10. märts 2023

Kuidas leiutada jalgratast?

Ainult madalalaubaline läheb kõrgepingeliini näppima


Enamik inimesi ei taipa, kuidas e-valimised toimivad. Pole hullu, enamik meist ei tea ka seda, kuidas töötab internet, telefon või sügavkülm. Ometi kasutatakse neid iga päev. E-häälte õigsust kahtluse alla seada on muidugi lihtne – mis pole paberile kantud ja kivisse raiutud, on ju saatanast! Füüsilise, silmaga nähtava ja hambaga näksitava maailma kõrvale asunud digireaalsus tekitab mõnes vanema põlvkonna esindajas kahtlemata umbusku. Noorem rahvas seevastu ei kujuta ettegi, mida tähendab käsitsi kirjutatud kiri, mis on ümbrik või mark. Tuludeklaratsioon näpus – järjekord maksuameti ukse taga. Pangateller loeb sularaha peo peale. Perearsti dešifreerimatud varesejalad kortsunud ravimiretseptil. Kõik see on minevik. Korraga nähtav ja nähtamatu digimaailm suunab, laseb, lubab, käsib.

Sada aastat tagasi ei teadnud inimene, et tal on vaja internetti. Mida pole kogetud, selle järele ei tunta ka igatsust. Pikka aega unistati hoopis kiirest transpordist. Muinasjutud lendavast vaibast või seitsme penikoorma saabastest on selle peegeldus. Tõldade ja vankrite ajastul võis Tallinnast Tartu reisimiseks kuluda oma kolm päeva. Nüüdsel ajal tundub kolm tundigi kohutavalt palju. Aega napib, sest inimloom on muutunud kärsitumaks.

Pixabay

Irooniline, et kondiauruga töötav ratas ilmus maanteedele enam-vähem samal ajal kui bensiinimootoriga auto. Miks läks jalgratta leiutamisega nii kaua? Noh, hobused olid ju olemas, hüppa aga sadulasse ja kihuta nagu tuul! Esimese ratastega „jooksumasina” olevat konstrueerinud juba Leonardo da Vinci õpilane Salaì, ehkki vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad. Saksa parun Karl von Drais leiutas 1817. aastal seadeldise, mida peetakse üksmeelselt jalgratta esiisaks, kuid populaarset liiklusvahendit sellest ei saanud. Enam-vähem sõidukõlblikud jalgrattad hakkasid ringi vurama alles 19. sajandi lõpus.

Umbes samal ajal tegid julgemad insenerid ennustuse: varsti-varsti hakkavad kõik autod sõitma elektriga. 125 aastat on möödas ja „varsti-varsti” pole ikka veel käes. Inimkond on enam kui sajandi nautinud elektrivalgust, raske on leida masinat, mida ei oleks võimalik elektriga käima panna. Autondus ei saa aga kuidagi fossiilsetest kütustest lahti. Elektriautode arendusse pole aastakümnete vältel piisavalt investeeritud. Naftaärikate vandenõu? Mine tea. Kui seda musta ollust nii hasartselt maapõuest välja ei pumbataks, oleks pool rohepööret juba tehtud.

Mugavus on leiutaja surm. Tehnoloogia areneb ainult rahutuse tuules. Kui külm sõda poleks pingeid USA ja Nõukogude Liidu vahel üles kruttinud, oleks inimkonnal vist praeguseni Kuu peal käimata. Mõlemad – kapitalistlik ja kommunistlik leer – teadsid, et võidurelvastumine ilma mitmekülgse tehnoloogilise arenguta ei taga edu. Kommunistid jäid lõpuks alla, sest jäik plaanimajandus (rääkimata muudest lollustest) pärssis teaduse arengut. Venemaa kõrval on uus oht demokraatlikule maailmale Hiina. Tõsi küll, lääs ei suuda ilma hiinlaste odava rämpsuta enam elada. Tiktokita samuti mitte. Hiina vajab aga lääne valuutat. Kui lääs uinub, põrutab Hiina oma tehnoloogilise tasemega ette.

Tihtipeale sünnivad nutikad ideed kogemata. Nii mõnigi geniaalne lahendus võib olla väga lihtne. Kanadalane James Naismith leiutas korvpalli. See juhtus ajal, mil esimesed autod-jalgrattad juba tänavatel ringi veeresid. Esialgu kasutatigi mängus tavalisi korve, mis riputati väljaku kumbagi otsa. Kui mängija skooris, pidi keegi redeliga üles ronima ja palli korvist välja õngitsema. Siis tuli aga ühel nupuvennal, kelle nimi ajalugu kahjuks ei mäleta, hea mõte: lõikame korvil põhja alt! Mõeldud-tehtud. Mäng muutus hoogsamaks ja rõõmu kui palju.

24. veebruar 2023

10 fakti Eesti kohta, mida sa varem ei teadnud


1.

Eesti vapi peal olid algselt kolme lõvi asemel Viisk, Põis ja Õlekõrs.

2.

Eesti suurim veeloom on emajõehobu.

3.

Pühajärve kaldal asub Pühademunamägi.

4.

Kõige pikem eestikeelne sõna on astelpajumarjaliköörikommikarbikaanepildikoopiamasinakruvikeeraja.

5.

Eesti kõige kõrgem, jämedam ja vanem puu asuvad kõik saeveskis.

6.

Eesti parim vigursuusataja on Sildarulage.

7.

Kalevipoja lemmiktoit on Kalevi šokolaad hakklihakastmega.

8.

Eesti joodikute lipuvärvid on üleni sinine, väga must ja viru valge.

9.

Käesoleva sajandi kõige populaarsem eesti mehenimi on Nublu.

10.

Maailma kõige ägedamad inimesed räägivad emakeelena eesti keelt.

17. veebruar 2023

Vana ja paks, loll veel pealekauba

Rahast me ei räägi


Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu, eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti, pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud. Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt. Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.

Giphy
Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.

Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid, raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on palju õppida.

Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks, mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante: tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa” asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks „mamma” ja „taadu”.

„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei peata.

Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud. Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult ülekilod, vaid iseseisvus.

Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida. Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati. Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks, kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis „toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil „vähekindlustatud isikud”.

Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha, et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse, mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi lillede. Jää siis ausaks!

8. veebruar 2023

Teateid loomariigist


Tigu hakkas kiirabiarstiks.

Antiloobist sai antivakser.

Brasiilia lehmad annavad tänasest ainult kookospiima.

Kassi nurrumootor läks rikki.

Porikärbes jäi mutta kinni.

Ninasarvik mängis ninatarka.

Kaelkirjakule kingiti 10-meetrine pärlikee.

Leopard õpib täpitähti.

Tihane on vihane.

Uus kuum paar: Okasroosike ja Okassiga!

Mesilane ei leidnud nõela heinakuhjast.

Kaheksajalg sai sajajalgse peale kadedaks.

Skorpionid asutasid skorporatsiooni.

Prillmadu pidi silmaarsti juurde minema.

Tutvumiskuulutus: Reinuvader otsib Haavikuemandat, Võsavillemitel mitte tülitada.

Politsei leidis känguru kukrust neli püstolit ja kilo laskemoona.

Kõik koerad on jõhkrad kassistid.

Pullivend lüpsis rahalehma.

Jääkaru joob pingviina.

Vihmaussi sussid läksid krussi.

30. jaanuar 2023

Eesti kirjanduse päev läheb varsti looja?

Miks ma kardan eesti kirjanikke


Täna peetakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Ema- ja omakeelse kirjavara püha. Iseenesest väga tore ja kiiduväärt, aga kõva peokära kuulda ei ole. Eesti kirjanduse päeva tähistatakse nagu 104-aastase memmekese sünnipäeva. Lilled on laual ja tort lahti lõigatud, soovitakse palju tervist ja õnne, kuid samas teavad kõik, et ega see hällipäevalaps enam kaua vastu pea. Juba homme võib vedru välja visata.

Pixabay

No miks selline pessimistlik toon? Asi selles, et kirjandus on juba ammu loovutanud oma koha audiovisuaalsetele kunstidele, kipub teine marginaliseeruma ja kopitama. Olgem ausad, enamike lugejate jaoks on kirjandus ennekõike ajaviide, mõnus lõõgastumise ja patareide laadimise viis. Ajaviitmisvõimalusi on praegusel ajal aga lõputult. Ekraanid ammendamatu sisuga tõmbavad inimest rohkem kui see kokkuköidetud paberikuhi, mida raamatuks nimetatakse. Omakeelsel kirjakultuuril on pealegi väga raske konkureerida rahvusvahelise massikultuuriga.

Egas lugejad kuhugi kao. Minu kristallkuulike teab rääkida, et juba lähitulevikus muutuvad raamatusõbrad vinüülifännide sarnaseks pöialpoistekarjaks. (Pöialpoisid on teatavasti need, kes ronivad hiiglase õlgadele, et näha kaugemale.) Vinüülplaatidele ennustati täielikku kadu, kuid nüüd on hoopis CD-plaadid väljasuremisohus, samas kui vinüülid on teinud läbi imelise renessansi. Kui kirjandus peakski hääbuma, sünnib ta varsti jälle. Ilukirjanduslik raamat jääb siiski nišitooteks, massidele võõraks, aga huvilistele armsaks.

Pean tunnistama, et minul ei ole nüüdisaegse eesti kirjandusega sooja suhet. Ei mäletagi, millal viimati raamatukogust midagi laenutasin. Esinemas-rääkimas on käidud küll. Omamaisel ilukirjandusel on paratamatult sõnnikuhais man, parimad tomatid ja kurgid kasvavad ju ausa sita peal.

Ei, ma ei krimpsuta eesti kirjanike loomingu peale nina. Hoopis kardan. Kardan vaimustuda, kardan muutuda mõne kirjaniku andunud fänniks. Sellisel juhul ei saaks ma ise enam ridagi paberile panna. Imetlus andekate kirjanike vastu teeb jõuetuks. Ere vaimuvalgus pimestab.

Jah, parem jään oma hämarasse koopasse nagu nahkhiir.


*

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.

Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,

loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt

läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-

poegade näljase sädina pesakastides

luuletajate peade kohal. Mida kauem

elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,

et elad saarel, mis on vana ja kulunud

ja selle saare all on teine saar,

lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,

kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin

ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.


Jaan Kaplinski


Samal teemal:

Ääremaastuv kirjandus

7. jaanuar 2023

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita


"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.


*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.


*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!

30. detsember 2022

Rõõm varjab silmi mustade prillide taga

Üks ajastu on läbi saanud


Hea küll, las süda valutab, tähendab, sul on ta siis ikka veel alles. Aga sõduri süda on nii suur, et sinna vist peavad mahtuma kõik maailma mured ja valud. Aga kui ei mahu? Hea küll. Magame. Homme on jälle sõjapäev. Head sealt oodata ei ole. Oh sind, süda, süda...


Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Pixabay

Aasta 2022 läheb tulevastesse ajalookroonikatesse kirja sõja-aastana. Paratamatult. Kurjus pole ilmast otsa saanud ega saagi. Näib koguni, et ei lõppenud lihtsalt üks aasta. Seljataha jääb terve ajastu. Palju tuntud olulisi inimesi varises manalasse – selliseid, keda võib pidada omamoodi viimasteks mohikaanlasteks, ühe ajajärgu tõrvikukandjateks. Ajad muutuvad, tõrvikud kustuvad.

Keda ma silmas pean? Eks ole ju märgilise tähendusega, et tänavu lahkusid igavikku Elizabeth II, Gorbatšov ja Savisaar. Vaatame taustsüsteemi: Elizabeth sündis samal aastal kui Marilyn Monroe, ta asus troonile, kui Stalin oli veel elus ja Briti peaministriks Churchill. Kui palju inimpõlvi mahtus tema seitsmekümne trooniaasta sisse, kui palju sündmusi ja pöördeid!

Gorbatšov tuli ilmale viis aastat pärast Elizabethi, nõukogude süsteemi reformima asudes ei aimanud ta, et jääbki viimaseks punaimpeeriumi juhiks. Nüüd aga istub Kremlis üks püstihull, kes üritab vägisi toda impeeriumi taastada. Õnneks tulutult. Savisaar sündis paar aastat enne Elizabethi kroonimist. Ajalukku jääb ta Rahvarinde juhina, taastatud vabariigi esimese peaministrina, aga ka võimuahne populistina. Ükski pühak ei ole patust täiesti prii.

Riigitegelased pole mõistagi ainsad, kes inimeste saatust ja meelelaadi kujundavad. Meie seast lahkusid sel aastal ka Mats Traat, Jüri Arrak ja Kihnu Virve. Nad kõik olid millegi poolest viimased. Kihnu Virve oli viimane rahvalaulik. Igat masti muusikuid tegutseb palju ja tuleb aina juurde, kuid keegi neist ei pälvi rahvalauliku tiitlit. Ehtsate, mulla- ja meremaiguliste laulikute aeg on pöördumatult möödas.

Jüri Arrak oli viimane omanäoline kunstnik, keda igaüks käekirja ehk pintslitõmbe järgi ära tunneb. Öeldes "arraklik", kerkivad kohe silma ette need veidrad mütoloogilised, kuid samas nii maalähedased kujud. Arraklikud sarvikud, või kuidas neid nimetada. Sarvikute mänguplats poleks aga täiuslik ilma õnnistegijata.

Kes peaks Mulgimaale sattuma, astugu läbi Halliste kirikust, mille verevate müüride varjus peitub Eesti sakraalkunsti erakordsemaid taieseid: Arraku loodud altarimaal. See mitmekihiline maal pakub lähemal silmitsemisel põneva elamuse. Õnnistav Jeesus Mulgi maastiku ja sinimustvalge taeva taustal, pea ümber kuldne nimbus (või hoopis juustune Eestimaa kuu?), valge tuvi ja naeltega läbistatud käelabad...

Mats Traat oli meie viimane eepilise haardega kirjanik. Tahaks lisada: võib-olla, ilmselt, vist... Aga ei! Kirjandus marginaliseerub, lugemiskirg on massidele võõraks jäänud. Kirjanikel ei tasugi enam ette võtta "suurt eesti lugu" nagu Traadi tosinajaoline "Minge üles mägedele". Kes seda loeb, keda huvitab?


*

Sõja ajal räägitakse palju rahust. Tapatalgud sünnivad sõjakast meelest. Rahumeelne inimene ei kipu teistele kallale. Kel sisemus korras, laseb ka teistel rahulikult elada. See kehtib nii riikide kui ka isikute puhul. Vägivaldsed inimesed pole iseendaga rahu teinud, nende sise-elu on laokil.

Linnasüdames on palju elu, aga seal pole rahu. Ehtsad rahupaigad asuvad ääremaadel. Kus on siis inimese rahupaik, kui see ei saa olla kärarikkas südames? Ehk on rahu sõrmedes? Või hoopis kõrvades?


*

Esimesed jahedad sügispäevad sundisid ahju kütma. Halud olid juba valmis, tikud kibelesid, tarvis vaid tulehakatuseks natuke vanapaberit käristada. Näppu sattus kevadel ilmunud ajaleht 60+. Ei ole ma veel selle väljaande sihtgrupp, pikk tee on minna. Aga näe, silma ette jäi Jelena Skulskaja kolumn "Sametlaudlina ja marmorluik". Tema kirjutisi loen alati suure mõnuga. Seekord lugesin päris püstijalu, külma ahjusuu kõrval. Skulskaja meenutas kauni sõnaga oma isa Georgit. See tekst läks hinge.

"Kunagi ei tohi meelt heita sellepärast, et sind ei ole tähele pandud, mõistetud ega hinnatud," vahendab Skulskaja isa õpetussõnu. "Veel rääkis isa, et õnnestumisele tuleb kaasa aidata ja et tagasilöökide korral peab elu rahulikumalt võtma... Tuleb rahulikult sisse hingata, säilitada väärikus ja oodata, millal viltuvedamine lõpeb."

Ahi sai küdema, aga selle kolumni rebisin lehest välja ning jätsin alles.


*

Rahu, ainult rahu. Euroopa saatus küpseb Ukrainas. Ei tea veel keegi, milline see olema saab, aga Tolkienil oli kahtlemata õigus: kääbikud suudavad Sauroni hävitada.

Taas tuletati meile meelde, et vabadus on habras nagu rõõm. Orjust on inimeste maailmas läbi aegade olnud rohkem kui vabadust, muresid rohkem kui rõõmu. See pole loodus-, vaid inimseadus. Rõõm varjab oma säravaid silmi mustade prillide taga, ei näita neid igaühele. Ta silmad on väga tundlikud.


*

On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, selle poolest sarnaneb inimmõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. Ometi laskis just seesama omadus meil omal ajal alustada üht kurnavat sõda teise järel. Ent me oleme kord juba nii loodud, et meie mälust kustuvad varsti ükskõik kuitahes parandamatud kaotused ja hoobid – teisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.


John Wyndham "Trifiidide päev"

13. detsember 2022

Triljon valgust

Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge


Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.

„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?

Paks lumekord teeb natuke murelikuks ka. Päkapikud on ju vaid päka pikkused, ei paista teised lume seest väljagi. Kõige sihvakamad isendid päkapikkude suguseltsis pidid olema vaksa pikkused. Jah, eks vanasti mõõdetigi sellega, mis taevaisa inimese külge pannud. Vahel teen seda isegi, ei ole ju kogu aeg mõõdulinti taskus. Vaks võrdub väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahelise kaugusega. Küünar ulatub küünarnukist Pika Peetri pealaeni. Süld on nii lai, kui sülle mahub. Tibu- ja kukesammudes saab kõik lühemad lõigud ära mõõta. Aja, selle kõige kallima kraami mõõtmise eest hoolitseb päike. Talvel ta ennast põhjuseta ei näita. Mängib peitust. Hangede alla mattunud päikesepaneelid muutuvad naljanumbriteks.

Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.

Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!

23. november 2022

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne


President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl

30. oktoober 2022

Saatuslik kohtumine jäätiseputka juures

Naksitrallid 50!


Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.

Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.

1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.

Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.

Muhv, Sammalhabe ja Kingpool. Pentsikud tegelased tõepoolest. Lugeja ei saa teada, kust nad tulevad või kuidas inimeste maailma sattusid. Nad lihtsalt on olemas. Muide, lapsena arvasin tõsimeeli, et Karlsson Katuselt on samuti üks naksitrallidest. Muhvi suur muhv, Sammalhabeme samblast habe ja Kingpoole poolikud kingad passivad täiuslikult samasse ritta Karlssoni propeller-pükstega.

Küllap elab naksitralle teistestki maades. Ja mine sa tea, ehk on naksitrallid suguluses päkapikkude, pöialpoiste, kääbikute ja härjapõlvlastega.

Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).

Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.

Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!

Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.

Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.

Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.

Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.

11. oktoober 2022

Kas venelased on hullud?

Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid


2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks "Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse, Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte, aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis edasi saab.

David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni. Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.

Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad lunastatud.

Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud, ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle mõistuse suur paradoks.

Pixabay

*

Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.

Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?

Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane. Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.

Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi esipapp olema võimule üdini truu.

Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata. Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...

Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.

Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes. Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil. Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.

Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega, põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse – millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.

Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon, mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte (oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia" tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest, sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.


*

Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib ja neljandat ei saa olema!"

Aga kui peaks ikkagi juhtuma, hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp. Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga taskust.

Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab. Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.

Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri rotipoja!"

19. september 2022

Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa


Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.


Loe ka seda:

Sõnavangistus