Kehapositiivsuse petuskeem

Olla (endaga rahul) või mitte olla?

Iga keha väärib austust. Iga inimene on ilus. Aktsepteeri end sellisena, nagu oled. Aktsepteeri teisi sellisena, nagu nad on. Inimese väärtus ei sõltu sellest, kuidas ta välja näeb.

Need kehapositiivsuse põhimõtted kõlavad igati elutervelt, kas pole? Kehapositiivsus on normatiivne mõttelaad, kullakarva ettekirjutus, mis sätestab, kuidas ühiskond peaks toimima. Ometi laiutab ideaalide ja tegelikkuse vahel kuristik. Võõrast inimest kohates kujuneb esimene arvamus temast ikka väliste joonte põhjal. Ka sotsiaalpsühholoogilised uuringud kinnitavad, et välimus on lausa ülitähtis, et jätta endast head muljet.

Atraktiivse väljanägemisega inimesi hinnatakse sageli pädevamaks, usaldusväärsemaks ja lihtsalt meeldivamaks. Seda võiks nimetada halo-efektiks. Hea välimus annab hea aura. Samuti on uuringud korduvalt kinnitanud, et kehakaal, nahavärv, riietus ja muud välised tunnused mõjutavad tervet elukäiku: kas inimene saab soovitud töökoha, kas ta leiab endale sobiva partneri, kas tal on kogukonnas autoriteeti jne.

"Koletised" peavad rohkem pingutama, et ihaldatud eesmärgini jõuda. "Kaunitarid" saavad kergemalt läbi. Kauba üle otsustatakse pakendi järgi, nii on see alati olnud. Iluideaalid võivad kultuuriti küll suurel määral erineda ja ajas ka muutuda, ent ei kao kuhugi. Kollektiiv määrab, kuidas indiviid peab välja nägema ja häda talle, kui ta taevalikust ideaalist irdub! Õieti saavad ideaalile vastata vaid vähesed, kuid egas seetõttu täiuse latti allapoole lasta.

Ka inimesed ise on enda suhtes kohutavalt kriitilised. Küll on nina liiga suur või hambad liiga pikad, jalad liiga kõverad või kael liiga lühike. Naised tahavad endale ikka suuremaid rindu ja mehed suuremat peenist. (Tunnistan ausalt: mina ei taha. Olen oma mõõtudega rahul!)

Magnific

Ja muidugi see kehakaal. Kehamassiindeksi ahtasse ringi on paljudel meist keeruline mahtuda. Ülekilod muudkui kogunevad – hea, kui vahel mõnest lahti saad. Teised on enda meelest jälle liiga kõhnad, no ei tule liha kuidagi luude peale.

Ehkki avalikes aruteludes kipub fookus nihkuma just "paksude-kõhnade" küsimusele, ei keskendu kehapositiivsus üksnes kaalule. Teemad, mida kehapositiivsuse raames käsitelda, on mitmekesised: kehakuju ja kasv, puuded ja kroonilised haigused, armid, põletusjäljed ja amputatsioonid, nahahaigused, vananemisega seotud muutused, sünnitusjärgsed muutused. Ent kehakaal on omadus, mida vähemalt teoreetiliselt peaks saama kontrollida ning sellest küljest on kehapositiivset mõtlemist ka lihtne rünnata. Ise söövad ennast paksuks ja siis veel hõiskavad, et suured inimesed on ilusad!

Alles hiljuti tõid Tervise Arengu Instituudi teadlased avalikkuse ette uuringu, millest selgub kurb tõde: ülekaal ja rasvumine lähevad Eestile igal aastal maksma üle 120 miljoni euro. Ainuüksi otsesed kulud – arstivisiidid, ravimid ja haigusrahad – neelavad enam kui 100 miljonit. Ülemäärasest kehakaalust tingitud hädade ravimiseks kulub ligi kümnendik kogu tervishoiule eraldatud rahadest.

Nende teadmiste taustal peab tunnistama: ülekaal on tõsine terviserisk, mitte uus iluideaal. Paraku on kilode allavõtmine ja normaalkaalus püsimine Heraklese ülesanded. Paljud üritavad, kuid sihile jõuavad vähesed.

Aga oh imet, nüüdseks on maa peale laskunud kõikide paksude päästeingel, kõikvõimas Ozempic. Selle imerohu tohutu populaarsus lööb hiiglasliku mõra kehapositiivsuse vundamenti. Tegelikult ei taha ju keegi olla paks. Kui on võimalik vähese vaevaga (ehkki mõningate riskidega) kaal kontrolli alla saada, siis haaratakse võimalusest igal juhul kinni.

Riburadapidi lisandub turule üha uusi ravimeid, mis aitavad ihust liigset rasva välja pigistada. See muidugi ei tähenda, et ülekaalumure on nüüd igaveseks lahendatud. Ükski rohi ei anna tulemust, kui inimene seejuures oma elu- ja mõtteviisi ei muuda. Kehapositiivsed loosungid hoopis takistavad uue ja parema minani jõudmist.

Kas kehapositiivne mõtlemine on siis pettus? Ei, seda mitte. Kehapositiivsus tähendab leppimist. Mu keha on praegu selline ja muuta ei anna midagi. Samas ei tohi nõnda mõeldes sattuda allaandmisrežiimile. Positiivne suhtumine oma kehasse tähendab muuhulgas enda eest hoolitsemist. Ikka tasub end siit-sealt kohendada ja klattida, kuid totaalne rahulolematus oma keha, oma vaimu templiga tekitab asjatut muret ja meelehärmi. Väikesed vead teevadki inimese ainulaadseks, või mis?

Jutusta mulle, oh muusa, sest sangarist, vaevades vaprast, kes kaua eksles teel!

„Odüsseia”. Miks see 2700 aasta vanune lugu inimesi ikka veel kõnetab?

Trooja sõda kestis kümme aastat, sama kaua kulus Odysseusel koju jõudmiseks. Homeros lõi tema seiklusi kirjeldava monumentaalse jutustuse, õigemini lugulaulu, juba 7. sajandil enne meie aega. Ei saa öelda, et ta pani „Odüsseia” kirja, sest tema tegelikust kirjaoskusest pole kellelgi aimu. Pärimuse järgi olevat ta lausa pime olnud. „Odüsseia”, nagu ka sellele eelnev „Ilias” levisid umbes sajandi jooksul suust-suhu ja kõrvast-kõrva. (Laulikutel pidi ikka pagana hea mälu olema!) Ateena valitseja Peisistratose käsul jäädvustati eepos lõpuks papüürusele ning sestsaati tunneb Odysseuse fantastilist lugu kogu haritud maailm.

Juba antiikajal oli Homeros Kreekas väga populaarne, tema teoseid kanti ette olümpiamängudel, tsiteeriti kõnedes ning õpiti koolis. „Odüsseia” koosneb 12 000 värsist, mis on jaotatud 24 lauluks. (Võrdluseks: „Kalevipojast” leiab 19 000 värssi ja 20 lugu.) On, mida lugeda ja millest õppust võtta.

Nüüd on Odysseus tagasi, lausa kahes versioonis: paljukiidetud-paljulaidetud kinofilmina (režissöör Christopher Nolan) ning setukeelse rokkmuusikalina (lavastaja Elina Pähklimägi, libreto Kauksi Ülle, muusika Matis Leima). Filmi-Odysseusel on Matt Damoni ja teatri-Odysseusel Ago Sootsi nägu. „Seto Odüsseia” seltskond jõudis oma tõlgendusega Nolanist ettegi, sest nende tükk esietendus juba eelmisel suvel.

Kuidas ikkagi juhtus, et need kaks suurt „Odüsseiat” sattusid korraga publikut hullutama? Küllap mingi igatsus õhus heljub ja südameid pitsitab. Igatsus rahu järele. Inimesed ootavad, et sõjatuli ükskord kustuks. Lõplikult. Mitte ainult Ukrainas, Lähis-Idas ja Aafrikas. Meedias peetakse juba ei-tea-mitmendat aastat kultuurisõdu, mille rindejoon sentimeetritki paigast ei nihku ja millesse paraku tõmmati ka filmi-„Odüsseia”. Ühelt poolt lennutavad mürgiseid nooli vabameelsed ja teisel pool välgutavad teravaid mõõku vanameelsed. Moodne Odysseuse saaga polevat piisavalt progressiivne, samas aga – liiga woke. Rahu palun! Pange relvad ometi maha! Aga ühed ei saa ja teised ei taha. Nii need sõjad kestavad.

Odysseus ja sireenid

„Odüsseia” hoiatab: isegi kui sõda jõuab lõpule, ootavad ees uued kannatused. Sõda muudab maid ja inimesi. Odysseus pole naastes enam sama mees, kes sõtta minnes. Ootamatult käänulisest koduteest saab ühtlasi rännak iseenda sisemusse. Sõja lõpp toob rahu maale, aga röövib rahu hingest: mälestused lahingutest jäävad ka siis, kui mõõgad vaikivad. Kodu vilgub kauguses kui täht, mis juhib edasi ka kõige süngemal ööl, ent jääb ometi kättesaamatuks.

Kahetsus, kõhklused. Kas ükski võit on väärt kaotatud kaaslasi ja kadunud aastaid? Karta ei tule ainult torme ja koletisi. Mis juhtub, kui koju jõudes ei tunne lähedased meest enam ära?

Odysseus eksib, kannatab ja kaotab korduvalt jalgealuse, kuid need põrgulikud katsumused õpetavad talle, et tõeline vaprus ei seisne üksnes vaenlase alistamises, vaid suutlikkuses jääda truuks oma põhimõtetele. Ükski nõid, sireen ega koll ei suuda meest murda, kui ta püsib meelekindlana ning kasutab jõu kõrval ka mõistust. Koduteest saab eneseleidmise teekond, kus rahu jõuab südamesse alles pärast sisemiste tormide vaibumist. See võtab aega. Aga kes annab aega?

Pole vahet, kas etendada Odysseuse lugu setu, inglise, ukraina või hiina keeles. Me kõik igatseme, loodame, unistame, pettume ja muretseme ühtmoodi. Näpi savitahvlit või nutitelefoni, sõida eesli või autoga – inimene muutub sajanditega vähe. Niikaua, kui möllavad mistahes sõjad, püsib ka igatsus rahu järele.

Odysseus on mees, kes kaotas peaaegu kõik, aga jõudis lõpuks sinna, kus on tema päris õige koht. Vat selliseid lugusid me praegu vajamegi.

Kutt, leia endale naine, kes ootaks sind koju nagu Penelope!

Üks rätsep tuli Rasinast, tirallallaa!

Varjutamine teeb meistriks

Iga mees on oma saatuse sepik. Vabandust – ikka sepp! Ennevanasti ei liikunud ilma sepa nõu ja osavuseta ükski vanker, ei kerkinud ükski müür, ei käinud ükski kell. Jah, kellas- ja kullassepad on endiselt alles, pimedast nurgatagusest võib leida isegi mõne kingsepa, aga üldiselt on tänapäeval tõeliste seppadega kehvasti. Ainult sule- ja soss-seppi tekib muudkui juurde.

Sepp on puhas soome-ugri sõna, mis esineb seetõttu ka meie sugulaskeeltes: seppä (soome, vadja), siepa (liivi), čeahppi (saami). Sepa rööptähendus on muidugi „meister”. Aga meister – see on juba alamsaksakeelne sõna, mis jõudis eesti keelde keskajal. Meister/mester tähendab nii õpetatud meest kui ka isandat. Ladina magister on meistri otsene sugulane. Magistrikraadiga meister on seega topeltkõva sepp.

Ent sepal on teinegi, kulinaarne tähendus. Mõnel pool Eestis on sepaks nimetatud pärmi. Sellega on lahendatud ka sepiku ehk jämedast nisujahust valmistatud leiva päritolu küsimus. Võrumaal öeldakse pea iga pärmi sisaldava küpsetise kohta sepäline. (Sepp süü sepälist.)

Pixabay

Paraku rikub sirge seppade rea üks kõverik isend: rätsep. Imestasin juba lapsena, miks puusepp, raudsepp, klaassepp, lukksepp, pottsepp ja plekksepp nõuavad kaht P-d, aga rätsep lepib üheainsaga. Miks ta ei võiks olla rätsepp?

Rätsepa aluseks on rootsi skräddare (hääldatakse skreedare). Mis hea pärast õmblusmeistri nimetus rootslastelt laenati, jääb mõistatuseks. Saksa ja vene olid ju lähemal, vanarahvas oleks võinud teha nende põhjal oma mugandused: näiteks snaider või partnoi. Võeti aga vaene skräddare, mis laasiti ja lõhuti nii ära, et ei jäänud järele muud kui „rät” ning tagatipuks pisteti ugrimugri „sep” otsa.

Niisiis on rätsep üks vilets frankensteinliku eksperimendi tulemus. Miskipärast ei tulnud vanad eestlased selle pealegi, et rõivaste õmblejat lihtsalt rõivassepaks kutsuda.

Muide, rõivas on põline läänemeresoome sõna, mis tähendas algselt linakimpu.

Loe ka seda:

Katame laua! Sakslane toob taldriku, lätlane kausi, venelane lusika

Uma tüü ja võõra viin tapp är

Nakkami molutama!

Siin ilman tulõ iks üle jõu tetä, ku tahat midägi kätte saia. Ja esiki sõs om vähä, esiki sõs saa-i tuud kätte, mis tahat.

A. H. Tammsaare

"Ei olõ aigu," ütles üts. "Ma olõ nii väsünü," kaibas tõnõ. "Tüüd om pallu," virras kolmas. "Jõvva-i kõkkõ är tetä, mis vaia olõs..." Ah, olkõ parõmb vaiki, ti käüti mullõ joba närve pääle! Muud inämb ei kuulõ, õnnõ tüü ja tüü. Kas vetelvorsti ja tsianahavidäjä omma ilmast peris är kaonu?

Magnific

Jah, rahalda õnn tarrõ ei trehvä. Õhust ja põhust elä-i kiäki. Pääle tuu tsusk inemiisi takast kohusõtunnõ, süämeasa ajaminõ ja tahtminõ hinnäst proovile panda. A ku tubli elläi ütesttüküst tüüd murd, nii et olõ-i aigu maada kah, sõs kuna tä hindäle hüvä ärolõkit tege ja elust tõtõstõ mõnnu tund?

Ku ma lats olli, käve mu vanatädi tütär tõnõkõrd külän. Kutsõ tedä õnnõ tädis. Tuuhavva pidäsivä mu vanõmba viil lehmi ja tädi ütel näile: "Tüü, mugu tüü! Egä päiv üts nüsmine ja hõõrmine. Kuis ti niimuudu eläti? Pitu ei piä, reisu pääl ei käü – ma ei saa joht niimuudu. Mis mõtõt om terve elu lehmä perse takan passi?"

Seo viimäne lausõ õkva süüdü mu miilde. Tädi esi oll kah maalats, kiä pidi neiupõlvõn sarviliisi-sõraliisi kamandama, a pääle tuud opse tä kuulmeistris ja saie häste mehele. Elumõnust pitsit tä vällä kõik, miä jõudsõ. Hulga aastid es olõ timäle kahus antu.

Ma või häbüldä kellädä, et must ei olõ lehmä perse takan passijat saanu. Eläjid käsütä iks, a tuu man mõista ma väega kinäste moluta. Õigõ molutamine ei tulõ kah vaivalda. Seo om kunts, mis saa käppä kõvva harutaden. Molutamine ei olõ laisklõminõ, a ummamuudu mõttõ- ja teguviis. Jüssi Fred om taast kuntsist küländ kõnõlnu, egäüts või timäst oppust võtta.

Erätreener ja musklimiis Hüdsi Sander, kiä om johtumiisi Setumaalt peri, selet üten uma videon, et tä tüüt mitu aastat Austraalian ja sääl oll timä jaos kõgõ illusamb aig sõs, ku tä videl niisama sängün ja vahtsõ lakkõ. Es liiguta tilligi – ja hää oll olla. Timä jaos om molutamine üts muud, kuis stressiga, seo ilma ao hirmsa tõvõga, toimõ tulla ja hindä sisemädse minaga kokku saia.

Molutamine om pia sama, mis meditiirmine. Mõtõ juusk vabalt, üttegi himmu pääle ei tulõ, aigu om maa ja ilm. Molutajal jakkus aigu, tuud kallis varra, miä tüümurdjal tüküs käest lipsama. Ku õnnõ kellä perrä tormada, olõt ütskõrd nõnulõ sita seen. Aigu ei anna kiäki manu, ku esi ei võta.

Mu meelest om molutamine kimmäle köüdet viismisega. Õigõ molutaja mühkäs sakõstõ: ei viisi! Ku inemine ei viisi midägi tetä, ei tähendä tuu, et täl ei olõ tahtmist vai väke. Hoobis vastapiten! "Ma ei viisi!" om sääne lausõ, millest kirgäs tahtõjõudu ja hindäkimmüst. Ütlejä tiid uma väärtüst ja mis timä jaos kõgõ parõmb om.

Uma tüü ja võõra viin tapp är, ütel vanarahvas targastõ. Tuuperäst tulõ mõõtu pitä, hinnäst hoita ja tõnõkõrd pidurit tõmmada. Aus inemine tüüga rikas ei saa, mille tä sõs nii armõtulõ orjas? Ei piä kõikaig ilmadu tubli olõma. Kaku juhe vällä, viska jala saina pääle ja mõtlõ ummi mõttid. Usu vai ei: tüü või su perrä uuta.

Me sündisime karnevalikuljuste saatel

Pillerkaaride planeedil, Simmani saarel, Tramburai tänaval. Paraaditrummide, džinnide-rummide, karabarasummide vahel. Kvartettide-konfettide seas, lühtrite-litrite reas.

Pärast sündi (enne surma) tulgu trall. Naps ja kukerpall! Milleks surra, kui pole küllalt elatud, küllalt valatud, küllalt karatud? Üllalt varatud, aga varaga üllatud. Maha salatud, maha süllatud. Milleks ometigi? Astu aga ligi!

Valla värav, kroomit, särav. Kasest? Vasest! Rahvas kärav oodat juba varavalgest, varamustast, varapruunist. Siin on kõik (vist).

On kõigile! Kõigeks. Kõigest! Vähem ei saa, ainult kõik. Kõik vembud ja tembud, kõik killud ja pullid. Oh velled, me pralled ja õlled, me lõbud ja läbud on armsad kui moosirullid!

Me tobud ja tabud on surnud. Kuid leegid ja janud ei kustu. Võitleme vaikuse vastu! Lisa kisa, lisa lärmi, suhkrut, siirupit ja pärmi!

Oi, kui ilus oled sina, viinasilm ja viinanina! Kuldsed pandlad, põlvikud, kuldsed maisitõlvikud. Puudlid, nuudlid läbisegi. Kesse meile häbi tegi? Kaine aru juurde jäi Karksi karskusseltsi täi.

Maha kommud, natsid! Siin on ehe kõik. Ehe on ehe, lohe on lohe, kohe on kohe. Eriti mahe.

Matsid, olge matsid! Täitke tantsuplatsid!

Nii käib melu me maasikamaal. Kas tühjaks jääda võib pidusaal! Täida pits. Ei, pokaal!

Oi, veel elus oled sina, viinasilm ja viinanina!

Voola, valus õnnetina! Pitsid, patsid, sitsid, satsid. Rokokoo ja ohohoo! Joobu, jobu, joo!

Las need pärlid tärisevad, las need keeled värisevad! Wunderbar! Jettebroo!

Miski pole sõõmust maitsvam. Miski pole rõõmust... kaitsvam? Kõlista, kulista, kosuta ihu! Vilista, tulista, polkarit vihu! Miski pole õnnest õigem.

Pole lihtsam ega ehtsam. Homme – mis? Sõge sõna. Aga täna? Hõkk...! Tänasest tähti ja tädisid täname.

Ükski päev pole tähtsam kui tänane.

Etüüdid leedopühade helenduses

Kakrad, konnad, käod ja karaskid...

Suvine päevakäänak. Jaanipäev. Jaan on õieti Johannese järglane. Johannes tähendab juutide keeli „jumal on armuline”. Saares ja Muhus nimetati jaanipühasid ammu-ammu leedopühadeks. Täna nimetan minagi. Leedo on Koidu ja Hämariku pulmaaeg. Ei taha tuhandekiirne päike ka sellest pillerkaarist ilma jääda. Ainult tukastab korraks – ruske männijuure all.

On tulede aeg. Leedotulega koos süüdatakse võidutuli. See süttis kahest leegikobarast. Noorkotkad läidavad muinastule. Nendega liitub Tori kirikust toodud mälestustuli. Nii tähistame oma priiusepõlve. Priius on kallis. Kas oskame teda ikka hoida? Süütame tuled selleks, et oleks julgem. Pimedus kipub olema vägevam. Pimedus jääb, ähvardab, hullutab. Leedo- võidu- ja muinastuled on meie kindlamad relvad.

Mina leedotulel ei käinud. Tegin hoopis heina. Suur tükk heinamaast valendab karikakarde valduses. Kõik on nii valge. Maa ja taevas. Päev ja öö. Lillevalgus on heledam kui lumevalgus. Alati. Kuiva heina lõhn. Nii kodune. Tavaline – ja ikka eriline. Täitkem kõik küünid ja lakad kodulõhnaga!

Kaks kägu kukuvad mitmehäälselt. Nendega ühineb kolmaski. Pesa ei ehita nad kunagi, ainult kukuvad. Mida siis? Hoolt, leina, õnne, lugejale eluaastaid? Kunagi oli mul käokell. Igal täistunnil lõi noka lahti ja tegi kuku, üks kuni kaksteist korda. Samal ajal sirisesid kellakäbid vähehaaval allapoole. Jube tüütu. Nüüd pole mul enam käokella. On ainult käekell. Käsi ei kuku, aga käib hästi.

Öösel, taeva helenduses, kuulen oja ääres isevärki vestlust. Rukkiräägud krääk-krääk-kräägivad omavahel. Metsas viiksatab kodukakk. Siis algab tiigis, konnade lauluväljakul, ühendkooride kontsert. Kõlavad „Loduke on tilluke”, „Laul põhjamudamaast” ja „Mu isavesi on minu arm”.

Tegin leedopühadeks karaskit. Odra- ehk kesvajahust. Muistsed eestlased hakkasid otra kasvatama enne rukist. Järelikult on karask vanem kui must leib. Pealegi on karaskit lihtsam valmistada, pole vaja pärmi järel oodata ega rasket tainast sõtkuda. Karask sai ilusa kuldse koorikuga. Muud kulda mu tares ei leidugi.

Maailma lollakaim spordiala – jalgpall

Ühe massipsühhoosi lahkamine

Jälle hakkab pihta jalka MM, see tühisuse laat ja barbarite paraad, mis ometi sadu miljoneid inimesi köidab ning mitmeks nädalaks ekraani ette kokku toob. Miks küll? Jalgpall on ju nii totakas, jäme ja üdini primitiivne mäng. Kohutavalt ebaõiglane veel pealegi. Enne kui fännid mulle kallale tormavad – vaadakem tõele näkku!

Tänapäeval paneb jalgpalli veerema raha. Tipptasemel jalka on muudetud labaseks meelelahutusäriks. Klubide väärtused ulatuvad miljarditesse eurodesse ning sponsorite, teleõiguste ja reklaamilepingute kõrval on sportlik pool teisejärguline. Rikkamad klubid ostavad paremaid mängijaid ja moodustavad tugevamaid koosseise. Selle tulemusena võidavad samad klubid aastaid järjest. Kui rahaline jõud määrab tulemuse, on konkurents üksnes näiline.

Peale selle teenivad suurimad vutistaarid pallikest kõksides aasta jooksul summasid, mis ületavad enamiku inimeste eluaegse sissetuleku. Kas ühe meelelahutusvaldkonna esindajate tasustamine sellisel tasemel on tõesti põhjendatud? Teeks nad vähemalt midagi kasulikku!

Ka MM-turniiri pikendati selleks, et kaasata rohkem riike ja publikut (tõlge: raha). Kindlasti lootsid tähtsad kardinalid, et peale pääsevad ka säärased rahvarikkad maad nagu Hiina või India, ent tänavu seda siiski ei juhtunud. Enam kui saja mänguga turniir paneb aga isegi suurimate vutiarmastajate kannatuse proovile.

Pixabay

Üks keskmine jalkamatš on sageli kohutavalt tühi ja igav. Üheksakümne minuti jooksul (pluss lisaaeg) ei sünni tavaliselt palju märkimisväärset. Teiste spordialadega võrreldes on jalkas märulit ikka piinlikult vähe. Pole haruldane, et mäng lõpeb tulemusega 0:0 või 1:0. Ei teagi, mis on põnevam: kas jõllitada, kuidas kamp täiskasvanud mehi muru peal muudkui edasi-tagasi lidub või jälgida, kuidas toosamune muru kasvab.

Jalgpallurid kipuvad olema ka amatöörnäitlejad, kes iga väikese müksu peale kamarale viskuvad ja surmavalusid teesklevad. Mõni Oscari nominent kasutab sellist võtet vastasele kaartide hankimiseks või karistuslöökide teenimiseks. Aus mäng, ah? Kujutame nüüd ette, kui poksiringis midagi sarnast toimuks. Või hoopis maratonirajal.

Ja siis need kuradi kohtunikud, kes tuleks kohe seebiks keeta... Väljakul tekib olukordi, mis lahendatakse puhtalt vilemehe hinnangu põhjal. Mõni kohtunik võib teatud vea eest vilgutada „kollast”, aga teine laseb täpselt samas seisus mängul jätkuda. Üksainuke penalti, punane kaart või tühistatud värav võib otsustada kogu mängu – ja turniiri – saatuse. Ka videokohtunike süsteem pole probleeme lahendanud. Mõned olukorrad jäävad ikka mitmeti tõlgendatavaks ning selge pole seegi, millal on „videokohtu” sekkumine õigustatud ja millal mitte.

Ühegi teise spordialaga ei käi kaasas nii palju huligaanseid ja agressiivseid fänne kui jalgpalliga. Halvimal juhul moondub rivaliteet vaenuks, mis kandub tribüünidelt tänavatele. Suusa-, maadlus-, ralli- või – taevas hoidku! – iluuisufännid ei torma pärast võitlust linna vahele lällama ja märatsema. Jalkamatšide ajal tuleb aga politseijõud viia igal juhul kõrgendatud valmisolekusse. Fännide kultuuritus kinnitab, et jalgpall tõmbab pätte ligi sama edukalt kui katoliku kirik lapsepilastajaid.

Jalgpall saab sageli hoopis rohkem tähelepanu kui muud, palju kultuursemad spordialad. Suurturniiride ajal jahvatatakse meedias päevade kaupa harvadest väravatest, punastest kaartidest ja Cristiano Ronaldo dieedist. EM-i ja MM-i vahivad huviga isegi need, kes muidu palliveeretamisest põrmugi ei hooli. Tulen tagasi alguses esitatud küsimuse juurde: miks?

Jalgpall on lihtne ja labane mäng, mille reeglitest arusaamine ei nõua pirakat aju. Ehkki suluseisud, jah – need jäävadki mõne vaataja jaoks mõistatuseks. Loomulikult köidab inimesi kahevõitlus. Võidab see või too. Jalkamatšid on kui väikesed lahingud, kus riigid omavahel madistavad. Publik tahab näha ka verd ja kui moodne gladiaator vigase jala või lömmis ninaga väljakult minema kantakse, kahisevad tribüünid rahulolust.

Kõigele lisaks on jalgpall koletu massipsühhoosi vorm. Pidevalt ühest platsi servast teise liikuvad mürakarud tekitavad vaatajas hüpnoosi, millest on raske välja tulla. See hüpnoos hullutab, lülitab mõistuse välja, peedistab...

Tunnistan üles: ka mina olin varem väikestviisi jalkafänn. Aga nüüdseks olen ma mõistusele tulnud ja raskest psühhoosist täielikult vabanenud. 2026. aasta finaalturniiri ei vaata ma üldse. Noh, peaaegu. Piirdun ainult kolmekümne viie mänguga.

Sinine ja must ja valge (või hoopis roheline?)

Meie esimene lipp on endiselt hea tervise juures

Lipp ei ole üksnes varda või masti küljes lehviv kangatükk, vaid ka kujund, sümbol ja embleem, mille alla koondujad moodustavad ühise kollektiivi. Lipp esindab ühe inimrühma väärtusi. Ta kannab mõtet. Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud mööda Eestit ringi liikuv vikerkaarelipp – on ju ikkagi Pride’i kuu – ent las see praegu jääb. Tänasel eesti lipu päeval mõtisklegem hoopis meie rahva kolme lemmikvärvi üle.

Kui Eesti üliõpilaste seltsi liikmed 4. juunil 1884 oma lipu õnnistamiseks Otepääle jõudsid, oli sinimustvalge tegelikult juba pea kolmeaastane. Värvid kinnitati 29. septembril 1881 Tartus peetud Vironia osakonna asutamise koosolekul. Kohalik baltisaksa võim Vironiat ametlikult ei tunnustanudki, kuid üliõpilaste selts ja sinimustvalge jäid.

Miks õnnistati EÜS-i lipp just Otepääl ehk Nuustakul? Selle idee taga oli mees, kelle nimi pole paraku kuigi tuntud: Otepää koguduse hingekarjane ja üliõpilaste seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk. Taaralinnast sõideti Otepääle suurel uhkel vankril, mille ees kappas suisa kaheksa hobust. Reisuliste seas oli kuusteist tudengit ja kuus EÜS-i vilistlast.

Sinimustvalge lipp seisis esialgu vankris kui salakaup, ent mõni kilomeeter enne Otepääd rulliti see lahti ja lasti lipul esmakordselt mõnusas suvetuules lehvida. Järgmisel päeval õnnistati lipp sisse ning loeti isamaalised sõnad peale. Kõnelesid Heinrich Rosenthal, Peeter Hellat ja lipu õnnistaja Rudolf Kallas. Eesti lipp oli sündinud, ehkki tollal seda keegi loomulikult veel ei aimanud.

Lipuvärvid pakkus välja usuteaduse tudeng Aleksander Mõttus. Õigupoolest oli 1880. aastate alguse kirjanduses hakanud levima mõte, et eestlaste rahvusvärvid võiks olla sinine, must ja roheline. Viimane pidi tähistama loomulikult metsi, soid ja karjamaid. Ent valge jäi siiski peale.

Esimese sinimustvalge õmbles valmis Põltsamaa õpetajanna Emilie Beermann (seegi nimi vääriks mäletamist!). Kolme värvi siidkangad olevat ta ostnud Põltsamaa Leihbergi kauplusest. Käsitsi ta nõela välgutama ei pidanud, õmblusmasinad olid tollal juba olemas. Legend räägib, et lipu valmistamises osalenud mingil moel ka Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann ja kõigile teada eesti esimene naishelilooja Miina Härma, kes kandis toona samuti perekonnanime Hermann.

Hämmastaval kombel või Taara tahtel on esimene sinimustvalge ka säilinud. 142-aastane kõigi eesti lippude ema on endiselt hea tervise juures ning näitab end kõigile soovijaile Eesti Rahva Muuseumis. Sellist haruldast reliikviat enamikel maailma rahvastel küll ei ole.

Sinimustvalge sai rahvus- ja riigilipuks läbinisti demokraatlikul teel, rahva südame soovil. Juba 19. sajandi lõpul, kui igas eluvallas käis räige venestamine, lehvisid kolmvärvikud meie laulupidudel. Sinise, musta ja valge all marsiti revolutsiooniaastail (1905, 1917) ja Vabadussõjas. Need värvid said osaks eesti hingest. Ka sügaval nõukaajal, mil „kodanlik” lipp oli rangelt keelatud, leiti lohutust sinisest rukkilillest ja mustast suitsupääsukesest (valge võis ju juurde mõelda). Sinine ja must ja valge ilmutavad end eestlasele kõikjal, neid pole võimalik hävitada.

Mida need kolm värvi ikkagi tähendavad? Kohe päriselt? Variante on pakutud mitmeid, aga seadusega kinnitatud pole neist ükski. Lõpuks näeb iga eestlane ikka seda, mida näha tahab.

*

Sinine on esmaspäev, must on meeleolu ja valge on nägu.

Sinine on hallitanud leib, must hommikune kohv ning valged suhkur ja koor.

Sinine on sisselülitatud ekraan, must on väljalülitatud ekraan ja valge on avatud Facebook.

Sinine on lapsepõlv, must keskiga ja valge mälestus neist.

Sinine on eestlase soov minna marjule, must on muda, millesse auto kinni jääb ja valge on appi kutsutud traktori numbrimärk.

Sinine on ennustuse järgi jaanipäeva ilm, must on tegelik jaanipäeva ilm ja valge on jaanipäeva grillisuits.

Sinine on e-riik, mustad PIN-koodid ja valge kiri: „Proovi uuesti!”

Sinine on eestlase telefon, must on vaikne režiim ja valged on vastamata kõned.

Sinine on ostunimekiri, must on tund ehituspoes ja valge hiina tööriist, mida keegi kunagi ei kasuta.

Sinine on seeneämber, must on puuk ja valge on vanaema, kes leiab alati kõige rohkem puravikke.

Sinine on eestlase armastus vaikuse vastu, must naabri muruniiduk pühapäeva hommikul ja valge mõte kolida veel sügavamale metsa.

Jätka ise!

Määnest värvi omma pühä vaimu häitsme?

Häid suvistõpühhi!

Lehekuu lõpp, juhhuu! Kõik ilm om täüs häitsmid, egä tooni ja suurusõga. Uibu ja vislapuu uhkõndasõ pruudirõivin, õdagukägu kukk näile õnnõ. Üts tsirgusilmäpuhm sinetäs õkva värte man, tõnõ, viil suurõmb, vana uibu all. Kastanidõ ja tsirelidõ vaihõl kohisõs peris tsirgusilmämeri. Üüse käävä päkätsi sääl tsuklõman.

Illus om kaia, kuis piimähaina murru, tiiviiri ja nurmi kuldase. Mõtsan, kingu pääl näütäs hinnäst harv küläline, kannikõnõ. Vanast võisõ õnnõ keisri purpurkuvvõ sälgä panda. Mõni langakõnõ kallist rõivast jäi vast kohegi ribauisi ja kannikõnõ, kiä oll innemb lihtsä valgõ lill, kudasi naist umalõ imeuhkõ kleidi.

Kinnisvara hinna läävä mugu ülespoolõ, a kastaniriigin tuust kiäki ei hooli. Egä keväjä nõsõsõ naide laiu lehti pääle jäl vahtsõ elevandiluust tornikõsõ, kost saava kortõri vai hotellitarõ kõik mehiläse, sitigu ja tsibiläse. Säält om ümbretsõõri hää vällä kaia. Lauda takast paistus ilmadu suur punt kirekärelilli. Naidõ mälsä hõng või esiki siili pääst segi ajja.

Kompostiunigun võtseva võimu hindä kätte tapukikkahaina. Jahumarapuu valõtas helde päävä käen. Oravits viil ei häitse, a joba hällütäs nuppõ. Pedäjidõ alla omma kokku kogunu trobikund mõtsmaasikid. Tsillukõsõ Kaval-Antsu! Puha häitsme küllen, a üttegi marja ei olõ ma naidõ poodist viil saanu. Kohe naa kõikaig jääse?

Paar ildas jäänü Rakvere rõibõt aja kapstamaa veeren iks viil nõna pistü. Ei tiiäki, mille säändsele tülütegijäle Rakvere liina perrä nimi panti. Kõik halv tüküs innemb Vene- ku Virumaalt tulõma. Selle võinu taa rummal hain olla hoobis Moskva vai Pihkva rõibõ.

Pia egä puu ja puhm om joba kinäste lehen. Lepp ja kõiv ja haab – kõigil sündsäle hammõ sälän ja püksu jalan. Tamm om laisk puu, kiä lätt lehte aigupiten. Lask hinnäst uuta, timäl ju aigu om. Üldäs, et keväjä omma ossa hiirekõrvun, a ma ei näe tan joht määnestki hiirt vai kõrva. Värski lehe paistusõ hoobis ku paradiisitsirgu pudsaja.

Sisaski, Mõtsaimä tütre, pidävä üü läbi laulupitu. Naidõ viisivakan om hulga laulõ kodumõtsast ja pesäpuiõst. Sisaskidõ hümn om muiduki „Õrn ööbik”. Ku iistläisi laulupidun kantas kõgõpäält ette „Koit”, sõs sisaskidõl on taa perämine laul. A mõni väikene sisask om sääne staar, et tsoldsutas esiki kesk päivä. Üts hõiskas siinsaman raa otsan, haara vai peiu.

*

Täämbä omma suvistõpühä. Seo ilma aigu naid inämb õigõlõ ei peetä, a vanast olli suvistõ küländ tähtsä pühä – jõulu, jaani ja lihavõttõ perän nelländä kottusõ pääl. Suvistõpühhis tuudi tarrõ noorõ kõo, käüdi kerigun, minti kiikma ja tetti piimäst ni munnõst parõmbat süüki. Mõnõl puul peeti leeripitõ, mille kesken olliva noorõ, ellu astja inemise. Noorõ kah häitsese parhilla ku tulihaina, kuis muidu!

Ristirahva jaos omma suvistõ kerigu sünnüpäiv, pühä vaimu vällätulõmisõ aig. Esäst ja pojast tetäs pallu juttu, a pühäst vaimust suutumas vähä. Om kiäki tedä nännü vai kuuldnu? Kas mõni tark tiid, mis värvi omma timä häitsme?

Mõtli, et tuu suvistõpühhis tarrõ mõnõ kõoossa, edevanõmbidõ viisi. Sõs lei käega: mis näid kõivõ iks inämb vaivada, mahla sai seo kevväi joba lastus. Kasugu rahun! Tõiõ tarrõ hoobis neli tsireliossa, illusa lilla. Õnnõhäidsend ei nakka ma naidõ hää hõnguga tsaukõ seest otsma. Ku õnn taht, sõs tulõ tä esi.

Muinasjutt venelasest, kes valis vabaduse

Berliini balletiteatri „Nurejev” on lummav tantsulavastus, mis kinnitab, et ajalugu kipub korduma

Tatari juurtega Rudolf Nurejev sündis 1938. aastal Trans-Siberi rongis ja suri 1993. aastal Pariisis aidsi. Tema elu polnud kuigi pikk, aga see-eest oh kui kirjumirju. Inspireeriv ka, miks muidu on temast valminud lausa kümmekond dokfilmi (osad juba tema eluajal), näidend „Minu järel, seltsimees!” (autor Ray Cooney), mängufilm „Valge vares” (režissöör Ralph Fiennes) ja laul „Dancing Star” (Pet Shop Boysi viimaselt albumilt). Staar oli ta kahtlemata, lausa popikoon, aga ennekõike tantsija. Vabandust – Tantsija. Pärast Nurejevit pole enam nähtud sedavõrd nimekat Tantsijat, kes suudaks isegi balletikauget pööblit hullutada.

Berlin Staatsballett

Luuletaja elu saab kokku võtta üksnes tundliku poeemiga. Maalikunstnikku on kõige õigem portreteerida akvarellide toel. Balletitantsijast saab kõige tabavamalt rääkida tantsukeeles. Lavastaja Kirill Serebrennikov, koreograaf Juri Possohov ja helilooja Ilja Demutski lõid üheskoos balleti, mis on kahtlemata suure Tantsija vääriline. „Nurejev” ei too vaataja ette pelgalt ühe erakordse tantsija eluseiku ning loomemomente. See on ka hoiatav näide ajaloost, mis saatanliku järjepidevusega ikka ja jälle kordub.

„Nurejevi” esietendus Moskva Suures Teatris lükati vene kultuuriministri survel pea pool aastat edasi. Ettekääne: artistid pole veel valmis, lavastus nõuab küpsemist. Tegelikult üritas Kreml võimukriitilist lavastajat Kirill Serebrennikovi lihtsalt proovile panna, teda väheke kiusata. Ent 2017. aasta lõpus jõudis tükk siiski publiku ette ja oli igati menukas. 2023. aastal võeti „Nurejev” lõplikult Suure Teatri mängukavast maha. Serebrennikov pages läände nii nagu Nurejev 1961. aastal.

Sel kevadel sai lavastus endale uue elu Berliinis. Telejaam Arte pani oma Youtube’i kanalile lahkesti üles 21. märtsil salvestatud etenduse. Igaühel on nüüd võimalus seda vaadata. Isegi minusugune balletiskeptik peab tunnistama: „Nurejev” väärib pikka aplausi.

Klassikalise balleti suurim puudus on igavus. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks Estonia teatris etendatav „Korsaar”. Peab olema kõrge valulävi, et ühe tunni ja neljakümne minuti jooksul kõik need piruetid ja pas de deux’d välja kannatada. „Nurejevis” kasutatakse küll rohkelt klassikalise tantsu komponente, kuid igav ei hakka, sest magusroa sisse on segatud ka hulga hoolikalt valitud vürtse. Lavalt käivad läbi ooperilauljad, koor ja džässbänd. Puhuti saadab tantsijaid vaid harf või klaver. Saab näha strippareid ja drääge. Kõlavad inglise, prantsuse ja vene keel.

Peaosa tantsib noor brasiillane David Soares, kelle jaoks pole Venemaa sugugi võõras – juba verisulis tantsijana kuulus ta Suure Teatri truppi ning räägib vene keeltki. Ei taha esitada seda kiuslikku küsimust, kas Soares annab Nurejevi mõõdu välja. Kehaehituselt paistab Soares nii ehk naa pisut lahjem. Nurejevi balletisussid jäävad küllap igaühe jaoks suureks.

Aga David Soaresel on rolliks vajalikku kuraasi ja temperamenti. Ta ei kehasta, vaid peegeldab Nurejevit. Ses peegelpildis pole ehk kõik täpselt nii nagu päris, kuid peamine – puhas ja tõene – on siiski nähtaval. „Nurejev” on ka üks väheseid ballette, kus saab kuulda esitantsija häält. Soarese ülbuse ning vihaga pooleks tembitud lühimonoloog mõjub ja kõnetab.

Nurejevi kõrval on lavastuse tähtsaim tegelane Näitleja (Odin Lund Biron), kes kehastub vastavalt vajadusele nii jutustajaks, oksjonipidajaks, vene ametnikuks kui ka ameerika fotograafiks. Ta loeb ette kirju ja raporteid. Kommenteerib ja kritiseerib. Lavastuse finaalis saab temast – nii mulle tundub – suisa jumala saadik, kelle tahtel muutub tantsija dirigendiks.

Lavastus on meestekeskne – mehed meeldisid ju ka Nurejevile –, ent suuresti jäävad siit meelde just naised, õrn Baleriin (Fiona McGee) ja vägev Diiva (Weronika Frodyma). Viimane ilmub kodustes riietes, kirev rätt venemoodi peas, ning tantsib oma hinge välja. Ei mingeid tüllseelikuid ega surevaid luiki, ainult toored emotsioonid.

Särtsakalt lendleb ka Õpilane (Anthony Tette) ja Nurejevi südamesõber, õieti kallim, Erik (George Susman). Rudolfi ja Eriku traagiline duett lõpetab esimese vaatuse. Teises vaatuses näeme juba puhast homoorgiat, mis on ometi serveeritud üllatavalt maitsekalt, barokliku muusika ja kostüümide kastmes. Jah, Nurejev oli andekas Tantsija, aga paraku ka labane kiimakott. Kuskilt seksiurkast ta selle fataalse aidsipisiku saigi.

Kuidas esitada lavastuse finaal, milles peategelane õnnetult sureb? Serebrennikov on leidnud ootamatu lahenduse. Üksteise järel täitub lava valgesse rüütatud baleriinidega (või inglitega?), kuid Tantsija aeg laval on otsas. Ta ei tõuse taevasse, vaid laskub hoopis alla. Põrgusse? Ei, kus sa sellega – orkestriauku. Elanuks Nurejev kümme aastatki kauem, teaks me teda võib-olla ka võimeka dirigendina.

Suur osa tema maisest varast müüakse oksjonil maha. Mammonaga pole hauas miskit peale hakata. Lõppude lõpuks on Nurejevi elu ikkagi õnnelik. Peaaegu nagu muinasjutt. Raudse eesriide taga poleks ta saanud niimoodi elada – tormiliselt, põledes, täiega. Looja vajab vabadust, see on tema hapnik. Paraku tuleb kurbusega nentida, et me tõbrastest kubisevas maailmas on endiselt liiga vähe hapnikku.

Kuradil on taadi nägu

Ameerikat juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid Netanyahu eestvedamisel uue holokausti

Kümme aastat tagasi hakkasin kirjutama raamatut „Kuradil on lapse nägu”. Kes lugenud, see teab, millest niisugune pealkiri. Ent praeguse maailmakorra iseloomustamiseks tuleb kasutada vastupidise sisuga diagnoosi. Kurjusel on taadi nägu.

Tänapäeva kolm apokalüptilist ratsanikku – Putin, Trump ja Netanyahu – on nagu mädanevad korjused, keda hoiab liikvel vaid võim ja mingid kahtlased hääled nende endi peas. Kainet meelt või südametunnistust nad ei tunne. Need sõjakad vanameheraiped on meie maailma segi pööranud. Nad on toonud endaga kaasa hulga kriise, vihkamist ja roimasid. USA-d juhib Brežnev, Venemaad Hitler ning juudid korraldasid hiljuti Netanyahu eestvedamisel uue holokausti. Küll me elame ikka huvitaval ajal!

Ärimees-meelelahutaja Donald Trump (79) on muutnud USA poliitika millekski, mis meenutab rohkem labast telemängu kui demokraatlikku riiki. Ta suutis panna oma poolearulised valijad uskuma, et iga probleem on kas demokraatide, immigrantide või mingi müstilise süvariigi süü. Tema kõned mõjuvad kui väljavõtted hullumaja patsientide lobast, millega nood hommikuti enne rohtude võtmist sanitare kimbutavad.

Trumpi ajastul on matslik käitumine ja valimatu solvamine muutunud täiesti aktsepteeritud poliitiliseks instrumendiks ning faktid lihtsalt tüütuteks detailideks, mida võib oma suva järgi muuta ja mudida. Ta ei ühenda oma riiki, vaid hoiab seda kahes lepitamatus leeris nagu vanal heal kodusõja ajal. Ta on krooniline valevorst, alatu korruptant ja moraalilage võhik. USA on tema isiklik äriprojekt, millest võidavad vaid tema lähikondsed ning aina enam rikastuvad miljardärid. Iroonia – mees, kes lubas Ameerika taas suureks teha, on muutnud maailma võimsaima riigi naeruväärseks meemiks.

Pixabay

Massimõrvar Vladimir Putin (73) on Kremlis nii kaua istunud, et noorem põlvkond võib juba arvata, et Venemaal ei toimugi valimisi, vaid lihtsalt automaatne tarkvarauuendus. Ta esineb kui tugevuse ja stabiilsuse kehastus, kuid tegelikult meenutab tema süsteem Moskva äärelinna kortermaja lifti: paljud kardavad seda kasutada, aga alternatiivi ka pole. Putin ehitas riigi, kus võimukriitikud satuvad „seadust” rikkudes trellide taha, vajuvad mürgitussümptomitega haiglavoodisse või kukuvad lihtsalt aknast alla.

Tema läbinisti ebainimlik poliitika põhineb ideel, et mineviku impeeriumi taastamine on tähtsam kui vene rahva normaalne elujärg. Samal ajal, kui propaganda räägib rahvuslikust hiilgusest, pakivad need, kel veel vähegi mõistust peas, kohvreid. Venemaa rohked maavarad võiksid teha sellest jõuka, innovaatilise ja demokraatliku riigi, kuid selle asemel meenutab süsteem järjest rohkem Lenini hauakambrit, kus kõik peavad sunniviisiliselt kummardama ühe ja sama poolmäda eksponaadi ees.

Putini maailm kubiseb välisvaenlastest, sest muidu hakkaks rahvas küsima ebamugavaid küsimusi tohutute sisemiste probleemide kohta. Tatikaeas sai Putinikene Leningradi tänavail suuremate poiste käest pidevalt vastu molli, nüüd maksab ta selle eest kõigile kätte. Tulemuseks on Stalinit kummardav Venemaa, mis kardab tulevikku nii palju, et üritab elada minevikus ning hävitada seejuures oma naabrid.

Jahve lõukoer Benjamin Netanyahu (76) on muutnud Iisraeli marurahvuslikuks mudamülkaks. Ta on kahtlemata osav intrigaan, kes hoiab kõigi küünistega võimust kinni, kuid tema peamine eesmärk pole riigi juhtimine, vaid iseenda poliitiline ellujäämine. Netanyahu valitsemise ajal on ka juudi ühiskond muutunud järjest polariseeritumaks. Tema katsed kohtusüsteemi ümber kujundada panid paljud iisraellased kartma, et demokraatia muutub lihtsalt ühe mehe show’ks.

Rahvusvaheliselt on Iisraeli kui vaenlastest ümbritsetud murdmatu väikeriigi maine saanud tugeva löögi. Kümned tuhanded surnud palestiinlased on fakt, mida Netanyahu pooldajad püüavad küüniliselt ümber kirjutada. Samal ajal on näha, et ka Iisraeli rahvas on väsinud pidevast hirmust, vastandumisest ja poliitilisest draamast. Netanyahu juhib riiki nagu närviline maletaja, kes on nii keskendunud järgmise käigu võitmisele, et ajab lõpuks kogu laua ümber.

Kui riigijuhi suurim siht on lõputult võimul püsida, kannatab rahvas. Ometi on need kolm nimetatud nuhtlust tõusnud riigitüüri juurde täiesti demokraatlikel valimistel ja püsinud seal väljakannatamatult kaua. Putin on võimutsenud juba 26 aastat, Netanyahu kokku 18 aastat ja Trump eelmise ametiajaga koos natuke üle 5 aasta (ehkki tundub nagu 15). Isegi kui nad peaks juba lähiajal jumaliku sekkumise tõttu maha kärvama, jäävad nende külvatud kurjad seemned veel kauaks mulda. Umbrohi ei hävine.

Muidugi võib seda taatide-hirmuvalitsejate nimekirja vabalt pikendada: Xi Jinping (72), Recep Tayyip Erdoğan (72), Aleksandr Lukašenka (71). Nad kõik on suured „konservatiivid”, kes seisavad „traditsiooniliste väärtuste” eest. Despootide pühade traditsioonide hulka kuuluvad muuhulgas õigusriigi põhimõtete eiramine, kodanikuvabaduste piiramine, isikukultus, vägivald ja terror.

Mõni riigijuht ei taha tulevikku ehitada, vaid minevikku mumifitseerida. Kahjuks kannatavad selle barbaarse pensionäride türannia tõttu kõige enam just terve mõistuse ja südametunnistusega inimesed.

Kuidas ma lõpukirjandit kirjutasin

Leonardo da Vinci ja Kivirähki seltsis Püha Graali otsimas

Eestis on juba tsaariajast peale olnud kombeks kooliõpilasi kirjanditega piinata. Lõpukirjand on omamoodi dokument, lahkumisavaldus, mille ettenäitamisel antakse kätte tunnistus. Ühtlasi on kirjandi kirjutamine tähtis rituaal, mille käigus peab õpilane emakeele oskuse kõrval näitama oma küpsust, arukust ja laia silmaringi. Varasemas ajaloos oli lõpukirjandi asemik leerieksam. Selle läbimisega tõestas noor, et on korralik ristiinimene ja valmis perekonda looma. Lõpukirjandil on niisiis protestantlik juurestik. Aga protestantism, see on raske töö, kõrge eetika ja haritud vaim.

Kui paljud üldse mäletavad, millest nad omal ajal kirjutasid? Pakun, et vähesed. Puudub ka võimalus mälu värskendada. Mina mäletan hästi. Vähe sellest, olen oma lõpukirjandi paar korda ülegi lugenud. Sirutan käe ning haaran riiulist Antsla kooli almanahhi „Elukillud VI”. Näed sa, nende kaante vahele ongi mu lahkumisavaldus põlistatud.

Sel kevadel möödus elu tähtsaimast kirjatööst täpselt 20 aastat. Ma ei valmistunud eriti, ehkki teadsin, millest tahan kirjutada: religioonist või kultuurist. Lootsin, et saan sel puhul ka mõnele värskelt läbi loetud rammusale raamatule viidata.

Muide, mu eesti keele õpetaja hoiatas meid, abituriente: ärge olge liiga isikupärased! Enamik kirjandi hindajaid seal Tallinnas on pensionil õpetajad, vanad saurused, kes lennukat omaloomingut kuigi kõrgelt ei hinda. Katsusin sellega arvestada. Raske on olla keskpärane, aga noh, kui elu nõuab...

Sekundipealt kell 10 hommikul läks möll lahti. Enne seda oli haridusminister (tollal vist Reps) raadio kaudu väikese kõne pidanud, aga see küll põrmugi meelde ei jäänud. Loeti ette kümme teemat, mis ka paberi peal iga abituriendi lauale jõudsid. Jah, tookord oli teemasid tõesti igavene ports. Mõnel kulus ainuüksi pool tundi selleks, et valida neist enda jaoks sobiv. Mul seda muret polnud. Teema number kaks oli nagu tellitud: „Religiooni osa kultuuris”.

Vikipeedia andmeil võis valida ka selliseid igihaljaid teemasid nagu „Meist igaühest sõltub Eesti püsimine (Lennart Meri)”, „Inimesed, keda on raske mõista”, „Rohelise mõtteviisi poolt ja vastu”, „Elame infoajastul – kuhu edasi?”, „Mõttematk ühe kirjandusteose probleemidesse” ning „Rikas elu, vaene elu”.

Vedas, et sain oma kooliteed käia vabas Eestis. Nõukaajal pidid abituriendid kirjutama näiteks sellistel seksikatel teemadel: „9. mai – suurvõidu ja rahupüha” (1945), „Põllumajanduse sotsialistlik ümberkorraldamine kui ajalooline murrang Nõukogude Eesti külas” (1949), „V. Kingissepp – Eesti revolutsionäär-bolševist ja publitsist” (1951), „Ainsaks suureks ja õigeks tõeks Lenini tõde on (J. Smuul)” (1960), „Oktoobrivõidu vastupeegeldusi tänapäevas” (1977) ja „Suure Isamaasõja lahingulippude kuulsus kohustab” (1985). Õnneks võis pea alati valida ka mõne kirjandusainelise teema: Tammsaare, Vilde, Kitzberg ja Liiv aitasid punajurast eemale hiilida.

Koolikirjand on väga spetsiifiline, et mitte öelda kentsakas žanr. Mõtete kogumiseks ja paberile panekuks antakse vaid kuus tundi. Tädi Leida hüüatab: lausa kuus tundi! See on ju pool päeva. Aga mõni mõte, eriti hea mõte, vajab küpsemiseks aega. Käsu peale kusta ja käsu peale mõelda on ühtviisi hirmus. No ei tule!

Minul ka ei tulnud. Head mõtet igatahes mitte. Tegin hakatuseks kava, nagu eeskujulik õpilane ikka. Viskasin paberile ühe ja teise idee, kirikust ja kunstist, paavstist ja presidendist, inglitest ja kuraditest, sekka tsitaate Voltaire’ilt ja Nietzschelt (ja avastasin õudusega, et tegelikult ei oskagi ma nende härrade nimesid eksimatult kirja panna).

Ükski idee ei idanenud. Oli vaid hulk laialipudenenud võltspärleid, mida ei andnud üheks säravaks keeks sättida. Taipasin, et „Religiooni osa kultuuris” on nii lai, lausa mõõtmatu teema, et ainult Übermensch suudaks seda rahuldavalt käsitleda. Sotsiopaatsed eksamikoostajad olid selle õpilaste lollitamiseks välja mõelnud ja mina astusin nende üles seatud lõksu.

Ometi ei kavatsenud ma teemat vahetada. Liisk oli langenud. Umbes tund aega sai surnuks löödud, kui mulle tõttas appi geenius renessansist, Leonardo da Vinci. Olin tollal tema suur fänn. Lugesin huviga ta elulugu, märkmeid ja mõtteteri. Juhtumisi oli mõni aeg tagasi eesti keeles ilmunud ka bestseller „Da Vinci kood”, mille põhjal tegin parajasti uurimistööd, et seda kirjanduseksamil kaitsta. Raamatu keskmes on Püha Graali saladus. Ja siis – halleluuja! – tabaski mind ilmutus. Ka minu kirjandit läbivaks kujundiks peab olema Püha Graal.

Kribinal-krabinal ilmus paberile sissejuhatus: „Inimesi on aastasadade vältel vaimustanud müüt Pühast Graalist, imettegevast karikast, mille otsingud pole seni vilja kandnud. Sarnaselt Graalile jahib inimkond universaalset tõde. Soovist saada senisest enam teada ning jõuda maailma olemusliku algeni, ongi sündinud religioon. Seetõttu mängib usk olulist rolli ka inimeste kõrgema loomingu, kultuuri, arengus.”

Pixabay

Kirjutasin kõigest, mis mu madalate ajukäärude vahele oli tosina kooliaastaga kogunenud ja mis vähegi asjasse puutus: haridusest, moraalist, kristlusest, islamist, budismist, ateismist, Lähis-Ida kriisidest, heliotsentrilisest maailmamudelist ning tänapäeva materiaalsetest iidolitest, kaubanduskeskustest, pankadest ja hotellidest. See kõik õnnestus pigistada napi 600 sõna sisse, nagu norm nõudis.

Ühes õiges kirjandis tuleb ka mõnele kirjandusteosele viidata, et näidata oma lugemust. Mul polnud sellist hääd teost kohe varrukast võtta. „Tõde ja õigus” oli liiga riskantne, sest vargamäelasi ma tollal veel nägupidi ei tundnud. „Meister ja Margarita” – võimas raamat, aga kuidas ma seda oma nigela kirjandiga seon? Kartsin juba, et pean „Pipi Pikksuka” appi võtma. Seegi ju natuke usualane – Pipi ema oli ometigi ingel.

Siis turgatas: alles möödunud talvel lugesin mingit Kivirähki jutukogu, kus oli ka novell „Püha Graal”. Jackpot! Novell ise mulle ei meeldinud, aga hädaline ei saa pirtsutada ega valida. Kirjutasin: „Kaasaegne tõekarikas võib olla vaid odav kondenspiimapurk, nagu toob tabava võrdluse Andrus Kivirähk novellis „Püha Graal”.” Korras, viide olemas.

Aga kurat, kas „kondens” on ikka õige? Äkki peab olema „kondends”? „Või kondents”...? Paks ÕS oli kohe lauanurgal, aga miskipärast ei teinud ma seda kordagi lahti. Lootsin vist heale õnnele.

Mustand oli lõpuks üks sodi-podi, kirbukirja paraad, millest isegi Vanajuudas poleks mõhkugi aru saanud. Aga mina sain. Kuidagimoodi. Kell tiksus armutult. Puhtandi kirjutamiseks polnud enam palju aega. Püüdsin selle vormistada nii ilusti kui sain, maalisin igat tähte püüdlikult nagu Leonardo Mona Lisat. Mu käekiri oli ikkagi kohutav. Tegin kogemata ka ühe komavea.

Kasutasin pea kogu aja ära. Viis minutit puudus kella neljast, kui oma surematu vaimusünnitise komisjonile esitasin. Kõik peale minu ja ühe paralleelklassi tüdruku olid juba lõpetanud. Käsi oli nii väsinud ja krampis, et suutsin hädavaevu protokolli oma nime ja allkirja sirgeldada. Olin pettunud. Ei õnnestunud see kirjandikene sugugi. Võimla ukse juures seisis laud kuivanud saiakeste ja maitsetute jookidega. Pistsin terve kuhja saiakesi endale kotti ning jagasin need hiljem heldelt laiali. Vähemalt tegin kellelegi rõõmu.

Ega ma kaua norutanud. Juba järgmisel päeval tuli sõita Tallinna, kus ootas veel üks katsumus, kooliõpilaste mälumänguturniiri lõppvõistlus. Minu tiim sai tubli 14. koha. Võistlejaid oli 15.

Elu läks edasi, tuli sooritada ka inglise keele ja ajaloo eksam. Matemaatika polnud tollal kohustuslik ja sellest ma loobusin. Geograafia eksami olin teinud juba kümnendas klassis.

Juunikuus selgus ka kirjandi tulemus. Täpselt 100 punkti. „Kondens” läks järelikult täppi ja komad ka. Tore. Aga... 100???

Olin oma koolis esimene õpilane, kel õnnestus riiklikul lõpueksamil saada täislaks. Kuidas see juhtus – ei tea. Järgmine sajapunktikirjand sündis Antsla koolis juba aasta hiljem. Keegi pidi lihtsalt otsa lahti tegema.

Kahtlustan praegugi, et mu kirjand aeti tegelikult ühe geeniuse omaga segamini. Vaesekesel andis imestada, miks ta oma šedöövriga ainult 32 punkti kogus.