Õnnetusi juhtub ja kuritöid tehakse, nende vastu pole keegi piisavalt kindlustatud. Niisamuti ei ole midagi parata, kui järelejäänud vereloik, suitsevad ahervaremed või plekirisuks sõidetud auto igast võimalikust küljest pildistatuna veel samal päeval mõnda uudisteportaali kõigile vaatamiseks välja pannakse. Nõustun artikliga Eesti Ekspressi veebiküljel (07.07.2010), milles Fagira D. Morti taunib õnnetusjuhtumite kajastamisega kaasnevaid pildigaleriisid ja videosid. Samas tormavad paljud nendeni juhatavate linkide peal ikkagi klikkima ja kas kedagi saab selle eest hukka mõista? Uudishimu pole patt, ehkki teatud juhtudel võib see tõesti põhjendamatu olla.
Surm on erutav. Inimesed on sajandeid kogunenud hukkamisplatsidele ja tsirkuseareeni äärde, et näha, kuidas timukad või kiskjad süüdimõistetu hingeküünla kustutavad. Ühest küljest tekitab häving hirmu, teisalt tahaks ikka piiluda, kuidas Vikatimees tööd teeb. On neid, keda turm elu väärtustama kehutab, nagu ka neid, kes kogemata nähtud ränka õnnetust ja inimohvreid enam iial silme eest pühkida ei suuda.
Kannatanutele ja nende omastele ei tohiks siiski lisapingeid sigitada, mistõttu arvan, et mustemaid sündmusi kaardistav pildi- ja videomaterjal jäägu õigusorganite arvutiekraanidele.
*
Esimene samm igavese elu poole on surra. (Chuck Palahniuk)
