31. jaanuar 2016

Metsik tee teadmisteni

Pimedusse mattunud minevik on põnev. Kui tulevik jääb alati tumedaks, siis mineviku peale on võimalik vähehaaval valgust tilgutada. Kerge see pole. ETV2-s jooksev seikluslik saatesari „Kadunud tsivilisatsiooni jälgedel“ näitabki, millist roppu vaeva tuleb arheoloogidel näha, et tungida ajaloo tihedate varjude sisse.

Eestlane Rait Kütt ja tema mehhiklasest kolleeg Lisseth Fuentes ajavad muistsete maiade jälgi. Selleks sukelduvad nad kitsastesse karstikoobastesse (mis juba ekraanilt vaadates tekitavad klaustrofoobiat) ja müttavad kõiksugu vaenulikest elukatest kubisevates džunglirägastikes. Ega me maiadest palju teagi ja vahest on faktide nappus ka üks põhjusi, miks maiade kuulus kalender 2012. aastal viimsepäeva paanika esile kutsus. Puuduvate faktide asemele asub fantaasia, millest omakorda jääb vaid lühike samm ogaruseni. Seetõttu on Mehhikos eestlase osalusel toimuvad teaduslikud ekspeditsioonid tänuväärselt vajalikud.

Kõrvutades maiade tsivilisatsiooni teiste, suuremal määral tuntud kõrgkultuuridega, hakkavad silma mõnedki vastuolud. Maiad tundsid nulli, aga mitte ratast. Neil oli keerukas kalender, kuid metallesemeid ei kasutatud. Maiade jaoks oli matemaatika lausa rituaalse tähendusega, ent seejuures ohverdati massiliselt inimesi. Siit ka küsimus: olid maiad geeniused või barbarid?

Teadlaste asi ei ole säärastele küsimustele vastata, teadlased koguvad fakte ja analüüsivad neid. Üksainus savipott, mis kusagilt veega täidetud koopast üles tuuakse, võib teadlase rõõmust kekslema panna. Aga Rait ja Lisseth leiavad selliseid potte virnade viisi! Ja milline tragöödia see on, kui üks müstiline potike kildudeks puruneb… 

Edasi rühitakse Yucatani poolsaare siseosas asuvasse džunglisse, kuhu on peitunud määramatu hulk maiade arhitektuurset pärandit. Õnnetuseks varitsevad seal ka maiade pühad loomad jaaguarid, mürgiastlaga skorpionid, vampiirlikud moskiitod ja veel mingid häbematud mutukad, kellest üks otsustab pugeda võttegrupi liikme kõrva sisse. Karta on, et hädad sellega ei lõpe…

Kummalisel kombel toimuvad ekspeditsioonid poolsalaja. Ennekõike isehakanud aardeotsijate ja turistide eemalehoidmiseks. Lisaks tuleb uurijatel pidada tuliseid sõnalahinguid maaomanikega, kes ei taha oma valdustes ühtki Indiana Jonesi näha. (Dr Jonesil läks muidugi kehvemini – tema pidi muuhulgas natside ja kommunistidega rinda pistma.) Aga tee teadmisteni pole kunagi sametvaibaga kaetud.

Sarjast võib jääda mulje, nagu toimetaks kaks arheoloogi ja nende tugimeeskond Yucatani metsades üksipäini. Tegelikkuses on muistsete mesoameerika rahvaste uurimisega ametis rohkelt inimesi kogu maailmast. Peale maiade pakuvad neile huvi ka asteegid, huaasteegid, olmeegid, tolteegid ja kes kõik veel. Omaette ooper on aga uuringuteks kuluv raha ja seda Mehhiko valitsus nähtavasti kuigi heldelt ei jaga. Saatesarjast selgub, et suur osa ekspeditsioonidel pruugitavast varustusest (s.h. uhke džunglimaastur) on muretsetud Raidi isikliku rahakoti toel. Aga mees ei kurda. Näha on, et Mehhiko võpsikutes ja koobastes kolamine pakub talle küllaga rahuldust. Need, kes maiade jälgi ajavad, peavadki olema suure adrenaliinivajadusega seiklejad.

Õigupoolest ei tohiks maiadest minevikuvormis kõnelda, sest see rahvas pole sugugi välja surnud. (Kui täpne olla, tuleks kõnelda maia rahvastest, kuna pole tõestatud, et tegemist oleks olnud ühe kindla rahvusega, samuti pole teada, kas maiadel oli kunagi ühtne riik.) Praegusaja maiadele otsa vaadates ei tahaks siiski uskuda, et tegemist on tollesamuse tsivilisatsiooni rajanud rahvaste järeltulijatega. Kuid ega keskmise eesti mehe palgel heiastu ka kohe Sakala Lembitu. Ajalooveskid mürisevad omasoodu ning jahvatavad isegi võimsaid tsivilisatsioone peeneks aganapuruks. Minevikku tungitakse aga ikka lootuses, et eelkäijatelt on midagi õppida.

10. jaanuar 2016

Jõud tärkab, õitseb ja haljendab

Üks asi tuleb kohe selgeks teha. „Tähesõjad“ ei ole filmiseeria. „Tähesõjad“ on religioon. Neile, kes pole usklikud, on võimatu paari lausega selgeks teha, kes on jedi-rüütlid, mida teevad sithid ja kuidas toimib Jõud. Rääkimata sellest, miks „Tähesõdade“ esimene film kannab järjekorranumbrit IV ja neljas film on hoopis I osa. Õnneks nihutab uusim „Tähesõdade“ peatükk numeratsiooni õigetele rööbastele ja seitsmes film on tõepoolest ka seitsmes osa.

„Jõud tärkab“ on fännide seas tekitanud vastakaid arvamusi. Ühest küljest väärib kiitust asjaolu, et „Tähesõjad“ pöördus tagasi juurte juurde. Rohkelt praktilisi efekte, realistlikke mõõgavõitlusi ja tõelisi loodusvaateid. Digitrikkidega liialdamine, ebaloogiline käsikiri ja kohmakas lavastus muutsid 1999–2005 valminud eeltriloogia multifilmilikuks absurdiks. Fännid pidasid seda loomulikult pühaduseteotuseks.

Uuele filmile heidetakse aga ette ülemäärast ettevaatlikkust. „Jõud tärkab“ mõjub kohati nagu kõige esimese „Tähesõdade“ filmi ümberjutustus. Kriitika on põhjendatud, ent „Jõud tärkab“ lisab kosmilisele eeposele ka üht-teist uut ja lausa pöördelist. Esmakordselt viibutab ekraanil valgusmõõka naissoost rüütel – Rey. Ehkki ka printsess Leia ihus on Jõud olemas, pole ta seda miskipärast kunagi kasutanud ja vaevalt ta seda nüüdki, vana kindralina, enam teeb. Hämara minevikuga Rey lugu tõotab seevastu palju.

Teine uuenduslik samm „Tähesõdade“ universumis seostub Finniga – varem pole kurjuse jõudude jalaväelasi nii inimlikust küljest kujutatud ning fakt, et üks lihtsõdur poolt vahetab, tõestab ilmekalt, et isegi väljaspool Linnuteed ei ole valguse ja pimeduse vahekord lõplikult paigas.

Valguse ja pimeduse piiril kõigub ka uus paha poiss – Kylo Ren. Näib küll, et poisu on oma vanaisa, hirmsa Darth Vaderi, hädine koopia. Ent film annab mõista, et kurjus alles kogub jõudu. Kui Esimene Ordu (mis meenutab meie planeedil märatsevaid terroriorganisatsioone) suutis väheste ressurssidega valmis meisterdada legendaarsest Surmatähest mitu korda võimsama superrelva, mida nad siis veel järgmiseks võivad ette võtta? Isiklikuks kättemaksuks on põhjust ka Kylo Renil – sai ta ju filmi lõpul tüdrukult tappa. Arvata võib, et Kylo ja Rey kohtuvad duellil veel ja veel.

„Jõud tärkab“ tõi vana põlvkonna tähesõdalased kokku selleks, et nad saaksid anda teatepulga uuele generatsioonile. Uljaspäise kosmosekauboi Han Solo rolli võtab üle meisterlendur Poe, Leia ja Luke’i funktsioonid kantakse üle Reyle, nurjatut Keisrit asendab salapärane Ülemjuhataja ning muldvana guru Yoda asemele astub Maz Kanata – Jõudu selle naisolevuse soontes kahjuks pole, kuid terava mõistuse ja hea südame leiab tema juurest küll. Esialgu jääb selgusetuks vaid Finni roll. Ei teagi, kuhu tema tegelasliin võib kulgeda – ja seda põnevam.

*
Kui George Lucas 1977. aastal „Tähesõjad“ ekraanile tõi, põhjendas ta filmi sündi muuhulgas nõnda: „Tahtsin teha filmi, kus tegutseks positiivsed kangelased, kelle seiklustele kaasa elada ja keda eeskujuks seada.“ Sellega on kõik öeldud. Kangelasi ja muinasjutte vajatakse alati. Eriti praegusel segasel ajal, kui üks kriis ajab teist taga ning kurjus valgub üle maailma.

Mida õpetab „Tähesõdade“ seitsmes osa? Jõul on kaks poolt – hele ja tume. Kui kurjus saab väge juurde, tärkab Jõud ka headuse poolel. Uued ja südikad sangarid ilmuvad välja sealt, kust neid ei oodata. „Tähesõjad“ pakuvad lisaks vaatemängule ka tükikese lootust. Kulub ära!

P.S.
„Jõud tärkab“ rõõmustab vaatajat veenvate ja emotsionaalsete näitlejatöödega, milliseid saaga varasemates osades polegi nähtud. Filmi lõpustseen, kus Rey ja Luke kõrgel kaljunukil esmakordselt kohtuvad, on tõenäoliselt üks ilusamaid finaale „Tähesõdade“ seerias.

4. jaanuar 2016

Müüride ajastu

Möödunud aasta lõpul rõkkas pool Eestimaad, kui näosaate täht Juss Haasma täie mõnuga Raul Sepperit jäljendas. Ilmutus seitsmekümnendatest mõjus korraga ägeda ja absurdsena. Unustatud diskopalast „Sein on ees“ sai silmapilkselt hitt. Youtube’ist võib leida terve posu klippe noorukitest, kes kooli jõulupeol Sepperit/Haasmad järele teevad. Ikka silmatorkavad vuntsid ees ja punased püksid jalas. Nalja kui palju!

Aga võib-olla ei peitu nali üksnes vuntsides, pükstes ja puusanõksudes. Võib-olla on tegu naljaga, mille taga kummitavad alateadvuslikud pained. Väljend „sein on ees“ sobiks kogu 2015. aasta motoks. Euroopasse kerkivad tarad, mis peaks rahvasterännet pidurdama. Eesti idapiirile plaanitakse samal ajal kõrgtehnoloogilist seina. Rahuajal ei kerki müürid ega barrikaadid, need rajatised tulevad mängu rahututel aegadel. Uus müüride ajastu on alanud.

Kes ei teaks suurt Hiina müüri, mida asuti laduma juba enam kui paartuhat aastat tagasi. Keskne kuningriik – nii muistsed hiinlased oma maad nimetasid – oli põhja poolt avatud vaenulikele rändhõimudele. Polnud teist lahendust – sein ette! Kui mongolid Hiina valdusi ohustama hakkasid, lasid Mingi dünastia valitsejad ehitada veelgi võimsama ja enneolematult pika kivimüüri, mille säilinud osadel võib praegugi jalutada. Ka Rooma keiser Hadrianus käskis tohutuks paisunud impeeriumi piirialasid müüridega kindlustada. Praeguse Inglismaa ja Šotimaa piirile rajati barbarite eemalehoidmiseks kõrge vall, mida tuntakse tänini Hadrianuse nime järgi.

Ometi pole müür üksnes positiivset tähendust kandev mõiste. Müür seondub ka vangistuse, eraldatuse ja rõhumisega. Nimetatud tähendused peegelduvad vastu Berliini müürilt. Selle langemisest on vaevalt üks inimpõlv möödunud – ja nüüd on müürid jälle platsis. Unistus müürideta Euroopast pole määratud täitumisele. Isegi vabadus nõuab seinu. Nii on kindlam.

Paraku ei kõrvalda müürid ühtegi ohtu. Need vaid takistavad kõige soovimatu läbipääsu. Füüsiline tõke annab ühtlasi sümboolse signaali: siit edasi ei saa, hoidke heaga eemale. Oht aga jääb. Euroopa rahvastel on põhjust mures olla. Sealhulgas eestlastel. Kas meie müürid – paiknegu need maastikul või meeltes – ikka peavad vastu? Ürgne ohutunne ei kao ega tohigi kaduda. Isegi mitte siis, kui müürid on kõrged ja tugevad. Trooja ei langenud tormijooksuga. Vaenlased pääsesid müüride vahele hiiglasliku puuhobuse kõhus. Ei maksa siis imestada, miks nõnda paljud eestlased võõraid umbusklikult piidlevad.

Aga müüride püstitamise hoos ei tohi unustada ka templite ehitamist. Kui pole õitsvat vaimuelu ja tugevat kultuurkihti, mille kaitseks siis üldse müüre ehitada?