Minu väike dinosaurus

Kui vana on kana?

Juba ammust aega liigub ringi üks häbematu vale: dinosaurused olevat välja surnud. Ja mitte hiljuti, vaid suisa 60 miljoni aasta eest. Teadlastel on aga kõigile saurusefännidele rõõmusõnum. Ürgsisalikud pole kuhugi kadunud, neid võib leida igast metsast, pargist ja kanakuudist!

Pixabay

Oxfordi ülikooli paleobioloogia professor Roger Benson ütleb otsesõnu, et linnud on tegelikult dinosaurused. (It’s official: birds are literally dinosaurs – birdlife.org) Tänapäeva sulelised pärinevad otseselt teropodide ehk kahejalgsete sauruste suguvõsast. „Lindudel on teropodidega väga palju ühiseid jooni,” ütleb Benson. Teropodid liikusid ringi kahel jalal (nende seas ka kurikuulus türannosaurus), osadel neist arenesid esijäsemed aga tiibadeks. Mõni teropod, näiteks velociraptor, kandis ka sulgi, ehkki „Jurassic Parki” filmides kujutatakse teda sulekuueta.

Juba 1861. aastal avastati saurusefossiil, millel olid suled. See ürgne lind-saurus lendas taeva all umbkaudu 150 miljonit aastat tagasi ehk hilisel juura-ajastul. Arvatavasti ei suutnud siiski kõik tiibadega saurused lennata. Eks leidu tänapäevalgi hulgaliselt lennuvõimetuid linnukesi, nagu pingviinid, emud, kalkunid ja prostituudid.

60 miljoni aasta eest tabas meie planeeti asteroid, mis vallandas suuri maavärinaid ja vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskus tohutus koguses tolmu ja tuhka. Päike kadus pikaks ajaks mustade pilvede taha, kliima jahenes drastiliselt, muutusid maastikud ja taimkate. Suurekasvulised saurused ei suutnud sellise pahupidi pööratud maailmaga kohaneda. Väikesed saurusehakatised jäid aga ellu. Lihtsam on uputada Titanicut kui pähklikoort. Miljonite aastate voolus muutusid sisalikulaadsed olevused lindudeks.

Kulus veel tükk aega, enne kui Maal hakkas võimutsema inimene. Jahipidamine ja korilus ei suutnud enam paisuvat inimhulka ära toita. Jäädi paikseks, hakati kasvatama vilja ja kariloomi. Esimene „sisalik”, kes võeti inimkonna teenistusse, on tõenäoliselt kana. Kõige värskemad teadusuuringud näitavad, et metsiku kana kodustasid Kagu-Aasia riisikasvatajad 3500 aasta eest. (Researchers pinpoint date... - smithsonianmag.com) Seega pärinevad kodukana ja Kaali järv enam-vähem samast ajajärgust.

Kana peaks olema püha lind. Tema munas peitub väike valgurikas maailm, mis on toitnud miljoneid suid. Poleks kana, poleks muna, poleks pannkooke ega pulmatorte. Kui vene vapil oleks kahepealise kotka asemel peata kana, hingaks terve planeet palju rahulikumalt. Kuradile need kotkad, võtke endale üks väike saurus!

Loe ka seda:

Räägime aukudest!

Kui tõde võidab, siis vabadus kaob

Mida teha punamonumentidega?

Terve Eesti on täis mälestusmärke punaarmeelastest "kaitsjatele" ja "vabastajatele". Kokku leidub neid üle paarisaja. Mõnikord juhtub, et hoovinurka jääb seisma mõni roostes autoromu, seisab seal õndsalt palju aastaid, kasvatab enda ümber lihavaid nõgeseid ja pererahvas harjub selle vrakiga nii ära, et enam ei märkagi. Punamonumentidega on sama lugu. Aga romu koht ei ole hoovis, vaid romulas.

Kuidas on võimalik, et kolmkümmend üks aastat pärast iseseisvuse taastamist seisavad Eesti pinnal endiselt viisnurkadega ehitud monumendid "vabastajatele"? Pärast pronkssõduri teisaldamist võis arvata, et algab üleriiklik punakollide koristamise buum ja Eestimaa saab neist jõletistest viimaks ometi lahti. Aga võta näpust! Koristamine on tüütu töö, keegi ei viitsi seda ette võtta.

Kui punamonumendi alla on maetud sõdureid, tuleb seda käsitleda hauatähisena, mis nõuab muidugi taktitundelist lähenemist. Väljaspool surnuaedu asuvad "vennaskalmud" peab lahti kaevama ja säilmed kombekalt kalmistumulda istutama. Õnnetuseks on neid vähemalt 150! Kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke ei tasu alles hoida. Välja arvatud juhul, kui vabaõhumuuseum avab punanurgakese koos igavese tulega – kümmekond eksemplari nõukogudemeelsest monumentaalkunstist võiks ju sellesse kollektsiooni kuuluda.

Kunstiajaloolisest seisukohast on olulised Maarjamäe ja Tehumardi punamemoriaalid, need jäägu. Justkui tasakaalustuseks asub Maarjamäel ka kommunismiohvrite mälestuspaik, ehk peaks sarnase rajama ka Tehumardile, ikka tõe ja õiguse huvides? Aga Narva tanki, mis paekivist postamendi otsas seisab ja oma roostes toruga tervet Eestit sihikul hoiab, ei julge niipea keegi puutuda. Muidu läheb mäsuks. Pealegi, kuhu siis värskelt abiellunud Narva pruutpaarid peaksid oma lindikesed riputama, kui tank vanarauda saadetakse?

Hiljuti võeti Tartus vastu otsus, et kesklinnas asuv Võidu sild nimetatakse ümber Rahu sillaks. Ega selleks otsest vajadust polnud. Sillale anti nimi 1965. aastal, kui punavõimurid tähistasid kahekümne aasta möödumist Suure Isamaasõja võidust. Tartu linn võinuks silla juba ammu pühitseda Vabadussõja võidule. Aga kui rahu, siis rahu. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal kandis ka Vabaduse väljak Tallinnas Võidu väljaku nime. Suurrahva jaoks on tähtsad võidud, väikerahva jaoks rahu ja vabadus.

Tartus viib üle Emajõe ka Sõpruse sild, üks pikemaid kogu Eestis. Miskipärast pole selle ümberristimine veel kõne alla tulnud. (Ka Sõpruse kino Tallinnas ei häiri kedagi.) Kas sõprus on nõukogude propaganda leksikas kuidagi lahjem või ohutum sõna kui võit? Tegelikult seisame silmakirjalikkuse musternäidise ees. Hullusti amortiseerunud ja pea varisemisohtlikuks muutunud Preimani purdega (nagu tartlased seda omal ajal kutsusid) tähistati suurt rahvastevahelist sõprust. Mitte tühipaljast, vaid ikka sotsialistlikku sõprust!

Eesti ja vene rahva "igavikulise" sõprusliidu sümbol on ka vürst Vjatško ja Meelise kuju Kassitoomel. Ametlikult avati see 1980. aastal, meenutamaks Eesti alade "ühendamist" Vene riigiga. Siingi on tegemist punamonumendiga, ehkki – olgem ausad – näeb teine päris uhke välja, mõjumata seejuures pateetiliselt. Teisaldada või mitte, selles on küsimus.

Samalaadseid dilemmasid kerkib edaspidi üles ilmselt paljudes omavalitsustes. Hulk romusid jäävad kindlasti senisesse paika. Mineviku vastu ei saa, aga valskuse vastu küll. Kõik need kirjad kangelashaudadel, mis ülistavad okupantide vaprust – roostetanud, aga ikkagi valelikud. Kaua peab neid taluma?

Sinimustvalge võim peab oma tõed viimaks maksma panema. Just nimelt "tõed". Vabas riigis ei ole üht tõde, sest sõnavabadus tähendab ka tõevabadust. Sellised on demokraatia kaks palet. Kes tahab elada tõeriigis, peab jätma hüvasti vabariigiga. Vallutajad tulevad alati oma raudse tõega, millega lömastatakse kõik elav, mis ette jääb. Venemaal kehtib üksainus tõde, mistõttu pole seal ka vabadust. Tõe võit viib vabaduse.

Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Hingekella lüüakse ikka veel, aga milleks?

Tühjus kõlab hästi

Sattusin kuulama Klassikaraadio saatesarja „Tornikell minu külas”, kus tehakse juttu kirikukelladest, mis kajavad vastu eesti kirjandusest. Kirik ja kirjandus – neil on õhtumaade kultuuris tugev seos. „Kiri algab kirikust,” ütles Runnel. Aga Suits ütles hoopis midagi muud: „Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs, nii rasselt kaibap, ikep kell.” Sellest luuletusest ongi inspireeritud „Tornikella” saate avaosa, mis juhatab kuulaja Gustav Suitsu kodukanti, Võnnu alevikku Tartumaal.

Giphy

„Kerkokell” on kahtlemata tuntuim murdekeelne luuletus eesti kirjanduses. Kus kumiseb kell, seal peab olema ka kirik. Võnnu pühakojast, mis praegusel kujul pärineb 18. sajandist, saadeti viimsele teekonnale Suitsu ema. Lell lõi tornis kella. Suits oli vasakpoolsete vaadetega, mistõttu polnud tema suhe kirikuga kuigi soe. See ei takistanud tal siiski jäädvustada oma mõtteid ja tundeid, mida Võnnu kirikukella kõla ja ema ärasaatmine temas tekitasid. Muidugi oli luuletus tartu murdes, see oli Suitsu emakeel. Mis keeles sa emaga siis veel kõneled?

Kell, mida Suits kaebamas ja nutmas kuulis, oli tollal veel üsna noor – ta ema suri 1912, kell oli valatud vaid neli aastat varem. Üldiselt on kombeks, et pragunenud või muul moel purunenud kirikukell sulatatakse üles ja valmistatakse selle põhjal uus. (Hea näide iidsest taaskasutusest!) Võnnu vana kell oli valatud 18. sajandi lõpus, selle eellane sündis veidi pärast Põhjasõda. Seega võib öelda, et Võnnus kõlab kolm kella ühes.

Kella lüüakse ikka veel, enamasti pühapäeviti, vahel ka matuste puhul. Inglise poeet John Donne pani mitmesaja aasta eest kirja kuulsa mõtte: ära küsi, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sulle. Ent praegu maetakse surnuid kellakõmina saatel harvem. Vahel pannakse krematooriumi leinasaalis mängima salvestatud kellamäng. Uued ajad, uued kombed. Kõik on nii sünteetiline!

„Tornikella” teises saates minnakse Palamusele ehk Paunverre, kus teadupärast lõi kella Lible. Muide, Suits kirjutas „Kerkokella” samal aastal, kui ilmus Lutsu „Kevade” - 1912. Aga see kell, mille nöörist haaras Lible või tema prototüüp Kristjan Lill, enam Palamuse kohal ei kaigu. Praegune pärineb kahekümnendate lõpust. Lutsu järgi oli Lible pooleldi lätlane ja ühest silmast pime. Andrus Kivirähki arvates tahtis Luts sellega rõhutada Lible „piiripealsust”, mingis mõttes oli ta Paunvere narr.

Ka maailmakirjanduse kõige tuntum kellamees Quasimodo oli piiripealne isik ja narr, tugeva väärarenguga hüljatud laps, kes leidis pelgupaiga Jumalaema kiriku võlvide all. Teistsugusus või poolinimlikkus kajastub isegi tema nimes – quasimodo on ladinakeelne määrsõna, mida võib tõlkida kui „peaaegu” või „nii ja naa”. Kiriku kellamehed on laiemaski tähenduses „nii ja naa”: nende tegevusala asub elu ja surma vahelises piiritsoonis.

*

Aga kell? Miks seda ikkagi lüüakse? Kelli ja kellukesi helistatakse teistestki religioonides, näiteks budismis. Kellakõla tekitab vibratsiooni, mis kandub ka inimkehha. See juhatab inimese ülevasse vaimsesse seisundisse ja loob usuliseks riituseks sobiva meeleolu. Kell sunnib aja peatuma. Ta kutsub mõtlema igaveste asjade üle. Sama funktsiooni täidavad ka idamaade gongid ja „laulvad kausikesed”.

Ometi näib, et kellakumin on kõrvale kaugeks jäänud. Kellahelistamine on mingi vana aja värk, mis ei kutsu enam esile pühalikke tundeid. Kerkokella kõla sumbub olmemürasse. Kas see on tingimata halb?

Kirik satub uudistesse enamasti suurte usupühade ajal, jõulude ja lihavõtete puhul. Ikka räägivad vaimulikud meile armastusest ja headusest ja rahust. Paraku on see jutt õõnes. Mida arvata piiskopist, kes kiidab jumala headust, suutmata põhjendada, miks see hea jumal laseb nii palju kurja sündida? Kuidas saab võtta tõsiselt hingekarjast, kes koguduse ees kõneleb armastuse tähtsusest ning pritsib teisalt mürki vikerkaarerahva suunas? Mis maksab kõrgeaulise Moskva patriarhi loba rahust, kui ta seejärel kutsub üles toetama ametis olevat vene presidenti ja seega ka sõda? Silmakirjalikkuse tipp!

Ristiusk ongi täis vastuolusid. Kristliku usutunnistuse järgi on Kristus tõeline inimene ja tõeline jumal. Mõlemat korraga, mitte pool ja pool, kord üks, kord teine. Loogikaga pole seda võimalik seletada. Kristlike sõnumite õõnsus tulenebki nende vastuolust tegelikkusega.

Miks siis kerkokella lüüakse? Surnute päästmiseks ja elavate lohutuseks? Vaadake – kirikukell kõlab ju samamoodi nagu vaimulik jutlus. Ilusalt, aga tühjalt. Kell ei saaks üle küla kumiseda, kui ta oleks seest tina täis. Ta peab olema tühi. Nõndasamuti ei saaks pühameeste sõnumid kaugele levida, kui nad oleksid täidetud raske ja mõistuspärase tõega.

Inimesed janunevad suurekõlalise tühjuse järele.

Veljo Tormis - “Tornikell minu külas" (1978). Segakoorile, lugejale ja kellale (Juhan Viidingu libreto Fernando Pessoa poeemide põhjal). Dirigent-lugeja Tõnu Kaljuste.

Maailm ei muutu

Vahel on kasulik matsi moodi mõelda

Kevad tekitab minus imeliku tungi kraamida ja tuustida. Ehk veidi tolmutada. Korda luua. Seekord võtsin ette ühe koduse raamaturiiuli ja asusin aastate jooksul riiuleisse settinud kirjavara inventeerima. Kogemata leidsin kopsakate proosaköidete vahelt ühe luulekogu, mille olemasolust mul seni aimugi polnud: Hando Runneli "Laulud eestiaegsetele meestele", ilmunud Loomingu Raamatukogu sarjas aastal 1988. Oli perestroika ja glasnosti aeg, öölaulupidude ja ärkamise aeg. Mina õppisin samal ajal kõndima. Lugemisoskuse omandamiseni jäi veel mitu aastat.

Mu vanaisa oli väga lugemishimuline mees, ta tellis ka Loomingu Raamatukogu. Seda Runneli raamatut, mis tema põlvkonnale pühendatud, vanaisa kahjuks enam ei näinud. Usun, et talle oleks meeldinud.

Luulekogusid ei sobi ühe soojaga läbi lugeda, see on sama hea, kui kahmata assortiikarp ja kõik liköörikommid korraga nahka panna. Aga mina lasin kiusatusel enda üle võimust võtta. Vohmisin Runneli värsse nagu näljane jõehobu. Ega siis sellist maalähedase maitsega luulet iga päev saa!

Suur osa eestiaegsete meeste lauludest tegelevad nonde teemade ja tunnetega, millest tuli aastakümneid vaikida. Oma riigi kaotamise traagika, võõrvõimu vägivald ja ebaõiglus. Varjamatu viha ja põlgus venelaste vastu. Nii mõnedki värsid kõlavad päevakajaliselt praegugi.

Iga rahvas on väeti,

kui ta ringutab rahus,

targaks saab tema tõesti

alles veres ja vahus.

*

Kõikidest jäävustest

jäävam on valu.

Rõõm vahel ründab

ta mõõtmatuid alu.

*

Kas suudab tõemuna veereda vastumäge?

Kas on tal enda veeretamiseks võimalust ja väge?

*

Palju hunte haual ulus,

palju kurbi päevi kulus,

kuni laste meelest suri

mälestus, et mets on kuri.

Runnel on maarahva laulik. Ta ei peenutse, vaid ütleb otse välja. Aga ikkagi poeedi suuga, selgete ja puhaste kujunditega. Vahel on kasulik matsi moodi mõelda ja öelda. Mats ei tunne kombeid, see tähendab – ei tunne häbi. Ta võib väljendada end sellisena, nagu on. Pealegi ei saa igaüks parketi peal tippida, mõni peab sita sees ka paterdama. Parketil elades jääb palju kuulmata ja kogemata. Alles sita sees mõistab inimene, mis on elu.

Mäletate Sitakoti Matsi? Kullamaa kiriku juures on tema haud, rõngasristiga ja puha. Pärimuse järgi kogus ta kõikjalt hobusesõnnikut ja vedas selle oma põllule. Saagid olid tal vägevad, rukkipead suured ja rasked. Viimaks kogus ta viljakasvatusega nii palju raha, et ostis end pärisorjusest vabaks. Kõige tipuks kinkis ta kirikule kroonlühtri. Sitt, haisegu nii võikalt kui tahes, väetab taime, rahakotti ja hinge!

*

Tänavu nägin esimest liblikat – lausa kirjut – juba kevade esimesel päeval. Lumelaiud pole veel igal pool sulanud, kuid valged, kollased ja kirevad mutukad mõõdavad maailma oma väikestel tiibadel, kuulutades looduse lõplikku võitu talve üle. Sookured on ka Egiptimaalt tagasi, kruuksuvad mis hirmus. Tedred peavad pulmapidu. Karudki müttavad ringi. Nii on see alati olnud ja jääbki olema.

Aga mida teatavad meile meediakanalid? Kõik on muutunud, miski pole enam endine. Head ajad on möödas. Kibe kuulata sellist juttu, eriti neil, kes pole "häid aegu" iial tunda saanudki. Raadio röögib, telekas teatab, ajaleht ahhetab, sotsiaalmeedia solgitorud pahisevad: kogu ilm on pahupidi! Sool kaob, benss kallineb, leiba ei jõua enam ostagi. Üks katk kadus ja teine varsti platsis, kurjem kui eelmine. Koerast saab kass ja taadist eit!

Kas peaks seda uskuma? Ei usu! Kuulake ise, tihane hüüab põõsal täpselt nii nagu tuhat aastat tagasi:

"Sitsikleit, sitsikleit!

Minul on ilus sitsikleit!"

*

Me elame ikka veel eesti ajal. Juba kolmkümmend aastat jutti. Oleme eestiaegsed mehed ja naised. Ei tea, kas saja aasta pärast kirjutab mõni uus Runnel või koguni Koidula vihikutäie lihtsaid laule, mis pühendatud meile? Aeg näitab.

Näidaku hästi!

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest

Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.

*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.

*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.

Sinimustvalgeke ja seitse pöialpoissi

Kõik algab maast

Hoiame pöialt ja pöialpoisse!

Eesti lugu on nagu üks kurb, õudne ja kannatuserohke, kuid ikkagi suhteliselt õnneliku lõpuga muinasjutt. Sinimustvalgeke sündis külmal veebruaripäeval 1918, ämmaemand talle palju elulootust ei andnud, punased kurivaimud tahtsid maimukese ära tappa, aga näe – hing jäi ikkagi sisse! Varases nooruses langes Sinimustvalgeke kurja punasortsi nõiduse alla ja viibis pool sajandit varjusurmas, kuid viimaks virgus ning elas mühinal edasi, kaunimana kui iial varem.

Loomulikult pole lugu veel läbi, muinasjutt läheb aina edasi. Sinimustvalgeke ei saa kuidagi hakkama ilma pöialpoisteta (või pigem heade hiiglasteta), kel nimeks Euroopa Liit ja NATO. Peipsi-tagune kurivaim kiusab teda endiselt, aga praegu on ta kaitstud. Ja ega Sinimustvalgeke ole nii õrnuke midagi, ta oskab ka enda eest seista.

Eesti keel ja kultuur võrsuvad maast. Kõik algab maast ja lõpeb maas. Vabadussõja algul polnud enamik eestlasi kuigi motiveeritud punaarmeele vastu hakkama. Lootust nappis. Võidelda vabaduse eest – mis mõttes? Kellelgi polnud toona veel aimu, mida tähendab oma riik. Kuidas selle eest võidelda? Kas üldse tasub võidelda, kallist verd valada?

Siis tuli ajutiselt valitsuselt vägev lubadus: kõik vabadussõjalased saavad maad! Maapuudus oli talurahvast juba hulga aastaid kammitsenud, ei jätkunud kõigile tööd ja leiba. Tsaariajal oli tuhandeid eestlasi välja rännanud, kes kuhu, silme ees ikka põld ja karjamaa. OMA põld ja karjamaa!

Eesti keel on imelihtne!

Maalubadus andis vabadusvõitlusele tähenduse. Orjal pole põhjust maa eest võidelda, peremehel küll. Uhke on öelda – minu maa! Minu kartulivaod, minu pohlamättad, minu kraavikaldad ja laulvad luited. Väikestest minadest saab ühe suure meie. Vahel läheb see meelest. Aga ilma meieta ei ole ka minasid.

Vabadusvõitlus kestab. Lõppu pole näha. See on väikese riigi ettemääratud saatus.

Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust?

Mina tean!

Möödunud aasta detsembris palus Naisteleht mul vastata mõnele küsimusele. Samad küsimused esitati ka teistele tuntud kodumaistele krimiautoritele. Nagu selgus, anti väga erinevaid vastuseid. Alljärgnevalt minu omad.

Pixabay

Mis köidab sind krimilugudes? Kuidas jõudsid põneviku kirjutamiseni?

Põnevuslugude puhul köidab mind kõige enam nende vastandlik iseloom. Enamasti on põnevikud tumeda sisuga, käsitletakse kuritegevust, vägivalda ja tõsiseid sotsiaalseid probleeme. Samas on see pandud kergesse ja vahel isegi mängulisse vormi. Krimilugu ei ärgita lugejat niivõrd kaasa mõtlema, kuivõrd mängima. Autor õrritab teda oma küsimustega: kes on kurjategija, kuidas ta tabatakse, kas kõik on ikka nii, nagu näib?

Ma ise sattusin põnevike lainele poolkogemata. Esialgu tuli isu kirjutada üks korralik õudusjutt, midagi Stephen Kingi stiilis. Kirjutamise käigus sain aru, et õudukat siit küll ei sünni, pigem mõrvamüsteerium. Aga väike kõhedus on mu raamatutes ikka sees.

Sinu viimase kriminaalromaani esimene lause?

Mu viimane romaan „Poiss, kes mängis madudega” algab sõnadega, millega võiksin alustada ka oma autobiograafiat: „Kõik arvavad, et ma olen hull.”

Kuidas sündis su raamatutes tegutsev detektiiv?

Peamist rolli täidab mu raamatutes kriminaaluurija Hando Oras. Algselt pidi ta olema vaid episoodiline tegelane, kuid miskipärast kasvas palju suuremaks ja tähtsamaks. Minu silmis ei olegi ta kuigi huvitav tüüp, sest tal puuduvad märkimisväärsed kiiksud. Hando on eeskujulik politseinik, abielumees ja kahe lapse isa, kes tegeles nooruses edukalt poksiga. Sügavalt usklikuna käib ta kirikus ja usub jumalasse.

Oma siira usu tõttu satub ta moraalsete dilemmade võrku. Ebatavalisi mõrvajuhtumeid lahendades peab ta seisma silmitsi intelligentse, aga äärmiselt ohtliku psühhopaadiga, kelles pole grammigi inimlikkust. Hando, kes püüab igaühes näha ainult head, satub tema lummusse. Kuidas peatada inimhinges vohavat kurjust – see küsimus painab mind vaat et sama palju kui Handot.

Mis on loo väljamõtlemisel kõige raskem?

Minu jaoks pole lugude väljamõtlemine keeruline. Kui on hea teema ja õige tunne, hakkab jutt nagu iseenesest veerema. Hoopis raskem on lugu parajas kohas pidama saada. Ei tasu ju lugejat ülemäära väsitada.

Kuidas valmistud, eeltööd teed, kas küsid ka mõnelt erialainimeselt nõu?

Kui raamatus tegutsevad politseinikud, kes lahendavad kriminaalseid juhtumeid, peab ka autoril olema natuke aimu Eesti õigussüsteemist. Olen põhjalikult uurinud meie kriminaalseadustikku ja kriminaalmenetluse läbiviimise korda, lugenud politsei- ja piirivalveameti ajakirja Radar ja sirvinud materjale, mille järgi sisekaitseakadeemia tudengid õpivad. See kõik annab vajalikku taustainfot, ehkki loo enese seisukohast on olulisemad siiski haarav tegevustik ja värvikad karakterid.

Põnev krimilugu ei saa kunagi olla läbinisti realistlik, sest enamik kriminaalmenetlusi on tegelikult igavad bürokraatlikud toimingud, kust puuduvad riskantsed haarangud, tagaajamised, süžeepöörded ja püänt. Seetõttu – andku nüüd tulised krimifännid andeks – kuuluvad krimkad pigem fantaasiakirjanduse valdkonda.

Kes on su oma lemmikkirjanikud?

Tõtt-öelda ei ole ma ise suur krimkade austaja. Hindan kõrgelt teada-tuntud klassikuid, eriti selliseid monumentaalsete ajalooromaanide autoreid nagu Karl Ristikivi või Mika Waltari.

Kõige erilisem vastukaja?

Kohtasin hiljuti üht kirjandushuvilist noort, kes ütles, et luges varem peamiselt ingliskeelset kirjandust. Kui ta avastas minu raamatud, hakkas ta rohkem eestikeelseid romaane lugema. Teinekord sattusin kokku ühe soliidses eas prouaga, endise kirjandusõpetajaga. Ta rääkis, et võttis pahaaimamatult ette mu raamatu „Seal, kus näkid laulavad” ja pidi selle pärast terve öö üleval olema. Ei saanud enne raamatut käest, kui viimane lehekülg läbi ja väljas juba valge. Olin muidugi meelitatud.

Millal on oodata järgmist põnevikku?

Kõik sõltub kalli muusa tujust ja tahtmisest.

Kolm punkti

Mõnusad valed ja kibedad tõed

Mulle meeldivad punktid lause lõpus. Lausa kolm korraga. Need punktid on õhuaugud teksti sees, et lugeja ei lämbuks. Aga mu armsad hoolsad toimetajad kipuvad neid auke pidevalt kinni toppima. Ei ole vaja kolme punkti sõna lõppu, ühest piisab! Mis mul üle jääb, kui nõustuda. Aga ikka püsib põues igatsus torgata teksti sisse mõni auguke, kustkaudu kleenuke päikesekiir võiks end sisse pressida ja läppunud kambris hõljuvad tolmukübemed helkima panna. Ikka tahan, et lugeja saaks nondest aukudest piiluda teise maailma, kus on nii palju valgust, värve ja silmailu.

Kolm punkti kutsuvad mõtlema. Sõnade taga on mõte, sageli peidetud. Kolm reeturlikku punkti näitavad kätte salamõtte asukoha. Otse öelda on igav. Ajakirjandus peab lugejatega kõnelema otse ja selgelt, ilukirjandus lubab enesele vingerpusse ja peitusemängu. Tõde teenivad mõlemad.

Paistab, et inimesed on lõpetanud tõe otsimise. Mis aga pihku jääb ja õige tundub, kuulutakse kohe tõeks. Kusjuures, tõe kriteeriumiks on saanud meeldivus. Mulle meeldib see või too mõte – järelikult on puhas tõde! Nõnda siis valitakse endale fakte nagu konserve ja komme supermarketis, maitse ja hinna järgi. Siis pakitakse faktid lahti, segatakse supipotis rohkete valede, eelarvamuste ja "omaenese" tarkusega ning palun väga – ongi hõrgutav umbluu valmis.

Tegelik tõde on kibe, vastik ja eemaletõukav. Teda pole kerge armastada ja omaks pidada. Kui talle aga julgelt silma vaadata ja temaga väheke aega veeta, võib pöördumatult armuda. Tõde muutub kalliks. Paraku on teda raske ära tunda. Mõnikord ei tahakski temaga tegemist teha.

Valetada on mõnus. Ma teen seda peaaegu iga päev. Mis see kirjutamine muud on, kui ilus valetamine. Ka näitleja valetab laval õhtust õhtusse. Ta teeskleb tundeid, jagab võõraid mõtteid ja teeb üleüldse kõike seda, mis võlts. Otse publiku ees! Valetab silma sisse! Hea näitleja ei mõju ometigi võltsilt. Kui ta on meisterlik teeskleja, kes suudab briljantselt vassida, nihutab ta kogu saalitäie rahvast imeväel tõele lähemale. Natu-natuke, iga etendusega mõne millimeetri. Ilusad valed mahendavad kohtumist kibeda tõega.

Vahel tuleb kanda maski – ka tavaelus. Selle kaunipalgelise maski tagant saab kõnelda tõtt. Näost-näkku ei saa. Kui palju on neid inimesi, kellega võib "komplikatsioonideta" tõtt jagada? Palju on selliseid olukordi, kus saab jääda endale kindlaks ja üdini ausaks? Vähe, hämmastavalt vähe.

Iga päev ei tahaks ka valetada. Imelik hakkab. Ja kui otse öelda ei saa, tuleb kasutada näiteks kolme punkti. Tõejärgne ühiskond...

Saad seda, mida väärid

Kaotatud lapsepõlve meenutades ja julget uut aastat soovides

Mul on kahju ainult teie kannatustest, ei millestki muust. Lõppkokkuvõttes langes mulle parem osa. Kui ma tagasi pöörduksin, alustaksin jälle otsast peale. Elu on mulle vajalik. Linnades ei ole enam tõelist elu. /---/ Teed inimese tööd ja tunned inimese muresid. Oled ühenduses tuule, tähtede, öö, liiva ja merega. Võitled kavalusega loodusjõudude vastu. Ootad koitu, nagu aednik ootab kevadet. Ootad lennuvälja nagu tõotatud maad ja otsid oma tõde tähtedest.

Antoine de Saint-Exupéry „Öine lend” (1931)

Lendamisest sügavalt vaimustatud mees, kes otsis elu tuulest, liivast ja tähtedest, leidis omale haua Vahemeres. Oli 1944. aasta, sõda. Mis täpsemalt juhtus – kas ta sattus mõne saksa lennuki tule alla või tabas õhumasinat tehniline rike – jääbki ilmselt teadmata. Spekulatsioone on erinevaid, neil pole põhjust peatuda. 1998. aastal leidis üks kalur Prantsusmaa lõunarannikult tema hõbedase nimeplaadi, paar aastat hiljem jõuti merepõhjas jälile lennuki vrakile, millest paraku polnud just palju alles. Liiguvad kuuldused ühest surnukehast, mis sõjapäevil randa uhuti ja tundmatu sõdurina kusagil nüüdseks unustatud paigas mulda sängitati. Kas see võis olla tema, väikese printsi isa?

Pixabay

Saint-Exupéry "Väike prints" on kahtlemata paljude lemmikraamat. Kusjuures, täiskasvanute seas on fänne vist isegi rohkem kui laste seas. Igaüks leiab sellest raamatust natuke mõtteainet, natuke tõtt, natuke kurbust ja lohutust. Mina näen „Väikest printsi” kui lapseliku süütuse kadumise lugu. Oleks prints jäänud oma planeedile, armsa roosi juurde, poleks ta sattunud ka kõigi nende lahendamatute mõistatuste ja vastuseta küsimuste rägastikku, mille kosmoseavaruses sehkendavad veidrikud talle ümber punusid.

Laps imestab. See on tema loomulik tegevus. Miks on nii ja miks on naa? Täiskasvanu kaotab tasapisi imestamise võime, kuhjuvad lõputud küsimused lämmatavad ta. Tahame aina teada, aga lõpuks tuleb ikka käega lüüa – küsimusi on ülemäära palju, vastuseid kohutavalt vähe ja need vähesedki kuivad ja kidurad. Kes aga kõrge vanuseni imestab, säilitab noorusliku hinge. Kui kustub uudishimu, kängub ka mõistus. Vahel juhtub see liiga vara ja liiga paljudega.

Tahaks uskuda imedesse. Tahaks uskuda muinasjuttude võimalikkust. Mis seda usku toitma peaks? Iga täiskasvanu teab: „elu on ime, kuid temas pole imesid” (E. M. Remarque). Inimloomuse tumedad küljed jätavad imed varju. Sel niigi kannatanud planeedil käib ikka kusagil sõda, pommidega ja pommideta, endiselt käärib vimm ja valitseb vägivald. Ühed võitlevad tõe, teised vale eest. Kumb on kumb? Jälle need küsimused!

Minu lemmik jõululaul on Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas". Lake, tuntud eelkõige kui progebändi Emerson, Lake & Palmer teine kolmandik, kirjutas selle laulu protestiks jõulude kommertsistumise vastu. Siingi kajastub samalaadne teema, mis "Väikese printsi" saagas: lapseliku süütuse kadumise paratamatus ja tasane traagika. Ometi kumab kadunud lapsepõlvemaade kohal loojumatu päike, mida mõned astronoomid kutsuvad Nostalgiaks.

Lake laulab: "Mulle räägiti kunagi, et jõulud on alati valged ja rahu valitseb maa peal... Mulle müüdi jõulu-unelmat, mulle müüdi püha ööd..." Ta uskus jõuluvana, kuid siis, ühel hommikul, näeb ta maskeeringu läbi. Ometi soovib ta kuulajale lootusrikkaid jõule ja julget uut aastat. Olgu paradiis või põrgu, me saame endale just sellised jõulud, mida väärime.

"I Believe in Father Christmas" sisaldab korduvat tsitaati Prokofjevi ülevast palast "Troika", mis oli algselt kirjutatud komöödiafilmile "Porutšik Kiže" (1934). Laulu videosse on põimitud kaadreid Vietnami sõjast. See omapärane segu annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kurb moraal, muinasjutud ei päästa maailma. Lisan siia ühe lootusrikka sõna: vist.

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.