Tehumardile, ikka tõe ja õiguse huvides? Aga Narva tanki, mis paekivist postamendi otsas seisab ja oma roostes toruga tervet Eestit sihikul hoiab, ei julge niipea keegi puutuda. Muidu läheb mäsuks. Pealegi, kuhu siis värskelt abiellunud Narva pruutpaarid peaksid oma lindikesed riputama, kui tank vanarauda saadetakse?


Hiljuti võeti Tartus vastu otsus, et kesklinnas asuv Võidu sild nimetatakse ümber Rahu sillaks. Ega selleks otsest vajadust polnud. Sillale anti nimi 1965. aastal, kui punavõimurid tähistasid kahekümne aasta möödumist Suure Isamaasõja võidust. Tartu linn võinuks silla juba ammu pühitseda Vabadussõja võidule. Aga kui rahu, siis rahu. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal kandis ka Vabaduse väljak Tallinnas Võidu väljaku nime. Suurrahva jaoks on tähtsad võidud, väikerahva jaoks rahu ja vabadus.

Tartus viib üle Emajõe ka Sõpruse sild, üks pikemaid kogu Eestis. Miskipärast pole selle ümberristimine veel kõne alla tulnud. (Ka Sõpruse kino Tallinnas ei häiri kedagi.) Kas sõprus on nõukogude propaganda leksikas kuidagi lahjem või ohutum sõna kui võit? Tegelikult seisame silmakirjalikkuse musternäidise ees. Hullusti amortiseerunud ja pea varisemisohtlikuks muutunud Preimani purdega (nagu tartlased seda omal ajal kutsusid) tähistati suurt rahvastevahelist sõprust. Mitte tühipaljast, vaid ikka sotsialistlikku sõprust!

Eesti ja vene rahva "igavikulise" sõprusliidu sümbol on ka vürst Vjatško ja Meelise kuju Kassitoomel. Ametlikult avati see 1980. aastal, meenutamaks Eesti alade "ühendamist" Vene riigiga. Siingi on tegemist punamonumendiga, ehkki – olgem ausad – näeb teine päris uhke välja, mõjumata seejuures pateetiliselt. Teisaldada või mitte, selles on küsimus.

Samalaadseid dilemmasid kerkib edaspidi üles ilmselt paljudes omavalitsustes. Hulk romusid jäävad kindlasti senisesse paika. Mineviku vastu ei saa, aga valskuse vastu küll. Kõik need kirjad kangelashaudadel, mis ülistavad okupantide vaprust – roostetanud, aga ikkagi valelikud. Kaua peab neid taluma?

Sinimustvalge võim peab oma tõed viimaks maksma panema. Just nimelt "tõed". Vabas riigis ei ole üht tõde, sest sõnavabadus tähendab ka tõevabadust. Sellised on demokraatia kaks palet. Kes tahab elada tõeriigis, peab jätma hüvasti vabariigiga. Vallutajad tulevad alati oma raudse tõega, millega lömastatakse kõik elav, mis ette jääb. Venemaal kehtib üksainus tõde, mistõttu pole seal ka vabadust. Tõe võit viib vabaduse.

29. aprill 2022

Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore


Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

17. aprill 2022

Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi


Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.


*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.

25. märts 2022

Maailm ei muutu

Vahel on kasulik matsi moodi mõelda


Kevad tekitab minus imeliku tungi kraamida ja tuustida. Ehk veidi tolmutada. Korda luua. Seekord võtsin ette ühe koduse raamaturiiuli ja asusin aastate jooksul riiuleisse settinud kirjavara inventeerima. Kogemata leidsin kopsakate proosaköidete vahelt ühe luulekogu, mille olemasolust mul seni aimugi polnud: Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele", ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1988. Oli perestroika ja glasnosti aeg, öölaulupidude ja ärkamise aeg. Mina õppisin samal ajal kõndima. Lugemisoskuse omandamiseni jäi veel mitu aastat.

Mu vanaisa oli väga lugemishimuline mees, ta tellis ka Loomingu Raamatukogu. Seda Runneli raamatut, mis tema põlvkonnale pühendatud, vanaisa kahjuks enam ei näinud. Usun, et talle oleks meeldinud.


Luulekogusid ei sobi ühe soojaga läbi lugeda, see on sama hea, kui kahmata assortiikarp ja kõik liköörikommid korraga nahka panna. Aga mina lasin kiusatusel enda üle võimust võtta. Vohmisin Runneli värsse nagu näljane jõehobu. Ega siis sellist maalähedase maitsega luulet iga päev saa!

Suur osa eestiaegsete meeste lauludest tegelevad nonde teemade ja tunnetega, millest tuli aastakümneid vaikida. Oma riigi kaotamise traagika, võõrvõimu vägivald ja ebaõiglus. Varjamatu viha ja põlgus venelaste vastu. Nii mõnedki värsid kõlavad päevakajaliselt praegugi.


Iga rahvas on väeti,

kui ta ringutab rahus,

targaks saab tema tõesti

alles veres ja vahus.


*

Kõikidest jäävustest

jäävam on valu.

Rõõm vahel ründab

ta mõõtmatuid alu.


*

Kas suudab tõemuna veereda vastumäge?

Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge?


*

Palju hunte haual ulus,

palju kurbi päevi kulus,

kuni laste meelest suri

mälestus, et mets on kuri.


Runnel on maarahva laulik. Ta ei peenutse, vaid ütleb otse välja. Aga ikkagi poeedi suuga, selgete ja puhaste kujunditega. Vahel on kasulik matsi moodi mõelda ja öelda. Mats ei tunne kombeid, see tähendab – ei tunne häbi. Ta võib väljendada end sellisena, nagu on. Pealegi ei saa igaüks parketi peal tippida, mõni peab sita sees ka paterdama. Parketil elades jääb palju kuulmata ja kogemata. Alles sita sees mõistab inimene, mis on elu.

Mäletate Sitakoti Matsi? Kullamaa kiriku juures on tema haud, rõngasristiga ja puha. Pärimuse järgi kogus ta kõikjalt hobusesõnnikut ja vedas selle oma põllule. Saagid olid tal vägevad, rukkipead suured ja rasked. Viimaks kogus ta viljakasvatusega nii palju raha, et ostis end pärisorjusest vabaks. Kõige tipuks kinkis ta kirikule kroonlühtri. Sitt, haisegu nii võikalt kui tahes, väetab taime, rahakotti ja hinge!


*

Tänavu nägin esimest liblikat – lausa kirjut – juba kevade esimesel päeval. Lumelaiud pole veel igal pool sulanud, kuid valged, kollased ja kirevad mutukad mõõdavad maailma oma väikestel tiibadel, kuulutades looduse lõplikku võitu talve üle. Sookured on ka Egiptimaalt tagasi, kruuksuvad mis hirmus. Tedred peavad pulmapidu. Karudki müttavad ringi. Nii on see alati olnud ja jääbki olema.

Aga mida teatavad meile meediakanalid? Kõik on muutunud, miski pole enam endine. Head ajad on möödas. Kibe kuulata sellist juttu, eriti neil, kes pole "häid aegu" iial tunda saanudki. Raadio röögib, telekas teatab, ajaleht ahhetab, sotsiaalmeedia solgitorud pahisevad: kogu ilm on pahupidi! Sool kaob, benss kallineb, leiba ei jõua enam ostagi. Üks katk kadus ja teine varsti platsis, kurjem kui eelmine. Koerast saab kass ja taadist eit!

Kas peaks seda uskuma? Ei usu! Kuulake ise, tihane hüüab põõsal täpselt nii nagu tuhat aastat tagasi:

"Sitsikleit, sitsikleit!

Minul on ilus sitsikleit!"


*

Me elame ikka veel eesti ajal. Juba kolmkümmend aastat jutti. Oleme eestiaegsed mehed ja naised. Ei tea, kas saja aasta pärast kirjutab mõni uus Runnel või koguni Koidula vihikutäie lihtsaid laule, mis pühendatud meile? Aeg näitab.

Näidaku hästi!