7. jaanuar 2023

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita


"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.


*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.


*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!

30. detsember 2022

Rõõm varjab silmi mustade prillide taga

Üks ajastu on läbi saanud


Hea küll, las süda valutab, tähendab, sul on ta siis ikka veel alles. Aga sõduri süda on nii suur, et sinna vist peavad mahtuma kõik maailma mured ja valud. Aga kui ei mahu? Hea küll. Magame. Homme on jälle sõjapäev. Head sealt oodata ei ole. Oh sind, süda, süda...


Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Pixabay

Aasta 2022 läheb tulevastesse ajalookroonikatesse kirja sõja-aastana. Paratamatult. Kurjus pole ilmast otsa saanud ega saagi. Näib koguni, et ei lõppenud lihtsalt üks aasta. Seljataha jääb terve ajastu. Palju tuntud olulisi inimesi varises manalasse – selliseid, keda võib pidada omamoodi viimasteks mohikaanlasteks, ühe ajajärgu tõrvikukandjateks. Ajad muutuvad, tõrvikud kustuvad.

Keda ma silmas pean? Eks ole ju märgilise tähendusega, et tänavu lahkusid igavikku Elizabeth II, Gorbatšov ja Savisaar. Vaatame taustsüsteemi: Elizabeth sündis samal aastal kui Marilyn Monroe, ta asus troonile, kui Stalin oli veel elus ja Briti peaministriks Churchill. Kui palju inimpõlvi mahtus tema seitsmekümne trooniaasta sisse, kui palju sündmusi ja pöördeid!

Gorbatšov tuli ilmale viis aastat pärast Elizabethi, nõukogude süsteemi reformima asudes ei aimanud ta, et jääbki viimaseks punaimpeeriumi juhiks. Nüüd aga istub Kremlis üks püstihull, kes üritab vägisi toda impeeriumi taastada. Õnneks tulutult. Savisaar sündis paar aastat enne Elizabethi kroonimist. Ajalukku jääb ta Rahvarinde juhina, taastatud vabariigi esimese peaministrina, aga ka võimuahne populistina. Ükski pühak ei ole patust täiesti prii.

Riigitegelased pole mõistagi ainsad, kes inimeste saatust ja meelelaadi kujundavad. Meie seast lahkusid sel aastal ka Mats Traat, Jüri Arrak ja Kihnu Virve. Nad kõik olid millegi poolest viimased. Kihnu Virve oli viimane rahvalaulik. Igat masti muusikuid tegutseb palju ja tuleb aina juurde, kuid keegi neist ei pälvi rahvalauliku tiitlit. Ehtsate, mulla- ja meremaiguliste laulikute aeg on pöördumatult möödas.

Jüri Arrak oli viimane omanäoline kunstnik, keda igaüks käekirja ehk pintslitõmbe järgi ära tunneb. Öeldes "arraklik", kerkivad kohe silma ette need veidrad mütoloogilised, kuid samas nii maalähedased kujud. Arraklikud sarvikud, või kuidas neid nimetada. Sarvikute mänguplats poleks aga täiuslik ilma õnnistegijata.

Kes peaks Mulgimaale sattuma, astugu läbi Halliste kirikust, mille verevate müüride varjus peitub Eesti sakraalkunsti erakordsemaid taieseid: Arraku loodud altarimaal. See mitmekihiline maal pakub lähemal silmitsemisel põneva elamuse. Õnnistav Jeesus Mulgi maastiku ja sinimustvalge taeva taustal, pea ümber kuldne nimbus (või hoopis juustune Eestimaa kuu?), valge tuvi ja naeltega läbistatud käelabad...

Mats Traat oli meie viimane eepilise haardega kirjanik. Tahaks lisada: võib-olla, ilmselt, vist... Aga ei! Kirjandus marginaliseerub, lugemiskirg on massidele võõraks jäänud. Kirjanikel ei tasugi enam ette võtta "suurt eesti lugu" nagu Traadi tosinajaoline "Minge üles mägedele". Kes seda loeb, keda huvitab?


*

Sõja ajal räägitakse palju rahust. Tapatalgud sünnivad sõjakast meelest. Rahumeelne inimene ei kipu teistele kallale. Kel sisemus korras, laseb ka teistel rahulikult elada. See kehtib nii riikide kui ka isikute puhul. Vägivaldsed inimesed pole iseendaga rahu teinud, nende sise-elu on laokil.

Linnasüdames on palju elu, aga seal pole rahu. Ehtsad rahupaigad asuvad ääremaadel. Kus on siis inimese rahupaik, kui see ei saa olla kärarikkas südames? Ehk on rahu sõrmedes? Või hoopis kõrvades?


*

Esimesed jahedad sügispäevad sundisid ahju kütma. Halud olid juba valmis, tikud kibelesid, tarvis vaid tulehakatuseks natuke vanapaberit käristada. Näppu sattus kevadel ilmunud ajaleht 60+. Ei ole ma veel selle väljaande sihtgrupp, pikk tee on minna. Aga näe, silma ette jäi Jelena Skulskaja kolumn "Sametlaudlina ja marmorluik". Tema kirjutisi loen alati suure mõnuga. Seekord lugesin päris püstijalu, külma ahjusuu kõrval. Skulskaja meenutas kauni sõnaga oma isa Georgit. See tekst läks hinge.

"Kunagi ei tohi meelt heita sellepärast, et sind ei ole tähele pandud, mõistetud ega hinnatud," vahendab Skulskaja isa õpetussõnu. "Veel rääkis isa, et õnnestumisele tuleb kaasa aidata ja et tagasilöökide korral peab elu rahulikumalt võtma... Tuleb rahulikult sisse hingata, säilitada väärikus ja oodata, millal viltuvedamine lõpeb."

Ahi sai küdema, aga selle kolumni rebisin lehest välja ning jätsin alles.


*

Rahu, ainult rahu. Euroopa saatus küpseb Ukrainas. Ei tea veel keegi, milline see olema saab, aga Tolkienil oli kahtlemata õigus: kääbikud suudavad Sauroni hävitada.

Taas tuletati meile meelde, et vabadus on habras nagu rõõm. Orjust on inimeste maailmas läbi aegade olnud rohkem kui vabadust, muresid rohkem kui rõõmu. See pole loodus-, vaid inimseadus. Rõõm varjab oma säravaid silmi mustade prillide taga, ei näita neid igaühele. Ta silmad on väga tundlikud.


*

On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, selle poolest sarnaneb inimmõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. Ometi laskis just seesama omadus meil omal ajal alustada üht kurnavat sõda teise järel. Ent me oleme kord juba nii loodud, et meie mälust kustuvad varsti ükskõik kuitahes parandamatud kaotused ja hoobid – teisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.


John Wyndham "Trifiidide päev"

13. detsember 2022

Triljon valgust

Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge


Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.

„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?

Paks lumekord teeb natuke murelikuks ka. Päkapikud on ju vaid päka pikkused, ei paista teised lume seest väljagi. Kõige sihvakamad isendid päkapikkude suguseltsis pidid olema vaksa pikkused. Jah, eks vanasti mõõdetigi sellega, mis taevaisa inimese külge pannud. Vahel teen seda isegi, ei ole ju kogu aeg mõõdulinti taskus. Vaks võrdub väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahelise kaugusega. Küünar ulatub küünarnukist Pika Peetri pealaeni. Süld on nii lai, kui sülle mahub. Tibu- ja kukesammudes saab kõik lühemad lõigud ära mõõta. Aja, selle kõige kallima kraami mõõtmise eest hoolitseb päike. Talvel ta ennast põhjuseta ei näita. Mängib peitust. Hangede alla mattunud päikesepaneelid muutuvad naljanumbriteks.

Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.

Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!

23. november 2022

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne


President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl

30. oktoober 2022

Saatuslik kohtumine jäätiseputka juures

Naksitrallid 50!


Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.

Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.

1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.

Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.

Muhv, Sammalhabe ja Kingpool. Pentsikud tegelased tõepoolest. Lugeja ei saa teada, kust nad tulevad või kuidas inimeste maailma sattusid. Nad lihtsalt on olemas. Muide, lapsena arvasin tõsimeeli, et Karlsson Katuselt on samuti üks naksitrallidest. Muhvi suur muhv, Sammalhabeme samblast habe ja Kingpoole poolikud kingad passivad täiuslikult samasse ritta Karlssoni propeller-pükstega.

Küllap elab naksitralle teistestki maades. Ja mine sa tea, ehk on naksitrallid suguluses päkapikkude, pöialpoiste, kääbikute ja härjapõlvlastega.

Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).

Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.

Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!

Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.

Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.

Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.

Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.

11. oktoober 2022

Kas venelased on hullud?

Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid


2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks "Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse, Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte, aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis edasi saab.

David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni. Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.

Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad lunastatud.

Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud, ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle mõistuse suur paradoks.

Pixabay

*

Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.

Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?

Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane. Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.

Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi esipapp olema võimule üdini truu.

Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata. Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...

Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.

Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes. Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil. Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.

Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega, põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse – millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.

Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon, mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte (oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia" tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest, sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.


*

Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib ja neljandat ei saa olema!"

Aga kui peaks ikkagi juhtuma, hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp. Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga taskust.

Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab. Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.

Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko, Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri rotipoja!"

19. september 2022

Tiliseb, tiliseb häirekell

Puhelimen käytöstä ei pidä tehdä peikkoa


Mulle ei meeldi telefonid. Olen neid lapsest saati kartnud. Muidugi nägid nad minu lapsepõlves hoopis teistmoodi välja kui praegu. Noil kiviaja kõneaparaatidel oli juhe ja ketas. Seisis üks säärane peletis meil peegli all köögi ja elutoa vahel, roheline ja vastik nagu põhjakonna kulles. Ei saanud temaga peale helistamise muud teha. 

Aga kui keegi sisse helistas – püha müristus! Telefon tirises nagu pöörane, see lärm raputas laest krohvi ja äratas surnudki üles. (Sellepärast oligi mu lapsepõlves nii palju kodukäijaid.) Mõnikord mind sunniti, justnimelt sunniti telefonile vastama, sest hea laps peab ikka toru tõstma, kui keegi helistab. Teispool toru ähkis tavaliselt mõni võõras onu või tädi, kellega mul mingit asja polnud.

Hiljem, õrnas teismeeas, muutusin telefonide suhtes pisut leplikumaks. Esimene nuppudega aparaat jõudis mu koju 1997 või 1998. See olend polnud enam nii hirmus, tirisemise asemel kutsus ta heleda piiksumisega. Paraku kollitas mindki see igivana probleem, mis pubekatele igal ajal nii palju meelehärmi valmistab – tahaks tuttavatega suhelda, oma jutte rääkida, lolle naljugi visata, aga privaatsust pole. Ikka istub mõni tähelepanelik esivanem läheduses ja hoiab kõrvu kikkis. Telefon pigem segas kui lihtsustas suhtlemist.

Esimese mobiili sain endale alles 17-aastaselt. Nuppudega Siemens. Ei osanudki selle toreda klotsikesega midagi mõistlikku peale hakata. Tellisin nõmedaid helinaid ja taustapilte, mida tegelikult kunagi ei aktiveerinud. Aku oli tal kah nõrgavõitu, ei pidanud Eestimaa talvele vastu. Hoidsid teda käpikus või muhvi sees, ikka viskas pildi eest.

Järgmine telefon sattus olema poolnutikas-pooljuhm Nokia. Selle peal olid golfimäng ja pokker, mida igavate minutite suretamiseks hoogsalt mängisin. Kaamera pärines paraku 19. sajandi algusest, ühtki selget pilti ma sellega klõpsata ei suutnud. Helistamiseks kasutasin seda soome vusserdist haruharva.

Kolmandaks tuli salakaval Samsung, kes omaniku tahtest välja tegemata surfab netis, millal ise tahab, saadab võõrastele nilbeid sõnumeid, levitab pornot ja riigisaladusi. Kahtlustan, et ta tegeleb ka narkotsimüügiga. Tänavu – kui sõda algas – sai mul sellest sulist mõõt täis, lülitasin ta välja ja vangistasin sahtlisse, makulatuuri alla. Spioneerigu seal, kui suudab!

Telefonide evolutsioon on viimase kolmekümne aasta jooksul kulgenud ülehelikiirusel. Lihtne kettaga seadeldis on muutunud multifunktsionaalseks miniarvutiks. Midagi head pole see kaasa toonud. Ainult selfid ja selfid, ähvardus- ja õngitsuskirjad. Silmast-silma pole mõtet suhelda, sest vestluspartneri pilk püsib ikka ekraanil. Ei inimene massina vasta saa!

Vahel helistatakse ka. Pean võpatama, mis sest, et helinat ma kunagi sisse ei lülita. Aga ekraani peal vilgub võõras number. Kattun külma higiga, pulss tõuseb. Kes see olla võib? Mõni agent-ahistaja? Kuller? Ajakirjanik? Või veel hullem: keegi vana tuttav, kes tahab suhet soojendada? Mida minust tahetakse, miks mind rahule ei jäeta? Ei tohi vastata, ei tohi telefoni kutsele järgneda, see toob endaga ainult tüli ja pahandust! Vastamata kõned üha kogunevad nagu rämps prügikasti.

Ongi aeg prügikast välja viia.


Loe ka seda:

Sõnavangistus

8. september 2022

Kuidas Luther maarahva üles äratas

Reformatsioon muutis ajaloo kulgu vähe, aga mõttelaadi oluliselt


16. sajandi teisel kümnendil Saksamaalt alguse saanud protestantlik reformatsioon ehk usupuhastus, mida võib pidada kristliku Euroopa suurimaks vaimseks vapustuseks enne valgustusajastut, raputas ka Õhtumaade asukate senist ilmavaadet. Martin Luther ning tema järel šveitslane Zwingli ja prantslane Calvin seadsid oma eesmärgiks pöörduda tagasi ristiusu algallika, Kristuse puhtakujulise õpetuse juurde. Tõele näkku vaadates – see ei õnnestunud. Katoliku kirik jäi kõigutamatuks, selle kõrvale tekkisid konkureerivad usulahud. Algas kohati lausa verine võitlus „õige” usu eest.

Luterlik liikumine jõudis kiiresti ka Eesti aladele ning asus 1520ndatel endale kohe suuremates linnades poolehoidjaid leidma. Vastus küsimusele, milline olnuks Eesti areng järgnevate sajandite jooksul, kui usupuhastus poleks meid puudutanud, jääb nii ehk teisiti fantaasia valdkonda, kuid mõnikord on värskendav ajalugu pahupidi pöörata, et mõista mõne sündmuse või protsessi tähtsust ja tähendust kaasaegse inimese jaoks.

Teemat võib vaadelda kolmest erinevast suunast. Esiteks: mis oleks Eestist saanud, kui reformatsiooni poleks Euroopas toimunudki ning teiseks: milline olnuks eesti ajalugu, kui reformatsioon poleks siia jõudnud. Kolmas võimalik vaatepunkt võimaldaks vaadelda arenguid juhul, kui reformatsioon oleks küll toimunud, kuid vastureformatsiooni järel jäänuks valitsema ikkagi katoliiklus. Niisiis seisneb esitatud küsimuse sisuline külg selles, milline olnuks meie aegruum, kui Eesti alad jäänuks truuks rooma-katoliku usule.

Mainitud kolmest võimalikust suunast viimane (vastureformatsioon) rakendus reaalsuses Leedu puhul. Kuigi Leedu on oma ajaloo poolest olnud teistest Baltimaadest mõnevõrra erinev, eriti keskajal, võib tema arengut Eesti ja Lätiga siiski kõrvutada.

Leedus algas reformatsioon 1530ndatel, kuid komistas Sigismund I usuliste uuenduste vastase dekreedi otsa, millega hakati usupuhastajaid taga kiusama. Lisaks luterlusele levisid Leedus ka kalvinism ja arminiaanlus (reformeeritud kalvinism), mis ei lubanud protestantlikul liikumisel tekitada tugevat rinnet katoliikluse vastu. 17. sajandi keskpaiku usupuhastus peatus ning katoliiklike koguduste ja kloostrite arv hoopis tõusis. Erinevalt Eesti aladest, mis sattusid ortodoksselt luterliku Rootsi valdusse, polnud Leedul piisavalt jõulist protestantlikku ladvikut.

Vastulöögiks protestantidele koostas katoliku kirik põhjaliku keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu kuulus ligi 550 autorit, ning kutsus ellu jesuiitide ordu, mille ülesandeks „valele teele“ kaldunud kristlased taas paavsti poolele tuua. Vilniuses asutati jesuiitide kolleegium, mis 1579. aastal muudeti Stefan Batory käsul ülikooliks. Liivi sõja järel oli Lõuna-Eesti Poola-Leedu võimu all ning 1583. aastal rajasid jesuiidid oma kolleegiumi ka Tartusse.

Luterlased seda muidugi ei tervitanud, kuid eesti talupojad võtsid jesuiidid vastu väga sõbralikult – õigupoolest oli talurahva kokkupuude luterlusega olnud väga napp ning protestandi ja katoliku vaimulikul ei osatud ilmselt veel vahet teha. Jesuiidid kasutasid pealegi ära eestlaste ebausklikkust, õnnistades soola, küünlaid, uudsevilja ning muudki. Talupojad pidasid õnnistatut tervist ja edenemist toovateks andideks. Veel 17. sajandi teisel kümnendil kiitsid jesuiidid (võib-olla mõnevõrra liialdades) eestlaste vagadust.

Lõuna-Eestis kehtestati 1580ndatel ka gregooriuse kalender, mis hilisema Rootsi võimu jaoks oli liiga „paavstlik“ ega jäänud püsima. Võttes arvesse, et talupoegade elu kulges siiski oma ajaarvamise järgi, mis jälgis põllutööde tsüklit, ei olnud täpsemal astronoomilisel kalendril neile märgatavat tähtsust. 1918. aasta kalendrireformiga – selle viisid läbi bolševikud! – kehtestati ka siinmail lõplikult gregooriuse ajaarvamine.

Kui Poola oleks 17. sajandi alguse sõjast Rootsiga väljunud võitjana ning omandanud ka Põhja-Eesti, polnuks ilmselt pinda konfliktiks talupoegkonna ja katoliku vaimulike vahel ning võimukandjate mure olnuks vaid luterlusse kaldunud saksa ülemkiht tagasi „paavstiusku“ pöörata.

Pixabay

*

Ei saa aga väita, et Poola-Leedu koosseisus oleks Eesti alad Vene keisrivõimust pääsenud. 1766. aastal nõudsid Vene keisrinna Katariina II ja Preisi kuningas Friedrich II, kel olid tärganud poliitilised huvid Poola suhtes, õigeusklikele ja protestantidele võrdseid õigusi katoliiklastega. Kolme jagamise tulemusel (1772, 1793 ja 1795) lakkas Rzeczpospolita eksisteerimast. Suur osa Leedust liideti Venemaaga. Kui oletada, et 18. sajandil olnuks Eesti osa Rzeczpospolitast, tähendanuks see ka meie alade langemist Vene impeeriumi kätte – 85 aastat hiljem tegeliku ajalooga kõrvutades. Mida oleks aga muutnud luterliku Rootsi võimuperioodi puudumine Eesti ajaloost?

Esimesed mittesaksa riigid, mis Lutheri õpetuse kiirelt omaks võtsid, olid Taani ja Rootsi. Taani kuningas Frederik I lubas luterliku jutlustamise juba 1527 ning riigiusuks sai luterlus kaks aastat hiljem. Rootsis, kus usupuhastus teenis Gustav Vasa poliitilise võimu tugevdamise eesmärki, kulus luterluse juurdumisele terve 16. sajand, kuid Roomaga katkestati suhted 1544.

Tükkhaaval jõudsid Eesti alad Rootsi riigi koosseisu (Põhja-Eesti 1561, Lõuna-Eesti 1629 ja Saaremaa 1645) ning sellega algas ametliku riigiusundi juurdumine ka ülemereprovintsides. Sisuline reformatsioon Eesti alal viidigi läbi alles 17. sajandil. Just sel ajajärgul tegi arvuliselt absoluutne enamus ühiskonnast – talurahvas – põhjalikumat tutvust Lutheri õpetusega.

Luterlik usk oli oma olemuselt lihtsam, vähem toretsev kui katoliiklus. Luther rõhutas, et „halastav jumal lunastab meid usu kaudu“. Indulgentsid ei vabastanud enam süüst ega karistusest. Kadus pühakutekultus ja palverännakud, kloostrid, suurejoonelised missad ning kirikuõpetajate tsölibaat, seitsme sakramendi asemele jäi kaks – ristimine ja armulaud.

Võrdlemisi lihtne ja töötegemist väärtustav protestantlik usutunnistus oli hea eeldus talupoegadeni jõudmiseks. Ilmselt on ka siiani levinud stereotüüp eestlase töökusest just luterlikust mõtteviisist kaasa tulnud.

1632. aastal Tartus uksed avanud Academia Gustaviana ülesandeks sai muuhulgas koolitada eesti keelt mõistvaid kirikuõpetajaid, keda „väärusku“ kalduval maal väga tarvis oli. Protestantlik ülikool oli ühtlasi ideoloogiline vastulöök varem samas kohas tegutsenud jesuiitide õppeasutusele ning sellega pandi alus klassikalise kõrgema hariduse traditsioonile Eesti alal.

Usupuhastuse peamiseks vooruseks on tee avamine rahvakeelsetele jumalateenistustele ning kirjavarale. Lutheri arvates ei või paavst jumalasõnast kõrgemal seista ning on seetõttu ekslik. Piiblit lugeda ja sellest aru saada võib aga iga inimene, sest „igaüks on iseenda preester“.

Lutheri tegevuse algaastail oli ta õpetus küll pigem haridusevaenulik, kuid olukord muutus, kui Philipp Melanchton, kes sõnastas muuhulgas Augsburgi usutunnistuse (1530), ühendas humanismi, klassikalise hariduse ja evangeelse usu, mis pidi tuginema mõistusele ja teadmistele.

Rootsi riigikiriku juhtmõtteks kujunes rahva kasvatamine ja distsiplineerimine luterliku ortodoksia vaimus, mille parimaks kanaliks said rahvakoolid. 17. sajandi teisel poolel pidi talupoeg pastorite ideaali kohaselt mõistma luterlikke põhitõdesid katekismusest, ning kuigi edusammud selles vallas jäid esialgu üsna tagasihoidlikeks, oli ühiskonna alamseisus siiski lugemisoskuse juurde toodud. 17. sajandi lõpukümnendil oskas lugeda 5–8 % siinsest elanikkonnast, mida võib pidada kogu Euroopa taustal tubliks tulemuseks. Sajand hiljem, 1790ndatel, valdas lugemiskunsti juba hinnanguliselt 40–50% rahvast.

Tänu sellele, et Luther oli koguduse laulmist kirikus tähtsaks pidanud, pöörati rahva harimisel tähelepanu ka koraalide õppimisele. Kuigi kooslaulmist harrastati kindlasti juba varemgi mitmetel tähtpäevadel, algavad eesti professionaalse koorilaulu traditsioonid just luteri kirikust.

*

Keskaegne katoliku kirik ei jõudnudki Eestis sellisele positsioonile, mille saavutas luterlus. Rahvakeelne jumalateenistus ja kirikukirjandus lähendasid rahvast kirikule, ehkki Rootsi ajal see veel selgelt ei ilmne.

Kui 1710. aastal pandi Eesti alal maksma Vene keisrivõim, ei sattunud luterlus põlu alla ning lahtus ka riiklik surve pietismile ehk vagadusliikumisele, mis süvendas tuntavalt rahva protestantlikku mõttelaadi. Pietismi looja Spener oli 17. sajandil propageerinud piiblitunde väiksemas ringis, mis võimaldasid osalejal ka oma kõhklusi väljendada ning neile seletust saada. 1730ndatel järgnes juba vennastekogude liikumine, mis oli järgmise kümnendi alguseks haaranud umbes 12 000 inimest. 

Umbes samal ajal, 1739. aastal, jõudis lõpule ka Piibli tõlge (põhja)eesti keelde. Varasemad katsed pühakirja tõlkida olid takerdunud just kahe erineva eesti keele murde ja kirjaviisi probleemi taha. Piiblitõlge oli tohutu teene eesti keele arengule ning võimaldas ühe kindla kirjakeele teket. Ka Lutheri tööd olid ühtlustanud Saksamaal kõneldavaid murdeid.

Eesti keele muutunud positsioon ning hariduse kättesaadavus tõstsid talupoegade eneseteadvust. Tsaariaja algul toimunud usuline ärkamine on sellega seotud. Rahvusliku ärkamiseni jäi veel sadakond aastat, kuid elavnenud usu- ja seltsielu luteri kiriku rüpes rajas sellele kahtlemata teed. On näha, et reformatsiooni finaal ja lõplik katoliku usu sidemetest vabanemine toimusid just 18. sajandi teisel veerandil.

Carlo Ginzburg kirjutab oma raamatus „Juust ja vaglad“, mis kirjeldab ühe ketserluses süüdistatud 16. sajandi Põhja-Itaalia möldri üle peetud kohtuprotsesse, järgmist: „Reformatsioon ja trükikunsti levik olid olnud vajalikud, et (…) iidne kultuur saaks päevavalgele tulla. Tänu reformatsioonile julges mölder mõelda sõnavõtmisele ja kiriku ja maailma kohta oma arvamuse avaldamisele. Tänu trükikunstile olid tema kasutuses sõnad, et väljendada tundmatut, ebaselget maailmanägemust, mis temas kääris. Raamatutest võetud sõnadest või lausejuppidest leidis ta vahendid, et aastate jooksul oma ideid sõnastada ja kaitsta.“

Sama nähtus iseloomustab 18. sajandi eesti rahva kristlikku ärkamist. Eesti talurahvas polnud küll samas olukorras, mis Itaalia mölder paar sajandit varem, kuid on võimalik, et nemadki avastasid emakeelse vaimuliku kirjanduse toel endast mingi usulise kogemuse, mis sidus neid tihedamalt ristiusuga (seejuures ei unustatud siiski ka pärimuslikke või nn. paganlikke traditsioonikatkeid). Lihtsal talurahval tekkis võimalus oma maailmapilti väljendada vaimulikest tekstidest omandatud sõnavaraga. Laienes silmaring ja tugevnes identiteet, mis viis umbes sada aastat hiljem juba enese rahvusliku äratundmiseni.

2. august 2022

Ei pea olema linn, et olla pealinn

Maailma lõpp ongi käes


Hiljuti teatati Maalehe esikaanel: „Eesti elanik maale elama ei kipu.” Kellele uudis, kellele teada-tunda fakt. Kurb küll, aga eestlased pole enam maarahvas. Linn meelitab enda rüppe, pakub suhteliselt hõlpsat tööd, küllaga meelelahutust ja üldse elamisväärset elu. Puhas õhk või linnulaul pole piisavad, et maale truudust vanduda. Maatöö nõuab higi ja pisaraid, vahel ka verd. Peab olema sitket konti ja tugevat närvi. Rohke Debelakk ütles (samuti Maalehes) väga tabavalt: „Maal on tohutult hea elada, kui ei pea tegelema põllumajandusega.”

2007. aastal toimus ajalooliselt pöördeline sündmus. Esmakordselt ületas kogu planeedi linnaelanike arv maaelanike oma. Seega elame juba viisteist aastat väga linlikus maailmas. Või peaks ütlema: linnailmas? Aina suurem osa kunagi nii rohelisest planeedist näikse kaduvat asfaldist ja betoonist kooriku alla.


Hakkasin ükspäev mõtlema, milline Eesti linn on kõige vanem. Tartu ehk Tarbatu esimesest kirjalikust mainimisest möödub peagi tuhat aastat. Ent nagu teada, võib „linn” eesti keeli tähendada ka linnust ja need on meil päris iidsed. Kirjalik allikas ei määra pealegi linna sündi. Näiteks esimene Iru linnus rajati Pirita jõe kääru juba 2700 aastat tagasi, selle tõestuseks on meil arheoloogiline aines. Hiljem tekkis sinna lähedale Lindanise, mis lahti seletatult pole muud kui „linna ase”. Praegu siis Tallinn ehk Taani linn.

Eesti entsüklopeedia teab rääkida, et „vormiliselt on linnaõigustega asulate kujunemine seotud Saksa ja Taani vallutajate sissetungiga. Vallutatud aladel hävitasid sissetungijad enamiku varafeodaalseid linnaalgetega asulaid, sest need olid põliselanike peamisteks vastupanukolleteks, ja ehitasid mõnel pool varemetele enda jaoks uued, hästi kindlustatud linnused ja lossid, mille kaitse all hakkasid taas arenema asulad. Suurimad neist said 13. sajandil linnaõigused.”

Tallinnale anti linnaõigus 1248. aastal, Vana-Pärnule 1251. Pole täpselt teada, mis aastal Tartu või Narva linnaõiguse omandasid. Küll aga teame, et Tartus tegutses raad kindlasti 1262. aastal, mil seda kirjas esmakordselt mainiti, ehkki alustas see ilmselt mõnevõrra varem. Narvat kui küla mainitakse Taani hindamisraamatus 1241, linnus rajati sinna 1256. Neid asjaolusid arvesse võttes paistab, et Tallinn võib olla siinmail esimene paberitega linn.

Leidub ka linnu, mis on oma õigused kaotanud. Kõige õnnetumalt kulges eluke kunagisel piiskopilinnal Vana-Pärnul. Keskaegsetest linnadest on see ainus, mida enam olemaski pole. Ehkki jah, kohanimena ja moodsa Pärnu osana ta siiski end ilmutab. Vana-Pärnu tehti korduvalt maatasa, millele aitas kaasa vähene kindlustatus, näiteks puuduv ringmüür. Liivi sõda ta üle ei elanudki. Ka Viljandimaal asuv Mustla oli omal ajal linn, kuid 1979 haldusreformiga alandati ta alevikuks. Iseseisvad linnad on olnud veel Nõmme ja Ahtme, nüüd siis Tallinna ja Jõhvi linnaosad.

Kas mõni linn võib edaspidi alevikuks või suisa külaks kahaneda? Põhjust nagu oleks. Väikelinnade (Tallinna keeles: maa-asulate) elanikkond kipub vägisi kokku tõmbuma. Kolmes väikseimas linnas – Püssis, Mõisakülas ja Kallastel elab alla tuhande inimese. Üsna tuhande piiril kõiguvad ka Abja-Paluoja, Suure-Jaani, Mustvee ja Lihula. Samal ajal on meil enam kui paari tuhande elanikuga alevid, nagu Vändra või Kohila, mida pole kunagi linnaks ülendatud. Ometi väidavad entsüklopeediad ja leksikonid, et alev on linnast väiksem, aga alevikust suurem asula. Ega ikka ole küll!

Huvitaval kombel anti Pätsu-ajal (1938) linnaõigused neljateistkümnele väikesele alevile, nende seas Antslale, Elvale, Kundale ja Sindile. Teised asulad, näiteks Rapla ja Põlva omandasid alevi staatuse alles nõukogude perioodil ning kuna tegemist oli rajoonikeskustega, kasvasid need nii mõnestki Pätsu-aegsest alevist hoopis suuremaks. Linnadeks said nad alles 1993. aastal.

Vahel jääb tühipaljast linnaõigusestki väheks. Paljud asulad on seetõttu pealinnadeks kuulutatud. Meil on suvepealinn Pärnu, talvepealinn Otepää, kevadepealinn Türi ja – ehk pole paljud kuulnudki – sügispealinn Narva. Antsla hoiab laadapealinna tiitlit, Rakvere on pungi- ja Viljandi folgipealinn. Kui tänavu suvel mürisesid seal kümned mootorrattad, ristis ajakirjandus Viljandi kohemaid motopealinnaks. Tartu peaks endiselt vaimupealinna krooni kandma, ehkki kindel see pole. Üks konservatiivist Tartu volikogu liige kurtis hiljuti, et tema kodulinnast on saanud hoopis seksipealinn – postitantsijad igal pool!

Üldise definitsiooni järgi peaks linn olema suuremat sorti ja kompaktse hoonestusega asula, oma ümbruskonna majanduslik ja kultuuriline keskus, mille elanikud ei tegele põllumajandusega. Pärast viie aasta tagust haldusreformi see enam ei kehti. Pärnu ja Paide hõlmavad nüüdsest ka ümberkaudseid põlde, metsi ja soid. Audru põllumees ja Paikuse metsamees elavad ametlikult Pärnu linnas.

Kuidas selline õnnetus küll sai juhtuda? Miks valitsus ei sekkunud, miks keeleinimesed ja semiootikud lärmi ei tõstnud? Hea seegi, et Valga omavalitsus loobus linna nimest ja hakkas vallaks. Ametlikus kõnepruugis on Valga vallasisene linn, nagu ka Jõhvi, Kärdla, Otepää, Tamsalu jt. Ettepanek järgmiseks haldusreformiks: kogu Saaremaa võiks olla Kuressaare.

Head maailma lõppu ja uut linnailma algust!

10. juuli 2022

Eestis pole halba õnne

Segadus direktoritega. Netšajeva juhtum


Kui kõik eestlased täiendaksid end inglise keeles, nii et nad seda mõistaksid, siis võiksid nad kõigist asjust rääkida, millest eesti keeles rääkida ei või, sest et sellest saadakse liiga selgesti aru.

A. H. Tammsaare


Mõnikord tundub, et maakeeles jääb sõnu väheks. Kuulsin hiljuti üht nalja, mis kõlaks vabas tõlkes: „Kuidas teha vahet eestlasel ja soomlasel? Väga lihtne! Eestlasel on sarved, aga soomlasel on sarved.” Ehk originaalis: „Estonians have horns, Finns have antlers.” Tõepoolest, miks pole eesti keeles lehma- ja põdrasarvede kohta omaette sõnu?

Paraku kiputakse eesti keelt inglise liistudele väänama ka seal, kus vajadus puudub. Nõnda sünnib estonglish, segavereline soome-ugri-jänki ebard. Isegi siis, kui väljend kõlab justkui selges eesti keeles, võib tegemist olla importtootega. Üks selliseid kõrvukriipivaid keelendeid on „halb õnn”. Näiteid netist:

13 ja reede, mida ta toob: head või halba õnne?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja halb õnn.

Kas musta värvi autod toovad halba õnne?

TÜ kriisistaabi juht: halb õnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle halb õnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Halva õnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.


Kõigi toodud näidete puhul kõlbab halva õnne asenduseks õnnetus või ebaõnn. Mõte ei muutu, vaid saab selgemakski:

13 ja reede, mida ta toob: õnne või õnnetust?

Metsamasinaid saab kindlustada pea kõige vastu, välja arvatud inimlik rumalus ja õnnetused.

Kas musta värvi autod toovad õnnetust?

TÜ kriisistaabi juht: ebaõnn, et just Raatuse ühikas koroonakolle.

Need on kolm sodiaagimärki, kelle ebaõnn lõpeb koos 24. juuni täiskuuga.

Ebaõnne märk? Keskerakonna peakorterist jooksis mööda must kass.

Õnnega on eestlase suus üldse kummalised lood. Me ei tee eriti vahet elu- ja loosiõnnel. Inglise keeles käibivad happiness, luck ja fortune, iga sõna omas kontekstis. Eestlased soovivad küll erinevatel puhkudel üksteisele palju õnne, olgu sünnipäev, katsikud, kooli lõpetamine, raamatu üllitamine või mõne võistluse võit, aga mida see õieti tähendab? Õnnetunnet või vedamist? Ega maailmas polegi vist teist sellist rahvast, kelle jaoks õnneseened on veoloomad. Ja vahel lihtsalt ei vea!

Mida teha, et õnne ligi meelitada? Tuleb näpud appi võtta. Üks noor laulja ütles kord saates "Hommik Anuga": "Sõrmed risti, et kõik läheks hästi!" Ilmselt ei tulnud talle suure ähmiga meeldegi, et eestlane – erinevalt inglasest või ameeriklasest – hoiab pöialt. Sõrmede ristamisest pole õnnejumala peibutamisel kasu.


*

Youtube'is kirjutati ühe 5miinuse video all, et direktor on see ja see. Hiljem parandati direktor režissööriks. Taolised vead on kerged tekkima, sest inglise keeles esinevad sarnased sõnad tihti hoopis teises tähenduses. Pink ei ole tool, vaid värv. Tool ei ole istumiseks, vaid töötegemiseks.

Ingliskeelses maailmas teeb director filme, videosid ja teatritükke. Eestikeelses maailmas kamandab kaamera taga vägesid hoopis režissöör. Sõna on laenatud prantsuse keelest, ilmselt vene keele vahendusel. Nõukogudeaegsete filmide tiitritest jookseb aga tõepoolest läbi selline ametimees nagu direktor, ent tänapäeval nimetatakse teda hoopis produtsendiks. Ka bändidel olid nõukaajal direktorid, nüüd siis mänedžerid. Direktorid juhtisid ka sovhoose, aga mitte kolhoose.

Teatri- ja koolijuhid on meil endiselt direktorid. Ingliskeelsetes maades ohjavad teatreid tavaliselt CEO-d ehk juhtivprodutsendid ja koole headmaster'id või principal'id. Viimase sugulane on ka prince, mis võib eesti keeles tähendada nii printsi kui vürsti. Saa siis ööd või mütsi aru...


*

Elina Netšajeva on kahtlemata suurepärane laulja, kuid miks kirjutatakse ta nime ka eestikeelses meedias Nechayeva? Keegi ei kasuta ju vene estraaditähest Alla Pugatšovast kõneledes inglisepärast transkriptsiooni Pugacheva. Punaimpeeriumi juht polnud Khrushchev, vaid ikka Hruštšov. Ühegi eestikeelse raamatu kaanelt ei leia selliseid autoreid nagu Pushkin, Chekhov või Dostoevsky.

Неча́евa esineb keeleti väga erinevates transkriptsioonides. Sakslastel näiteks Netschajewa ja prantslastel Netchaïeva. Artisti seisukohast on muidugi hea, kui ta nimi pannakse igas keeles kirja ühtmoodi. Eestis võiks aga jääda truuks eesti keele tavadele. Milleks kogu aeg inglise keele poole koogutada?

Muide, ka Setomaal asuv Nedsaja küla on arvatavasti saanud nime kellegi Netšajevi järgi. Kas setodel oli kunagi tegemist mõne sellenimelise vene mõisnikuga, ei tea. Igatahes tuntakse Nedsajat praegu kõige paremini Nedsaja Küla Bändi kaudu. Kui ka Elina Netšajeva peaks kunagi hõbesõle rinnale riputama ja seto laulikuks hakkama, kuuleks maailm Nedsaja Elli imelist leelot. Miks mitte?

16. juuni 2022

Minu väike dinosaurus

Kui vana on kana?


Juba ammust aega liigub ringi üks häbematu vale: dinosaurused olevat välja surnud. Ja mitte hiljuti, vaid suisa 60 miljoni aasta eest. Teadlastel on aga kõigile saurusefännidele rõõmusõnum. Ürgsisalikud pole kuhugi kadunud, neid võib leida igast metsast, pargist ja kanakuudist!

Pixabay

Oxfordi ülikooli paleobioloogia professor Roger Benson ütleb otsesõnu, et linnud on tegelikult dinosaurused. (It’s official: birds are literally dinosaurs – birdlife.org) Tänapäeva sulelised pärinevad otseselt teropoodide ehk kahejalgsete sauruste suguvõsast. „Lindudel on teropoodidega väga palju ühiseid jooni,” ütleb Benson. Teropoodid liikusid ringi kahel jalal (nende seas ka kurikuulus türannosaurus), osadel neist arenesid esijäsemed aga tiibadeks. Mõni teropood, näiteks velociraptor, kandis ka sulgi, ehkki „Jurassic Parki” filmides kujutatakse teda sulekuueta.

Juba 1861. aastal avastati saurusefossiil, millel olid suled. See ürgne lind-saurus lendas taeva all umbkaudu 150 miljonit aastat tagasi ehk hilisel juura-ajastul. Arvatavasti ei suutnud siiski kõik tiibadega saurused lennata. Eks leidu tänapäevalgi hulgaliselt lennuvõimetuid linnukesi, nagu pingviinid, emud, kalkunid ja prostituudid.

60 miljoni aasta eest tabas meie planeeti asteroid, mis vallandas suuri maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskus tohutus koguses tolmu ja tuhka. Päike kadus pikaks ajaks mustade pilvede taha, kliima jahenes drastiliselt, muutusid maastikud ja taimkate. Suurekasvulised saurused ei suutnud sellise pahupidi pööratud maailmaga kohaneda. Väikesed saurusehakatised jäid aga ellu. Lihtsam on uputada Titanicut kui pähklikoort. Miljonite aastate voolus muutusid sisalikulaadsed olevused lindudeks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Maal hakkas võimutsema inimene. Jahipidamine ja korilus ei suutnud enam paisuvat inimhulka ära toita. Jäädi paikseks, hakati kasvatama vilja ja kariloomi. Esimene „sisalik”, kes võeti inimkonna teenistusse, on tõenäoliselt kana. Kõige värskemad teadusuuringud näitavad, et metsiku kana kodustasid Kagu-Aasia riisikasvatajad 3500 aasta eest. (Researchers pinpoint date... - smithsonianmag.com) Seega pärinevad kodukana ja Kaali järv enam-vähem samast ajajärgust.

Kana peaks olema püha lind. Tema munas peitub väike valgurikas maailm, mis on toitnud miljoneid suid. Poleks kana, poleks muna, poleks pannkooke ega pulmatorte. Kui vene vapil oleks kahepealise kotka asemel peata kana, hingaks terve planeet palju rahulikumalt. Kuradile need kotkad, võtke endale üks väike saurus!


Loe ka seda:

Räägime aukudest!

31. mai 2022

Kui tõde võidab, siis vabadus kaob

Mida teha punamonumentidega?


Terve Eesti on täis mälestusmärke punaarmeelastest "kaitsjatele" ja "vabastajatele". Kokku leidub neid üle paarisaja. Mõnikord juhtub, et hoovinurka jääb seisma mõni roostes autoromu, seisab seal õndsalt palju aastaid, kasvatab enda ümber lihavaid nõgeseid ja pererahvas harjub selle vrakiga nii ära, et enam ei märkagi. Punamonumentidega on sama lugu. Aga romu koht ei ole hoovis, vaid romulas.

Kuidas on võimalik, et kolmkümmend üks aastat pärast iseseisvuse taastamist seisavad Eesti pinnal endiselt viisnurkadega ehitud monumendid "vabastajatele"? Pärast pronkssõduri teisaldamist võis arvata, et algab üleriiklik punakollide koristamise buum ja Eestimaa saab neist jõletistest viimaks ometi lahti. Aga võta näpust! Koristamine on tüütu töö, keegi ei viitsi seda ette võtta.

Kui punamonumendi alla on maetud sõdureid, tuleb seda käsitleda hauatähisena, mis nõuab muidugi taktitundelist lähenemist. Väljaspool surnuaedu asuvad "vennaskalmud" peab lahti kaevama ja säilmed kombekalt kalmistumulda istutama. Õnnetuseks on neid vähemalt 150! Kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke ei tasu alles hoida. Välja arvatud juhul, kui vabaõhumuuseum avab punanurgakese koos igavese tulega – kümmekond eksemplari nõukogudemeelsest monumentaalkunstist võiks ju sellesse kollektsiooni kuuluda.

Kunstiajaloolisest seisukohast on olulised Maarjamäe ja Tehumardi punamemoriaalid, need jäägu. Justkui tasakaalustuseks asub Maarjamäel ka kommunismiohvrite mälestuspaik, ehk peaks sarnase rajama ka Tehumardile, ikka tõe ja õiguse huvides? Aga Narva tanki, mis paekivist postamendi otsas seisab ja oma roostes toruga tervet Eestit sihikul hoiab, ei julge niipea keegi puutuda. Muidu läheb mäsuks. Pealegi, kuhu siis värskelt abiellunud Narva pruutpaarid peaksid oma lindikesed riputama, kui tank vanarauda saadetakse?


Hiljuti võeti Tartus vastu otsus, et kesklinnas asuv Võidu sild nimetatakse ümber Rahu sillaks. Ega selleks otsest vajadust polnud. Sillale anti nimi 1965. aastal, kui punavõimurid tähistasid kahekümne aasta möödumist Suure Isamaasõja võidust. Tartu linn võinuks silla juba ammu pühitseda Vabadussõja võidule. Aga kui rahu, siis rahu. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal kandis ka Vabaduse väljak Tallinnas Võidu väljaku nime. Suurrahva jaoks on tähtsad võidud, väikerahva jaoks rahu ja vabadus.

Tartus viib üle Emajõe ka Sõpruse sild, üks pikemaid kogu Eestis. Miskipärast pole selle ümberristimine veel kõne alla tulnud. (Ka Sõpruse kino Tallinnas ei häiri kedagi.) Kas sõprus on nõukogude propaganda leksikas kuidagi lahjem või ohutum sõna kui võit? Tegelikult seisame silmakirjalikkuse musternäidise ees. Hullusti amortiseerunud ja pea varisemisohtlikuks muutunud Preimani purdega (nagu tartlased seda omal ajal kutsusid) tähistati suurt rahvastevahelist sõprust. Mitte tühipaljast, vaid ikka sotsialistlikku sõprust!

Eesti ja vene rahva "igavikulise" sõprusliidu sümbol on ka vürst Vjatško ja Meelise kuju Kassitoomel. Ametlikult avati see 1980. aastal, meenutamaks Eesti alade "ühendamist" Vene riigiga. Siingi on tegemist punamonumendiga, ehkki – olgem ausad – näeb teine päris uhke välja, mõjumata seejuures pateetiliselt. Teisaldada või mitte, selles on küsimus.

Samalaadseid dilemmasid kerkib edaspidi üles ilmselt paljudes omavalitsustes. Hulk romusid jäävad kindlasti senisesse paika. Mineviku vastu ei saa, aga valskuse vastu küll. Kõik need kirjad kangelashaudadel, mis ülistavad okupantide vaprust – roostetanud, aga ikkagi valelikud. Kaua peab neid taluma?

Sinimustvalge võim peab oma tõed viimaks maksma panema. Just nimelt "tõed". Vabas riigis ei ole üht tõde, sest sõnavabadus tähendab ka tõevabadust. Sellised on demokraatia kaks palet. Kes tahab elada tõeriigis, peab jätma hüvasti vabariigiga. Vallutajad tulevad alati oma raudse tõega, millega lömastatakse kõik elav, mis ette jääb. Venemaal kehtib üksainus tõde, mistõttu pole seal ka vabadust. Tõe võit viib vabaduse.