Ladina köögi hästihoitud saladused
Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker
soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka
või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk
haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist
uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis
tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin,
et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid
apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi
leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja
närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega.
19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi
morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.
Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse,
peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud,
Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema
mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on
tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad
soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama.
Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed,
eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi
äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu
imerohu järele ei rauge seetõttu iial.
Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu
juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95
aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba
antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20.
sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti
leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi,
kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või
väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama!
Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille
võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.
 |
Pixabay |
Siiski leidub alati neid, kellele teadusliku meditsiini poolt
pakutud imerohud ei kõlba. Mõni pöördub näiteks tagasi vana hea
kärbseseene juurde. Keskajal püüti kärbeseenega ravida katku,
tänapäeval puhastatakse sellega energiat. Moodne inimene paistab
olevat oma räpase energiaga kogu aeg hädas, sest energiavälju
puhastavaid drooge, tilke ja kristalle pakutakse paljudes
esoteerikapoodides. Soovi korral võib endale koju tellida ka
pendliga spetsialisti, kes majapidamise halvast energiast puhtaks
küürib. Kuuldavasti läheb neil äri hästi.
Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide
arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu
ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib
kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb
inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates
tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all
on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda.
Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal
järele proovitud...
Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea
toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on
kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite,
päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude”
valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad,
Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt
paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja
tervist endale lubada.
Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris
kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi
osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest
ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada
sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii
palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient
on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub
maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.
Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele
vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi,
aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism
normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei
aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus
ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui
kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske
tagasi saada.
Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa:
arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist
enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema
urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata.
Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga
MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes,
tuleb appi doktor Google.
Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk
ja Jägermeister, usu mind!
Samal teemal:
Kuidas turustada imerohtu?