Tommy Cash ja kärbes

Mis on „Espresso Macchiato” tähendus?

Kes satub Londoni Rahvusgaleriisse, võib imetleda ka keskaja lõpust pärinevat suurepärast maali, mida tuntakse kui „Hoferi perekonna naise portree”. Maal on mitmes mõttes mõistatuslik. Ükski ekspert ei oska öelda, kes võib olla selle autor. Igatahes pidi tal olema meisterlik käsi, sest suvaline kunstnik ei suudaks kõiki portree juurde kuuluvaid detaile nii peenelt lõuendile panna. Ei teata ka seda, keda maalil kujutatakse. Pildi ülaosas on vaid napp kirjalik vihje: geborne Hoferin ehk Hoferi soost, kuid kuna see nimi oli keskajal saksa aladel küllalt levinud, ei juhata see niidikene kuhugi. Maali stiili ja naise riietuse järgi võib aga öelda, et töö valmis millalgi 15. sajandi teisel poolel.

Naine on uhkelt riides ning kannab toretsevaid ehteid, mis kõneleb meile tema rikkusest. Käes hoiab ta meelespäid. Aga oh üllatust – naine pole ainus elusolend sel maalil. Tema valgel puhvmütsil istub... kärbes. Järgneb loogiline küsimus: miks? See täitsa tavaline porikärbes on nagu tärnike teksti sees, mis ei vii paraku ühegi joonealuse selgituseni. Kas kunstnik tahtis lihtsalt nalja teha? Paneks õige lugupeetud prouale kärbse pähe, eks näis, mis juhtub! Või tahtis kunstnik demonstreerida oma osavust? Pisikest lülijalgset pole just lihtne realistlikult joonistada, kuid see kärbes on tõepoolest elutruu. Mõni vaataja võib koguni arvata, et päriskärbes on korraks maali peale lennanud. Osa kunstiajaloolasi pakub välja traagilise seletuse: naine suri enne portree valmimist ning kunstnik lisas selle tähistuseks kärbse kui renessansiaegse vaataja jaoks arusaadava koodi.

Olgu, kuidas on, kunstiteos ei peagi andma ammendavaid vastuseid. Mida rohkem küsimusi ja vastusevariante, seda huvitavam. Tuleme nüüd tundmatu renessansiaegse kunstniku juurest aastasse 2025 ja räägime ühest mitmepalgelisest tüübist, keda on koguni meie aja Salvador Daliks nimetatud.

Aasta joogi tiitel läheb tänavu espresso macchiatole ning loomulikult on selles süüdi Tommy Cash. Mees, kelle kohta Vikipeedia puistab heldelt tiitleid: räppar, laulja, tantsija ja visuaalkunstnik. Ehkki muusikat hakkas ta avaldama juba 13 aastat tagasi, jäi ta eesti publikule pigem kaugeks. Eestlased ei suutnud heaks kiita Tommy Cashi enesekuvandit, mille juurde kuuluvad räme slaavi aktsent, flirt venelastega ja idaeurooplase kaart. Tõeline eestlane tahab olla ju põhjaeurooplane, antivenelane. Postsovetlik pärand, millest Tommy on seni inspiratsiooni saanud, on siinmail häbenemisväärne praht, mis tuleks vaiba alla pühkida. Pealegi kuuluvad Tommy senised muusikapalad pigem kitsasse nišši, kuhugi räpi ja popi vahelisse halli tsooni. Alles itaalia kohvilaul tegi Tommyst ka Eestis superstaari.

„Espresso Macchiato” on Tommy Cashi esimene katse kõnetada laiemat publikut. Laulu sensatsiooniline populaarsus näitab, et katse õnnestus hiilgavalt. Spotifys üle 13 miljoni kuulamise, Youtube’is vaatamisi 12 miljonit (esimene video) pluss 5 miljonit (teine video). Need on arvud, millest enamik eesti eurolõokesi võib ainult unistada. Tommy on igatahes rahvusvaheline mees.

Kui ta aasta tagasi ühel kontserdil teatas, et kavatseb pürgida Eurovisioonile, tundus see lihtsalt naljana. Aga kae kurja, oligi teisel tõsi taga! Ja nüüd on ta Eurovisioonil. Nukitsamees viilis sarved maha, pani viisaka ülikonna selga ja vallutab Euroopat. Aga pahandustest ei pääse ta sellegipoolest. Provokatsioon on Tommy teine eesnimi.

Kas „Espresso Macchiato” on itaallaste suunas pillatud solvang või kompliment? Miks ta laulab vigases itaalia keeles? (Por favore – peab olema per favore, mi amore – õigem oleks mio amore.) On ta loll või häbematu? Aga pange tähele: märtsis Eurovisiooni ametlikul Youtube’i kanalil avaldatud muusikavideos on ühe tantsija seljas suhkrupakk kirjaga „SUAGR”. Miski pole juhuslik!

„Espresso Macchiato” ei jäta mainimata mafioososid ega spagette. Enamik itaallasi pole siiski solvunud, otse vastupidi. Lugu sai Itaalias kiirelt hitiks. Tähelepanuväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Itaalia on suure ja kireva muusikaturuga riik, kus edetabelisse või rahvusringhäälingu jutusaatesse pääsemine pole ilma kõva mänedžmendi ja lobitööta sugugi lihtne.

Poleemikat tekitab ka Tommy Cashi lavaline etteaste. Netis levib kuri teooria: Cash parodeerib Donald Trumpi. Seesama tumesinine ülikond ja pikk punane lips. Ka Tommy Cashi tantsunõksatused sarnanevad Trumpi valimiskampaanias nähtuile. Baseli laval lendab suur Cashi nimega lennuk. Kas see pole mitte Air Force One? Ja arktiline maastik, mille taustal suur osa tegevusest toimub – Gröönimaa? Kas pole kogu sõu hoopis Trumpi märg unenägu?

Eesti etteaste ajal tormab lavale hullunud fänn, kes tahab koos Tommyga tantsida. Karmide nägude ja punnis musklitega turvamehed püüavad sissetungijat peatada, kuid fänn saab oma tahtmise. Sarnast pilti on nähtud varemgi. Kõrvaline isik tungis lavale 2010. aastal Hispaania ja 2018. aastal Suurbritannia esinemise ajal. Sõu sisaldab ka Eurovisioonile omaseid stampe: laulja ilmub etteaste alguses siluetina, lõpus aga kannavad tantsijad teda kätel. Etteaste algul avaneb eesriie, mis laulu lõppedes ka sulgub. Mõistate? See on ainult teater, pagan võtaks!

Mis ikooniliseks muutunud ülikonda ja lipsu puutub, siis täpselt samas riietuses askeldas ka Andy Warhol oma 1982. aasta performance’is, kus artist sööb lihtsalt hamburgerit. Tommy Cashi esimene, ühe kaadrina filmitud video, milles võib näha teda kohvi joomas, on Warholi etteaste otsene jäljendus/tõlgendus. Warhol maalis supipurke, Tommy laulab kohvist. Mõlemal juhul sisisevad kriitikud: no mis kunst see on!

Pakun veel ühe tõlgenduse. „Espresso Macchiato” räägib loo ennast krooniliselt imetlevast ärimehest Tommyst (Tomassost), kes peab väikest itaaliapärast kohvikut. Vahel käib ta ka ise klientidega suhtlemas ning pursib mulje avaldamiseks itaalia keelt, mida ta tegelikult eriti ei oska. Ta uhkeldab oma töökuse ja varandusega (võib-olla on ta selle just kohvimüümisega kokku ajanud?), jäädes siiski sõbralikuks. Vestluse käigus annab Tommy kohviku külastajatele hüva nõu: „Life is like spaghetti, it’s hard until you make it.” Ja muidugi pole mõttekas iga asja pärast põdeda, vahel tasub aeg maha võtta ja nautida väikesi mõnusid: „No stresso, no stresso, it’s gonna be espresso!”

Tommy Cash viskab blenderisse Itaalia stereotüübid, Eurovisiooni klišeed, Warholi tembutused, Trumpi suurushullustused ja küllap veel seda koma toda. Tulemiks on kaleidoskoopiline vaatemäng, millest ei tasu otsida sügavat mõtet või hingeraputavat sõnumit. Tommy teeb, mis Tommy tahab, sest ta on kunstnik. Kelle jaoks kloun, kelle jaoks geenius.

Head nisadepäeva!

Rinnad on rannad ja linnad

Olen maal sündinud ja kasvanud, mistap teadsin juba varakult, et lambal on nisasid kaks, lehmal neli, koeral kaheksa ja põssa-emmel nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. (Selguse nimel olgu öeldud: vähemalt 12.) Nisa on emaduse tähis, umbes midagi sellist, nagu pagun sõjaväelasel. Siga on hästi tubli ema, looduselt lausa kuhjaga paguneid saanud. Ka rottidel pidi vähemalt tosin nisa olema. Aga emane inimene peab kahega leppima. Inimene pole lihtsalt piisavalt tubli sigija.

Joos van Cleve "Neitsi Maarja lapsega".
Teos on loodud 500 aastat tagasi.

Võru keeles tähendab nisa ühtlasi rinda. Öeldakse: "kae, tuul naasõl omma suurõ' nisa'!" Enam-vähem kõik lapsed on nisa/rinda saanud. Rind on eluallikas, rinnapiim iga imetaja esimene toit. Ema ja imetamine pärinevad samast tüvest, need kuuluvad lahutamatult kokku. Sellega seoses meenub, et Imaveres ("ema juures") asub piimandusmuuseum. Mis tore kokkusattumus! Imetama, imema, imestama, imetlema... Eesti keel on imeline. Eesti keel on emaline!

Ometi peetakse naiserinda lääne tsivilisatsioonis häbenemisväärseks. Kui noor ema avalikult oma last rinnaga toidab, on mõni moraalimajakas valmis lausa politsei välja kutsuma. Rinna paljastamise kohta leiab ju kriminaalkoodeksist kindla paragrahvi – avaliku korra rikkumine! Kombed nõuavad, et naise rind oleks igal juhul kaetud, võõraste silmade eest peidetud. Seetõttu ümbritseb naiserinda ka teatav salapära. Mis on saladuslik, on ühtlasi eriline.

Kommunistlik kord ei sallinud naiselikkust karvavõrdki. Emadepäev oli kuulutatud kodanlikuks igandiks. Ka naistepäev, mida kellade ja vilede saatel tähistati, oli ennekõike töötava naise püha, mil punavõimule omase silmakirjalikkusega peeti kõnesid naissoo õigustest ja privileegidest. Emadus on kõigi autoritaarsete režiimide jaoks liiga armas, helge ja intiimne nähtus, et seda pühitseda. Ka tänapäeva türannid nõuavad, et naised toodaks riigile lojaalseid kodanikke. Sünnitusmasin töötagu täie auruga! Sellise mõtteviisi järgi kuuluvad rinnad riigile, mitte naisele endale.

Artur Alliksaar luuletas kord: su rinnad on rannad on linnad. Ehkki erootilise tundega loodud, võib seda rida lugeda ka teiselt positsioonilt. Rinnad kui rannad, mis seisavad vastu tormistele lainetele, rinnad kui linnad, mis pakuvad varju ja kaitset. Uus ilmakodanik vajab emarinda, see on tema kindlus, tema soe ja usaldusväärne pelgupaik.

Paradiis pole minu jaoks

Paradiis pole minu jaoks.

Sinna saadetakse kõik, mis maha kantud,

et see ometi silma alt kaoks,

nagu kolhoosi linttraktor

või rullnoka rulli sõidetud bemm.

Mis enam neist logudest.

Või võtkem mõned puutumata köited

rahvaraamatukogudest,

millel puudub rahvalik taust:

herr Goethe „Faust”,

„Absalom, Absalom!” Faulknerilt,

või Majakovski luuletused,

poeem Leninist ja „Kuulake!”

(Volkonski tegi sinna viisi – nii on kenam

paljast teksti ei loeta enam.)

Paradiisi pääseb kahjuks

paar-kolm romaani ka minu sulest,

mis on imekombel pääsenud

usuhullude tulest.

Saatke mu teostest põrgu mõni lehtki!

Ja meenub – eks ütelnud Bertold Brechtki:

„Põletage ka minu raamatuid! Ärge saatke mind häppi!”

Aga luulet ma välja ei anna, sest luules tuhlavad kuutõbised,

kõik targad kuulavad räppi,

mida ma üldse ei salli.

Tule, kurat, teeme kalli-kalli!

Sõidame liftiga põrgukorrusele,

ehkki rahu ei leia ma sealgi.

Paradiisis pole mul ühtegi tõelist sõpra.

Aga, kurat, neid pole maa pealgi.

Looja on alati üksi, ihus ja hinges.

Ka Issand Jumal ei leidnud elukaaslast,

kogu maailma lõi kuue päevaga

ja seitsmendal lasi leiba luusse.

Aga selle maailmaga, kurat, pani ta küll puusse.

Loojal juhtub – ei sünni meistriteost,

kui tahaks ja loodaks,

ikka sööd almuseid teiste peost,

töötad öö läbi, litsud end soodaks,

vaevled, kannatad – aga keegi ei loe,

sest filmide paistel on mõnus ja soe,

teatriski tukkuda tore.

Aga proosa on jahe Teravmägede maa,

luule päris Antarktikaa,

seal jäävad ellu vähesed

ja mõistuse juurde – mitte keegi,

aga kriitikutest, kurat, ma välja ei teegi,

las sõimu ja tatti pritsib neil koon.

Mina ikka loon.

Ah mida?

Või mille eest?

Üks rida

on tujukam veest.

Voolab ja jäätub

kui ise tahab.

Ja kuivab sootuks

kui mina ei taha,

koorib mult naha,

ei sentigi raha

pudene vaevast,

lendab vastu taevast

ilus mõte, unelm, plaan.

Tõesti – mille eest?

Kirjutan siis, kui vähegi saan,

sest muud ei ole teha.

Mul on pekine keha

ja luine looming.

Vaatan välja – õitseb tooming

ja muusad on jälle platsis.

Nad kriiskavad: loo, lollakas, loo!

Kelle jaoks? Endale?

Küllap vist.

Teised mu luudest ei hooli.

Kirjutan endale lugemist.

Head ja paremat.

Uut ja vana kooli.

Nii on lood, kurat.

Ah sa pakud mulle kontrahti?

Mu rääbakas hing ühe meistriteose eest,

üks raamat, mille kõik maailma rahvad löövad lahti

ja ülistavad seda Maavalla meest,

kes pälvinud ande jumalalt!

Ei, kurat, mu hinge sa ei saa!

Läheb endalgi tarvis.

Kuulan uudist: üks armastatud poeet,

keda tunti nõukaajast saati,

tunti kui luule senjööri,

läks poodi ja ostis jupi

kallimat vasktraati,

ei – nailonnööri,

ütles: adjöö, mul antud kõik,

nüüd ennast üles poon!

Mis mul sellest.

Mina ikka loon.

Teine Eesti ei saa kunagi Esimeseks

Mis kurat sääl tagahoovis toimub?

Saja aasta eest tabas Eestit agulikirjanduse buum, mille algatasid Jüri Parijõe „Tsemendivabrik” ja August Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”. Noore vabariigi madalamates ühiskonnakihtides sorimine muutus järgnevail aastail nii tavaliseks, et kui Oskar Luts viimaks oma jutustuse „Tagahoovis” lugejateni tõi, sülgasid tüdinud kriitikud selle pihta rohkelt tõrva ja tuld. Luts jäi justkui peole hiljaks, aga ometi – tagantjärele öeldes – saabus ta täpselt õigel ajal. Enamik toonaseid agulijutte on unustatud, kuid „Tagahoovist” ilmub aina uusi kordustrükke. Kui trükitakse, siis järelikult ka loetakse.

1933. aastal ilmunud „Tagahoovile” järgnes juba aasta hiljem ka teine agulinska – „Vaikne nurgake”. Neist esimene on tumedam, teine aga lõbusam. Mõlemad näitavad elukest kolmekümnendate Eestis, vahetult enne Pätsi pööret ja vaikivat ajastut, just sedasi, nagu ta oli. Ja eluke oli päris sitt. Lutsu aususes pole kindlasti põhjust kahelda.

„Tagahoovi” tegelaskonna seast leiame hulga venelasi, „Vaikse nurgakese” fookuses on sakslased, ehkki mitte eksklusiivselt. Mõlema tegevuspaigana võib ära tunda Lutsu kodulinna Tartu. Aga konkreetne tegevuspaik polegi nende jutustuste puhul oluline, vaeseid ja õnnetuid oigab iga linna uulitsal, nii tuna kui täna. Esimene maailmasõda, oktoobripööre ja kodusõda pillutasid miljoneid venelasi mööda ilma laiali, osa neist pudenes ka „Tagahoovi”. Saksa ja Vene keisririikide kokkuvarisemine muutis siinsed baltisakslased teisejärgu kodanikeks. Mõisate võõrandamine oli suurtele parunitele šokk, millest paljud ei toibunudki. Selle järelmitest kõneleb „Vaikne nurgake”.

Aga astugem kõigepealt „Tagahoovi”. Eesti kirjandusest ei leia naljalt ühtki teist nii tuntud teost, mille peategelane oleks õilsahingeline venelanna. Lutsu tundjale ei tule see üllatusena, oli ju ka kirjanikuhärra ise abielus slaaviverd naisega. Kusjuures, „Tagahoovi”-Tatjana on enam-vähem täpselt tegelikkusest maha kirjutatud, tema algkujuks oli Tatjana Tamm. Olen isegi käinud Kastani tänaval otsimas toda õiget Tatjana maja ning Villa Hortensiat. Ei leidnud. Aga ehk on Lutsu Tagahoov samasugune poolnähtamatu paik nagu Paunvere. Südamega tunned, aga silmaga ei näe.

Kui Taavi Libe peaks tollesse Tagahoovi sattuma, korjaks ta sealt „Märgatud Eestis” jaoks üles vähemalt kolme hooaja materjali. No kes seal mesitarus kõik ei sumise: endine valgekaardi ohvitser elumees Belski, sõnnid Bražnikovid, mustakunstiprofessor Pastelli ehk Pastel, pesunaine Veika ja tema tütar Roosi, nahavedajast kingsepp Kapral, autojuht Timka, voorimees Kohv, tema räpane naine Fenja ja äranälginud lapsed, salaviinaärikas Silk-Leib, sildimaaler Trei, klempner Trumli-Sass ja kärner Soin. Lisaks Vint, kes on nagu advokaat ja ei ole ka, Pragi, kes on ajakirjanik ja ei ole ka ning vahel jõlgub sääl päevavaras Murkin, kes on vist üliõpilane ja ei ole ka. Aeg-ajalt teeb Tagahoovi asja politseinik Kärt. Siiski kulgeb elu ses mikroriigis oma seaduste järgi – ja ikka viinavulina saatel.

Mõnigi mõte, mille rahvakirjanik venelaste suhu pani, kõlab endiselt aktuaalsena, nagu oleks seda kusagil bussipeatuses või poesabas oma kõrvaga kuulnud. Maria Sergejevna ütleb: „Lõppude lõpuks see siin ju ongi endine Venemaa, aga mitte mõni Pariis või Berliin, kus meie omad juba ammugi on väliselt ja osalt ka olemuselt ümber viksitud.” Ülbe boss Tibilkin teatab: „... seegi kamalutäieke venelasi, nagu te ütlesite, peaks nüüd ühte hoiduma nagu esimesed kristlased nende tagakiusamise päevil. Kas meiegi praegu ei meenuta esimesi kristlasi?” Lutsu ajaga võrreldes on praegune vene kogukond muidugi hoopis priskearvulisem ja väljendidki vängemad, agressiivsemad.

Pixabay

„Vaikne nurgake” on edasi antud tudeng Heino Andersoni silmade läbi. Siingi astub lugeja ette lutsulikult kirju-mirju seltskond: kadakasaks Vestberg, tema naine Elviine ja tütar Heete, ämmamamma Traubenberg, allakäinud endine mõisnik Lücke, poolpime mutike Leise, kokk Zarubajev, aednik Padrik ja „magus poiss” Rein.

Lücke ütleb välja selle, mida ilmselt paljud siiajäänud saksa mõisnikud oma hinges kääritasid: eestlane on küll töökas talupoeg, aga õiget peremeest temast ei saa. „Vaikse nurgakese” ilmudes oli Hitler juba võimule pääsenud ning noorukesed demokraatiad kukkusid nagu doominoklotsid kolks-kolks. Kohalikud sakslased unistasid – kes kainelt, kes viinauimas – saksa võimu tagasitulekust, mis teinuks lõpu eestlaste tekitatud ülekohtule. Maa oleks vanadele mõisnikele tagastatud ja seisuslik au taastatud. Ajalool oli aga varuks veel üks krutski. Kui saksa sõdurid 1941. aasta suvel Eestisse jõudsid, oli suur osa sakslastest Hitleri kutsele järgnedes siit juba lahkunud.

„Tagahoovis” pääses nõukaaegsest tõeministeeriumist puhaste paberitega läbi. 1956. aastal valmis raamatu ainetel ka film. Ehkki vana mõrtsukhai Stalin oli juba ammu maha kärvanud, kestis tema aeg veel edasi ning seetõttu on ka „Tagahoovi”-film punaselt didaktiline, et nõukogude rahvas saaks ikka täie selgusega aru, kui halvasti „kodanlikus” vabariigis elati. „Vaikne nurgake” nõudis vene tsensuurilt aga rohkem tähelepanu. Näiteks on Luts kogemata kombel maininud Emajõe ääres valvavat Kalevipoja kuju ehk Vabadussõja monumenti. Filmi pole „Vaiksest nurgakesest” tänini, ehkki kobeda tragikomöödia saaks sealt kindla peale välja võluda.

Kui otsida kummastki jutustusest moraali, mis ka praegust inimest kõnetaks, siis kõlab see üsna lihtsalt: Teine Eesti, see õnnetute ja armetute, elule ja ajale jalgu jäänud saatuse vaeslaste Eesti on sama vana kui Esimene, õnnelike ja edukate Eesti. Mõneski hoovis ja nurgakeses pesitsevad ikka veel Tatjana, Lücke, Veika, Zarubajev, Fenja, Padrik ja Silk-Leib, kes peavad iga päev pingutama, et kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Nad pole võitlejad, vaid kannatajad, vahel lootjad, aga enamasti meeleheitjad.

Teine Eesti ei saa kunagi osaks Esimesest. Müür on vahel, nagu vanasti Berliinis. Vahel harva õnnestub mõnel Teise Eesti kodanikul pageda Esimesse Eestisse. Kõvasti vaeva, kõvasti vedamist, mõlemat läheb vaja. Vaeva näevad paljud, kuid vähestel veab.

Aga riik? See kõikvõimas riik, need sellid seal Toompeal, kas nemad ei saa aidata? Ei. Kuidas sa aitad seda, kellel lihtsalt ei vea?

Anna Karenina tuli rongi alt välja

Raudsel teel kihutav nõiakatel määrab saatuse

Esimesed rongid jõudsid Eestisse 1870. aastal, kui valmis raudteeliin Paldiski, Tallinna ja Peterburi vahel. „Anna Karenina” esimese jao ilmumiseni jäi veel viis aastat. Muide, Tolstoi olevat ronge põlastanud. Ometi mängis surm talle vingerpussi: kirjanik lahkus siitilmast jaamaülemale kuulunud majas. Ka Charles Dickensile ei meeldinud rongid. Tema sulest on ilmunud näiteks osalt satiirilise, osalt kummitusliku sisuga „Mugby Junction” (1866). Rongid mängivad oma saatuslikku mängu ka Emile Zola romaanis „Inimelajas” (1890).

Pixabay

Rongid ja raudteed on inspireerinud meiegi kirjandustähti, võtkem või Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”, mis olevat sündinud pärast seda, kui luuletaja esimest korda rongiga sõitis. Maast-madalast tunnevad kõik Ellen Niidu „Rongisõitu”, mis ilmus trükis juba 1957. Väikene raamatukene tõi aga loojale nii kopsaka honorari, et ta võis selle eest lausa oma veduri osta. (Õigemini auto.)

Kui rongid kirjandusse ilmuvad, siis hakkavad tavaliselt juhtuma õnnetud lood. Rong võiks esindada ka arengut, õitsengut ja edukäiku, ent autorid eelistavad pessimistlikumaid suundi. Raudteele sattunud vaesekesed muretsevad ja märatsevad, hulluvad ja hukkuvad. Rongi klaustrofoobne keskkond pitsitab psüühikat, tuues päevavalgele koletisi ja peletisi. Ainult raudsete närvidega kangelased tulevad rongi alt välja.

Raudne püüton liigub oma rööpail ikka edasi, kindlal teel, kindlas sihis, kuid inimesed tema kõhus lähevad mõnikord omadega hoopis tagasi, tumedasse minevikku. Igas teises vagunis võib reisida mõni kättemaksuingel, vahel ilmub neid parvedena. Nii juhtub näiteks Agatha Christie romaanis „Mõrv Idaekspressis”.

Kirjanduses ei sõida reisijad rongiga ainuüksi punktist A punkti B, nad läbivad sageli ka vaimse teekonna, mis ei lõpe alati hästi. Rong viib tegelased uude ellu või hoopis ohtude epitsentrisse. Raudtee on liikumatu, aga ometi liigutab – midagi, kedagi, kuidagi. „Harry Potteri” saagas toimib rong vahendajana siin- ja sealpoolse, tavalise ja maagilise maailma vahel. Kui Harry käiks Sigatüüka kooli takso või lennukiga, poleks tema sõit pooltki nii müstiline.

Rong on tõesti nõiduslik masin. Rongis saavad kokku neli ürgset elementi: tuli ja vesi sigitavad auru (õhk), mis paneb liikuma raua (maa). Moodsal ajal pöörlevad rattad muidugi vähem romantiliselt, diisli- ja elektrijõul. Eestlased kui põline maarahvas ei näe rongis paraku mitte nõiakatelt, vaid porgandit.

Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.

Olõ halv lats!

Headus on vaestele

Kas selleks, et elus edasi jõuda, peab ilmtingimata kõigile meeldima? Nii ja naa. Ühest küljest tuleb lihtkodanikul tõepoolest paljudele endast kõrgemal seisjatele kogu aeg meele järele olla. Laps peab tegema ikka nii, nagu tema vanemad, vanavanemad, õpetajad ja üldse kõik suured inimesed tahavad, vastasel juhul on ta üks paha ja kasvatamatu väänkael. Tuleb korralikult käituda, hästi õppida ja täita vastu vaidlemata kõik käsud. Täiskasvanueas peab meeldima oma bossile. Kes ei allu, kaotab töö. Peab meeldima pruudile-peigmehele-elukaaslasele-abikaasale, et suhe üldse toimiks. Lühidalt, ilma ego maha surumata ei liigu asjad kuidagi. Hea on see, kes sõna kuulab.

Freepik

Teisest küljest näib, et kõige kaugemale jõuavad hoopis need, kes teevad täpselt seda, mis ise tahavad. Kas maailma rikkaim mees, Muskuspart, oleks säärase hiiglasliku ärilaeva kapten, kui ta oleks terve elu talitanud ainult nii, nagu nood „teised” ootasid ja tahtsid? Ainult pühendumise, raske töö ja puhta südametunnistusega ei jõua keegi rikkuse ja võimuni. Kui Poti-Trump oleks heatahtlik, armas, viisakas ja läbinisti aus härra, siis poleks ta praegu president, vaid lihtsalt üks pensionär, kes kusagil Florida soos golfipallikesi veeretab.

Suureks saab see, kes autoriteedile vastu hakkab. See, kes normidest üle astub. Nahaalsuse ja isekuse toel võib saavutada kaugelt rohkem kui empaatia ja vastutulelikkusega. Aga isekaid on palju ja peab olema ekstraklassist ülbik, et jõuda päris tippu. Vigu ei tohi seejuures tunnistada, valetamine ja vassimine – või moodsas keeles öeldes: alternatiivsete faktide esitamine – on lausa kohustuslikud. Oma eesmärgi nimel tuleb vahel ka üle laipade ja varemete marssida. Ei mingit kahetsust ega ohvrimeelsust! See kuldne põhimõte kehtib nii äris kui ka poliitikas.

Ega vaesel olegi põhjust ülbitseda. Ülbus ja isekus on rikaste privileegid. Headus jäägu vaestele, nagunii pole sellest midagi kasu.

Eesti veed ja Eesti teed, Eesti mäed ja Eesti väed

Eesti pole saar, rohkem nagu poolsaar. Või veerandsaar. Läänest ja põhjast uhavad Eestit merelained, idas kaitsevad kantsi järve- ja jõeveed. Eesti süda on aga Võrtsjärv. Kaks tähtsat arterit, Suur ja Väike Emajõgi, elustavad oma vetega puid ja maid. Igal Eestimaa veresoonel on oma nimi. Pärnu, Pedja, Pirita, Piusa ja Põltsamaa. Võhandu, Jägala, Ahja, Õhne ja Kasari. On Sinijõgi, Mustjõgi ja Valgejõgi. Puhas Eesti värk. Kõiki ojasid ja järvi ei jõua üles loetledagi.

Pixabay

Veed on ühtlasi teed. Muistsel ajal usaldati maad vähem kui vett. Maised teed olid konarlikud, porised, võsased. Vesi kandis kaupu ja reisuselle lahkelt punktist A punkti B, vahel isegi punkti C. Aga praegusel ajal tahetakse rohkem asfaldi peal sõita. Loeb kiirus, sirgus ja siledus. Elutee on täis ootamatuid kurve ja auke, mõni ime siis, et seda ilusate maanteesirgetega tasakaalustada püütakse.

Teed ja veed kulgevad mägede vahel. Mäed, mille ürgjää kümne tuhande aasta eest mulla- ja liivataignast valmis voolis, on küpsenud kõva koorikuga pätsideks. Neid pätse ei puutu keegi, enne kui Taara viimsel söömaajal võimsa noa haarab ja Munamäest mitu viilu lõikab. Hammustab ka Emumäge ja Vällamäge, kelgu- ja suusamäge, kuni neist pole enam raasugi järel. Lõpetuseks kallab Emajõe kõrist alla. Praegu pole Taara veel nii näljane, ehkki vahel ta tume kõht valjult koriseb ja piksenooled lendavad üle taeva.

Eesti mäed pole kõrged, Eesti väed pole suured. Aga need väed annavad siiski kindla tunde. Eesti väed ei hoia üksnes püssi ega vurista tankiga. Eesti väkke kuuluvad kõik, kelle jaoks on armsad siinsed veed ja teed. Ka mets ja meri on me väed. Nemad jäävad isegi siis, kui inimesi, neid sinimustvalgeid, enam pole.

Jalutuskäik Eesti kirjanduse kalmistul

Kena "Kevade" on jälle käes!

Raamatutest on mõtet filmi teha ainult nende jaoks, kes ei oska lugeda. Kõige rohkem elab selliseid inimesi viimastel andmetel Tšaadis, Malis ja Lõuna-Sudaanis, ka Botswana ja Afganistan ei jää kaugele maha. Täisealiste kirjaoskajate osakaal jääb neis riikides alla 40%. Eestis peaks kirjaoskajaid olema lausa 99,87%. Ometi ei käinud "Tõde ja õigust" kinos vaatamas need tühised 0,13%, vaid kõvasti üle paarisaja tuhande inimese. Mis toimub?!

Loomulikult pole kirjandust võimalik üks-ühele filmikeelde tõlkida. Mõndagi läheb kaotsi, mõndagi tekib asemele. Kurb, et raamat jääb alati kaotajaks. Kui kogu see kõrilõikajate bande – stsenaristid, režissöörid, operaatorid, kostümeerijad, grimeerijad ja kunstnikud – on raamatust üle käinud, pole temast enam liha ega hinge alles. Raamat sureb, kui temast film tehakse.

Vikerraadio kutsus kirjanduse päeva puhul kuulajaid üles valima oma lemmiksurnut. Ehk siis parimat filmi, mis on valminud mõne eesti kirjandusteose põhjal. Esikümnesse jõudnud filmivalikus oli väikseid üllatusi, aga võidulaip oli muidugi algusest peale selge. Eestlased armastavad Lutsu "Kevadet", mille tappis 1969. aastal Arvo Kruusement. Kuidas mõrtsukat karistatakse? Tema tapatööd näidatakse telekas igal võimalikul juhul.

Tähelepanu väärib, et esimese viie seas on lausa neli debüütfilmi. Lisaks "Kevadele" ka "Tõde ja õigus" (Toom), "Seltsimees laps" (Siimets) ja "Nukitsamees" (Karis). Kusjuures, kaks neist – "Tõde ja õigus" ja "Seltsimees laps" valmisid Eesti Vabariik 100 programmi raames. Kui palgamõrvar on hästi tasustatud, siis raiub ka tema kirves teravalt.

Üllatav on "Viini postmargi" jõudmine esikümnesse. Kuuekümnendate menunäidendi (autor Ardi Liives) põhjal valminud filmi (režissöör Veljo Käsper) suur edu reedab ehk ka seda, et hääletusel osalenute keskmine vanus ulatub kindlalt üle neljakümne. Või isegi viiekümne. Aga kes teab, võib olla on valetamise kahjulikkusest kõneleva filmi üles leidnud ka nooremad põlvkonnad.

"Nimesid marmortahvlil", mis jõudis hääletusel tublile seitsmendale kohale, võib pidada eesti filmi taaskäivitajaks. Üheksakümnendail vajus kodumaine kinokunst sügavale pimedusse. Aastal 2000 ei valminud meil ühtegi täispikka mängufilmi. Kivikase romaani põhjal vändatud film, samuti debüüt, seekord Nüganeni oma, tõi rahva jälle kinno ja algas eestimaise filmi uus tõus.

"Ukuaru", mida hääletajad samuti kümne parima sekka valisid, on mõnevõrra kummaline nähtus Eesti kinoajaloos. Leida Laiuse film põhineb vaid poolel raamatul (teine pool ei ole tõesti kuigi inspireeriv) ja tõstab esile ürgnaise Minna elu ja kannatused. Moodne naine Kaili, teatud mõttes Minna vastand, visati filmist välja. Küllap põhjusega. Ilmselt ei peetaks "Ukuarut" üldse meeles, kui Arvo Pärt poleks seda oma muusikaga, eeskätt muidugi ikoonilise valsiga, igavikku kirjutanud.

Rahva lemmikfilmide sekka on jõudnud ka üks parimaid eesti õudukaid läbi aegade: "Nukitsamees". Mina ei julgenud seda lapsena igatahes vaadata. Ja pimedaga metsa minna ei kavatse ma mingil juhul. Iga kuuse ja tamme otsas võib mõni sarviline elukas varitseda.

Mida öelda "Nipernaadi" kohta, mis samuti paljude südamed võitnud? Tüüpiline näide sellest, kuidas üks erakordne raamat lihunikunoaga ära retsitakse. Gailiti loomingut on raske, tegelikult võimatu ekraanipurki suruda. Tõnu Kark ei ole minu silmis Nipernaadi, nii nagu Priit Võigemast pole Oru Pearu ja Aare Laanemets pole Toots.

Tean-tean, iga režissööri jaoks on paras Heraklese ülesanne leida lugejate vaimusilmas juba elustunud värvikale tegelasele vääriline kehastaja. Kaljo Kiisk otsis seda õiget Nipernaadit maa alt ja maa pealt ja lõpuks lõi käega – las Kark mängib. Laanemets ei pidanud algselt üldse Tootsi kehastama. Osa võtteid oli juba võetud, kui senine osatäitja minema löödi ja kiirkorras uus poiss asemele otsiti.

Aga film kui obsessiivne üritus luua reaalsuse illusioon koosnebki sageli juhuslike valikute jadast. Kirjanduses, väidan ma, on juhustel hoopis vähem ruumi, sest selles vallas sünnib teos kahe võrdväärse looja – autori ja lugeja – koostöös. Filmi puhul on vaataja kõigest passiivse osalusega konstateerija.

Minu halastav loomus andestab neile filmitegijatele, kes raamatut/näidendit ei tapa, vaid ainult vigastavad. Ehk siis: lasevad end kirjandusteosest inspireerida, kuid ei võta seda täiel määral filmi aluseks. Niisugune on hääletusel kolmandaks tulnud "Viimne reliikvia". Bornhöhe "Vürst Gabrielist" on laenatud vaid peategelased ja üksikud tegevusmotiivid, suurem jagu on aga stsenaariumi autori Arvo Valtoni fantaasia. Ka selle filmi õnnestumisele aitas kaasa muusika. Paul-Eerik Rummo tekstidel põhinevad laulud, millele Uno ja Tõnu Naissoo pidid ebainimlikult kiiresti viisid looma (esialgne muusika visati prügikasti), elavad juba üle viiekümne aasta oma elu.

Miks eestlased "Kevadet" nii kõvasti armastavad? Sellele on juba korduvalt vastatud ja ei lisa minagi miskit uut. Me kõik oleme lapsed olnud ja koolis käinud ja mõne Tali, Tootsi, Kiire, Tõnissoni või Teelega kokku puutunud. Nostalgia, nostalgia.

Ometi ei tasu leppida ainult Kruusemendi "Kevadega". Vahel tasuks "Kevade" haud lahti kaevata, Lutsu lapsuke taas maapinnale tuua ja talle lugedes elu sisse puhuda. See on see lugemise vägi. Raamat ärkab ikka, alati ja uuesti ellu, kui ta avatakse ja läbi loetakse.

Sa oled vaid ilusa maskiga loom

Kuidas saada iseendaks (Jungi näpunäidete järgi)

Psüühikateaduste supertäht Carl Gustav Jung, kelle sünnist möödub tänavu 150 aastat, ei olnud ainult teedrajavaid teooriaid loonud analüütik, vaid ka 20. sajandi üks silmapaistvamaid mõtlejaid. Tänu mitmekülgsetele huvidele nagu ajalugu, esoteerika ja mütoloogia suutis ta psühholoogia avaramasse voolusängi juhtida ning ehkki mõningad tema ideed, näiteks kollektiivne alateadvus, ei ole teaduslike vahenditega tõestatavad ega ümber lükatavad, pakuvad need kahtlemata intellektuaalselt erutavaid seletusi inimloomuse ja -isiksuse mõistmiseks.

Pixabay

Jung jaotas inimelu nelja põhilisse etappi: lapsepõlv, noorus, keskiga ja vanadus. Olgugi et paljudes psühholoogilistes teooriates toonitatakse ennekõike lapsepõlve tähtsust isiksuse arengus, ei tasu mingil juhul alahinnata ka teismeliseiga, mil tegelikult langetatakse kogu järgnevat elu mõjutavad otsused.

Noorukieaga kaasnevad füsioloogilised muutused põhjustavad ühtlasi psüühilise revolutsiooni. Jungi sõnutsi hakkab just teisme-aastail psüühe kuju võtma ja ehkki lapse arhetüüp sügaval alateadvuses soovib jääda mudilaseks, peab inimene hakkama otsima oma kohta elus. Murdeiga – nagu eestikeelne nimetuski kinnitab – on tohutu murrang, võrreldav liblika arengujärguga, mil kookon rebeneb ja valmik asub välja ronima. Kohe kerkib ta ette saatanlik küsimus: „Kes ma olen?” Vastusevariante elu niisama ei anna.

Identiteediloomega tegelev noor on seatud keeruka probleemi ette: milline on see sisemine, „tõeline“ mina ja millist külge sobiks näidata ka väljapoole. Taoline rollide valik, nende selgeksõppimine ning veatu esitamine tekitab vaimseid pingeid.

Jung on sellist isiksuse pingestatud arenguprotsessi seletanud läbi ajusse kodeeritud arhetüüpide. Üks neist on Persona – „mask“, mille taha varjudes tahetakse näida ühe või teisena, et jätta üldsusele aktsepteeritav mulje. Edasijõudmiseks peab isik teadma, millist rolli temalt nõutakse. Paljud inimesed elavad topeltelu: ühte, mille üle võimutseb Persona ja teist, mis rahuldab muid psüühilisi vajadusi.

Paistab, et Jungi Persona on enam-vähem sama, mida üldisemalt imidžiks või kuvandiks nimetatakse. Elu jooksul tulevad esitusele üha uued rollid, samal ajal kui vanad „kavast“ maha võetakse. Üks keskmine mees astub sellistesse rollidesse nagu poeg, isa, vanaisa, õpilane, tööline või ülemus, abikaasa jne. Iga rolliga kaasneb erinev mäng, tekst ja publik.

Kõik teed viivad Litsmetsa

Libusid loetakse sügisel.

Kadus nagu lits vette.

Libuvitsapõõsas puhkes õitsele.

Selle kevade mood: lilleline litsikittel.

Libuhunt murrab mehi.

Litamiin C teeb tervisele head.

Libuprofeen võtab peavalu.

Lööme juubeli puhul litse kokku.

Libula meeshoor pääses laulupeole.

Hoorus ei tule kunagi tagasi.

Neitsi kandis hoorusevööd.

Mu karvast rinda ehivad kaks roosat libu.

Pikk valge pulmahoor lohises mööda põrandat.

VaLITSus moodustas uue koaLITSiooni.

Lits kärneriks!

Osav libukütt lasi kümnesse.

Elasid kord vaar ja hoor.

Kui hoor on punane, ei tohi üle tee minna.

Kevadine litavedu soodustab viljakust.

Paraadi ees marssis libukandja.

Üks litsike enne magamaminekut toob hea une.

Rahvas on ikkagi raamatukogu

Sealt leiab alati lugemist

Tänavu möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest. Mida me tollest raamatust teame? Ainult kribu-krabu. Trükiti Lüübekis, ilmselt koos samalaadse lätikeelse raamatuga, sisaldas luterlikke jutlusetekste, kuid paraku hävitasid kogu tiraaži reformatsioonivastased katoliiklased. Siin faktid lõpevadki. Aga raamatuaasta suurejooneliseks tähistamiseks on põhjus sellega olemas.

Ei saa välistada, et juba varem, sügaval keskajal, kirjutati mõnes kloostris, näiteks Padise, Kärkna või Pirita müüride vahel, käsitsi valmis üks eestikeelne raamat. Või lausa mitu(sada). Küllap maaliti ilusad värvilised pildidki juurde. Mõistagi pole ühtki sellist säilinud. Raamatute ja lugemisoskuse laialdane levik sai võimalikuks ikkagi tänu trükipressile. Paraku kinnitab esimese eestikeelse trükitud raamatu kurb saatus, et alati leidub neid, kes tahavad vabale kirjasõnale käe ette panna.

Praeguseks on eesti keeles ilmunud ligi miljon raamatut. Ehk siis üks raamat iga elusoleva eestlase kohta. Aga raamatud ongi ju paberist inimesed ja inimesed on lihaks saanud raamatud. Koos moodustame ühe raamatukogu. Küsimus suurele ringile: mis žanrist on eesti rahvas? Ulme, krimka, põnevus, armastus? Või hoopis teatmik, vestmik, õpik? Aga nii nagu ühes õiges raamatukogus leidub kõikvõimalikke väljaandeid, tuleks ka rahva puhul üldistamisest hoiduda.

Mõni meist on tundeline armastusromaan, teine ammendamatu spordientsüklopeedia, kolmas usaldusväärne teedeatlas. Kord jalutab tänaval vastu katekismus, kord seisab poesabas koomiks. Kui külla tulevad anekdoodikogu ja noodiraamat, on lõbu laialt. Kohtumine luulekoguga paneb elu üle järele mõtlema. Õudukaga ei taha keegi tegemist teha.

Esimesed eestikeelsed raamatud kuulusid loomulikult kristliku kirjanduse valda. Aga millal ilmus esimene eestimeelne raamat? Ilmselt tuleb see auväärne nimetus anda „Kalevipojale” (1857). Idee kirjutada eesti rahvale oma eepos tekkis kõigepealt sakslase Bertrami peas. Tööga alustas Faehlmann, kuid lõpuks sai „Kalevipojast” ikkagi Kreutzwaldi tähtteos. Õnnetuseks oli Lauluisa ajast kõvasti ees ja rahvas ei võtnud eepost omaks. Neid eestlasi, kes on värsivormis „Kalevipoja” otsast otsani läbi lugenud, on tänapäevalgi vast üksikuid. Ettepanek sotsioloogidele: uurige välja täpne arv!

Esimese eestimeelse raamatu tiitlile võiks esitada teisigi kandidaate, näiteks Lydia Koidula „Emajõe ööbik” (1867), mis sisaldab ka luuletust „Mu isamaa on minu arm”. Ernesaksa viisist kantuna on see tekst pugenud sügavale eestlase põue ning saanud pisikeseks pühakirjaks, eestluse kreedoks.

Kui tuua välja esimene eestimeelne proosateos, siis ei pääse kuidagi mööda Bornhöhe „Tasujast” (1880). Ehkki praeguste standardite järgi on see raamatukene lihtsameelne, hõreda stiili ja segase sisuga ning ajaloo seisukohalt eksitav, tõstab „Tasuja” esile eestlase põlise õiguse elada vabana omal maal ja sütitab tahet selle õiguse eest võidelda.

Eestimeelne kirjanduskaanon moodustab laia tähistaeva, mille esimeste tähtede hulka kuuluvad juba mainitute kõrval ka Liiv, Haava, Vilde ja Kitzberg. Kosmiline areng jätkub Enno, Lutsu, Tammsaare, Gailiti, Noor-Eesti ja Siuru seltskonnaga. Silmapaistvaid tähtkujusid moodustavad Alver, Talvik, Kangro, Masing, Ristikivi, Alliksaar, Kaalep, Kross, Niit, Raud, Pervik, Kaplinski, Rummo, Luik, Runnel, Traat, Unt, Vetemaa, Meri, Viidingud, Ehinid, Mutt, Kareva, Mihkelson, Õnnepalu, Sauter, Kivirähk ja kes kõik veel. Uusi tähti aina süttib ja vahel vanu ka kustub. Ei mahu kõik tähed taevasse ära. Aga Peterson? Tema oma napi eluaja jooksul raamatut välja anda ei jõudnudki. Kirjandustäht saab olla ka ilma raamatuta.

Iga eesti inimene võiks meie kirjanike seast leida mõne hingesugulase. Kellegi, kelle poole on hea pöörduda, olgu ta siis täies elujõus või juba ammu meie seast lahkunud. Hingesugulasega saab alati ilmaasjade üle arutleda, temalt leiab lohutust või mõtteainet, tema suudab lõbustada ja tuge pakkuda. Raamatu vahendusel on kõik võimalik.

*

Minu jaoks on iga aasta raamatuaasta. Paraku olen üsna aeglane lugeja ning ideaalset normi – üks raamat nädalas – ei suuda ma kuidagi täita. No keskmiselt kolmkümmend tuleb aasta jooksul ära küll. Vahel on pagana raske valida, mida lugeda ja mis täiesti kõrvale jätta, aga sellisel juhul läheb käiku vaist – see asendamatu abimees igas eluvaldkonnas. Kuuenda meelega jõuab kindlalt meeldivate teosteni.

Aga kas teos peabki tingimata meeldima? Ei pea. Ei saagi. Kõik inimesedki pole meeldivad, kaugel sellest! Raamatuid, nagu inimesi, tuleb aktsepteerida nende naturaalsel kujul. Ei saa igaühega sõbrustada, ei tohi igaüht endale külla kutsuda. Samamoodi ei saa mis tahes raamatut enda riiulile panna. Sinna üürivad kodu vaid need, kellega jutt klapib.

Isiklik raamatukogu on nagu suur perekond või lausa suguvõsa. Olen mitut puhku püüdnud kokku lugeda, palju mul neid pabersugulasi õieti on. Järg läheb kusagil kolmesajanda peal sassi. Lasteraamatuid, millest paljud vihikupaksused, oleks vist targem üldse kilodega kaaluda. Aga lambist öeldes – üle tuhande raamatu saab kindlasti kokku, võib-olla isegi paartuhat. Suur suguvõsa igal juhul, aga võiks veel suurem olla!

Vahel kurdavad ka innukamad lugemissõbrad, et raamatuid antakse välja liiga palju. No ja mis siis? Kõike ei pea nagunii lugema. Eestlasi on nõnda vähe, et mingitpidi peab seda kompenseerima. Kasvõi raamatutega. Eesti raamat või eesti inimene, vahet pole.

Samal teemal:

Raamat on ikkagi inimene