Tagasi lihtsate asjade juurde

Mida mõista, mida hukka mõista?

Kirjandus kipub tihti jääma muusika, filmide ja teatri varju, kuhugi kultuuri ääremaale. Raamatuid, mille sisu oleks paljudele tuttav ja mis tooks kaasa elavaid üldrahvalikke arutelusid, sünnib aina vähem. Kirjandusest kõneldakse peamiselt siis, kui mõni kirjanik on suure jamaga hakkama saanud. Ehk siis poleemikat ei tekita mitte teosed, vaid nende autorid. Olgu nad siis elavad või surnud.

Kirjanike-küüditajate juhtum (nimetagem seda nii) sai näiliselt alguse kirjanike maja seinale kinnitatud Smuuli bareljeefist. Ühed nõuavad mahavõtmist, teised allesjätmist, ehkki kirjanikkond on oma otsuse juba langetanud. Monumendisõjad pole Eestis sugugi haruldased, lahinguid on peetud nii vabadussamba, pronkssõduri, Pätsi pea kui ka disko-Joala pärast. Rääkimata sellest, et punamonumendid langevad nagu doominokivid. Kas Smuuli bareljeef on üks neist? On see punategelase või andeka kirjamehe mälestusmärk?

Pixabay

Monument ei ole pelk kujunduselement, see on sümbol, mis kannab tähendust ja oma aja vaimu. Ka kirjandusteosed on monumendid. Kui mõni autor satub mis tahes põhjusel ebasoosingusse, hakatakse ka tema teoseid kraanaga maha võtma ja buldooseriga ümber lükkama. Demokraatlikud ja diktatuursed ühiskonnad on ses mõttes õõvastavalt sarnased. Tuleb kümme korda mõelda, enne kui kivist ja paberist monumente kõrvaldama asutakse, sest hävitatut on hiljem väga raske taastada.

Jah, Smuul ja Vaarandi osalesid küüditamises. Küüditamine on inimsusvastane kuritegu. Inimsusvastased kuriteod ei aegu. Kui Smuul ja Vaarandi peaksid imekombel elus olema (üks 101-, teine 106-aastane), võiks nad kohe praegu kohtupinki saata. Ent surnuid pole aus üles kaevata ja nende üle õigust mõista. Nad ei saa ennast kaitsta.

Tühistamine on moes ja sageli ka õigustatud. Aga kõike, mis vastukarva, ei saa tühistada. Kui Smuul ja Vaarandi nende nooruspattude pärast meie kultuurist välja visata, jääksime kõik natuke vaesemaks. Vaarandit tühistades tuleks ära keelata ka „Saaremaa valss”, millele poetess teadupärast sõnad on kirjutanud. Kas keegi suudaks asemele kirjutada paremaid sõnu? Või peaksime hakkama „Saaremaa valssi” laulma soomekeelsena?

Smuuli näidendid tuleks kampaaniakorras teatrite mängukavadest välja rookida, sealhulgas „Polkovniku lesk”, „Lea” ja „Kihnu Jõnn”. Eesti Televisioon peaks lõpetama igaveseks kultusfilmi „Siin me oleme” näitamise, sest see põhineb ju küüditaja-stalinisti tekstil. Ka äsja esilinastunud „Suvitajad” tuleb ära keelata ja sulgeda erifondi, nagu tehti soovimatute teostega nõuka-ajal. Eesti muutub siis kõvasti õiglasemaks ja puhtamaks paigaks, eks ole.

Smuuli-Vaarandi juhtum tõstatab igipõlise dilemma: kas inimest kui kodanikku ja inimest kui loojat saab teineteisest eraldada? Ja kui, siis millistel tingimustel? Mida mõista, mida hukka mõista? Ärme aja asju väga sapiseks. Looming iseenesest ongi juba skisofreeniline nähtus. Näitleja mängib iga päev seda, kes ta tegelikult pole. Kunstnik loob vorme, mida reaalsuses sellisel viisil ei eksisteeri. Kirjanik kirjeldab üksikasjaliselt seda, mida pole olemaski olnud. Kodanikul ja loojal saavad olla erinevad identiteedid, mõtted ja motiivid. Kodanik tuleb kuritegude eest hukka mõista. Loojat tasub tema ajatu loomingu eest kiita ja meeles pidada.

Kirjaniku parimad (ehkki ka halvimad) omadused avalduvadki tema loomingus. Dickens olevat eraelus olnud kohutav inimene, kuid kui humanistlikud, soojad ja helged on tema raamatud! On elavate eesti kirjanike seaski põrgusigidikke (nimed jäägu nimetamata). Kui need põrgulised jätavad endast aga maha väärt loomingu, tuleb neile paljugi andeks anda.

Lõppsõna annan Debora Vaarandile. Keerulistel aegadel, viiekümnendail, pani ta kirja värsid, mida tasub ikka ja uuesti üles otsida, eriti praegu, kui ajad on taas keerulised.

Astusin lihtsate asjade juurde,
toetusin lihtsale heale.
Siis kui umbsete mõtete paine
tinana vajus mu peale.
Kõndisin armsama heleda meele
otsekui käsipuu najal,
kuulates kevade hääletut sündi
kibedal kahtluse ajal.
Kuulates kevade hääletut sündi,
toites tihaseid aknal,
rännates mööda raamatulehti,
kannatlik, mõtlik ja vakka.
Määrates uuesti enese piire,
enese seinu ja lage.
Teades, et keeruka, raske ja kalli
elu eest ära ei page.

Lihtsatelt asjadelt kogusin jõudu
küsida, nõuda ja kosta,
vastata päevade rahutut kutset,
käskivat, suuda ja oska!
Tean, et vägevaks tormina huilgeks
pole mul kopsude mahtu.
Siiski ma armastan tormi ja põlgan
kaldale paisatud vahtu.
Siiski ma armastan maanteede kruusa,
hõõrugu jalad ta rakku.
Armastan laulu, mis kasvab ja kaigub
igasse maailmajakku.

Pipi Pikksukk pidas pidu

Algriimidel ei tule lõppu

Anna andeks, andekas Anna, aga... Eesti keel on väga algriimiline. Regivärsi meeldejätmiseks sobivad assonantsid ja alliteratsioonid imehästi. Lisaks kätkeb algriim erilist väge, mis äraleierdatud lõppriimis kipub paraku liiga sageli kaotsi minema. Ehk peitub põhjus ka selles, et linnulaulgi koosneb peaasjalikult algriimidest.

Laulab tihane: ti-ti-ta, ti-ti-ta! Rukkirääk: krääk-krääk! Tuvi: turr-turr-turr, kuu-ku-kuu! Järvekaur: kluii-ko, kluii-ko, knarr-knorr! Laulurästas: kiri-küüt, kiri-küüt! Vint laseb muidugi: vint-vint-vint, mul on rinnas lint! (Kalevipoja sissepõige: kuku sa kägu, kuldalindu, häälitsele hõbenokka... Kui sa ei kuku, kukun ise, pajatele pardikene...) Paljud inimesed tahavad olla laululinnud, kuid linnulaul ise kipub tihti kõrvust kõrvale libisema.

Lindudest veel. Kes ei teaks seda kõige kuulsamat loitsu, millega lugematul hulgal lapsi on terveks ravitud: varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi. Teine algriimiline salm, mida igaüks juba maast-madalast kuulnud, sisaldab vanarahva ilmatarkust: kured lähvad – kurjad ilmad, haned lähvad – hallad maas, luiged lähvad – lumi taga.

On ka algriimilisi kõnekäände: kolm korda kohtuseadus, maast madalast, taga targemaks, selge nagu seebivesi. Või: kallimaks kui kullakoormad tuleb tarkust tunnistada, käbi ei kuku kännust kaugele, ausõna – auke täis. Ära pane pead pakule, kui tuli tuha all hõõgub!

Vanemast rahvaluule kihist võib leida teravmeelseid ütlemisi ja kõnekujundeid, mis praegu enam aktiivselt ei käibi, näiteks: tegi leivale tee lahti (võttis söögi alustuseks viina), püksid sõeluvad püüli (tunneb hirmu), ei ole rege ega ratast (puudub sõiduvahend), ei sõrga ega sarve (pole koduloomi), kaugele kaunis (petlikult ilus), ei kanna hiirt ega harakat (jää on õhuke), saab sarjaga sauna viia (on palju lapsi), viskab vinklisse (läheb magama), ajab seanaha selga (abiellub enne vendi-õdesid). Laisklejale öeldi: viska viisud jalast, pane pastlad otsa! Kes aga asjatult ootama pidi, võis vihaga käratada: oota nagu surnu persest peeru!

Mitu põlvkonda lapsi on üles kasvanud Pipi Pikksuka seltsis. Karlsson Katuselt peaks ka kõigile tuttav tüüp olema. Mõlema tegelase algriimilised nimed on eesti keelde nagu valatud, kuid rootsi keeles kõlavad need hoopis tagasihoidlikuma efektiga: Pippi Långstrump ja Karlsson På Taket. Hämmastav, kuidas tõlge võib olla originaalist etem.

Näiteid jagub veel. Seiklusjuttude kuninga Jules Verne'i "Saladuslik saar" esineb originaalis erakordselt koleda kirjapildiga: "L'Île mystérieuse”. Omal ajal väga populaarse inglise kirjaniku William Somerset Maughami romaan ”Kuu ja kuuepenniline” oleks samuti nagu eesti keeles loodud, ent originaali kaanel seisab hoopis: ”The Moon and Sixpence”. Ei mingit linnulaulu!

Ega minagi ole algriimi väest puutumata jäänud, ehkki varasemalt vupsasid algriimid mu sule alt kergemini kui praegu. Mu esikromaan „Kaljud ja kameeleonid” sisaldas lisaks pealkirjale teisigi assonantse-alliteratsioone. Need sündisid iseenesest, mingi ürgtaju ajel vist. Intuitiivsest tahtmisest kõnelda lindude keelt. Oleks minu olemine, teiseks minu tegemine.

Muide, millal maksad memme vaeva?!

Kuidas leiutada jalgratast?

Ainult madalalaubaline läheb kõrgepingeliini näppima

Enamik inimesi ei taipa, kuidas e-valimised toimivad. Pole hullu, enamik meist ei tea ka seda, kuidas töötab internet, telefon või sügavkülm. Ometi kasutatakse neid iga päev. E-häälte õigsust kahtluse alla seada on muidugi lihtne – mis pole paberile kantud ja kivisse raiutud, on ju saatanast! Füüsilise, silmaga nähtava ja hambaga näksitava maailma kõrvale asunud digireaalsus tekitab mõnes vanema põlvkonna esindajas kahtlemata umbusku. Noorem rahvas seevastu ei kujuta ettegi, mida tähendab käsitsi kirjutatud kiri, mis on ümbrik või mark. Tuludeklaratsioon näpus – järjekord maksuameti ukse taga. Pangateller loeb sularaha peo peale. Perearsti dešifreerimatud varesejalad kortsunud ravimiretseptil. Kõik see on minevik. Korraga nähtav ja nähtamatu digimaailm suunab, laseb, lubab, käsib.

Sada aastat tagasi ei teadnud inimene, et tal on vaja internetti. Mida pole kogetud, selle järele ei tunta ka igatsust. Pikka aega unistati hoopis kiirest transpordist. Muinasjutud lendavast vaibast või seitsme penikoorma saabastest on selle peegeldus. Tõldade ja vankrite ajastul võis Tallinnast Tartu reisimiseks kuluda oma kolm päeva. Nüüdsel ajal tundub kolm tundigi kohutavalt palju. Aega napib, sest inimloom on muutunud kärsitumaks.

Pixabay

Irooniline, et kondiauruga töötav ratas ilmus maanteedele enam-vähem samal ajal kui bensiinimootoriga auto. Miks läks jalgratta leiutamisega nii kaua? Noh, hobused olid ju olemas, hüppa aga sadulasse ja kihuta nagu tuul! Esimese ratastega „jooksumasina” olevat konstrueerinud juba Leonardo da Vinci õpilane Salaì, ehkki vettpidavad tõendid selle kohta puuduvad. Saksa parun Karl von Drais leiutas 1817. aastal seadeldise, mida peetakse üksmeelselt jalgratta esiisaks, kuid populaarset liiklusvahendit sellest ei saanud. Enam-vähem sõidukõlblikud jalgrattad hakkasid ringi vurama alles 19. sajandi lõpus.

Umbes samal ajal tegid julgemad insenerid ennustuse: varsti-varsti hakkavad kõik autod sõitma elektriga. 125 aastat on möödas ja „varsti-varsti” pole ikka veel käes. Inimkond on enam kui sajandi nautinud elektrivalgust, raske on leida masinat, mida ei oleks võimalik elektriga käima panna. Autondus ei saa aga kuidagi fossiilsetest kütustest lahti. Elektriautode arendusse pole aastakümnete vältel piisavalt investeeritud. Naftaärikate vandenõu? Mine tea. Kui seda musta ollust nii hasartselt maapõuest välja ei pumbataks, oleks pool rohepööret juba tehtud.

Mugavus on leiutaja surm. Tehnoloogia areneb ainult rahutuse tuules. Kui külm sõda poleks pingeid USA ja Nõukogude Liidu vahel üles kruttinud, oleks inimkonnal vist praeguseni Kuu peal käimata. Mõlemad – kapitalistlik ja kommunistlik leer – teadsid, et võidurelvastumine ilma mitmekülgse tehnoloogilise arenguta ei taga edu. Kommunistid jäid lõpuks alla, sest jäik plaanimajandus (rääkimata muudest lollustest) pärssis teaduse arengut. Venemaa kõrval on uus oht demokraatlikule maailmale Hiina. Tõsi küll, lääs ei suuda ilma hiinlaste odava rämpsuta enam elada. Tiktokita samuti mitte. Hiina vajab aga lääne valuutat. Kui lääs uinub, põrutab Hiina oma tehnoloogilise tasemega ette.

Tihtipeale sünnivad nutikad ideed kogemata. Nii mõnigi geniaalne lahendus võib olla väga lihtne. Kanadalane James Naismith leiutas korvpalli. See juhtus ajal, mil esimesed autod-jalgrattad juba tänavatel ringi veeresid. Esialgu kasutatigi mängus tavalisi korve, mis riputati väljaku kumbagi otsa. Kui mängija skooris, pidi keegi redeliga üles ronima ja palli korvist välja õngitsema. Siis tuli aga ühel nupuvennal, kelle nimi ajalugu kahjuks ei mäleta, hea mõte: lõikame korvil põhja alt! Mõeldud-tehtud. Mäng muutus hoogsamaks ja rõõmu kui palju.

10 fakti Eesti kohta, mida sa varem ei teadnud

1.
Eesti vapi peal olid algselt kolme lõvi asemel Viisk, Põis ja Õlekõrs.

2.

Eesti suurim veeloom on emajõehobu.

3.

Pühajärve kaldal asub Pühademunamägi.

4.

Kõige pikem eestikeelne sõna on astelpajumarjaliköörikommikarbikaanepildikoopiamasinakruvikeeraja.

5.

Eesti kõige kõrgem, jämedam ja vanem puu asuvad kõik saeveskis.

6.

Eesti parim vigursuusataja on Sildarulage.

7.

Kalevipoja lemmiktoit on Kalevi šokolaad hakklihakastmega.

8.

Eesti joodikute lipuvärvid on üleni sinine, väga must ja viru valge.

9.

Käesoleva sajandi kõige populaarsem eesti mehenimi on Nublu.

10.

Maailma kõige ägedamad inimesed räägivad emakeelena eesti keelt.

Vana ja paks, loll veel pealekauba

Rahast me ei räägi

Vanadus on muutunud probleemiks. Pikk elu ei tähenda head elu, eriti veel siis, kui tervis jupsib. Hooldekodudes napib kohti, pealegi on teenus kallis ning kvaliteet pole tingimata tagatud. Kroonilised haigused, mis pika eaga kaasas käivad, koormavad haigekassat. „Vananev ühiskond” kõlab kurjakuulutavalt. Vanadusele järgneb ju kindla peale surm. Aga ärme „surevast ühiskonnast” veel räägi, kurb hakkab.

Giphy

Vanadus võib olla ka varandus. Viimastel USA presidendivalimistel seisid demokraatide rivis peamiselt eakad kandidaadid. Joe Biden, Bernie Sanders ja Elizabeth Warren olid kõik üle seitsmekümne, härrasmehed lausa kaheksakümne ligi. Eelmine kongressi spiiker Nancy Pelosi on juba 82, aga ikka tuiskab mööda ilma ringi ja ajab suurt poliitikat. Tõepoolest, vanus on ainult number. Kogemused ja elutarkus loevad rohkem kui prink nägu.

Meie riigikogu valimistele läheb samuti vastu üksjagu eakaid kandidaate, mõni lausa oma ringkonna esinumbrina. Üle seitsmekümne aastaste klubisse kuulub ka rohkelt tegusaid õpetajaid, treenereid, raamatukoguhoidjaid ja teiste auväärsete ametite pidajaid. Neilt on palju õppida.

Paraku näib, et „vana” on muutunud halvakõlaliseks sõnaks, mida viisakas inimene enam otsesihis pruukida ei tohigi. Katsu mõnele eakamale inimesele öelda, et ta on vana – veab, kui vastu vahtimist ei saa! Isegi „eakas” võib probleeme tekitada. No mis sõna siis tarvitada? Sõnaraamatud pakuvad päris jubedaid variante: tudi, kõbi, taat, moor, eit, toi, muld, lubjakas. Ent leiab ka päris ilusaid sõnu, mis teenimatult unustusse vajunud, nagu ilmasammas või ilmatugi. Paljudes keeltes öeldakse „vanaema” ja „vanaisa” asemel hoopis „suur ema” ja „suur isa”. Nii kaugele ei tasu küll minna, et eesti keelt taoliste laenudega rõhuda, kuid aeg-ajalt võiks esivanemaid mõne armsa nimega hellitada, näiteks „mamma” ja „taadu”.

„Paks” on samuti tabusõnaks muutunud, ehkki neid, kelle kohta see käib, tuleb üha juurde. Probleemi eitamine ei lahenda probleemi. Hundi nimetamine võsavillemiks ei kahanda kuidagi huntide arvukust. Arstid hoiatavad, et ülekaalulisus ja rasvumine on võtnud uue pandeemia mõõtmed. Vaktsiini ega retseptirohuga rasvumist ei peata.

Julgeolek ja riigikaitse on praegu kuumad teemad. Riigi kaitsevõime sõltub muuhulgas kodanike tervisest. Kui eesti meestel ripub õllekõht üle vöö, ei ole ka riik hästi hoitud. Rasvatünnide armeed pole raske purustada. Kaalul pole ainult ülekilod, vaid iseseisvus.

Kehakaal on muidugi väga isiklik teema, milles ei kõlba surkida. Nagu ka võõras rahakotis. Rahast ei taha õieti keegi rääkida, ei rikkad ega vaesed. Kõigil omad põhjused. Aga vähe on seda alati. Ametnike keeles pole „raha” üldse olemas. Räägitakse hoopis sellest, et „ressursse napib” või „eelarves puuduvad vabad vahendid”. See, mis paneb rattad käima ja teeb elu elamisväärseks, kaetakse eufemismidega. Eestis ei ole ka vaesust, on hoopis „toimetulekuraskused”. Vaeste asemel tegutsevad meil „vähekindlustatud isikud”.

Kuidas on lollide armeega, mis pidi kaitseväest suurem ja võimsam olema? Ei, lollid pole kuhugi kadunud, aga nemad ka ei taha, et neid lollideks nimetatakse. Lits ei kannata, kui talle lits öeldakse, mis sest, et hoolega mehi magatab. Ei saa asjadest ega inimestest õigete nimedega rääkida, jutt käib ikka ümber nurga ja läbi lillede. Jää siis ausaks!

Teateid loomariigist

Tigu hakkas kiirabiarstiks.

Antiloobist sai antivakser.

Brasiilia lehmad annavad tänasest ainult kookospiima.

Kassi nurrumootor läks rikki.

Porikärbes jäi mutta kinni.

Ninasarvik mängis ninatarka.

Kaelkirjakule kingiti 10-meetrine pärlikee.

Leopard õpib täpitähti.

Tihane on vihane.

Uus kuum paar: Okasroosike ja Okassiga!

Mesilane ei leidnud nõela heinakuhjast.

Kaheksajalg sai sajajalgse peale kadedaks.

Skorpionid asutasid skorporatsiooni.

Prillmadu pidi silmaarsti juurde minema.

Tutvumiskuulutus: Reinuvader otsib Haavikuemandat, Võsavillemitel mitte tülitada.

Politsei leidis känguru kukrust neli püstolit ja kilo laskemoona.

Kõik koerad on jõhkrad kassistid.

Pullivend lüpsis rahalehma.

Jääkaru joob pingviina.

Vihmaussi sussid läksid krussi.

Eesti kirjanduse päev läheb varsti looja?

Miks ma kardan eesti kirjanikke

Täna peetakse esimest korda eesti kirjanduse päeva. Ema- ja omakeelse kirjavara püha. Iseenesest väga tore ja kiiduväärt, aga kõva peokära kuulda ei ole. Eesti kirjanduse päeva tähistatakse nagu 104-aastase memmekese sünnipäeva. Lilled on laual ja tort lahti lõigatud, soovitakse palju tervist ja õnne, kuid samas teavad kõik, et ega see hällipäevalaps enam kaua vastu pea. Juba homme võib vedru välja visata.

Pixabay

No miks selline pessimistlik toon? Asi selles, et kirjandus on juba ammu loovutanud oma koha audiovisuaalsetele kunstidele, kipub teine marginaliseeruma ja kopitama. Olgem ausad, enamike lugejate jaoks on kirjandus ennekõike ajaviide, mõnus lõõgastumise ja patareide laadimise viis. Ajaviitmisvõimalusi on praegusel ajal aga lõputult. Ekraanid ammendamatu sisuga tõmbavad inimest rohkem kui see kokkuköidetud paberikuhi, mida raamatuks nimetatakse. Omakeelsel kirjakultuuril on pealegi väga raske konkureerida rahvusvahelise massikultuuriga.

Egas lugejad kuhugi kao. Minu kristallkuulike teab rääkida, et juba lähitulevikus muutuvad raamatusõbrad vinüülifännide sarnaseks pöialpoistekarjaks. (Pöialpoisid on teatavasti need, kes ronivad hiiglase õlgadele, et näha kaugemale.) Vinüülplaatidele ennustati täielikku kadu, kuid nüüd on hoopis CD-plaadid väljasuremisohus, samas kui vinüülid on teinud läbi imelise renessansi. Kui kirjandus peakski hääbuma, sünnib ta varsti jälle. Ilukirjanduslik raamat jääb siiski nišitooteks, massidele võõraks, aga huvilistele armsaks.

Pean tunnistama, et minul ei ole nüüdisaegse eesti kirjandusega sooja suhet. Ei mäletagi, millal viimati raamatukogust midagi laenutasin. Esinemas-rääkimas on käidud küll. Omamaisel ilukirjandusel on paratamatult sõnnikuhais man, parimad tomatid ja kurgid kasvavad ju ausa sita peal.

Ei, ma ei krimpsuta eesti kirjanike loomingu peale nina. Hoopis kardan. Kardan vaimustuda, kardan muutuda mõne kirjaniku andunud fänniks. Sellisel juhul ei saaks ma ise enam ridagi paberile panna. Imetlus andekate kirjanike vastu teeb jõuetuks. Ere vaimuvalgus pimestab.

Jah, parem jään oma hämarasse koopasse nagu nahkhiir.

*

Kõigest on kirjutatud, kõigest on lauldud.

Ja see, mis veel kirjutatakse-lauldakse,

loeb ikka vähem, kostab ikka nõrgemalt

läbi meretuule õunapuudes ja kuldnoka-

poegade näljase sädina pesakastides

luuletajate peade kohal. Mida kauem

elad, räägid ja kirjutad, seda selgemaks saab,

et elad saarel, mis on vana ja kulunud

ja selle saare all on teine saar,

lähemal tulele, lähemal ehk tõelegi,

kuid kaugemal sõnadest, mida meie siin

ütleme üksteisele ja Läänemere tuulde.

Jaan Kaplinski

Samal teemal:

Ääremaastuv kirjandus

Sellest pole midagi

Kui hing kustub, tuleb see uuesti läita

"Öökapiraamat?" küsiti minult kunagi. "Pole sellist raamatut, pole öökappigi," vastasin. Mulle ei meeldi enne magamaminekut lugeda, aju muutub erksaks ja unenäod liiga värviliseks. Parim aeg raamatuga semutsemiseks on ikka hommik. Värske meel ja loomulik päevavalgus. Muidugi: mida pikemaks venivad päevad, seda rohkem tekib õiget aega lugemiseks. Kõigeks peab olema oma aeg. Kui ei leia, tuleb näpata.

Ennevanasti, kui enamik inimesi veel väljaspool linnu elutsesid, kulges suurem osa tegemistest päikese tahtmise järgi. Aasta läbi ei saa mõistagi päikesega koos tõusta ja loojuda, meie laiuskraadil on talvel päevad nii lühikesed, et peaks ainult karu kombel põõnama. Suvi tähendas kõige kibedamat tööaega, talvel sai pisut hinge tõmmata. Egas niisama rehetares kolde ees istutud ja redelipulki voolitud, külmaga käidi metsatööl ka. Aga valdavalt oli talv ikka puhkuseaeg.

Nüüd on kõik tagurpidi. Talvel rabatakse end lõhki, suvel liimitakse jälle tükid kokku. Linn rikub inimese ära. Linnas tööd tehes ei järgi inimene looduse rütme. Mis siis imestada, et hingehädadest on saanud lausa epideemia. Ärevus ja depressioon ja läbipõlemine ja mida veel. Lollid tõved, aga tõsised.

Mõtlen vanavanemate ja nende põlvkonna peale. Neil tuli juba lapsest saati kõvasti tööd vihtuda. Ei olnud veel viljakombaine, ka traktoreid roomas põldudel vähe. Leib tuli ränga vaevaga. Kas inimesed ei põlenud noil kaugetel aegadel läbi? Maatöö ei anna ju kuidagi oodata. Loomad ei pea pühi, neil pole nädalavahetusi ega puhkust. Kui laudas on juba mõni asukas, tuleb tema eest vahetpidamata hoolitseda, iga loomapidaja teab seda. Tänapäeva vaates pidi läbipõlemise oht olema suur.

Pixabay

"Läbipõlemine" on siiski moodne mõiste. Kui pirn põleb läbi, tuleb see uuega asendada. Kui inimene põleb läbi... Noh, uut hinge ei saa kuskilt osta, tuleb ikka vana kuidagi korda teha. Vanasti polnud pirne, ainult pirrud, küünlad ja petrooleumilambid. Kui tuli kustus, läideti see uuesti. Ehk oli samamoodi ka inimestega? Ükski pird ega küünal ei põle "läbi", nad põlevad "ära". Kuniks tahti jagub, saab seda veelkord läita. Inimese olemus sõltub sellest, kuidas ta endast ja ümbritsevast mõtleb. Vanasti sai kõike parandada, ka hinge. Uut polnud ju kusagilt võtta.

Inimesed hoidsid varasemal ajal rohkem kokku. Mõlemas mõttes. Midagi ei saanud raisata, oldi pidevalt koos. Ruumikitsikus tingis ka selle, et inimesed ei saanud olla üksi. Füüsilise lähedusega kaasnes suurem emotsionaalne lähedus. Üheskoos saadi murest kiiremini jagu. Aga muresid jätkub alati, igal ajal, nii rehetoas kui eurokorteris.

*

Tihtipeale tekib tuju võtta kätte selline raamat, mille sisu üldse ette ei tea. Tuleb hoiduda tagakaanele trükitud kokkuvõttest (nõukaaegsed raamatud, mille kaanel kokkuvõtet kunagi ära ei toodud, on eriti tänuväärsed), teha raamat lihtsalt lahti ja asuda tundmatule teekonnale. Üllatused on garanteeritud.

Inimestega kipub olema samamoodi. Palju lihtsam on suhelda tundmatutega. Puuduvad eelarvamused, puudub enesekordamise hirm. Sõbrad on lemmikraamatud, mida ikka ja jälle lugeda tahaks. Tuttavaid on lihtsalt hea niisama sirvida. Aga tundmatud raamatud ja inimesed rikastavad vaimu.

Mõni lugemata raamat võib tuua suure pettumuse, igas inimeses pole ka kullatera. Seevastu meeldiva võõra seltsis võib veeta tunde. Võhivõõraga saab ju rääkida sellest, mida sõbrale ei tohi iialgi avaldada! Võõras võib aga osutuda nii huvitavaks vestluskaaslaseks, et silmaring ja silmapiirgi avarduvad.

*

Sellest pole midagi. Kus, kelle suust ma seda lauset varases lapseeas kuulsin? Ütles seda vanaema, tädi, mõni õpetaja? Ammu ununenud naaber? Ometi plingib see mu peas nagu majakatuli udusel merel, juhatab läbi lainete ja karide tuttavasse rahusadamasse.

Kõik ei õnnestu, nagu tahaks. Sellest pole midagi. Proovime veel, parandame, täiustame, alustame või otsast peale. Asjad veavad viltu. Sellest pole midagi. Sätime õigeks. Pangakontol ulub tühjus. Sellest pole midagi. Raha ei ole veel ilmast otsa lõppenud, küll kusagilt miskit pudeneb. Kaotusvalu ja lein rüüstavad meelt. Sellest pole midagi. Oleme tänulikud kõige hea eest, mis oli. Olgem ootusärevil kõige hea pärast, mis tuleb.

Esimeses klassis küsis õpetaja meilt, pisikestelt juntsudelt, kelleks keegi saada tahab. Mõni poiss ütles, et politseinikuks, paar tüdrukut unistasid õpetaja ametist. Kui järg minu kätte jõudis, ei osanud ma kosta muud, kui: "Kunstnikuks!" Mulle meeldis toona palju joonistada, pigem küll kritseldada – eriti rasvakriitidega. Kunstiandi mul kahtlemata polnud. Õpetaja ehmatas mu vastuse peale ära, tema praktikas oli see vist esimene kord, et üks jõngermann mõlgutab sellist maavälist tulevikuplaani.

Tegelikult ei unistanud ma millestki, ma ei teadnud, kelleks saada. Ei tea siiamaani. Sellest pole midagi. Pole tähtis, kelleks inimene saada tahab. Oluline on ära tunda, kes ta on. Noor tammepuu ei taha saada kaseks. Varblane ei unista sellest, et olla kotkas. Tähtis on olla "mina ise", luust ja lihast, ühes saba ja sarvedega. Kerge öelda, raske teha.

Aga mis siis saab, kui inimene ei tunnegi ennast ära, ta ei saa kellekski, ei leia õnne, armastust ega hingerahu, jääb lihtsalt ripakile maa ja taeva vahele nagu tühi võllanöör? Kui inimene ei taipagi, mis on tema missioon, eesmärk ja mõte? Elab nagu loom, sureb nagu loom? Mis tast saama peab, viimaks ikka tuhk ja tolm, nagu igast elusolendist.

Sellest pole midagi!

Rõõm varjab silmi mustade prillide taga

Üks ajastu on läbi saanud

Hea küll, las süda valutab, tähendab, sul on ta siis ikka veel alles. Aga sõduri süda on nii suur, et sinna vist peavad mahtuma kõik maailma mured ja valud. Aga kui ei mahu? Hea küll. Magame. Homme on jälle sõjapäev. Head sealt oodata ei ole. Oh sind, süda, süda...

Juhan Peegel "Ma langesin esimesel sõjasuvel"

Pixabay

Aasta 2022 läheb tulevastesse ajalookroonikatesse kirja sõja-aastana. Paratamatult. Kurjus pole ilmast otsa saanud ega saagi. Näib koguni, et ei lõppenud lihtsalt üks aasta. Seljataha jääb terve ajastu. Palju tuntud olulisi inimesi varises manalasse – selliseid, keda võib pidada omamoodi viimasteks mohikaanlasteks, ühe ajajärgu tõrvikukandjateks. Ajad muutuvad, tõrvikud kustuvad.

Keda ma silmas pean? Eks ole ju märgilise tähendusega, et tänavu lahkusid igavikku Elizabeth II, Gorbatšov ja Savisaar. Vaatame taustsüsteemi: Elizabeth sündis samal aastal kui Marilyn Monroe, ta asus troonile, kui Stalin oli veel elus ja Briti peaministriks Churchill. Kui palju inimpõlvi mahtus tema seitsmekümne trooniaasta sisse, kui palju sündmusi ja pöördeid!

Gorbatšov tuli ilmale viis aastat pärast Elizabethi, nõukogude süsteemi reformima asudes ei aimanud ta, et jääbki viimaseks punaimpeeriumi juhiks. Nüüd aga istub Kremlis üks püstihull, kes üritab vägisi toda impeeriumi taastada. Õnneks tulutult. Savisaar sündis paar aastat enne Elizabethi kroonimist. Ajalukku jääb ta Rahvarinde juhina, taastatud vabariigi esimese peaministrina, aga ka võimuahne populistina. Ükski pühak ei ole patust täiesti prii.

Riigitegelased pole mõistagi ainsad, kes inimeste saatust ja meelelaadi kujundavad. Meie seast lahkusid sel aastal ka Mats Traat, Jüri Arrak ja Kihnu Virve. Nad kõik olid millegi poolest viimased. Kihnu Virve oli viimane rahvalaulik. Igat masti muusikuid tegutseb palju ja tuleb aina juurde, kuid keegi neist ei pälvi rahvalauliku tiitlit. Ehtsate, mulla- ja meremaiguliste laulikute aeg on pöördumatult möödas.

Jüri Arrak oli viimane omanäoline kunstnik, keda igaüks käekirja ehk pintslitõmbe järgi ära tunneb. Öeldes "arraklik", kerkivad kohe silma ette need veidrad mütoloogilised, kuid samas nii maalähedased kujud. Arraklikud sarvikud, või kuidas neid nimetada. Sarvikute mänguplats poleks aga täiuslik ilma õnnistegijata.

Kes peaks Mulgimaale sattuma, astugu läbi Halliste kirikust, mille verevate müüride varjus peitub Eesti sakraalkunsti erakordsemaid taieseid: Arraku loodud altarimaal. See mitmekihiline maal pakub lähemal silmitsemisel põneva elamuse. Õnnistav Jeesus Mulgi maastiku ja sinimustvalge taeva taustal, pea ümber kuldne nimbus (või hoopis juustune Eestimaa kuu?), valge tuvi ja naeltega läbistatud käelabad...

Mats Traat oli meie viimane eepilise haardega kirjanik. Tahaks lisada: võib-olla, ilmselt, vist... Aga ei! Kirjandus marginaliseerub, lugemiskirg on massidele võõraks jäänud. Kirjanikel ei tasugi enam ette võtta "suurt eesti lugu" nagu Traadi tosinajaoline "Minge üles mägedele". Kes seda loeb, keda huvitab?

*

Sõja ajal räägitakse palju rahust. Tapatalgud sünnivad sõjakast meelest. Rahumeelne inimene ei kipu teistele kallale. Kel sisemus korras, laseb ka teistel rahulikult elada. See kehtib nii riikide kui ka isikute puhul. Vägivaldsed inimesed pole iseendaga rahu teinud, nende sise-elu on laokil.

Linnasüdames on palju elu, aga seal pole rahu. Ehtsad rahupaigad asuvad ääremaadel. Kus on siis inimese rahupaik, kui see ei saa olla kärarikkas südames? Ehk on rahu sõrmedes? Või hoopis kõrvades?

*

Esimesed jahedad sügispäevad sundisid ahju kütma. Halud olid juba valmis, tikud kibelesid, tarvis vaid tulehakatuseks natuke vanapaberit käristada. Näppu sattus kevadel ilmunud ajaleht 60+. Ei ole ma veel selle väljaande sihtgrupp, pikk tee on minna. Aga näe, silma ette jäi Jelena Skulskaja kolumn "Sametlaudlina ja marmorluik". Tema kirjutisi loen alati suure mõnuga. Seekord lugesin päris püstijalu, külma ahjusuu kõrval. Skulskaja meenutas kauni sõnaga oma isa Georgit. See tekst läks hinge.

"Kunagi ei tohi meelt heita sellepärast, et sind ei ole tähele pandud, mõistetud ega hinnatud," vahendab Skulskaja isa õpetussõnu. "Veel rääkis isa, et õnnestumisele tuleb kaasa aidata ja et tagasilöökide korral peab elu rahulikumalt võtma... Tuleb rahulikult sisse hingata, säilitada väärikus ja oodata, millal viltuvedamine lõpeb."

Ahi sai küdema, aga selle kolumni rebisin lehest välja ning jätsin alles.

*

Rahu, ainult rahu. Euroopa saatus küpseb Ukrainas. Ei tea veel keegi, milline see olema saab, aga Tolkienil oli kahtlemata õigus: kääbikud suudavad Sauroni hävitada.

Taas tuletati meile meelde, et vabadus on habras nagu rõõm. Orjust on inimeste maailmas läbi aegade olnud rohkem kui vabadust, muresid rohkem kui rõõmu. See pole loodus-, vaid inimseadus. Rõõm varjab oma säravaid silmi mustade prillide taga, ei näita neid igaühele. Ta silmad on väga tundlikud.

*

On täiesti võimatu püsida pikemat aega traagilises meeleolus, selle poolest sarnaneb inimmõistus fööniksiga. Kasulik või kahjulik, kuid see on lihtsalt osa inimese elutahtest. Ometi laskis just seesama omadus meil omal ajal alustada üht kurnavat sõda teise järel. Ent me oleme kord juba nii loodud, et meie mälust kustuvad varsti ükskõik kuitahes parandamatud kaotused ja hoobid – teisalt peame kähku tavaliseks ja harjunuks muutma ka kõik üleva ja suurejoonelise, et elu oleks talutav.

John Wyndham "Trifiidide päev"

Triljon valgust

Linnas on alati pime, metsas mõnusalt valge

Mis juhtub, kui Eestit tabab lumetorm? Eestlased muutuvad lumehelbekesteks. Ei saa nad enam hangest välja, ei mõista elektrita toime tulla. Vägevaid tuisuilmu on meie laiuskraadil nähtud iidsetest aegadest peale, kuid praeguseks on inimene nii ära moderniseeritud, et peab ürgseid ilmaolusidki maailmalõpu märgiks.

„Vanasti olid ikka hanged räästani...” teavad hallpead rääkida. Noh, ega tänavused hanged ammustele palju alla jäägi, ehkki räästani on veel tükk maad minna (tänapäeval on majad kõrgemad ka). Sumpan-vantsin üle lumise nurme ja heidan pilgu metsatagusele talukohale. Ilus, lihtsalt ilus! Nagu vana jõulukaardi peal. Esivanemate ajad on tagasi – vähemalt õuel, metsas ja nurmedel. Kungla rahva kuldsed ajad... Tähevalgel võib kuulda, kuidas Vanemuine hange otsas kannelt tinistab. Või on see nokastanud jõuluvana ukulelega?

Paks lumekord teeb natuke murelikuks ka. Päkapikud on ju vaid päka pikkused, ei paista teised lume seest väljagi. Kõige sihvakamad isendid päkapikkude suguseltsis pidid olema vaksa pikkused. Jah, eks vanasti mõõdetigi sellega, mis taevaisa inimese külge pannud. Vahel teen seda isegi, ei ole ju kogu aeg mõõdulinti taskus. Vaks võrdub väljasirutatud pöidla ja nimetissõrme vahelise kaugusega. Küünar ulatub küünarnukist Pika Peetri pealaeni. Süld on nii lai, kui sülle mahub. Tibu- ja kukesammudes saab kõik lühemad lõigud ära mõõta. Aja, selle kõige kallima kraami mõõtmise eest hoolitseb päike. Talvel ta ennast põhjuseta ei näita. Mängib peitust. Hangede alla mattunud päikesepaneelid muutuvad naljanumbriteks.

Ilma päikesetagi on piisavalt valge. Nii päeval kui ööl. Olen ikka vahest imestanud, kui lummavalt heledad on siinsed ööd. Mitte ainult jaanikuul, tihti ka jõulukuul. Tähevalguses paistab maastik ühte nägu, kuuvalguses hoopis teist. Aga kõigist nõiduslikem on ikka lumevalgus. Linnatänavail seda ei näe. Seal hõõgub tehisvalgus, mis teeb inimese pimedaks. Metsas on praegu mõnusalt valge. Kui taskulamp sisse lülitada, läheb sealgi hämaramaks.

Astun lumes nagu hiiglasliku luige tiibadel. Iga udusulg siin on kordumatu, pole ühtki samasugust ei Viru-, Grööni- ega Himaalajamaal. Uudistes teatati, et sel aastal sadas maha kaheksa miljardes inimhelves. Aga siin, mu ümber on helbeid, neid lumiseid, kindlasti rohkem. Triljoneid lumehelbeid. Kõik erinevad! Igaüks neist kiirgab valgust, mis pole teisega sarnane. Mõistus tõrgub seda uskumast. Milline kosmiline müsteerium!

Hädä mudsu peräst

Propaganda tsängu otsa või egäüts trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne

President Karisõ Alar kõnõlõs ütesttüküst, ku tähtsä om tuu, et mi rahvas olõssi egä kandi päält haritu. Viil inne Kadriorgu minekit käve tä vällä väega uhkõ plaani: eestläse piät joudma Õuruupa viie kõgõ targõmba rahva sekkä. Kah’us unõt’ riigipää är üte valusa tõtõas’a. Mudsu ei olõ ju hindä tetä!

Eestläse ei olõ muiduki määnegi kanakari, haridusõga om meil peris häste. Joba 19. aastasaa lõpun mõistsõ inämb ku 90% maarahvast lukõ ja 77% kiruta. Seo oll’ muu ilmaga võrrõldõn kõva tulõmus. Rahva harimisõ iist kandsõ vastust lutõri kerik, selle et tuu jaos oll’ tähtsä, et egä mats ja pops mõistas umal käel pühäkirjä lukõ. Muialpuul tsaaririigin, kon valits’ õigõusk, oll’ sais peris ikunõ.

Pixabay

Ku verevä 1917 võimu haardsõva, avast’ Lenin, et kommunistligu sisuga aolehti es olõki väega mõtõt trükki, selle et inämb ku puul vinne lihtrahvast es mõista esiki A-d ja B-d kokku viiri. Õkva tull’ krõpõ käsk tüüliidsile ja talurahvalõ kõrrapäält kirätarkus selges opada. Nii juhtu, et eestläne opsõ lugõma jumalasõna mõistmisõs, a vindläne tuuperäst, et tä saasi arvu propagandast. Ei massa imestä, mille ka seo ilma aigu suurõmb jagu vinne rahvast iks uma riigimeediä võlskuisi usk. Põlvõst põlvõ hoit Vinne võim ummi alambid tõõst nii kavvõn ku saa.

Õnnõtusõs või egäüts propaganda tsängu otsa trehvädä, olku riigikõrd sääne vai määne. Valimisõ omma ussõ iin. Mitmõn parteikontorin joba mõtõldas, kuis valijal seokõrd silmä ja suu niimuudu täüs võlssi, et tuu esi arvugi ei saas. Tark inemine ei olõ hää valija. Tä tiid ja mõtlõs pall’u ja küsüs säändsid küsümüisi, miä tegevä „ausalõ kandidaadilõ” õnnõ tüllü. Tark ei lää häste õngõ, noh! Lihtsämiilne valija om seovasta poliitigu jaos nigu taiva kingitüs. Lupat timäle paari sendi iist vai peris ilma massulda elektrit ja tuu vaesõkõnõ, korgõst leevä- ja piimähinnäst oimõtus pestü, nakkaski mõtlõma, et tulõ anda helü nailõ lahkõ käega häätegijile.

Paistus, et lihtsä meelega inemiisi om ülepää väega pall’u. Kõik aig kõnõldas meediän, kuis kiäki kandsõ suligu arvõ pääle hääst pääst tuhandid eurosid. Mõni kelm mäng himulist peigmiist, tõnõ pangatüütäjät, kolmas kullõrit. Küländ sakõstõ saadõtas arvudi vai telefoni pääle õngitsuskirju, kon üteldäs, et kirä saaja om võitnu perädu suurõ rahaunigu vai kiäki tutva om vällämaal hädän. Sisu või olla nail esisugumanõ, a mõtõ om sama: saada rahha! No kiä sis saat võhivõõralõ uma vaivaga teenitü veeringu? Tulõ vällä, et säändsid iks jakkus.

Mi riigin toimõndasõ esiki peris säädusligu rüüvli, kipõlainu andja. Koolin opatas kül, kuis intressi rehkendä, a sis, ku rahahädä kasus üle pää, lätt tuu meelest. Mõni trehväs väega hallõlt ora otsa ja pruuv vana lainu vahtsõga kinni massa. A võlg nõsõs nigu koogitainas. Ku esi ei mõista uma rahaga ümbre kävvü, kül sis rüüvli avitas.

Parasta ei olõ tan midägi. Hummugust õdaguni lahmas saast torust teedüst, tuud om nii pall’u, et ei saaki inämb sotti, mis õigõ vai võlss. Uma mudsu pääle ei saa kõik aig luuta. Targõmbid tulõ iks kullõlda, sis saat esi kah targõmbas. Tuud tulõ kül meelen pitä, et egä ravvatükk, mis helkäs, ei olõ viil kuld ja egä illus jutt ei olõ tõtõ.

Seo jutt ilmu kõgõpäält Uman Lehen märdikuu 17. pääväl

Saatuslik kohtumine jäätiseputka juures

Naksitrallid 50!

Kahe ilmasõja vahel, täpsemalt aastail 1922-1940 ilmus Eestis ajakiri Laste Rõõm. Nagu nimigi osutab, oli tegu lasteajakirjaga, kuhu võisid kaastööd saata ka väikesed lugejad ise. Kolmekümnendate lõpul debüteeris ajakirjas keegi poiss nimega Eno Sammalhabe. Võib kolm korda arvata, kes selle kummalise pseudonüümi taga peitus.

Eno Raud on muidugi klassik. Tema esimene raamat "Roostevaba Mõõk" (1957), mis jutustas eestiaegsete koolipoiste ettevõtmistest, pidi olema pahvakas värsket õhku hilis-stalinistlikust ideoloogiast läbi imbunud lastekirjanduses. Raua ümberjutustus "Kalevipojast" tõi muistse kangelase noorsoole lähemale. "Sipsikust" sai Eesti laste tähtsaim raamat aabitsa kõrval, ühtlasi permanentne bestseller, mis raamatumüügi edetabelitest vist enne viimsepäeva hommikut ei kao. Pluss hulgaliselt lustakaid luuletusi, mis pakatavad eesti keele ilust ja rikkusest.

1972. aastal sai Vladimir Beekmani "Raua-Roobert" ENSV riikliku preemia lastekirjanduse kategoorias. Samal aastal ilmunud "Naksitrallide" esimene raamat jäi seega tunnustuseta. Auhindade jagamine kipub aga olema ikka subjektiivne või koguni juhuslik. Raua-Roobertit mäletavad vähesed, kuid naksitrallid on endiselt rivis. Lausa eesliinil.

Mina olin lapsena laisk lugeja, ka suurem osa Eno Raua loomingust, sealhulgas "Sipsik" läks minust mööda. Aga "Naksitrallid" jäid silma ja südamesse. Need kolm armsat tüüpi, kes alatasa igasugu seiklustesse satuvad, kuid ikka terve nahaga välja tulevad, paelusid mind ja ergutasid kujutlusvõimet.

Muhv, Sammalhabe ja Kingpool. Pentsikud tegelased tõepoolest. Lugeja ei saa teada, kust nad tulevad või kuidas inimeste maailma sattusid. Nad lihtsalt on olemas. Muide, lapsena arvasin tõsimeeli, et Karlsson Katuselt on samuti üks naksitrallidest. Muhvi suur muhv, Sammalhabeme samblast habe ja Kingpoole poolikud kingad passivad täiuslikult samasse ritta Karlssoni propeller-pükstega.

Küllap elab naksitralle teistestki maades. Ja mine sa tea, ehk on naksitrallid suguluses päkapikkude, pöialpoiste, kääbikute ja härjapõlvlastega.

Lapsearus sünnib teisigi naljakaid arvamisi. Näiteks olin päris kindel, et Muhv on tegelikult naissoost. Mis sest, et kohe raamatu alguses öeldakse, et jäätiseputka juures said kokku kolm mehikest. Segadus võis tekkida sellest, et "Naksitrallide" multifilmis räägib Muhv Maria Klenskaja häälega. Kusjuures, tänavu Estonias lavale tulnud ooperiversioonis mängib Muhvi samuti naine (Aule Urb).

Sooline ja seksuaalne identiteet ongi kirju-mirju valdkond. Tuleme korraks ilusast süütust lapsemaailmast välja ning vaatleme naksitralle kui universaalseid geitüüpe. Kõik kolm naksitralli mõjuvad veidrikena, ühiskonna piiriala asukatena, keda "normaalsed" inimolendid hästi ei mõista. Nad riietuvad ekstravagantselt ega käitu alfa-isastele kohaselt. Järeltulijaid neil muidugi pole. Nad on üksildased, vähemalt enne kohtumist jäätiseputka juures.

Muhv on sentimentaalne gei, kirjutab luuletusi ja peab lugu kunstist (tal on autos mitmeid maale). Paistab üsna jõukal järjel, sest punane furgoonauto pole kindlasti mitte vaeste lõbu. Kingpool on tüüpiline flamboyant-gei, eputav ja stiilne, vahel ülbe ja impulsiivne. Keerukas iseloom võib tuleneda sellest, et tal on homofoobide kiusu tõttu tekkinud vaimsed probleemid. Sammalhabe esindab daddy-tüüpi geid, ta on noksitrallidest – vabandust, naksitrallidest – kõige tasakaalukam. Armastab loodust, selline ökotüüp, kindlasti taimetoitlane. Niisugused nad on, meie kolm kodumaist gei-ikooni!

Teisalt sobiks naksitrallid nagu valatult rohepöörde eestkõnelejateks. Looduse tasakaal on nende jaoks teema number üks. Igal naksitrallil on ka oma lemmikloom: Muhvil koer nimega Krae, Sammalhabemel rästik Rudolf ja Kingpoolel väike hiir. Viimane on küll ratastega mänguasi, aga mis sellest. Ühes loos sattus koguni Sammalhabe ise kellegi peene daami lemmikloomaks... Naksitrallid teavad, kuidas tulla toime kasside, rottide, harakate ja huntidega. Nad õpivad läbi isiklike kogemuste, kuidas keskkonnaga arvestada.

Naksitrallid kõnetavad endiselt nii suuri kui väikeseid. Sai juba mainitud, et Estonias etendatakse praegu esimese loo põhjal valminud ooperit. Vanemuises mängitakse tantsulavastust "Naksitrallid 2: rotid ründavad". Juba üle kahekümne aasta võib poest osta Muhvi, Kingpoole ja Sammalhabeme piltidega mahlajooke. Mäletan gümnaasiumiajast ka Muhvi-nimelist jäätist, aga see on ammu ära kadunud. Naksitrallide jäätise (vähemalt kolme erineva maitsega) võiks aga kindlasti taas müüki tuua, jäätisel on ju sedavõrd oluline roll naksitrallide kokkutoomisel.

Samuti tuleb küsida, miks ei ole rajatud Eno Raua imedemaad? On Lotte- ja Pokumaa, viimases saab näha muuhulgas Edgar Valteri mitmekesist loomingut, vilksamisi ka naksitralle. Eno Raud vääriks samuti oma maad, kasvõi väikestki, kus võiks naksitrallidega päris füüsiliselt kokku saada, rääkimata Sipsikust ja teistest toredatest tegelastest.

Vahel külastaksid seda maad ka sihukesed lastekirjanduse tähed nagu Kunksmoor, Arabella, Nukitsamees, Aatomik, Nublu (koerapoiss), Une-Mati, Kalevipoeg ja kes kõik veel. Selle imedemaa keskel oleks jäätiseputka, kus võib kogemata kohata uusi sõpru. Selliseid, kellega koos võiks julgelt kihutada kasvõi maailma lõppu.