4. november 2021

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee


Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.


*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

16. oktoober 2021

Räägime aukudest!

Kes teisele kaevab, see ise...


Enne kohalikke valimisi tõusevad alati tähelepanu keskpunkti augud. Peamiselt teeaugud, vahel ka eelarveaugud. Teede lappimine on aga Sisyphose töö, see ei lõpe iial. Teeaugud on inimkonnaga igavesti vaenujalal ega mõtlegi alistuda. Vaata, mul jookseb seal oja ääres karjatee. Ühte neetud kohta tekivad pidevalt sügavad mudased augud. Sinna võib täiteks vedada kruusa, mättaid, kive, saepuru ja kasvõi külmkappe, aga augud kugistavad selle kõik alla ja röhitsevad mõnusalt, kui traktor neist läbi sõidab.

Hambaaukudega on sama jama. Hoolitse kihvade-kikude eest palju tahad, ikka nad lagunevad. Muide, hambad on üleüldse ainsad organid inimkehas, mis pole võimelised ise paranema. Murtud kondid kasvavad ilma tsemendita kokku. Jätad joomise maha – maks alustab samuti uut elu. Haavad kasvavad kinni, koed vohavad. Aga hambad ei liiguta lillegi, nõuavad muudkui plomme. Eks vanajumal ole nii sättinud, et ka hambatohtritel jätkuks leiba.

Auk on märk kulumisest, aja peatumatust voolust, hukust ja hävingust. Kosmiline must auk neelab kogu elu, neelab isegi valguse. Ka väikesed augud pole sugugi nunnud. Kui inimene tunneb hirmu või vastikust väikeste aukude suhtes, siis on tal trüpofoobia. Tegemist on küllaltki uue mõistega, mis tuli käibele alles 2005. aastal (τρῦπα on kreeka keeli „auk”). Trüpofoobiahoo võivad vallandada täiesti süütud, enamasti tihedalt üksteise kõrval paiknevad augukesed, nagu taimekude või seemnekojad viljalihas. Mõni trüpofoob võib isegi mesikärge nähes külma higiga kattuda, kaasnevad iiveldus ja paanika. Teadlased ei oska seda fenomeni lõpuni selgitada. Ilmselt toetub trüpofoobia evolutsioonilisele alusele, hirmule looduses peituvate ohtude ees. Samal põhjusel kardetakse ka täiesti ohutuid ämblikke, hiiri ja madusid.

Auklikud teksad on endiselt moes, tihtilugu maksavad need rohkemgi kui terved. Eks ole ka konditsioneeriga majad kallimad tavalistest. Kõige paremal juustul on samuti hulgaliselt "õhutusavasid". Šveitsi juustu hinnataksegi tema aukude järgi. Need tekitab sinna aristokraatliku nimega bakter propionibacterium freudenreichii. Pidavat hästi soolestiku tervise eest hoolitsema. Õnneks leidub toredaid auke ilma peal.

Lukuaugud kipuvad aga välja surema. Iga teine uks avaneb koodi või kiibiga. Vanasti oli taevas sinisem ja lukuauk laiem. Mõnigi uudishimulik silm võis lukuaugu kaudu tarre piiluda – ükski saladus ei jäänud saladuseks. Hea, et nööpaugud veel alles on, kuhu muidu lilleõiekene pista?

Vanade eestlaste jaoks oli kõikidest aukudest tähtsaim unkaauk. Mõnel pool nimetati seda karuperseks. Rehielamutel polnud korstnaid, aga kusagilt pidi suits ikka välja pääsema. Kelpkatuse otstesse jäeti seetõttu ava, mis ääristati eriliste laudadega. Kuna usuti, et unka kaudu võivad ka kurjad vaimud majja pääseda, oli unkalaudadel maagiline otstarve. Neile maaliti või lõigati mitmesuguseid sümboleid, sealhulgas riste. Hingedeajal käisid esivanemad just unka kaudu külas ja ööseks lauale jäetud toitu maitsmas. Unkaaugust voolas majja ka pere-, karja- ja viljaõnn.

On leitud, et enamasti rihtisid eestlased unkaaugu Suure Vankri ehk Suure Karu tähtkuju suunas. Suure Vankri heledaim täht Alioth ripub aisa küljes. Vankri nurkadel säravad Megrez, Phecda, Dubhe ja Merak. Ei tea, kuidas vanarahvas neid tähti kutsus? Esimene ratas, teine ratas... Või esikäpad, tagakäpad...?

Mõni karjapoiss võis unetul ööl läbi karuperse Karu vaadelda. Või ei näinudki ta sääl taevas ühtki looma? Ehk mõtles ta, et need siravad tähed on samuti augud, tuhanded unkaaugud, mille kaudu näeme vilksamisi teist maailma, ilusamat, heledamat ja kahtlemata paremat. Lähme siis taeva taha lõputule lustipeole, lendame Linnutee taha, seal pole katku ega nälga, pole vaeva ega valu. Põrgu see maailm, lähme mujale! Tahad kaasa tulla? Tule siis.

Näe, rääkisingi augu pähe!

19. september 2021

Vana kartulikorvi taassündi oodates

Künnivagude vahelt algab Heade Aegade Assamalla


Üheksakümmend aastat tagasi ilmusid ajakirjas Looming tundmatu noore poetessi Betti Alveri kaks luuletust: "Raskelt valgub vaha" ja "Pedja". Ehkki Alver oli juba mõni aasta varem debüteerinud proosakirjanikuna, sai just neist trükitulle heidetud luuletustest alguse tema tegelik tähelend.

Paljude klassikute teosed kajastavad ühel või teisel moel nende kodupaiga vaimu, neid ei saa lahti köita tollest maalapist, kus nad veetsid lapsepõlve, kus on nende juured ning ühtlasi loomingu üdi ja lähtepunkt. Tammsaare võib leida Kõrvemaalt, Lutsu Vooremaalt, Kitzbergi Mulgimaalt. Betti Alveri omailma väravapostid asuvad Pedjamaal. Seetõttu on vägagi loomulik, et üks esimesi luuletusi, mis tema sulest avalikkuseni jõudis, on pühendatud pikale käänulisele Pedja jõele.


Seal, kus pööriputk ja loogan pajud

peegelduvad Pedja mustjan veen -

sinna jooksen ikka pakku ajul,

kui mu hingen umbne viha keeb.


Pedja suubub Emajõkke, mille ääres – Tartus nimelt – elas Alver suure osa oma elust. "Korallid Emajões" (1986) jäi tema viimaseks luulekoguks. Jõgedel oli ta elus ja loomingus kindel koht. Palju on kõneldud-kirjutatud vaikimisperioodist, mille nõukogude võim talle peale surus. Esimene luulekogu ilmus tal 1936, järgmine suisa kolmkümmend aastat hiljem – 1966. Vahepeale jääb siiski viljakas tõlkimistöö, mille peaosas särab "Jevgeni Onegin". (Meenub kirjandustund, kui mu õpetaja ütles: "Alveri "Onegin" on parem kui Puškini oma!")

Poetessi tagasitulek oli aga suursündmus. Betti Alver sai hakkama vägiteoga, mida siinmail pole suutnud keegi ja mujalgi maailmas võivad vähesed sama saavutusega kiidelda. "Tähetund" on kahtlemata ainus Eesti luulekogu, millest sai bestseller. Mõelda vaid – luulekogu ja bestseller! Imede ime, tõepoolest.


Miks lillekiivrid roostega ei kattu?

Miks elu tähetund on kordumatu?

Miks tulukene tuisuööde kestel

ei kustunud, ei kustu inimestel?

Pixabay

Alveril on hulgaliselt aegumatuid, kõnekaid värsse, mida tahaks ikka sääl-tääl tsiteerida. Aga just praegu, kartulivõtu ajal, tuleb valgusvihku tõsta lüüriline poeem "Ood vanale kartulikorvile". Vähesed luuletajad on suutnud ja julgenud luua poeeme, nende veenvaks kirjapanekuks on tarvis ka eepilist haaret. Alveril oli see muidugi olemas. Aga Alver ja kartulid? See pole kuigi tavapärane seos. Alustame sellest, et Betti Alver sündis Jõgeval. Ja kas sa näe, üks tuntumaid kodumaiseid kartulisorte on "Jõgeva kollane"! Lisaks külmapealinna tiitlile võiks Alveri sünnipaigale anda ka kartulipealinna auväärse nimetuse.

Mis oleks eestlase toidulaud ilma kartulita, Lõuna-Ameerika mägedest pärit immigrandita, kes nii meeldivalt on siin kodunenud ja tuhat nälga eemale peletanud? Kui algab kartulivõtt, läheb tarvis ka korvi. Sellele märkamatule, kuid mitmekülgsele abimehele pühendabki Alver oma võimsa oodi. Pangem tähele eestlase loomupärast kihku koguda põllu- ja metsaande, mis mõnikord paisub lausa maaniaks:


Ära külma küüsi anna

ühtki musta mullamarja!

Kohe-kohe

kahma,

kanna

koju kokku

nurme-nublud!


/---/


Koduaiast katla juurde kapsapäid ja hernelesti!

Konnulaanest suvesaaki,

mida kogub inimkäsi

maast ja metsast

igavesti.


Su seltsis ikka vihma-vidus

nii noor kui vana seenel käis.

Kraps poisipihk su külge pähklikoti sidus,

kui olid riisikaid ja puravikke täis.


Sügisene aeg on turul iseäranis vilgas. Pakutakse kardokaid, riisikaid, pohle, kuremarju ja mida kõike veel. Kartulit või pohla ei pea vist keegi hõrgutiseks. Ometi on raske ette kujutada jõulust söömaaega, kui hapukapsa juurest puudub võikollane kartul ning verivorstilt pohlamoos. Poed on maast laeni täis igat sorti söögikraami, kuid ikka leidub neid, kes kodus moosi keedavad ja seeni marineerivad. Mida rohkem õnnestub head-paremat purki pista, seda õnnelikumad nad on! Nii, nagu orav kogub talveks käbisid ja tõrusid, kogub eestlane seeni, marju ja kartuleid. Unustage va võsavillem, Eesti rahvusloom peab olema orav! (Tšekkan korraks erakondade reitinguid – palun väga, oravapartei on endiselt kõige populaarsem.)

Kui kartulisalv saab pilgeni täis ja keldririiuleid ehivad pikad-pikad purkide read, vot siis on korilasegeeniga eestlane rahul. Võib ka tuumasõja üle elada.

Vanasti punuti kartulikorvid laastudest, praegused on pigem traadist. Aga laastukorvid on ikka need õiged, nagu ka kõovitsust luuad. Õnnetuseks ei ole enam palju alles sääraseid meistrimehi, kes mõistaks laastukorvi või kaseluuda valmistada. Traadist punutised ja plastmassist harjased ei pruugi sugugi kauem vastu pidada. Rohepööre lausa nõuab loodussõbralike materjalide renessanssi. Tagasi vanarahva tarkuse ja oskuste juurde!


Kuid sinuga, sa koormakandja korv,

said kokku elusugemed

ja suured salasugulased.

Su laadile

on omalanda lähedased

nii mullasõmer,

taevatäht

kui meelespea.


Ja mis ehk enam veel -

sind järelpõlv

ei nea.


Kartuleid noppides (ja vahel ka süües) tulevad nagu kiuste meelde värsiread:


Laugelt lennake, tuulelapsed, üle Laiuse mäe...

Tehke kaar üle Albu valla, üle Kaarli, Muuga ja Ao,

üle Aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao.


Need olid esimesed Alveri värsid, mis mulle juba koolipoisina külge jäid, need jõudsid minuni kuldses sügises, kartulivõtu ajal... Kartulid ja Betti Alver, minu jaoks kuuluvad nad kokku. Lahtiaetud vagude vahelt õhkavad igas mõõdus kollased mugulad eksimatult äratuntavat lõhna, nende vagude vahelt saab alguse luuleilm, Heade Aegade Assamalla. Kartulid vaos ja seened metsa all on midagi kindlat, tuttavat ja kosutavat, küllap on see ka üks põhjus, miks nii paljud eestlased neid armastavad.

Lubage veel natuke naiivpoeesiat arendada – lubage öelda, et iga luuletaja on nagu kartulivagu, lugeja aga kartulikorv. Ma võtan tänulikult vastu kõik mugulad, mida poeet mulle pakub, minu sisse mahub neid palju.

Mõtteke poeemist "Mustjalg":


Kenasti kahises paberil

salmide salatähestik.

Kõik oli värssides võimalik.

25. august 2021

Armastus on tugev nagu surm

Ränk teekond õigluseni


Kus on inimesi, seal on saladusi. Igaüks peidab hinges midagi, mida ta kellegi teisega ei jaga. Absoluutselt igaüks! Seetõttu pole hirm kellelegi võõras. Kujuta ette, mis juhtub, kui su kõige suurem ja vastikum saladus päevavalgele ujub! Mida see sinuga teeks? Kuhu sa läheks, kes sa oleks? Kui loor saladuse eest maha rebitakse, pole inimene enam see, kes ta oli enne. Saladus on meie identiteedi tähtis komponent. Me kaotame selleta oma näo.

„Poiss, kes mängis madudega”, lk 17


Kui olin raamatu "Seal, kus näkid laulavad" kirjutamisega lõpusirgele jõudnud, teadsin kohe, et see lugu ei jää üksipäini, tahtsin talle seltsiks kolm venda luua. Kokku neli raamatut. Miks neli? Noh, see on mu lemmiknumber. Igal toal peab olema neli nurka, ilmakaari ja aastaaegu on kah neli. Aga neljapäeviti ma raamatuid ei kirjuta, sest neljapäev on juba ammust olnud paganate pühapäev, mil tänatakse Thori ja Taarat. Häid muusasid samuti.

Muusadega on mul üldse vedanud, nad on minu vastu uskumatult helded. Vahel näitavad kapriisset külge ka. Algselt plaanisin oma põnevuslugudes käsitleda hirmu erinevaid põhivorme (Fritz Riemanni järgi on neid täpselt neli), aga muusad segasid vahele. Nüüd ma ei teagi, millest mu raamatud tegelikult räägivad. Kättemaksust, õiglusest, hullumeelsusest? Või igipõlisest hea ja kurja võitlusest, nagu muinaslugudele kombeks? Jah, küllap seda kõike. Aga endalegi üllatuseks pean tunnistama, et mu neljaosalise põnevussaaga seob tervikuks too vana ja äraleierdatud, ent täiesti vältimatu teema – armastus.

Pixabay

Saaga keskmes on kaks inimest, mees ja naine, kes otsivad seda, mille järele nende hing kõige rohkem puudust tunneb. Mees otsib tõde, naine armastust. Mees on politseinik, pühendunud ja väsimatu, kuid samas alatasa kõhklev tõeotsija. Naine on iseteadlik sireen, kes januneb armastuse ja läheduse järele, ta on seda naeruväärselt paljude aadamapoegade hõlma alt otsinud ja ikka pettunud. Mees ei usu enam tõe ja õiguse võimalikkusse, ta on liiga palju haiget saanud. Aga naine usub endiselt armastusse, see teda erksana hoiabki.

Mõlemad kulgevad oma kurvilisel eluteel, vahel päris lähestikku ja rööbiti, kuid nad ei pööra teineteisele kuigivõrd tähelepanu. Ühel tuulisel kevadpäeval nende teed ristuvad. Kaks õnnetut inimest saavad kokku. Ja mis juhtub? Nad saavad õnnelikuks! Vähemalt natukeseks. Mõneks nädalaks või nii.

Naine usub, et on viimaks leidnud armastuse. Aga mees pole veel oma tõeni jõudnud. Ikka lipsab see sindrinahk käest. Mees peab endaga ära leppima. Enda ja jumalaga, keda ta noorukipõlvest saati on usaldanud, kuid kes teda elu raskeimal tunnil ei aidanud. Kas õiglus võidab? Kas armastus võidab? Või tuleb vana surm ja peab lõikuspidu?

Ma poleks tubli pagan, kui ei sirviks aeg-ajalt piiblit. Nii paberil kui ka virtuaalselt. Isegi sarvik peab tunnistama, et too mütakas antiikkirjanduse tähtteos sisaldab palju vägevaid mõtteteri, millest võrsuvad üha uued põllud ja metsad. Piibli kuuekümne kuue raamatu seas on üks, mille üle teoloogid juba sajandeid pead murravad. Kuidas see piibli pühade kaante vahele sattus? Kelle tahtel, miks? Mis sõnumit see ilmselgelt lihalikku armastust ülistav kirjapala kannab? Vastuolu teiste piiblitekstidega on ilmne, lausa kuratlik. Jutt käib Ülemlaulust (paljudes keeltes ka: Laulude Laul).

Ülemlaul on suuremalt jaolt pulmasalmide kogu, veelgi täpsemalt peigmehe ja mõrsja kahekõne, ülevoolav ja eufooriline verbaalne tiivaripsutamine. Mõned nopped: "Jooda mind oma suu suudlustega, sest sinu armastus on parem kui vein! Su õlide lõhn on magus, võideõli on su nimi, seepärast armastavad sind neitsid. Tõmba mind kaasa, tõttame! Vii mind, kuningas, oma kambritesse! - Tema on mind viinud pidukotta, ja selle lipp mu kohal on Armastus. Kosutage mind rosinatega, elustage mind õuntega, sest ma olen armastusest haige! - Sa oled pannud mu südame põksuma, mu õeke, mu pruut! Oled pannud mu südame põksuma ainsa pilguga silmist, ainsa lüliga oma kaelakeest. - „Mina kuulun oma kallimale ja tema ihaldab mind. Tule, mu kallim, lähme aasale, ööbima hennapõõsaste juures! Hommikul vara lähme vaatama viinamägesid, kas viinapuu on pakatanud, kas pungad on puhkenud, kas granaatõunapuud õitsevad! Seal ma annan sulle oma armastuse!”

Minu lemmikmõte pärineb aga Ülemlaulu lõpust, kaheksandast osast, kus üks armunu ütleb teisele: „Pane mind pitseriks oma südamele, pitseriks oma käsivarrele! Sest armastus on tugev nagu surm.”

Elu on sulgkaallane, surm raskekaallane. Poksiringis jääb elu surmale alati alla. Aga nüüd (fanfaarid, palun!) astub kaalule armastus. Numbrid ei valeta, armastus on täpselt sama raske kui surm. Nad on võrdväärsed vastased.

Mees, tõeotsija, ei leia kuidagi rahu. Ta peab pöörduma tagasi minevikku, olgu rännak nii vaevaline kui tahes. Ta peab ripakile jäänud otsad kokku sõlmima, muidu ei ole tal ka tulevikku. Naine on nõus ootama, kuid korraga satub ta silmitsi hullunud mõrvariga, nagu varemgi, nelja aasta eest. (Jälle see 4!) Ka mees satub kirjeldamatute ohtude keskele. Aga ta on ju sellega harjunud. Juba lapsena otsis ta sooservast rästikuid ja mängis nendega. Poiss, kes mängis madudega... Mida ta nüüd kavatseb?

Surm tõstab oma mustad poksikindad ja võtab sisse ründepoosi. Ka armastuse punastesse kinnastesse pistetud käbarad kihelevad. Ta hingab sügavalt sisse. Kõlab kellalöök. Matš algab. Kumb jääb nüüd peale, surm või armastus? Viigiga ei lepita, kindel laks.


*

„Poiss, kes mängis madudega” on lugu sellest, kui ränk võib olla teekond õigluseni. Vahel nõuab tõde ohvreid, seetõttu on lihtsam elada valedes. Lihtsam on pöörata pilk kõrvale, kui näeme ülekohut. Uppuja päästmine jäägu uppuja enda mureks, eks ole? Aga karma eest ei põgene.

Kirjutan tihti väga tõsistel ja rasketel teemadel, nagu koduvägivald, uimastisõltuvus, homofoobia ning omaste hooldus. Seekord kirjutan muuhulgas laste ahistamisest. Ometi on mu raamatud mänglevas stiilis ja kergelt iroonilises, peaaegu lustakas vormis. Ei tea, kas nii üldse kõlbab? Aeg-ajalt tunnen sellepärast isegi väikseid süümekaid.

Kuid kirjutamine, nagu igasugune looming, kätkeb endas ikka riski. Teema võib olla jube, lausa ohtlik, kuid samas on põnev sellega omal moel manipuleerida. Närv tahab kõditamist ja veri nõuab adrenaliini.

Ka mina mängin madudega.

12. august 2021

Raamat on ikkagi inimene

Puust ja lihast


Sõna saab Heinrich Heine: "Kus põletatakse raamatuid, põletatakse viimaks ka inimesi."

Selle ettenägeliku lause kirjapanekust on möödas täpselt kakssada aastat. Lause pärineb vähetuntud näidendist "Almansor" ning viitab koraanide põletamisele Hispaania inkvisitsiooni käigus 16. sajandi algul. Kurikuulsa inkvisitsioonikohtu kutsusid ellu kristlastest valitsejad Kastiilia Isabel ja Aragóni Fernando eesmärgiga juurida Hispaania aladelt välja igasugune "väärusk", sealhulgas islam ja judaism. Kes ei tahtnud vanast usust loobuda ja ristiusku pöörduda, pidi kas riigist lahkuma või piinarikast tulesurma surema. Teisisõnu oli tegemist ühe nurjatu nähtusega, mis on ajaloole ja inimloomusele nii omane: teisitimõtlejate tagakiusamine.

Igal pool ja igal ajal leidub neid, kes tahavad kehtestada üleüldise "õige" usu, "õige" elulaadi ning "õige" mõtteviisi. Ei tohi teisiti mõelda! Ei tohi isegi teisiti tunda! Kõik inimesed olgu ühesugused nagu naelad seinas, ei ühtki teravamat ega tömbimat, ei pikemat ega lühemat. Kui türannid on juba võimu haaranud, asuvad nad õilsate ettekäänetega (moraalne ja rassiline puhtus vms) nende kallale, kes türanliku ainu-usuga ei nõustu. Kusjuures, türannid ei raiska kunagi aega. Hitler sai võimule jaanuaris 1933 ja juba sama aasta mais süüdati Berliini ooperiteatri esisel väljakul raamatutest tuleriit, kus demonstratiivselt hävitati kirjavara, mis natside moraaliga kokku ei sobinud. Nende seas olid ka juudiverd Heinrich Heine teosed...

Raamat on inimvaimu salvestis. Seetõttu ennustabki raamatute tsenseerimine, keelamine ja hävitamine ette inimeste tagakiusamist. Kui leidub võimu jaoks soovimatut kirjandust, leidub ka soovimatuid inimesi. Sama tõde kehtib tegelikult väga laial skaalal. Nii nagu inimene suhtub raamatutesse, suhtub ta teistesse inimestesse. Kes raamatut aupaklikult ei hoia, kohtleb ka inimesi nagu rämpsu. Seda on korduvalt nähtud.


*

Ei saa mainimata jätta, et minagi olen raamatute põletamisega lähedalt kokku puutunud. Üks eesti keele õpetaja rääkis mulle, kuidas ta laenas mu raamatut "Kaljud ja kameeleonid" oma õpilasele, lugemishuvilisele tüdrukule. Mõni aeg hiljem tuli tüdruk murest murtuna õpetaja juurde ja tunnistas, et raamatuga juhtus "õnnetus".

Selle tütarlapse vanemad olid nimelt sügavalt usklikud (ei tea küll täpselt, mis imeusku). Avastanud tütre laualt raamatu, mille kaanel seisis, et seal tegutsevad pimedad jõud, otsustasid nad kohe vastumeetmed tarvitusele võtta. Ühesõnaga, nad viskasid mu raamatu ahju. Loodetavasti pesid nad pärast seda käed korralikult puhtaks. Ja viisid saatanliku tuha lõpuks paksu metsa, kus see enam ühtki elavat olendit ei ohusta. Sel juhtumil on ka irooniline külg: "Kaljude ja kameeleonide" peategelase kasuisa on fanaatiline usklik, kes põleb majja sisse...


*

Mida arvata aga neist autoreist, kes ise oma raamatuid põletavad? Selles pole midagi ebaharilikku, nii mõnigi kirjanik saadab oma teosed suurest rahulolematusest tuleriidale. Loomis- ja hävitustung pakitsevad üheskoos, ühes hinges.

Kui Franz Kafka oli tiisikusele alla vandumas, palus ta oma sõpra Max Brodi, et see tema poolikud käsikirjad ära põletaks. Kafka suri, aga Brod ei täitnud tema viimset soovi. Otse vastupidi, ta saatis sõbra ilmumata tekstid trükki ja sealt edasi jõudsid need juba maailmakirjanduse kullavaramusse. Just sellisena, nagu nad kirjanikust maha jäid, pooliku, armetu ja viletsana. Aga tegelikult tervikliku, sisuka ja külluslikuna.

Bulgakov hüüatab seepeale: "Käsikirjad ei põle!" Aga ehk siiski? Ka Juhan Liiv olevat oma luuletusi põletanud, osa neist on igaveseks suitsuga pilvede peale lennanud. Käsikirjade põlemist ei aita ära hoida vesi ega kustutusvaht, vaid hoopis soe ja siiras kiitus. Laenan jälle klassikult mõtte, seekord François Mauriac'ilt: "Kunstiinimesed ja eriti veel kirjanikud moodustavad kõige kiitusemaiama inimtõu. Neid ei maksa selle pärast põlastada, sest enamiku juures ei viita see hinge madalusele. Kui nad nii väga vajavad kiitust, siis sellepärast, et nad kahtlevad iseendas, neis pesitseb tugev veendumus oma loomingu tühisusest."

Pixabay

*

Mis see raamat muud on, kui üks kaante vahele köidetud paberikuhi. Ah jaa, sinna on üht-teist trükitud ka. Mõnikord päris palju. Autor loodab, et tema trükimustaga paberile põlistatud sõnad tähendavad midagi, et need lähevad kellelegi korda. Aga teps mitte kõik lugejad ei nõustu sellega. Autor võib raamatule pühenduda aastaid, lugeja pühendub vaid paar päeva. Kui sedagi. Seetõttu ei mõista lugeja raamatut iial nii, nagu autor.

Ei ole vajagi todamoodi mõista. Peaasi on üldse mõista. Iga päev toob halbu uudiseid, uudiseid tülidest, taplustest ja sõdadest. Palju hukkamõistu ja vähe mõistmist. Inimene – nagu ka raamat – on mõistatus. Ilma mõistatamata ei sünni mõistmist.


*

Raamat koosneb üldjuhul peatükkidest, need jagunevad omakorda lõikudeks, lauseteks, sõnadeks ja tähtedeks. Millest koosneb aga inimene? Kõik saab alguse geenidest. Geen on nagu kirjatäht. DNA on sõna. DNA-ahelad peituvad kromosoomides – need on laused. Kromosoomid asuvad rakutuumas, mis on otsekui lõik raamatus. Sedasi jõuame rakuni ehk peatükini. Inimene koosneb miljarditest rakkudest. Seega, me kõik oleme raamatud, mis koosnevad miljarditest peatükkidest!

Pole kahtlustki, et raamat ja inimene kuuluvad kokku, nad on veresugulased, mis sest, et üks puine ja teine lihane. Vahel ka vastupidi. Raamat on puust ja lihast inimene.


*

Suurem osa Eestis ilmuvatest raamatutest on trükitud eukalüptile. Täpsemalt: eukalüptipuust saadud tselluloosi kasutatakse raamatupaberi valmistamisel. Seega olge mureta: meie oma kirjanike pärast Eestimaa metsi ei raiuta, tammed jäävad Tammsaarest puutumata. Igal raamatul on siiski juur sügaval maa sees. Ja latv küünitab pilvede poole.

Paberis on imepärane vägi. Esiteks saab sellest paljugi voltida, vastavalt käele ja kujutlusvõimele. Lennukeid, laevu ja vareseid on vist kõik voltinud. See on origami algtase. Jaapanlased on selle kunsti sajandite jooksul õige kaugele arendanud ja suudavad paberist ilma lõikamata-kleepimata ka põrnikaid, roboteid ja keisrilosse välja võluda.

Trükimustaga võib aga paberile maalida mida iganes, fantaasial pole ju piire. Seega pole fantaasial ka piirikontrolli. Kui fantaasia taltsutatakse, pistetakse kapla ja koplisse, kaotab ta oma jõu. Loovuse elav kude kärbub.

Looja peab teisiti mõtlema, ta on parandamatu dissident. Pole ka ime, et teisitimõtlejate kindlaim pelgupaik on raamatukogu. Oivikud, keda koolis taga kiusatakse, leiavad varju raamaturiiulite vahelt. Seal on alati hea olla, kiusajad ei tule kunagi raamatukokku järele, pätid ja kaabakad lausa pelgavad raamatuid. Vaimurevolutsionäärid peituvad sageli raamatute taga, need püsivad paremini kui barrikaadid. Vaadake või meie rahvusraamatukogu sääl Tõnismäel! Näeb teine välja nagu paekivist linnus, kurjad väed juba sinna ei pääse. Vaimupimedad kardavad raamatutest kiirgavat tähevalgust.


*

Sel sügisel saab 25 aastat tollest heureka-hetkest, kui ma avastasin enda jaoks kirjutamise. Veerand sajandit! Kirjutamispisik hakkas külge üleöö ega ole enam lahti lasknud. Raamatute kirjutamine on nagu omamoodi suhtlemine vaimude maailmaga. Olen mõelnud: kui surm poleks nii palju lähedasi mu ümbert ära võtnud, kas ma siis üldse kirjutaks? Kui rääkida ei saa, tuleb kirjutada. Keegi ikka kuuleb.

On raamatuid, mida tahan kirjutada ja raamatuid, mida pean kirjutama. Aga need viimased jätan endale, ei panegi paberile. Või kui, siis ainult mõne tähtsama lõigu, ja sahtlisse ta jääbki. Ei tohi endast kõike anda. Midagi peab ka saladuses hoidma. Raamatki ei lobise lugejale kogu lugu välja. Parima osa peidab ta ridade vahele.

21. juuli 2021

Kaunitarist saab koletis

Miks ei peeta loomulikku väljanägemist ilusaks?


Õnnelikud on need, kes sünnivad koledana. Aeg ei röövi nende välimusest suurt palju. Aga need, kes ilusana sünnivad, peavad läbi elama hirmsa tragöödia: vananedes kaotavad nad oma sileda kesta, oma hindamatu kapitali. Kõik iludused ei suuda sellega leppida. Nad tahavad jääda igavesti nooreks ja pilkupüüdvaks. Närbumist kartes püüavad nad aega üle kavaldada, muutudes seeläbi naeruväärseks. Paaniliselt peidetakse kortse ja halle juukseid, nagu oleks need armid või mädalööbed. Halvimal juhul minnakse iluoppidega liiale ja tulemus on vastupidine soovitule: kole ja võigas. Kes tahab kõndivat tõestust, guugeldagu Donatella Versace'it.

Pixabay

Kui mädanenud õun ära lakkida ja punaseks võõbata, ei muutu see võluväel söödavaks. Miks siis usutakse, et kortsudele krohvi ja värvi lisades muutub vanaeit nooreks ja ilusaks? Aeg, see tõbras, teeb meie kallal halastamatut rüüstetööd, aga meigipintsel teda ei peata. Isegi Botoxi-süstal mitte. Viimne kui üks elusolend siin maamunal on määratud närtsimisele. Inimene on ainus, kes sellega leppida ei taha.

Õnnetuseks leidub ka palju noori neide (ja mõningaid noormehi), kes arvavad, et oma loomulikus olekus pole nad piisavalt ilusad/seksikad/väärtuslikud. Maailma ilutööstuses keerutatakse miljardeid dollareid ja alaväärsust põdev noorsugu aitab seda masinavärki käimas hoida. Kui see ei ole alaväärsustunne, mis sunnib sileda nahaga naisi end päevast-päeva võõpama ja igasugu mökse näole määrima, mis see siis on?

Öeldakse, et naistele meeldib ennast sättida. Öeldakse, et naised hoolitsevad oma välimuse eest. Võimalik. Aga lubage meelde tuletada: keegi ei sünni geelküünte ja sarlakpunaste huultega. Eemaldame kiht-kihi haaval lakid ja meigid, põse-, kulmu- ja lauvärvid, kunstripsmed, rõngad ja muud kulinad – alles siis paljastub päris inimene. Poeriiulid on täis tehislikku, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud toitu. Riiulivahed on täis tehislikke, värvitud, konserveeritud ja ülesuhkurdatud naisi. Miks küll?

Loomulikkust häbenetakse. Ikka tahetakse olla ilusam, tervem ja ahvatlevam. Ideaalid on kõrgel sinitaevas, kehad mudase maa peal. Olen kohanud Instagrami-kontosid, mis kubisevad töödeldud piltidest. Kui meigist jääb väheks, siis Photoshop aitab alati. Kes julgeb "ilu" ehtsuses kahelda, saab bloki. Skeptilised, ehkki heatahtlikud kommentaarid kustutatakse. Nõnda loob instamodell enda ümber võltsi maailma, mis koosneb roosadest illusioonidest. Mis seal salata, ilu on alati illusoorne. Loomulik välimus ei lähe peale, sest inimene tunneb end alailma ebatäiuslikuna ja näeb puudusi ka teistes. Loomulikust peidetakse.

Konkreetne küsimus: mida koledat on nahapoorides? Ei midagi, meie nahk on poorne, vanajummal on nii loonud. Aga ometi ei peeta nähtavaid nahapoore esteetiliseks. Need tuleb kinni müürida või arvutis siledaks hööveldada. Ideaal nõuab.


*

Sa oled ilus. See on üks mõttetumaid komplimente, mis eales välja mõeldud. Ilus inimene – kui ta on sellisena loodud – ei väärigi taolist komplimenti. Veel jaburam on öelda seda inimesele, kes on end ilusaks sättinud. Sellisel juhul öeldagu parem: sa oled ennast nii korralikult ära värvinud, et lausa lust vaadata! Töötegijat ja vaevanägijat peab ju ikka kiitma. (Brigitte Bardot' kommentaar: "Pole midagi raskemat, kui olla hommikust õhtuni ilus!")

Inimese silm on juba loodud ilu märkama. Ilu on samavõrd õnnistus kui needus. Koledaid ei imetleta nende pakendi pärast. Neid võetakse tõsiselt, rääkigu nad mida tahes. Ilusa inimese – eriti naise – pakendist kaugemale ei nähtagi. Paraku. Iluduse ülesanne on olla ilus ja nõiaring ongi sulgunud. Milleks sisu, kui ainult pakend loeb?

Nüüd võiks hetkeks peatuda ja hüüda: tegelikult on ju kõik inimesed ilusad. Aga see ütlemine on sama võlts nagu Botoxist ülespaistetanud huuled. Mõni sünnib modellina, mõni monstrumina. Geneetilise jackpot'i võidavad vähesed. Aeg kohtleb siiski kõiki (peaaegu) võrdselt ja muudab kaunitaridki koletisteks. (Eve Kivi ja Els Himma kohta see muidugi ei kehti, nemad on vanakuradiga lepingu sõlminud.)

Kortsud löövad näkku, juuksed hõrenevad ja taguots vajub lömmi. Peegel muutub vihavaenlaseks. Hirmus on see inimese saatus! Aga unustagem hetkeks need kahtlased iluideaalid ja igavese nooruse ihalused. Vananemine pole roiskumine, vanur pole koletis. Kortsudest pääsevad vaid need, kes surevad enneaegu. Ilu pudeneb tolmuks, aga kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada. Kõik ei saa olla ilupuud, mõni peab viljapuu ka olema.

29. juuni 2021

Tulevik on tumeroheline

Kuidas pääseda süsinikuahelatest ja vastikust plastikust?


1869. aastal leidis aset mitu teedrajavat sündmust. 30. juunil algas Tartus esimene üldlaulupidu. Novembris avati Suessi kanal, mis lühendas mereteed Euroopast Indiasse ja Kagu-Aasiasse tuhandete kilomeetrite võrra. Dmitri Mendelejev esitles esmakordselt keemiliste elementide perioodilisustabelit. Samal aastal patenteeriti ka tselluloid, kõikide plastide ema.

Ehkki 19. sajandil, suurtööstuste rajamise laineharjal, ei saanud keskkonnakaitsest juttugi olla, peeti plasti leiutamist suureks läbimurdeks, mis säästab loodusressursse. Arvati, et kunstmaterjalide kasutuselevõtt vähendab vajadust puidu, metallide, looduslike tekstiilide ja loomsete materjalide (nahk, sarv, elevandiluu) järele. Osalt oli see tõesti nii. Tselluloidist hakati tootma ehteid, nööpe, pandlaid, kamme, nukke, lusikaid, pildiraame, muusikariistu, tennisepalle, kraesid, kätiseid ja isegi kleite. Kiirelt arenev fotograafia leidis endale samuti tselluloidi näol pikaaegse liitlase: asuti valmistama filmilinti.

Paljud senised luksuskaubad muutusid keskklassile kättesaadavaks, sest tselluloidi oli lihtne ja odav toota. Andmaks uuele materjalile aristokraatlikku sära, nimetati tselluloidi mõnel pool prantsuse vandliks. Paraku oli sünteetilisel elevandiluul üks suur puudus: see oli äärmiselt tuleohtlik. Piisas vaid hoolimatul härral piibu jaoks tikku tõmmata – ja kaunis tselluloidkleidis daam tema kõrval lahvatas üleni leekidesse. Kuum kaup tõepoolest!

Üksteise järel töötati välja ning võeti kasutusse järjest uusi tööstuslikult valmistatud materjale, mida võib üheskoos plastiks nimetada. Aga surve loodusele ei vähenenud. Vastupidi! Moodne inimene on jõudnud arusaamale: plastik on vastik. Ookeanides hulpivad hiiglaslikud plastisaared pole ulme, vaid tõelisus. Ja inimkond vajab kohe praegu ulmelisi leiutisi, et pääseda süsinikuahelatest.

Pixabay

Rohepööre näib vältimatu, kuid see ei saa olema kellegi jaoks valutu. Üksikud entusiastid ei kaalu üles skeptilist enamust, kes tahavad endistviisi mõnusalt elada. Plast ja süsinik teevad ju elu nii mugavaks! Plastkõrsi enam osta ei saa – hästi. Diisli- ja bensiiniautod vahetatakse järk-järgult elektriautode vastu – elame üle. Aga kui elektri hind kerkima hakkab ja ühes sellega kõikide kaupade ja teenuste hinnad, on oodata aina valjemat nurinat.

Elekter saab senisest veelgi olulisemaks energiaallikaks ning kui seda hakatakse tootma aina rohelisemal viisil, on elukalliduse tõus paratamatu. Vaesed kannatavad, nagu alati. Roheenergeetika ei nõua nii palju tööjõudu kui fossiilsetel kütustel või tuumareaktsioonidel põhinev energiatootmine. Seega on ka paljud töökohad ohus. Lisaks tugevneb surve metsatööstusele, mis annab samuti tööd ja leiba paljudele inimestele. Need trendid on vesi räuskavate populistide veskile.

Miks Trumpi-sugused lõugavad poliitikud pisendavad kliimamuutuste ohtu ja kaitsevad fossiilkütustel põhinevat tööstust? Nende taga on terve armaada inimesi, kes ei soovi muutusi. Nad töötavad sageli "ebarohelistel" aladel, söövad, käituvad ja mõtlevad "ebaroheliselt". Need inimesed on kinni minevikus. Rohepööre tähendab nende jaoks eksistentsiaalset katastroofi. Trumpistlikud poliitikud näevad siin võimalust kasu lõigata. "Roheline" on saamas uueks "punaseks". Roheaktivistid on radikaalid. Kõik peab vanaviisi edasi kestma, nii on hea ja õige. Ehk siis: reostamine ja lagastamine peab jätkuma.

Mida see rohelisem maailm endast üldse kujutab? Järjest vähemaks jääb maamunal inimesi, kel on ligipääs puhtale joogiveele. Isegi puhas toit pole kõigile kindlustatud. Meie siin Eestis võime ju mahepõlde rajada, kuid kogu maailma rahvast ei ole võimalik mahemeetoditega ära toita. Kliima soojeneb, maad kõrbestuvad. Näljased inimesed lähevad liikvele, üks rändekriis ajab teist taga. Pagulaskond suureneb. Vaata nii või naa, tulevik on tume(roheline).

Kuidas elada korraga mahedalt ja lahedalt? Enne II maailmasõda elas ligi 70% eestlastest maal. Suurem jagu toidust ja tarbeesemetest toodeti ise. Kuid vaarisade õndsasse maailma enam tagasi pöörduda ei saa, sest praegu on protsendid vastupidised: ligi 70% Eesti elanikest on linlased. Kortermaja rõdul on pisut keeruline lehma pidada ja kartulivagusid künda. Lisaks taludele tegutsesid maal väikesed tööstusettevõtted. Pea igas suuremas külas oli oma meierei või saeveski. Moodsate mõõdupuude järgi pole aga isegi meiereid ega saeveskid kuigi rohelised.

Ka rohelist tööstust ei saa kokku mätsida õhust ja põhust. Rohetehnoloogiad vajavad samuti erinevaid haruldasi metalle, mis on paraku ... noh, haruldased. Võtkem või lihtlabane päikesepaneel, mis sisaldab mitmesuguseid maapõuest raskesti kättesaadavaid komponente, nagu indium ja gallium. Või liitiumakud. Ei ole kuulnud, et keegi suudaks liitiumit puu otsas kasvatada. Väljakutseid on palju, kuid ühtlasi tähendab see, et kätte on jõudnud suurepärane aeg hullude leiutajate ja hullude ideede jaoks.

Roheline elulaad eeldab kasinust. Vähem toota ja tarbida – õilis lipukiri! Ometi põhineb ju kogu meie majandussüsteem just tootmisel-tarbimisel. Või ahnusel, kui soovite. Paljud inimesed armastavad asju, lihtsalt kõikvõimalikke asju, ja muidugi peab neid olema palju-palju, et elust rõõmu tunda. Rohepöördest kujuneb täielik kaos, kui sellega koos ei toimu vaimset pööret. Kui paljud meist on selleks valmis?

11. juuni 2021

Seitsme Mägi ja Meri taga

Miks meil pole olnud Ratta või Kalda valitsust?


Eesti keel on käänuline. Kui võõramaalane õpib eesti keelt, peab ta iga nimisõna kolmes esimeses käändes pähe tuupima. See on nagu liikluseeskiri, mida tundmata võib joonepealt kraavi põrutada. Puhastverd eestlased kipuvad aga tihti arutult gaasi andma ja kurvi sisenedes otse üle põllu lõikama. Jutt käib nimede käänamisest.

Tallinnas asub Lennart Meri nimeline lennujaam, Alatskivil Juhan Liivi muuseum. Piletilevi kodulehelt võib osta pääsme Tõnis Mägi kontserdile. Andrus Vaarik vestles ETV ekraanil Guido Kanguriga. Pealtnäha klapib kõik? Aga miks ei ole meil Mere-nimelist lennujaama ega Liiva muuseumi? Miks ei ole võimalik kohtuda Mäe ja Kangruga?

Eestil pole kunagi olnud Kaja Kalda või Jüri Ratta valitsust. Me ei kuule Raimo Käost, Indrek Tedrest ega Peeter Koplist. Selle asemel räägitakse hoopis Kägust, Tederist ja Koppelist. Milline rõõm oli aga lugeda uudist: Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmed esitasid Urmas Paeda eestvedamisel Euroopa Komisjonile arupärimise.

Kui eestipärane perekonnanimi on käänatav, tuleks seda julgelt teha – ja ikka ÕS-i järgi. Mis sest, et Kersti Kaljulaid ise tahab, et teda käänataks Kaljulaidina. Eesti keeles pole presidendi käändkonda. Ka poliitikud alluvad keelereeglitele. Näib, et vahel lausa häbenetakse käändeid ja nimi on niivõrd püha, et seda eriti puutuda ei tohigi. Meri-Merit on presidendist kõneldes justnagu viisakam kui Mere-Merd. Aga milleks erandeid teha, räägime siis ka Arnold Rüütelist ja Toomas-Hendrik Ilvesist! Äkki õnnestub ühel heal päeval isegi Marina Kaljurandil presidendiks saada?

Veel oleks põhjust kõnelda Indrek Saarist ja Siret Kotkasist, kes käisid koos Riho Sibulit kuulamas. Samal üritusel nähti ka Jaak Salumetsi, Monika Tuvit, Martin Kukki ja Raul Rebanesit (või kuidas iganes seda viisakalt väänata). Noh, mehed, lähme nüüd Ott Tänakile raja äärde kaasa elama!

Perekonnanimede käänamine on vahel segane, sest osa neist on juba „sünnist saati” omastavas vormis, võtkem näiteks Tarmo Soomere, Epp Mäe, Piret Kalda, Stig Rästa ja kogu Helme-pere. Osastavasse pannes tekivad kummalised vormid, millega ollakse üldiselt harjunud: Soomeret, Mäed, Kaldat, Rästat, Helmet. Aga ega sellepärast pea veel Mäge Mägiks käänama.

Leidub ka murdelisi või vanapäraseid nimesid, mida väga käänata ei osatagi: näiteks Pettai, Sõõrd ja Pürg. Omastavas: Pedaja, Sõõru, Pürja, osastavas: Pedajat, Sõõrdu, Pürga. Käisin vaatamas Pille Pürja näidendit ja lõpuks nägin Pürga laval. Kõlab hästi!

Käänded teevad eesti keele rikkamaks. Tunde järgi „korrigeerides” muudetakse keel vaesemaks, hõredamaks ja lihtsalt igavaks. Käänamine nõuab natuke mõttevaeva, aga keel ja mõte peavadki kokku käima, muidu võiksime möriseda niisama nagu ahvid viigipuu otsas.


*

Olen viimasel ajal märganud, et lastele pannakse omapäraseid, aga vägagi ürgseid eesnimesid: Lumi, Kõu ja Hõbe. Tekib küsimus, kuidas neid peaks käänama? Kui ema andis Lumile raha, läks ta Kõule külla ja võttis Hõbe kaasa. Ei kõlba! Kui ema andis Lumele raha, läks ta Kõuele külla ja võttis ka Hõbeda kaasa. Juba parem! Näed siis – käändeid ja kurve ei maksa karta, sõit saab huvitavam.


Loe ka:

Tegin ÕS-i peal narkotsi

25. mai 2021

Jumal ei vihka kedagi. Inimene vihkab

Annika Laatsi raamat "Valgus läbi mõrade" teeb hingele 24 paid


Olen kuulnud ütlemist: kui algab sõda, pole kaevikus ühtegi ateisti; kui sõda venib pikale, on kaevikus ainult ateistid. Värskeima uuringu järgi peab vaid 19% Eesti elanikest end usklikuks, enamik neist kuuluvad mõistagi kristlaste ringi. Viimase paarikümne aasta jooksul pole usklike hulk märkimisväärselt muutunud, ehkki mõneprotsendilist langustrendi võib siiski täheldada. Õige pisut tõuseb ateistide hulk: üheksakümnendate lõpul oli neid 5-6%, praegu 9%. Samas suurusjärgus on ka neid, kes nimetavad end vaimseks otsijaks. Mittereligioosseid on 24%, religiooni suhtes ükskõikseid 22% ja vaimseid, kuid mitte religioosseid inimesi elab Eestis 28% (2020. aasta uuringu andmed).

Ateist on jumala eitaja. Veelgi enam leidub usuleigeid, kel pole jumalast sooja ega külma. Tuhanded inimesed ei mõtlegi jumala peale. Aga kes on nood vaimsed otsijad? Mida või keda nad otsivad? Jumalat? Mõni kindlasti, aga mitte kõik. Elu ongi üks lõpmatu otsimine. Ei, mitte lõpmatu – viimaks tuleb ju surm. Oleks muidugi hiiglama tore, kui inimhing enne surmatundi selle kirjeldamatu "miski" üles leiaks. Paljud ei leia.

Paistab, et sõda on pikale veninud. See pole maailmasõda. See on sõda maailmaga. Igaüks on sõdur ja ohvitser, liitlane ja vaenlane, ohver ja süüdlane, võitja ja kaotaja. Kõik ühes isikus. Sõda iseendaga ei lõpe. Mis siin imestada, kui traditsiooniline usk ei suuda enam moodsat inimest veenda ja rahuldada.

Veel pole kusagile kadunud inimesed, kes võtavad jumalat, seda "vana" ja "traditsioonilist" jumalat väga tõsiselt, kes loodavad ja toetuvad talle. Üks neist on kirikuõpetaja Annika Laats. Tema raamat "Valgus läbi mõrade" sisaldab 24 mõtisklust, mis on algselt ilmunud portaalis Edasi. Ei tasu neid korraga läbi lugeda, vaid pigem ühe- või kahekaupa. Iga Annika Laatsi mõtisklus on nagu väike, aga teretulnud pai hingele, mis toob lohutust, julgustust, innustust ja heameelt.


Tema kirjutisi läbib kuldse traagelniidina igihaljas teema, millest läbi aegade on lakkamatult kirjutatud, kõneldud ja lauldud: armastus! Piibel kinnitab: jumal on armastus. Sestap ei saagi taevastest asjadest rääkida, puutumata seda a-tähega sõna, mis kõigist inimlikest ponnistustest hoolimata jääb mõistatuslikuks, seletamatuks ja sageli kättesaamatuks. Nagu jumal isegi. Annika Laats ei lasku vaidlustesse jumala olemasolu üle, ta ei üritagi tõestada seda, mida mõistusega tõestada ei anna. Jumal on tema jaoks sama iseenesest mõistetav nagu õhk ja päike. Jumal on igal pool, ehkki teda argitegemiste käigus ei märka. Ja ometi – kuidas saaksime elada õhu ja päikeseta? Võimatu! (Muide, seda juttu siin räägib ristimata pagananäru. Aga kes siis veel jumalat paremini tunneb kui mitte vanapagan! :p)

Armastus peaks olema elu tuum. Ilma selleta ei sünni ega kasva midagi. Inimlikku armastust kõigile ei jagu. Aga jumalikku? Kurvastavalt palju on neid õnnetuid, katkisi inimesi, kes näivad jumalast hüljatud. Ent jumal, nagu teada, ei tegutse üksi, vaid läbi inimeste. Vahel tahaks kisendada otsekui keset kõrbe: kus on head inimesed?!

Piibel algab maailma ja inimese loomislooga. Jumal tegi inimese oma näo järgi, endasarnaseks. Ta puhus inimesse oma hingeõhu. Järelikult oleme kõik jumalikud olendid, kelle keha on paraku valmistatud põrmust. See on paras traagika: jumalik hing looma kehas. Aga jumal ise? Kuhu ta end peitnud on? Miks ei ilmuta ta end siis, kui temast kõige rohkem puudust tuntakse, miks ei kalla ta meid oma armastusega üle?

Annika Laats ütleb: "Jumal on varjul räpastes, moonutatud, meile vastumeelsetes inimestes, eemaletõukavates hooldekodudes, pagulaslaagrites ja geiklubides." (lk 39) Ma täitsa ehmusin seda lauset lugedes. Siis hakkasin end analüüsima. Ehmutakse selle peale, mis on ootamatu, võõras ja hirmus. Esiteks: ma pole eelnimetatud asutustes kunagi käinud ega sealsete inimestega lähedalt kokku puutunud. Teiseks: ma pole varem mõelnudki, et jumalat tuleks otsida kahtlastest urgastest ja ebameeldivatest pugerikest. Annika Laats lisab: "Ristist lähtuv armastus ei suundu sinna, kust ta võib leida eest head, vaid ta läheb sinna, kus ta saab jagada head vaestele ning viletsatele, neile, kel omal puudus käes: neile, kel napib armastust, kel napib ilu ning kõike seda, mida me peame armastusväärseks. Selline armastus muudab inimese ilusaks. See muudab heaks." (lk 152)

Ka Jeesus kutsus oma kaaskonda inimesi, kes jäid ühiskonna servale või sellest välja. Ta ei põlanud pidalitõbiseid ega prostituute. Ei tea, kas ma mäletan õigesti, aga see oli vist toosama Jeesus, kes ühe langenud naise kohta ütles: "Ta on palju armastanud." Lõbunaise kohta ei saa ilusamini öelda! Prostituut müüb end neile, kellega ta muidu üldse tegemist ei teeks. Kas pole see omamoodi irooniline märk jumalikust käitumisest? Ka jumal ei põlga kedagi ära. Muidugi pole jumal sunnitud kedagi armastama või rahuldama, ammugi mitte kopikate eest. Jumala armastust võrreldakse vanema armastusega oma lapse vastu. Ei patune lõbunaine ega armastav vanem hakka kauplema armastuse tingimuste üle. Erinevus on vaid selles, et üks pakub lihalikku, teine hingelist armastust. Mõlemad pärinevad jumalalt.

Ometi on maailmas sedavõrd palju kurjust, õnnetusi ja tõbesid, et jumala vägi ja olemasolu satub kergesti löögi alla. Annika Laats seletab: "Jumal armastab inimest nõnda, et Ta laseb meil teha oma valikuid ning vastutada selle eest, mida me oma elus teeme või tegemata jätame." (lk 30) Ükski isa ega ema ei saa parata, kui tema laps pöördub kurjale teele. Teda võib ju karistada (omal moel teeb seda ilmselt ka jumal), kuid see ei pruugi muuta tema käitumist. Isegi armastusest ei piisa, et murda kurjust. Vähemalt mitte alati.

Vahel – tegelikult väga tihti – tehakse kurja jumala lipu all. Ristisõjad, kiriklikud inkvisitsioonid, tuleriidal põlevad ketserid ja räuskavad kristlikud fundamentalistid... Jumalaarmastus teeb inimesi ka pimedaks. Oma tõe nimel tormatakse kurja tegema. Eestiski tegutsevad terroristlikud grupeeringud, kes väidavad, et kaitsevad traditsioone ja perekonda, kuid kelle tegelik eesmärk on ühiskonnale kott pähe tõmmata. Kusjuures, need kristlikud terroristid ei maini oma sõnavõttudes kunagi armastust. Mitte kunagi! Nende jaoks on isiklik tõde tähtsam kui ligimesearm, millest Jeesus ometi nii ennastunustavalt kõneles.

Ent Jeesuski oli mõnikord kitsarinnaline ja ei sallinud vastuvaidlemist. Martin Luther kirjutas ülevoolavaid jutlusi jumalaarmust ning kutsus inimesi üles vagadusele ja andestusele. Sama mees nimetas juute mürkmadudeks, kes tuleks maa pealt üldse minema pühkida. Nojah. Tõde kuulutada on lihtne, armastada raske – eriti neid, kes meile põhimõtteliselt sümpaatsed pole.

Ometi ei taha ju keegi olla halb. Kõike, mida inimene teeb, teeb ta ikka hea pärast. Vähemalt enda arust. Inimene ei taha elada loomariigis, vaid taevariigis. Tahame olla paremad. Aga kui palju on selliseid hämmastavaid inimesi, kes suudaks teha head neile, kes näivad... halvad? Või kummalised, võõrad, teistmoodi? Võõraid ei saa usaldada, mis vennaarmust siin rääkida.

Helilooja Helena Tulve ütles Paide keskväljakul peetud kõnes: "Meie valida on, mille teenistuses me tahame olla ja millist maailma luua. Isegi keset hävingut on meil valik, kas me tahame olla elu teenistuses või mitte. Meil on, millele toetuda. Avatud südamega, armastusega teeme me paremaid valikuid." Vahel tuleb võtta see risk ja usaldada. Ka teistmoodi mõtlevat ja käituvat, mis tahes põhjusel eemaletõukavat inimest. Avada süda nagu aken ja lasta värske õhk sisse. Raske tõepoolest, raske! Vihata on kergem, vimma pidada imelihtne.

Paljud ei suudagi armastada ja andestada – eriti siis, kui hing, see jumalik hing on katki. Armastus jääb aga tähtsaimaks kristlikuks väärtuseks. Jumalas pole viha, see on vaid inimese omadus. Need, kes peavad end ristiinimeseks, aga külvavad seejuures vaenu ja viha, pole õiged kristlased. Nad on teelt eksinud. Viha pimestab, armastus avab silmad, et taas õige tee leida. "Sest headus ja armastus ei ole mingid tühipaljad sentimentaalsed sõnad," ütleb Annika Laats. "Need nõuavad loovust ja tarkust ning neis on vägi." (lk 70) Aga seejuures ei tasu teistele liiga suuri ootusi panna: "Teine inimene, isegi teise inimese aitamine või päästmine ei saa olla meie elu sügavam mõte. See võib olla meie elu väga tähtis ülesanne. See võib olla töö, mis meil tuleb teha ja mida me saame teha armastusega, aga ükski inimene ei saa olla objekt, mis meid päästab." (lk 112)

Raamatule pealkirja andnud mõtisklust "Valgus läbi mõrade" tasub ikka ja uuesti lugeda, rõõmus ja leinas, heal ja halval ajal. See on lohutav ja tiivustav tekst: "Siin on mu killud: mu rõõmsad ja kurvad, mu erksad ja tuhmid. Minu elu killud. Ja siin on mu mõrad, mis räägivad kukkumistest ja murdumistest, mu praod, mis kõnelevad mu eksimustest ja valust, mida ma olen põhjustanud. /---/ Ma olen habras ja mõrasid täis, ning läbi nende mõrade saab valgus sisse tulla." (lk 156-157)

Ole sa kristlane, ateist või vaimne otsija – taevasse vaatame kõik ühtmoodi ja ootame sealt kosutavat valgust. Ometi tuleb elada ka pimeduses, mistõttu ei tasu seda karta.

Ehk ongi nii: Jumal varjab end pimedas, sealhulgas pagulaslaagris ja geiklubis.

8. mai 2021

Kuhu kevadekuulutajad jäid?

Loodus muutub üha vaesemaks


Visnapuu ütleb oma teada-tuntud luuletuses: see aasta tuleb kevad teisiti. Tiu-tiu ja teisiti! Tahaks poeedile pisut vastu vaielda. Kõik kevaded tulevad teisiti, ükski neist ei kordu. Viimastel aegadel tuleb kevad lonta-lonta, vana ja hallina. Vaikse ja väsinuna. Lumikellukesed ja sinililled on tal ikka vöö vahel, mõned võsaülased ka. Ent ometi on ta tänavu vaesem kui mullu.

Pixabay

Meenutan lapsepõlve. Sellest polegi kaua aega möödas. Rõõmsalt kollased paiselehed, mis kraavipervedel ja tiigi veeres õitsesid, olid alati esimeste kevadekuulutajate seas. Ma pole neid enam aastaid näinud. Kuhu nad kõik kadusid? Kas on nende hävingus süüdi lambamokad ja muruniidukid? Või metaan ja süsinik?

Ka sipelgaid on väheks jäänud. Kunagi oli lõunapoolne metsaserv täis sipelgarahva pilvelõhkujaid. Elu kihises mändide all. Kui mul oli mõnikord kevadel nohu, võtsin kuulda vanarahva soovitust ja pillasin taskuräti sipelgapessa. Kohemaid asus trobikond väikesi sõdureid tundmatut sissetungijat oma salarelvaga ründama. Tõstsin siis räti pesast, rapsisin sipelgatest puhtaks ja nuusutasin. Teravalõhnalist hapet täis pritsitud taskurätt tegi nina lahti ja jube mõnus oli olla.

Ja jänesekapsad...! Oh jeerum, kuidas neid sai lapsena õgitud. Metsaalune rohetas neist, head hapukad. Nüüdseks kõik kadunud, ainult maitse mõlgub veel meeles. Kuldnokki, neid vigurivänte, kes vidistavad, näuvad, hauguvad ja piiksuvad, on samuti vähemaks jäänud. Vikipeedia ütleb, et kuldnokkade sigivusele võib hukatuslikult mõjuda antidepressantides leiduva aine sattumine loodusesse. Kurb lugu. Inimene oma musta masendusega mürgitab neid imetoredaid linde, kelle laul peaks olema juba iseenesest antidepressant. Puhas ja kõrvaltoimeteta veel pealegi.

Lõoke lõõritab laisemalt ja vahvad hundinuiad, mis mulle lapsena hullult meeldisid, pole enam ammu veest villpehmeid päid välja pistnud. Marlene Dietrich hakkab krabiseva grammofonihäälega laulma: kuhu küll kõik kullerkupud jäid, mis on neist nüüd saanud? Jah, ka neid pole enam pikka aega silma jäänud.

Aga mesilasi ma väikese poisina ei kannatanud. Lausa pelgasin neid. Kippusid mind kogu aeg nõelama. Nüüd igatseb kõrv mesilaste sumina järele. Ei kuule seda enam nii sageli. Ammusest ajast seisab aianurgas kirsipuu all üks mesitaru. Võõpasin selle paar aastat tagasi lõbusalt oranžiks. Ükski kodutu sülem pole seda kõigi mugavustega linna üles leidnud. Ega vist leiagi.

Õnneks ujub tiigil pardipaar. Inimesi nad ei karda. Lootust pisiperele neil vist pole, läheduses üürib korterit rebane. Pardimunad on tema maiusroog.

See kevad tuli jälle teisiti. Prääks-prääks ja teisiti.

19. aprill 2021

Ah Teie tulete mind sinatama!

Ilma loata ei sobi kellegi privaatsfääri tungida


Kirjutasin jälle ühe kirja. Elektroonilise, nagu tavaliselt. Saatsin selle austatud isikule, keda ma ei tunne. Kaalusin ja mõõtsin igat sõna, mille teele lähetasin, sest võõrale tuleb ju endast hea mulje jätta. Tuleb olla viisakas. Igiammune viisakusreegel nõuab, et võõra poole pöördutakse teietades. Kirjutasin lausa "Teie", suure T-ga, et kindlam oleks. Veidi aja pärast saadeti vastus. Pikk ja põhjalik kiri, muidu igati lugupidavas toonis, ent algusest lõpuni sina-vormis. Ainult "sina", väikese s-iga.

See polnud kaugeltki esimene kord. Olenemata sellest, kas suhtleme suuliselt või kirjalikult, kipuvad võhivõõrad mind tihti sinatama. On see järjekordne "uus normaalsus"?

Ei teagi, kust selline krooniline sinatamine pärineb. Kas süüdistada tuleks inglise keelt, mis paratamatult meie ugirmugrilist emakeelt mõjutab ja sugugi mitte meeldivas suunas? Inglise keeles öeldakse tõepoolest ainult you, "sina" ja "teie" jaoks puuduvad eraldi sõnad. Aga see ei tähenda kaugeltki, et kõik Briti impeeriumi rahvad kogu aeg sinatavad.

Inglise keeles on sinatamine võrdne eesnime kasutamisega. Teietamine väljendub skeemis tiitel+perekonnanimi. Kusjuures tiitleid, millega pöörduda, leidub hulgaliselt: Mister, Missis, Miss, Doctor, Professor, Judge, General, Admiral, Captain, Lady, Lord jne. Muidugi tuleb esmalt teada, mis tiitlit inimene kannab, aga Mr ja Mrs päästavad igas olukorras. Samas ei peeta üldiselt ebaviisakaks, kui küsida daamilt "Is it Miss or Mrs?" Samuti kuuluvad aupaklikku teie-kategooriasse "Yes, sir" ja "Yes, ma'am". Kui härra Smith ütleb: "You can call me John!", alles siis minnakse sina peale.

Võib-olla on sina-tõbi liikvele pääsenud ka seetõttu, et ei taheta või suudeta teha vahet ametlikul ja mitteametlikul kõnepruugil. Kõik peavad olema justkui põlised semud. Pealegi on nende kahe erineva stiili vahel pendeldamine tülikas ja nõuab mõtlemisvaeva. Formaalses ja mitteformaalses kõneviisis kasutatakse ju sageli hoopis erinevaid sõnu ja väljendeid. Näited kolmest keelest:

Tere päevast, härra, kuidas teil läheb? - Tšau, mees, mis teed?

Good afternoon, sir, how are you? - Hi, man, wazzup?

Bonjour Monsieur, comment allez-vous? - Salut mec, tu vas bien?

Nagu näha, ei kattu auväärset võõrast ja mitte vähem auväärset sõpra kõnetades ükski sõna.

Teietamine sai alguse kuninglikest õukondadest ja aadlikodadest ehk aristokraatlikust ringkonnast, kus hierarhia ning seda kajastav ja ohjav etikett olid ülimalt tähtsad. Matsirahvas on alati vaid sina peal olnud. Keskmise eestlase soontes ei voola tilkagi aadliverd, mistap on tulnud see peen "sakste keel" muu seas omandada.

Lisaks sinatamisele kasutatakse meil ametlikus suhtluses liiga palju ka eesnime. Tunnen lausa ebamugavust, kui võhivõõras alustab mulle saadetud kirja rõõmsa hõiskega: "Tere, Marek!". Milline barbaarsus! Ehkki eesti keeles ei ole kohatu kutsuda võõrast eesnimega, tundub see mulle siiski pisut veider. Eesnimi on isiklikum kui perekonnanimi ning seetõttu ei pea ma päris sobilikuks pöörduda Jüri või Mari või Saša poole, kui ma teda elusast peast kohanud pole.

Paljast "terest" piisab täiesti, ka asesõnade vältimine on omal kohal, kui väga teietada ei taheta. Umbmäärane pöördumine tundub viisakam, sest võõraga suheldes on oluline distantsi hoida – ja mitte ainult koroona-ajal. Ka emotsionaalne distants peab paigas olema.

Võhivõõra inimese sinatamine on samaväärne tema kallistamisega. Igaühel on endiselt õigus privaatsele sfäärile, tühipaljas semutsemine on labane. Aga jah, pean siiski kahetsedes möönma, et ilmselt olen vanaaegseid kombeid imetledes moodsale ajale jalgu jäänud ning torisevaks konservatiiviks muutunud.

Mis seal ikka, peab EKRE-ga liituma.

9. aprill 2021

Terrorism päästab elusid

Kes ei ohverda midagi, raiskab palju


Me elame imelisel ajal. Inimhing on väärt rohkem kui kunagi varem. Pandeemia tõttu on sisuliselt kogu maailm suletud ainult selleks, et päästa elusid. Isegi turumajanduslikul masinavärgil võeti tuure kõvasti maha, tervis sai üleöö tähtsamaks kui majanduskasv. Võimukandjad avastasid järsku, et elu pühadus kaalub üles kõikvõimalikud kriisid, mis ühiskonna sulgemisega vältimatult kaasnevad. Fantastiline!

Aga inimesed on kurnatud, pahurad ja närvilised. Segadus maailmas peegeldub kaosena hinges. Piirangud näivad paljudele ebaõiglaselt karmid või suisa mõttetud. Ometi on juba antiikajast peale olnud karantiin ja liikumispiirangud kõige tõhusamaks vahendiks nakkuste vastu võitlemisel. 18. sajandi lõpus lisandus veel üks abinõu – vaktsiin. (Tõsi, esialgu korraldati kaitsepookimisi vaid rõugete tõrjumiseks.)

Eestimaalastel pole aga üldse põhjust kõva häälega nuriseda, sest Eestis pole pandeemia vältel kordagi kehtestatud liikumispiiranguid. Mis toimub mujal Euroopas? Poes võib käia vaid riikliku loa alusel. Mõni juhtub korraks pargipingile hinge tõmbama – ja kui politsei seda näeb, järgneb kohe kopsakas trahv. Rahvakogunemisi aetakse laiali sõjaväe ja veekahuritega. Isegi Brüsselis, Euroopa südames. Paistab tõesti, nagu katsetaks demokraatlikud riigid vahelduseks diktatuuri laskemoona. Aga ikka elu ja tervise nimel!

Pixabay

Mugavused ajavad kiirelt lolliks. Kes kõiksuguste mõnude ja hüvedega harjub, ei loobu neist enam vabatahtlikult. Heaolu on paraku haruldane nähtus. Kui tervis on korras, sissetulek paras ja meeleolu viimase peal, siis see on täiesti ebanormaalne! Elu toob kaasa kannatusi. Õnneks on kannatuste hulk aegade jooksul tänu teaduse ja ühiskonna arengule tublisti vähenenud. Veel sada aastat tagasi surdi massiliselt tiisikusse ja tüüfusesse, jõhker tamp vabrikus, raudteel ja põllul murdis sõna otseses mõttes konte. Paljud elasid äärmises viletsuses, pidevat nälga kannatades. Ei mingeid toimetuleku-, puude- ega lapsetoetusi. Aga inimene tahab ju ikka rohkem, kõigest heast on alati puudus. Ja kui veel natuke vabadust vähemaks võetakse...

Suures segaduses kiputakse oma hädasid üle dramatiseerima. Räägitakse sõjast viirusega, koroona olevat meie aja katk. No mis sõda meil õieti käib? Magusa mee ja sularasva peal elanud inimesed pole õiget sõda näinudki. Samuti pole koroonapandeemia kuidagi võrreldav keskaegsete katkupuhangutega, mis viisid mõnel pool tihedalt asustatud linnades ja külades hauda sageli üle poole elanikkonnast. Ja kus on see kurikuulus politseiriik? Eks muidugi - kui teatrid on kinni, tehakse draamat kodus ja tänaval.

Riik püüab rangete piirangutega päästa kodanikke, aga mõned kodanikud arvavad, et piirangud on kehtestatud hoopis nende ahistamiseks. Selline mõtteviis näitab, kui laialdaselt vohab meil egoism – hullemini kui koroona. "Ma ei saa maskiga hingata", "Ma tahan teistega lähedalt suhelda", "Ma tahan pidutseda ja reisida" – väike valik põhjendusi, miks piirangud on paljudele vastukarva. Mina, mina, mina... Aga kus on meie?

Jah, maskide kandmine on veidi ebamugav, distantsi hoidmine tüütu ja kodus passimine üksluine. Aga ainult endale mõeldes ei saa täisväärtuslikku elu elada. Tuleb mõelda ka teistele, seada kellegi teise vajadused kõrgemale enda omadest. Ühiskond ei koosne egoistidest. Tugev ühiskond püsib koos tänu solidaarsusele. Üheskoos kannatada on päris talutav.

Hirmus on lugeda piiranguid kritiseerivaid kirjutisi, mille tuuma võib kokku võtta sõnadega: las vanad surevad, peaasi et noored saaksid lõbutseda! Ka rauga elu on püha.

Aeg-ajalt tuleb üht-teist ohverdada, sest hea eesmärgi nimel tehtud ohverdus pole kunagi kaotus. Kes mõnda aega paastub, oskab hinnata toidu väärtust. Kes loobub lühikeseks ajast mõnest mugavusest, tunneb sellest hiljem palju suuremat rõõmu. Vahel tuleb lausa raskusi otsida, et iseennast tundma õppida, karastada vaimu ja meelt.

Koroonapiiranguid võib ju tajuda riiklikult organiseeritud terrorismina, mille tegelik eesmärk on röövida kodanikelt vabadus, ent samavõrd on tegemist altruismi tuleprooviga. Kas suudame oma isekusest üle saada? Kas raatsime loovutada killukese oma priiusest, et päästa kellegi elu?

Vabadus on tõesti kallis ja kergesti purunev vara, kuid inimene, kes kardab pidevalt seda kaotada, ei saagi vabana elada.