Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest
Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on
loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või
naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu
jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.
Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole
lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust,
tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema
nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho,
kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda
välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu
niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees
siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa
nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada,
jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda
agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba
maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi
pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see
jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse
pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.
Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise
maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes
praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta
maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees,
naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside
hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!
Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii
mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on
naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk
kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll
riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks
(tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes
oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II
(suri 1796).
Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud
maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on
meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema,
oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab
armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit
maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on
õigustatud kogu meessoo sõjakust.
Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka
läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei
nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste
järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks
segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on
parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda
kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele
põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.
*
Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi
erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda
vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta
kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma
lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses
on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist
empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.
1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor
Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu
saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise
järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist
filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja
sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud).
Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.
Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine,
kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast
lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses
(nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud
ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.
Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge
marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana
filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis
mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –,
kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta
oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs
kannatustest peitub kunstis.
*
Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi
meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas
kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud
naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba
antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised
jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike
välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja
ambitsiooni.
Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest
teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on
sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need
koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana
tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike
sigitamisakt, loominguline seemnepurse.
Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe
hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja
monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval
näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena.
Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja
omaenda tunnete all lämbumisest.