23. detsember 2015

Hää väega kotus 20 aastat tagasi

Suur vanapaberihunnik kõledas kamorkas. Kõik need ajalehed, mille postimees aastate jooksul postkasti on toppinud, leiavad oma viimse puhkepaiga seal, nukras hunnikus. Hiljuti krahmasin sealt tubli sületäie ajalehti – tulehakatuseks. Ahju rändas neist kõige noorem, paari aasta eest trükivalgust näinud Maaleht. Aga vaat, mis veel näppu jäi! Antsla Linna Sõnumid. Välja antud laupäeval, 23. detsembril 1995.

Minus ärkas ajaloolane. Ei teadnud ma säärasest lehest varem midagi. Mis kahekümne aasta eest Antsla kandis õigupoolest toimus, millest inimesed mõtlesid, kuidas elu kulges? Leht on mõistagi pidurüüs ja meeleolu enamjaolt pühalik. Jõulud ju päris ukse ees. Linnavolikogu ja –valitsus soovivad kaaslinlastele jõulurahu ja head uut aastat. Antsla apteek soovib tugevat tervist. Meeldivaid kohtumisi uuel aastal soovib tarbijate ühistu.

Teisel leheküljel avaneb fotoreportaaž, millega antakse ülevaade mõningatest Antslas tegutsevatest ettevõtetest. Alles on neist praeguseks vaid üks – lillepood Vesiroos. Kaks mööblifirmat, õmblustsehh ja kohvik, mis 20 aasta eest fotosilma ette jäid, on ammu kaduvikku vajunud. Heidan pilgu tarbijate ühistu kaupluste lahtiolekuaegadele. Mööblikauplust enam pole, taara kokkuostu ja sööklat samuti mitte. Tarekese-nimeline kiosk on kolinud omaaegsesse keldripoodi ja saanud nimeks Tare, kauplus Edu tegutseb edasi A ja O-na. Hauka on endiselt Hauka, ehkki vahepeal on ta rikka kosilase leidnud ja kannab nüüd perekonnanime Konsum.

Mis veel? Tarbijate ühistu juhatuse liige mainib oma artiklis, et Antsla suurim üritus on Hauka laat. Paarikümne aastaga ei ole laat lahjemaks jäänud, vaid hoopis priskemaks paisunud ja – kahju küll – enamasti just selle kommertsliku labraka järgi Antslat mujal Eestis teataksegi.

Jõulumeeleolust hoolimata on ajalehe valdav toon võrdlemisi kurblik. Peaaegu masendav. Üheksakümne viiendaks aastaks olid rängad reformid Eesti põhjalikult läbi raputanud. Samal ajal käisid lõputud poliitilised kemplused maal, linnas ja Toompeal. Kui tulevik polnud just tume, siis udune kindlasti.

Mis kõige hirmsam – mitmed mõtted ja tõdemused, mis toonasesse ajalehte trükitud, kõlavad päevakajaliselt ka praegu. Sõna saab linnapea: „Et viimased aastad on kaasa toonud eelkõige raskusi ja lootusetusetunnet, siis eestlase tüüpiline käitumisviis on kujunenud selliseks, et ta põgeneb oma koju. Ta otsib sealt varju ja reageerib umbusuga isegi võimalusele, kui talle pakutakse head. [---] Vähendame lootusi, et keegi tuleb ja teeb meile kõik valmis.“ Väljavõte linnavolikogu esimehe artiklist: „Vähe on Antslas ka tootmist, äritegevust, ettevõtlikke inimesi, lapsi ja noori inimesi. [---] Kui Võrumaa on vabariigi ääremaa, siis Antsla on Võrumaa ääremaa. On seda juba ammu.“

Pensionär ja põline antslalane kirjutab: „Soovitaksin Riigikogul lõpetada laste liivakastimäng ja omavahel nääklemine, aeg on hakata ühiselt ajama Eesti asja nagu kord ja kohus.“ Sealsamas kõrval ütleb äsja Antslasse kolinud noor õpetaja: „Kurdetakse, et pole tegijaid-organiseerijaid. Paraku just needsamad nooremapoolsed kurtjad võtavad tihtipeale oma seitse asja ja kolivad mujale. Sinna, kus juba tegijad ootamas.“

Aga annab taevas elu, annab ka lootust. Mõned jõulusoovid kõlavad ajatuna. Kooli huvijuht ütleb näiteks nõnda: „Soovin, et kõik inimesed peaksid üksteisest lugu, suudaksid mõelda positiivselt ja olla sallivad.“ Linnakultuurimaja metoodik aga võtab oma jutu kokku järgmiselt: „Käes on jõuluaeg. Aeg leida rahu, külvata headust. Muuta pimedus valguseks, pisar naeruks, valu armastuseks.“

*
Selline oli täpselt 20 aastat tagasi ilmunud Antsla Linna Sõnumite esimene number. Ei tea ütelda, mitu numbrit veel välja anti. Fakt on see, et neli aastat hiljem, 1999, sai iseseisvast Antsla linnast lõplikult ajalugu. Linna ja valla ühinemisega lasti lendu vabariigi üks esimesi haldusreformi pääsukesi. Pudrumägesid pole kahekümne aastaga valda tekkinud, piimajõed on kuival, kuid elukene veereb ikka tasa ja targu edasi.

Tänavu sai Antsla vald endale ametliku tunnuslause: hää väega kotus. (Tõlge põhjaeestlastele: hea väega koht.) Eks neid häid ja väekaid kohti ole Eestimaal teisigi, tähtis on, et inimesed ise oma kodukanti väärtustaks ja leiaks sealt midagi, mille üle uhkust tunda. Hea väega täidavad iga koha just inimesed, sest nendeta poleks meil ühtegi küla, alevit ega valda. Järeldus: inimest tuleb hoida, üksteist märgata ja tublisid tegijaid hea sõnaga õnnistada.

Uue aasta soovi asemel oleks mul riigiisadele üks ettepanek: maainimene tuleb võtta looduskaitse alla. Eesti püsib just niikaua, kuni püsib maa ja inimene, kes tema eest hoolt kannab.

13. detsember 2015

Sõnavangistus

Viimasel ajal on ilmunud õige mitmest sulest kurblik tõdemus: sõnu on liiga palju, nende tähendus nõrgeneb ja loba võtab võimust. Arvamusliidreid leidub vähemasti sama palju kui sibab laane all sipelgaid, autoriteetidega on ammu hüvasti jäetud. Kellegi sõnal pole suurt kaalu, sest igaühel on õigus ja sageli lausa kohustus arvamust avaldada. Arvamused, teadagi, võivad aga üksteisele risti-vastu käia.

Kuidas sellise olukorrani on jõutud? Loomulikult tänu demokraatiale. Toosamune „igaühe õigus“, mis kuulub demokraatliku riigikorra põhikomplekti, lasebki piiramatult sõnu toota. Iseenesest pole see halb, sõnavabadus maitseb ju magusalt ja egas keegi taha, et just tema suu lukku lüüakse. Ka lollusi võib liikvele lasta.

Nõukogude aja peale mõeldes õhkavad vanema põlvkonna kultuuriinimesed nostalgiliselt – jah, võim oli sant, aga kirjamehi ja kunstnikke kuulati. Rahvas austas neid, kel oli midagi olulist öelda ja kes ütlesid seda vajadusel ka läbi vere ja higi. Praegusel Venemaal on seis enam-vähem sama. Miks kummardavad kunstitundlikud venelased endiselt kirjanike ees? Miks sünnib Venemaal hulgaliselt kullaprooviga kirjandust? Sest peale kirjanike ei ole Venemaale rohkem moraalimajakaid jäänud. Poliitpropaganda ei toida hinge ega mõistust. Keegi peab tõtt ka rääkima. Igal maal ja igal ajal leidub inimesi, kes tahavad tõtt kuulda, olgugi et valed kõlavad hoopis kaunimalt.

Demokraatia pidavat olema relativismi diktatuur. Sõnavabadus hägustab tõde. Või on asi selles, et sõnavabaduse mõistest on massid valesti aru saanud? Ehk tõesti. Vabalt sõnamise asemel käiakse sõnadega vabalt ringi. Ikka avaldatakse arvamust oma pisikese mätta otsast, aga selleks, et näha kaugele ja öelda rohkem, tuleb ronida hiiglase õlgadele. Teisisõnu: toetuda mineviku mõtlejatele, kelle tarkused kestavad inimesest kauem. Mida rohkem vaimuhiiglasi kuulata, seda tühisemaks muutuvad oleviku mõtteterad. Viimaks kaob sootuks isu arvamust avaldada, sest seda on keegi kunagi hoopis paremini, täpsemalt ja selgemalt teinud.

Aga vabadus ei luba vaikida. Iga päev toob uusi uudiseid, mis on sageli küll sama nägu, kuid nõuavad ometigi arvamust. Juba maast madalast õpetatakse koolis üht: sa pead oma arvamust avaldama! Sageli polegi inimestel toda arvamust kusagilt võtta. Ja kui keegi küsib, lähevad käiku loosungid. Riigiisad on loosungite sepistamises eriti tublid. Õõnsad lendlaused, mida arulageduse varjamiseks pruugitakse, ei väljenda paraku midagi. Selle asemel on ilmale toodud sõnad, mis mõtteid ei vabasta, vaid vangistavad. Aga sõnad – nood õiged ja puhtad – on leiutatud ikka selleks, et mõtteid vabastada ja vabana hoida. Vahest on see olulisemgi kui sõnavabadus oma tavalises, ent kitsas tähenduses.

Tohutust sõnade tulvaveest on raske üles leida väärt mõtet. Kõik karjuvad ja keegi kuula. Nõnda ei saa ka tekkida dialoogi ega koosmeelt. Aga viimased ongi ju demokraatia toimimise aluseks. Sestap on demokraatlik riigikord muutunud boamaoks, kes iseenda saba neelab.

No mida siis teha? Kui nentida, et kõik arvamused pole asjakohased ega vajalikud, jõuame ebamugava järelduseni: igaühel ei olegi õigus arvamust avaldada. Võiks ju lisada, et lollid arvamused tuleks endale jätta, aga ükski arvaja ei tule selle pealegi, et ennast lolliks kuulutada. Ja kuidas defineerida lollust? Vaidlused jätkuvad.

Juba antiikaegses Ateenas kehtis reegel: kes kõige kõvemini karjub, sellel on õigus. („Hääletus“ ja „hääletama“ viitavad samale nähtusele.) Lollideks ehk idiootideks nimetati Ateenas neid, kel polnud üldse arvamust, kes jäid erapooletuks. Antiikaeg kestab edasi.

Kuid kas sõnade uputusse maksab suhtuda nii dramaatiliselt? Sõna ja inimene kuuluvad lahutamatult kokku, nad on otsekui tervik. Inimesi sünnib maailma üha juurde, nõnda ka sõnu. Kui sõnade väärtus devalveerub seetõttu, et sõnu on üüratult palju, siis tuleks ka nentida, et inimese kui üksikisiku väärtus pidevalt kahaneb. Ei tahaks uskuda, et see nii on. Kuulutades sõnad tühiseks, kuulutatakse tühiseks ka inimesed.
 
Ükski sõna pole iseseisva üksusena tark. Tarkus tekib sõnade vahel, nende koostoimel. Niisamuti saab tarkus sündida inimestevahelises koostöös, uurides ja arutledes. Igaühe tarkus tugineb teiste isikute teadmistel, kogemustel ja oskustel. Keegi ei mõtle ju ise midagi välja, ikka laenatakse teiste tarkust. Õnnetuseks ka lollust. Siinkohal võiks vastata eelnevalt püstitatud küsimusele: kuidas lollust defineerida? On loll see, kes tahtmatult valetab ja väära õigeks peab? Või see, kes elab utoopiates, suutmata hoomata tegelikkust? Eks vastaku targad.

Ei maksa unustada, et sõnad on sündinud suhtlemisvajadusest, ajus sähvivate mõtete edastamiseks. Argielus lobisetakse seetõttu, et luua ja säilitada kontakt teise inimesega. Oleme sotsiaalsed loomad ja vohavad sõnad tõestavad seda. Kes lobiseb, nõuab tähelepanu. Mõned vajavad seda lihtsalt rohkem kui teised.

Aga sõnavabadusel on veel üks tahk. Igaühel on ka õigus vaikida. Võin vabalt jätta oma seisukoha enda teada, sest keda see ikka huvitab? Ja praeguseks aitab lobast. Las vaikus kõneleb.