Madisõ Ülle sinnu võtku!

Kas põrgulinõ ülletäs?

Eesti om saanu jäl vahtsõ riigivanõmba vai nigu seo ilma aigu üldäs: presidendi. Madisõ Ülle om mi säidsmes president ja ku kaia, määnest nimme tä kand, sõs taad naist piät kül pelgämä!

Edimäne president oll muiduki Päts. Kas tä oll Pätsi vai Pätsu Konstantin, ei olõ selge. Ku võtami tarvitusõlõ tõsõ variandi (Kahr vai Mesikäpp), sõs om meil olnu kats mõtsast tulnu presidenti (Päts, Ilves) ja kats merega köüdet riigipääd (Meri, Kaljulaid). Eesti om ju iks mõtsa- ja mereriik. Pääle tuu om siin ammust maad küntü ja karja hoitu. Karis tähendäs karamaad, nii et timä tulõ talurahva puult. Hulga sõamehi ja mõisapidäjid om siit üle käünü – tuu miilde tulõtamises pidäsi presidendiammõtit Rüütel.

A nüüd astus Kadriorgu ehtsä põrgulinõ, vana Madis esi. Madis om ju rahvasuun sama, miä juudas, jeekim vai sindrinahk. Määne üts Madis õigõlõ vällä näge ja mille tä säändse nime om saanu, jääs tiidmäldä. Madis sünnütäs kurja, a timäga või kaupa kah tetä. Võtat vana luvvakandsu, viit nelläpäävä üüse risttii pääle, hõikat Madisõ vällä ja saat kolmõ veretsilga iist hindäle tubli puugi (eesti keelen: krati).

Magnific

Madisõ Ülle om harv tükk tuu poolõst, et juudalidsõ omma hariligult iks esädse. Kas kiäki om ülepää kuuldnu mõnõst naiskuradist? Piiblist või löüdä mitmid hõelid naisi, nigu Iisebel, Delila ja Salome, a nä kõik omma luust-lihast inemise. Õigõl kuradil omma iks muna takan. Seo naissoost Madis, kiä nüüd Kadriorgu pässi, piät kül korgõmba järgu põrgulinõ olõma!

Madis või tõnõkõrd pühä kah olla, näütüses apostli Madis (Matteus), Jeesusõ jüngri, kiä arvada üte nelläst evangeeliumist kirjä pandse. Tõnõ Piibli-Madis (Mattis) oll niisamatõ Jeesusõ seldsiline, Juuda kotussõtäütjä, kedä katoligu kerigun miskiperäst joodikidõ kaitsjas peetäs. Pääle kõvva pummelungi võit sõs tuu lakatsi iist, kiä inämb jalgu alla ei võta, pallõlda: „Madis tulõ appi!”

Mi vabariigi sünnüpäiv om üteliidsi talvinõ madisõpäiv. Nüüd või ütelda, et ka madisõüllepäiv. Mõnõ meelest om vahtsõnõ riigi-imänd ilmakaemisõ kotsilt pallu vanamiilne, mõnõ meelest hoobis perädü vabamiilne. Kiä pidä tedä ülearvu teräväs, kiä tsipa pehmes. Madistamist saa tuu peräst küländ. Pääasi, et ei tulõs tõist madisõpäävä lahengut.

A Ülle või viil kõvva ülletä ja ütte hääd ülletüst omgi mi rahvale vajja.

Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda?

Rahvusromantika on ilus!

Sirvin-loen Hanno Ojalo ja Mati Õuna raamatut „Eestlased, rüütlid ja ristisõdijad. Muistne vabadusvõitlus 1206–1343”. Mahult õbluke, kuid sisult tummine teos võtab ladusalt kokku Eestimaal 13. ja 14. sajandil toimunud pöördelised sündmused. Hea kordamismaterjal ajaloo kontrolltööks. Sobib mäluvärskenduseks neilegi, kel kooliaastad ammu möödas.

Kogu tõde Muistsest vabadusvõitlusest sai mul selgeks juba 5. klassis. Siis tutvusin esimest korda ka Läti Henriku, Lembitu ja Kaupoga. Ülikoolis tuli teema uuesti läbi võtta, aga vahepeal oli „kogu tõde” muutunud. Õppejõud Anti Selart üritas tudengitest selle neetud rahvusromantika vanakuradi püha vee ja raudristiga välja ajada. „Ei olnud mingit Muistset vabadusvõitlust,” seletas ta. „Oli Liivimaa ristisõda.” Loengutes kõneles ta palju Riias ja selle ümber toimunust, puudutades Eesti sündmusi vaid põgusalt. Korraga sain teada, et polnud Läti Henrikut, oli lihtsalt kroonik Henrik. Lembitu polnud vägev kangelane ega Kaupo reeturlik vaenlane. Ka Jüriöö ülestõus olevat suht tähtsusetu sündmus, mis siinset eluolu eriti palju ei muutnud.

Kui 2012. aastal ilmus „Eesti ajaloo” II köide, mis käsitles keskaega, lahvatas avalikkuses suuremat sorti tüli vana ja uue kooli ajaloolaste vahel. Vaieldi, mis on siis ikkagi õigem, kas vaadata ajalugu nagu konn (rahvusliku mätta otsast) või nagu kurg (rahvusvahelise pilve pealt). Uue kooli pooldajad leiavad, et ajaloole kui teadusele ei tule rahvusromantilised vaatenurgad sugugi kasuks. Vana kool aga leiab, et traditsiooniline, eestikeskne ajalookäsitlus peab säilima.

„Eestlasi, rüütleid ja ristisõdijaid” lugedes tuli see tülikene jälle meelde. Ojalo ja Õun esitavad puhtalt vana kooli käsitluse, mis mõjub nagu mamma kootud villane kampsun. Natuke kare, aga annab sooja. Raamat pole kirjutatud range akadeemilise moodu järgi, vaid mõnusas, kohati isegi humoorikas stiilis. Kui uue kooli ajaloolased eelistavad pigem kontseptuaalset käsitlust ja esitavad ajalugu teemade kaupa, siis kõnealuses raamatus jutustatakse lugu. Seda puruvana, eestlaste jaoks kurvalt lõppenud lugu.

Pixabay

Tavaliselt paigutatakse Muistne vabadusvõitlus aastaisse 1208–1227, ent mingis mõttes võib suure sõja proloogiks pidada taanlaste sõjaretke Saaremaale 1206. aastal. Vallutajad tulid 16 laevaga, pardal kuningas Valdemar II, Lundi peapiiskop Sunesen ja Schleswigi piiskop Nicolaus. Saarlased olid aga südid ja taanlased löödi kiirelt tagasi. Paraku ei ole sellest retkest palju teada, kuid oletada võib, et taanlaste eesmärk oli Saaremaal püsivamalt kanda kinnitada, samal ajal ikka paganaid ristiusku pöörates.

Teine, hoopis kaalukam vaenuvägi ründas peagi lõunakaarest. 1208. aastal tungis orduvägi koos liitlastega Ugandisse ja aastaid kestnud taplus läkski lahti. Järgnesid teada-tuntud lahingud ja piiramised: madisepäeva lahing, Tallinna ja Tartu vallutamine, lõpuks Saaremaa alistumine. Ent vahele mahtusid ka paar eestlaste jaoks võidukamat sündmust: Ümera ja Lihula lahingud. Neist viimane on saanud ehk teenimatult vähe tähelepanu. Ümera võit saavutati tänapäeva Läti maadel, aga Lihula linnuse tagasivallutamine rootslastelt oli vabadusvõitlejate suurim kordaminek Eesti alal.

Jüriöö ülestõus on ses vabadusvõitluse loos eepiline epiloog. Päris viljatuks ja suisa tähtsusetuks seda kindlasti pidada ei saa, sest mälestus ülestõusust jäi rahva mällu hämmastavalt kauaks ning andis rahvale võitlusindu veel 20. sajandilgi. Seda paika Tallinnas, kus orduväed ja mässulised mõõku ristasid, nimetatakse tänini Sõjamäeks. Saaremaal hakati sarnast lahingupaika nimetama Kooljamägedeks.

Ristisõdijad hõivasid uusi maid, tapsid kohalikku rahvast, röövisid, rüüstasid ja vägistasid. Kuidas nad oma tegevust õigustasid? Kõik see toimus ju isa, poja ja püha vaimu nimel! Paganate hinged oli vaja ristimise kaudu päästa igavesest põrgutulest. Ristirüütlid ei tulnud mitte vallutama, vaid vabastama! Sama liiki ettekäänet kasutab ukrainlaste tapmisel ka Putin. Ei ole miskit uut siin päikese all.

Muide, käsitleda Läti Henriku Liivimaa kroonikat Muistse vabadusvõitluse peamise allikana on umbes sama, kui tugineda Ukraina sõja kirjeldamisel mõne putinistliku sõjablogija kirjutistele. Henrikut ei saa kindlasti lõpuni usaldada, kuid paremat kroonikat, mis tollaseid sündmusi nii põhjalikult avaks, pole kuskilt võtta. Eeldame, et vähemalt pool tema jutust on siiski tõsi.

Aga kumb siin ikkagi toimus: Muistne vabadusvõitlus või Liivimaa ristisõda? Kas ugandlased, harjulased, virulased ja saarlased ei võidelnud vabaduse eest? Võitlesid küll, ehkki oma ühist riiki neil veel polnud. Kas sakslased, taanlased ja nende kohalikud liitlased pidasid ristisõda? Muidugi pidasid. 12.–13. sajandil olid ristiretked kõikvõimalike „paganate” ehk mittekristlaste vastu väga populaarsed.

Samas pole mõtet vaielda selle üle, milline nimetus oleks õigem, tõesem või täpsem. Muistne vabadusvõitlus oli osa Liivimaa ristisõjast. Loogiline! Kohtuotsus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu.

Jah, vahest ongi Muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus liialt romantiseeritud. Tore ju. Mis oleks ajalugu ilma romantikata? Ainult üks vereplekiline arvude ja faktide jada. Ajalugu kui teadusharu ei salli romantikat, seda liigset tundelisust. Samas on ajalugu sõna otseses mõttes aja lugu. Loo juurde kuuluvad ilustused, liialdused, subjektiivsed vaatenurgad. Ka kõige kaugem minevik nõuab endiselt uurimist, mõtestamist ja tähenduste loomist. Rahvusromantiline vaade on üks viis, kuidas olnut mõista ja meeles hoida.

Aga Lembitul on sellest nagunii ükskõik.

Millal oli Eestis hea elada?

Rahulolematus ei vii edasi

Teile esineb vinguviiulite orkester!

Elu on läinud väga kalliks. Toit, ravimid, teenused, elekter, kütus, eluase, maksud... Eesti on täis röövleid, kes armutult rüüstavad tavakodaniku rahakotti. Kogu selle kaabakabande eesotsas on muidugi valitsus.

Palgad on väikesed. Pensionid on väikesed. Sotsiaaltoetused on väikesed. Vaesest ei hooli siin riigis keegi.

Arsti juurde ei pääse. Järjekorrad on pikad. Ennem sured maha, kui abi saad. Ja kui arstile pääsedki, pead ravi eest ikka peale maksma.

Ebavõrdsus on suur. Tallinnas elavad rikkurid, Tartus keskklass, aga mujal peavad inimesed sente veeretama ja juurikaid närima.

Pole siis ka ime, et lapsi jääb aina vähemaks. Vanu on palju rohkem kui noori. Eesti rahvas on välja suremas. Metsad raiutakse kah viimseni maha. 

Kõik on pekkis, riik on põhjas!

Rahvas aplodeerib maruliselt.

Olgu, aga kui Eestis on praegu halb elada (ja aina halvemaks läheb), siis millal oli viimati hea aeg? Enne koroonat? Kahetuhandendatel? Pätsi ajal? Või enne Muistset vabadusvõitlust?

Mulle ei meenu Eesti lähiajaloost ühtki perioodi, kui kogu rahvas oleks üheskoos õhanud: jah, Eestis on nüüd tõesti hea elu, lausa paradiis! Midagi sellist pole olnud ja ei tule ka, sest kellelgi on alati halb. Kes kaotab töö, kes tervise, kes lähedase inimese – isiklik kogemus mõjutab seda, kuidas tunnetatakse aega enda ümber. Kõige tulisemalt sõimavad riiki need, kes jäänud elu hammasrataste vahele. Need, kellel on raske, ei tantsi kunagi lillede ja liblikate keskel.

Muidugi on igaühel õigus olla kriitiline ja nõuda rohkem. Eesti riik on alati vigane, vajab üha putitamist. Kui kuskilt miski korda saab, hakkab juba teisest servast lagunema. Eesti riigi sümboliks on Auvere elektrijaam: remonditakse kogu aeg, aga töötab harva. No mida teha?

Sageli öeldakse, et rahulolematus viib edasi. Vaidlen vastu! Kui kõike, sealhulgas oma riiki, ainult kriitiliselt vaadata, siis jäävadki silma peamiselt vead ja puudused. Paraku on rahulolematus eestlastel nii sügaval veres (vist musta leivaga sisse söödud), et oskus olevikku märgata ja nautida jääb nõrgaks või kaob sootuks.

„Alati saab paremini!” sisendatakse meile juba maast-madalast. Aga on see tõesti nii? Äkki ei saagi paremini? Võib-olla on Eesti riigil ja eesti rahval võimete lagi käes? Ükski maratoonar ei jookse iga aastaga aina kiiremini, ükski kõrgushüppaja ei alista pidevalt uusi kõrgusi. Piir tuleb ette. Kas riigile siis loodusseadused ei kehtigi?

Võib juhtuda, et me ei saa enam palju rikkamaks. Ei saa targemakski. See, mis 35 vabaduseaasta jooksul saavutatud, jääb Eesti laeks. Rahulolematus ei aita edasi minna, vaid süvendab hoopis rahvuslikku alaväärsuskompleksi. Inimene, kes pole endaga üldse rahul, vajub kibestumise mülkasse. Kodanik, kes pole oma riigiga üldse rahul, niisamuti. Kibestumus ei lase aga selgelt mõelda, ei jäta ruumigi optimismile. Helgema tuleviku loomisel on viimane komponent lausa hädavajalik.

Ent rahulolematuse kõrval on veel üks tee. Leppida puudustega, mida kõrvaldada ei õnnestu ning suunata kogu energia ja tähelepanu oma tugevate külgede arendamisele. Eesti on ju kümnevõistlejate maa – kui kuulitõuge ja tõkkejooks kohe üldse ei lähe, siis treenime rohkem kaugushüpet ja odaviset!

Mis kõige tähtsam: tuleb olla loominguline. Riik – nagu ka lihtkodanik – ei tohi kinni jääda kulunud mallidesse, vaid julgelt midagi uut proovida, midagi teistsugust katsetada. Kui ei kulge nii, äkki kulgeb naa? Poliitik, kes kuulutab, et mingeid eksperimente riigivalitsemises olla ei tohi, paneb lukku ka riigi arengu, lükkab tõkkepuu parema tuleviku ette. Eksperimenteerima peab, isegi kui see ei anna kohe tulemust. Ka e-riik oli üks suur eksperiment, millest kujunes Eesti suurim edulugu. Mis on siis lõpuks mõistlikum: kas jääda oma vanade murede otsa halama või katsuda leida uusi ja julgeid lahendusi?

Pixabay

Võtame vahelduseks mustad prillid eest ja vaatame Eestit ka läbi roosade prillide.

Eesti on väike! See on hüve, mida kiputakse tugevalt alahindama. Tallinnast Tartusse saab paari tunniga, loodusesse võib jõuda mõnekümne minutiga ja ka väiksemas kohas elades pole vahemaad mingi takistus. Eestis on võimalik ühendada linnaelu ja loodus viisil, mis on paljudes Euroopa suurlinnades palju keerulisem või lausa võimatu. Loodus on alati lähedal. Metsad, rabad, meri, järved ja saared on osa igapäevasest elust. Seda rikkust ei saa rahasse arvestada.

Eesti on digiriik! See on me riigikese üks tugevamaid eeliseid. Suur osa riigiasju saab tehtud kodunt lahkumata: maksud, allkirjad, ettevõtlus, retseptid, valimised, registrid.

Eesti on turvaline! Kuritegevus ei ole siin sellisel tasemel, et inimene peaks oma liikumist või käitumist selle järgi planeerima. Ei mingeid gänge ega mafioososid. Veel olulisemad on tõhus õigusriik ja institutsionaalne turvatunne: korruptsioonitase on madal, politsei ja kohtud töötavad erapooletult.

Eesti on ettevõtjasõbralik! Väikeses riigis saab hea ideega kiiresti nähtavaks ja rahastajateni jõudmine on lihtsam kui suures riigis. Turg on küll väike, aga kliendid lojaalsed.

Eesti haridus on väga hea! Meie koolisüsteem toimib rahvusvahelises võrdluses lausa suurepäraselt. PISA tulemused on Euroopa (ka maailma) tipus ning rahva digioskused igati korralikul tasemel.

Eesti kultuur on rikas! Pisirahva kohta on meil väga tugev kirjandus- ja keeleruum. Hulgaliselt andekaid kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid – ei jõua kõiki ära kiitagi. Muidugi on meil imelised laulu- ja tantsupeod ning mitmekesine pärimuskultuur kamast triibuseelikuni. Eestlased on muuhulgas silmapaistev teatri- ja muuseumirahvas.

Eesti on imeline koht omaette olemiseks! See on üks Eesti suurimaid elukvaliteedi näitajaid. Lausa luksus. Kui tahad nädalavahetusel inimestest eemale saada, ei ole selleks vaja lennata kuu peale. Samas saad – kui soovid – nautida ka mõnusat linnamelu.

Jah, Eestis on just praegu hea elada.

Patustagem, sest pekstakse niikuinii!

Artur Alliksaar kui eesti luule Prometheus ja Terminaator

Koolnuid roomab Toonela poole.

Kooridena koonduvad nad roostevees jõgede koolmeile

ja lahustuvad soovulmade suures hoovuses.

Heroodes loob oode ja paroodiaid.

Ta kirjutab nooruse verega.

Ta kirjutab noorusulmade verega.

Ta kirjutab looklevale taevale.

Kuuekümnendatel andsid eesti luulevallale kuju kolm põrutavat sündmust: kassetipõlvkonna sünd, Betti Alveri tagasitulek ning Artur Alliksaare surm ja ülestõusmine. „Noorte autorite” sarjas ilmus 1962–1968 kokku viis kassetitäit luulekogusid. Teiste seas astusid kirjandusse Paul-Eerik Rummo, Mats Traat, Enn Vetemaa, Aleksander Suuman, Jaan Kaplinski, Viivi Luik, Hando Runnel, Ly Seppel, Andres Ehin, Nikolai Baturin, Jüri Tuulik ja Leelo Tungal. Pikka aega vaikinud – õigemini vaikima sunnitud – eestiaegse luuletaja Alveri „Tähetund” oli 1966. aastal ilmudes paras sensatsioon. Legendi järgi olevat kogu tiraaž ühe päevaga maha müüdud. Alliksaar lahkus siit ilmast sama aasta lõikuskuul. Aga mitte jäädavalt. Peagi tuli ta tagasi.

On arvutult taevaid.

Alati suletuks jäävaid.

Nende all on paljulubavaid lootusi.

On üksainus põrgu.

Alati ja kõikidele avatud.

Tema valikkogu „Olematus võiks ju ka olemata olla” anti Loomingu Raamatukogu sarjas välja 1968, koostajaks Paul-Eerik Rummo. Uus, parandatud ja täiendatud väljaanne jõudis lugejateni alles mullu. Mõlemad väljaanded olid menukad. Oma eluajal ei lastudki Alliksaarel luulekogusid ilmutada. Isegi veidi pehmemal sulaajal jäi ta punavõimurite jaoks soovimatuks isikuks.

Sa olid suur jõud, ja need, kes sind lämmatasid, ei pingutanud ilmaaegu.

Sa olid julgus, ja need, kes sind laimasid, tegid oma lurjusetööd laitmatult.

Sa olid suur otsus, ja need, kes ihkasid su otsa,

ei olnudki nii lollid, nagu esimesel pilgul pidanuks paistma.

Sa olid määratu mõistatus (see on ilusaim imedest),

ja need, kes määrasid su hukkuma, ei lasknud noal vääratada.

Sa olid parim paratamatusist.

Seitsmekümnendate hakul avaldatud kirjanike liidu almanahhi „Sirvilauad” pääsesid samuti mõned Alliksaare luuletused, ehkki ametlikult tal sellesse tähtsasse tsunfti astuda ei lubatud. Tähelepanu väärib, et raamatu lõpust võib leida kõigi kogumikus esindatud autorite eluloonupukesed, kuid Alliksaare elulugu puudub. Ikka seetõttu, et ilmasõjas pidi ta sõdima sakslaste poolel ning hiljem saatsid venelased ta selle eest aastateks vangilaagrisse. Niisugust meest ei tohtinud olemas ollagi.

Me jälitame iseenda tõelist nägu ja põgeneme hetkel, kui ta leiame.

Oleviku jaoks elame tulevikus, tuleviku jaoks minevikus ja mineviku jaoks olevikus.

Aga ta oli olemas! Teda tunti, teda loeti. Eelnimetet kassetipõlvkonna liikmed pidasid teda oma vaimseks isaks. Boheemlaste kuningas, poeetide titaan. Prometheus, kes varastas jumalate tagant taevase tule ning kinkis selle inimsoole. Luule tegi Alliksaare surematuks. Või vähemalt raskesti hävitatavaks nagu Terminaatori.

Ma lõpmata kaugele loovin,

sest öö on nii merine.

Mis saabub ja mida ma soovin,

on jubedalt erinev.

Riimide kõrval põlistas ta paberile ka hulga vabavärsse. Siinkohal pole mõtet targutada teemal, kas vabavärsiline luule on ikka päris ja ehtne ja õige. Rahvas, kes muidu vabadust armastab, pole vabu värsse kunagi täiesti omaks võtnud. Ent Alliksaare kestev kuulsus näitab, et talle on tehtud erand. Kui kleepida tema loomingu külge sihukesed sildid nagu „epigramlik”, „absurd”, „sürrealism” või „kalambuur”, jääb palju olulist märkamata. Sildid ei selgita, vaid varjavad.

Jumaldatakse mustjuhuslikke vorme, mida iga päev ollakse

valmis purustama, oskamata kriipsugi asemele luua.

Mesilased sumisevad mõranenud aknaklaasidel ja nõeluvad sokke.

Poolpaljas pihl mingib end punaseks, et ligi meelitada kohevate kukrutega leevikesi.

Alliksaare luule on mõistuslik ja nii see peabki jääma. Iga mõistatus ei nõua lahendust. Luule, mis võinuks ka olemata olla, lihtsalt on. Mina tunnetan Alliksaares tugevat eneseirooniat, aiman leppimatust ebaõiglusega, haistan vankumatut tahtmist kasvada saatusest suuremaks. Tema luuletused, eriti ulmelisem ja ulmalisem jagu, kestavad üle aegade kui sähvatused poeedi mikrokosmosest, kust ei puudu küll äng ja lootusetus, kuid on ruumi ka usule paremusse. Mõni teine lugeja loeb sealt ehk midagi hoopis muud. Loeb autori välja, loeb ennast sisse. Nii toimibki hea luule võlujõud.

Prometheus on hädas tulega, mille ta riisus.

Põletushaavad on kole kibedad ja paranevad aeglaselt.

Keerub tuleb ja pühib tiivaga koldeesist.

Ta naeratused on nagu iilinaelad alasti naeriväljadel.

Alliksaar polnud kindlasti sentimentalist. Ainult mentalist. Kahtlemata ka pullivend, võrukael ja masuurikas, va juurikas. Talle meeldis sõnadega-mõtetega mängida. Sõnad pole ju ainult söömiseks, vaid ka žongleerimiseks. Ses mõttes on sõnad täpselt nagu õunad. Muidugi saab sõnadest keeta ka mõnusat moosi, mida mee asemel mokale määrida.

Linde on tarku ja tobedaid.

Part läheb mardikatest rasva, aga jaanalind jaaguariliha ei ihale.

Urbadest pole urbaniseerumisel vähimatki kasu.

Palju tõhusam on tellida tuba hotelli.

Tuba, milles on nii palju kelli, et aega on küllalt ja jääb ülegi.

Alliksaart tundnud Leo Metsar kirjutab: „Kui aga reaalsus muutub košmaarseks unenäoks, siis tuleb luua intuitsiooni ja mõttekujutuse abil poeetiline maailm, mis on reaalne ja kindel.” Inimene, kes pole kunagi olnud looja, võib seda lauset lugedes segadusse sattuda. Kuidas saab ainult ettekujutusele rajatud maailm olla kindel? Kas selline omaenda mõtteist kasvav ja toituv universum pole mitte labane hallutsinatsioon? Tjah, luule ning luulu vaheline piir ongi käänuline ja valveta. Ometi ei maksa ettekujutuse jõudu kunagi alavääristada. See, mis toimub looja vaimusilmas, ongi tema tegelikkus. See on tõeline! Kui ümbritsev maailm on kuri, tuleb luua parem maailm iseenda sisse.

Tõttan põlvitama nõlvul täis Tõdede tõrvikuid.

Võlvina kerkivad nad mu kohal.

Kõik kujuteldav on loomulik ja reaalne.

Sõna kõnnib kitsena mu kannul.

Lasen Leo Metsaril jätkata: „Nendes suurtes sinihallides silmades peegeldus tema sisemaailm, kus elasid kõrvuti lüüriline luuletaja, filosoof, erudiit ja väike vallatu poiss. Seesama vallatu klassivend, kes esitas kord esimeses klassis joonistusõpetajale pildi: inimene magab ja on oma varju endale tekiks peale võtnud, et päike ei kõrvetaks.”

Usun imelikule ilmekslikkusele vaatamata.

Usun kurvastuseta. Usun arvestuseta.

Usun halastamatult. Usun alistamatult.

Usun uskumisvahendeid valimata.

Usun – näinuna õnne silmi.

Ilmsi nagu ilmutust.

Magnific

Kõik tsitaadid pärinevad raamatust „Olematus võiks ju ka olemata olla” (2025).

Kas barbaarsust saab välja juurida?

Moraal antropoloogilisest seisukohast – alati erinev, kõikjal sama

Mõnd pähklit võib lõpmatuseni pureda, ilma et keegi suudaks seda päriselt katki hammustada. Saatanlikke küsimusi, mis teadmistenäljas inimlooma erutavad ja paeluvad, jagub küllaga. Mis on elu mõte? Mis on hing? Miks me näeme unenägusid? Kas ajas on võimalik rännata? Milleks on maailmas kurjus? Kas surm on täielik lõpp? Jne. Jne.

Pole hullu, kui kõiki rahuldav vastus selgumata jääb. Elu ikka elatakse ja tegusid tehakse, olenemata sellest, miks või kuidas see toimub. Aga kui suurte vaidluste rambivalgusse satub moraal ja väärtushinnangud, läheb lausa põrgu lahti. Moraalifilosoofia opereerib praktiliste küsimustega, mille võimalikud vastused ei pruugi olla „ohutud“. Moraalialased otsused kujundavad inimest ja kogu ühiskonda ning seega ei jää keegi neist puutumata.

Moraali kõige olulisem, võib-olla ainus eesmärk – see, millelt ei tohiks kõlblusest ja kõlvatusest rääkides hetkekski kõrvale vaadata – on inimese igakülgne heaolu. Kui inimene elaks nagu metsloom, poleks tal põhjust „õigest“ ja „väärast“ käitumisest rääkidagi. Kannatuste vähendamine ning humaansema elukeskkonna loomine peaks olema iga inimese püha siht.

Humanismi peamine häda on selles, et erinevusi käsitletakse kui miskit loomulikku, paratamatut, muutmatut. Isikud on erinevad, rahvad on erinevad, riigid on erinevad, kombed on erinevad. Nii see on, muuta ei anna midagi. Ent tihtipeale pole erinevus muud kui pinnavirvendus, mis peidab universaalset sisu. „Meil“ jääb vajaka aega, huvi ja tahtmist, et süüvida „nende“ tegemistesse ja mõtteisse. Iga inimene on võõras ja meist üüratult erinev, kui me teda ei tunne, aga kui pisut tutvust sobitada, selgub ehk vastupidine. Sama lugu on kultuuridega.

Erinevused võivad olla eemaletõukavad. Mõnikord näib, et kahe erineva kultuuri esindajad ei olegi võimelised teineteist mõistma, sest midagi läheb tõlkes kaotsi. Võõra keele äraõppimine on käkitegu, hoopis raskem, aga ka olulisem on pääseda keele taha, et näha ja mõista võõra kultuuri olemust. Ega siis asjata õpita keelt ja kultuuri samaaegselt.

Magnific

Kui oleme juba keele taha tunginud, võime tabada silmatorkavaid sarnasusi enda kultuuriga. Antropoloog Ruth Benedict kirjeldas oma raamatus „Kultuurimustrid” Paapua Uus-Guineas elavat dobu rahvast, kes paistab silma oma paranoilise käitumisega. Iga dobu näeb oma naabris automaatselt vaenlast, kes püüab talle igal võimalusel käru keerata. Selles väikeses eraldatud ühiskonnas valitsevad usaldamatus ja õelus, ebausk ja maagia.

End tsiviliseerituks ja harituks arvav inimene võib dobusid päris tobudeks pidada, kuid paranoia pole ju midagi seninägematut ka Euroopas, ei minevikus ega olevikus. Meenutagem näiteks 16.-17. sajandil möllanud nõiahüsteeriat, mis viis tuleriidale või võlla kümneid tuhandeid inimesi. Ka moodsas ühiskonnas levinud ksenofoobia, homofoobia, rassism, misogüünia ja antisemitism (oh mis uhked nimed!) on ju paranoia eriilmelised harud. Küllap peab ka juhuslik dobu seda kahvanägu, kes mustanahalisi silmaotsaski ei salli, üsna veidraks isendiks.

Või võtame inuitid. Kui inuit jääb nii vanaks, et ei suuda enam oma rahvaga koos parematele jahimaadele liikuda, siis võivad lapsed ta ära kägistada. Tänapäeval seda mõistagi enam ei tehta, kuid varasemalt oli tegemist levinud praktikaga, mis polnud inuittide jaoks põrmugi ebamoraalne, pigem vastupidi. Vanuritapp on ehk pealtnäha võigas, kuid samas on surmaabi (eutanaasia) lubatud mitmes moodsas riigiski, nagu Holland, Belgia, Kanada, Kolumbia, Austraalia ja Uus-Meremaa. Abistatud enesetapp on lubatud teiste seas Saksamaal ja Šveitsis. Ka Eestis vaieldakse aeg-ajalt halastussurma seadustamise üle. Ühed riigid peavad seda moraalseks, teised (veel) mitte. Kus on tõde?

Kehapositiivsuse petuskeem

Olla (endaga rahul) või mitte olla?

Iga keha väärib austust. Iga inimene on ilus. Aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Aktsepteeri teisi sellisena, nagu nad on. Inimese väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta välja näeb.

Need kehapositiivsuse põhimõtted kõlavad igati elutervelt, kas pole? Kehapositiivsus on normatiivne mõttelaad, kullakarva ettekirjutus, mis sätestab, kuidas ühiskond peaks toimima. Ometi laiutab ideaalide ja tegelikkuse vahel kuristik. Võõrast inimest kohates kujuneb esimene arvamus temast ikka väliste joonte põhjal. Ka sotsiaalpsühholoogilised uuringud kinnitavad, et välimus on lausa ülitähtis, et jätta endast head muljet.

Atraktiivse väljanägemisega inimesi hinnatakse sageli pädevamaks, usaldusväärsemaks ja lihtsalt meeldivamaks. Seda võiks nimetada halo-efektiks. Hea välimus annab hea aura. Samuti on uuringud korduvalt kinnitanud, et kehakaal, nahavärv, riietus ja muud välised tunnused mõjutavad tervet elukäiku: kas inimene saab soovitud töökoha, kas ta leiab endale sobiva partneri, kas tal on kogukonnas autoriteeti jne.

"Koletised" peavad rohkem pingutama, et ihaldatud eesmärgini jõuda. "Kaunitarid" saavad kergemalt läbi. Kauba üle otsustatakse pakendi järgi, nii on see alati olnud. Iluideaalid võivad kultuuriti küll suurel määral erineda ja ajas ka muutuda, ent ei kao kuhugi. Kollektiiv määrab, kuidas indiviid peab välja nägema ja häda talle, kui ta taevalikust ideaalist irdub! Õieti saavad ideaalile vastata vaid vähesed, kuid egas seetõttu täiuse latti allapoole lasta.

Ka inimesed ise on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Küll on nina liiga suur või hambad liiga pikad, jalad liiga kõverad või kael liiga lühike. Naised tahavad endale ikka suuremaid rindu ja mehed suuremat peenist. (Tunnistan ausalt: mina ei taha. Olen oma mõõtudega rahul!)

Magnific

Ja muidugi see kehakaal. Kehamassiindeksi ahtasse ringi on paljudel meist keeruline mahtuda. Ülekilod muudkui kogunevad – hea, kui vahel mõnest lahti saad. Teised on enda meelest jälle liiga kõhnad, no ei tule liha kuidagi luude peale.

Ehkki avalikes aruteludes kipub fookus nihkuma just "paksude-kõhnade" küsimusele, ei keskendu kehapositiivsus üksnes kaalule. Teemad, mida kehapositiivsuse raames käsitelda, on mitmekesised: kehakuju ja kasv, puuded ja kroonilised haigused, armid, põletusjäljed ja amputatsioonid, nahahaigused, vananemisega seotud muutused, sünnitusjärgsed muutused. Ent kehakaal on omadus, mida vähemalt teoreetiliselt peaks saama kontrollida ning sellest küljest on kehapositiivset mõtlemist ka lihtne rünnata. Ise söövad ennast paksuks ja siis veel hõiskavad, et suured inimesed on ilusad!

Alles hiljuti tõid Tervise Arengu Instituudi teadlased avalikkuse ette uuringu, millest selgub kurb tõde: ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed kulud – arstivisiidid, ravimid ja haigusrahad – neelavad enam kui 100 miljonit. Ülemäärasest kehakaalust tingitud hädade ravimiseks kulub ligi kümnendik kogu tervishoiule eraldatud rahadest.

Nende teadmiste taustal peab tunnistama: ülekaal on tõsine terviserisk, mitte uus iluideaal. Paraku on kilode allavõtmine ja normaalkaalus püsimine Heraklese ülesanded. Paljud üritavad, kuid sihile jõuavad vähesed.

Aga oh imet, nüüdseks on maa peale laskunud kõikide paksude päästeingel, kõikvõimas Ozempic. Selle imerohu tohutu populaarsus lööb hiiglasliku mõra kehapositiivsuse vundamenti. Tegelikult ei taha ju keegi olla paks. Kui on võimalik vähese vaevaga (ehkki mõningate riskidega) kaal kontrolli alla saada, siis haaratakse võimalusest igal juhul kinni.

Riburadapidi lisandub turule üha uusi ravimeid, mis aitavad ihust liigset rasva välja pigistada. See muidugi ei tähenda, et ülekaalumure on nüüd igaveseks lahendatud. Ükski rohi ei anna tulemust, kui inimene seejuures oma elu- ja mõtteviisi ei muuda. Kehapositiivsed loosungid hoopis takistavad uue ja parema minani jõudmist.

Kas kehapositiivne mõtlemine on siis pettus? Ei, seda mitte. Kehapositiivsus tähendab leppimist. Mu keha on praegu selline ja muuta ei anna midagi. Samas ei tohi nõnda mõeldes sattuda allaandmisrežiimile. Positiivne suhtumine oma kehasse tähendab muuhulgas enda eest hoolitsemist.

Ikka tasub end siit-sealt kohendada ja klattida, kuid totaalne rahulolematus oma keha, oma vaimu templiga tekitab asjatut muret ja meelehärmi. Väikesed vead teevadki inimese ainulaadseks, või mis?

Samal teemal:

Kaunitarist saab koletis

Jutusta mulle, oh muusa, sest sangarist, vaevades vaprast, kes kaua eksles teel!

„Odüsseia”. Miks see 2700 aasta vanune lugu inimesi ikka veel kõnetab?

Trooja sõda kestis kümme aastat, sama kaua kulus Odysseusel koju jõudmiseks. Homeros lõi tema seiklusi kirjeldava monumentaalse jutustuse, õigemini lugulaulu, juba 7. sajandil enne meie aega. Ei saa öelda, et ta pani „Odüsseia” kirja, sest tema tegelikust kirjaoskusest pole kellelgi aimu. Pärimuse järgi olevat ta lausa pime olnud. „Odüsseia”, nagu ka sellele eelnev „Ilias” levisid umbes sajandi jooksul suust-suhu ja kõrvast-kõrva. (Laulikutel pidi ikka pagana hea mälu olema!) Ateena valitseja Peisistratose käsul jäädvustati eepos lõpuks papüürusele ning sestsaati tunneb Odysseuse fantastilist lugu kogu haritud maailm.

Juba antiikajal oli Homeros Kreekas väga populaarne, tema teoseid kanti ette olümpiamängudel, tsiteeriti kõnedes ning õpiti koolis. „Odüsseia” koosneb 12 000 värsist, mis on jaotatud 24 lauluks. (Võrdluseks: „Kalevipojast” leiab 19 000 värssi ja 20 lugu.) On, mida lugeda ja millest õppust võtta.

Nüüd on Odysseus tagasi, lausa kahes versioonis: paljukiidetud-paljulaidetud kinofilmina (režissöör Christopher Nolan) ning setukeelse rokkmuusikalina (lavastaja Elina Pähklimägi, libreto Kauksi Ülle, muusika Matis Leima). Filmi-Odysseusel on Matt Damoni ja teatri-Odysseusel Ago Sootsi nägu. „Seto Odüsseia” seltskond jõudis oma tõlgendusega Nolanist ettegi, sest nende tükk esietendus juba eelmisel suvel.

Kuidas ikkagi juhtus, et need kaks suurt „Odüsseiat” sattusid korraga publikut hullutama? Küllap mingi igatsus õhus heljub ja südameid pitsitab. Igatsus rahu järele. Inimesed ootavad, et sõjatuli ükskord kustuks. Lõplikult. Mitte ainult Ukrainas, Lähis-Idas ja Aafrikas. Meedias peetakse juba ei-tea-mitmendat aastat kultuurisõdu, mille rindejoon sentimeetritki paigast ei nihku ja millesse paraku tõmmati ka filmi-„Odüsseia”. Ühelt poolt lennutavad mürgiseid nooli vabameelsed ja teisel pool välgutavad teravaid mõõku vanameelsed. Moodne Odysseuse saaga polevat piisavalt progressiivne, samas aga – liiga woke. Rahu palun! Pange relvad ometi maha! Aga ühed ei saa ja teised ei taha. Nii need sõjad kestavad.

Odysseus ja sireenid

„Odüsseia” hoiatab: isegi kui sõda jõuab lõpule, ootavad ees uued kannatused. Sõda muudab maid ja inimesi. Odysseus pole naastes enam sama mees, kes sõtta minnes. Ootamatult käänulisest koduteest saab ühtlasi rännak iseenda sisemusse. Sõja lõpp toob rahu maale, aga röövib rahu hingest: mälestused lahingutest jäävad ka siis, kui mõõgad vaikivad. Kodu vilgub kauguses kui täht, mis juhib edasi ka kõige süngemal ööl, ent jääb ometi kättesaamatuks.

Kahetsus, kõhklused. Kas ükski võit on väärt kaotatud kaaslasi ja kadunud aastaid? Karta ei tule ainult torme ja koletisi. Mis juhtub, kui koju jõudes ei tunne lähedased meest enam ära?

Odysseus eksib, kannatab ja kaotab korduvalt jalgealuse, kuid need põrgulikud katsumused õpetavad talle, et tõeline vaprus ei seisne üksnes vaenlase alistamises, vaid suutlikkuses jääda truuks oma põhimõtetele. Ükski nõid, sireen ega koll ei suuda meest murda, kui ta püsib meelekindlana ning kasutab jõu kõrval ka mõistust. Koduteest saab eneseleidmise teekond, kus rahu jõuab südamesse alles pärast sisemiste tormide vaibumist. See võtab aega. Aga kes annab aega?

Pole vahet, kas etendada Odysseuse lugu setu, inglise, ukraina või hiina keeles. Me kõik igatseme, loodame, unistame, pettume ja muretseme ühtmoodi. Näpi savitahvlit või nutitelefoni, sõida eesli või autoga – inimene muutub sajanditega vähe. Niikaua, kui möllavad mistahes sõjad, püsib ka igatsus rahu järele.

Odysseus on mees, kes kaotas peaaegu kõik, aga jõudis lõpuks sinna, kus on tema päris õige koht. Vat selliseid lugusid me praegu vajamegi.

Kutt, leia endale naine, kes ootaks sind koju nagu Penelope!

Üks rätsep tuli Rasinast, tirallallaa!

Varjutamine teeb meistriks

Iga mees on oma saatuse sepik. Vabandust – ikka sepp! Ennevanasti ei liikunud ilma sepa nõu ja osavuseta ükski vanker, ei kerkinud ükski müür, ei käinud ükski kell. Jah, kellas- ja kullassepad on endiselt alles, pimedast nurgatagusest võib leida isegi mõne kingsepa, aga üldiselt on tänapäeval tõeliste seppadega kehvasti. Ainult sule- ja soss-seppi tekib muudkui juurde.

Sepp on puhas soome-ugri sõna, mis esineb seetõttu ka meie sugulaskeeltes: seppä (soome, vadja), siepa (liivi), čeahppi (saami). Sepa rööptähendus on muidugi „meister”. Aga meister – see on juba alamsaksakeelne sõna, mis jõudis eesti keelde keskajal. Meister/mester tähendab nii õpetatud meest kui ka isandat. Ladina magister on meistri otsene sugulane. Magistrikraadiga meister on seega topeltkõva sepp.

Ent sepal on teinegi, kulinaarne tähendus. Mõnel pool Eestis on sepaks nimetatud pärmi. Sellega on lahendatud ka sepiku ehk jämedast nisujahust valmistatud leiva päritolu küsimus. Võrumaal öeldakse pea iga pärmi sisaldava küpsetise kohta sepäline. (Sepp süü sepälist.)

Pixabay

Paraku rikub sirge seppade rea üks kõverik isend: rätsep. Imestasin juba lapsena, miks puusepp, raudsepp, klaassepp, lukksepp, pottsepp ja plekksepp nõuavad kaht P-d, aga rätsep lepib üheainsaga. Miks ta ei võiks olla rätsepp?

Rätsepa aluseks on rootsi skräddare (hääldatakse skreedare). Mis hea pärast õmblusmeistri nimetus rootslastelt laenati, jääb mõistatuseks. Saksa ja vene olid ju lähemal, vanarahvas oleks võinud teha nende põhjal oma mugandused: näiteks snaider või partnoi. Võeti aga vaene skräddare, mis laasiti ja lõhuti nii ära, et ei jäänud järele muud kui „rät” ning tagatipuks pisteti ugrimugri „sep” otsa.

Niisiis on rätsep üks vilets frankensteinliku eksperimendi tulemus. Miskipärast ei tulnud vanad eestlased selle pealegi, et rõivaste õmblejat lihtsalt rõivassepaks kutsuda.

Muide, rõivas on põline läänemeresoome sõna, mis tähendas algselt linakimpu.

Loe ka seda:

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Me sündisime karnevalikuljuste saatel

Pillerkaaride planeedil, Simmani saarel, Tramburai tänaval. Paraaditrummide, džinnide-rummide, karabarasummide vahel. Kvartettide-konfettide seas, lühtrite-litrite reas.

Pärast sündi (enne surma) tulgu trall. Naps ja kukerpall! Milleks surra, kui pole küllalt elatud, küllalt valatud, küllalt karatud? Üllalt varatud, aga varaga üllatud. Maha salatud, maha süllatud. Milleks ometigi? Astu aga ligi!

Valla värav, kroomit, särav. Kasest? Vasest! Rahvas kärav oodat juba varavalgest, varamustast, varapruunist. Siin on kõik (vist).

On kõigile! Kõigeks. Kõigest! Vähem ei saa, ainult kõik. Kõik vembud ja tembud, kõik killud ja pullid. Oh velled, me pralled ja õlled, me lõbud ja läbud on armsad kui moosirullid!

Me tobud ja tabud on surnud. Kuid leegid ja janud ei kustu. Võitleme vaikuse vastu! Lisa kisa, lisa lärmi, suhkrut, siirupit ja pärmi!

Oi, kui ilus oled sina, viinasilm ja viinanina! Kuldsed pandlad, põlvikud, kuldsed maisitõlvikud. Puudlid, nuudlid läbisegi. Kesse meile häbi tegi? Kaine aru juurde jäi Karksi karskusseltsi täi.

Maha kommud, natsid! Siin on ehe kõik. Ehe on ehe, lohe on lohe, kohe on kohe. Eriti mahe.

Matsid, olge matsid! Täitke tantsuplatsid!

Nii käib melu me maasikamaal. Kas tühjaks jääda võib pidusaal! Täida pits. Ei, pokaal!

Oi, veel elus oled sina, viinasilm ja viinanina!

Voola, valus õnnetina! Pitsid, patsid, sitsid, satsid. Rokokoo ja ohohoo! Joobu, jobu, joo!

Las need pärlid tärisevad, las need keeled värisevad! Wunderbar! Jettebroo!

Miski pole sõõmust maitsvam. Miski pole rõõmust... kaitsvam? Kõlista, kulista, kosuta ihu! Vilista, tulista, polkarit vihu! Miski pole õnnest õigem.

Pole lihtsam ega ehtsam. Homme – mis? Sõge sõna. Aga täna? Hõkk...! Tänasest tähti ja tädisid täname.

Ükski päev pole tähtsam kui tänane.

Etüüdid leedopühade helenduses

Kakrad, konnad, käod ja karaskid...

Suvine päevakäänak. Jaanipäev. Jaan on õieti Johannese järglane. Johannes tähendab juutide keeli „jumal on armuline”. Saares ja Muhus nimetati jaanipühasid ammu-ammu leedopühadeks. Täna nimetan minagi. Leedo on Koidu ja Hämariku pulmaaeg. Ei taha tuhandekiirne päike ka sellest pillerkaarist ilma jääda. Ainult tukastab korraks – ruske männijuure all.

On tulede aeg. Leedotulega koos süüdatakse võidutuli. See süttis kahest leegikobarast. Noorkotkad läidavad muinastule. Nendega liitub Tori kirikust toodud mälestustuli. Nii tähistame oma priiusepõlve. Priius on kallis. Kas oskame teda ikka hoida? Süütame tuled selleks, et oleks julgem. Pimedus kipub olema vägevam. Pimedus jääb, ähvardab, hullutab. Leedo- võidu- ja muinastuled on meie kindlamad relvad.

Mina leedotulel ei käinud. Tegin hoopis heina. Suur tükk heinamaast valendab karikakarde valduses. Kõik on nii valge. Maa ja taevas. Päev ja öö. Lillevalgus on heledam kui lumevalgus. Alati. Kuiva heina lõhn. Nii kodune. Tavaline – ja ikka eriline. Täitkem kõik küünid ja lakad kodulõhnaga!

Kaks kägu kukuvad mitmehäälselt. Nendega ühineb kolmaski. Pesa ei ehita nad kunagi, ainult kukuvad. Mida siis? Hoolt, leina, õnne, lugejale eluaastaid? Kunagi oli mul käokell. Igal täistunnil lõi noka lahti ja tegi kuku, üks kuni kaksteist korda. Samal ajal sirisesid kellakäbid vähehaaval allapoole. Jube tüütu. Nüüd pole mul enam käokella. On ainult käekell. Käsi ei kuku, aga käib hästi.

Öösel, taeva helenduses, kuulen oja ääres isevärki vestlust. Rukkiräägud krääk-krääk-kräägivad omavahel. Metsas viiksatab kodukakk. Siis algab tiigis, konnade lauluväljakul, ühendkooride kontsert. Kõlavad „Loduke on tilluke”, „Laul põhjamudamaast” ja „Mu isavesi on minu arm”.

Tegin leedopühadeks karaskit. Odra- ehk kesvajahust. Muistsed eestlased hakkasid otra kasvatama enne rukist. Järelikult on karask vanem kui must leib. Pealegi on karaskit lihtsam valmistada, pole vaja pärmi järel oodata ega rasket tainast sõtkuda. Karask sai ilusa kuldse koorikuga. Muud kulda mu tares ei leidugi.

Maailma lollakaim spordiala – jalgpall

Ühe massipsühhoosi lahkamine

Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!

Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.

Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!

Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid tähtsad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.

Pixabay

Üks keskmine jalkamatš on sageli kohutavalt tühi ja igav. Üheksakümne minuti jooksul (pluss lisaaeg) ei sünni tavaliselt palju märkimisväärset. Teiste spordialadega võrreldes on jalkas märulit ikka piinlikult vähe. Pole haruldane, et mäng lõpeb tulemusega 0:0 või 1:0. Ei teagi, mis on põnevam: kas jõllitada, kuidas kamp täiskasvanud mehi muru peal muudkui edasi-tagasi lidub või jälgida, kuidas toosamune muru kasvab.

Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.

Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.

Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.

Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?

Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.

Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...

Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.