Kurjuse impeeriumi lõputud paradoksid
2. oktoobril juhtus Vikerraadios midagi erakordset, eetrisse läks
"Müstilise Venemaa" tuhandes osa. David Vseviov alustas
saatega 1997. aastal ehk juba veerand sajandit tagasi – müstiline
seegi! Praeguseks on Vseviov jutujärjega jõudnud 1960. aastatesse,
Hruštšovi võimuperioodi lõppu. On see taeva tahtmine või mitte,
aga suure juubelisaateni jõuti ajal, mil Venemaal valitseb taas
kohutav segadus. Oleme ajaloo pöördepunktis, teadmata veel, mis
edasi saab.
David Vseviov ja Andrei Hvostov arutlesid seekord publiku osalusel
natuke üldisemalt Venemaa "müstilise" olemuse üle. Välja
toodi kolm Venemaa lähtepunkti või allikat, mis on me hiiglasliku
idanaabri ajalugu kõige enam määranud: Rjuriku riik, Bütsants ja
tatari-mongoli ike. Venemaale panid tõepoolest alguse viikingid ehk
varjaagid, kuid põhjamaalik allikas on ammu kokku kuivanud. Endiselt
näeme vene riikluse palges bütsantslikke ja mongollikke jooni.
Tulemus on kõigile teada: agressiivne imperialism.
Vseviov rõhutab veel üht Venemaa ohtlikku omapära: kui Euroopas
on võim ja vaim seisnud traditsiooniliselt lahus, siis vene maailmas
on need lahutamatult seotud. Näeme seda praegugi. Õigeusu kiriku
kõrgeim vaimulik kiidab heaks ja lausa õnnistab Putini sõjardite
koletuid tegusid Ukraina pinnal. Moskva patriarhaadi tõlgenduses on
käimas koguni ristisõda ja kõik, kes surevad Venemaa eest, saavad
lunastatud.
Olen "Müstilist Venemaad" mitu head aastat kuulanud,
ehkki hüppasin rongi peale küllalt hiljuti, kusagil kaheksasajanda
saate kandis. Õnneks on kõik saated kenasti arhiivis, kui mõni
teema, isik või sündmus erilist huvi pakub, saab vastava osa kohe
üles otsida. Vseviovi jutustusi kuulates olen pidanud korduvalt
imestama, kui paljudest lepitamatutest vastuoludest kogu see vene
koloss koosneb. Venemaa pole üldse mingi riik, vaid üks üle
mõistuse suur paradoks.
 |
Pixabay |
*
Kui vene väed tänavu veebruaris Ukrainasse tungisid, kostsid
mitmelt poolt sotsiaal- ja muidumeediast ehmunud kraaksatused: kas
Putin on hulluks läinud? Kremli ainuvalitseja psüühilise seisundi
kohta ei oska vist keegi miskit tarka öelda, kuid kui Venemaa oleks
luust ja lihast inimene, paneks psühhiaater talle kindlasti raske
diagnoosi. Depressiivne, agressiivne, rohkete psühhoosidega, korraga
suurushullustust ja alaväärsuskompleksi põdev skisofreenik.
Võtame ette vene riiklikud sümbolid. Vene lipp pärineb
tsaariajast, hümn aga nõukogude ajast (tõsi küll, muudetud
sõnadega). Nõukogude võim vihkas kõike, mis oli seotud
tsaaridega. Kogu ajalugu enne oktoobripööret polnud punakäsitluses
muud kui sõnnikuhunnik. Lenin andis käsu viimane tsaar Nikolai II
ühes perega tappa. Nikolail polnud enam võimuambitsiooni, aga tema
vereliin tuli igaveseks hävitada, ikka töölisrahva nimel. Ja mida
me nüüdsel ajal näeme? Tsaari lipp tõuseb vardasse tsaari tapjate
hümni saatel. Kas see pole hullumeelsus?
Küsimusi tekitab seegi, miks asub Peterburi endiselt Leningradi
oblastis. Võiks ju vabalt olla Peterburi oblast! Mitmelt poolt
Venemaa linnadest leiab isegi Lenini kujusid ja Lenini tänavaid, mis
külgnevad Nõukogude väljakuga. Ja oh õudust – Lenini muumia
lebab endiselt keset Moskvat, on seal lebanud juba peaaegu sada
aastat. Uljanov-Lenin polnud sugugi vene patrioot ega rahvuslane.
Vastupidi, ta ei hoolinud Venemaast, ta unistas üleilmsest
punariigist, kus kõike määrab klass, mitte rahvus.
Paradokse leiab veel hulgaliselt. Peeter I reformis ja uuendas
Venemaad põhjalikult, kuid ühtlasi sättis ta püsti jäiga
võimuvertikaali, kus kogu võim lähtus ainult keisrist ja igasugune
teisitimõtlemine oli alamatele kahjulik. Katariina Suur, seni
viimane vene troonil istunud naine, oli puhastverd sakslanna, kes
pidas end läbinisti venelaseks. Stalin lasi õhku kirikuid ja
tappis vaimulikke, aga samas oli just tema see, kelle tahtmisel
taastati õigeusu kirikus patriarhi ametikoht. Loomulikult pidi
esipapp olema võimule üdini truu.
Ka Jeltsin ilmutas vastuolusid. Huvitaval kombel on ta ainus vene
riigipea, kel on Eestis oma mälestusmärk. Jah, kindlasti oli tal
oma osa selles, et Eesti vabanes nõukogude võimust verd valamata.
Aga teisest küljest – Jeltsin tõi ju võimule Putini...
Venemaal ei ole suudetud ega tahetudki selgeks teha, kumb aeg oli
siis ikkagi parem: tsaari või nõukogude oma. Mis neid kaht
vastandlikku ajastut seob? Ainult impeerium. See on ka verise
putinismi selgroog. Venemaa tahab olla hiilgav impeerium, üks
maailma valitsejatest USA ja Hiina kõrval.
Siin on muidugi üks priske "aga". Suurt riiklust ei
eksisteeri ilma suure majanduseta. Pindalalt on Venemaa tõesti
maailmas number üks. Ka rahvaarvu poolest püsitakse veel kuidagi
esikümne piiril. Majandusega ollakse paraku ei-tea-mitmekümnes.
Vene majandus põhineb energiaallikate ja tooraine ekspordil.
Sanktsioonid, mis kestavad arvatavasti veel kaua, kuivatavad niigi
kiratseva SKT päris kokku. Vene gaasi ärakukkumine paneb Euroopa
oigama ja ägisema, aga mis peamine – tullakse ka ilma toime.
Vene rahvas, eriti väljaspool suurlinnu, on vaene. Ilmselt
ollakse viletsusega harjunud. See on kestnud juba pikka aega,
põlvest-põlve. Kui aga sellele armetult virelevale venkule tuleb
mõnikord meelde – või valeliku meedia kaudu näidatakse –
millises võimsas riigis ta elab, on tal vähemalt miski, mille üle
uhkust tunda. Impeerium jääb vene identiteedi lahutamatuks osaks.
Ainus, mis võiks vaba maailma päästa, on selle pidevalt
kurjust külvava ja lõikava impeeriumi kokkuvarisemine. Seda
kardetakse rohkem kui oodatakse. Ametlikult on Venemaa föderatsioon,
mis koosneb enam kui 20 autonoomsest vabariigist, erinevaid subjekte
(oblastid, kraid) on selles moodustises 80 ringis. "Autonoomia"
tuleks kirjutada muidugi jutumärkides, kõike kontrollib ikka
keskvalitsus. Kujutame ette, kui peakski nii juhtuma, et
separatistlikud meeleolud rulluvad üle Siberi ja Uuralite ning
korraga tekiks juurde paarkümmend ebademokraatlikku riigikest,
sellised väikesed Türkmenistanid. Kas see kindlustaks rahu
järgnevaks sajaks aastaks ja kauemakski? Kahtlane.
*
Korraks tuleb põigata veel kaugesse ajalukku, 15. sajandisse. Kui
türklased 1453 Ida-Rooma pealinna Konstantinoopoli vallutasid, oli
see kristlikule maailmale jube šokk. Üks jumalakartlik Pihkvamaa
munk nimega Filofei võttis seepeale ette pika retke Moskvasse, et
paluda tsaar Ivan III audientsi. Tsaar võttiski ta vastu ja Filofei
kõneles, mis südamel. Tema nägemuses pidi just Venemaast saama uus
Rooma, kolmas ja viimane. Filofei nõiduslikud sõnad toovad praegugi
judinad seljale: "Kaks Roomat on langenud, kolmas Rooma püsib
ja neljandat ei saa olema!"
Aga kui peaks ikkagi juhtuma,
hoiatas munk, et Vene-Rooma kaob, siis saabub ka maailmalõpp.
Lihtsustame: Vene imperialismi seemned pärinevad ühe Pihkva munga
taskust.
Võimatu ennustada, milliste paradoksidega Venemaa veel üllatab.
Patsient on raskelt haige, lootusetu juhtum. Õudne lõpp oleks
siiski parem kui lõputu õudus. Olgu see või maailmalõpp.
Viimane sõna kuulub sõjavastasele estraadilegendile Alla
Pugatšovale, kes olevat hiljuti öelnud nõnda: "Ma olen elanud
üle Stalini, Hruštšovi, Brežnevi, Andropovi, Tšernenko,
Gorbatšovi ja Jeltsini. Ja ma elan üle ka Putini, selle Piiteri
rotipoja!"