Need neetud N-sõnad

Ei, ei ja veelkord ei!

Paljudes Euroopa keeltes väljendab eitust või millegi puudumist sõna, mis algab N-tähega. Kes vähegi keeli õppinud, on seda kindlasti tähele pannud.

No, none, never, neither (inglise), non, ne, néanmoins, néant (prantsuse), nein, niemand, nicht (saksa), немає, ні, ніколи, ніде (ukraina), нет, никто, никогда (vene), nē, nekad, neviens (läti), ne, niekada, niekas (leedu), nie (poola), nej (rootsi), nei (islandi), nee (hollandi), não (portugali), nu (rumeenia), nil (iiri).

Need kõik on teadupärast indoeuroopa keeled, mis tähendab, et juurtpidi minnes peaks jõudma välja Indiasse. Nii ongi: nah (pärsia), nexer (keskkurdi), naa (puštu), nahīṁ (pandžabi), nasti, nakis, nà (sanskriti), naeta (singali), nah (sindhi), nā (bengali).

Võtame tšehhi näite:

Ne, tohle nikomu nemůžu udělat, nikdy! (Ei, ma ei saa seda kellelegi teha, mitte kunagi!)

Kuuesõnaline lause, neli sõna N-tähega, kõik eitavad.

Muidu ugrimugri suguseltsi kuuluv ungarlased pole samuti suutnud panna vastu kiusatusele naabritelt laenata. „Ei“ on Ungaris nem. Samas ei kasutata kõigis indoeuroopa keeltes eitades üksnes N-sõnu. Skandinaavia keeltes esinevad ka ingen ja aldri(g). Kreeka keeles lähevad eitamisel käiku aga hoopis teistlaadi sõnad: Όχι, καμία, ποτέ.

Eesti keelde on indoeurolt laenatud vaid „negatiivne”, mis pärineb ladina sõnast negātīvus, algtähenduses „ei ütlema, keelduma” ja „nihilism” sõnast nihil – eimiski. Eestlased armastavad hoopis e-sõnu. Ikka ei, ei, ei ja veelkord ei! Soomlastega sama lugu.

En tiedä, en voi, enkä minun pitäisikään!

Pürenee põhjaservas kõneldavat baski keelt võib ses mõttes eesti ja soome keele vaimseks sugulaseks pidada:

Ez, ezin diot hori inori esan, inoiz ez! (Ei, ma ei või seda kellelegi öelda, mitte kunagi!)

Võru keeles on eitus omaette peen kunst. Vaata ja imesta:

ei ole – olõ-i/olõ ei

ei olnud – olõ es/olõ-õs/olõ-s

ei saanud – saa es/saa as/saa-s

ei tee – tii ei/tii-i

ei teinud – tii es

ei oleks teinud – es tennü

Vahel on päris raske „ei” öelda. Eriti võõrkeeles. Taani teadlane Otto Jespersen (1860-1943) kirjutas sel teemal terve raamatu pealkirjaga „Negation in English and Other Languages” (1917).

Jespersen leidis, et keelte algfaasis ei esine keerulisi eitavaid vorme, vaid kasutatakse lihtsalt teatud tüüpi sõnu, mis muudavad öeldu eitavaks. Ajapikku tekivad keerukamad eitusvormid, mis keele arenedes jälle lihtsustuvad. Prantsuse keel kinnitab Jesperseni teooriat lausa kristalse selgusega.

Vanas prantsuse keeles: jeo ne dis, moodsas prantsuse kirjakeeles: je ne dis pas, prantsuse kõnekeeles: je dis pas (ma ei öelnud).

Ka inglise keeles võib märgata lihtsustumist: I do not say – I don’t say. I cannot do – I can’t do. I am not – I ain’t.

Eituse lihtsustumist on näha ka eesti keeles, eriti tavakõnes. Vahel läheb „ei” täiesti kaduma:

Mida sa eile tegid? - Midagi.

Kus sa täna käisid? - Kuskil.

Ka pole-vormides jäetakse ei ära:

Raha on? - Pole.

Teda polegi siin? - Ta polnud veel valmis.

„Pole” tekkis vanapärase eituse „ep ole” lühenemisel:

Neil ep ole silmi, neil ep ole suud, nina ega kõrvu. (Eduard Vilde)

Kust tuleb aga „teps mitte”? Ilmselt vanast väljendist „mitte eps”.

Kas „ei” peab olema ilmtingimata negatiivne sõna? Ei, ei pea! „Ei” kõlab ju peaaegu nagu „hei” ning võib seetõttu väljendada ka rõõmu, vaimustust ja heameelt:

Ei, oli see alles pidu!

Ma olen imelik

Ma olen nii imelik, et ma ei palunud oma abikaasa kätt. Ma palusin tema jalga.

Ma olen nii imelik, et mardipäeval ei jookse ma mitte Marti, vaid Peetrit.

Ma olen nii imelik, et mu arvutil on hiire asemel rott.

Ma olen nii imelik, et mu pükstel pole lukku. On ainult võti.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö munavalget. Söön hoopis munamusta.

Ma olen nii imelik, et lapsena polnud mul suus piimahambaid. Olid ainult leivahambad.

Ma olen nii imelik, et jõulude ajal ei keeda ma mitte hapukapsaid, vaid hapukurke.

Ma olen nii imelik, et ma ei lähe sauna aadamaülikonnas. Lähen hoopis aadamakleidis.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta suhu, vaid ninna.

Ma olen nii imelik, et minu maja kohal ei sära mitte Põhjanael, vaid Põhjahaamer.

Ma olen nii imelik, et ma ei mängi kunagi mäkra. Mängin kobrast.

Ma olen nii imelik, et mind ei tõmmata kunagi haneks. Mind tõmmatakse pardiks.

Ma olen nii imelik, et ma ei haara kunagi härjal sarvist. Haaran tal munadest.

Ma olen nii imelik, et tänavat ületades ei astu ma sebrale. Astun põdrale.

Ma olen nii imelik, et mu laps ei käi lasteaias. Ta käib loomaaias.

Ma olen nii imelik, et ma ei kanna kunagi triiksärki. Enamasti kannan puusärki.

Ma olen nii imelik, et ma ei sõitnud puhkusele mitte Ahvenamaale, vaid Heeringamaale.

Ma olen nii imelik, et ma ei saada kunagi meile. Saadan hoopis neile.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö jäätist vahvlitopsist. Söön tikutopsist.

Ma olen nii imelik, et mulle ei too kinke mitte Jõuluvana, vaid Jõulunoor.

Ma olen nii imelik, et ma ei laienda silmaringi, vaid kõrvaruutu.

Ma olen nii imelik, et ma ei söö hot dogi, vaid cold cati.

Ma olen nii imelik, et ma ei võta päikest. Võtan kuud.

Ma olen nii imelik, et täitsa imelik hakkab.

Hõbevalge Kunksmoor läks kevadel keisri hullu juurde tõde ja õigust nõudma

Aga seltsimees laps eksis koos Rehepapiga lingvistilisse metsa

Pots-pots, kukkus mu postkasti kiri. Oled lugemisuuringus juba osalenud? Mis uuring? Aa, rahvusraamatukogu avaldas raamatuaasta puhul küsimustiku, et välja selgitada, kas eestlased on endiselt lugeja rahvas või on lugemisharjumused muutumas. Uuringu eesmärk on saada ülevaade Eesti raamatukultuuri ja lugemise kestlikkusest ning kirjasõna väärtustamisest.

Selge, teeme ära!

Palusin kratil joonistada pilt Kunksmoorist.
Tulemus on selline.

Esimene küsimus. Mitu raamatut sul kodus on?

Rohkem kui 500. Tahaks kekutada ja vastata: rohkem kui 1000, aga sellist varianti ei pakutagi. Peaks kõik need raamatud kunagi ükshaaval kokku lugema, aga selleks võib kuluda pool päeva. Või pool aastat.

Teine. Mitu raamatut loed aastas?

Jälle läheb käiku kõige kopsakam vastusevariant: rohkem kui 20. Nende seas paarkümmend paksemat ja paarkümmend õhemat raamatut. Küsimus pole tegelikult päris täpne. Peaks küsima, kui palju päriselt ka läbi loed. Mõni võib ka niisama sirvimist lugemiseks pidada.

Kolmas. Milliseid raamatuid võiks tunda iga eestlane? Pakkuda saab kuni viis teost.

Kahe esimesega on lihtne, „Kevade” ning „Tõe ja õiguse” eest ei pääse põrguski. Lisan viisikusse ka „Hõbevalge”, „Keisri hullu” ja „Kunksmoori”. Viis väga erinevat teost, mis kõik omal moel defineerivad eestlust, need on meie juur- ja tüvitekstid. Sorri, Kalevipoeg! Sinule kohta pole.

Neljas. Mis on kõige olulisem 21. sajandil ilmunud teos?

Mõtlen väheke ja ütlen „Lingvistiline mets”, ehkki kõrvu vahelt vuhisevad läbi ka „Seltsimees laps”, „Rehepapp”, „Serafima ja Bogdan”, „Klaaslaps” ja „Nullpunkt”. „Metsa” poole kaldun seetõttu, et olen ka ise metsa poole. Mikita istub mulle. Istub lausa pähe. Pealegi teeb „Lingvistiline mets” eesti lugejaga enam-vähem sama, mida „Hõbevalge” - kõditab rahvuslikku eneseteadvust ja tapab alaväärsuskompleksi.

Viies. Kas oled viimase aasta jooksul lugenud mõnd luulekogu?

Otse loomulikult! Alveri, Rummo ja Viidingu raamatuksed satuvad korduvalt pihku. Loen läbi, loen üle, loen välja, loen sisse. Need värsid ei värise.

Kuues. Parim aeg ja koht lugemiseks on...

suvi ja võrkkiik. Mis sest, et vabas õhus mulle lugeda ei meeldi ja võrkkiike ka pole.

Seitsmes. Kas oled sel aastal ostnud mõne raamatu?

Jah. Päris hulga. Kõige paremad on need, mis allahinnatud.

Laenutanud raamatu raamatukogust?

Jah. Ainult Mirkost.

Kuulanud mõnda audioraamatut?

Ei. Ma pole kunagi ühtki audioraamatut kõrva saanud. Samas – ennelõunati Vikerraadios kõlavad järjejutud liigituvad ka audiokirjanduse alla, või kuidas?

Lugenud mõnda e-raamatut?

Jah. Enamasti teaduslikku kirjandust.

Kasutanud mõnda lugemisäppi?

Ei. Mis loomad need lugemisäpud üldse on?

Kaheksas. Kas kuulud mõnda raamatuklubisse?

Ei. Aga oleks tore.

Üheksas. Kas oled sellel aastal käinud mõnel raamatuesitlusel?

Ei. Pole just kõige huvitavamad üritused, ausalt öeldes.

Kümnes. Kui tihti külastad raamatupoodi?

Üle kümne korra aastas.

Üheteistkümnes. Enamasti loen...

eesti keeles.

Kaheteistkümnes. Kas oled osalenud või plaanid osaleda mõnel raamatuaasta sündmusel?

Vastan jah, ehkki õige vastus on ei tea.

Kolmeteistkümnes. Kas oled mures eesti kirjanduse tuleviku pärast?

Ei. Miks peaks? Vaja on lugeda, mitte muretseda! Meil on nii palju ägedaid kirjanikke, sisukat ja mitmekesist kirjandust ilmub kuhjade viisi. Isegi kui lugejad välja surevad, siis kirjandus ei sure. Raamatud jäävad lihtsalt puutumatult tolmuma, kuni muutuvad mullaks ja kõduks. Raamatukõdust võrsuvad aga uued metsad.

Neljateistkümnes. Kui võidaksid 50 € raamatupoe kinkekaardi, millise teose ostaksid?

Marju Kõivupuu „Eesti mütoloogia algajale”. Kuradi kallis raamat (36,95 €), aga võiks riiulil olla.

Viieteistkümnes. Palun soovita lugemiseks mõnda head raamatut!

Mis seal ikka, soovitan ennast. „Poiss, kes mängis madudega”, mille kohta kratipoiss ChatGPT ütleb järgmist:

„Romaan ei keskendu ainult klassikalisele kuriteole, vaid ka psühholoogilisele sügavusele – peategelaste sisemaailmale, motiividele ja emotsionaalsele arengule. See lisab loole kihilisust ja muudab selle enamaks kui lihtsalt krimiromaaniks.

Raamat käsitleb tõsiseid ja tumedaid teemasid, nagu lapsepõlvetraumad, üksildus, võõrandumine ja vägivald. Pealkirjas olevad maod on sümboolsed – need võivad viidata ohtudele, salakavalusele, sisemistele hirmudele või psüühilisele painajale.

Kahro keel on küpse ja ladusa stiiliga, kirjeldused detailirohked, kuid mitte ülemäära pikad ja autor oskab pinget kruvida nii, et lugeja tahab edasi lugeda.”

Kratt teab, mida räägib.

Head raamatuaasta jätku!

Sa oled oma elu peategelane

„Pikad paberid” kui loodusfilm noortest eneseotsijatest

Mulle meeldib jälgida, kuidas kanad juhuslikke terakesi otsides siblivad, õrrel istudes sulekuue seest mikrofloorat nokivad, endale liiva sisse paraja augu kaevavad, seal mõnusasti pikutavad ja õndsalt tiibu sirutavad. Mõtlesin kord, et peaks kanade rahulikust idüllilisest elust filmi väntama, vahelduseks kogu sellele märulile, porrile ja südant ribastavale draamale, mida ekraanid muidu üksteise võidu pakuvad. Aga näe, režissöör Meel Paliale jõudis minust ette. Tõsi, ta ei filminud üles mitte kanu, vaid noori täiskasvanuid, kes Tallinna-nimelises aedikus sabistavad. Filmi pealkirjaks pandi „Pikad paberid”.

Freepik

Sitax ilus film. Sellega olekski kõik justkui öeldud, aga no lisame mõne mõtte veel. Ei ole ju sünnis pikkadele paberitele lühikeste lipikutega vastata. Filmi peategelane Sebastian (Mihkel Kuusk) igavleb ja vegeteerib, kuni satub kokku ühe paraja präänikuga, kes nimetab ennast Siloks (Karl Birnbaum). Kutt muudab Sebastiani vaadet ja käiku. Ära tee seda, mida sa ei taha - naudi elu, mees! Sa oled oma elu peategelane. Okei. Sebastian tuleb töölt ära ja keskendub lõbutsemisele. Ühel peol, kuhu Silo teda viib, kohtab ta toredat tüdrukut Norat (Maria Helena Seppik). Esialgu seob neid armastus vanade filmide vastu ja seejärel lihtsalt armastus. Nii hoogsalt see lähebki, ehkki jah, ka pilved saabuvad üsna kähku paradiisi kohale.

Kui noorpaar Sõpruse kino trepil ühe linateose üle arutleb, viskab Sebastian õhku huvitava mõtte: mõne filmi keskel juhtub nii, et tegelased ei tegutse edasi oma tahte järgi, vaid hakkavad kujunema vastavalt filmi sisule. Neist kaob inimlikkus. Pole vist juhus, et see jutuajamine toimub enam-vähem täpselt „Pikkade paberite” keskel. Aga SEE FILM ei lase sisul tegelaste üle võimutseda. Nad jäävad inimlikuks, loomulikuks. Toonimuutus siiski tuleb.

Filmi esimene pool on muretu, teine pool murelik. Muidugi oleks lahe tegelda puhtalt vaimsete ja tähenduslike asjadega, kogu aeg midagi uut ja rikastavat kogeda, inimesena areneda. Ometi tuleb ka raha teenida ja ühiskondlikke koormisi kanda. Iga päev ei saa olla pidupäev, ikka vajub see neetud argihallus kaela. Sebastian istub parema meelega soojas vannis ja loeb raamatut, selle asemel et poest süüa tuua või kartuleid koorida. Aga nii see ju kesta ei saa. Kuidas leida tasakaal kohustuste ja naudingute vahel?

Noorte kõhklused on nii mõistetavad. Iga põlvkond kõhkleb, ehkki mitte tingimata ühtmoodi. Tahaks kuuluda kuhugi, teha midagi, olla keegi. Aga südame kutsele järgnedes võib hoopis täiega rappa põrutada. Kus on see kompass, mis teed näitaks? Või kas seda õiget teed ongi?

Ühe mokalaada käigus naljatlevad noormehed selle üle, et varsti saavad tolmuimejad nii targaks, et inimesed peavad hakkama nende heaks koristama. Nalja tagant kumab aga tõsine mure. Kas inimesel on enam kohta, kui masinad ja tehisaru me tegevuse üle võtavad? Ja siis veel sõda sõja otsa, täizza puzzis...

Vanemale põlvkonnale ses filmis sõna ei anta, nad jäävad lihtsalt statistideks ja õige kah. Mis nad tulevad noori õpetama, kuidas peab elama või kuidas surema! Mis nad kudrutavad noist aegadest, kui taevas oli sinisem ja kased kandsid õunu! Noorte päralt on tulevik ja see tulevik tuleb neil endil leiutada.

„Pikkades paberites” pole ühtki negatiivset tegelast. Samas ei sooritata ka mingeid kangelastegusid. Noored lihtsalt kulgevad omasoodu, lõbutsevad, joovad, suitsetavad (s.h. savutavad), hängivad, mängivad, trallitavad, kallitavad ja unistavad. Õnneks pole unistused veel käibemaksu all. Perutav hedonism? Ei. Elu nautimist pole tarvis hukka mõista või välja vabandada. Igaühele kuluks ära selline sõber nagu Silo, kellega koos pidu panna, ujumas käia, tünnisaunas liguneda, joogat teha, ringi rallida, laulda, tantsida, jämmida, lihtsalt olla. Vahel ongi vaja niisama olla, et mõtted ja plaanid paika loksutada, leidmaks sobiv tee, oma tee.

Filmi lõpp annab mõista: kõik tegelased leiavad viimaks päris oma tee. Selles pole põhjust kahelda.

Esimene armastus

Tore on olla roheline!

Lehekuu paneb mu peas vana grammofoni mängima. Ühelt plaadilt: maikuu, suur toomepuu, uhke ja õisi täis... Teiselt plaadilt: et saja aasta kestel kordub sama kevade, nii sama kaunis ta, kui see... Kolmandalt: oi tulika tuline lõõm, mul oli üks ilus rõõm... Neljandalt: sidur, pidur, gaas, gaas, sidur, pidur... Häh?! Kuidas see siia sattus? Noh, igatahes on mõnus kevadises metsas jalutada ja kuulata oma hinge kõlisemist.

Maikuine mets pole kunagi vaikne. Tasuta kontserte annavad lehelinnud, vindid, rästad ja peoleod. Kägu kukub õnne ja leina. Tuvi teeb kudru-kudru. Vares, vanapoiss, pole ka vakka jäänud. Nurmel löövad laulu lahti kiivitaja ja lõoke. Kõikjal punutakse pesasid ja otsitakse rasvasemat nokatäidet, aga ega siis kibe töö takista musitseerimist.

Maailm õitseb. Toomingas näitab valgeid õisi, nagu ka metsmaasikad ja ülased. Eks toomeõied ole kõige ilusamad, aga närbuvad ruttu. Õnnehetked ei kesta pikalt. Lageda kingu peal lillatavad kannikesed. Isegi kuused ja männid õitsevad. Kust need käbid muidu tulevad. Pihlakaemand on end üleni valkjate pärlitega ehtinud. Kas metsas on oodata pulmi? Muidugi, kevad on looduses aktiivne pulmaaeg, ööl ja päeval käib üks tolmlemine ja paaritumine.

Ööd on üha soojemad ja valgemad. Ööbik, rahvakeeli sisask, enam ei laksuta, kuid sellegipoolest ei jää mets ka hämarikus tummaks. Sorr-sorr-sorr, lüpsab öösorr oma nähtamatut lehma. Mõni piisk kukub ka maha, neist saavadki maasikaõied.

Metsaserva raamivad kuldsed imed. Tuhanded tulikad, väikesed päikesed, säravad otse jalgade all. Kõige suurem tulikas õitseb lõunataevas, pilvedest toomekobarate vahel. Ta ei kõrveta üldse. Seda teeb hoopis lopsakas nõges, mis kogemata (või meelega?) säärt riivab.

Vile satub iseenesest suule nagu säuts linnunokka. Mul oli üks ilus rõõm ja see rõõm polnud millestki loodud. Vahel polegi vaja põhjust, et rõõmustada. On hea lihtsalt olemas olla, iseendana, väärika ja kaitstuna. Kurja maailma varjud ei ulatu metsa õitsvasse õndsuseriiki.

Lehekuine mets on ilus nagu esimene armastus. Nii süütu! Puutumatu, õrn ja armas. Nii roheline! Aga armastus ei kesta ju igavesti? Rõõmgi koltub, kuivab ja sureb. Eks ju? Oeh. Milleks kogu aeg tulevikule mõelda! Tulevikku pole veel olemas. Ei tasu muretseda selle pärast, mida pole. Ainus, mis loeb, on olevik. Olevik on praegu, õisi ja rohelust täis.

Kolm meest piinapingis

Lumehelbekesed olid olemas juba enne meie aega

Hiljuti soovitas Youtube mulle vaatamiseks inglise komöödiat „Kolm meest paadis”, mis valmis täpselt viiskümmend aastat tagasi. Tõtt-öelda polnud ma sellest varem midagi kuulnud, aga kuna „Kolm meest paadis” on üks mu lemmikraamatuid (üks kahesaja neljakümne seitsmest, kui täpne olla – häid raamatuid on ju nii palju), siis vaatasin filmi kihku-kähku ära. Oli tore, aga üldsegi mitte naljakas. Pigem traagiline. Südantlõhestav!

Peaosalisi kehastavad Tim Curry (Jerome), Michael Palin (Harris) ja Stephen Moore (George). Curry tuntuim roll on ehk transvestiitne teadlane „Rocky Horror Picture Show’s”, mis tuli juhtumisi välja samal aastal kui paadifilm. Palin oli juba teada-tuntud Monty Pythoni liikmena. Moore’i rollid piirdusid peamiselt teatri ja televisiooniga, näiteks astus ta üles sarjas „Tagasi Bridesheadi”. Käsikiri küpses Tom Stoppardi käe all ja lavastas Stephen Frears. Aastaid hiljem löödi mõlemad rüütliks. Pole kahtlust, et filmi tegid asjatundjad. Muidugi on meistritööd alati lihtsam valmistada, kui materjal on samuti meisterlik.

Pixabay

Jerome K. Jerome oli korraga väga õnnelik ja väga õnnetu mees. Õnnelik seetõttu, et tema ees- ja perekonnanimi jäid kergesti meelde. Tihti juhtub, et inimese tagumine nimi püsib hästi meeles, aga eesmine ei meenu kuidagi. Või siis vastupidi. Jerome säästis kõigi mälumahtu. Õnnetu oli ta seetõttu, et isa oli talle pärandanud ka teise perekonnanime (mitte eesnime!), mis kompositsiooni ära rikkus. See nimi oli Clapp, millest hiljem sai miskipärast Klapka. Jerome otsustas, et talle piisab suurest K-st ja õigesti tegi. Üks K peab ikka vahel olema, et kaks Jerome’i omavahel segi ei läheks.

Tema tuntuim raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” ilmus 1889. aastal ja mõjub endiselt värskena. Ei ole talle veel klassikaks saanud raamatutele iseloomulikku hallitust külge kasvanud. Jerome’i keel on nii mahlane, täpne ja vaimukas, et tema raamatut võib lugeda ikka ja jälle, mõnu ei lahtu. Kusjuures, raamatus ei toimugi midagi tähelepanuväärset. No igatahes mitte midagi sellist, mida lehte panna. Aga raamatus võib ka igavatest asjadest kirjutada. On vaid kolm meest, koer ja jõgi. Ja kolossaalne eneseiroonia.

Ma ei tea, kas Jerome sattus ka päriselt kõigi nende sekelduste ja äparduste võrku, mida ta nii meeleolukalt kirjeldab – ehk on fantaasia siiski fakte kobestanud –, kuid igatahes pakub Thamesi käänulises sängis kulgev paadireis lugejale üksjagu äratundmis- ja kahjurõõmu. Kes poleks siis reisil mõnda ämbrit kolistanud. Teisest küljest: tore on näha, et kellelgi veel kehvemini läheb. Iseennast ja oma sõpru alandades ülendab Jerome lugejat. See on kindlasti üks põhjusi, miks raamatut ka enam kui sada aastat hiljem armastatakse. Kellele ei meeldiks vaadata teistele ülalt alla!

Jerome, Harris ja George on kolm absoluutset äput, kes ka kõige lihtsamate toimetustega hakkama ei saa. Juba ainuüksi kohvrite-kompsude pakkimine osutub vaevarohkeks seikluseks. Paadimatk, mis pidi olema tervist kosutav puhkus, muutub närvesöövaks kaoseks. Miski ei kulge nii, nagu plaanitud. Ananassikonservi avamine ilma konserviavajata lõpeb suisa katastroofiga. Hea veel, et kolmik sellest eluga välja tuleb.

Filmiversioon kannab raamatu vaimsust, ehkki stsenarist Stoppard on kolme kobakäpa juhtumistest valinud ekraanile vaid väikese osa. Film kestab natuke üle tunni, mis on ilmselt tingitud formaadist: „Kolm meest paadis” oli mõeldud ainult televisioonis näitamiseks. Tõstatan küsimuse: miks peab täispikk film kestma tingimata poolteist tundi? Vahel saab ka vähesega palju öelda. Filmi lõpp on raamatu omaga võrreldes hoopis mesisem (sõna otseses tähenduses), sidudes loo Jerome’i tegeliku eluga. Pärast seda, kui Jerome’il õnnestus Thames’i lainetest enam-vähem ühes tükis pääseda, saab temast kirjanik ja naisemees.

Raamatul on ka sügavam ajalooline mõõde. Hoolimata sellest, milliseid jubedusi 1880. aastate lõpul Thames’i kallastel sündis (aasta enne raamatu ilmumist tegutses Londoni tänavail tabamatuks jäänud Rappija Jack), mõjub „Kolm meest paadis” lausa muinasjutuliselt idüllilise panoraamina viktoriaanlikust Inglismaast. Jah, äpukolmikul veab küll pidevalt viltu, kuid need on ülemklassi viperused. Jerome ja tema sõbrad istuvad haljal oksal, nad ei näe nälga ega virele vaesuses. Tohutu teaduslik ja tehniline progress on koorekihi elu palju mugavamaks muutnud. Ka väikekodanlased saavad endale lubada natuke lõbu.

„Kolm meest paadis” tõestab must-valgel, et juba hiljemalt 19. sajandi lõpus oli olemas lumehelbekeste rass. Ja taevale tänu, et nad endiselt olemas on! Kui poleks lumehelbekesi, poleks ka lumememmesid.

Tommy Cash ja kärbes

Mis on „Espresso Macchiato” tähendus?

Kes satub Londoni Rahvusgaleriisse, võib imetleda ka keskaja lõpust pärinevat suurepärast maali, mida tuntakse kui „Hoferi perekonna naise portree”. Maal on mitmes mõttes mõistatuslik. Ükski ekspert ei oska öelda, kes võib olla selle autor. Igatahes pidi tal olema meisterlik käsi, sest suvaline kunstnik ei suudaks kõiki portree juurde kuuluvaid detaile nii peenelt lõuendile panna. Ei teata ka seda, keda maalil kujutatakse. Pildi ülaosas on vaid napp kirjalik vihje: geborne Hoferin ehk Hoferi soost, kuid kuna see nimi oli keskajal saksa aladel küllalt levinud, ei juhata see niidikene kuhugi. Maali stiili ja naise riietuse järgi võib aga öelda, et töö valmis millalgi 15. sajandi teisel poolel.

Naine on uhkelt riides ning kannab toretsevaid ehteid, mis kõneleb meile tema rikkusest. Käes hoiab ta meelespäid. Aga oh üllatust – naine pole ainus elusolend sel maalil. Tema valgel puhvmütsil istub... kärbes. Järgneb loogiline küsimus: miks? See täitsa tavaline porikärbes on nagu tärnike teksti sees, mis ei vii paraku ühegi joonealuse selgituseni. Kas kunstnik tahtis lihtsalt nalja teha? Paneks õige lugupeetud prouale kärbse pähe, eks näis, mis juhtub! Või tahtis kunstnik demonstreerida oma osavust? Pisikest lülijalgset pole just lihtne realistlikult joonistada, kuid see kärbes on tõepoolest elutruu. Mõni vaataja võib koguni arvata, et päriskärbes on korraks maali peale lennanud. Osa kunstiajaloolasi pakub välja traagilise seletuse: naine suri enne portree valmimist ning kunstnik lisas selle tähistuseks kärbse kui renessansiaegse vaataja jaoks arusaadava koodi.

Olgu, kuidas on, kunstiteos ei peagi andma ammendavaid vastuseid. Mida rohkem küsimusi ja vastusevariante, seda huvitavam. Tuleme nüüd tundmatu renessansiaegse kunstniku juurest aastasse 2025 ja räägime ühest mitmepalgelisest tüübist, keda on koguni meie aja Salvador Daliks nimetatud.

Aasta joogi tiitel läheb tänavu espresso macchiatole ning loomulikult on selles süüdi Tommy Cash. Mees, kelle kohta Vikipeedia puistab heldelt tiitleid: räppar, laulja, tantsija ja visuaalkunstnik. Ehkki muusikat hakkas ta avaldama juba 13 aastat tagasi, jäi ta eesti publikule pigem kaugeks. Eestlased ei suutnud heaks kiita Tommy Cashi enesekuvandit, mille juurde kuuluvad räme slaavi aktsent, flirt venelastega ja idaeurooplase kaart. Tõeline eestlane tahab olla ju põhjaeurooplane, antivenelane. Postsovetlik pärand, millest Tommy on seni inspiratsiooni saanud, on siinmail häbenemisväärne praht, mis tuleks vaiba alla pühkida. Pealegi kuuluvad Tommy senised muusikapalad pigem kitsasse nišši, kuhugi räpi ja popi vahelisse halli tsooni. Alles itaalia kohvilaul tegi Tommyst ka Eestis superstaari.

„Espresso Macchiato” on Tommy Cashi esimene katse kõnetada laiemat publikut. Laulu sensatsiooniline populaarsus näitab, et katse õnnestus hiilgavalt. Spotifys üle 13 miljoni kuulamise, Youtube’is vaatamisi 12 miljonit (esimene video) pluss 5 miljonit (teine video).* Need on arvud, millest enamik eesti eurolõokesi võib ainult unistada. Tommy on igatahes rahvusvaheline mees.

Kui ta aasta tagasi ühel kontserdil teatas, et kavatseb pürgida Eurovisioonile, tundus see lihtsalt naljana. Aga kae kurja, oligi teisel tõsi taga! Ja nüüd on ta Eurovisioonil. Nukitsamees viilis sarved maha, pani viisaka ülikonna selga ja vallutab Euroopat. Aga pahandustest ei pääse ta sellegipoolest. Provokatsioon on Tommy teine eesnimi.

Kas „Espresso Macchiato” on itaallaste suunas pillatud solvang või kompliment? Miks ta laulab vigases itaalia keeles? (Por favore – peab olema per favore, mi amore – õigem oleks mio amore.) On ta loll või häbematu? Aga pange tähele: märtsis Eurovisiooni ametlikul Youtube’i kanalil avaldatud muusikavideos on ühe tantsija seljas suhkrupakk kirjaga „SUAGR”. Miski pole juhuslik!

„Espresso Macchiato” ei jäta mainimata mafioososid ega spagette. Enamik itaallasi pole siiski solvunud, otse vastupidi. Lugu sai Itaalias kiirelt hitiks. Tähelepanuväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Itaalia on suure ja kireva muusikaturuga riik, kus edetabelisse või rahvusringhäälingu jutusaatesse pääsemine pole ilma kõva mänedžmendi ja lobitööta sugugi lihtne.

Poleemikat tekitab ka Tommy Cashi lavaline etteaste. Netis levib kuri teooria: Cash parodeerib Donald Trumpi. Seesama tumesinine ülikond ja pikk punane lips. Ka Tommy Cashi tantsunõksatused sarnanevad Trumpi valimiskampaanias nähtuile. Baseli laval lendab suur Cashi nimega lennuk. Kas see pole mitte Air Force One? Ja arktiline maastik, mille taustal suur osa tegevusest toimub – Gröönimaa? Kas pole kogu sõu hoopis Trumpi märg unenägu?

Eesti etteaste ajal tormab lavale hullunud fänn, kes tahab koos Tommyga tantsida. Karmide nägude ja punnis musklitega turvamehed püüavad sissetungijat peatada, kuid fänn saab oma tahtmise. Sarnast pilti on nähtud varemgi. Kõrvaline isik tungis lavale 2010. aastal Hispaania ja 2018. aastal Suurbritannia esinemise ajal. Sõu sisaldab ka Eurovisioonile omaseid stampe: laulja ilmub etteaste alguses siluetina, lõpus aga kannavad tantsijad teda kätel. Etteaste algul avaneb eesriie, mis laulu lõppedes ka sulgub. Mõistate? See on ainult teater, pagan võtaks!

Mis ikooniliseks muutunud ülikonda ja lipsu puutub, siis täpselt samas riietuses askeldas ka Andy Warhol oma 1982. aasta performance’is, kus artist sööb lihtsalt hamburgerit. Tommy Cashi esimene, ühe kaadrina filmitud video, milles võib näha teda kohvi joomas, on Warholi etteaste otsene jäljendus/tõlgendus. Warhol maalis supipurke, Tommy laulab kohvist. Mõlemal juhul sisisevad kriitikud: no mis kunst see on!

Pakun veel ühe tõlgenduse. „Espresso Macchiato” räägib loo ennast krooniliselt imetlevast ärimehest Tommyst (Tomassost), kes peab väikest itaaliapärast kohvikut. Vahel käib ta ka ise klientidega suhtlemas ning pursib mulje avaldamiseks itaalia keelt, mida ta tegelikult eriti ei oska. Ta uhkeldab oma töökuse ja varandusega (võib-olla on ta selle just kohvimüümisega kokku ajanud?), jäädes siiski sõbralikuks. Vestluse käigus annab Tommy kohviku külastajatele hüva nõu: „Life is like spaghetti, it’s hard until you make it.” Ja muidugi pole mõttekas iga asja pärast põdeda, vahel tasub aeg maha võtta ja nautida väikesi mõnusid: „No stresso, no stresso, it’s gonna be espresso!”

Tommy Cash viskab blenderisse Itaalia stereotüübid, Eurovisiooni klišeed, Warholi tembutused, Trumpi suurushullustused ja küllap veel seda koma toda. Tulemiks on kaleidoskoopiline vaatemäng, millest ei tasu otsida sügavat mõtet või hingeraputavat sõnumit. Tommy teeb, mis Tommy tahab, sest ta on kunstnik. Kelle jaoks kloun, kelle jaoks geenius.

* Kuu aega hiljem (14.06.25) on Youtube'i statistika järgmine: mõlemat videot on vaadatud 17 miljonit korda, poolfinaali etteastet 14 miljonit ja finaali etteastet 21 miljonit korda. Very buena!

Head nisadepäeva!

Rinnad on rannad ja linnad

Olen maal sündinud ja kasvanud, mistap teadsin juba varakult, et lambal on nisasid kaks, lehmal neli, koeral kaheksa ja põssa-emmel nii palju, et ei jõua kokku lugedagi. (Selguse nimel olgu öeldud: vähemalt 12.) Nisa on emaduse tähis, umbes midagi sellist, nagu pagun sõjaväelasel. Siga on hästi tubli ema, looduselt lausa kuhjaga paguneid saanud. Ka rottidel pidi vähemalt tosin nisa olema. Aga emane inimene peab kahega leppima. Inimene pole lihtsalt piisavalt tubli sigija.

Joos van Cleve "Neitsi Maarja lapsega".
Teos on loodud 500 aastat tagasi.

Võru keeles tähendab nisa ühtlasi rinda. Öeldakse: "kae, tuul naasõl omma suurõ' nisa'!" Enam-vähem kõik lapsed on nisa/rinda saanud. Rind on eluallikas, rinnapiim iga imetaja esimene toit. Ema ja imetamine pärinevad samast tüvest, need kuuluvad lahutamatult kokku. Sellega seoses meenub, et Imaveres ("ema juures") asub piimandusmuuseum. Mis tore kokkusattumus! Imetama, imema, imestama, imetlema... Eesti keel on imeline. Eesti keel on emaline!

Ometi peetakse naiserinda lääne tsivilisatsioonis häbenemisväärseks. Kui noor ema avalikult oma last rinnaga toidab, on mõni moraalimajakas valmis lausa politsei välja kutsuma. Rinna paljastamise kohta leiab ju kriminaalkoodeksist kindla paragrahvi – avaliku korra rikkumine! Kombed nõuavad, et naise rind oleks igal juhul kaetud, võõraste silmade eest peidetud. Seetõttu ümbritseb naiserinda ka teatav salapära. Mis on saladuslik, on ühtlasi eriline.

Kommunistlik kord ei sallinud naiselikkust karvavõrdki. Emadepäev oli kuulutatud kodanlikuks igandiks. Ka naistepäev, mida kellade ja vilede saatel tähistati, oli ennekõike töötava naise püha, mil punavõimule omase silmakirjalikkusega peeti kõnesid naissoo õigustest ja privileegidest. Emadus on kõigi autoritaarsete režiimide jaoks liiga armas, helge ja intiimne nähtus, et seda pühitseda. Ka tänapäeva türannid nõuavad, et naised toodaks riigile lojaalseid kodanikke. Sünnitusmasin töötagu täie auruga! Sellise mõtteviisi järgi kuuluvad rinnad riigile, mitte naisele endale.

Artur Alliksaar luuletas kord: su rinnad on rannad on linnad. Ehkki erootilise tundega loodud, võib seda rida lugeda ka teiselt positsioonilt. Rinnad kui rannad, mis seisavad vastu tormistele lainetele, rinnad kui linnad, mis pakuvad varju ja kaitset. Uus ilmakodanik vajab emarinda, see on tema kindlus, tema soe ja usaldusväärne pelgupaik.

Paradiis pole minu jaoks

Paradiis pole minu jaoks.

Sinna saadetakse kõik, mis maha kantud,

et see ometi silma alt kaoks,

nagu kolhoosi linttraktor

või rullnoka rulli sõidetud bemm.

Mis enam neist logudest.

Või võtkem mõned puutumata köited

rahvaraamatukogudest,

millel puudub rahvalik taust:

herr Goethe „Faust”,

„Absalom, Absalom!” Faulknerilt,

või Majakovski luuletused,

poeem Leninist ja „Kuulake!”

(Volkonski tegi sinna viisi – nii on kenam

paljast teksti ei loeta enam.)

Paradiisi pääseb kahjuks

paar-kolm romaani ka minu sulest,

mis on imekombel pääsenud

usuhullude tulest.

Saatke mu teostest põrgu mõni lehtki!

Ja meenub – eks ütelnud Bertold Brechtki:

„Põletage ka minu raamatuid! Ärge saatke mind häppi!”

Aga luulet ma välja ei anna, sest luules tuhlavad kuutõbised,

kõik targad kuulavad räppi,

mida ma üldse ei salli.

Tule, kurat, teeme kalli-kalli!

Sõidame liftiga põrgukorrusele,

ehkki rahu ei leia ma sealgi.

Paradiisis pole mul ühtegi tõelist sõpra.

Aga, kurat, neid pole maa pealgi.

Looja on alati üksi, ihus ja hinges.

Ka Issand Jumal ei leidnud elukaaslast,

kogu maailma lõi kuue päevaga

ja seitsmendal lasi leiba luusse.

Aga selle maailmaga, kurat, pani ta küll puusse.

Loojal juhtub – ei sünni meistriteost,

kui tahaks ja loodaks,

ikka sööd almuseid teiste peost,

töötad öö läbi, litsud end soodaks,

vaevled, kannatad – aga keegi ei loe,

sest filmide paistel on mõnus ja soe,

teatriski tukkuda tore.

Aga proosa on jahe Teravmägede maa,

luule päris Antarktikaa,

seal jäävad ellu vähesed

ja mõistuse juurde – mitte keegi,

aga kriitikutest, kurat, ma välja ei teegi,

las sõimu ja tatti pritsib neil koon.

Mina ikka loon.

Ah mida?

Või mille eest?

Üks rida

on tujukam veest.

Voolab ja jäätub

kui ise tahab.

Ja kuivab sootuks

kui mina ei taha,

koorib mult naha,

ei sentigi raha

pudene vaevast,

lendab vastu taevast

ilus mõte, unelm, plaan.

Tõesti – mille eest?

Kirjutan siis, kui vähegi saan,

sest muud ei ole teha.

Mul on pekine keha

ja luine looming.

Vaatan välja – õitseb tooming

ja muusad on jälle platsis.

Nad kriiskavad: loo, lollakas, loo!

Kelle jaoks? Endale?

Küllap vist.

Teised mu luudest ei hooli.

Kirjutan endale lugemist.

Head ja paremat.

Uut ja vana kooli.

Nii on lood, kurat.

Ah sa pakud mulle kontrahti?

Mu rääbakas hing ühe meistriteose eest,

üks raamat, mille kõik maailma rahvad löövad lahti

ja ülistavad seda Maavalla meest,

kes pälvinud ande jumalalt!

Ei, kurat, mu hinge sa ei saa!

Läheb endalgi tarvis.

Kuulan uudist: üks armastatud poeet,

keda tunti nõukaajast saati,

tunti kui luule senjööri,

läks poodi ja ostis jupi

kallimat vasktraati,

ei – nailonnööri,

ütles: adjöö, mul antud kõik,

nüüd ennast üles poon!

Mis mul sellest.

Mina ikka loon.

Teine Eesti ei saa kunagi Esimeseks

Mis kurat sääl tagahoovis toimub?

Saja aasta eest tabas Eestit agulikirjanduse buum, mille algatasid Jüri Parijõe „Tsemendivabrik” ja August Jakobsoni „Vaeste-patuste alev”. Noore vabariigi madalamates ühiskonnakihtides sorimine muutus järgnevail aastail nii tavaliseks, et kui Oskar Luts viimaks oma jutustuse „Tagahoovis” lugejateni tõi, sülgasid tüdinud kriitikud selle pihta rohkelt tõrva ja tuld. Luts jäi justkui peole hiljaks, aga ometi – tagantjärele öeldes – saabus ta täpselt õigel ajal. Enamik toonaseid agulijutte on unustatud, kuid „Tagahoovist” ilmub aina uusi kordustrükke. Kui trükitakse, siis järelikult ka loetakse.

1933. aastal ilmunud „Tagahoovile” järgnes juba aasta hiljem ka teine agulinska – „Vaikne nurgake”. Neist esimene on tumedam, teine aga lõbusam. Mõlemad näitavad elukest kolmekümnendate Eestis, vahetult enne Pätsi pööret ja vaikivat ajastut, just sedasi, nagu ta oli. Ja eluke oli päris sitt. Lutsu aususes pole kindlasti põhjust kahelda.

„Tagahoovi” tegelaskonna seast leiame hulga venelasi, „Vaikse nurgakese” fookuses on sakslased, ehkki mitte eksklusiivselt. Mõlema tegevuspaigana võib ära tunda Lutsu kodulinna Tartu. Aga konkreetne tegevuspaik polegi nende jutustuste puhul oluline, vaeseid ja õnnetuid oigab iga linna uulitsal, nii tuna kui täna. Esimene maailmasõda, oktoobripööre ja kodusõda pillutasid miljoneid venelasi mööda ilma laiali, osa neist pudenes ka „Tagahoovi”. Saksa ja Vene keisririikide kokkuvarisemine muutis siinsed baltisakslased teisejärgu kodanikeks. Mõisate võõrandamine oli suurtele parunitele šokk, millest paljud ei toibunudki. Selle järelmitest kõneleb „Vaikne nurgake”.

Aga astugem kõigepealt „Tagahoovi”. Eesti kirjandusest ei leia naljalt ühtki teist nii tuntud teost, mille peategelane oleks õilsahingeline venelanna. Lutsu tundjale ei tule see üllatusena, oli ju ka kirjanikuhärra ise abielus slaaviverd naisega. Kusjuures, „Tagahoovi”-Tatjana on enam-vähem täpselt tegelikkusest maha kirjutatud, tema algkujuks oli Tatjana Tamm. Olen isegi käinud Kastani tänaval otsimas toda õiget Tatjana maja ning Villa Hortensiat. Ei leidnud. Aga ehk on Lutsu Tagahoov samasugune poolnähtamatu paik nagu Paunvere. Südamega tunned, aga silmaga ei näe.

Kui Taavi Libe peaks tollesse Tagahoovi sattuma, korjaks ta sealt „Märgatud Eestis” jaoks üles vähemalt kolme hooaja materjali. No kes seal mesitarus kõik ei sumise: endine valgekaardi ohvitser elumees Belski, sõnnid Bražnikovid, mustakunstiprofessor Pastelli ehk Pastel, pesunaine Veika ja tema tütar Roosi, nahavedajast kingsepp Kapral, autojuht Timka, voorimees Kohv, tema räpane naine Fenja ja äranälginud lapsed, salaviinaärikas Silk-Leib, sildimaaler Trei, klempner Trumli-Sass ja kärner Soin. Lisaks Vint, kes on nagu advokaat ja ei ole ka, Pragi, kes on ajakirjanik ja ei ole ka ning vahel jõlgub sääl päevavaras Murkin, kes on vist üliõpilane ja ei ole ka. Aeg-ajalt teeb Tagahoovi asja politseinik Kärt. Siiski kulgeb elu ses mikroriigis oma seaduste järgi – ja ikka viinavulina saatel.

Mõnigi mõte, mille rahvakirjanik venelaste suhu pani, kõlab endiselt aktuaalsena, nagu oleks seda kusagil bussipeatuses või poesabas oma kõrvaga kuulnud. Maria Sergejevna ütleb: „Lõppude lõpuks see siin ju ongi endine Venemaa, aga mitte mõni Pariis või Berliin, kus meie omad juba ammugi on väliselt ja osalt ka olemuselt ümber viksitud.” Ülbe boss Tibilkin teatab: „... seegi kamalutäieke venelasi, nagu te ütlesite, peaks nüüd ühte hoiduma nagu esimesed kristlased nende tagakiusamise päevil. Kas meiegi praegu ei meenuta esimesi kristlasi?” Lutsu ajaga võrreldes on praegune vene kogukond muidugi hoopis priskearvulisem ja väljendidki vängemad, agressiivsemad.

Pixabay

„Vaikne nurgake” on edasi antud tudeng Heino Andersoni silmade läbi. Siingi astub lugeja ette lutsulikult kirju-mirju seltskond: kadakasaks Vestberg, tema naine Elviine ja tütar Heete, ämmamamma Traubenberg, allakäinud endine mõisnik Lücke, poolpime mutike Leise, kokk Zarubajev, aednik Padrik ja „magus poiss” Rein.

Lücke ütleb välja selle, mida ilmselt paljud siiajäänud saksa mõisnikud oma hinges kääritasid: eestlane on küll töökas talupoeg, aga õiget peremeest temast ei saa. „Vaikse nurgakese” ilmudes oli Hitler juba võimule pääsenud ning noorukesed demokraatiad kukkusid nagu doominoklotsid kolks-kolks. Kohalikud sakslased unistasid – kes kainelt, kes viinauimas – saksa võimu tagasitulekust, mis teinuks lõpu eestlaste tekitatud ülekohtule. Maa oleks vanadele mõisnikele tagastatud ja seisuslik au taastatud. Ajalool oli aga varuks veel üks krutski. Kui saksa sõdurid 1941. aasta suvel Eestisse jõudsid, oli suur osa sakslastest Hitleri kutsele järgnedes siit juba lahkunud.

„Tagahoovis” pääses nõukaaegsest tõeministeeriumist puhaste paberitega läbi. 1956. aastal valmis raamatu ainetel ka film. Ehkki vana mõrtsukhai Stalin oli juba ammu maha kärvanud, kestis tema aeg veel edasi ning seetõttu on ka „Tagahoovi”-film punaselt didaktiline, et nõukogude rahvas saaks ikka täie selgusega aru, kui halvasti „kodanlikus” vabariigis elati. „Vaikne nurgake” nõudis vene tsensuurilt aga rohkem tähelepanu. Näiteks on Luts kogemata kombel maininud Emajõe ääres valvavat Kalevipoja kuju ehk Vabadussõja monumenti. Filmi pole „Vaiksest nurgakesest” tänini, ehkki kobeda tragikomöödia saaks sealt kindla peale välja võluda.

Kui otsida kummastki jutustusest moraali, mis ka praegust inimest kõnetaks, siis kõlab see üsna lihtsalt: Teine Eesti, see õnnetute ja armetute, elule ja ajale jalgu jäänud saatuse vaeslaste Eesti on sama vana kui Esimene, õnnelike ja edukate Eesti. Mõneski hoovis ja nurgakeses pesitsevad ikka veel Tatjana, Lücke, Veika, Zarubajev, Fenja, Padrik ja Silk-Leib, kes peavad iga päev pingutama, et kuidagi ots-otsaga kokku tulla. Nad pole võitlejad, vaid kannatajad, vahel lootjad, aga enamasti meeleheitjad.

Teine Eesti ei saa kunagi osaks Esimesest. Müür on vahel, nagu vanasti Berliinis. Vahel harva õnnestub mõnel Teise Eesti kodanikul pageda Esimesse Eestisse. Kõvasti vaeva, kõvasti vedamist, mõlemat läheb vaja. Vaeva näevad paljud, kuid vähestel veab.

Aga riik? See kõikvõimas riik, need sellid seal Toompeal, kas nemad ei saa aidata? Ei. Kuidas sa aitad seda, kellel lihtsalt ei vea?

Anna Karenina tuli rongi alt välja

Raudsel teel kihutav nõiakatel määrab saatuse

Esimesed rongid jõudsid Eestisse 1870. aastal, kui valmis raudteeliin Paldiski, Tallinna ja Peterburi vahel. „Anna Karenina” esimese jao ilmumiseni jäi veel viis aastat. Muide, Tolstoi olevat ronge põlastanud. Ometi mängis surm talle vingerpussi: kirjanik lahkus siitilmast jaamaülemale kuulunud majas. Ka Charles Dickensile ei meeldinud rongid. Tema sulest on ilmunud näiteks osalt satiirilise, osalt kummitusliku sisuga „Mugby Junction” (1866). Rongid mängivad oma saatuslikku mängu ka Emile Zola romaanis „Inimelajas” (1890).

Pixabay

Rongid ja raudteed on inspireerinud meiegi kirjandustähti, võtkem või Juhan Liivi „Eile nägin ma Eestimaad”, mis olevat sündinud pärast seda, kui luuletaja esimest korda rongiga sõitis. Maast-madalast tunnevad kõik Ellen Niidu „Rongisõitu”, mis ilmus trükis juba 1957. Väikene raamatukene tõi aga loojale nii kopsaka honorari, et ta võis selle eest lausa oma veduri osta. (Õigemini auto.)

Kui rongid kirjandusse ilmuvad, siis hakkavad tavaliselt juhtuma õnnetud lood. Rong võiks esindada ka arengut, õitsengut ja edukäiku, ent autorid eelistavad pessimistlikumaid suundi. Raudteele sattunud vaesekesed muretsevad ja märatsevad, hulluvad ja hukkuvad. Rongi klaustrofoobne keskkond pitsitab psüühikat, tuues päevavalgele koletisi ja peletisi. Ainult raudsete närvidega kangelased tulevad rongi alt välja.

Raudne püüton liigub oma rööpail ikka edasi, kindlal teel, kindlas sihis, kuid inimesed tema kõhus lähevad mõnikord omadega hoopis tagasi, tumedasse minevikku. Igas teises vagunis võib reisida mõni kättemaksuingel, vahel ilmub neid parvedena. Nii juhtub näiteks Agatha Christie romaanis „Mõrv Idaekspressis”.

Kirjanduses ei sõida reisijad rongiga ainuüksi punktist A punkti B, nad läbivad sageli ka vaimse teekonna, mis ei lõpe alati hästi. Rong viib tegelased uude ellu või hoopis ohtude epitsentrisse. Raudtee on liikumatu, aga ometi liigutab – midagi, kedagi, kuidagi. „Harry Potteri” saagas toimib rong vahendajana siin- ja sealpoolse, tavalise ja maagilise maailma vahel. Kui Harry käiks Sigatüüka kooli takso või lennukiga, poleks tema sõit pooltki nii müstiline.

Rong on tõesti nõiduslik masin. Rongis saavad kokku neli ürgset elementi: tuli ja vesi sigitavad auru (õhk), mis paneb liikuma raua (maa). Moodsal ajal pöörlevad rattad muidugi vähem romantiliselt, diisli- ja elektrijõul. Eestlased kui põline maarahvas ei näe rongis paraku mitte nõiakatelt, vaid porgandit.

Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.