Hüpake saatana karussellilt maha!

Miks ma sotsiaalmeediat ei kasuta ja miks sinagi peaksid sellest hoiduma

Paljude minuvanuste eestlaste esimene kokkupuude sotsiaalmeediaga toimus rate.ee kaudu. Hääldati ikka rate, mitte reit. Sinna riputati oma pildid, mis olid enamasti fotokaga klõpsitud, sest pildistavad telefonid polnud veel eriti levinud. Selfi oli täiesti tundmatu sõna. Rates sai sõprade pilte hinnata, neile sõnumeid saata ja „tšättida”. Kusjuures, rate oli Eesti omatoodang, Korobeiniku lapsuke. Mõned möllasid välismaist päritolu Orkutis ja Myspace’s.

Olin lõpuklassis, kui tegin konto ka värskelt loodud Facebooki. Proovisin, aga ei meeldinud. Kustutasin konto ära, ehkki olude sunnil tuli see mõni aasta hiljem uuesti avada. Facebook on ju rahvatikuregister, kus igaüks peab ilmtingimata kohal olema.

Pixabay

Nüüdseks olen sotsiaalmeediast (eesti keeli ühismeediast) tagasi tõmbunud. Ei viitsi enam jamada. Kui järele mõelda, toob kogu see feissbukkide-instagrammide-tvitterite-snäptšättide-tiktokkide saatanlik karussell kaasa ainult kurja. Vedas, et terve nahaga tulema sain!

Sotsmeedia laastab kasutajate psüühikat. Teeb närvihaigeks, kasvatab ärevust ja depressiooni. Pidev võrdlemine teistega kasvatab rahulolematust ja laseb enesehinnangu põhja. Lisandub moodne tõbi FOMO – inimene hakkab kartma, et jääb millestki olulisest ilma, kui ta kogu aeg ei sirvi ja rulli. Laikide ning kommentaaride kogumine tekitab haiglase hasardi.

Enamasti ei piirdu sotsmeedia ohvrid ühe konto ja kanaliga, vaid püüavad olla kohal mitmel eri platvormil. Sellega kaasneb tohutu ajaraiskamine, sest minutid ja tunnid kuluvad „lemmiksisu” peale. Tähelepanu killustub, keskendumisvõime halveneb. Võivad tekkida stress ja unetus. Pidevate katkestuste tõttu on häiritud töö, õppimine ja pereelu.

Sotsmeedia sõltuvus pole põrmugi kergem kui joomarlus. Sõltlane peab kogu aeg vaatama telefoni – äkki on midagi uut, ägedat, huvitavat? Platvormid hoiavad kasutajat lõksus, algoritmid aheldavad. Meiega manipuleeritakse ja kõigil on sellest täiesti suva.

Ei teadvustata sedagi, kui ohtlik on oma isiklike andmete jagamine. Ühelt poolt koguvad sotsmeediaplatvormid kasutajate andmeid, et neile „sobivamaid” reklaame näidata. Samas suureneb võimalus sattuda pettuste või identiteedivarguste ohvriks. Vanad, lolli peaga tehtud postitused võivad hiljem kahjustada inimese karjääri või mainet. Paistab, et privaatsus on paljude sotsmeedia kasutajate jaoks moest läinud nähtus.

Nii nagu tuli levib kiirelt kuivas heinas, levib valeinfo sotsiaalmeedias. Libauudised ja pahatahtlik propaganda lipsavad kergelt ajukäärude vahele ja kui nad on seal juba kodunenud, siis välja visata neid enam niisama ei saa. Algoritmid loovad infomulle, kus kasutajad näevad ainult nende vaateid toetavat sisu. Maailmapilt ähmastub. Kaob piir tõe ja vale vahel.

Näost-näkku suhtlemist kipub vähemaks jääma. Tekivad raskused sügavamate ja tähenduslike suhete loomisel. Kui kogu suhtlus toimub ainult läbi suure või väikese ekraani, satub ohtu ka empaatiavõime. Me ei mõista enam üksteist.

Sotsmeedia saatanakarussell põhjustab veel hulga vaimseid ja füüsilisi hädasid: küberkiusamine, stalkimine, mõõtmatu infoküllus, negatiivne uudisvoog, äärmuslik poliitiline vastandumine, vaenukõne. Tumedad jõud rebivad inimlikkuse ja inimkonna lõhki.

See, mis paarkümmend aastat tagasi tundus veel tore ning ohutu, on muutunud vastikuks ja jubedaks. Maailm pole ainult ekraanide taga. Tõeline, loomulik ja vahel isegi päris meeldiv elu käib ikka luust-lihast inimeste keskel. Loodetavasti ei vaju see teadmine päris unustusse.

Head uudised

... lähevad ruttu halvaks

Pärnumaal Puuksukülas avati moodne kõhutuulepark. Peagi rajatakse selle kõrvale ka hiiglaslik gaasihoidla. Avamise puhul pakuti külalistele hapukapsast ja konservube. Pargi esimese päeva tootlikkus oli muljetavaldav: 2500 lägavatti.

:)

Algasid uue Eesti ulmefilmi „Aus peaminister” võtted. Tegemist on kauaoodatud järjega ulmefännide seas ülipopulaarseks saanud linateosele „Tark riigikogulane”. Režissöör Ville Vänt kavatseb teha ka kolmanda ulmeoopuse pealkirjaga „Demokraatlik Venemaa”.

:)

Täna peeti Pariisis maailmameistrivõistlused meeleheites. Taas on põhjust kurvastada, sest Eesti meeleheitja Andres Nutumaik võitis haleda võistluse järel pronksmedali tulemusega 0.1. Kuld läks Iraani, hõbe Afganistani. Itaallased diskvalifitseeriti ebasportliku käitumise tõttu – nad olid liiga lõbusad ja täiesti muretud.

:)

Möödunud ööl laekus politseile ärev teade: kapsas visati kiviaeda. Ohvrikividest teateid ei ole. Politsei kahtlustab, et viskajaks oli kividevastane rühmitus „Paber-käärid”.

:)

Freepik

Eikunagimaal puhkes mäss. Juhtus eimidagi, nähti eikedagi. Peeter Paan sattus esimest korda Paanikasse. Lugejale teadmiseks: Paanika on kuurortlinn Hüsteeria naabruses, kuhu pääseb Eikuidagi kaudu.

:)

Eile õhtul rööviti spermapanka. See toimus kõva pauguga. Ära viidi kolm tonni hoiuseid. Analüütikute sõnul on üheksa kuu pärast oodata iibe suurenemist 15% võrra.

:)

Krokodill Gena ja Potsataja põgenesid Narva piiripunkti kaudu Eestisse. Gena töötab nüüd Tallinna loomaaias krokodillina. Potsataja läbis Karlssoni pataljonis sõjaväeteenistuse ja abiellus koeratüdruk Lottega. Nad elavad naksitrallide jäätiseputka taga, Segasumma suvilas.

:)

Populaarne räppar Nutsukutsu andis välja uue albumi „Kapipapi”, mis on pühendatud tema transsoolisele vanaisale Peida-Leidale. Album on saanud kriitikutelt ja publikult sooja vastuvõtu. Nutsukutsu kaks varasemat hittlaulu, „Poku noku” ja „Pissi, Vissi!”, püsivad endiselt mitme raadiojaama edetabelite tipus.

:)

Eesti teadlased otsustasid välja selgitada, kui pikk on pühadevahe. Uuringus osales rohkem kui 200 naist, kelle pühadevahet mõõdeti hommikul ja õhtul. Kõige pikemad pühadevahed on vanaeitedel – keskmiselt 6,5 meetrit. Noorte naiste pühadevahed jäävad 2 ja 4 meetri vahele. Pikemaks venivad need pühapäeviti ja külmapühade ajal.

:)

Lõpetuseks ka üks halb uudis. Kungla rahvas ei saa enam murueide tütreid näha, sest muruniiduk sõitis neist üle. Politseil pole seni õnnestunud niitjat tabada. Kahtlustatakse Vikatimeest.

Eesti on Itaalia

For Ever

Kuulan ennelõunal Vikerraadiot. Ita Ever loeb killukesi Katherine Hepburni eluloost. Üks suur näitleja loeb teise suure näitleja mälestusi. See eksimatult äratuntav ilmekas hääl... Mahe, tume, hele, tugev, õrn, nõtke, mahlakas. Ja ometi öeldi talle Moskva teatrikoolis, et tema hääl on nõrk, ei kanna. Ainult piiksub! Täna möödub tema sünnist 95 aastat.

Võtan riiulist Ita Everi elulooraamatu ja sirvin veidi. Itale meeldisid tulbid ja šokolaad. Hea konjak, džäss ja vormel 1. Mehed muidugi ka. Need olid ta suur nõrkus, nii laval kui elus. Eriti põhjamaised, natuke puised ja karused mehed.

Talle meeldisid pikantsed naljad. Teisisõnu: ropud anekdoodid. Ühtki naljahammast tal igatahes puudu polnud. Aga ta võis mängida ka traagilisi tüüpe. Tumm Kattrin Bertolt Brechti näidendis „Ema Courage ja tema lapsed” oli Ita läbimurderoll.

Ta mängis rõõmu ja kirega tegelasi, kes olid mingil moel „metsa poole”. Neile kuulus näitleja sümpaatia. Ainult suure hingega inimene suudab seda. Pole midagi imestada, et nooruses kavatses Ita hoopis arstiks õppida. Temast oleks kindlasti hea tohter saanud.

Siis aga kiindus ta teatrisse ja võeti Moskvas kohe kolmandale kursusele. Hiljem sai temast ikkagi arst. Ja röövel, detektiiv, õpetaja, prostituut, kuningas, paruness, pesunaine, polkovniku lesk, vana teepakk, metsa-, kübara- ja kunksmoor. Ainuüksi „Igihaljas vaatemängus” tegi ta ligemale paarkümmend rolli, vanast taksojuhist mustanahalise ameerika lauljani.

„Mind on publik suureks mänginud,” ütles Ita tagasihoidlikult. Publik armastas teda. Armastab praegugi. Veel. Kahjuks teeb aeg oma töö, suurest näitlejast jääb alles väike vari ning peagi haihtub seegi. Paljud näitekunsti kaunimad õied, keda kunagi imetleti ja jumaldati, on praeguseks unustatud. Ita püsib, sest ta on Evergreen.

Eestlased on endiselt itaallased. Eesti on Itamaa, Itaalia. Õnneks on säilinud hulgaliselt filme, telelavastusi, saateid ja kuuldemänge, kuhu Ita on pannud killukese oma hingest. Võime uhkust tunda, et meil oli – ja on – selline vägev isiksus.

Kui ta peaks siia ilma tagasi tulema, siis ilmselt kassina. Mitte ainult seetõttu, et tal olid säravad rohelised silmad. Ta oli ka väga isepäine. „Metsik ja kodustamatu,” iseloomustas Roman Baskin oma ema. Aga just sellised isepäised kassid teavad, kuidas nurru lüües elu nautida.

Üks näitleja on publiku ees lugematult palju kordi kummardanud.

Kummardame vastu.

Mõnus suplus kuumades luuluallikates

Täielik (eesti) ulme!

Meie kirjanik on fantaasiakehv, või kui ta fantaasiat teatud määral evibki, siis pole ta jälle osav jutumees, kes suudaks kaasa kiskuda algusest lõpuni. Hakka niisugustes oludes kasvõi ise kirjanikuks!

Olaf Rood

Ütlen kohe ära, et ulme pole minu žanr. Kirjandusloolise huvi najal olen tutvust teinud küll kenakese hulga kuulsamate ulmeautoritega, ent ära tinistada pole nad mind seni suutnud. Hea sõnaga meenutan küll „Ahvide planeeti”, „Trifiidide päeva” ning „Meistrit ja Margaritat” (seegi ju ulme), aga näiteks Stanislaw Lemi teosed on minu jaoks igavus kuubis. Olen püüdnud lugeda ka valdavalt eesti autoritega täidetud ulmeajakirja Täheaeg, ent pole kunagi esimestest lehekülgedest kaugemale jõudnud. Siis aga sattus mu kätte haruldane kalliskivi, erilise võluväega „Kuumad allikad”. Kurat, tagane! Minust oleks peaaegu ulmefänn saanud.

„Kuumad allikad” on mitmekülgne valimik 20. sajandi esimesel poolel sündinud ulmelugudest – kõik Eesti autorite sulest. Koostaja Tormi Ariva on teinud hiilgavat tööd, muidu poleks ju minusugune ulmeskeptik hakanud oma sättumuses kahtlema. Raamatut kokku pannes on lähtutud ulmest kui katusest, mille alla koonduvad kõik üleloomulikku elementi sisaldavad žanrid, sealhulgas õudus ja fantastika. Selline liigitus tundub veidi harjumatu, sest tavaliselt mõistetakse ulme all ikkagi vaid teadusfantastikat. Kui järele mõelda, võib ulmeilma piire julgelt üle mitme valla venitada. Kasvõi seetõttu, et ulme on tuletatud sõnast ulm, mille pakkus 1930. aastail välja August Annist. Mitmeti mõistetav ulm hõlmab nii kujutlust, nägemust, unistust, unenägu kui ka luulut.

Paistab, et ulme pole teps mitte naiselik ala. Kogumikku jõudnud 14 autorist on naisi vaid üks: Marie Heiberg. Kuulsamad kirjandusnaised, kelle looming ulmet sisaldab, on koostaja hinnangul Leida Kibuvits, Marie Under ja Betti Alver. Kibuvits oli esimene eesti naine, kes pani kirja puhtatõulise ulmeromaani: „Manglus Sepapoeg” (1936). Underi ja Alveri luules leidub kahtlemata üleloomulikke elemente (näiteks Underi ballaad „Rändav järv” või Alveri poeem „Pähklikoor”), kuid nende austet poetesside lisamine ulmeautorite nimekirja on ilmselge liialdus.

Meeldiva üllatusena avastasin, et pea pooled autorid on mu omakandimehed ehk lõunaeestlased. Kas lõunaosariiklastel on suurem kalduvus näha luulusid? Võib olla. Mina igatahes võin kinnitada, et Lõuna-Eestis pole kratid, näkid ja libahundid veel välja surnud. UFO-laev käib iga õhtu hoovi peal.

Jäi silma, et enamike ulmelugude tegevus toimub Eestist eemal või on tegevuskoht jäetud teadlikult umbmääraseks. Kuidas seletada? Küllap on asi selles, et ulme kätkeb kõike, mis võõras, ebaharilik ning irreaalne. Nunnu kodumaa tavapäratute juhtumiste sünnipaigaks alati ei kõlbagi. Kergem on ette kujutada, et muinas- ja ulmelood leiavad aset kusagil hoopis kaugemal, seitsme maa ja mere taga.

Olgu noh, võtame riidest lahti ja sukeldume kuumisse allikaisse.

Kui miski saab pepusse minna, siis ka läheb!

Eestlane järgib kõige meelsamini ainult Murphy seadust

Täna on 13 ja reede. Ühe aasta jooksul saab kalendris olla maksimaalselt kolm sellist koleõnnetut kuupäeva ning tänavune aasta on just niisugune. Esimene 13-reede oli veebruaris ja üks ootab ees ka novembris. Oh ebaõnne!

Aga jätame numbrinõiduse ning uurime hoopis keelemaagiat. Jääb mulje, et eestlased on üks eriti õnnetu rahvas, sest eesti keeles leidub ebaõnnestumise kohta uskumatult hulga sõnu ja väljendeid.

Igal sammul võib tabada krahh, fiasko või põhjaminek. Veel sagedamini juhtub väike äpardus, viperus ja prohmakas.

Miski võib minna untsu, luhta, tuksi, nurja, viltu, nihu, rappa, metsa, persse ja aia taha.

Mõni asi läheb lappesse või lappama.

Jälle läks vett vedama!

Ta äpardus ja põrus. Keeras kihva!

See nurjus ja luhtus.

Kõik lendas vastu taevast, lendas korstnasse, jooksis liiva, läks tühja.

Vahel kisub kiiva.

Veab viltu.

Vaat kus lops!

Eestlane tunneb hästi Murphy seadust: kui midagi saab sinnasamusesse minna, siis ka läheb. Parem on soovida halba, küll siis Fortuuna ümber mõtleb ja naeratab.

Ikka okas kurku ja nael kummi! Kivi kotti kah!

Malliberulo numero 50322851

Malpleno kaj stangoj ĉirkaŭ mi. Feraj kurtenoj antaŭ la fenestroj. Sed la justeco sonorigas! Mi ne havas nomon, nur ciferojn estas mia esenco, mia identeco. Mallumo invadas la ĉambrojn. Slutuloj kaj homlupoj sur la muroj etendante iliajn kornecajn korpojn. La tabulo montras la noktan tempon.

Kial mi vekiĝas, mi diru - malluma spaco malproksime. La marŝo al tagiĝo venas. Ŝpiniante en la ludo de nordaj lumoj, ĉu vi nun povas ekdormi sed sub la cindro la fajrero ne estas sufokita.

Blankigas malglatajn vangojn kaj senkolora veruko la brilo de la luno, kruda kaj severa. Li instigas min - vi batalis! Sed kiel, ĉio estas vana. Averta cikatra tiklado sur la haŭto. La rato ridas en la angulo. Tro da potenco estas malbona. Glacio rompas frostan remilon.

Mi havas nur raŭkan voĉon kaj nur delikatan vivon. Haŭto maldika sur ostoj. Predantoj ŝaŭmas siajn muzelojn. La moralo estas nur malmultekosta ludilo. Senhelpa reenkarniĝo.

Sed muroj ne falas sen sango. La lamanta gardisto - maljuna klaŭno. Ne konu min, ne salutu. Kunuloj ebrie petolas, nur spektaklo en iliaj okuloj kaj korpo, pensoj pri orgioj en komato.

Ne rimarku tion de ĉelo al ĉelo via ĉiutaga vojo kuras aŭ ĉu ĝi estas tia mortiga malsano? Plena de sango kaj spermo ni Gralo. Jarcento vendiĝis, kitsch, glamour, skandalo.

En la origina mito de la Aina-soritoj. Ŝakalo manĝis vian hepaton. Mi estis kaptita kun vi. La ĉenoj kanelo sur la pojno. Malbenita estu la forĝisto, kiu ilin faris! La dorso formigas pro doloro en vermei. Intestoj batas en la rubo, falsa inka marko trompas nin. Malglata lumo pikis liajn okulojn.

La surdiga odo al Falsaj Servistoj ronĝas miajn neŭronojn. Suferas de bronka supurado. Paralizi penson kaj lingvon, la dezerto fariĝas domina en cerbumado. La piedo falpusxis sur la vojo de mensogo.

Mil anasoj zumas en la plafono. Estos honormortigo. Lasu ilin mordi vian korpon - ne enamiĝi! Tamen sciu, ke mi estas libera. Mia ŝvito reflektas la ĉielon. La sagoj ne trafas la hirundon.

Kvankam la sigelo sur la enprofundiĝintaj lipoj... Remiloj batis en prirabita ŝipo. Veloj ankoraŭ malfermitaj al la ventoj. Malica fero fariĝas polvo kaj muroj sen pistujo kolapso. Kies rekompenco estos la tombo, kies ostoj estis disbatitaj de putro. Kiu luas la eternecon kiel panon kaj hidromilon.

Mi skribis ĉi tiun prozpoemon en 2015. Sed ne prenu ĝin tro serioze!

Kolm külma käisid külas

Tagasivaade talvele

Mäletan hästi lapsepõlves loetud muinaslugu kolmest külmast. Esimesel ööl magas vaese mehe juures külm, kes kinkis talle tänutäheks vile. Teinekord palus öömaja külm, kes jättis kingiks kindad. Kolmas külm, see kõige kangem, kinkis mehele kaks kotti, ühe musta ja teise valge.

Puhus mees ümber lauda minnes vilet – kari edenes hästi. Kandis põldu kündes kindaid – sai vägeva saagi. Musta kotti lahti tehes pääses välja jahutav külm, valgest kotist kosutav soojus. Nõnda püsis ka mehe tervis tugev. Ja külmasid võõrustanud lahke mees sai rikkaks. Moraal? Külma ei maksa karta. Iga külm tuleb sõbralikult vastu võtta. Tasu on korralik.

Tänapäeval on külmapoiste käigud harvaks jäänud, kuid sel talvel olid nad jälle platsis. Tuli üks, tuli teine ja oh rõõmu – kolmaski. Moodsad külmad ei kingi vilesid ega kindaid. Nad toovad endaga kaasa kõrged elektri- ja küttearved. Ent üht-teist headki jäi neist maha.

Metsad, mäed, sood, nurmed, jõed ja järved said end mõnusalt välja puhata. Ka siilidel, karudel, mäkradel, nastikutel ja teistel talve eest peitu pugevatel loomadel on tänavu hea uni. Loota võib, et külmapoisid on ka hulga parasiite ära lämmatanud.

Suusa- ja uisusõpradel jagub külmapoistele vaid kiidusõnu. Ka talisuplejad said nautida tõelist talve ja tõelist suplust. Jätkus ka jääteed. Mitte ainult joomiseks, vaid ka sõitmiseks. Üle pika aja võis isegi Emajõel jalutada.

Mina ei suusatanud, uisutanud ega kelgutanud. Müttasin niisama lumes. Lasin külmapoistel end näpistada. Põskedel pesitsesid leevikesed. Ilus!

Nüüd on ilm pöördunud. Lumi sulab ja lombid paisuvad. Ei tasu siiski veel külmapoistele „Hüvasti!” öelda. Ka aprillis võivad hanged olla vastu räästaid ja jää paks kui Margareeta. Hull mõte. Tore mõte! Imelik küll, aga esimest korda elus tunnen, et ei igatsegi kevadet. Külmapoisid on kadunud, kuid ehk tuleb kasvõi ükski neist veel korraks tagasi, väike kingitus põues.

Eesti jõed

Eesti jõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti jõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti jõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti jõed viivad pähklikoori merre,

kuid Emajõest ei pääse üle keegi.

Eesti tõed pole kunagi sinised,

vaid tumedad, rooste- ja mudakarva.

Eesti tõed pole sügavad, kristalsed,

neist pärleid leiab harva.

Eesti tõed on käänulised, ei rutta,

vahel nireks kuivavad – kaob seegi.

Eesti tõed viivad pähklikoori merre,

kuid Ematõest ei pääse üle keegi.

Tubli tugitoolisportlase tutti-frutti

Kui juba pidutseda, siis täiega!

Olümpiatuled, mis Milanos ja Cortinas korraga süüdati, on kustunud. See oli minu, mitusada medalit võitnud tugitoolisportlase jaoks alles kolmas taliolümpia. Viimati elasin jää- ja lumeatleetidele kaasa 16 aastat tagasi Vancouveris. Talvised alad pole mind kunagi eriti tõmmanud, aga seekord tekkis kange tahtmine pilk Itaalia poole suunata. Küllap ka seetõttu, et paarikümne aasta tagusest Torino olümpiast võtsin kaasa ainult häid mälestusi.

Olümpia on üks suur spordipidu ja kui juba pidutseda, siis täiega. Ülekannete kava vaadates tundsin end kui poisike kommipoes. Tahaks kõike proovida, aga ei saa. No üht-teist ikka. Mida rohkem, seda uhkem. Vaatasin natuke kurlingut, murdmaad, laskesuuska, kahevõistlust, kiiruisutamist, iluuisutamist, skeletoni, slaalomit, jäähokit, suusahüppeid, lumelauakrossi ja vigursuusatamist. Korralik tutti-frutti. Mis siis meelde jäi?

Avatseremoonia oli itaaliapäraselt stiilne, klassikaline ja väljapeetud. Ühesõnaga, igav. Pealtnäha ebakaines olekus Mariah Carey laulis karaokebaaris „Volaret” ja Andrea Bocelli üürgas viiesaja üheksakümne üheksandat korda „Nessun dormat”. Kakskümmend aastat tagasi laulis Torino olümpia avamisel todasama tüütuks kedratud aariat Luciano Pavarotti. Temale jäi see viimaseks avalikuks esinemiseks, loodetavasti läheb Bocellil paremini.

Ikka need pikad ja sisutud kõned. Uus ROK-i boss Kirsty Coventry rääkis suure suuga kõigi rahvaste sõprusest ja maailma rahust, aga samas lubas veriste kätega venelased tagasi olümpiale. Silmakirjalikkuse tipptase. Lõputseremoonia läbiv tegelane, narr Rigoletto on meie ajastut hästi defineeriv tegelinski. Lõbus meelelahutaja, aga sisimas mürgiuss.

Huvitavaid fakte Milano-Cortina spordipeost. Norra suusatroll Johannes Klæbo (Eesti fännide seas tuntud kui Klaabu) lisas oma varasemale viiele kullale veel kuus ja on nüüdsest kõigi aegade edukaim talisportlane. Müstika.

Brasiilia võitis läbi aegade esimese taliolümpiakulla. Ajalugu tegi mäesuusataja Lucas Braathen. Nagu nime järgi arvata võib, pole tegu mitte põlise lõunaameeriklase, vaid hoopis norralasega. Veel mõne aasta eest võistles ta Norra lipu all. Tõsi, tema ema on Brasiiliast.

Ka taanlastel oli põhjust rõõmustada, Viktor Hald Thorup tõi neile kiiruisurajalt hõbeda. Miskipärast ei kuulu Taani tublide talispordiriikide sekka. Eelmine medal võideti Naganost 1998, kuldasid pole taanlastel üldse.

Paljud hokifännid ootasid, et finaalis läheks vastamisi kaks vana vaenlast, USA ja Kanada. Soov läks täide. Õigupoolest juhtus see nii meeste- kui ka naistemängus. Mõlemal juhul võitsid ameeriklased. Väljaspool olümpiat ma keppidega vehkivaid uisukarusid ei vaata. Hoki on veel mõttetum kui jalka. Barbarite mäng.

Läti senised taliolümpiamedalid on tulnud puha kelgurajalt, ent seekord sündis üllatus: Roberts Krūzbergs võttis pronksi lühirajauisutamises.

Leedu pole iseseisva riigina ainustki talimedalit võitnud. Tänavu jäi leedukate laeks 6. koht, mille saavutasid jäätantsijad Allison Reed ja Saulius Ambrulevičius.

Freepik

Eesti koondise etteasted? Eneseületusi oleks võinud ikka rohkem olla, aga no mis parata. Olümpiarõngad ripuvad nagu needus sportlaste pea kohal. Kõige rohkem on kahju kurlingupaarist. Nende kaks eelmist hooaega olid suurepärased, aga miskipärast kadus hea minek just olümpia eel. Kurling on pagana põnev mäng, tahaks rohkem näha. Muide, miks ei võiks tulevikus lisaks paarismängijatele olümpiale pääseda ka Eesti mees- ja naiskond?

Avastasin enda jaoks täiesti uue ala: lumelauakross. Teadsin, et lumelaudurid oskavad gravitatsiooni eirata ja kõikvõimalikke saltosid teha, aga krossisõidust polnud ma varem kuulnudki. Kus kivi all ma küll elasin?! Lumelauakross on väga vaatemänguline ala ning tore, et Eestilgi on siin oma tegija olemas, Mai Brit Teder.

Kas Eesti on kahevõistlejate maa? Mitte päris, aga võiks ju. Pärast kuldse põlvkonna – Levandi, Markvardti ja Freimuthi – lõpetamist tuli kaua oodata järgmist ässa, Kristjan Ilvest. Tema 6. ja 7. koht olid peaaegu medalinägu. Väikese rahva jaoks on iga olümpia esikümnekoht kordaminek.

Ja Niina Petrõkina... Jääkuninganna, kes on oma noore elu jooksul pidanud palju kannatama. Igast hädast ja tõvest on ta tulnud tagasi ainult tugevamana. Film „Düün” ja selle hüpnootiline sisendusjõuline muusika (autoriks Hans Zimmer) mulle meeldivad. Loomulikult meeldib ka Petrõkina samateemaline vabakava, mida ta võistlustel korduvalt ja ikka võrratult on esitanud. Elasin talle väga kaasa. Iga õnnestunud hüppe järel tõstsin rusika võidukalt püsti. Kui Niina vabakava lõpetas ja põlvili jää peale juubeldama jäi, suured õnnepisarad silmis, olin saanud endale uue lemmiksportlase.

Hõbedamehest tuleb ka rääkida. Henry Sildaru medal oli küllap üks üllatavamaid Eesti spordiajaloos. Tavaliselt osatakse olümpiamedaleid ikka oodata. Esimesed kaks starti polnud Sildarul paljulubavad. Oma põhialal, pargisõidus, tuli põrumine, nii nagu ka big air’is. Ka rennisõidu kvalifikatsioonis oli läbikukkumine lähedal. Läinuks nii, oleks Henry Sildaru praegu mitte kangelane, vaid hädapätakas. Piisas vaid ühest hiilgavast katsest, finaalivärav avanes ja edasine on juba ajalugu. Hädapätakat ja kangelast eraldab vaid üks gramm.

Hea, et kogenud ameeriklane Alex Ferreira võitjaks tuli. Kujutlegem teistsugust stsenaariumi: mingi tatikas näpsab kulla mehelt, kes on palju aastaid unistanud olümpiavõidust. Tohutu ebaõiglus!

Nüüd on siis kõigi pilgud Kelly väikevennal ja suur õde pole enam keegi. Imelaps Kelly, kellest loodeti lausa mitmekordset olümpiatšempionit, on mutta tambitud. Mina tõde ei tea ja hoian sportlikus mõttes pöialt mõlemale. Arvata võib, et Sildarude peredraama saab veel hulga koledaid peatükke. Sellest on ääretult kahju. Sildarud võiks olla ju üks tore spordiperekond, aga mis teha. Kodusõjas ei ole võitjaid.

Kumb on tugitoolisportlase jaoks tähtsam: tulemus või emotsioon? Eks mõlemad, aga vahel kaalub vägev emotsioon üles ka kõige kirkamad medalid. Sildaru hõbe ei pannud mind huilgama ega kargama, ent Petrõkina 7. koha sõit andis väga mõnusa laksu.

Pidu oli kõva, tahaks veel! Luban olla kohal ka nelja aasta pärast Prantsuse Alpides.

Miks minust kunagi õpetajat ei saa

Seletuskiri Maruküla põhikooli direktorile

Lugupeetud hr Kriidimägi!

Tänan teid, et tegite mulle lahke ettepaneku asuda Maruküla põhikooli ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks, aga... Andestust, et pean kohe alustuseks viskama õhku selle vastiku „aga”, mis kõik hea ja ilusa alati ära rikub. Mõistan, et praegusel ajal on õpetajatest väga puudus ning seetõttu tuleb paljudel koolijuhtidel kõvasti vaeva näha, et leida vähegi kompetentseid inimesi seda keerulist ja räpast tööd tegema. Ei, räpast tööd ma ei pelga, olen küllalt sitta visanud. Aga... Tegelikult on asi väga lihtne: ma ei kõlba õpetajaks. Lubage lähemalt selgitada.

Lugesin hiljuti Bel Kaufmani raamatut „Allakäigutrepist üles”, mis peaks olema kohustuslik kirjandus iga õpetaja laual. Raamatu tegevus toimub ühes New Yorki keskkoolis 1960. aastail, ent peaaegu kõik, millest Kaufman kirjutab, kehtib täiel määral ka tänase Eesti hariduselu kohta. Sündmused on antud edasi kirjade, memode, dokumentide, õpilastööde ja muu taolise pahna kaudu, mis rõhutab selgelt haridussüsteemi kolme suurimat probleemi: 1) bürokraatia, 2) bürokraatia ja 3) bürokraatia. Ohjeldamatult vohav, iseennast paljundav, täiesti ravimatu kasvaja – bürokraatia.

Õpetajad kulutavad rohkem aega paberimajandusele kui oma põhitööle, mis peaks olema ikka teadmiste ja oskuste edasiandmine ning tublide ja sõltumatult mõtlevate kodanike kasvatamine. Ministeeriumi, haridusameti ja kooli juhtkonna poolt tulevad aina juhtnöörid, reeglid, käsud ja keelud. Bürokraatide jaoks on olulisem protseduuriline täpsus kui õpilaste tegelikud vajadused. Suhtlus ametnike ja õpetajate vahel kulgeb ebaisikulises, masinlikus vormis. Süsteem töötab nagu vabrik, ent keegi ei tea, kuidas seda inimlikumaks muuta.

Mina, looduse- ja loomasõber, ei taha olla osa sellisest hingetust masinavärgist. Pean end kokku võtma ainuüksi selleks, et teha mõni klõps tuludeklaratsiooni esitamiseks. Igapäevast aruannete, tööplaanide ja kurat teab mis muu möga esitamist ei taha ettegi kujutada. Ka e-kool ja tehisaru pole bürokraatiat vähendanud. Otse vastupidi! Ei-ei, mina ei hakka oma kallist elukest bürokraatia ehk debiilsuse peale raiskama.

Õpetajatel napib aega, tähelepanu ja jõudu, et iga õpilasega eraldi tegeleda. Eh, isegi „tegelema” on siinkohal häirivalt kantseliitlik sõna. Õpetaja peaks õpilase jaoks olema ennekõike teejuht. Noor inimene oskab ise infot otsida, kogu nett on seda pilgeni täis. Aga just nüüd, sel segasel ajal, kui infot, sealhulgas lausvalesid, meeletutes kogustes toodetakse, vajab noor inimene hädasti kedagi, kes talle õiged rajad kätte juhataks. Kedagi, kes näitaks, kuidas teha vahet õigel ja valel. Noor vajab kedagi, kes teda kuulaks, mõistaks, temaga arvestaks. Kuidas ta muidu tarkuseni jõuab?

Freepik

Aga õppekava tuleb täita, mitte õpilastega „tegelda”! Mind ei huvita kusagilt kõrgelt Olümposelt maa peale kupatatud õppekavad. Kui oleksin õpetaja, järgiksin neid valikuliselt, hoolega mõõtes ja kaaludes. Ainult õppekava täites jääksid õpilased ju puha lolliks.

Egas õpilasedki ole illikukud. Paljud käivad koolis ainult pinki nühkimas, sest seadus nõuab. Lapse kohustus on õppida, aga kohustuslikud asjad on alati igavad, tüütud ja sünnitavad trotsi. Kõurikud ei leia, et haridus oleks nende jaoks kasulik. Koolis pole nad uudishimulikud ega loomingulised, ehkki sisimas võivad nad seda olla – ja kuidas veel! Pealtnäha ei huvita neid isiklik areng. Ühesõnaga, õpetaja peab olema see võlur, kes taolised motivatsioonita õpilased eriliste trikkide ja loitsude abil õppima paneb. Ma pole kindel, kas minu kätes sellist võluväge leidub. Kardan, et õpilased lähevad ikkagi hukka. Ma ei suuda neid päästa.

Osundan veelkord Bel Kaufmani, kes ka ise mõnda aega õpetajana töötas. Piinlikult paljudel õpilastel puudub elementaarne lugemis- ja kirjutamisoskus. Juba kuuskümmend aastat tagasi oli see õpetajaile suureks mureks, mis siis tänapäeva seisust kõnelda. Noored on kirjandusest veelgi rohkem kaugenenud. Mängida, striimida ja tiktokkida on ju palju lahedam. Ei pea nii palju oma ajukest pingutama. Aga pingutuseta – ja seda ütlen nüüd tõesti õpetaja häälega – ei sünni midagi head. Ülesmäge läheb tee alati vaevaliselt. Ometi tasub ränk töö ja vaev end ära. Noh, peaaegu alati. Õnne on ka vaja, aga õnn armastab ennekõike tarku.

Kaufmani romaani peategelane, noor õpetaja Sylvia suudab raskustest ja läbipõlemise ohust hoolimata leida õpilastega kontakti. Õpilased hakkavad teda austama või vähemalt hoiduvad tema vihkamisest. Mina ei suuda noortega ühist keelt leida. Ei suuda end maksma panna. Ent teisalt: olen vahest liigagi kompromissitu, põhimõttelagedust ma ei salli.

Õpetaja peab oskama suhelda igas asendis ja olukorras, vajadusel ka järeleandmisi tehes. Peab taluma sõimu ja räuskamist. Kusjuures kurje sõnu tulistatakse õpetaja pihta sageli mitmest suunast, nii õpilaste, vanemate kui ka – oh õudust – kolleegide poolt. Sääl igavesel lahinguväljal peab olema paks nahk nagu sinivaalal. Mina ei viitsi jamada nendega, kes minusse lugupidavalt ei suhtu. Saadan nad otsemat teed põrgu ja heidan oma elust välja. Ma ei kavatse asuda märklaua rolli. Õpetajal sellist luksust pole.

On veel üks oluline põhjus, miks ma õpetajaks ei sobi. Tegelikult olekski pidanud sellest alustama. Hea õps on muuhulgas eeskuju, igati moraalne, kammitud, pestud ja kuivatatud. Moraalne oskan ma olla küll, aga seejuures toodan regulaarselt pornograafilist materjali ehk viisakamalt öeldes: täiskasvanutele mõeldud sisu. Kuidas saab minusugune, kes ühtegi mungakloostrisse ei kvalifitseeru, klassi ees tuleviku põlvkonda kujundada?

Kiri venis pikale, vabandust. Aga nüüd te siis teate, miks pidin teie palvele eitavalt vastama.

Lugupidamisega

M. K.

Kuhu kadus tibla munn?

Paberile põlistatud ÕS-i pole ilmtingimata vaja

Jaanipäev ei möödu vihmata ja uue ÕS-i ilmumine skandaalita. Meie oma eesti keel kütab kirgi ja ajab närvi. Kui emotsioonid aga mõistuse piiri ületavad, võetakse kirves ning raiutakse viisakusreeglid sodiks. Uks läheb lahti ja diskussiooniga liitub too kõigile tuttav vanakurat, Hitler. Vastase fašistiks tembeldamine käib nii lihtsalt ja tavapäraselt, et seda ei pane enam õieti tähelegi. Mulle ei meeldi su seisukoht – järelikult oled fašist! Nüüd on siis Hitleri perre sattunud ka ÕS-i koostajad.

Õigekeelsussõnaraamat (see pikk lohemadu!) on kirjakeele norm, ei rohkemat ega vähemat. Kui mõne aasta eest levisid kuuldused, et uuendatud ÕS-i enam paberil välja ei antagi, hakkasid Sirbis ja mujal kõlama hädasignaalid. Raamat peab ilmtingimata olema, ÕS-i järgmise trüki tühistamine oleks võrdne laulupeo ärajätmisega! ÕS on ju keelepiibel, pühakiri, jumala sõna! Enne kui kirjaoskamatu paturahvas jõudis põrgu variseda, tuli piibel taas, aga teistmoodi kui varem. Osa jumalikke ilmutusi, nagu „munn”, „tibla”, „morda” ja „mölakas”, on välja jäänud. Muidugi on selles süüdi saatana käsilased, keelefašistid. Risti lüüa, üles puua!

Mina pole ÕS-iusuline. Kooliajal sai seda tundides sirvitud küll, aga kui lõpukirjandit kirjutasin, seisis see telliskivikene mul kasutult lauanurgal. Polnud vaja ühegi sõna tähendust, käänamist või pööramist järele vaadata. Usaldasin oma pisikest ajukest. Klassivendadele pakkus ÕS huvi hoopis teisest kandist. Nimelt uuriti, mida „perse”, „peeru” ja „vitu” kohta kirjutati. Paraku neid ja teisi sõnu, mida koolis kõige rohkem tarvitatakse ja armastatakse, ÕS-ist enam ei leia. Tõepoolest, fašism!

Minul pole sooja ega külma, kas ÕS raamatuna ilmub või mitte ning milliseid sõnu see sisaldab. On isegi üllatav, kui paljud soovivad ÕS-i endale soetada ja riiulile sättida. Kas ÕS-i õnnelikud omanikud võtavad selle nüüdsest iga päev kätte? Lubage kahelda. Entsüklopeediaid enam raamatutena välja ei anta, miks on siis paberil ÕS endiselt sedavõrd tähtis? Sõnaveebis, mida ma ise ka sageli kasutan, on kõik sõnad ja sõnaühendid olemas, isegi kordades suuremal arvul kui ÕS-is. Kaante vahele ei saa kõiki eesti keele rikkusi nagunii mahutada. Uusi sõnu üha lisandub ja ega vanadki kuhugi kao.

Miks kired ÕS-i kohal ikkagi nii tuliselt lõõmavad? Eestlane olevat raamatuusku, küllap seepärast. Õnnetuseks võib usk muutuda ka fanaatiliseks. Sellelt pinnalt need antikristused ja fašistid võrsuvadki. Roppuste ja sõimusõnade väljajätt kirjakeele normi kehtestavast raamatust pole mingi kuritegu.

Hoopis tõsisem mure on eesti keeles umbrohuna vohavad ingliskeelsed toortõlked ja tsitaatsõnad. Kaebused tuleb saata sellesse suunda. Samas ei tasu keele eest hoolitsedes ka liiale minna. Teaduses ja seaduses peab keel olema otse loomulikult selge, korrektne ja puhas, üheselt mõistetav ning igati arusaadav. Ent ilukirjanduses pole korrektsus kõige olulisem. Loeb hoopis keele mitmekesisus, rikas sõnavara, kujundlikkus, stiil ja vorm. Ilukirjanduses võib ka valekeelsus olla täiesti omal kohal.

Ilus keel läheb paljudele korda. Veel toredam oleks, kui ilus keel läheks ka käiku.

Säutsud

Taevas

helesinine.

Lumi

supervalge.

Päike

valus silmale.

Muld

jäätund, kalge.

Jõgi 

voolab edasi.

On ikka olnud sedasi.

Aga telekas teatab,

raadio raiub,

lehed lärmavad:

pole endist midagi,

pole läänt ja idagi.

Muutuvad keeled ja hambad suus,

neli saab kolmeks ja ploomiks arbuus.

Miski pole sama, ei iialgi sama –

ekraanid tõttavad hoiatama.

Jama, veel üks jama!

Ei põllud anna leivateri.

Saab soolast pipar ja mullast meri.

Saab koerast kass ja taadist eit.

Oh õudust, selline feit!

Kuid tihane põõsal hüüab

kui vanasti:

"Sitsikleit!"