Pada ja katel, kumb on mustem?

Mida arvasid vanad eestlased Iisraeli-Palestiina konfliktist

Saatan elab Pühal Maal. Kus mujal, nii on see ammust aega olnud. Lõõmav põrgutuli Lähis-Idas ei kustu niipea, isegi kui see vahel tuha alla kaob. Siinsed reaktsioonid Jeesuse kodumaal toimuvatele õudustele on aga mõnevõrra üllatavad. Meele- ja muiduavaldusi ühe või teise vaenupoole kaitseks võib pidada märgiks sellest, et mõte ja sõna meie riigis on tõepoolest vabad ning maailmas toimuv läheb ka kohalikule elanikkonnale korda. Aga lubage küsida: kuidas saab mõistlik inimene Iisraeli-Palestiina konfliktis üldse poolt valida? Hää küll, las kohalikud juudi- ja islamikogukonna liikmed vaidlevad. Eestlane võiks aga sel teemal rakendada vanasõna: rääkimine hõbe, vaikimine kuld.

Mida teha, kui ajad on kurjad ja juhe jookseb kokku? Tuleb vaadata tagasi, pöörduda esivanemate poole, ammutada jõudu traditsioonidest, tuletada meelde vanarahva väikseid, aga väekaid tarkuseteri. Eestlane on vahetanud pastlapaari kingade, saabaste ja plätude vastu. Paraku paigutati ühes pasteldega muuseumivitriini ka muistsed tarkused. Esivanemate tarkus on kristalliseerunud vanasõnadeks, mille väärtus ajas ei kahane. Neis põlvest põlve edasi antud sõnades peegeldub meie rahva stoiline, neutraalselt analüütiline ja samas ka enesekriitiline meelelaad.

Mida oleksid vanad eestlased arvanud iisraellaste ja palestiinlaste lõppematust vihavaenust? Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. Või siis: kaks kõva kivi ei jahvata head jahu. Kindlasti oleks lisatud: targem annab järele. Mida oleks öeldud palestiina terroristide raketirünnaku peale? Nagu küla koerale, nõnda koer külale. Mida oleks hüütud noile sinisilmadele, kes Palestiinat toetavate plakatitega tänavale kogunevad? Ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise!

Võtame ette mõned väited. Iisraellased on süüdi. Palestiinlased on süüdi. Iisraellased on ohvrid. Palestiinlased on ohvrid. Kõik need väited kehtivad. Kes mõõk käes elab, see mõõk käes sureb. Terroristid ründasid süütuid iisraellasi, Iisraelil on õigus end kaitsta, aga parim kaitse on rünnak. Paraku ei ole võimalik Gaza tsooni terrorismist puhastada, ilma et tsiviilisikud kannataksid. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad.

Niikaua, kui Palestiinat (mis on nagu riik ja ei ole ka) esindavad terroristid, kes ei ihka muud kui Iisraeli hävitamist, ei saa rahust juttugi olla. Lahendus? Palestiina vajab rahumeelset legitiimset valitsust, mis tunnustaks juudiriiki. Õige hõlma ei hakka keegi. Ei tasu aga loota, et praeguse põrgutule valgel hakkaksid vaenupooled sõbralikke lepinguid sõlmima. Lootus on lollide lohutus, aga loll saab kirikuski peksa.

P. S.

Muistsed ugandlased hoiatavad: är topku nõna sita sisse!

Udujutud

Hingedekuu kirjeldamatu lummus

Tunnistan kohe üles: november on mu lemmikkuu. Mulle meeldib hall taevas. Pilv kinni pilves, natuke vihma ja natuke külma. Kõike parasjagu. Ja mis eriti tore: ei mingit tüütut päikest!

On täiesti mõistetamatu, miks peetakse halli masendavaks ja mitte midagi ütlevaks värviks. Hall on muudetud lausa keskpärasuse sünonüümiks, mis käib lahutamatult paaris igavusega („see teos on hall ja igav”). Masendunu, sügavasse kurbusse sattunu ei suudagi teisi toone enda ümber näha. Miks? Sest hall ei ärrita ega karju. Hall lohutab. Hall – segu mustast ja valgest – on alati neutraalne ja erapooletu. Hall on värvide Šveits.

Erksale leegile järgneb hall tuhk. Võitlusele järgneb rahu. Hall on rahu värv. Paljud kivid on hallid. Keegi pole veel näinud rahutut kivi. Muide, igas hallis peitub veidike hõbedat. Varasemal ajal oli hõbe väga hinnas ja mitte üksnes rahana. Hõbesõlg tegi naised kaunimaks. Hõbevalget kraabiti silmaallikasse, anniks haldjatele. Kõige tõhusam abinõu libahuntide vastu oli hõbekuul. Hõbedasoolad olid fotograafias asendamatu aine, mille abil sai jäädvustada olulisi hetki ja inimesi. Hõbedasse jäädvustatud mälestused... Kui ilusti see kõlab!

Pexels

Loodus uinub novembri hõbetaeva all. Raagus okste poeesia. Mahavarisenud lehtedest kootud sahisev vaip. Rändavad hinged. Jah, miskipärast on just november, rahvakeeli ka hingede- või kooljakuu, see aeg, kui surnute liiklusvoog aktiviseerub. Ei ole vist juhus, et Kivirähk paigutas „Rehepapi” tegevuse novembrisse. Miskit ürgeestlaslikku on hingedekuus. Kratid lendavad, mardid ja kadrid jooksevad, nõiad tõmbavad selga hundinaha ja päkapikud alustavad nuhkimist. Näed, ega see november nii läbinisti rahulik kuu olegi.

Meenub veel üks raamat kaugest lapsepõlvest, muumide lugu „Hilja novembris”. Sisu ei mäleta enam, kuid emotsioon püsib meeles. Kirjeldamatu emotsioon, mis iga hea raamatu ridade vahel ja kohal hõljub, imbudes salaja lugeja hinge. Karge, puhas, raske, niiske, jahe, vabastav ja leplik. Need on mõned sõnad, mis novembriga seoses pähe hüppavad. Ja muidugi vaikus. Magus külm vaikus, mis lausa tikub põue ja keelele. Kui pista vaikus külmkappi, saab sellest vaniljejäätis.

Kõige põnevam novembri tegelane on udu. Suur ja tundmatu hallivatimees. Keegi ei tea, kust udu pärineb, kuidas ta siia maailma sattus ja kui vana ta on, aga olemas oli ta vist juba aegade alguses. Udu on umbes nagu jõuluvana, temast kõneldakse ainsuses, ehkki tegelikult leidub teda tuhandeid. Üks udu elab mu kodu lähedal soometsas. Vahel roomab ta sealt välja ning mässib talud, metsad ja karjamaad kindlameelselt endasse, justkui oleks need puha tema omad.

Ma pole kunagi julgenud sinna soometsa, udu punkrisse, jalga tõsta. Udu on enamasti sõbralik, inimesele ta juba liiga ei tee, aga parem hoian temast siiski eemale. Ma ei usu udu juttu.

Lihtsameelsus teeb elu lihtsamaks

Ilma enesepettuseta sureb ka lootus

Igal aastal toetavad eestimaalased miljonite eurodega kõikvõimalikke sulisid ja kaabakaid. Meedias hoiatatakse pidevalt petuskeemide eest, kuid vaesed lihtsameelsed lasevad endale ometi kärbseid pähe ajada. Parandan: ega nad väga vaesed olla saagi, sest rahasummad, mis kelmide saagiks langevad, on üllatavalt prisked. Inimesel on olnud piisavalt tarkust, et endale sääste koguda, aga kuhu kaob mõistus siis, kui kogu see hoolega teenitud varandus vabatahtlikult sulidele kanditakse?

Omaette petturite klassi moodustavad igat sorti soolapuhujad ja uhhuu-teadlased (mis kole sõna meie ilusas keeles!). Rahval raha jagub, kui seda „investeeritakse” isehakanud terapeutide energiaseanssidesse või kaardimooride nõuandlasse. Lihtsameelsuse pealt saab kõvasti teenida.

Sel mündil on ka teine külg, hoopis teise mustri ja läikega. Naiivsus toidab idealiste, kes pole ikka veel kaotanud usku paremasse tulevikku, õiglase riigi võimalikkusesse ja igavesse rahuaega. Meeleheitele peab järgnema natuke lihtsameelset lootust, muidu pole mõtetki elada.

Pixabay

Lihtsameelsus toob ellu rõõmu ja lohutust. Vaata vaid, mida teeb üks magus kallis mesi – puhkev armastus – inimeseloomaga! Süda tõuseb saapasäärest pilvepiirile, kõhus lendavad kirjud liblikad, vahel ka maipõrnikad, ja kirelained kiigutavad hõbepurjedega laevukest õnnesaare rannikul. Kui ilus on armunu maailm! Ja kui tobe...

Armunu on alati lihtsameelne. Ilma lihtsameelsuseta jääksid aga suhted loomata, lapsed sündimata ja kromanjoonlaste sugu oleks juba koos mammutitega välja surnud.

Pulmad ja matused on sarnased – mõlemale eelneb lihtsameelsuse puhang. Paljud surmahaiged loodavad ikka paranemisele. Viimasesse staadiumisse jõudnud vähk jätab ellu vaid ühe inimese sajast. Ometi loodab haige, et tema on see üks, tahtmata mõeldagi, et küllap kuulub ta siiski nonde üheksakümne üheksa sekka.

Surm ei säästa kedagi, aga loota tuleb, isegi kui lootus muutub vahel enesepettuseks. Teisi petta ei tohi, aga ennast võib. Eriti videvikus. Lihtsameelsus teeb vikatimehe saabumise pisut talutavamaks. Surmatunnil, vaikselt pimedusse vajudes, vaatab inimene ju ikka elu ja valguse poole.

P.S.

Kas lihtsameelsuse vastand on raskemeelsus?

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Barokk on ägedam kui rokk

No assure you, the wall is down that parted their fathers.

Will it please you to see the epilogue,

or to hear a Bergomask dance between two of our company?

Shakespeare "Suveöö unenägu", V vaatus, I stseen

Shakespeare, kes oli sügavalt kiindunud Itaalia ajalukku ja kultuuri, keerutas oma tegelasi sageli itaalia tantsude rütmis. Tantsiti corantot, gagliardat, voltat ja bergamascat. Kõik need praeguseks unustatud renessansiajastu tantsud võluvad oma õhulise meeleolu ja vallatu taktiga. Aga tants, kui mõtlema hakata, on alati väljendanud inimhinge igatsust millegi kerge ja muretu järele, igatsust tõusta mudasest maast natukenegi kõrgemale. Inimene on ainus tiibadeta olend, kes tahab niiiiiiii väga lennata.

Renessansiga pöörati pilgud seljataha, kauguses kumavasse antiikaega. Kiriku türannia all devalveerunud ja protestantlikust liikumisest killustuva jumalakultuse kõrvale kerkis taas inimene kui isiksus, õrn, kaduv ja kordumatu. Järgnes pillav ja külluslik barokiajastu, tantsulisem kõigist eelnevaist. Baroki värvide ja vormide keerlev kaleidoskoop on tuntavas vastuolus tolle aja tumedusega. Verine Kolmekümneaastane sõda, nõiajahtide massipsühhoos, vaibumatud katkulained ja pidevad näljahädad pidid kogu Euroopa elanikkonna viima parandamatusse depressiooni. No kuidas sai sellise hädaoru kohale kerkida baroki vikerkaar?!

Pixabay

Kuulakem või paar takti 17. sajandi muusikat. Varane barokkmuusika on sädelev, sillerdav, mänguline ja siidjas. Kihiseb nagu šampus, taustal sadade väikelindude sädin. Kas Corelli, Lully, Purcell või Charpentier polnud kunagi masenduses, et nad sellist häbematult trallitavat muusikat lõid? Või oli see hoopis nende südamest sündinud protest maailma jõhkruse ja ebaõigluse vastu?

Charpentieri võidufanfaaridega "Te Deumi" prelüüdi on kuulnud ka need, kes klassikalisest muusikast grammigi ei hooli. Paratamatult kuuleb seda igal aastal, sest tegemist on ühtlasi Eurovisiooni tunnusmeloodiaga. Väga sobilik valik, sest ka Eurovisiooni värviküllane pillerkaar langeb kokku barokliku kergemeelsuse ja lõbujanuga. Barokk oli sama camp nagu eurolauluvõistlus. Moodi tulid parukad, sitsid-satsid, hõbepannaldega kingad, volangid ja rüüsid, siidisukad ja üleelusuurused mantlid. Maalikunst pakatas erksatest värvidest ja dünaamilistest stseenidest, sekka vähem või rohkem varjatud erootikat. Üks süüdimatu campi-lärakas teeb halli ja nutuse argipäeva värvilisemaks ja õige pisut talutavamaks.

Isegi vaimulik muusika, mille hulka kuulub "Te Deum", ei äga sünguse ja tõsimeelsuse ahelates. Jumalat kiidetakse rõõmsas ja tundelises toonis, nii nagu seda teevad praegusel ajal kirgliku esinemislaadiga gospelikoorid. Jumal, kelle poole tuleb pöörduda ainult pea maas ja peenike pihus, ei ole väärt kummardamist. Barokk ei karda mürgeldada taevariigi väravate taga.

Muidugi, kui räägitakse barokkheliloojatest, siis nimetatakse kõigepealt ikka kolme suurt: Bach, Händel ja Vivaldi. Nende herride ja sinjooride vägitööd jäävad siiski 18. sajandisse, kui moes olid rokokoo ja ohohoo. Horisondil paistis siis juba rangeid vorme austav klassitsism ja mõistuse võitu kuulutav valgustusajastu. Tollasest heliloomingust ei puudunud varasem sillerdus, kuid samas lisandus küpsust ja tõsidust. Parukad ei kadunud veel, kuid camp hääbus. Bach kõlab praegugi nii kaasaegselt, et täitsa kõhe hakkab. Aga lapsemeelne, parajalt vallatu mängulisus – seda 18. sajandil enam ei sallitud.

Ei saa märkimata jätta, et just barokiajastul hakkasid välja kujunema ooper ja ballett. Suur osa oli Päikesekuninga soosingul. Kogu Versaille oli nagu üks eputav teater luksuslike kostüümide ja dekoratsioonidega. Igal õukonnaliikmel oli oma roll, mida täita. Ooperi ja balleti edvistav maneerlikkus, täitmatu suurushullustus ning kunst-kunsti-pärast mõttelaad pärineb Päikesekuninga õuelt.

Klassikaline muusika, sealhulgas ooper ja ballett, saavutas tipu 19. sajandil ja on sestsaati ainult allamäge veerenud. Moodne sümfooniline muusika on kiirelt mööduv ja unustatav nagu popmuusika, millele "klassikud" ometigi agaralt vastanduvad.

Läki tagasi lättele ja kuulakem baroki kosutavat siristamist. Ehk teeme paar tantsutiiru ka. Kõige raskematel aegadelgi tahaks ju olla vaba ja õnnelik.

Itaalia meisterviiuldaja Marco Uccellini (1603 või 1610–1680) "Bergamasca":

Peaasi, et aitab

Ladina köögi hästihoitud saladused

Hiljuti apteegis käies kuulsin juhtumisi, kuidas apteeker soovitas ühel kliendil kurguvalu vastu juua Coca-Colat. „Aitab ka või?” ilmutas klient kahtlust. „Mind küll aitas, kui mul kurk haige oli,” kinnitati valge kitli seest. Klient ei jäänud vist uskuma, vaid ostis terve sületäie tahkeid ja vedelaid rohtusid, mis tema pangaarvet pea kolmekümne euro võrra kergendasid. Mõtlesin, et vaat kui huvitav: Coca-Colat müüdi algselt tõepoolest vaid apteekides. Originaalkoostisesse kuulus muuhulgas kokaiin, mis pidi leevendama paljusid tervisehädasid alates seedehäiretest ja närvivalust lõpetades impotentsuse ja kroonilise kiilaspäisusega. 19. sajandi arstid leidsid, et kokaiiniga koola ravib edukalt isegi morfiinisõltuvust. Küllap siis ka kurguvalu.

Paunvere apteeker ütles Tootsile, et joogu, mis talle antakse, peaasi, et aitab. Tsaariaegses Paunveres koolat veel ei liikunud, Toots pidi leppima hirmmõru punsli eliga. Õige rohi peabki olema mõru nagu tarakan, muidu inimene ei usu, et aitab. Usk on tervenemise juures kahtlemata oluline, kuid ikka ja jälle kipuvad soolapuhujad ja muud sulid seda enda huvides ära kasutama. Hädalistele määritakse pähe ülivõimsaid imerohte. Inimesed, eriti nood lihtsameelsed, ei suuda kuidagi leppida iseenda organismi äärmise keerukusega. Kõik olgu must ja valge, selge ja helge. Janu imerohu järele ei rauge seetõttu iial.

Tegelikult on teadlased vähemalt ühe väga korraliku imerohu juba ammu leidnud. Penitsilliini avastamisest möödub tänavu 95 aastat. Hallitusseente pisikutevastast mõju tunti küll juba antiikajal, kuid teadusliku kinnituseni jõuti paraku alles 20. sajandil. Kui sada aastat tagasi oleks keegi öelnud, et varsti leiame rohu, mis ravib ühtviisi tõhusalt tuberkuloosi, kopsupõletikku, süüfilist ja kümneid teisi suuremaid või väiksemaid tõbesid, oleks skeptikud selle peale hüüdnud: jama! Ent antibiootikumid on tõepoolest korda saatnud imesid, mille võimalikkus ei jahmata praegu enam kedagi.

Pixabay

Siiski leidub alati neid, kellele teadusliku meditsiini poolt pakutud imerohud ei kõlba. Mõni pöördub näiteks tagasi vana hea kärbseseene juurde. Keskajal püüti kärbeseenega ravida katku, tänapäeval puhastatakse sellega energiat. Moodne inimene paistab olevat oma räpase energiaga kogu aeg hädas, sest energiavälju puhastavaid drooge, tilke ja kristalle pakutakse paljudes esoteerikapoodides. Soovi korral võib endale koju tellida ka pendliga spetsialisti, kes majapidamise halvast energiast puhtaks küürib. Kuuldavasti läheb neil äri hästi.

Paar päeva tagasi jäi Delfist silma pealkiri: „Spetsialistide arvates on toidulisandite võtmine tarbetu. Heidit Kaio ei nõustu ning jagab, miks ja milliseid toidulisandeid tema tarvitab”. Tekib kohe küüniline kiusatus jätkata: „Spetsialistide arvates pärineb inimene ahvist. Heidit Kaio ei nõustu”. „Spetsialistide arvates tiirleb Maa ümber päikese. Heidit Kaio ei nõustu”. Kui kõne all on inimese tervis, habras kui lumikelluke, ei maksa küünitseda. Isiklik kogemus kaalub üles teadusliku kogemuse. Mis omal nahal järele proovitud...

Toidulisand ei ravi, vaid toetab. Erinevalt rohtudest ei pea toidulisandite müümiseks ravimiametist luba küsima. Seetõttu on kõikvõimalike vitamiinide, proteiinipulbrite, kalaõlikapslite, päevakübara tinktuuride, tšaagaeliksiiride ja „supertoitude” valik tohutu ning rahajõed, mis selles valdkonnas voolavad, Amazonasest laiemad. Toidulisandite hinnad algavad tavaliselt paarikümnest eurost. Peab jõukas olema, et kogu seda jõudu ja tervist endale lubada.

Apteek, mida kunagi ka ladina köögiks nimetati, on päris kummaline, isegi vastuoluline asutus. Ühelt poolt meditsiinisüsteemi osa (altruistlik) ja samas äriettevõte (omakasupüüdlik). Ammusest ajast peale on ladina köögi meisterkokad püüdnud kokku segada sihukesi mikstuure, mis hädalist parajalt aitaks, aga mitte nii palju, et haigus täiesti välja saaks ravitud. Tervenenud patsient on apteegi jaoks kaduma läinud klient. Apteekrite õnneks jätkub maailmas haigusi igaühele ja tuleb veel juurdegi.

Inimene peaks oma keha ise kõige paremini tundma ja sellele vastavalt (toidulisanditeta) menüü kokku panema. Peaks muidugi, aga tegelikult ei tea ju keegi meist, milliseid aineid me organism normaalseks toimimiseks vajab. Isegi põhjalikud vereanalüüsid ei aita alati õiget suunda leida. Me oleme kõndivad keemialaborid, kus ööpäevaringselt toimuvad erinevad reaktsioonid ja protsessid. Kui kuskil me sees miski põhjalikult nihu läheb, on tasakaalu raske tagasi saada.

Vanasti öeldi, et kolmel ametimehel ei saa leib kunagi otsa: arstil, apteekril ja hauakaevajal. Tänapäeval see ütlemine vist enam täiel määral ei kehtigi. Kui surnu tuhastatakse, võib tema urni ka keldris moosiriiulil hoida või tuha merelainetesse puistata. Apteeki pole ka vaja minna, kui naabrinaine müüb soodushinnaga MMS-i või kanepit. Ja arstid? Milleks neid vaja on? Kui häda käes, tuleb appi doktor Google.

Aga mis siis kurguvalu vastu kõige paremini aitab? Ikka küüslauk ja Jägermeister, usu mind!

Samal teemal:

Kuidas turustada imerohtu?

Suur eesti keele seletav sõnaraamat

Täieneb jooksvalt (vahel ka seisvalt)

Koostanud: Johannes Voldemar Tatraveski

A

Aabits – tatipiibel

Abielu – seksitapp

Abielunaine – seksitapja

Abielumees – seksitapuohver

Abielusõrmus – seksitapurõngas

B

Banaan – ahvileib

Bensiin – lollidiisel

C

Casanova – elektrijänes

Carmolis – mungapiss

D

Deodorant – pussupulk

Diisliauto – tossupann

E

Eesti – konnatiik

Eestlane – tiigikonn

F

Fanta – natsilimps

Fuck’i-sõrm – teletorn

G

Grillahi – vorstipõrgu

Grillvorst – vanakurat

H

Hapukapsas – gaasimaardla

Hapukurk – pohmastopp

Hapupiim – vissirops

I

Inimene – pärdik

Inimkond – pärdikukari

Instagram – ibakonto

J

Jockstrap – munakorv

Joodik – viinapump

Jooksja (sprinter, meessoost) – munakloppija

Jooksja (sprinter, naissoost) – piimaloksutaja

Jooksja (maratoonar, meessoost) – omletipann

Jooksja (maratoonar, naissoost) – või-masin

Jõulud (mustad) – jõuluvananaistesuvi

Jõulud (valged) – lumelabidapüha

K

Kanala – kukehaarem

Kilukonserv – vennashaud

Kondoom – viinerikile

Kulturist – lihapada

Kõrts – bensujaam

L

Lollpea (vaene) – frikadell

Lollpea (rikas) – pelmeen

Lõbumaja – lihaturg

Lõbulind – öökull

M

Mees – vorstilohistaja

Meesprostituut – vorstirent

N

Naine – mutt

Naissuguelund – mutiauk

Narkootikum – laks

Narkokoer – laksukutsa

Narkotest – laksukontroll

Näokreem – molumääre

O

Oktoober – puskarikuu

Orgasm – lõpp-peatus

P

Paksuke – rändrahn

Patarei – särtsujunn

Peaminister – ülemluiskaja

Peenis (lühike) – makaron

Peenis (pikk) – tankitoru

Peenis (väga pikk) – vabrikukorsten

Pesumasin – kaltsuloputaja

Pulmakleit – hullusärk

R

Raadio – plärapurk

Riigikogu – pätiurg

Rinnahoidja – tissipuur

S

Saun – vorstinäitus

Saunalava – vorstilett

Sealiha – notsulaip

Sigala – notsutürm

Siider – eidevurts

T

Telefon – mölaklots

Tossud – juustuburgerid

Trompet – tatitorbik

U

Uisk – jäälõhkuja

Ujumispüksid – juveeliseif

V

Vanapoiss – pulgahoidja

Vanatüdruk – neitsinahavedaja

Viinapits – napsupang

Õ

Õlu – mägrakusi

Õllekruus – mägrakusepott

Õllepruulija – mägrakusetaja

Õllesaal – mägrapeldik

Ä

Äi – eidetaat

Ämm – põrguvürstinna

Ö

Ööklubi – wismar

Öökull – lõbulind

Ü

Ülikond – gorillanahk

Üürnik – prussakas

Eesti vajab häid trolle

Kumb maitseb paremini: Nutella või Onu Bella?

Mõnevõrra üllatuslikult tõi Draamateater sel suvel lavale loo Onu Bellast. Üllatav polegi, kellest tükk tehti, vaid kus see tehti. Draamateater on omandanud ju konservatiivse etendusasutuse imidži, vastuolulistest teemadest käivad nad üldjuhul kaarega mööda. Aga ehk polnudki Bellas midagi vastuolulist. Tema lorilaulud liitsid rahvast üheksakümnendate algul samamoodi nagu Mattiiseni isamaalised laulud vaid mõned aastad varem.

Onu Bella on üks esimesi artiste, keda ma oma lapsepõlvest üldse mäletan. Olin siis nelja- või viieaastane, kui ta mu teadvusse jõudis. Umbes samast ajast mäletan ka pereansamblit Sõnajalad. Onu Bella ja Sõnajalad – äärmuslikemaid vastandeid annab otsida. Aga selline see punaokupatsioonist toibuv Eesti oli. Hull aeg täis hulle inimesi. Ühed pidasid Onu Bellat labaseks rõvetsejaks, teised aga pesuehtsaks geeniuseks. Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, paistab õigus olevat viimastel. Sõnajalgadest näitemänge ei tehta, Bellast küll. Draamateatri tükk ainult kinnitab Bella kui kordumatu kultuuriikooni staatust.

Eriti hästi mäletan lapsepõlvest kaht Bella laulu: „Koolis on vahva” ja „Seksikas poiss”. Neid kedrati raadios päris jõudsalt. Väikse tatina ei teadnud ma muidugi, mida „seksikas” tähendab, aga arvasin, et küllap see midagi tähtsat on. Onu Bella suurim hitt „Ma võtsin viina”, mille esmaettekanne toimus legendaarse Öötelevisiooni eetris, peaks kuuluma lausa kohustusliku palana kõigi laulupidude repertuaari (Mart Juur tegi vist sellise ettepaneku). Kõlab nagu pühaduseteotus? Sugugi mitte. „Ma võtsin viina” puudutab eestluse põhialuseid hoopis sügavamalt kui nii mõnigi surmtõsine kantaat, mis spetsiaalselt laulupidudeks kirjutatakse ja mis kohe pärast peotule kustumist unustatakse.

Onu Bella sai hakkama vähemalt kahe vägiteoga. Esiteks legaliseeris ta viisipidamatuse ja teiseks tõi moodi meeste stringid. Ehkki jah, praeguste Eesti meesartistide jalas pole stringe eriti näha olnud. Aga mine tea, võib-olla Taukar kannab neid. Salaja. Bassi varjus.

Üheksakümnendate kaoses polnud kellelgi lihtne orienteeruda. Rahvas ärkas okupatsioonist nagu üldnarkoosist ega saanud päris hästi aru, kes ta on, kus ta on, mis on õige ja mis vale. Just sellisel ajal oligi tarvis tolasid, narre, pajatseid – nimetagem neid, kuidas tahes. Trollid, jah, ütleme trollid. Onu Bella oli üks hea troll, kes kõverpeegleid sinna-tänna tassides seadis küsimärgi alla ei midagi vähemat kui tegelikkuse mõttekuse.

Tema loomingut võib võtta kui popmuusika paroodiat, vabastavat naljatamist, aga teades, et tegemist oli väga intelligentse mehega, siis püüdis ta rahvast ka omal moel harida ja valgustada. Ärgitas raamidest välja murdma, teisiti mõtlema ja käituma. Paraku kiputakse endiselt liiga sageli arvama, et kui teeb teisiti, siis teeb valesti.

Seda tänuväärset trollitööd, millega Onu Bella sai hakkama muusikas, tegid kuningriiklased poliitikas. Kuningriiklasi on peetud pullivendadeks, kes riigikogus ainult lollitasid, kuid naasugune hinnang on ülekohtune. Kuningriiklaste fraktsiooni kuulusid peamiselt ajakirjanikud ja humoristid, kes „Pikri” aegadest kogutud kapitaliga Toompeale purjetasid ja seal korda looma asusid. Praegused ekrelased on kurjad trollid, kelle roosa unistus on iseseisev ja -mõtlev riik hävitada. Kuningriiklased olid seevastu head trollid, sest nad paljastasid poliitilisi idiootsusi, naeruvääristasid suurte isamaalaste tühje lubadusi ja osutasid demokraatliku riigi ülesehitamisel paratamatult tekkivatele vigadele.

Üksainus näide. Kummaline küll, aga miskipärast leidsid mõned kirikuusku saadikud, et riigikogu istungitele peaks alati eelnema palvetund. Kuningriiklased tegid vastukäigu ja kõmistasid loitsu lausudes šamaanitrummi. Tänu sellele tulid ka riigikogulased mõistusele ja palvetunnid jäeti ära. Tol kaugel aal võtsid rahvasaadikud veel õppust.

Lollitamine on lolluste paljastamiseks tõhus meetod. Heal trollil peab olema piisavalt nutti ja silmaringi, ilma nendeta lollused sihile ei jõua. Praegugi kõigume kaose serval, maailmas näib valitsevat korralagedus. Just sellisel ajal on nõudlus heade trollide järele pakiline. Hädasti on tarvis ka õpetajaid, politseinikke, päästjaid, õdesid, bussijuhte ja keevitajaid. Aga kõige suurem tööjõupuudus valitseb trollide sektoris.

Vanad trollid on pensionil või surnuaias, noori eriti peale ei tule. Jajah, püstijalakoomikuid või igat masti mõminaräppareid võib ju aeg-ajalt trollimas näha, kuid neist ei piisa. Rahva vaimse tervise huvides tuleb välja kuulutada konkurss uute trollide leidmiseks. Eesti otsib supertrolli, kel oleks suus vähemalt kolmkümmend kaks naljahammast.

Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.

Kuhu kadus põdrasammal?

Rahvas teab, mida rahvas räägib

Ühes naiste kollektiivis tulid kohvipausi ajal jutuks hüatsindid. Keegi oli saanud kingiks poti nende kenade kevadlilledega ja küsis nõu, kuidas neid õigesti hooldada. Vanem kolleeg, kes oli tuntud oma lopsaka suuvärgi poolest, juhtus arutelu pealt kuulma ning hõikas üle kontori: "Mis hüatsindist te räägite? Öelge ikka nii, nagu vanad eestlased: munnilill!"

Vanarahva keeles leidus tõepoolest pea igale taimeliigile mitu nime. Vahel isegi rohkem kui mitu. Botaanik ja looduskaitsja Gustav Vilbaste kogus kokku 1188 taimeliigi rahvapärased nimekujud ja esitas need raamatus "Eesti taimenimetused" (1993). Enam kui 700-leheküljelises teoses leidub peaaegu 18 000 nimetust. See tähendab, et ühe liigi kohta tuleb keskmiselt viisteist erinevat nime. Keeleline küllus ja värvikirevus, mille erinevad Eesti piirkonnad oma traditsioonide ja tavadega loovad, väärib kahtlemata tähelepanu, hoolt ja väärtustamist.

Sellelt pildilt põdrasammalt ei leia.
Pixabay

Jääb silma, et tohutul hulgal taimi on nimetatud loomade ja lindude järgi: varsakabi, karukell, hundinui, kassisaba, koerapöörirohi, härjasilm, seanupp, hiirehernes, konnaosi, põdrakanep, ussilakk, jänesekapsas, käoking, kukekannus, varesejalg, harakputk, kurekell jt. Tõeline rahvapoeesia.

Otse loomulikult hinnati kõrgelt ravimtaimi. Vanemad ravimtaimede nimed olid lihtsad ja konkreetsed: silmarohi, kopsurohi, luurohi, rabanduserohi jt. Kortslehele ja raudrohule on rahvas andnud teadaolevalt lausa sadakond erinevat nime. Kortsleht võib olla ka krookleht, pisaralill, üheksaväeline, pasarohi, kasterohi või luutõverohi. Raudrohu kohta saab öelda ka köharohi, verihein, kadakalill, kärnalill ja koeraköömen.

Kui kohtad metsaservas neitsilille, tahlapuud, orjavitsa või haukaküüst, siis tea, et need kõik on kibuvitsad. Emasterohtu, piimaheina ja lehmanisa oled näinud? Või peaks ütlema: naistepuna, võilille ja põldosja?

Köha vastu kasvatavad metsad ja niidud hulga rohtusid. Ole ainult tark, tunne ära ja nopi. Üks tõhusamaid looduslikke köhapeletajaid on kahtlemata põdrasammal. Tuntud ka kui kopsusammal ja palukorbik. Ometi ei leia tänapäeval põdrasammalt ühestki apteegist, selle asemel pakutakse islandi käokõrva. Jah, tegemist on sama samblaga (õigemini samblikuga), kuid rahvapärane nimetus tundub ikka armsam ja suupärasem. Pealegi ei leidu islandi käokõrva üksnes Islandil, vaid pea kogu maailma metsavööndis. Vaevalt et vanad eestlased kaugel põhjas asuvast viikingite saarest üldse midagi teadsid.

Taimede rahvapärased nimetused võivad vahel segadust tekitada, sest üht ja sama nimetust võidi erinevais paigus kasutada erinevate taimeliikide kohta. Näiteks sinililleks on mõnel pool hüütud ka rukkilille. Sellegipoolest võiks taimede ametlike või nii-öelda teaduslike nimetuste asemel julgemalt kasutada ka rahvapäraseid vorme, kasvõi jutu ilmestamiseks.

Eesti keel on väga rikas, ei tasu seda rikkust häbeneda. Jätame islandi käole kõrvad pähe ja joome gripi või koroona leevenduseks ikka põdrasamblateed. Või koeraköömnejooki.

Muide, maikuus on salumetsad täis väikseid valgeid külmaperseid.

Vabandust – ülaseid.

Iga laulupidu on tragöödia

Püha maad rüvetatakse ikka edasi

Laulupeod muudavad mind alati kurvaks. Tänavune noorte laulupidu, mis paduvihma kätte jäi, murdis südame päris pooleks. Õudselt kahju oli vaadata väikseid lapsi, kes läbimärgadena ometi rõõmsalt laulda püüdsid. Aga ei vihmavalangud ega kõrvetav päike tee hingele eriti liiga. Ilmataat on tujukas, ent õiglane: ta kohtleb võrdselt nii noort kui vana, pühakut ja patust. Kurvaks teeb hoopis räige kontrast pidu- ja argipäeva vahel.

Kui tuhanded inimesed vihma trotsides eestimeelseid laule laulavad, peaks see olema kinnitus meie kõigutamatust ühtsusest. Peotuli kustub aga kiirelt ja kuri argipäev tungib jälle aknast sisse. Need, kes eile üheskoos laulsid, lõikavad täna üksteisel kõrid läbi. Aastate jooksul on presidendid kutsunud rahvast üles kokku hoidma, Eestit korda tegema ja õmblusteta ühiskonda looma. Ehk siis: söögem saia, söögem liha, jätkem jonn ja jätkem viha. Paraku kukuvad presidendi kõnepuldist pillatud mõtted viljatule betoonile. Pidupäeva kõnesid ja laule ei võeta argipäeva kaasa.

Ega kogu aeg saagi pidu ja pillerkaar olla. Normaalne inimene tahab aeg-ajalt pidutseda, sest tavaelu tähendab tööd, vaeva, raskusi, kibedust ja koledust. Normaalne inimene peaks olema ka parajalt üllas ja teistega, eriti oma hõimlastega arvestama. Eesti on ju meie ühine vara, meie hindamatu kalliskivi. Tegelikkuses aga... Ei taha seda lauset lõpetadagi. Piisab vaid, kui heita korraks pilk sellele, mis toimub riigikogus.

Noorte laulupeod sisendavad küll usku ja lootust, et järeltulevad põlved on ehk mõistlikumad. Kõige toredam on jälgida pisimate lauljate ettekandeid, sest mudilane pole veel ära õppinud, kuidas olla õige silmakirjateener. Aga küll ta selle ära õpib, ega muidu suureks kasva. Noortel on ideaalid, vanadel kogemused. Ja kogemus ütleb, et ideaalid ei maksa midagi.

*

Tänavune noortepeo teema "Püha on maa" pole muud kui soe õhk. Aga paatos ongi selline. Kui suur õhupall sooja õhku täis pumbata, kerkib see kõrgele, tõuseb paatose ja ilukõnede toel halli Eestimaa taevasse. Sealt avaneb panoraamne vaade meie väikesele kirjule rahvakillule. Tänu paatosele näeme rohkem ja mõistame iseend paremini.

Püha maad, millel see kirjumirju rahvas askeldab, rüvetatakse ja reostatakse endistviisi. Võib ju laulda: "Las jääda ükski mets", aga kes seda kuulab? Hiied küntakse üles, silmalätted aetakse kinni, ristipuud võetakse mootorsae kräunumise saatel maha. Nii lihtsalt pühadus kaobki.

Palju seda püha eestlase hinges üldse leidub? Pühalikkus seondub paljudele vist eeskätt harduse ja alandlikkusega, ehkki pühaduse kogemine võib olla teinekord suisa häbitult joovastav. Püha põllumaad saab harida ka naerusuiselt, mitte tingimata hambad ristis ja higileem otsa ees.

Meie hümnil on pealkirjaks "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ometi lauldakse seda enamasti surnumatja hääle ja näoga. Ei paista see tohutu õnn ja rõõm kusagilt välja. Isegi noortepeol rahvast vaimustanud "Mu rõõm on lõputu" kõlab viisi poolest nagu leinamarss. Nojah, eestlane ei tohi ju tundeid välja näidata... Eesti hümn peaks olema hoopis Lady Gaga "Poker Face".

Samal teemal:

Minu arm ei parane

Kes tahab maasikaid korjata?

Eesti marjad otse Poolast!

Esimesed maasikad on valmis. Paljudel puhmadel valendavad veel ilusad lihtsad õied, mis imeväärse kiirusega punasteks marjadeks paisuvad. Tõsi küll, taimeteadlased ütlevad, et maasikatel polegi marju, on hoopis viljad. Maasikas on korraga rüüs- ja koguvili. Sisaldab rohkelt C-vitamiini ja rauda. Kasvatatakse kõikjal parasvöötmes. Euroopa riikidest on suurimad maasikakasvatajad Hispaania ja Poola.

Kui turuletil kenadele punapõsksetele maasikatele peale vaadata, tahaks uskuda, et tegemist on tõesti Eesti omadega. Paraku tegutseb magusas maasikaäris endiselt sulisid. Nalja tahad kuulda? Araabia numbrid on pärit Indiast, ameerika mäed Venemaalt ja eesti maasikas Poolast.

Pixabay

Kes ei armastaks maasikaid? No neid ikka on, allergikud näiteks. Maasikas, va saadan, kipub olema üks kõige allergeensemaid marju maailmas. Aga üldiselt seostub maasikas ikka millegi heaga. Ilm on nagu maasikas, öeldakse kenal selgel suvepäeval. Meenub, et Toomas Hendrik Ilves võrdles ühes presidendina peetud aastapäevakõnes Eestit metsmaasikaga. Väike, armas ja visa – see kehtib nii maasika kui ka meie riigi kohta.

Maasikas võib olla vahel päris piinlik – eriti kaela peal. Ennemuiste kasutasid neiud aga huulte toonimiseks just toorest maasikamoosi. Need musid pidid küll hästi maitsema! Metsmaasikad lükiti sageli heinakõrre otsa, teinekord kanti neid isegi kaelas. Milleks pärlid, kui kalleid ehteid võib otse metsa alt noppida.

Jah, metsas veel maasikaid leidub, kui ainult tead, kust otsida. Aga kultuurmaasikate kasvatus kiratseb. Kasvatajad nurisevad, et keegi ei taha enam korjama tulla. Igatahes mitte eestlased. Maasikapõldudel vihuvad peamiselt ukrainlased, moldaavlased ja usbekid. Vaat, kuidas ajalugu teeb uperpalle: üheksakümnendatel käisid eestlased Soomes maasikal, nüüd käivad ukrainlased Eestis. Maasikapõld ei valeta, me oleme rikkaks riigiks saanud.

Eks maasikakorjamine ole raske töö. Makstakse vähe. Paras orjatöö, ühesõnaga. Paneb imestama, miks on marjakasvatuses endiselt nii suur osa inimtööjõul. Meil on olemas tehisaru, igasugu jutu- ja pakirobotid, ka isesõitvad autod on juba käega katsutav tulevik, kuid maasikaid korjatakse ikka nii nagu mõisaajal. Ainult kupja piits ei plaksu. Kas tõesti pole veel leiutatud täisautomaatset marjakorjamiskombaini?

Keegi peab need marjad ikka ära korjama. Tahaks ju libistada maasikamoosi pühapäevahommikusele pannkoogile. Kui inimesed ei korja, eks tuleb siis musträstad appi paluda. Neilegi maitsevad maasikad.

Lesed lendavad taeva all

Kuidas päästa maailm? Kogu võim tuleb anda naistele!

Rahuajal leiutatakse kodumasinaid – ikka selleks, et oleks vähem vaeva. Sõjaajal leiutatakse tapamasinaid – ikka selleks, et oleks rohkem laipu. Sõjakaarikud ilmusid lahinguväljale üle 4000 aasta tagasi Mesopotaamias. Keskaja lõpul hakkasid paukuma tulirelvad. Tankid on surma külvanud alates Esimesest maailmasõjast. Vietnami sõda on nimetatud ka helikopterite sõjaks, ehkki ameeriklastele need võitu ei toonud. Ukrainas käib esimene droonide sõda.

Pixabay

„Droon” on tuletatud inglise sõnast drone, mis tähendab isamesilast. Eesti keeles nimetatakse isamesilasi õieti leskedeks. Seega – kas praegu käib hoopis leskede sõda? Aga mesilaslesed ei ole üldse sõjakad, neil pole mürki ega nõelagi. Lesed arenevad viljastamata munadest ja nende ainus eesmärk on tagada mesilaspere järelkasv. Pärast suguakti nad surevad.

Kogu töö teevad ära emased. Ka taru valitseja on emane, kes on füüsiliselt teistest mesilindudest suurem. Kui võtta arvesse, et mesilased sumisesid siin planeedil juba sauruste ajal, üle saja miljoni aasta tagasi, on nad oma evolutsioonilises arengus inimkonnast kõvasti ees. Algsed mesilased olid lihasööjad, putukariigi kiskjad. Nad elasid üle Maaga kokku põrganud asteroidi, jääaja ning teised kataklüsmid. Pikapeale said neist rahu armastavad olendid ja kogu maailma aednikud, kes võtsid enda hooleks tolmeldada kõikvõimalikke taimi.

Mesilane on peaaegu ainus putukas, kes lasi end inimesel kodustada. Kõne alla tulevad veel siidiussid, kes on õigupoolest liblikad. Inimene õppis tundma mesilase peent kokakunsti, salajase retsepti järgi valmistatud jumalikku rooga, mett. Aga mine tea, võib-olla kodustas kaval mesilane hoopis inimese. Määris talle mett moka peale.

Inimesel on mesilaselt küllaga õppida: töökust, hoolsust ja täpsust. Ka seda, kuidas üles ehitada ideaalne ühiskond, mis kestaks muutumatult miljoneid aastaid. Siin pole mingit suurt ja keerukat nippi. Kogu võim tuleb anda naistele, nemad teavad, kuidas pere ja riigi eest kõige paremini hoolitseda. Mehed sigitagu lapsi ja kaunistagu sohvat. Las naised tegutsevad. Mehed on inimkonna tuksi keeranud, nende võim pole end õigustanud. Nüüd peavad naised korra majja lööma, puhastama kärjed ja tolmeldama tuhandeid ahtraid õisi, et need viimaks vilja kannaks.