Elu võimalikkusest linnas

Kas mullikas puhub mullikesi?

Suvi on see õnnis aeg, kui suur osa linnarahvast liigub maale. Kas niisama puhkama, mõnd lavastust-kontserti nautima või rändlindude kombel pesitsema. Suvilad lüüakse lille, muruniitjad pannakse käima ja toolid kolitakse verandale. Lühike imede aeg tuleb ära kasutada, enne kui tähed langevad ja lumi maas.

Linn on täiesti ebaloomulik elukeskkond. Asfaldi ja betooni sees ei idane teragi. Ka inimene jääb seal kängu. Palju tossu ja kära, rahu ei kuskil. Elatakse tihedalt üksteise kukil nagu rotid. Hämmastav, et inimesed linnas hulluks ei lähe. Või noh, küllap nad ongi hulluks läinud, muidu ju linnas ei elataks. Aga mõelge: linnas on ju tööd ja meelelahutust ja üldse kõik head asjad käe-jala juures! Miskipärast kiputakse nende heade asjade sees ometi läbi põlema. Tekib igatsus rahu järele.

Linnad said alguse linnustest, ehkki vaid vähesed muinasaja linnused kasvasid linnaks. Kõrged müürid ja vallid pidid kaitset pakkuma, ent samal ajal olid need vaenlase sihtmärgid. Kuhu rahvas koguneb, sealt on, mida röövida. Läbi ajaloo on linnarahvas kannatanud rohkem kui maarahvas, sest sõjad, katkud ja näljahädad jätavad väheseid linnu puutumata. 

Eestlaste ellujäämise garantiiks on hajaasustus. Lambakari, mis hoiab tihedalt kokku, on huntidele kerge saak, aga sellist karja, mis igasse ilmakaarde laiali jookseb, ei suuda hallivatimehed täielikult hävitada.

Linnastumise tõttu koondub rikkus aina tihedamalt suurematesse linnadesse ja nende ümbrusse. Ega Eestis neid va suurlinnu õieti polegi, Tallinn ja ehk veidi ka Tartu. Linnastumise teine ots on ääremaastumine. Külad, alevikud ja väikelinnad jooksevad verest tühjaks. Maaelust kaugenemine toob kaasa kultuuri lahjenemise ja traditsioonide nõrgenemise. Laulu- ja tantsupeod üksi eestluse juurikat elujõulisena ei hoia.

Maaelu tundmata ei tunta ka enam esivanemate pärandit. Tammsaare on küll kõigutamatu klassik, aga tema teosed pole kuigi linlikul lainepikkusel. Võitlus maaga jääb moodsale lugejale kaugeks eksootikaks, mis paljusid enam sügavalt ei puuduta.

See, mis maal kasvanud lapsele on iseenesest mõistetav, pole linnalapsele sugugi mitte. Ühes linnakoolis küsis õpetaja kuuenda klassi lastelt, kes on mullikas. Keegi ei teadnud. Polnud kuulnudki! „Äkki mullitaja?” pakkus üks õpilane tõsimeeli. Pole vist mõtet küsida, misasjad on „loog”, „lüpsik” või „sirp”.

Päike särab rõõmsalt. Linnarahva jaoks tähendab see rannailma ehk puhkust, maarahva jaoks heinailma ehk tööd. Ja nii need kaks rahvast omavahel kokku ei saagi.

Samal teemal:

Ei pea olema linn, et olla pealinn

Kuidas mungad äri ajasid

Mida on õppida keskaja kloostritelt?

Keskaegne majandusmudel ei olnud orienteeritud kasumi teenimisele, esmane vajadus oli enese äraelatamine. Töötegemine oli igati kooskõlas kristliku moraaliga, mis tähendas muuhulgas laiskuse vältimist, patukahetsust ja keha alandamist. Õhtumaade majandus edenes esmajoones kasvavate rahvahulkade toel, kes vajasid toitu ja katet. Kapitalistliku turumajanduse triumf jäi alles tulevikku.

Kõrgkeskajal tekkis benediktiinlaste kõrvale mitmeid uusi mungaordusid, mis prohvet Elijat ja Ristija Johannest eeskujuks võttes eraldusid maailmast ning tõstsid ausse füüsilise töö. Kloostritest said polüfunktsionaalsed asutused, mis koondasid kokku jumala teenimise (kirik), kirjakunsti säilitamise (raamatukogu, skriptoorium), öömaja pakkumise teelistele (võõrastemaja), väiketööstuse arendamise (veski, sepikoda) ning muudki (õllepruulimine, tõu- ja sordiaretus). Kõik kloostrikompleksid polnud rajatud viljakatele maadele ning saamaks vähegi arvestatavat saaki, pidid mungad välja mõtlema uusi agraartehnilisi lahendusi. Just kloostrites juurutati efektiivseid põlluharimisviise, näiteks kolmeväljasüsteemi. Lammastelt saadud vill tagas tekstiilitootmise, haned andsid kirjutamiseks vajalikke sulgi.

Kloostritest kujunesid majanduse majakad hoolimata keskajale omasest mentaliteedist, mis taunis muutusi ning otsis tuge minevikust. Kloostrid võisid valitseva kristliku ideoloogia tugipunktidena sedasama ideoloogiat vastavalt reaalsele vajadusele kohendada ning tegelda ka „patuse“ innovatsiooni ja liigkasuvõtmisega. Kloostrites aset leidnud uuendused ei tulenenud aga kehtiva mõttemalli tahtlikust murdmisest. Kuluka ja sageli väga tülika transpordi ning vähearenenud rahamajanduse tingimustes oli kloostrimüüride vahel tootmine väga tõhus.

Munkade põhitegevus oli ikkagi palvetamine ja jumalateenistuste läbiviimine, samal ajal kui ilmikvennad hoolitsesid „musta töö“ eest. Samas tegid ka vaimulikud vennad vastavalt päevakavale hoolsalt füüsilist tööd. Keskajal arenes tehnoloogia suuresti tänu kloostritele, sest eraldatuses tegutsenud asutused olid sunnitud kogu tööks vajalikud seadeldised ja instrumendid enamasti ise valmistama. Kui aga klooster tootis rohkem kui ära tarvitas, oli mõistlik ülejääk maha müüa.

Selgub, et kaubandus ja hingehoid olid teineteisega edukalt ühildatavad. Kirik soosis ja kaitses kaupmehi (kel olid ka omad kaitsepühakud, tuntuim neist Nikolaus), ehkki varakeskajal oli liigkasuvõtmist patuseks peetud. Vähemal määral puutusid kaubandusse mungaordud, kuid nad tegid seda siiski. Vara- ja kõrgkeskajal olid kaupmehed eelkõige luksuskaupade vahendajad ning sisekaubanduse edendamise võtsid enda kanda just arvukad kloostrid.

Eriti aktiivse ärialase tegevusega paistsid silma tsistertslased, kes seadsid sisse hulgaliselt kaubateid ning turukohti. Mitmetel kloostritel olid oma kindlaksmääratud kaubanduslikud privileegid. Peamise tulu said Lääne-Euroopa kloostrid valdavalt põllumajandusest, mujal pool Õhtumaades, näiteks Ungaris, kauplesid mungad väga edukalt ka käsitööga.

Tsistertslased polnud siiski pelgalt mungarüüs kaupmehed. Kaubandusest saadud kasumi rakendasid nad oma ideoloogia kindlustamise ja levitamise teenistusse. Kiriku ehitamise- ja ülalpidamise hiiglaslikud kulud maksti vähemalt osaliselt kinni mahamüüdud toodangust. Kui katedraalide eeskujul hakati ehitama võimsaid kloostrikirikuid (üks muljetavaldavamaid nende seas tohutute mõõtmetega Cluny kirik Prantsusmaal), pidid vaimulikud vennad selle nimel rohkem pingutama. Kaubandusega tegelemine tõi kaasa ka kloostrite avanemise maailmale.

Kerjusmungad – dominiiklased ja frantsisklased – rõhutasid tsistertslastest veelgi enam kasinust ja moraalset puhtust. Nende jaoks oli vaesus omamoodi ideaal, mida oli pealtnäha üsna keeruline lülitada majanduslikku süsteemi. Koos kerjusmunkadega jõudsid kloostrid ka linnadesse, kus põllumajandusega enam naljalt tegelda ei saanud. Dominiiklased nägid endis esmajoones jutlustajaid – sellest ka nende rööpnimi „jutlustajavennad“ – ning ketserluse vastu võitlejaid, kuid kaubitsemine polnud neilegi võõras. Kloostrikaubandus jõudis ühes dominiiklastega linnamüüride vahele, pakkudes sellega konkurentsi kohalikele käsitöölistele.

1180. aasta paiku tekkis Põhja-Euroopa linnades begiinide liikumine, mille asutasid vallalised või lesestunud naised. Kuigi tegutseti külg-külje kõrval kerjusvennaskondadega, ei andnud begiinid pidulikku kloostrivannet ega järginud kindlaid usulisi reeglistikke. Kiriku jaoks oli taoline nähtus problemaatiline, sest begiinid polnud tollase avalikkuse silmis ühiskonna täisväärtuslikud liikmed. Pealegi õõnestas nende vaesteabi ning üliodavate hindadega kaubitsemine vaimulike ja kaupmeeskonna võimu. Sellele järgnes kirikumeeste dramaatiline käik: usuliikumine tembeldati ketserluseks ning mitmed begiinid lõpetasid elu tuleriidal. Siit ilmneb kiriku palav tahe kontrollida majandust ning püüd ideoloogiliste vahendite kaasabil kõrvaldada konkurente.

11.–12. sajandi kloostreid võib nimetada muuhulgas algelisteks pankadeks, seda siiski vaid tinglikult. Mitmetel juhtudel andsid kloostrid laenu, sest ajal, mil juutidele hakkas nõudlus üle pea kasvama ning kaupmehed kreeditoridena ei tegutsenud, oli see nišš täitmata. Kuigi raha ei sobinud oma kõige üldisemas tähenduses kokku kristliku ja eriti kloosterliku mentaliteediga, mis rõhutas vaesust kui vaga elu üht möödapääsmatut komponenti, oli raha prestiiž tema vähesuse tõttu kõrge. Seetõttu ei näinud ka mungad raha laenamises midagi täiesti jumalavastast, pigem lisas rahaga tegelemine neile ühiskondlikku tähtsust.

Küsimus ees, vastus taga

Uus mälukamäng!

Tere õhtust! Algab saade „Küsimus ees, vastus taga”.

Meie tänane mängija on Lauri Angerjas, 30-aastane elektriinsener, kes on spetsialiseerunud pikkadele juhtmetele.

Igale küsimusele vastamiseks on aega 5 sekundit. Kas oled valmis? Esimene küsimus.

Kuidas nimetatakse tangudega kartuliputru?

Ma olen valmis.

Mis on Malaisia pealinn?

Mulgi puder.

Kes võitis Eesti Laulu 2018. aastal?

Kuala Lumpur.

Kuidas on vene keeles "piksevarras"?

Elina Netšajeva.

Itaalia näeb kaardil välja nagu...

Eee...

Milline kehaosa puudub eunuhhidel?

Kalamehe kummik.

Mis on emakasisene spiraal?

Peenis.

Mida tähendab soome keeles "tonttu"?

Rasestumisvastane vahend.

Lõpeta lause: USA lipul on 13 triipu ja...

Päkapikk.

Mis vahe on valgul ja proteiinil?

Viiskümmend tähte.

Lõpeta Shakespeare'i tsitaat: "Olla või mitte olla..."

Need on üks ja sama.

Millega sai kuulsaks Brigitte Susanne Hunt?

... selles on küsimus.

Mida tegi Mart Helme üheksakümnendatel?

Suudles Andrei Zevakinit.

Mille poolest erines mammut elevandist?

Ajas venelastega äri.

Miks loobus Rootsi kuninganna Kristiina troonist?

Ta oli karvane ja kaalus kuus tonni.

Millises Ameerika komöödiafilmis mängisid koos Jason Biggs ja Mena Suvari?

Pole õrna aimugi.

Kes oli ema Teresa?

Kuum pirukas.

Nimeta üks Karl-Erik Taukari laul.

Nunn.

Kuhu siirdus Ott Tänak pärast Toyotast lahkumist?

Seitsme tuule poole.

Õige vastus! Palju õnne, Lauri, oled võitnud 50 senti!

Tohib küsida, kuidas on sinu abikaasa nimi?

Hyundai!

Tule appi, kratt!

Tehisaru ammendavad vastused inimaru üliolulistele küsimustele

Üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. Õnneks ei ole nüüdsest enam vaja tarkpäid oma lollustega kimbutada. Kus häda kõige suurem, seal tõttab appi moodne kratt ehk tehisaru. Ohverdasin minagi vanakuradile kolm tilka verd ja sain endale sulaseks ChatGPT-nimelise kratipoisi.

Krati autoportree

Esitasin talle kaksteist keerulist küsimust, mis on mind (ja poolt inimkonda) juba ammu painanud. Tuleb välja, et kratt on õudne lobamokk, kes võib oma poliitiliselt ülikorrektse jutuga peremehe surnuks näägutada.

Selliseks kujunes siis minu vestlus kratiga (kirjaviis muutmata):

1. Mis on elu mõte?

Elu mõte on üks vanimaid ja sügavaimaid filosoofilisi küsimusi, mis on pannud inimesi mõtisklema juba sajandeid. Vastus sellele küsimusele võib olla väga subjektiivne ja sõltuda inimese isiklikest uskumustest, väärtustest ja kogemustest. Siin on mõned erinevad perspektiivid elu mõtte kohta:

Võilille tasub kuulata

Seemned tuulde!

Tuhanded väikesed päikesed säravad värske rohu sees. Mai on võilillekuu. Nurmed kolletavad, meelitades kohale mesilasi, mardikaid, liblikaid, tirtse ja kihulasi. Magus nektar on neil päevil kuum kaup. Võilillest, mida mõnel pool Võrumaal piimähainaks kutsutakse, saab hulganisti kasu ka inimene. Võilillemesi maitseb hästi. Juurest võib valmistada maksa tervendavat ja isu tõstvat leotist. Vitamiinikad noored lehed sobivad salatisse. Kui pasunakoori trompetimängija kohkumusega avastab, et tal on instrument koju jäänud, võib ta enesele võilillevarrest kihku-kähku asenduspilli valmistada.

Ometi on võilill üks vähim armastatud taimi meie flooras. Umbrohuks sõimatud, ebaõiglaselt põlatud ja täiesti vääriti mõistetud. Pole näinud, et keegi nopib teepervelt võililli, seob priskeks kimbuks ja viib tuppa, kus need keset lauda vaasis silmailuks seisavad. Nagu oleks võilill mõni ohakas, nõges või karuputk.

Võilille peetakse liiga tavaliseks, suisa lihtlabaseks taimeks, mida ei kõlba isegi pärjaks pähe punuda. Bioloogiliselt on tegemist pioneerliigiga, mis asustab hea meelega tühermaid ja põlendikke, mida teised lilled sageli alaväärseks kasvukohaks peavad. Võililli võib kohata pea kõikjal maailmas, välja arvatud liivakõrbed ja polaaralad. Võilill on visa ja väga kohanemisvõimeline. Seetõttu on ka inimesel temalt nii mõndagi õppida.

Äraõitsenud võilille on tore kätte võtta ja selle pehme sulgja peaga oma põske paitada. Seemneid laiali puhudes võib endamisi soovida ühe soovi. Võililledžinn täidab selle meelsasti. Aga võililli on nii kohutavalt palju ja mõistlikke soove neile kõigile ei jagu.

Seemnete laialipuhumine on ka omaette viljakusrituaal. Tuul kannab seemned laiali ja paraja vedamise korral saavad neist uued rõõmsad võililled. Nii vähesest piisabki, et loodusele heategu teha.

Miks mulle meeldib valetada?

Väljamõeldise arvustamine on mõttetu

Valetan peaaegu iga päev, lusti ja mõnuga. Mis see raamatute kirjutamine siis muud on, kui valetamine. Kirjutan sündmustest, mis pole kunagi toimunud ja inimestest, kes pole kunagi elanud. Ilma luiskelugudeta oleks elu tapvalt igav.

Kõik valetavad, aga ainult poliitikud ja kirjanikud saavad selle eest raha. Näitlejad ka. Nad teesklevad laval ja ekraanil kedagi teist ning kui nad teevad seda hästi, kostitab rahvas neid valjude kiiduavaldustega. Inimesed tahavad, et neile valetataks.

Kui poliitik jääb luiskamise ja petmisega vahele, tehakse talle küll avalikult häbi-häbi, aga valitakse järgmine kord ikka tagasi soojale kohale. Kes siis tahab kuulda, kuidas talle tõtt räägitakse? Tõde on sageli vastik, tüütu ja banaalne. Aga kui Kallased-Helmed valetavad, näitab see, et neil on kujutlusvõimet, pea lõikab, suu suitseb, järelikult: hästi paneb! Valevorste hinnatakse kõrgelt juba ainuüksi seepärast, et nad juhivad meie tähelepanu kõrvale hallist reaalsusest, kus puuduvad imed ja üllatused. Valetades on aga kõik võimalik.

Pixabay

Valetamine on niivõrd tavapärane, et ausust peetakse juba hullumeelsuseks. Seetõttu ei saa ka loovisikud otse tõtt rääkida, nad peavad oma tõe peitma salakirjadesse, kasutama kujundeid, koode, trikke ja vigureid, kahe sõnaga: kunstilisi võtteid.

Kirjanike ja poliitikute valskustel on siiski üks kosmiline vahe: poliitikud valetavad erakonna, kirjanikud inimkonna huvides. Illusioone luues esitab loovisik publikule olulise küsimuse: mis on nende illusioonide taga? Vastused peavad sündima lugejas endas, looja ei saa neid ette anda, see oleks tarbetu. Ohjeldamatult valetades aitab kirjanik lugeja tõele lähemale. Kui valetamine ületab kriitilise piiri – olgu see nii kaugel kui tahes –, ilmub horisondile viiluke tõde.

Kuna tõde on sageli nii tavaline, tuleb ta eriliseks valetada, et teda märgataks. Lihtne sirgjooneline tõekuulutus ei huvita suurt kedagi, plakatlikud deklaratsioonid liigituvad propaganda valdkonda. Kirjanikud, nagu teisedki loovinimesed, peavad seetõttu üksjagu vaeva nägema, hämama ja vassima, et mitte jääda tühipaljaks propagandistiks.

Tahtsin hiljuti arvustada üht raamatut, mis mind väga kõnetas. Ometi ei osanud ma seda teha, mingi blokk tuli ette. Korraga taipasin: kogu see raamat, nagu tuhanded teisedki, on ju üksnes kirjaniku fantaasia vili, puhas väljamõeldis, mis ei väärigi arvustamist. Valetamise kui akti võib karmilt hukka mõista, kuid valede sisu üksipulgi kritiseerida on täielik mõttetus. Ei saa ju öelda, et kirjanik valetab valesti. Lollus! Ta valetab nii, nagu oskab. Kui ta valetab usutavalt, vääriks ta justkui kiitust, aga kuidas sa kiidad valevorsti? Kas see pole ebamoraalne, isegi kui tema eesmärk – aidata lugeja lähemale tõele – on üllas?

Ka inimkonna nimel valetamine on egoistlik tegu. Kõik kirjanikud kuulutavad isiklikku tõde, nad on õilsast pealispinnast hoolimata egoistid, kellele läheb inimkonna käekäik korda ainult enda hüvangut silmas pidades.

Ärge sodige raamatuid!

Mulle ei meeldi autogramme anda

Raamatud on kallid. Mitmes mõttes. Enne, kui raamat jõuab lugejani, läbib see pika teekonna, kus iga etapp ühte koma teist maksab. Kirjastamine ja trükkimine on kaunis kulukas. Toimetaja ja kujundaja tahavad ka võid leiva peale saada. Transport ja ladustamine pole samuti tasuta. Raamatupoed napsavad kaanehinnast vähemalt 50 protsenti. See vasest pennike, mis kogemata üle jääb, veereb autori tasku.

Giphy

Aga ma ei taha rääkida siinkohal raamatust kui kaubast, mis allub paratamatult turumajanduse karmidele reeglitele. Astun hoopis metafüüsika valda ja kõnelen raamatust kui teosest, millestki haruldasest ja peaaegu kordumatust, sellest mitmelehelisest inimvaimu viljast, mis on võtnud käegakatsutava kuju. Eks e-raamatudki ole mingil moel raamatud, kuid need pole siiski "päris". E-raamatutel on paberraamatute ees ometi üks eelis: nende sisse ei saa autor kirjutada pühendust ega autogrammi.

Mulle ei meeldi kohe üldse autogramme anda, ehkki mõne lugeja jaoks on see kohutavalt tähtis, kui autor on tiitellehest tindiste varesejalgadega üle käinud. Justkui lisaks see teosele väärtust. Ei nõustu teiega, armsad kodanikud! Raamat on minu jaoks nii püha, et kui mul oleks siidikindad, ei võtaks ma nendeta raamatut kättegi. Rasvased sõrmejäljed lehtedel on niisugune pühaduseteotus, mille eest on paras karistus ainult põrgutuli. Säärasena, nagu raamat trükikojast välja vupsab, peab ta säilima aegade lõpuni, aamen.

Olen minagi kingituseks saanud autori pühendusega raamatuid, kusjuures kirjameistrid ei vaevu küsimagi, kas ma seda tahan. Ei, ma ei taha sodi-podi, mulle kõlbab ainult neitsilikult rikkumata raamatukene. Ükskord tabas mind ka poest ostetud raamatuga ebameeldiv üllatus: autor oli sinna oma pookstavid jätnud, soovinud koguni head lugemist. Aga minu tuju sai rikutud, olin raisanud raha äratrööbatud raamatu peale.

Inimesed kipuvad üldse raamatutega nii kergekäeliselt ringi käima, nagu polekski need jumalikud ilmutused, vaid hoopis hiina kapsad. Kes kritseldab äärtele märkmeid, kes joonib ridu alla, kes puistab lehtede vahele saiapuru. Mõni memmeke pistab vana kombe kohaselt raamatu vahele lilli, kommipabereid või sukasäärest võetud rahatähti. Ka raamatukogud kipuvad nende hoolde antud teoseid oma templite ja kleepsudega rikkuma. Võtke teatavaks, et ainult selline raamat, mida keegi ei puuduta ega loe, on kõige väärtuslikum!

Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed

Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.

Mida teha, kui pühademunad sügelevad?

Tuleb need ära värvida

Me elame õrna maamuna peal. Inimkonna pöörasest trampimisest on koorde saatuslikud mõrad tekkinud, veel natuke ja varsti voolab rebu välja, kuhugi kosmilise omleti sisse ja inimesed jäävad tühja koore peale kõngema. Ei oska me oma üht ja ainsat muna hoida.

Kunagi lihavõtete ajal püüdsin värvida ühe muna maakera sarnaseks. Sinisega maalisin Vaikse ja Atlandi ookeani, nende vahele rohelisega Ameerika. Tundsin end juba kui vanajumal. Saagu maa ja saagu meri! Aga kui Ameerika oli valmis, pool Gröönimaad ka, siis avastasin, et teiste kontinentide jaoks enam muna peal ruumi polnudki. Kui jumalukene oleks loonud ainult Ameerika, poleks ilmas ühtki eestlast ega hiinlast, ainult asteegid ja inkad.

Jah, maamuna on väike ja jääb üha väiksemaks. Ei mahu inimsipelgad sinna peale enam ära. Tallavad üksteise kukil ja tülitsevad ja sirtsutavad kõik kohad mürgist sipelghapet täis. Iga teine sipelgas arvab, et maamuna kuulub just talle ja ainult temal on õigus teha sellega, mis pähe tuleb. On isegi hea, et meil pole kahte maamuna, muidu käiks iga lihavõtte aegu üks hirmus koksimine.

Lihavõtteid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks. Pole eriti suupärane sõna, pealegi võõristavalt kiriklik. Isegi kui Kristus pea kaks tuhat aastat tagasi surnuist üles tõusis, on ta praeguseks jälle surnud. Mitte risti löödud, vaid auto alla aetud. Või hipilaagris üledoosi saanud. Mis iganes ta surmatunnistusele kirjutati.

Tänapäeva inimene ei suuda enam uskuda, et elu võidab surma. Muinasjuttude ajastu on läbi saanud. Me sureme pöördumatult ja ehk ongi just nii hea.

Aga Jeesus oli igatahes munadega mees. Kas värviliste munadega, sellest ajalugu vaikib.

Pixabay

Aega ei ole, aga lugu peab olema

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas reisisaade, mis ei õpeta midagi uut

Eestit on viimasel ajal tabanud reisisaadete buum. Põhimõte on kõigil sarnane: saadame ühe või mitu tuntud inimest (alternatiivina ka tundmatu suurpere või lihtsalt mingi kirju pundi) kuhugi eksootilisse riiki seiklema, pistame neile kaamera sappa ja vaatame, mis juhtub. Midagi väga dramaatilist üldjuhul ei juhtu, heal juhul saab natuke nalja ning vaataja pisut targemaks. ETV-s alustanud „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” valis raskema raja. Rännatakse risti ja põiki läbi Eesti (hüpatakse isegi Lätti), kuid sellesse reisisaatesse lisandub ka teine dimensioon: aeg.

Andrus Vaarik tõmbab ajamasina käima ning kihutab ühest sajandist teise nii et sulepuru taga. Saade järgib populaarsete briti doksarjade formaati: kuulus persoon, enamasti koomik, liigub objektilt objektile, vesteldes teekonnal oma ala ekspertidega. Üks viimaseid taolisi saateid meie kanalitel oli Alan Carri uurimus Agatha Christie fenomenist. Vaarik võtab ette hirmuäratavalt ambitsioonika teema, ei midagi vähemat kui kogu Eesti ajalugu.

Kaheksa saadet järgivad peamisi ajajärke me rahvuslikus ajaloos. Mõistagi ei saa aega kuidagi jupitada, ajastute piirid on lõpuks ikkagi ajaloolaste kokkulepete tulemus. Eesti aja ja rahva lugu ei kulge täiesti rööbiti muu Euroopa ajalooga. Keskaja alguseks loetakse traditsiooniliselt Lääne-Rooma langus ning lõpp saabub reformatsiooniga. Eesti keskaeg jääb tunduvalt lühemaks, vaid kolmesaja aasta peale, alguspunktiks kaotus Muistses vabadusvõitluses ning lõpp-punktiks Liivi sõda. Edasi läheb juba päris segaseks. Kust algab uusaeg või uusim aeg, on puhtalt maitse ja tõekspidamiste küsimus. Ja mis ajal me praegu elame? Kas käesoleva, veel nimetu ajastu alguseks võib pidada Eesti taasiseseisvumist või oleme liikunud juba edasi uude epohhi, mis algas põleva Ukrainaga? Vastused selguvad tulevikus.

Pixabay

Minu kui suure ajaloohuvilise jaoks ei ole saates seni kõlanud ühtki täiesti uut või vapustavat fakti. Tegijate eesmärk polegi tundmatu tutvustamine, pigem mõjub saade keskkooli ajalootundide õppematerjalina, mis aitab seni õpitut meelde tuletada ja kinnistada. Kolme esimese saate põhjal võib öelda, et kivistunud ajalookaanonist ei astuta kordagi välja, sündmuste ja isikute valik on turvaline ja lausa igav. Kusjuures, päris „täielik” see ajalookäsitlus loomulikult pole, sest näiteks usupuhastusega seoses jäeti mainimata esimeste (osalt) eestikeelsete raamatute ilmumine aastail 1525 (luterlik käsiraamat, pole säilinud) ja 1535 (Wandradti-Koelli katekismus).

Eesti ajalookaanonile on tüüpiline seegi, et päris palju kõneldakse veerand sajandit kestnud Liivi sõjast, kuid hoopis vähem kõne- ja kirjaruumi saab Poola-Rootsi sõda, mis kestis sama kaua ning oli paiguti verisem ja laastavamgi. Eks ole põhjus muuhulgas selles, et Liivi sõja sündmustest pajatab meile kuulus kroonik Balthasar Russow, aga Poola-Rootsi sõja kohta terviklik kroonika puudub.

Kivistunud ajalookaanonisse võiks aeg-ajalt siiski raiuda ka uusi nimesid. Põhjasõjaga seoses peetakse ikka mainimisväärseks Ronga Tehvanit, kes juhatas Narva all rootslaste väe venelaste selja taha ning ehk just tänu temale saavutas Karl XII olulise võidu. Ei taha küll pisendada Tehvani tegu, aga Põhjasõjas oli ka suuremaid eesti soost kangelasi. Üpris vähe teatakse Toomas Jõeristi, kes tegi Rootsi sõjaväes muljetavaldavat karjääri ning jõudis aadlitiitlini. Jõeristi lugu tõestab, et jutud seitsmesaja-aastasest orjaööst on mõnevõrra liialdatud. Hea tahtmise ja õnne korral võis ka eestlane vabaneda orjaketist ja saada ise mõisnikuks. Tõsi, Toomas Jõerist on selles valdkonnas ainueksemplar ja juba seetõttu võiks tema nime meelde jätta.

Õnnetuseks kulgeb Eesti ajalugu sõjast sõtta, aga kui Vaarik on ajamasina roolis, ei tasu karta surmtõsist reisi. Üks väike humoorikas episood leiab aset näiteks Niguliste kirikus. Nimelt selgub, et sealne Neitsi Maarja on transsooline. Michel Sittow, ilmselt kuulsaim keskajal elanud eestimaalane, maalis mingil põhjusel meespühaku ümber jumalaemaks. Kindlasti pole tegemist Sittowi kõige õnnestunuma teosega.

Mis puutub pealkirjas sisalduvasse kinnitusse, et tegemist on „kontrollitud” ajalooga, siis annab siingi vaielda. Ajalugu pole täppisteadus ning ajas võib lugu muutuda. Ega me minevikust kõike tea ega saagi teada. Sarja esimesest jaost jäi kõrva väide, et muinasajal sõid mehed rohkem siga, naised aga lammast ja kitse. Selle tõepäras tasub kahelda. Ilmselt on nii julge üldistuseni viinud andmete nappus või metoodika pime usaldamine. Isegi kui mingil perioodil ja mingis piirkonnas oli meeste ja naiste toidulaud erinev, ei saa selle põhjal teha põhjalikke järeldusi. Aeg on auke täis. Eks ajaloolased püüavad neid jõudumööda teadmistega täita.

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas populaarteaduslik linnulend läbi kireva rahvusliku mineviku, mis saab loodetavasti inspiratsiooniks tulevastele ajaloosaadetele. Kes tahab põhjalikumaid käsitlusi, võiks ERR-i arhiivist üles otsida Mati Talviku „Ajavaod” või kuulata Vikerraadiost juba paarkümmend aastat kestnud „Eesti lugu”.

Reis üle Aegade Assamalla pakub kindlasti veel üllatusi.

Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu

Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"

Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.

Neliteist vastlakuklit

Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb

Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.

Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.

Aga jäägem vastlakuklite juurde. 18. sajandil, kui Adolf Frederik neid isukalt kugistas, ei kasutatud kuklite valmistamiseks veel vahukoort. Tollal tähendas vastlakukkel ehk semla sooja piima sees hulpivaid kakukesi. Hiljem hakati nisujahust taignale lisama kardemoni, küpsenud kukli ülemine osa lõigati lahti ja pandi vahele vahukoort. Samas süüakse semlat mõnel pool Rootsis siiamaani sooja piimaga. Sageli lisatakse vahukoore juurde mandlipastat ning kogu kupatus kaetakse rohke tuhksuhkruga.

Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!

Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.

Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.