Kõige tähtsam on raha

Suurim mure, mis Eesti ühiskonda piinab, on vaesus. Teisiti öeldes: lihtlabane rahapuudus. Viletsuses elavate inimeste hulk kasvab, olgu võimul vasak- või parempoolsed, mütsid või kaabud, eeslid või oravad.

Mullu väljastas statistikaamet kiretu pressiteate: "Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal 22,6%. Suhtelist vaesust kogevate inimeste osatähtsus suurenes varasema aastaga võrreldes 1,6 protsendipunkti. /---/ Suhtelises vaesuses elas 2017. aastal inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 523 eurot (2016. aastal 469 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 207 eurot (2016. aastal 200 eurot)."

Seega elab Eestis umbes kolmsada tuhat vaest, neist suurem osa tõenäoliselt pensionärid. Paraku ei meelita keegi kohale head võlurionu, kes lendaval vaibal üle vaeste-patuste peade liugleb ja vöö vahele pistetud võlukepikest haarates kõik palgad ja pensionid nagu pärmitaigna tõusma tinistab. Nende imetrikkidega peavad hakkama saama toompealased, asugu nad ühel või teisel pool "liberastide" rindejoont. Jah, musti ja lillasid on mõnus klohmida, aga katsu parem halli aidata!

Pixabay

Põhiseaduse kohaselt on Eesti justkui vabariik. Vaba riik. Järelikult peaks ka kodanikud maitsma kõige magusamat priiust. Ent vaesus on vangla. Vaene inimene ei saa olla vaba. Vabadus tähendab valikuvõimalusi ja nende eelduseks on raha. Rikas võib teha, mida vaid süda lustib. Süüa, mille järele neelud käivad, katta end peenemat marki ihuvarjudega, reisida, kuhu hing kisub, elada avaras ja valgusküllases, luksuslikult sisustatud tares, ratsutada jaaguari ja mersu sadulas.

Mida priskem pangakonto, seda vähem on tarvis aega raisata hinnasiltide uurimisele. Vaene peab aga viimsed veeringud kulutama luubile ja kompassile, leidmaks nende abil Maxima ühe iksiga poest mõnd allahinnatud räimekonservi.

Raha annab vabaduse, väärikuse ja au. Vaese jaoks jäävad paljud uksed suletuks, ta on puuriloom, saatuse vurrkann. Ei maksa kuulata neid permanentselt naeratavaid hipisid, kes, kanepiõis kõrva taga, kuulutavad, et raha pole kõige tähtsam, hoopis armastus on! Paneme prioriteedid paika: armastusega leiba ei osta, üüri ei tasu, riidesse ei pane. Inimene tahab ikka hästi elada, võimalikult muretult, ja raha on muretu elu alusmüür.

Tõsi, ka rikkad nutavad. Aga mitte raha pärast. Kui inimese põhivajadused on vaevu rahuldatud ning iga jumala päev tuleb kulutada pööraselt energiat sellele, et hingeraasuke üldse sees püsiks - ja selliseid inimesi on sadu tuhandeid - siis miks üldse imestatakse selle üle, et rahvas ei usalda valitsejaid? Ajaloost võib leida hulga näiteid riikidest, mille hukutasid nälg ning sellega kaasnenud rahva lepitamatu rahulolematus.

Raske on olla heasüdamlik, abivalmis ja ka muude näitajate poolest vinks-vonks inimene, kui rahakotis vilistab jahe loodetuul. Vaesus kurnab mõistust ja kalestab vaimu. Sõna-, usu- ja tegutsemisvabadus kõlavad küll ilusti, kuid kui inimesel puudub materiaalne vabadus, ei ole tal teistest ilusatest vabadustest vähimalgi määral tolku.

Botaanikaaed risti all

Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo, aga ma ütlen teile, isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud kui igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, kui palju enam teid, te nõdrausulised!

Luuka evangeelium (12:27-28)

Kuulsat Torino surilina, mille sisse olevat Jeesus pärast ristilöömist mähitud, saadab teadlaste palavikulisest uurimistööst hoolimata suur salapära. Millal ja kuidas tekkis linale Kristusele sarnaneva mehe kujutis, ei pruugi niipea selguda, ehkki teooriaid jagub igale maitsele. Las need küsimused praegu jääda, kindel on see, et 1970. aastatel leiti surilinalt, "Jeesuse" pea ümbert kümneid liike õietolmu, samuti õhkõrnu jälgi taimelehtedest. Teiste hulgas olid lina sisse sattunud kuldkannid, karikakralised ja harilik seigleht.

Jeesus oli küll ravitseja, kuid taimedega ta ei ravinud. Sellegipoolest on teda keskajast saati seostatud mitmesuguste taimeriigi esindajatega. Enne surma kandis ta okaskrooni. Johannese evangeeliumist saab lugeda:  "Siis tuli Jeesus välja, kandes kibuvitsapärga ja purpurmantlit. Ja Pilaatus ütles neile: "Ennäe inimest!"" Ilmestamaks pühamehe kannatusi, on kunstnikud sageli kujutanud teda ristil rippumas, kibuvitstest punutud pärg peas.

Jeesuse ristilöömine, vasakul Püha Birgitta,
tundmatu autori teos, 15. saj lõpp - 16. saj algus.
Kolbad sümboliseerivad Kolgata mäge,
taamal Jeruusalemm.
Nimesilt ristil - INRI - tähendab:
Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas.

Kirev botaaniline maailm avaneb siis, kui silmitseda keskaegsetel maalidel risti ümbritsevaid taimi. Altarimaalidel haljendavad taimed on ühtlasi sümbolid, millega antakse edasi religioosset ideestikku. Positiivse tähendusega floora on sageli raviomadustega, samal ajal kui umbrohi ja mürgised taimed seostuvad saatanaga.

Lõuna-Euroopa pühapiltidel esineb kõige enam maikellukest. Tema tugev lõhn ja valge värv loovad kujutuse puhtusest, mille poole ka inimene iseäranis vaimses plaanis püüdleb. Maikelluke esindab ka Püha Vaimu, patuta hinge ja vagadust (Jeesus sündis ju neitsist!). Siia kõrvale tasub lugeda August Kitzbergi muinasjuttu "Piibelehe-neitsi", kus pöialpoistest pisem lillehaldjas õnne otsib. Ehkki maikelluke on mürgine, pole kunstnikud seda oluliseks pidanud.

Sageli esineb kristlikel maalidel metsmaasikas, mille valge õis sümboliseerib sel puhul patuta Maarjat, punane mari Jeesust, tema verd ja kannatusi, lehekuju aga püha kolmainsust - isa, poega ja Püha Vaimu. Metsmaasikas on seega täiuslikkuse sümbol. Kolmainsuse taimede hulka kuuluvad veel ristikhein, nurmenukk ja raudürt. Kuradivastase taimena esineb peetrileht, sinakate või roosakate õitega soometsade taim, üks mesilaste lemmikuid. Selle rahvapärane nimetus on jumalajalg.

Ka võililledel on religioosne tähendus. Võilille seemned tõusevad tillukeste inglitena taevasse, nõnda nagu ka Jeesuse õpetus peaks levima igasse kaarde ning idanema aina uutes inimhingedes. Veel üks maalidel esinev kevadlill on tulikas, mida seostatakse surma ja taevaminekuga. Võilille ja tulika kuldne toon viitab jumalikule särale ja aupaistele, mida kinnitab ka piibel: "Teie usk läbikatsutuna leitaks palju hinnalisem olevat kullast, mis on kaduv, ent mida siiski tules läbi proovitakse, ja oleks teile kiituseks, kirkuseks ja auks Jeesuse Kristuse ilmumisel." (Pt 1:7)

Karikakar tähistab keskaegses kunstis jeesuslapse süütust, hüatsint rahulikku ja kannatlikku meelt, iiris ja liilia on Maarjale pühendatud lilled. Punane roos sümboliseerib Jeesuse verd ja märtrisurma, valge roos puhtust, roosipärg taevalikku õndsust.

Mistahes lille võib käsitleda igavese elu võrdkujuna: ta õitseb ja närtsib, trotsib talve ja puhkeb seejärel taas õide.

Kõva sõna

Milline sõna peegeldab kõige paremini Eestit ja eestlust ning annab edasi meie keelele ja kultuurile omast? Rahvusringhäälingu korraldatud hääletusel valiti selleks sõnajalaõis. Mõnevõrra üllatav, aga kui mõtlema hakata, siis küllaltki loogiline valik. Sõnajalaõis kõlab ju väga ilusalt, kaks õ-d veel pealekauba! Kolmest tüvest kokku sulatatud liitsõna, mis näitab eesti keele mängulisust.

Sisuliselt poolelt on sõnajalaõis kättesaamatu õnne ja unistuse sümbol, ka enesepettuse võrdkuju. Sõnajalg on teadupoolest eostaim, mis iial ei õitse. Auväärne taim haljendas juba dinosauruste ajal ning on peaaegu muutumatuna pidanud vastu kõik jää- ja sõjaajad. Niisiis peituvad tema DNA-s visaduse ja alalhoidlikkuse geenid, täpselt nagu eesti rahval.

Sõnajalaõit otsitakse jaaniööl, põhjamaisel imede ööl, kui videvik ja koit teineteisele musu annavad. Igatsus, igatsus. Kuskil peab ju randuma valge laev, mis viib vaevatud orjadekarja Eldoradosse, õitsevate sõnajalgade metsa...

Mis sõnajalgadega veel seostub? Ah jaa, kaheksakümnendate lõpul, laulva revolutsiooni päevil, leidus vaat et igas Eestimaa kodus Sõnajalgade kassett vaimulike lauludega. Paganarahvast sai korraks ristirahvas. Oh aegu, oh kombeid, oh lihtsameelsust!

Rahvusringhäälingu (samuti tore eestilik sõna!) võistlusel said ohtralt hääli ka öö, pööriöö ja kurat. Mis sa kostad, eestlase meel on ikka sünge, Põrgupõhja Jürka pesitseb nii mõneski südames. Õnneks tuli kolmandale kohale kullakallis. Jah, see mu lemmiksõna! Kõik läheb ainult kallimaks. Eriti inimesed. Hea töö on kulla hinnaga, hea inimene niisamuti.

Ent kui tõsiselt järele mõelda, siis minu jaoks on kõige eestilikum sõna hoopis kõva. Õ-täht kenasti paigas, kaas- ja täishäälikud tasakaalus. Kõva on meie maa ja kõva on töö, vahel ka leib. Tuleb kõvasti pingutada, et haljale oksale tõusta.

Mõned eestlased lärmavad kõvasti, küllap seetõttu, et paljud meie seast on kõva kuulmisega. Aga vahel tuleb süda kõvaks teha ja öelda kõva häälega välja, kuidas asjad tegelikult on.

Kõva külm on kujundanud meie meelelaadi. Huuled sulavad harva lahti, kui tuleb armastust vanduda. Armastus - see on võõrsõna. Eksootiline ja keeruline, ei tihka seda väljagi öelda, äkki mõni silp läheb valesti! Aga vahete vahel õnnestub see kuuldavale tuua.

Meil on endiselt kõvu mehi ja naisi. Kuni on kõva, jätkub sugu.

Jumala kell käib ette

Kumb on hirmsam: surra liiga noorelt või liiga vanalt? Noorelt lahkunul jääb palju tegemata ja nägemata, viljad jäävad valmimata. Ent surm säästab teda ka õudsest piinast: raugastumisest. Oleks ju tore mõelda, et vananemine on küpsemine ja inimhing käärib aastatega üha paremaks nagu hõrk vein. Tegelikkus pole aga magus ega joovastav. Küpsemisele järgneb tavaliselt roiskumine.

Maailmas elab nüüdseks 7, 7 miljardit inimest. Unustage kliima soojenemine, käimasoleva ajastu suurimaks globaalprobleemiks on inimeste üleküllus. Tänu soodsatele tingimustele haljendab inimkond nagu umbrohi. Piibellikust seisukohast on kõik korras, jumala käsk oli ju: saagu teid palju! Oeh. Ühel hetkel taipas ka taevataat, et sõnadega tuleb ettevaatlik olla, sest inimene, va raibe, kipub jumalasõna seadusena võtma. Seetõttu väljastas ta uue korralduse: leiutage rasestumisvastased vahendid ja kasutage neid usinalt! Kondoom on inimkonda päästev messias, beebipillid neitsi Maarja täideläinud unistus. Kahjuks ei taha paavstid sellest endiselt aru saada, nende kõrvad ei kuule jumala meeleheitlikku juttu.

Pixabay

Tasakaal mõistliku ja mõttetu vahel kaob kergesti. Neis paigus, kus ei valitse nälg ega viletsus ning kondoom on rahva lunastanud, kipub vanadus võimust võtma. Sotsioloogid ütlevad selle peale: rahvastik vananeb. Iseenesest on ju tore, kui keskmine eluiga pikeneb. Õnnetuseks ei lisandu eluaastaid nooruse poolele. Hoopis videvikuaastaid tuleb üha juurde. Seega suureneb ka vaev ja mure, sest vanadus pole iial olnud rõõm.

Vananev rahvastik koormab sotsiaalsüsteemi ning paneb proovile nooremate empaatiavõime. Kes õieti suudab hoolida dementsest, vigisevast ja alla tegevast vanurist? Õnn oleks surra mõistus peas ja käed-jalad liikvel. Kõigil seda õnne pole. Hulk õnnetuid peavad oma elu viimased päevad mööda saatma hooldekodus, inimeste romulas. Vanurite hooldamine pole just unistuste töö - füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, kehva palgaga. Ideaaljuhul peaksid seda tööd tegema suure südamega pühakud. Neid napib igal pool ja igal ajal. Ometi kasvab nõudlus hooldajate järele lausa aastatega. Häid lahendusi pole.

Kas tulevikus saab eutanaasia üheks levinumaks suremise vormiks? Tore oleks. Kõige parem inimene on surnud inimene. Oot-oot, kuidas nii?! Kas elu polegi siis püha? Olgem küünilised, mida rohkem inimeseloomi siia trööbatud planeedile sünnib, seda enam devalveerub inimelu väärtus. Mesilasedki on rohkem väärt, neid jääb ju aina vähemaks.

Vanaduse viletsus ja rohked kannatused panevad nii mõnigi kord imestama: kas surm on pime? Miks ei leia ta teed selleni, kelle elupäevad peaksid olema ammu loetud? Näed, vahel võtab vikatimees hällist lapsi kaasa, aga sängipõhja vaevlema jäänud puruvanakest ei tihka puutuda. Jumala kell käib ette või jääb hoopis maha, ikka tuleb surm külla just siis, kui on kas liiga vara või juba lootusetult hilja.

Jumal tahab seda, mida inimene tunneb. Kui surelik tahab surra, on see jumala tahe. Seetõttu ei tasu ka eutanaasiasse või abistatud enesetappu suhtuda ülemäära traagiliselt. Kes jumalasse ei usu, sel on lihtsam. Kui jumalat pole, siis kuulub elu vaid inimesele endale. Usklikule annab elu kõigekõrgem, tema ka elu võtab. Uskmatu saab elu inimestelt, emalt-isalt, tema elu peavad võtma inimesed. Eutanaasia on religioosne probleem. Jumalata maailmas maksab elu just täpselt niipalju, kui on ta õige hind: kaks kopikat. Taipaks vaid uskmatu inimene enne mõistuse kustumist oma lähedastele öelda: tapke mind!

Hitler maeti juudi kalmistule

Pikka aega oli selgusetu, kuhu maeti 1945. aasta aprillis kommunistide poolt mõrvatud Jeesuse asemik maa peal, Adolf Hipster (kunstnikunimega Hitler). Kuna tsüaniidikapsel, mida talle vägisi kurku toppida üritati, ei tekitanud pühale ihule vähimatki kahju, lasti palavalt armastatud juht ja õpetaja reeturlikult kolme hõbekuuliga maha. Teda marineeriti äädikas, praeti koos juurviljadega wok-pannil ning lisati punast pipart, koriandrit ja tüümiani, enne kui küpsed säilmed klaaspurgis Berliini lähedale ehtsasse maakeldrisse tallele pandi.

Selle jultunud teo toimepanijaks oli Punaarmee julgeolekuorgani SMERŠ-i peakokk Antonina Antonovka, kelle pojapoeg Vasja asutas hiljem Jabloko partei. Antonovka tütar, imeilus Vassilissa, läks selle kuritöö pärast emaga raksu, vahetas sugu ning värvati peagi KGB-sse nime all Volodja Putin. Teda olevat hiljemgi Kremli koridorides liikumas nähtud.

Pixabay

Hitleri purk toodi 1946. aastal välja ning maeti Magdeburgi, nõukogude sõjaväe territooriumile. 1970. aastal hakkas Antonovka süda kipitama, tema viimne palve surivoodil oli: "Las ma mekin viimast korda Hitlerjankat!" Baba soov on djadja kohus. Purk kaevati üles ja viidi Moskvasse, kuid naiskokk oli selleks ajaks juba kulbi longu lasknud. Hitleri säilmed läksid pärast seda paljudeks aastateks kaotsi.

Kuulujutu järgi olevat küll seltsimees Brežnevile 120. sünnipäevaks kingitud kristallist viinakarahvin, mille juurde kuulus Hitleri kolp, ent 2000. aastal tehtud DNA-uuring näitas, et tegemist oli hoopis lamba pealuuga. Knoxfordi ülikooli professor Dick Head avaldas seepeale artikli, milles väitis rohkele empeeniselisele materjalile tuginedes, et kolp võis siiski olla Hitleri oma. Teaduslikud uuringud on korduvalt tõestanud, et natsi ja lamba pealuud on geneetiliselt äravahetamiseni sarnased. Erinevus on vaid foneetiline. Kui lammas ütleb "Mää!", siis nats ütleb: "Heil Hitler!"

Uusimat tehnikat appi võttes asusid Jaapani teadlased 2018. aasta septembris ohtlikule ekspeditsioonile Vene tsaaririiki, eesmärgiga otsida üles Hitleri maised raasukesed. Õhtud Moskva lähistel möödusid meeldivalt ja väga viljakalt. Eva Brauni nimeline humanoidrobot leidis Hitleri säilmed metsakasvanud juudi surnuaialt, marmorist menoraa jalamilt. Õnnetuseks selgus, et keegi oli juba purgi lahti teinud ja sinna sittunud. Uurimismeeskond süüdistab Toomikut.

Vene ja Saksa muuseumid keeldusid Hitleri purki esteetilistel põhjustel oma ekspositsiooni võtmast. Seetõttu pannakse hindamatu reliikvia välja parun von Swastika sünnipäeval, 31. oktoobril Suure-Lähtru mõisas.

Pesapuu ja neetud raud

Koduigatsus, olgu see nii kurb, traagiline ja lämmatav kui tahes, kuulub kahtlemata eestlaslike iseloomuomaduste põhikomplekti. Punane vägivald jättis läinud sajandi neljakümnendail kodutuks kümneid tuhandeid eestlasi. Tagasi igatsesid need, kes viidi itta ja need, kes pagesid läände.

Ruttasid relsside raual
rattad, kus viha valuvärvi,
valu lume valget värvi,
risti ei kellegi haual.
Kõrged kuused kohisesid.
Ainukesed kaasatundjad.

Nõnda nägi küüditamist Kalju Lepik, pagulane. Ta kirjutas:

Ka siis, kui meie hõim
selga saab surisärgi
manala õues,
kuulete kisendust kõues,
kanarbikus ja soos,
sügissajus ja rajuhoos
õigluse järele.

Ja veel:

Küsib kas Siberi tundras mees põlvili surutud põrmu
küsimust: olla või ei? - Olla on orjale kõik.

Kajaka kaugenev kisa, kas kaugeneb kuhugi randa?
Helsingör kusagil on, kusagil Taanimaa rand.

Sedavõrd ausal ja kompromissitul moel saavad Lepiku luules kokku küüditatud ja pagulased. Ikkagi üks rahvas, mis sest, et kahte ilmakaarde laiali puistatud. Ikkagi üks, ehkki osad tiriti ja teised tõugati. Kes rongiga, kes paadiga. Kõik kannatasid. Ka pagejad olid represseeritud, ka küüditatuid ja koonduslaagreisse saadetuid tuleb pidada väliseestlasteks. Just, ikkagi üks rahvas!

Pexels

Pesapuu on linnule maailmapuu, see ühendab mullakamarat pilvesiiluga, tegelikkust unistustega, keha hingega. Kui lind pesast röövida ja puuri pista, vaikib ka tema laul. Süda igatseb pessa, igatseb tuttavaid oksi, korpa ja lehesahinat, igatseb oma puud. Seda ilusat ja elusat, jõudsalt aastaringe kasvatavat.

Puu suurim vaenlane on raud. Soomeugrilaste mütoloogias ilmneb kahtlaselt sageli raua ohtlik loomus. (Näiteks: "Kalevala" üheksas runo, millel põhineb ka Veljo Tormise "Raua needmine".) Rauaga võib palju kurja korda saata. Rauast on puur, mis võtab linnult vabaduse ja rauast ka kirves, millega raiutakse maha tema pesapuu. Rauast on rööpad, millel sõitsid rongid Siberisse ja raudrattad vagunitel, kus kodutuks jäetud süütud inimesed loksusid. Rauast on ahelad ja trellid.

Igatsus jääb alles ka siis, kui ootus ja lootus on tuhmunud. Igatsus hoiab lootust elus. Kui pesapuu põlema süüdata, kerkib sellest nii vägev ja valus leek, et see sulatab ahelad, trellid ja rööpad. Uus pesapuu võrsub söestunud köndi asemele.

Kalju Lepik saabus tagasi kodumaale 1990. aastal. Koerus, oma sünnikohas kirjutas ta:

Tuleb päev, kus kõik kadunud külade aknad
löövad õlilampide valgusest uuesti valgeks.
Näod on tuhmunud pildialbumite piltidel. 
Vaarisad ja vaaremad, vanaisad ja vanaemad, 
isad ja emad. 
Koeru kirikukella kumin õitseb ülasena õhtutaevas. 
Ja tagasitulek ei ole enam vihkamine.

Ristimõts jääs märgutama

Ettekujutus ütest paarisaa aasta tagutsõst matussõrongist

Kerigukell kumisõs üle keväjädse mõtsa. Matussõrong pidä kinni vana jürre pedäjä man. Austõt külämiis võtt vaiva väidse ja lõikas puu sisse väiku risti. Koorõ alt igritses kuldnõ vaigupissar. Tsirtsatas viina. Rong tuudõrdas edesi matussõ poolõ, a üts nuur sirgõ miis jääs maha.

Kae noh, mõtlõs tä ja uur pedäjät. Lähkün om viil mitu säänest ristiga puud. Terve ristimõts! Säänest pilti ei olõ tä viil nännü.

Pixabay

Friedrich Reinholdson, vahtsõnõ Võru liinatohtri, om talvõl kolmõkümneaastadsõs saanu. Seo om timä edimäne talv siin Liivimaa kubõrmangu hämärän nukan. Tohtrileib ei olõ sukugi makus. Rassõt tüüd kooni-maani, palk vilets. Maarahvas kõnõlõs umma kiilt, mis om hoobis tõistmuudu ku tuu, midä pruugiti Virumaal, tä latsõpõlvõ kandin. Nuurmiis ei saa kõgõst viil arvu, a egä pääväga opp tä manu ja nakkas tervet ilma terävämbä kõrvaga kullõma.

Ülikoolin kõnõldi, et mõni aig tagasi käve üts ull’ nuurmiis jalaga Riiast Tartulõ ja luulõt’ maarahva keelen. Määnegi Peterson. Nuur tohtriherrä sääd esi kah värsse paprõ pääle, õnnõ saksa keelen. Tä om lugõnu Goethet ja Schillerit, tundnu mõnnu suurõ keele ilust ja pruuvnu säänestsamma imet luvva. Maarahva keelen ei mõista ja ei taha tä kuiki luulõta.

Sõbõr Faehlmann ütel’ ütskõrd, et esiki maarahvas või kunagi naada ummi raamatit kirutama, uhkit pilte maalma ja tiidüst tegemä. Reinholdson tuud ei usu. Tahmatsõn sannan ei sünnü Cervantest vai Michelangelot. Umakeelitsest tiidüsest ei massa kõnõldagi. Ülikoolin opitas iks ladina ja saksa keelen. Kuis sa säädüse- vai tohtritiidüst oppat, maakeelen ei olõ tuu jaos sõnnugi!

Toimõnduisi täüs talv Võru kreisin, mäki ja soiõ vaihõl, om Reinholdsoni miilt muutnu. Egän päävan om olnu midägi, midä imes panda. Puruvana taat, kedä täämbä matõtas, es mõista kattõ tähte kokku lukõ ja ummõtõ tiidse tä pääst satu juttõ.

Taadil olli luu-liikmõ väega haigõ, tä käve ütesttüküst tohtri man. Tuu aig, ku Reinholdson tedä kaie ja kumpõ, pajat’ taat muinasjuttõ kullaketräjist, põh’akunnast, rehepapist, vägeväst vähäst, puulasõst ja tohtlasõst.

Nüüd mõtlõs tä kaonu taadi pääle. Timä mahlanõ, kiräsõnast putmalda kiil oll’ nuurmehe kõrvalõ ilmadu nall’akas. Seo tekse tä är nigu nõidus. Jutu, mis taat hindäga kandsõ, es tohtnu timäga üten hauda pudõnõda. Nuu võinu üles kiruta.

Kiil ei olõ ütsindä suun, mõtlõs Reinholdson. Kiil om kinda, vüü ja suka pääl, aidan ja kirstun. Kõik ilm kõnõlõs kavvõliidsi vanavanõmbidõ, kodu- ja mõtsavaimõ keelen. Tsuvva krutin likõ lumõ pääl. Lõuna, mis husisõdõn sannaliidsi õnnistas. Sügüsene külm vihm, mis põhukatussõ päält alla tsilgus. Maa üsäst vällä päsnü puhas lättevesi. Kaibligu kerigukellä helü mõtsa kottal.

Umma kiilt ei saa pähä pessä, taad saa õnnõ hindä kõrval hoita, ellä keele seen. Seo kiil om nigu suupäälne räbästik, matal ja armõdu, ede- ja peräotsalda, põlinõ ja igäväne. Kimmäs kotus, kost inemine löüd hirmsal aol varju.

Maarahva usk ja kiil saava kokku mõtsa vahel. Rist puu seen ei olõ niisama märk, mis kaits elävät koolnu iist. Seo om mitmõ tähendüsega sõna. Leinäjä tege kuurdõ risti ja vaigunõ petäi ikk timäga üten. Inemine ja puu kõnõlõsõ hindäkesken, uman keelen.

Vast oll’ Faehlmannil õigus, maarahvas või uma ands’aku keelega viil imet tetä. Viimäte kirutas mõni kängsepä poig koguni eeposõ?

Õkva ku sügäväst unõst heräten pand Reinholdson kübärä pähä ja ruttas matussõrongilõ perrä. "Ma võta hindäle priinimes Ristimõts," otsustas tä. "Vai Kreutzwald – sis saa egä saks arvu, kost ma peri olõ."

Seo kirätükk tull kõgõpäält vällä 14. märtsi Uman Lehen

Loojal on lootust

Küsimus „kuidas ma tean, et ei tea?“ on kuratlik. Kui ma tean, et ma midagi ei tea, siis järelikult ma juba tean midagi. Just sellelt pinnalt annabki teadmiste ja mõistmise poole pürgida. Pole lollimat tüüpi, kui see, kes arvab, et ta on valmis tark. Sama kinnitas ka Sokrates, kes ei pidanud ennast targaks (sofistiks), vaid tarkuse sõbraks (filosoofiks). Niisiis võib öelda, et teadmatuse teadmine on lausa kogu lääne filosoofia seemneks.

Teadmine on omamoodi uskumine, veendumine millegi olemasolus, mida pole kiirelt ja lihtsalt võimalik kontrollida. Teadmiste poole püüdlemine on vaevaline protsess. Parimad jõuavad sel teel veendumuse ja tõeni. Aga tõde, vana vigurivänt, näitab igaühele, kes teda otsib, erinevat nägu. Mõnele lihtsameelsele jääb pihku tõe vasak kannikas - ja temagi hõiskab: tõde naeratas mulle!

Pixabay

Materialism paistab olevat lihtsaim viis, kuidas piiritleda oma tunnetuslikkust, kuid paraku eirab see inimese kaasasündinud vaimsust. Teadmised on seal, kus on südametunnistus. Viimast on aga väga keeruline mõõta. Isegi südametunnistuse olemasolus ei või kindel olla. Teadmised ja tunded on aga raskesti eristatavad. Mida ma tean, seda tunnen. Kuidas ma tunnen, et ei tunne? Jumalik küsimus!

Teadmatuse teadvustamine avab loovuse lätte. Looming pole tühipaljas tekst, pilt, akt, vaid see, mis loodu taga. Just sõnadega seletamatu „miski“ tekitab häid elamusi.

Loovuse algseks tõukeks võib olla äratundmine, et inimest ei seo praegusega miski. Loov inimene on igaviku saadik. Ta saab oma loomingu läbi terviklikuks ja vabaks. Kui oma minast loobuda, sünnib looming. Enesekesksus on hävitajalik, see on võtmine, neelamine. Looming on andmine. Looja teeb seda, mida kõiksus tema ümber ja sees.

Sellega koos seab looja end keeruka dilemma ette: kas leida ennast ja kaotada kõik või kaotada ennast ja leida kõik. Valida materialism, käega katsutav, silmaga nähtav või hoopis midagi nähtamatut, raskesti hoomatavat? Looja võidab igal juhul, isegi kui tema looming pole igavene.

Meistriteoseid saab luua see, kes teab ja tunneb. Teab, kus ja kes ta on, tunneb maailma ja iseennast. Paljud kaotavad enda ega leia enam kunagi üles. Loovus ja lootus on verevennad, kes surevad üheskoos. Teadmine maailmast annab võimu rumaluse üle, teadmine iseendast võimu loovuse üle.

Aeg-ajalt tuleb ikka üle küsida: kes ma olen? Kas ma tunnen end? Jaatav vastus annab lootust, see tähendab loovust.

Samal teemal:
Imedest ja imemisest
Iga laps on luuletaja

101 Eestimaad

Eesti koosneb uskumatult paljudest maadest, igaühel sada üks nägu. Eestlaste maa ulatub Kihnumaast Peipsimaale, Virumaalt Võrumaale. Tuuled puhuvad üle Saaremaa ja Hiiumaa, riivavad Muhumaad, ruttavad läbi Järva-, Rapla- ja Harjumaa. Selline ta on, tuulepealne maa! Karmi käega Põhjamaa, ei mingi põdur põhjamaa.

Pixabay

Metsa taga Mulgimaa, servapäälne Setumaa, kaunis kallis Kihnumaa, vallatute Vooremaa. Siin Soomaa, kõrval Kõrvemaa, piiril Paganamaa. Mehkamaa, Kullamaa, Põltsamaa!

Nälga sel maal ei ole. Meil on veel põllumaad ja karjamaad, kapsamaad ja kartulimaad. Liiva- ja savimaad. Kergelt ei tule miski. Vanasti vakamaa, ammu adramaa, praegu pärusmaa.

Eesti on õhtumaa. Tähtis liidumaa. Suusa- ja rallimaa, vahel ka pallimaa. Ääremaa... Tuhande võimaluse maa. Loomulikult sünnimaa, kodu- ja isamaa. Kisamaa, kiusumaa, tapluste tallermaa. Ja ikkagi - muinasmaa.

Eestlane ei torma. Ta on maakuulaja. Juur sügaval maa sees. Juurt tuleb hoida, kasta ja väetada. Seda peaks eestlane ometi teadma - juba maast madalast.

Mida soovida eestlasele neil tormistel aegadel? Olgu ta ikka kahe jalaga maa peal!

Ebaõiglane riik kõigile!

Mis on tähtsam: vabadus või võrdsus? Kuidas vastata, kui kuri sfinks peaks põõsast välja kargama ja õnnetule teekäijale taolise viguriga küsimuse esitama? Kumba valida? Mõlemad oleks nagu head variandid.

Aga ajalugu näitab, et mõlemat korraga ei saa. Kus on rohkelt vabadust, pole raasugi võrdsust, kus valitseb võrdsus, jääb vabadus kängu. Laias laastus võiks öelda, et parempoolsed eelistavad vabadust, vasakpoolsed võrdsust. Neid kaht pole siiski võimalik teineteisest nii selgelt lahutada. Piirid poliitilisel skaalal on hägused. Parempoolsed erakonnad tulevad sageli välja sotsialistlike ideedega (vanemahüvitis, tasuta kõrgharidus, maksuvaba lasteaed jne) ning ega vasakpoolsedki suuda pidevalt seista "inimeste eest" - ka vaba turgu on vaja kaitsta. Võib-olla ongi nii hea ja õige? Äärmused põhjustavad kannatusi.

Täiesti vaba turumajandus tekitab ebavõrdsust ning toob kaasa kõheda olukorra, milles isegi haridus ja tervishoid peavad olema kommertslikult tulusad (näide: kauboikapitalistlik USA). Vaba riik usaldab kodanikku, kuid ka nõuab temalt palju. Kui riik enam sotsiaalses mõõtmes inimeste ellu ei sekku ehk laseb tal oma äranägemise ja võimaluste järgi toimetada, on tulemuseks paratamatult anarhia. Riiki ei huvita kodanike isiklikud mured, millest johtuvalt side riigi ja kodaniku vahel lõdveneb. Valitseb põhimõte: kes ei oska ujuda, peab uppuma. Vabas riigis maksab tugevate õigus.

On ka teine tee: täielik võrdsus, mille tagab riigi sekkumine inimeste ellu ning samaväärsete võimaluste loomine võimalikult paljudele. See tähendab, et riik piirab vaba turumajandust, ettevõtlusest lõigatav tulu suunatakse riigikassasse, kust see puudustkannatajatele laiale pudistatakse. Võrdne riik võtab endale vabaduse, seega ka vastutuse. Vara ei kuulu kodanikele, vaid võimukandjatele, kes vara ümber jaotavad. Kodanike peremehetunne hakkab kiratsema, orjameelsus õitseb. Võrdses riigis maksab nõrkade õigus.

Tundub, et Eesti - ja suur osa maailmast - kaldub järjest enam võrdse riigi poole. Üks kõlav valimisloosung, mis lubab õiglast riiki kõigile, viitab sellele suundumusele täiesti varjamatult. Õiglus ja võrdsus on vasakpoliitilise loogika järgi üks ja seesama. Vabadus tähendab valikuvõimalusi, ent kui inimene kuulub vaeste ja vaevatute sekka, ei ole tal vabadust. Inimeste võrdsustamine peaks ideaali järgi selle kitsaskoha kõrvaldama. Kui pakkuda kõigile võrdsust, peaks suurenema ka vabadus. Ent need kaks on pöördvõrdelises seoses. Rikkal on palju vabadust, sest tal on raha. Kui rikkalt osa raha ära võtta ja vaesele anda, jääb ka rikkal valikuvõimalusi vähemaks. Vaene saab rikkamaks, seeläbi saavutab ta rohkem vabadust. Aga rikas jääb vaesemaks ja seega on võrdsustamispoliitika tema jaoks hoopiski ebaõiglane. Võrdsus ei too kaasa üleüldist õiglust.

See on muidugi lihtsustatud ja liialt materiaalne käsitlus. Rikkus ja vaesus tulenevad ennekõike tingimustest, milles inimene elab ja tegutseb. Inimesed ei sünni võrdsetena. Oleme erinevad oma päritolult, rääkimata vaimsetest ja füüsilistest omadustest. Võrdsust, õiglust ja rikkust ei saa kõigile lubada, sest riik ei saa jagada andeid ega oskusi. (Või arvavad Toompea asukad tõsimeeli, et nad on jumalad? Sellisel juhul tuleks riigikogu ümber nimetada riigi hullumajaks.)

Kuid ega poliitikud üksi ole süüdi selles, et lubatakse võimatut. Lubatakse ju seda, mida oodatakse. Inimesed ihalevad magusa utoopia järele, unustades, et võrdsuse nimel on peetud hulk veriseid revolutsioone, mis on lõppenud kohutava krahhiga. Võrdsuse kuulutamine on riigijuhtidele enamasti kasulik, sest hoiab alamaid vähemalt mõnda aega vaos. Aga kaua sa ikka vaest inimest lollitad?

Ajaloolane ja diplomaat Margus Laidre kirjutab: "Inimesed on häiritud, et aastakümnete vältel pole poliitiline eliit suutnud pakkuda töötavaid lahendusi ühiskonda vaevavatele probleemidele, mis on viinud üldisele enesekindluse langusele. Eurooplaste ja ameeriklaste kannatus valitseva klassi jõuetusega "midagi olulist ära teha" on katkemas. /---/ Lihtsustatult võiks öelda, et utoopilise võrdsuse lubamine eranditult kõigile koos eliidi kriisiga ja sellest johtuv üha suurema hulga inimeste pettumus ongi viinud järjekordse vihalaineni." Mis siinkohal aitaks? Rohkem vabadust? Rohkem head "ebaõiglust", mis ei lööks inimesi ühe puuga, vaid annaks võimaluse näidata tugevatel oma tugevusi, andekatel andeid, osavatel oskusi?

Inimesed ootavad aga võrdsust nagu taevamannat. Keegi ei taha olla teisest kehvem. Seisuslikku ühiskonnakorraldust, milles inimesed jaotuvad tähtsuse järgi redelipilkadele, kus igaühel omad õigused ja kohustused, ent erinevad vabadused, ei igatse keegi taga. Kuidas siis leppida julma tõsiasjaga, et me pole tegelikult võrdsed ega saa selleks kunagi? Jah, kõiki inimesi tuleks kohelda võrdselt - see näib õiglane, moraalne ja inimlik. Ometi näitab tegelik elu, et isegi seaduse ees pole kõik võrdsed. Ja see on tõesti ebaõiglane!

Enne, kui pöörata kurjad pilgud riigiisade poole, tuleks vaadata peeglisse. Kas meie, lihtsad kodanikud, käitume üksteisega kui võrdne võrdsega? Tark ei saa pidada lolli enda sarnaseks ja puruvaene kirikurott ei hakka iialgi sõbrustama kuningas Kröösusega. Me pole üksteise silmis võrdsed, miks peaksime võrdsustamist ootama riigilt?

Keha pole enda teha

Malbelt mõrvapaigalt leiti lömastatud kolbaga laip. Õõva tekitav roim pandi toime taunitava, ent pädeva relvaga - sepahaamriga. Uje siiras tunnistaja, kelle mälu oli nörritavalt lünklik, meenutas, et edukas tapmine sooritati hetk enne südaööd ning kurjategijaks oli range ja morni ilmega mees, kes oma nõmedat ohvrit ühe teatud jäsemega embas.

Uskumatu küll, aga ülaltoodud lõigus on lausa kakskümmend sõna, mille on välja mõelnud ja käibele lasknud üksainus mees - Johannes Aavik. Kõik need krimikirjandusest tuttavad mõisted - mõrv, roim, laip ja relv - jäänuks ilma Aaviku energilise tegevuseta sündimata.

Muidugi saaks esimese lause ümber sõnastada ka nii, nagu see võis enne keeleuuendust välja näha: "Tasalikult tapmispaigalt leiti puruks litsutud pealuuga surnu." Mõte ei muutu, kuid mida rohkem on keeles värvilisi klotse (ehk sõnu), seda huvitavamaid ja mitmekesisemaid maju (ehk lauseid) saab ehitada.

Pixabay

Uued sõnad ei kuku laest, need tuleb ikka teatud loogika põhjal sepistada. Aaviku keelevärskendus sai olla nii edukas seetõttu, et ta kasutas sõnade loomisel rohkelt murretest ning teada-tuntud võõrkeeltest laenatud tüvesid.

Võtame "laiba" ja hakkame seda lahkama. Juba muistsest ajast peale on läänemeresoome keeltes (liivi, vadja, soome, isuri, vepsa) öeldud korjuse kohta raisk, raip või raibe. Saksa keeles on surnukeha die Leiche. Kui "raip" ja "Leiche" kokku segada, saamegi tulemuseks "laiba".

Enne Aavikut öeldi laiba kohta surnu või koolnu. Ma tajun siin põhimõttelist tähenduslikku vahet. Laip on umbisikuline, objektistunud inimene, jäänus, "miski". Sel puuduvad igasugused elutunnused. Seevastu surnu on endiselt "keegi", ta pole enam elus, kuid tal on lahkunud isiku iseloomujooned. Vana rahvausu järgi kuuluvad elavad ja surnud kokku, nad moodustavad ühise kogukonna. Erinevalt surnust on laip hoopis teise kategooria mõiste, laiba ja elava inimese vahel jookseb selge piir. Inimene koosneb kehast ja hingest, surnu peamiselt hingest, laip on ainult keha.

Inglise keeles tähendab body nii elavat kui ka elutut keha. Corpse on surnu, kuid sama algtähendusega - corpus tähendab ladina keeles keha. Corpse pole aga kindlasti korjus, temas on säilinud grammike inimlikku hinge ja elu pühadust. Kes satub Ameerikas Texase osariiki, võib läbi astuda ka Tallinna suurusest metropolist nimega Corpus Christi ehk Kristuse Ihu. Hiljem on tore kiidelda: olen Kristuses käinud!

Eesti keeles kannab korpus mõnevõrra kitsamat tähendust. Korpus on teatud asja, seadeldise või masina keha. Ka teiste hoonete juurde kuuluv üksikrajatis (õppekorpus, ravikorpus) või väeosa (laskurkorpus, kadetikorpus). Seega on korpus tavaliselt elutu, kuid sõtta minnes elus. (Loodetavasti ka sõjast tulles.)

Matemaatikas tuntakse geomeetrilist keha. Kuup, silinder ja püramiid on kehad. Kera samuti. Mis kerasse puutub, siis selgub, et tegemist on iidse soome-urgi sõnaga. (Vepslased kutsuvad kapsapeadki keraks.) Ei ole hea, kui inimkeha on kerakujuline. Aga triks ja terve inimene koosneb igal juhul keradest. (Eriti mehed.)

Kera ja keha kõlavad sarnaselt, kuid samast tüvest ilmselt ei pärine. Aga keha ja ketas on küll samast tüvest. Soome keeles on kehä ringjoon. Ka teistes soome-urgi keeltes viitab keha (kehä, keč́e, kegy, kötš, či, ši) millelegi ümmargusele või sõõrikujulisele: ring, ketas, rõngas, päike või päev.

See, mis on mari, mokša ja ersa rahvaste jaoks päike, on eestlaste jaoks inimkeha. Kuidas ja mis põhjusel taoline tüve tähenduse muutus aset leidis, jääb mõistatuseks. Ehk on asi selles, et eestlase keha igatseb pidevalt päikest?

Head Tammsaare päeva!

Milleks on vaja eesti kirjandust? Selle lihtsa küsimuse peale võib kergesti kimbatusse sattuda. Kas eesti rahvas vajabki enam oma kirjandust? Turumajanduse rusikareegel ju ütleb: kui pole nõudlust, ei saa olla ka pakkumist. Praegu on turul ülepakkumine ehk raamatuid palju, lugejaid vähe.

Võib-olla saabub kunagi aeg, kui riik (õigemini: rahvas) peab hakkama eestikeelse ilukirjanduse ilmumist vägisi toetama. Ka saja aasta pärast leidub loodetavasti mõni õilis loll, kes tahaks eestikeelset luulet-proosat lugeda. Solidaarsusest peab iga tuleviku maksumaksja temaga arvestama. Eestikeelne kirjasõna on omaette väärtus ja selle lugeja haruldane liik, mis tuleb looduskaitse alla võtta.

Pixabay/Giphy

Rahvusliku kirjanduse püramiidile pani pisikese, ent tähtsa nurgakivi Kristjan Jaak Peterson. Korruseid kasvatasid Faehlmann, Kreutzwald, Bornhöhe, Koidula, Liiv, Vilde, Kitzberg, Luts, Tuglas, Under, Masing jpt. Tammsaare on selle püramiidi tipp, mis paistab üle aegade kaugele.

Suur Egiptuse püramiid oli algselt kaetud kiiskavvalge marmorikihiga, tipp oli kullast ning säras päikesekiirtes. Nüüdseks on kivivooderdus ammu alla pudenenud, tippki tuhm ja nüriks jäänud. Kas eesti kirjanduse püramiidi võib tabada sama saatus?

Kardetavasti on see saatus juba käes. Nooremad põlvkonnad ei pea omakeelset kirjandust pühaks. Minu eakaaslased ei huvitu kuigivõrd raamatutest, kirjandus pole nende silmis eesti kõrgkultuuri alusmüür (seda on ta varem olnud!). Ent Egiptuse püramiid on endiselt suur ja võimas, ikka veel üks seitsmest maailmaimest.

Ja paistku tulevik nii tume kui tahes, ka eestikeelne kirjandus on maailmaime, mis niipea ei kao.

*

Kunstimuusade joovastavas seltskonnas võib ununeda vana tõde: selleks, et sügavale kultuurkihti settida, tuleb massidele meele järele olla. Kriitikud Tammsaaret tema eluajal ei mõistnud ega sallinud (nii on alati ja igal pool: kes ei mõista, see ei salli). Rahvas aga armastas Tammsaaret, "Tõde ja õigus" oli ja on rahvalik kirjandus.

Rein Veidemann tegi ettepaneku tähistada rahvakirjaniku sünniaastapäeval, 30. jaanuaril, Tammsaare päeva, mis oleks ühtlasi eesti kirjanduse päev. Imeline ettepanek - riigikogulased, tehke teoks! Olgu siis 30. jaanuar veel üks lipupäev. (Neid päevi, kui sinimustvalge pidulikult vardasse tõmmatakse, võiks olla aastas kasvõi 365. Oma riik, keel ja kultuur on väärt vaibumatut meelespidamist!) 

Tammsaare päev võiks olla meie kirjanduse püha, mis juhataks sümboolselt sisse veebruari, Eesti iseseisvuse sünnikuu. Riik ei saanud sündida ilma rahvata, rahvas ei ärganud ilma kirjanduseta. Ehk õnnestub uniseks muutunud rahvas raamatulehtede krabinaga jälle üles äratada?

Imedest ja imemisest

Ettevõtja peab olema ettevõtlik, looja loov. Igasugune tõsine ettevõtmine nõuab hoolt ja täpsust, looming sisaldab riske. Seetõttu on ettevõtja-loovisiku (need on ju põhimõtteliselt üks ja sama) tähelend piiratud tema loomusega. Arg inimene ei sobi äri- ega kunstitegijaks. Loovisik ei tohi mingil juhul põdeda hea õpilase sündroomi: oi, kas ma ikka teen õigesti, mida ma tegema pean, et "suurtele" meele järele olla. Loomingus ei kehti "õige" ega "vale". Kõik algab julgest pealehakkamisest.

Paraku juhtub tihti sedasi, et plaanid, soovid ja unistused võivad olla nii säravad kui tahes, väärt tulemust ei saa ühegi töö kallale asudes tagada. Eriti siis, kui käsil on loominguline töö. Ükski kirjanik ei taha kirjutada magedat raamatut. Ükski lavastaja ei taha tuua lavale tükki, mida keegi vaadata ei viitsi. Ole sa filmirežissöör, koreograaf, skulptor või siidimaalija - ikka tahaks edasi anda oma sõnumit, mõtet, tunnet, tahaks kõnetada paljusid inimesi. (Keegi pole veel kurtnud selle üle, et tal on liiga palju publikut!) Aga oh häda! Mõni teos lihtsalt ei haara kaasa, jätab külmaks, sõnum läheb kaotsi ja kaob tuuletiivul igavikku.

Pixabay

Õnnestunud kunstiteos on alati ime. Imesid - teadagi! - juhtub harva. Ent siiski näib, et kunstimaailmas tuleb imesid ette hoopis sagedamini kui argielus. Iga loovisik ei saa olla imetegija, imede loomine on meistrite võimalus, au ja kohustus. Ometi sirutuvad paljud loojad imede järele, neid tahab näha, kuulda ja tunda ka publik. Pettumust pole võimalik vältida, kuid õnnestunud teos õnnistab kõiki, nii andjat kui saajaid.

Vahel tahaks nagu midagi teha. Midagi enneolematut. Erilist, kordumatut, ajatut. Tahaks lennata, aga tiivad ei kanna. Inimesed nurisevad, loojat süüdistatakse oskamatuses. Ent kõige rohkem nuhtleb end looja ise. Ta ei näita seda enamasti välja. Kui, siis harva. Ainult kõige lähedasematele.

Luua on keeruline, riske palju. Materjali, millest meistriteoseid luua, napib. Mis töösturitel viga - nemad võivad tonnide viisi toorainet osta, kui ainult kopikaid jätkub. Saab tutvustega, kui muidu ei leia. Aga looja materjal pole käega katsutav, selle peab ise, oma higi ja pisaratega välja teenima.

Vahel tuleb vähesega leppida. Ei ole mõtet kusagilt midagi välja imeda. Kuigi mõnikord võib imemine päris mõnus olla. Näiteks kui lauale tuuakse maasika- või jäätisekokteil. Ka tolmu imeda on mõnus. Looming tahab küpsemist, läbi elamist ja läbi kogemist. Muusad käivad külas siis, kui ise tahavad. Nad ei helista ette.

Milline rõõm, kui muusa juhtub vahel külla tulema! Ja milliseid kinke ta endaga toob! Endorfiinide vool täidab kere, mõtted pääsevad keereldes liikuma nagu jääpangad kevadisel jõel ning jälle särtsub põues lihtsameelne lootus: seekord loon ma meistriteose!

Peidetud surm

Miks surma ja surnuid nii pööraselt kardetakse? Surm on ju elu loomulik osa, igal aastal lahkub Eestis elavate kirjast üle 15 000 inimese. Ometi seostuvad surmaga üksnes negatiivsed tunded. Kaotus, lein ja kurbus. Me teame, et sureme - ja ikka ei lepi sellega.

Tänavuse juubelilaulupeo eel juhtus laulupeo sihtasutusel väike "apsakas". Õmblusvabrikult telliti T-särgid, millele oli trükitud Lydia Koidula "Mu isamaa on minu arm" esimene salm. Kogemata kombel tulid vabrikust välja ka särgid, mis kandsid teist ja kolmandat salmi. Sihtasutus pidas neid aga liiga "morbiidseks" ning laulupeoliste selga need ei jõua. See pealtnäha tühine juhtum on ometigi ilmekas näide sellest, kuidas praegusel ajal surma suhtutakse.

Selgub, et Koidula luuleridu "ja peaks sada surma ma seepärast surema", "su rüppe heidan unele" ja "mu põrmust lilled õitsetad" kõlbab küll laulda, aga mitte riietele trükkida. Tõsi, eraldi võetuna mõjuvad "Mu isamaa on minu arm" kolm salmi justkui kohatult. Ent milles seisneb luuletuse morbiidsus?

Folklorist Marju Kõivupuu on korduvalt kõnelnud ja kirjutanud surmakultuuri moodsatest trendidest, mida iseloomustab soov surma silma alt "ära peita", endast eemale lükata. Üheks põhjuseks on kindlasti linnastumine ning sellega seonduv olude ja elutempo muutumine. Aina harvem saadetakse kadunuke viimsele teele kodust. (Ei kujutagi ette, kuidas see linnakorteris saaks võimalik olla.) Vähesed ka surevad kodus. Kuuldavasti peetakse väga halvaks seda, kui keegi juhtub oma kodus loojakarja minema. Parem juba lageda taeva all! Kodu on ikkagi elu-, mitte surmakoht!

Ammu on unustusse vajunud surnu valvamise komme. Ka matused on muutunud kiiremaks ja lihtsamaks, matuserituaalid lahjenenud ja hägustunud. (Napsi ja magusat kirstu ääres ikka pakutakse? Ega vist.) Tuhastusmatuse suurenev populaarsus on vanad tavad segi löönud, isegi peiesid ei viitsita kõikjal pidada.

Eriti kiivalt püütakse surma eest hoida lapsi. Uue kombe kohaselt ei sobi pisiperet (alla 10- või 12-aastaseid) üldse matustele kaasa võtta - isegi siis, kui vanaisa või vanaema ära saadetakse. Lapsed kasvagu kiisude ja kutsude - või transformerite ja barbide - seltsis. Aga kes kasvab surmavõõraks, kasvab ka eluvõõraks. Surm ja elu pole teineteisest lahutatavad.

Huvi surma vastu pole mõistagi raugenud. Kõhedustundega kaasneb ka põnevus. Massimeedias valatakse liitrite kaupa verd, ajuollus purskub latvadeni ja pealuud veerevad nagu keeglikuulid. Suurtel ja väikestel ekraanidel peab vikatimees hoogsat lõikuspidu. Mängufilmides notitakse maha tuhandeid pahalasi. Fotoreportaažid terroriaktidest panevad vaatajad juba haigutama. (Kui need just kõrvaltänaval pole üles võetud.) Olgu surm mängult või päriselt, me saame sellest iga päev osa. Surm võib olla korraga hirmus ja äge. Või koguni ilus.

Tagasi Koidula juurde. Palun lugege tähelepanelikult: "Mu isamaa on minu arm" pole sugugi pessimistlik ega sünge luuletus. See on ülistuslaul isamaale ja elule! Köstri tütrena tundis Lydia ristiusku läbi ja lõhki. Tahes-tahtmata poetas ta oma luulesse kristlikke jooni, mida praeguses, peaaegu kirikuvaenulikus Eestis enam õieti ei märgata. Ristiusu kohaselt ei tähenda surm lõppude lõppu, vaid alguste algust. Kristus kannatas ja võitis surma - seesama messianistlik rõõmuküllane sõnum kumab läbi ka Koidula luuletusest.

Küllap tunnevad paljud eestlased, et "Mu isamaa on minu arm" mõjub pühalikult, õnnistavalt, kultuslikult. Püha ta ju ongi, umbes nagu meieisapalve. Gustav Ernesaks andis sellele palvele ka viisi ja laulupidude lõpupalana hõljub ta kõrgemate jõududeni.

Mida tahtis Koidula oma "surmaluuletusega" öelda? Igaühel peab olema midagi suurt ja üllast, mille nimel võidelda - kasvõi viimse veretilgani. See midagi võiks olla isamaa, püha ja kallis Eesti. Inimene vajub põrmuks, aga isamaa jääb. Elu võidab surma.

Kus on siin süngus, kurbus, lein ...? Või hirm?

Kui virmalised kõnelevad

Eestlane väldib komplimente. Ta ei taha kiita kellegi suurepärast välimust, peeneid kombeid ega head tööd. Elu on harva kiiduväärne, inimene mitte kunagi. Sadade rändrahnude vahel pesitsev eestlane on ka ise kivistunud.

Pixabay

Ent isegi Lihavõtte-saare kivipeadel on üks pehme koht, millele vajutades võib kolossi upakile ajada. Kui eestlane kuuleb võõramaalast eesti keeles rääkimas, poetab ta suure ja siira komplimendi.

Ivar Ivask luuletas kord: "Ma elan kindlalt oma keeles, kus iga sõna on mu sünnikoht." No kas saab ühe keele kohta vägevamalt ütelda? Ivaskile oli eesti keel isa keel. Tema ema oli lätlane, kodu- ja töökeeleks aga põline Deutsch. Veel luuletas ta: "Saame kord lauluks / Shakespeare'i keeles / ära ahasta sõber luuleta / luuleta kuni tõlgitakse".

Shakespeare'i keel kõmiseb võimsamalt kui Tammsaare oma. Kõmin kurdistab. Lihtsam on laulda kellegi teise keeles.

Oma keel ei pea olema emakeel. Kodumaa ei pea olema isamaa. Aga vere tuike vastu ei saa. Kelles on kasvõi tilgake eesti verd, tunneb tõmmet selle soo- ja paepealse maa järele. Eesti keel on mõistatuslik, haruldane ja lummav nähtus. Umbes nagu virmalised. Kui virmalisi oleks kuulda, kuuleksime eesti keelt.

*

Geenide poolest ei erine eestlane karvavõrdki naaberrahvastest. Oleme võrsunud samast kännust koos baltlaste ja loodevenelastega. See, mis annab eestlasele õiguse pidada end haruldaseks, on keel. Maailmas kõneldakse peaaegu 500 erinevat indoeuroopa keelt, soomeugri keeli on alles jäänud vaid mõned kümned. Eesti keel pole niisama alles. See kasvab, õitseb ja viljub, levitades müstilisi seemneid ka üle Peipsi, Koiva ja Läänemere. Vaadake, kui paljud välismaalased tahavad õppida eesti keelt!

Kui eestikeelne tekst tõlgitakse näiteks inglise või vene keelde, kaob selle salapära. Tõlkimisel asendatakse üks keel teisega. Aga mis saab meelsusest? Kas meelsus kandub kadudeta ühest keelest teise? Kipume ju mõtlema, et kõigepealt tuleb keel ja siis ka meel. Kui kõik venelased õpiksid ära eesti keele, saaksid nad eestimeelseks. Ugrimugri naiivne loogika, milles peitub ometigi tõetera.

Keel on võti, mis avab värava meele juurde. Kes pühendab end eesti keele saladusse, ei ole enam endine. Ta näeb maailma uue pilguga, läbi rukkilillesiniste prillide. Venekeelne eestlane tundub sama ebaloomulik nagu uimedega jänes. Eestikeelne venelane on aga täiesti aktsepteeritav olend, midagi kährikulaadset. Ta on kiiksuga, aga oma.

Keel pole üksnes suhtlusvahend, vaid ka mõistmise instrument. Eestlast saab mõista ainult eesti keeles.

2019 on eesti keele aasta!

Mõtteaida esikümme 2018

Parimad, loetumad, kallimad, ilusamad, laigitumad, täägitumad, edukamad, rikkamad, kulukamad, lopsakamad, kopsakamad, naljakamad, targemad, suuremad ja kuldsemad...

Silmas on sada ilma

Silmades särab, vilgub, välgatab, süttib, kustub, lahvatab, voogab ja sillerdab. Silmad võivad kuhugi lennata, millegi kohal kõrguda ja kuristikuna sügavusse lõikuda. Vahel silmad haljendavad, habisevad, õitsevad ja närtsivad.

Jah, ma näen silmades sageli loodusjõude, maastikku ning taimeriiki kogu mitmekesisuses. Inimene on osa loodusest ja loodus peegeldub inimeses.

Iga laps on luuletaja

Iga laps on luuletaja, kes usub imedesse. Täiskasvanu usk pole siiras, reaalsus on ta ära rikkunud. Haridus ja kasvatus panevad loovusele paratamatult päitsed pähe. Side sümbolitena avalduva nähtamatu maailmaga nõrgeneb. Loovisiksused jäävad lapseks. Kes rohkemal, kes vähemal määral. Kinos, teatris, raamatuis kõneldakse veel inimkonda ühendavat luulekeelt. Alati ei saada kõigest aru. 

Mõni kunstiteos võibki mõistmatuks jääda - ka tegijaile endale. Selle kohta öeldakse: halb, nurjunud, ebaõnnestunud. Aga kas alati on süüdi kõneleja suuvärk, intonatsioon või segane mõte, kui temast aru ei saada?

(Lo)omariikluse sambad

Eesti vabaduse valemisse on sisse kirjutatud paradoks. Loodus ja kultuur (ladina keeli: natura ja cultura) mõjuvad vastanditena. Loodus peaks eestlase ülima ideaali järgi olema puutumatu, ent kultuur olgu selline, mis puudutab.

Pimeda põlislaane ja lopsaka vaimupõllu vahel on hea elada. Selles vastandite pingeväljas säilib, hargneb ja pikeneb eestlaste juurestik.

Kuis pühä vaim üles herätä

Loomingu jaos lätt tarvis kolmõ "tsiooni": inspiratsioon, motivatsioon ja emotsioon. Tõistmuudu ütelden: piät välgätämä hää mõtõ, piät olõma huvvi ja õigõ tunnõ, sis om inemine luumisväke täüs.

Ilma välgu ja paugulda ei sünnü tuhka egä timmantit. Huvvi ja tunnõt iks jakkus, a mõttõvälgätüsega om uma jant.

Ääremaastuv kirjandus

Tehnikaajastu ei anna armu: muusikat ja filme saab ka netist alla laadida, lauamängud on vaid jäänuk virtuaalepohhi eelsest ajast. Samas langevad raamatute tiraažid, kirjastajad ei julge enam ilukirjanduslikke teoseid tuhandes eksemplaris välja anda. 

Raamatud muutuvad pikkamisi harulduseks, liiguvad masside huviväljast eemale. Gutenbergi ajast peale on kirjandus olnud üldrahvalik teabekandja. Enam mitte.

Rahutu edu

Edu määrab inimese väärtuse. Õigupoolest on sama seis kõikjal läänemaailmas. Edukummardajate sekt laieneb jõudsalt ka budismi ja taoismi lätteile rajatud Kaug-Ida tsivilisatsioonides. Aga edukultusega kaasneb tõsine oht lühisesse sattuda, viimse närvikiuni läbi põleda. Seda teavad ja aduvad kõik, kel vähegi mõistust ajukäärude vahel.

Võidujooks ei saa muidugi lõppeda. Kes ei jookse, on luuser. Tal pole kohta patuse päikese all. Suur osa inimkonnast on kaotanud võime hinnata tegusid muul viisil kui edu kaudu.

Koiduvalgus hiite kohal

Praktiline meel lämmatab patriootliku pühadustunde. Eestis on küllaga vaba maad, kuhu rajada suusaradu ja golfiväljakuid, miks peab neid tingimata hiide suruma? Miks peab loomi otse ohvripuu all karjatama?

Hiis ei ole koht, millega raha teenida. Inimene on see, kes peab hiide raha viima - vaimude meeleheaks.

Troonide äng

Võimutungi tagant kumab põline tahe suruda teistele peale oma tõde. Võim ja tõde on lahutamatult köidetud. Libauudised ja "alternatiivfaktidega" tembitud propaganda kuuluvad loomulikult valede hulka, kuid need lähevad kõhklematult käiku, et oma nii-öelda põhimõtteid kaitsta.

Aga kui tõe kaitsmiseks peab lahingusse tooma valed, mis tõde see niisugune on? Pettuse ja sulitempudega kaitstavad põhimõtted pole põhimõtted, vaid puhas valskus.

Vargamäe viljad

Tammsaare oli aeglane küpseja. Ta jõudis oma loomejõu tipule alles pärast neljakümnendat eluaastat. Tammsaare teeb Tammsaareks elukogemus.

Minusugustel noortel suleseppadel seda olla ei saa. Suurelt kirjanikult tasub sellegipoolest õppida.

Kõik sünnipäevad olgu sinimustvalged

Mis oleks lõbusam, ilusam ja ülevam, kui sünnipäevalise auks sinimustvalget lehvitada? Ja mitte ainult Eesti Vabariigi juubeliaastal, vaid alati, täna ja tulevikus.

Iga eestlase sünnipäev olgu sinimustvalge. Nõnda, soovides õnne ja pikka iga sünnipäevalapsele, soovitakse sedasama kogu Eestile. 😄

Miks ööd on nii valged siin?

Paganate jaoks on jõulud päikese sünnipäev, mil tähistatakse valguse võitu pimeduse üle. Ilma valguseta poleks sel kõvasti kulunud ja kannatanud planeedil elu. Valguseta ei näeks inimsilm kriipsugi. Taimed närbuks ja kivid tuhmuks. Talvisel pööripäeval poeb päike kolmeks päevaks pessa ning hakkab pärast seda jälle suurema väe ja pikema kaarega taevapõldu mõõtma. Läheb valgeks.

Pixabay

Ööd on meie maal alati valged - ka siis, kui kuu, päikese noorem veli, pikutab pilve taga. Teismelise juntsuna kirjutasin luuletuse "Miks ööd on nii valged siin?". Mannetu mõtte ja värsimõõduga luuletus ise on igaveseks kaduvikku vajunud (oh mis õnn!), aga küsimus jäänud. Miks on ööd alalõpmata nii valged? Kas nad ei peaks mustad, sünged ja pimedad olema? Nii ei saa ju kellegi ega millegi kohta öelda: nad on nagu öö ja päev. Kust see valgus tuleb?

Valged on jaani- ja jõuluööd, mõlemad omamoodi. Lumevalgel kulgeb öö teises rütmis ja meeleolus kui pilvevalgel. Poristel sügisöödelgi kumab taevas valge viirg. Lootuskiir pimeduses?

Linnas, tänavalampide lõpmatus säras, muutub inimene pimedaks. Ta ei näe enam lume- ja pilvevalgust. Silm ei märka lootuskiiri. Depressiivne meel kummitab nägemisvaeguse all kannatavat inimkonda. Elekter on toonud valguse igasse kolkasse ja matnud pimedusse südame.

Talvehämaruses elavad põhjamaa rahvad oskavad hinnata valgust. Ka vaimuvalgust. Seepärast saavutavadki nad hariduses tipptasemel tulemusi. Põhjamaades näevad trükivalgust maailma parimad raamatud. Rambivalgusesse astuvad andekaimad artistid. Igatsus valguse järele toob kaasa igatsuse täiuse järele. Vähehaaval liigub inimene ikka selleni, mida ta kõige rohkem igatseb.

Vahel on tunne, et kõik on nii selge. Ei oskagi sellele "kõigele" täpset nime anda. Lihtsalt - kõik! Kirjeldamatu ja kättesaamatu öötaeva müstiline kuma paitab hinge. Tähevalguses on hea unistada. Ka siis, kui mure murrab, valu võtab võimust ja elul puudub tähendus, eksib pilk tähistaevasse ning kõik on selge.

Kõik on valge.

Tiivulised eestlased

Eesti rahvaluulekogu on kahtlemata üks maailma suurimaid. Lisaks rahvale endale andsid selle saavutuse täitumisse oma hindamatu panuse folkloori käilakujud Jakob Hurt, Matthias Johann Eisen ning Oskar Loorits, kes suure hulga rahva seas ringelnud pärimusi kokku kogunud, talletanud ja teaduslikult lahanud. 1927. aastal asutatud Eesti Rahvaluule Arhiivi taga seisab nimetatuist viimane.

Põhjaliku pärimuste süstematiseerimise ja uurimise tulemusel tõi Oskar Loorits päevavalgele rahvaluulesse peidetud eestluse üdi. Tema nägemus eestlastest kui looduslembesest, tagasihoidlikust, samas jonnakast ning rahumeelsest rahvast on jõus tänini. Loorits leidis, et just tänu rikkalikule rahvapärimusele kuulume kindlalt kultuurrahvaste sekka. Folklorist vastandas teravalt (ja sageli põhjendamatult) soomeugrilase ning indogermaanlase arhetüüpe.

Pasknäär (Pixabay)

1938. aastal ilmunud artiklis arvab Loorits, et meie riigivapiks ei sobi omaaegse Eestimaa rüütelkonna (ehk baltisakslaste) kolme lõviga vapp: esiteks pole vapil esindatud siin elutsev fauna ning teiseks iseloomustaks eestlast paremini lind, mitte toore jõu sümbol lõvi (keda Loorits halvustavalt saksa lõukoeraks nimetab).

Looritsa mõttel on jumet. Eesti muistendites esinevad linnud üsna sageli, seondudes teispoolsuse ja surnutega. Nad on taeva ja maa vahelised saadikud, mõnikord surnute vaimud. Pärimuse järgi tekkis linnu munast maailm. „Kalevipojas“ lendab Kalev kotka seljas Viru randa, Salme sünnib tedrest ja Linda tema munast. Linnud on ka armastatud vanasõnade ja kõnekäändude teema: „Igal linnul oma laul“, „Parem varblane peos kui tuvi katusel“, „Hommiku hoolekägu, lõuna leinakägu, õhtu õnnekägu“, „Kullist ei saa tuvikest“, „Ära ehi end võõraste sulgedega“, „Varane pühib nokka, hiline saputab tiibu“ jne.

Barokiaegses maalikunstis andsid kunstnikud linnule erootilise varjundi. Kõlvatud mõtted peegeldusid piltidel, kus kujutati kõrvuti linde ja armastajaid. Hollandi kõnekeeles tähendas sõna „linnutama“ seksimist. (Carl Robert Jakobson seda nähtavasti ei teadnud, muidu poleks ta endale võtnud sellist pseudonüümi nagu Linnutaja!) Ka eesti keeles kasutatakse lõbutüdruku kohta liiginimetust „linnuke“. Vanarahva silmis oli lindudel siiski hoopis teist sorti tähendus ja kuvand.

Surnutemaailma vahendajatena on linde austatud ning mingil määral ka kardetud. Kui lind vaatab aknast sisse, pidavat see mõnele majaelanikule surma tooma. Kaitsemaagia eesmärgil võeti hommikul enne õueminekut linnupetet. Galaktikat, mida mööda surnute hinged liiklevad, nimetavad eestlased (ja ka soomlased) linnuteeks, mitte aga „piimateeks“, nagu paljud teised Euroopa rahvad.

Ühtki lemmiklindu ei paista rahvaluules esile tõusvat. Suitsupääsuke on Eesti ametlik rahvuslind olnud vaid veidi enam kui pool sajandit. 1960. aastatel Rahvusvahelise Linnukaitsenõukogu algatatud idee järgi pidi rahvuslindude valimine aitama kaasa linnuliikide kaitsele. Nõukogude võimu poolt keelatud riigisümbolite asendajana sai suitsupääsuke eestlastele väga südamelähedaseks. Suitsupääsukese asemel võinuks rahvuslinnuks saada ka tõeliselt sinimustvalge sulestikuga pasknäär. Õnnetuseks ei kõla tema nimi just kõige viisakamalt. Ja ega vanarahvas temast eriti lugu pidanud, sealt ka halva maiguga nimi.

Kurvastusega tuleb nentida, et pasknäär on meil praegu ametlikust rahvuslinnust levinum. Mis teha, suitsupääsuke sai sule sappa...

Nõid Nastja - Eesti populaarseim kirjanik

Umbes selline pealkiri jäi mulle hiljuti meediaveergudelt silma. Loodetavasti on selle taga pisike annus huumorit, kuid kui sääraseid pealkirju tõsimeeli meisterdatakse, jääb üle vaid appi karjuda.

Kui mingis olulises valdkonnas käibel olevad põhimõisted hägustuvad või sootuks ära kaovad, siis järelikult hakkab see valdkond kaotama kõikehõlmavat tähtsust ja mõju. Paistab, et kusagil pole enam lellesid ega sõtsesid, on ainult onud ja tädid. See näitab sugulussidemete lõdvenemist. Veri on lahjem kui vesi, jah?

Kirjandust on tabanud sama saatus. Iga vähegi pikemat proosateost nimetatakse automaatselt romaaniks. Kuhu on kadunud lühiromaanid ja jutustused? Viimased paarkümmend aastat on Lutsu "Kevadet" ja Bornhöhe "Tasujat" jäärapäiselt romaanideks nimetatud, ennevanasti olid need ikka jutustused. Kumbki mees ei kirjutanud ainsatki romaani! (Siin on muidugi vaidluse koht. Aga mõistete üle võib vaielda ja teinekord peabki seda tegema.)

Mõiste koondab nähtuse peamisi tunnuseid. Udused mõisted ei võimalda selget analüüsi ega arutelu. Mõiste kindlustab mõistmise. Kui kirjanik saab olla absoluutselt igaüks, kelle nimi seisab mis tahes raamatu kaanel, mida siis kirjandus endast üldse kujutab?

Inimene armastab ikka korda, aga vahel tekib ka korralagedus. Selle põhjuseks on laiskus ja mugavus. Teeme ühe nurgakese kohe korda. Nii nagu parteimeedia ei ole ajakirjandus, pole ka esoteerika kirjandus. "Kesknädal" ja "Uued uudised" on poliitiline propaganda, kust tõelähedasi teadaandeid otsida ei tasu. Niisamuti ei saa astroloogide, selgeltnägijate, pendlimeeste, ravitsejate, holistikute ja feng shui õpetajate üllitisi pidada muuks kui religioosseks propagandaks või (vastavalt kellegi usulistele veendumustele) umbluuks ja meelelahutuseks.

Nõid Nastja pole avaldanud ühtegi luulekogu, lasteraamatut ega näidendit, novellidest ja pikematest proosateostest rääkimata. (Muide, "Väike nõid" ei ole Nastja elulooraamat!) Järelikult ei ole paslik teda kirjaniku tiitliga õnnistada.

Küsitav on seegi, kas Nastjat saab üldse pidada omanimeliste raamatute autoriks. "Nastja terviseraamat" ja "Nastja maagiline 2019" pole tema käe alt tulnud. Need on kirja pannud hoopis Kristiina Genno. Ka autoriõigused kuuluvad mõlemal üllitisel kirjastajale ehk Fookus Meediale. Küllap on kirjastus sõlminud Nastjaga omaette lepingu, mille alusel teenib nõianeiu raamatute müügist teatud protsendi.

Pole välistatud, et Nastja on populaarsetele raamatutele laenanud vaid oma nime ja näo (mis on igatahes imekaunis). Sellisel juhul on tema kirjanikuks nimetamine lausa naeruväärne. Modell ja kirjanik on siiski täiesti erinevad ametid.

Teen ettepaneku nimetada kirjanikeks ainult neid suleseppi, kes on proovinud kätt ilukirjandusega. Võib lisada ka väikese kitsenduse: avaldanud vähemalt ühe teose raamatuna või kirjanduslikus väljaandes. Kõik teised, kes neile tingimustele ei vasta, on lihtsalt autorid.

Või kaanenäod.

Ma olen vastu

Ma ei taha seda. See ei meeldi mulle. Miski pole mulle rohkem vastukarva kui see.

Paistab, et kõikjal Eestimaal ringlevad mingisugused "paberid", mis nõuavad allkirja. Paberitel on peen võõramaine nimi: petitsioon. Tsaariajal nimetati neid palvekirjadeks - olgu häda nii suur kui tahes, isakese poole pöörduvad alamad pidid hoidma lõua rinnal ja säilitama alandliku meele. Vabas riigis pole valitsejate poole koogutamine sobilik, tuleb hoopis hambaid näidata ja uriseda.

Hiljuti jõudis minuni petitsioon, kus paluti pooltallkirja. Pidin kreepsu saama. Ma ei ole iial kellegi ega millegi poolt! See oleks lödipükslik alistumine, häbiväärne põhimõttelagedus ja lühinägelik "hea tahte" avaldus.

Hea tahte, igakülgse mõistmise ja kõikvõimalike lolluste sallimisega ei saa mingil juhul nõustuda. On tuhandeid asju ja tegevusi, mis tuleks ära keelata. Näiteks lehe- ja lumepuhurid, mis korralikke tööinimesi häirivad. Lapsi ei tohiks teatrisse ja kontsertidele kaasa võtta, sest nad, sunnikud, kipuvad liiga palju häält tegema. Ringristmikud tuleks ära keelata, need panevad autoga sõites pea ringi käima (sellepärast ongi nii palju liiklusõnnetusi!). Üldse oleks parem, kui raudteed ära kaotada ja sirged, mitmerealised maanteed asemele ehitada - peaasi, et need minu kodust mitme kilomeetri kaugusele jäävad.

Ma ei saa toetada tehaseid ja kanalaid, sest need reostavad loodust. Ma ei saa toetada avatud ja multikultuurset ühiskonda, sest võõrad toovad endaga alati tüli ja pahandust. Olen ka ise elanud ja töötanud võõrsil (ainult raha pärast!), aga ma ei taha, et mitmevärvilised tsurkad - viisakamalt öeldes: immigrandid - tulevad raha pärast Eestisse. Neid pole siia vaja. Tööjõupuudus on bluff, mida globalistlikust katkust nakatunud ettevõtjad levitavad.

Kõik poliitikute ja ärimeeste algatused on kahtlased. Poliitikuid huvitab ainult võim, ärimehi raha. Ka teadlasi ei saa usaldada, nad on kergesti manipuleeritavad. Tuleb usaldada enda talupojatarkust, sest iga eestlane on sündinud ekspert.

Mul on hirm. Olen vihane. Ärge küsige minult, mille poolt ma olen. Tähtis on olla vastu, see on ainus võimalus segastel aegadel ellu jääda. Vahel oleks õigem võtta neutraalne positisioon, olla täielikult passiivne ja kõigele vastikule käega lüüa, kõiki hädasid ja muresid eirata. Paraku ei saa väike inimene suures ohtlikus maailmas erapooletuks jääda. Kes poolt ei vali, selle eest valitakse. Alati on kergem olla vastu. Ka mõistlikum.

Parem näidata rusikat kui sirutada terekäsi. Rusikasse surutud peopesa on kaitstud, avatud terekätt on lihtne vigastada. Seda, kes kaitsesse tõmbub, on raskem haavata. Kes end avab ja avatuna hoiab, võib kergesti hukkuda. Need, kes sallivad, lasevad end kergelt lollitada. Tark tõmbub endasse.

Kõik on meie vastu. Me oleme kõigi vastu.

😡

Kirjutis ei peegelda autori seisukohti. Kui, siis ainult natuke.