20. mai 2024

Võilille tasub kuulata

Seemned tuulde!


Tuhanded väikesed päikesed säravad värske rohu sees. Mai on võilillekuu. Nurmed kolletavad, meelitades kohale mesilasi, mardikaid, liblikaid, tirtse ja kihulasi. Magus nektar on neil päevil kuum kaup. Võilillest, mida mõnel pool Võrumaal piimähainaks kutsutakse, saab hulganisti kasu ka inimene. Võilillemesi maitseb hästi. Juurest võib valmistada maksa tervendavat ja isu tõstvat leotist. Vitamiinikad noored lehed sobivad salatisse. Kui pasunakoori trompetimängija kohkumusega avastab, et tal on instrument koju jäänud, võib ta enesele võilillevarrest kihku-kähku asenduspilli valmistada.

Ometi on võilill üks vähim armastatud taimi meie flooras. Umbrohuks sõimatud, ebaõiglaselt põlatud ja täiesti vääriti mõistetud. Pole näinud, et keegi nopib teepervelt võililli, seob priskeks kimbuks ja viib tuppa, kus need keset lauda vaasis silmailuks seisavad. Nagu oleks võilill mõni ohakas, nõges või karuputk.

Võilille peetakse liiga tavaliseks, suisa lihtlabaseks taimeks, mida ei kõlba isegi pärjaks pähe punuda. Bioloogiliselt on tegemist pioneerliigiga, mis asustab hea meelega tühermaid ja põlendikke, mida teised lilled sageli alaväärseks kasvukohaks peavad. Võililli võib kohata pea kõikjal maailmas, välja arvatud liivakõrbed ja polaaralad. Võilill on visa ja väga kohanemisvõimeline. Seetõttu on ka inimesel temalt nii mõndagi õppida.

Äraõitsenud võilille on tore kätte võtta ja selle pehme sulgja peaga oma põske paitada. Seemneid laiali puhudes võib endamisi soovida ühe soovi. Võililledžinn täidab selle meelsasti. Aga võililli on nii kohutavalt palju ja mõistlikke soove neile kõigile ei jagu.

Seemnete laialipuhumine on ka omaette viljakusrituaal. Tuul kannab seemned laiali ja paraja vedamise korral saavad neist uued rõõmsad võililled. Nii vähesest piisabki, et loodusele heategu teha.

16. mai 2024

Miks mulle meeldib valetada?

Väljamõeldise arvustamine on mõttetu


Valetan peaaegu iga päev, lusti ja mõnuga. Mis see raamatute kirjutamine siis muud on, kui valetamine. Kirjutan sündmustest, mis pole kunagi toimunud ja inimestest, kes pole kunagi elanud. Ilma luiskelugudeta oleks elu tapvalt igav.

Kõik valetavad, aga ainult poliitikud ja kirjanikud saavad selle eest raha. Näitlejad ka. Nad teesklevad laval ja ekraanil kedagi teist ning kui nad teevad seda hästi, kostitab rahvas neid valjude kiiduavaldustega. Inimesed tahavad, et neile valetataks.

Kui poliitik jääb luiskamise ja petmisega vahele, tehakse talle küll avalikult häbi-häbi, aga valitakse järgmine kord ikka tagasi soojale kohale. Kes siis tahab kuulda, kuidas talle tõtt räägitakse? Tõde on sageli vastik, tüütu ja banaalne. Aga kui Kallased-Helmed valetavad, näitab see, et neil on kujutlusvõimet, pea lõikab, suu suitseb, järelikult: hästi paneb! Valevorste hinnatakse kõrgelt juba ainuüksi seepärast, et nad juhivad meie tähelepanu kõrvale hallist reaalsusest, kus puuduvad imed ja üllatused. Valetades on aga kõik võimalik.

Pixabay

Valetamine on niivõrd tavapärane, et ausust peetakse juba hullumeelsuseks. Seetõttu ei saa ka loovisikud otse tõtt rääkida, nad peavad oma tõe peitma salakirjadesse, kasutama kujundeid, koode, trikke ja vigureid, kahe sõnaga: kunstilisi võtteid.

Kirjanike ja poliitikute valskustel on siiski üks kosmiline vahe: poliitikud valetavad erakonna, kirjanikud inimkonna huvides. Illusioone luues esitab loovisik publikule olulise küsimuse: mis on nende illusioonide taga? Vastused peavad sündima lugejas endas, looja ei saa neid ette anda, see oleks tarbetu. Ohjeldamatult valetades aitab kirjanik lugeja tõele lähemale. Kui valetamine ületab kriitilise piiri – olgu see nii kaugel kui tahes –, ilmub horisondile viiluke tõde.

Kuna tõde on sageli nii tavaline, tuleb ta eriliseks valetada, et teda märgataks. Lihtne sirgjooneline tõekuulutus ei huvita suurt kedagi, plakatlikud deklaratsioonid liigituvad propaganda valdkonda. Kirjanikud, nagu teisedki loovinimesed, peavad seetõttu üksjagu vaeva nägema, hämama ja vassima, et mitte jääda tühipaljaks propagandistiks.

Tahtsin hiljuti arvustada üht raamatut, mis mind väga kõnetas. Ometi ei osanud ma seda teha, mingi blokk tuli ette. Korraga taipasin: kogu see raamat, nagu tuhanded teisedki, on ju üksnes kirjaniku fantaasia vili, puhas väljamõeldis, mis ei väärigi arvustamist. Valetamise kui akti võib karmilt hukka mõista, kuid valede sisu üksipulgi kritiseerida on täielik mõttetus. Ei saa ju öelda, et kirjanik valetab valesti. Lollus! Ta valetab nii, nagu oskab. Kui ta valetab usutavalt, vääriks ta justkui kiitust, aga kuidas sa kiidad valevorsti? Kas see pole ebamoraalne, isegi kui tema eesmärk – aidata lugeja lähemale tõele – on üllas?

Ka inimkonna nimel valetamine on egoistlik tegu. Kõik kirjanikud kuulutavad isiklikku tõde, nad on õilsast pealispinnast hoolimata egoistid, kellele läheb inimkonna käekäik korda ainult enda hüvangut silmas pidades.

20. aprill 2024

Ärge sodige raamatuid!

Mulle ei meeldi autogramme anda


Raamatud on kallid. Mitmes mõttes. Enne, kui raamat jõuab lugejani, läbib see pika teekonna, kus iga etapp ühte koma teist maksab. Kirjastamine ja trükkimine on kaunis kulukas. Toimetaja ja kujundaja tahavad ka võid leiva peale saada. Transport ja ladustamine pole samuti tasuta. Raamatupoed napsavad kaanehinnast vähemalt 50 protsenti. See vasest pennike, mis kogemata üle jääb, veereb autori tasku.

Giphy

Aga ma ei taha rääkida siinkohal raamatust kui kaubast, mis allub paratamatult turumajanduse karmidele reeglitele. Astun hoopis metafüüsika valda ja kõnelen raamatust kui teosest, millestki haruldasest ja peaaegu kordumatust, sellest mitmelehelisest inimvaimu viljast, mis on võtnud käegakatsutava kuju. Eks e-raamatudki ole mingil moel raamatud, kuid need pole siiski "päris". E-raamatutel on paberraamatute ees ometi üks eelis: nende sisse ei saa autor kirjutada pühendust ega autogrammi.

Mulle ei meeldi kohe üldse autogramme anda, ehkki mõne lugeja jaoks on see kohutavalt tähtis, kui autor on tiitellehest tindiste varesejalgadega üle käinud. Justkui lisaks see teosele väärtust. Ei nõustu teiega, armsad kodanikud! Raamat on minu jaoks nii püha, et kui mul oleks siidikindad, ei võtaks ma nendeta raamatut kättegi. Rasvased sõrmejäljed lehtedel on niisugune pühaduseteotus, mille eest on paras karistus ainult põrgutuli. Säärasena, nagu raamat trükikojast välja vupsab, peab ta säilima aegade lõpuni, aamen.

Olen minagi kingituseks saanud autori pühendusega raamatuid, kusjuures kirjameistrid ei vaevu küsimagi, kas ma seda tahan. Ei, ma ei taha sodi-podi, mulle kõlbab ainult neitsilikult rikkumata raamatukene. Ükskord tabas mind ka poest ostetud raamatuga ebameeldiv üllatus: autor oli sinna oma pookstavid jätnud, soovinud koguni head lugemist. Aga minu tuju sai rikutud, olin raisanud raha äratrööbatud raamatu peale.

Inimesed kipuvad üldse raamatutega nii kergekäeliselt ringi käima, nagu polekski need jumalikud ilmutused, vaid hoopis hiina kapsad. Kes kritseldab äärtele märkmeid, kes joonib ridu alla, kes puistab lehtede vahele saiapuru. Mõni memmeke pistab vana kombe kohaselt raamatu vahele lilli, kommipabereid või sukasäärest võetud rahatähti. Ka raamatukogud kipuvad nende hoolde antud teoseid oma templite ja kleepsudega rikkuma. Võtke teatavaks, et ainult selline raamat, mida keegi ei puuduta ega loe, on kõige väärtuslikum!

12. aprill 2024

Ühe tragöödia anatoomia

„Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil” näitab, millised on ebaratsionaalsete otsuste tagajärjed


Matkamine on jälle popiks muutunud. Eks istuv inimene tunneb vahel, et tahaks ka selga sirutada, rutiinist ja mugavustsoonist välja ronida ning miks mitte seada sammud otse metsikusse loodusesse. Näiteks lähimasse rappa või hoopis kaugele tundrasse. Ka mina tundsin vere vemmeldamist, tahtsin end proovile panna ja uusi maid vallutada. Aga enam mitte, sest vaatasin Jupiterist Urmas E. Liivi dokuloengut „Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil”. Turvalisem on ikka kodus istuda, pähkleid nosida ja ekraani jõllitada...

Djatlovi matkagrupi hukkumine 1959. aastal Uurali lumerohketes mägedes on üks möödunud sajandi suurimaid mõistatusi. Miks olid aluspesus inimesed keset väga külma ja tormist ööd põgenenud kaitsvast telgist? Miks olid nende külmunud laibad kohutavalt moondunud ja veidrates kohtades?

Pixabay

Üheksa noort inimest kaotas oma elu. Djatlovi kuru juhtum, mis on saanud nime matkagrupi juhi järgi, olekski võinud jääda paljudele tundmatuks, kui saladusepitseriga uurimistoimik poleks perestroika ajal päevavalgele tulnud. Nüüdseks on see juhtum korduvalt läbi hekseldatud, püstitatud rohkelt teooriad (muuhulgas on mängu toodud tulnukad, lumeinimene, KGB, lääne spioonid ja kes kõik veel), kuid lõplik tõde kipub siiski häguseks jääma. Pusletükke on lihtsalt nii palju ning neid pole kerge üksteise külge sobitada, et veenvat pilti kokku saada.

Urmas E. Liiv on toda kuuekümne viie aasta tagust hirmuäratavat juhtumit põhjalikult uurinud, kõik teadaolevad faktid ritta ladunud ja nende põhjal oma lahenduse välja pakkunud. Aga nii, nagu ühe korraliku krimka lõppu ei tohi teistele edasi rääkida, ei saa ka sellel lahendusel pikemalt peatuda. Igatahes näib Liivi teooria väga usutav, ehkki mõned küsimused jäävad ikka õhku. Ilmselt igaveseks.

Djatlovi juhtumit on peetud sageli müstiliseks. Tegelikult on noortega juhtunu ka ilma üleloomulikke jõude kaasamata täiesti seletatav. Aga inimlik lollus, vaat see on tõesti müstika. Tagantjärele oleks julm ja väiklane Djatlovi matkagrupile midagi ette heita. Õnn lihtsalt ei olnud nende poolel. Kehv matkavarustus (milline nõukogude lihtkodanik oli üldse hästi varustatud?), keeruline maastik, ülimalt ebasoodne ilm, vildakas planeerimine, opakad otsused, füüsiline ja vaimne kurnatus, vigastused, paanika – sedasi võiks kogu traagiliste ühtelangevuste rea kokku võtta.

Inimene pole kuigi ratsionaalne olend. Hiilgav mõistus (kui seda üldse on) tõmbab kriitilisel hetkel sageli lesta. Me kõik teeme ebamõistlikke otsuseid, kes rohkem, kes vähem, küll valimistel, poes, pangas ja pereelus. Ja seda kõike enamasti stabiilsetes oludes, kui mõtlemiseks ja arutlemiseks peaks olema aega maa ja ilm. Kuidas säilitada aga külm pea siis, kui külm tahab varbad ära võtta?

Uurali mägedes toimunu näitab, milliste traagiliste tagajärgedeni viivad lihtsad, aga mõtlematud otsused. Inimene tahab olla looduse kroon, kuid temast võib väga kergesti saada hoopis looduse tallaalune.

31. märts 2024

Mida teha, kui pühademunad sügelevad?

Tuleb need ära värvida


Me elame õrna maamuna peal. Inimkonna pöörasest trampimisest on koorde saatuslikud mõrad tekkinud, veel natuke ja varsti voolab rebu välja, kuhugi kosmilise omleti sisse ja inimesed jäävad tühja koore peale kõngema. Ei oska me oma üht ja ainsat muna hoida.

Kunagi lihavõtete ajal püüdsin värvida ühe muna maakera sarnaseks. Sinisega maalisin Vaikse ja Atlandi ookeani, nende vahele rohelisega Ameerika. Tundsin end juba kui vanajumal. Saagu maa ja saagu meri! Aga kui Ameerika oli valmis, pool Gröönimaad ka, siis avastasin, et teiste kontinentide jaoks enam muna peal ruumi polnudki. Kui jumalukene oleks loonud ainult Ameerika, poleks ilmas ühtki eestlast ega hiinlast, ainult asteegid ja inkad.

Jah, maamuna on väike ja jääb üha väiksemaks. Ei mahu inimsipelgad sinna peale enam ära. Tallavad üksteise kukil ja tülitsevad ja sirtsutavad kõik kohad mürgist sipelghapet täis. Iga teine sipelgas arvab, et maamuna kuulub just talle ja ainult temal on õigus teha sellega, mis pähe tuleb. On isegi hea, et meil pole kahte maamuna, muidu käiks iga lihavõtte aegu üks hirmus koksimine.

Lihavõtteid nimetatakse ka ülestõusmispühadeks. Pole eriti suupärane sõna, pealegi võõristavalt kiriklik. Isegi kui Kristus pea kaks tuhat aastat tagasi surnuist üles tõusis, on ta praeguseks jälle surnud. Mitte risti löödud, vaid auto alla aetud. Või hipilaagris üledoosi saanud. Mis iganes ta surmatunnistusele kirjutati.

Tänapäeva inimene ei suuda enam uskuda, et elu võidab surma. Muinasjuttude ajastu on läbi saanud. Me sureme pöördumatult ja ehk ongi just nii hea.

Aga Jeesus oli igatahes munadega mees. Kas värviliste munadega, sellest ajalugu vaikib.

Pixabay

13. märts 2024

Aega ei ole, aga lugu peab olema

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas reisisaade, mis ei õpeta midagi uut


Eestit on viimasel ajal tabanud reisisaadete buum. Põhimõte on kõigil sarnane: saadame ühe või mitu tuntud inimest (alternatiivina ka tundmatu suurpere või lihtsalt mingi kirju pundi) kuhugi eksootilisse riiki seiklema, pistame neile kaamera sappa ja vaatame, mis juhtub. Midagi väga dramaatilist üldjuhul ei juhtu, heal juhul saab natuke nalja ning vaataja pisut targemaks. ETV-s alustanud „Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” valis raskema raja. Rännatakse risti ja põiki läbi Eesti (hüpatakse isegi Lätti), kuid sellesse reisisaatesse lisandub ka teine dimensioon: aeg.

Andrus Vaarik tõmbab ajamasina käima ning kihutab ühest sajandist teise nii et sulepuru taga. Saade järgib populaarsete briti doksarjade formaati: kuulus persoon, enamasti koomik, liigub objektilt objektile, vesteldes teekonnal oma ala ekspertidega. Üks viimaseid taolisi saateid meie kanalitel oli Alan Carri uurimus Agatha Christie fenomenist. Vaarik võtab ette hirmuäratavalt ambitsioonika teema, ei midagi vähemat kui kogu Eesti ajalugu.

Kaheksa saadet järgivad peamisi ajajärke me rahvuslikus ajaloos. Mõistagi ei saa aega kuidagi jupitada, ajastute piirid on lõpuks ikkagi ajaloolaste kokkulepete tulemus. Eesti aja ja rahva lugu ei kulge täiesti rööbiti muu Euroopa ajalooga. Keskaja alguseks loetakse traditsiooniliselt Lääne-Rooma langus ning lõpp saabub reformatsiooniga. Eesti keskaeg jääb tunduvalt lühemaks, vaid kolmesaja aasta peale, alguspunktiks kaotus Muistses vabadusvõitluses ning lõpp-punktiks Liivi sõda. Edasi läheb juba päris segaseks. Kust algab uusaeg või uusim aeg, on puhtalt maitse ja tõekspidamiste küsimus. Ja mis ajal me praegu elame? Kas käesoleva, veel nimetu ajastu alguseks võib pidada Eesti taasiseseisvumist või oleme liikunud juba edasi uude epohhi, mis algas põleva Ukrainaga? Vastused selguvad tulevikus.

Pixabay

Minu kui suure ajaloohuvilise jaoks ei ole saates seni kõlanud ühtki täiesti uut või vapustavat fakti. Tegijate eesmärk polegi tundmatu tutvustamine, pigem mõjub saade keskkooli ajalootundide õppematerjalina, mis aitab seni õpitut meelde tuletada ja kinnistada. Kolme esimese saate põhjal võib öelda, et kivistunud ajalookaanonist ei astuta kordagi välja, sündmuste ja isikute valik on turvaline ja lausa igav. Kusjuures, päris „täielik” see ajalookäsitlus loomulikult pole, sest näiteks usupuhastusega seoses jäeti mainimata esimeste (osalt) eestikeelsete raamatute ilmumine aastail 1525 (luterlik käsiraamat, pole säilinud) ja 1535 (Wandradti-Koelli katekismus).

Eesti ajalookaanonile on tüüpiline seegi, et päris palju kõneldakse veerand sajandit kestnud Liivi sõjast, kuid hoopis vähem kõne- ja kirjaruumi saab Poola-Rootsi sõda, mis kestis sama kaua ning oli paiguti verisem ja laastavamgi. Eks ole põhjus muuhulgas selles, et Liivi sõja sündmustest pajatab meile kuulus kroonik Balthasar Russow, aga Poola-Rootsi sõja kohta terviklik kroonika puudub.

Kivistunud ajalookaanonisse võiks aeg-ajalt siiski raiuda ka uusi nimesid. Põhjasõjaga seoses peetakse ikka mainimisväärseks Ronga Tehvanit, kes juhatas Narva all rootslaste väe venelaste selja taha ning ehk just tänu temale saavutas Karl XII olulise võidu. Ei taha küll pisendada Tehvani tegu, aga Põhjasõjas oli ka suuremaid eesti soost kangelasi. Üpris vähe teatakse Toomas Jõeristi, kes tegi Rootsi sõjaväes muljetavaldavat karjääri ning jõudis aadlitiitlini. Jõeristi lugu tõestab, et jutud seitsmesaja-aastasest orjaööst on mõnevõrra liialdatud. Hea tahtmise ja õnne korral võis ka eestlane vabaneda orjaketist ja saada ise mõisnikuks. Tõsi, Toomas Jõerist on selles valdkonnas ainueksemplar ja juba seetõttu võiks tema nime meelde jätta.

Õnnetuseks kulgeb Eesti ajalugu sõjast sõtta, aga kui Vaarik on ajamasina roolis, ei tasu karta surmtõsist reisi. Üks väike humoorikas episood leiab aset näiteks Niguliste kirikus. Nimelt selgub, et sealne Neitsi Maarja on transsooline. Michel Sittow, ilmselt kuulsaim keskajal elanud eestimaalane, maalis mingil põhjusel meespühaku ümber jumalaemaks. Kindlasti pole tegemist Sittowi kõige õnnestunuma teosega.

Mis puutub pealkirjas sisalduvasse kinnitusse, et tegemist on „kontrollitud” ajalooga, siis annab siingi vaielda. Ajalugu pole täppisteadus ning ajas võib lugu muutuda. Ega me minevikust kõike tea ega saagi teada. Sarja esimesest jaost jäi kõrva väide, et muinasajal sõid mehed rohkem siga, naised aga lammast ja kitse. Selle tõepäras tasub kahelda. Ilmselt on nii julge üldistuseni viinud andmete nappus või metoodika pime usaldamine. Isegi kui mingil perioodil ja mingis piirkonnas oli meeste ja naiste toidulaud erinev, ei saa selle põhjal teha põhjalikke järeldusi. Aeg on auke täis. Eks ajaloolased püüavad neid jõudumööda teadmistega täita.

„Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu” on lustakas populaarteaduslik linnulend läbi kireva rahvusliku mineviku, mis saab loodetavasti inspiratsiooniks tulevastele ajaloosaadetele. Kes tahab põhjalikumaid käsitlusi, võiks ERR-i arhiivist üles otsida Mati Talviku „Ajavaod” või kuulata Vikerraadiost juba paarkümmend aastat kestnud „Eesti lugu”.

Reis üle Aegade Assamalla pakub kindlasti veel üllatusi.

24. veebruar 2024

Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu


Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"
Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.

13. veebruar 2024

Neliteist vastlakuklit

Maiasmoka lõpp võib olla väga kurb


Vastlapäevaga seoses meenub mulle ikka üks kuninglik tragöödia. Rootsis teab iga laps, mis juhtus kuningas Adolf Frederikuga (valitses aastail 1751–1771). Mis temaga siis juhtus? Räägitakse, et ta sõi ennast lõhki. Kuninga viimse õhtusöögi menüüsse kuulusid muuhulgas homaarid, kalamari, hapukapsas, suitsuheeringas ja šampus. Kuna oli vastlapäev, serveeriti Adolf Frederikule ka magusaid kukleid, mida ta pealtnägijate väitel olevat nahka pistnud lausa 14 tükki. Eks see neljateistkümnes kukkel saigi saatuslikuks.

Ajaloolased on selle legendi küll kummutanud: tõenäoliselt suri Adolf Frederik südamerabanduse või insuldi tagajärjel. Välistada ei saa ka mürgitamist, sest kuningas oli väga ebapopulaarne, pealegi peeti teda nõrgaks ja tahtejõuetuks valitsejaks.


Aga jäägem vastlakuklite juurde. 18. sajandil, kui Adolf Frederik neid isukalt kugistas, ei kasutatud kuklite valmistamiseks veel vahukoort. Tollal tähendas vastlakukkel ehk semla sooja piima sees hulpivaid kakukesi. Hiljem hakati nisujahust taignale lisama kardemoni, küpsenud kukli ülemine osa lõigati lahti ja pandi vahele vahukoort. Samas süüakse semlat mõnel pool Rootsis siiamaani sooja piimaga. Sageli lisatakse vahukoore juurde mandlipastat ning kogu kupatus kaetakse rohke tuhksuhkruga.

Vastlakuklid on tuntud kõikjal Põhjamaades, kaasa arvatud Islandil ja Fääri saartel, kuid Eestisse jõudsid need baltisakslaste vahendusel. Tõeline vastlakuklite maania algas 1990. aastatel. Seni peeti õigeteks vastlatoitudeks ikka hernesuppi ja seajalgu. Ei ole kuulnud, et keegi tänapäeval enam liumäelt tulles seajalgu näriks. Hernesupp läheb kah halvasti alla. Andke aga kukleid!

Viimastel aegadel tekitab rahva seas nurinat vastlakuklite astronoomiline hind. Neli-viis euri selle maiuspala eest on tõepoolest röövimine. Aga ise tehes kujuneb omahinnaks 60-70 senti. Maiasmokad on paraku mugavad tüübid, kes ei väsi rahakotti tuulutamast. Suu tuleb magusaks saada, maksku mis maksab.

Rallivast inflatsioonist hoolimata ei kipu inimesed poeriiulite vahel mõistlikke (ja tervislikke) valikuid tegema. Mis on õnn? Rohkem süüa ja juua! Igas mõttes vaeste eestlaste tarbijakäitumist nähes tuleb päris hirm peale. Adolf Frederiku saatus ähvardab neist paljusid.

30. jaanuar 2024

Tõeline Luule

Eesti kirjanduse päeva puhul


Juhan Liiv...

sattus säärikusse ja hõõrus varbad verele.


Lydia Koidula...

piiripunktis avastati salakaup.


Karl-Martin Sinijärv...

helgib loojangu paistel.


Anna Haava...

plaaster ei jää kuidagi kinni.


Jürgen Rooste...

sõi ära mu pangipõhja.


Joel Sang...

murdus kah küljest.


Marie Under...

and Above, Up and Down.


Gustav Suits...

tõuseb viinavabriku korstnast.


Triin Soomets...

võeti maha ja müüdi Soome.


Kalju Lepik...

vohab sööti jäänud karjamaal.


Ellen Niit...

ei lähe nõela järele.


Aare Pilv...

lohises päikese ette ja viskas vett.


Indrek Hirv...

lasti maha ja tehti pipravorstiks.


Leelo Tungal...

põleb tuhmilt ja tasaselt läbi tuisuse öö.


Jüri Üdi...

keedeti koos kontidega puljongiks.


Triin Tasuja...

pani sakste mõisale tule otsa.


Kristiina Ehin...

ja meigin ja sätin – ükskord mehele saan!


Aapo Ilves...

ronis puu otsast alla ja paaritus hundiga.


Carolina Pihelgas...

kasvatab ainult hapusid marju.


Lauri Sommer...

Winter, Frühling und Herbst.


Eda Ahi...

ei anna miskipärast sooja.


Kalle Kurg...

haaras konnakese noka vahele.


Viivi Luik...

libiseb üle vee, sulepuru järel.


See on ju luule!


Tõeline Luule...

Komissarov.


17. jaanuar 2024

Kuhu sa põgened, vaba laps?

Otsides tahtejõu allikat


Kaja Kallas kinkis Volodõmõr Zelenskõile pusa kirjaga „Kaitsetahe”. Ei meenugi, et oleksin varem seda sõna kuulnud. Iga uudne sõna tekitab minus uudishimu ja kiusatuse häkkida selle etümoloogilisse programmi. Lootusetult haigetel on elutahe ja kaotusseisu jäänutel võidutahe. Tahtmine tugevneb ju ikka suures kitsikuses. Kas kaitsetahe on suurim neil, kes tunnevad end kaitsetuna? Otse loomulikult. Sellepärast Eesti ostabki moodsat sõjavarustust, laiendab polügoone ja hakkab vene piirile punkreid ehitama.

Tahet jätkub siis, kui jätkub jõudu. Meil on vastupanujõudu, hingejõudu ja võib-olla isegi võlujõudu, aga inimjõudu kipub nappima. Kuidas on lood tahtejõuga, täpsemalt kaitsetahtejõuga? Kes tunneb end kaitsetuna, tunneb ühtlasi hirmu. Meil on põhjust verist vene karu peljata, ehkki NATO lõvikari seisab selja taga. Hirm muudab aga hoopis nõrgaks. Seega ei tohi ülemäära pabistada. Kaitsetahtega suureneb ka julgus ja enesekindlus. Tuleb tegutseda (mida Eesti ka jõudumööda teeb), et hirm keha ja vaimu ei halvaks.

Kaitseministeerium

Kui mõrtsukad värava taga laamendavad, peab valima: kas peitu pugeda, põgeneda või valmistuda vastuhakuks. Peitupugemisele kulub vähe energiat, põgenemisele natuke enam. Võidelda suudavad ainult kõige tugevamad. See kehtib igas mõeldavas valdkonnas, mitte üksnes sõjas. Peab saama tugevaks, et sõna otseses mõttes elu eest võidelda. Kurjamid kiusavad? Tee tööd ja pumpa muskleid, siis nad niisama enam ligi ei tiku. Kui tulevadki, oled valmis võitlema ja võitma.

Ometi on igaühel õigus ka sõja (või mistahes raskuste) eest pageda. Põgene, vaba laps, see on ainus võimalus! Kõik põgenejad pole argpüksid, sest igaüks ei jaksa ega saagi võidelda. Ka põgenemine nõuab julgust. Vii peitu maailma vabadus! Need, kes Teise maailmasõja päevil Eestist läände pagesid, võtsid endaga vabaduse kaasa. Hästi tegid, sest paigalejääjad suleti raudse eesriide taha.

Mis saab aga neist, kes üritavad peitu pugeda? Sõja, vägivalla, hirmu, iseenda eest? Peitmine on petmine. Teisalt – peita on põhjust vaid seda, mis kallis. Aastakümneid tuli vabadust punavõimu eest peita. Nagu ka sinimustvalget lippu. Paraku ei saa iseennast kurja eest pikalt varjata. Nõrkadel pole lootust. Eriti tahtenõrkadel.

Sõda ei mölla ainult kuulide, mürskude ja miinide toel, riikide ja inimeste vahel. Koletuid lahinguid tuleb pidada ka tollesamuse kuramusega - iseendaga. Arst näiteks ütleb: jäta suitsetamine, võta kaalust alla, hakka tervislikult toituma! Kerge öelda. Selleks, et oma elukvaliteeti parandada, peab olema palju tahtejõudu. Kus on tahtejõu allikas? Kuidas seda treenida?

Jälle tuleb mängu hirm. Mitte halvav ja nõrgestav, vaid motiveeriv ja võimestav hirm. Kui ma oma eluviisi ei muuda, halveneb tervis veelgi, vikatimees tuleb varakult külla, palju jääb tegemata ja nägemata. Hirm tuleviku ees sunnib tegutsema. Kahjuks igaüks niikaugele ei jõua. Kes ei tegutse, annab alla. Käegalöömine surmab ka lootuse.

Niisiis: lootus ja tahe on alati seotud. Tahe elada, võidelda ja võita annab lootust, et elu muutub ükskord paremaks ning maailm rahulikumaks.

Lootus pole kunagi lollide lohutus. Lootuses on tohutu jõud.

28. detsember 2023

Olemise kaks vastandlikku poolust

Lein muudab erilised inimesed tavaliseks


Ja võib-olla eksisteerib veel teinegi planeet, kus me kõik sünnime kolm korda koos kahest eelnenud elust pärinevate kogemustega. Ja võib-olla eksisteerib veel uusi planeete, kus inimkond sünnib iga kord ühe astme (ühe elu) võrra küpsemana. /.../ Meie muidugi siin Maal (planeedil number üks, kogenematuse planeedil) võime ainult päris ähmaselt taibata, mis juhtuks inimesega sellistel planeetidel. Kas ta oleks targem? Kas küpsus on üldse inimese võimuses? Kas ta võib seda saavutada kordamisega? Ainsana niisuguse utoopia perspektiivis oleks võimalik täie põhjendatusega kasutada mõisteid pessimism ja optimism: optimist on see, kes arvab, et planeedil number viis on inimkonna ajalugu vähem verine. Pessimist on see, kes seda ei arva.


Milan Kundera "Olemise talumatu kergus"


Tänavu lahkus igavikku üks kuulsamaid tšehhi kirjanikke Milan Kundera. Tema enim tähelepanu pälvinud romaan, tšehhi keeles kirjutatud, kuid esmalt prantsuse keeles 1984. aastal ilmunud "Olemise talumatu kergus" on paras paradoks. Juba pealkiri tõstatab küsimuse: kas kergus saab olla talumatu? Ja kui nii, siis mispärast muutub kerge olemine vahel raskeks talumiseks?

Aga enne, kui edasi targutan, pean ütlema paarsada sõna raamatu esimese eestikeelse trüki kohta. See ilmus 1992 ehk siis pehmelt öeldes vaesel ja segasel ajal. Mustvalge kaanekujundus (autor Matti Pärk) mõjub omaette mõistatusliku kunstiteosena – graafilisse džunglisse on põimitud koer, siga, jänes, linnud ja tankid. Tutvustav kaanetekst puudub täiesti, nagu ka ees- või järelsõna. Lugejat ei hoiatata ega meelitata kuidagi, lugema tuleb asuda omal riisikol. Tunnistan, et see mulle nende vanade raamatute puhul meeldibki. Ei midagi ülearust. Kaante vahele on pakitud ainult puhas autoritekst. Antud juhul Leo Metsari tõlkes.

Raamatu andis välja kirjastus Monokkel. Igati sobiv nimi, sest selle tihedalt kokku pressitud pisikese kirja lugemiseks läheb tõepoolest monoklit tarvis. Mis raamatule pilku heites veel silma jääb, on tagakaanele prosta sinise pastakaga lisatud hinnad. Justnimelt hinnad, sest esialgne "23.63" on maha tõmmatud ja "2.80" asemele kirjutatud. Võtame seda dokumentaalse kinnitusena 1992. aasta juunis toimunud rahareformi kohta.

Vorm üle vaadatud, asume sisu kallale. "Olemise talumatu kergus" on korraga erootiline ja filosoofiline romaan. Kõlab isuäratavalt nagu hapukapsas šokolaadiga. Peategelastena astuvad ette kaks truudusetut meest, kaks truudusetut naist ja üks truu koer. Just see haruldane omadussõna "truu" muudab koera surma mõõtmatult traagilisemaks inimeste surmast. Mis neist litsidest ikka leinata. Aga Kundera – ma pole siin küll ekspert – ei usugi vist inimeste truudusesse.

Pixabay

Ehk on asi selles, et inimesed kannatavad paratamatult igasugu luulude käes, millest kõige jubedam on muidugi armastus. Ikka otsitakse armastust ühe ja teise hõlma alt, vahel isegi leitakse, aga lõpuks on see kokku sama, mis tormituule jälitamine ja virmaliste küljes rippumine. Koerad ei armasta, nad hoiavad ja usaldavad. Usaldus on reaalsem kui armastus ja seda ma Kundera romaanist igatahes ei leidnud.

Tegelaste lõputu litsilöömise taustal laotub lahti Tšehhi (romaani kirjutamise ajal veel Tšehhoslovakkia) kurb lähiajalugu: luhtunud Praha kevad ja sellele järgnenud haritlaste tagakiusamine. Andekas arst pannakse aknaid pesema ja veoautot juhtima. Viimane amet talle surma toobki. Fotograaf, kes pildistas mässulisi, lõpetab moraalse laostumisega. Kaunis kevad jäi lühikeseks, suve tuli oodata veel paarkümmend aastat. Kõik ei jõudnudki ära oodata.

Erootika ja filosoofia, lihalik ja vaimne, kuidas neid kaht vastandlikku poolust ühendada? Või kas peabki? Kodanik X, olgu ta arst, keevitaja või prükkar, tahab ikka suppi ja keppi. Loomulik ju. Aga kui kõht on täis ja orgasmid saadud, jääb hing – või tont teab, mis järjekordne luulu kusagil kolba all – igatsema rahu, tarkust ja taevalikkust. Hing ja keha ei saa kunagi päriselt kokku, ehkki nad moodustavad ühe inimese. Nonde kahe poole vajadused on lihtsalt liiga erinevad.

Kerge on olemas olla, raske seda taluda. Praegugi tunnevad küllap paljud, et olevik pole kuigi roosiline ja tulevik on täiesti ettearvamatu. Mis kunagi tundus nii iseenesest mõistetav, ei ole seda enam. Segadus tekib kergelt, sest hing on õrn ja mõistus kipub kokku jooksma.

Kevad jõudis Prahasse suure viivitusega. Eks tuleb meilgi, siin ja praegu, oodata.


*

Nelikümmend aastat tagasi kirjutas Milan Kundera: "Enne kui meid unustatakse, muudetakse meid kitšiks. Kitš on ümberistumisjaam olemise ja unustamise vahel."

Nõustugem. Mis need graniidist hauakivid, valged leinakimbud, äranutetud silmad mustade prillide taga ja "puhka rahus" muud on, kui kitši ja klišeede paraad. Kaotusvalus inimesed klammerduvad järeleproovitud ja äraleierdatud kommete külge, sest millestki mõttekamast pole kinni haarata. Nõnda muudab lein ka erilised inimesed tavaliseks. See kehtib nii lahkunu kui ka hüvastijätja kohta.

Parem on tõesti olla unustatud kui lihtsalt olla.

4. detsember 2023

Kust leida iluvaigistit?

Halastada saab ainult külma südamega


Oh imet, mis jälle pilve pealt alla tuli! Lumine maastik. Talve nõiariik. Põhjavaimude mänguväljak. Vaata vasakule – kõik valge. Pööra paremale – ikka valge. Kogu maa, pool taevast takkapihta. Suhkru- ja vahukooremaa. Nii magus, et paha hakkab. Nii ilus, et valus hakkab.

Ilu painab, kriibib ja närib. Talumatu ilu. Karge ja kohutav. Millises apteegis müüakse iluvaigistit? Ei mahu kogu see ilu ju hinge ära. Peab vist kannatama, kuni vahukooremetsad sulavad ja maastiku must kohv ilmub suhkru seest taas nähtavale. Ainult mõru ja hapu teevad hingele head, magus – mitte kunagi.

Raske on leppida iluga, teades et kuskil on kellelgi valus. Päriselt valus. Neid on miljardeid. Mõnel valutab vahel, mõnel kogu aeg. Külm ilu pimestab. Võõras valu ununeb. Pakane toob rahu.

Krõbedas talves on kahtlemata parem sõjasurma surra kui suvises leitsakus. Jääkristallid katavad püssirohtu ja haavu, ehivad laipugi. Surnuks külmudes ei karju keegi. Küllap peab see siis hea surm olema. Külmataat halastab. Hoia meeles: soe süda ei kõlba halastamiseks, sest see võib üles soojendada ka vana vimma. Pakane toob rahu.

Paneb imestama, miks inuitid, saamid, handid, evengid, neenetsid, jupikid ja tšuktšid elavad endiselt arktilistel aladel ega mõtlegi lõunasse kolida. Lõunas on ju igati lihtsam, rohkem päikest, loomi, toitu ja mida kõike veel. Põhjas pole muud kui lumi, jää ja igikelts. Suviti näeb natuke sammalt ka. Jah, lõunas on lihtsam, aga kas ka parem? Võib-olla jäävad põhjarahvad oma jäistele maadele truuks ainuüksi seetõttu, et nad tahavad rahu.

Pakane toob rahu.