30. aprill 2014

Kus heidab süda riimi ahela – saab ilm kord nooremaks!

Kui ma kümmekond aastat tagasi Alatskivil Liivi muuseumis käisin, võisin oma silmaga näha seinakella, mille tiksumine olevat poeedi alalõpmata rahutuks teinud. Kell justkui nöökis ja pilkas teda. Ehk olid õrna närvisüsteemiga mehele monotoonsed tikk-takid ülemäära rõhuvad? Või – tehes fantaasiaseguse üldistuse Liivi eluteed ja loomingut taustaks võttes – oli tema rahutuse põhjus hoopis aja peatumatu kulg, mida kell oma halastamatult vilgaste seieritega sümboliseeris? Jätame need küsimused õhku.

Juhan Liivi nähakse meie kultuurimälus vist kõige enam külahullust isamaa-laulikuna. Ehkki tema luuletused on sündinud tsaariajal ehk enne iseseisvust, heiastub neis praegugi põline mure oma maa ja rahva kestmajäämise pärast. Liiv ei saa rääkida vabadusest, küll aga pühadusest.

Isamaa on meile kallis,
ta meil kallis, püha on,
ta on meie kindel side,
ta on meie elu õnn.

Paljud eestimaalased, keda virisemises ja negatiivses mõttelaadis süüdistatakse, on ju õigupoolest tundmatu tulevikuga silmitsi seistes väga Liivi nägu. Must lagi on meie toal ja meie ajal ka – ehk polegi see liivilik sedastus nii padupessimistlik, vahest peitub ses mõttes eluterve ettevaatlikkus ning viide juurtele. Ärgem unustagem, kust oleme tulnud – ikka rehetarest, mitte kuningalossist. Oleme popside ja pärisorjade järglased ning me ei tohi kunagi kaotada murelikku meelt – muidu muutume liiga julgeks, edevaks ja totraks, kaotame ohutunde ja reaalsustaju. Kui me oma maad südamega ei hoia, oleme varsti jälle orjad. Tagasi mudas ja kupja piitsa all.

Ühest aga pole mul puudu,
oh seda on palju ju!
Oh seda on palju, liig palju:
mu armastus on mu kalju,
mu kallis isamaa!

Eestlast kasvatatakse juba maast-madalast Liivi luulega. Mäletan, et minu esimese klassi aabitsas oli Liivi üks kuulsamaid luuletusi, mis kõneleb lausa budistlikult mediteerival moel sellest, kuidas lumehelbeke tasa-tasa aknale langeb. Kuid näikse, et poeet ei kirjelda loodust niisama lapse silmadega, vaid annab ümbritsevale hoopis sügavama tähenduse.

Jüri Talvet kirjutas kord: „Liivi elumõistmises on olemine suurem kui mõtlemine, mõtlemine ei anna olemisele mingit erilist privileegi mõtlevat olevust loodusest kõrgemale tõsta.“ Nii see näib. Oleme osa loodusest ja mitte meie ei mõtesta loodust, vaid loodus annab meile tähenduse. Liivi luule lugemine aitab sellele äratundmisele kaasa. Tema tunded on loodusega kooskõlas, kui ta ütleb: lumi kogub aia ääre, mure minu südame. Poeedi tugev vaimne side loodusega mõjub lugejale vabastavalt. Seda tüüpi vaimset sidet võib hädapärast ka paganlikuks nimetada. Liivi luules on aimata küll kristlikku hardust, kuid samas annab kohati tooni antiklerikaalne ilmavaade.

Moor nõudis misjonäri käest:
kui ta nii täis on selle väest,
keda ta neile kuulutab, -
ta poogu ennast üles siis,
end poogu üles, nagu viis,
end üles mooramehe eest!
Sest, ütles, ajan, tapan sind, -
meid tapetakse iga meest.
Kui hakkan sind ma kuulama,
siis päris ori olen ma.

Mulle tundub, et Liiv kahetseb väga palju. Ta ülistab ja imetleb, muretseb ja kahetseb. Milline inimlik luuletaja! Kuid mida ta siis kahetseb? Iga viga ja eksisammu paistab ta hirmsasti südamesse võtvat. Kas tõesti ei suuda ta leppida sellega, et ka eksimine käib inimlikkuse juurde? Oleks vaid keegi, kes andestaks! Aga mõni poeet ei suuda iseendaga leppida.

Rong lendab tuule kiirusega
ja silmist kaovad metsad, mäed;
mul on, kui sõidaksin ma surma,
kui kisuksid mind surma käed.

Liivi minimalistlik käekiri teeb ta kergelt loetavaks. Paljud luuletajad ei kirjuta siiski teistele, vaid ennekõike endale. Seetõttu võiks ju arvata, et poeedi luulet lugedes ja kogedes saame temast rohkesti teada. Ent saladused jäävad loovaid hingi katma alatiseks, kirjutagu nad endast, maast ja ilmast palju tahes. Nõnda jääb ka Liiv natuke salapäraseks. 150 aasta eest sündinud mehe loomingut võib nüüdsel ajal võtta kui läkitusi – ja need läkitused on kirjutatud just meile. Rääkides iseendaga, räägib poeet kõigiga. Seega tasub kuulata. Äkki saame targemaks ja hingelt puhtamaks.

Siin rind jääb vaikseks, nagu rõhuks häda,
kui tahaks nutta, tahaks hõisata...
Kui ootaks ta, kõik loodus ka üht sõna,
mis iial ei saa keegi ütelda...

26. aprill 2014

Tardujad

Alles see oli, kui kõva häälega vaieldi, kas taandumisest kõnelev vokaalteos ikka sobib laulupeole. Mis „Taandujad“?! Eestlased on olnud püsijad, juured sügaval maa sees ja latv uhkelt pilverünkade vahel. Paljud arvavad nii. Jah, vahest tundubki taandumise kujund pisut ebaharilik, sest läheb see ju vastuollu ehteestiliku narratiiviga. Kui aga taandumine asendada tardumisega, tekib juba teatav rahvuslik leitmotiiv. Ka tardumist võib tõlgendada negatiivsest küljest: moodne ühiskond ei tohtivat olla tardunud, vaid liikuv ja tuultele avatud. 

Kuid tugevad tuuled on Eestimaad nii kõvasti räsinud, et vahelduseks tahakski tõmmata pea õlgade vahele ja kivikujuks moonduda. Ega tuul kivile häda tee. Film „Risttuules“ mängib tardumise ja liikumise kujundiga väga nutikalt ja elegantselt. Küüditamisega jäi aeg seisma. Film rõhutab seda dramaatilist mõtet algusest lõpuni. Aga mida see aja peatumine õieti tähendab? Näib, nagu ütleksid tegelased ekraanil aina: „Me ei taha minna, me tahame paigale jääda!“ Just nimelt. Olla omal maal, tegelda oma asjadega. Õppida, töötada, armastada. Igast kaadrist peegeldub eestlaslik trots. Ei taha minna! Ei taha kurjaga lepingut sõlmida! Ei taha mütata mööda võõrast Siberi maastikku. Ei taha! Parem tardume...

„Risttuules“ on Y-põlvkonna kingitus esivanematele. Hämmastavalt palju debütante on andnud oma panuse, et inimsusvastased kuriteod ei ununeks. Ajalooline teema nõuab väga keskendunut ja taktitundelist käsitlust. Mina poleks julgenud midagi sellist ette võtta. Arvan ikka, et enne kui hakata ajaloolistest traumadest kõnelema, peaks tordilt vähemalt 30 küünalt ära puhuma. Muidugi saab ajaloo vagudele minna ka uutmoodi adraga. Eesti filmikunsti puhul on tüüpiline, et raskeid teemasid käsitletakse läbi eksperimenteeriva vormi. Miks ka mitte? 

Filmi „Risttuules“ vaadates tekib tunne, nagu sirviks kellegi pildialbumit ja loeks kõrvale patakat kolletunud kirju. Pilt on tähtis. Vahel tähtsamgi kui sõna. Massiküüditamistest on säilinud väga vähe autentset pildimaterjali. Olen näinud vaid paari-kolme udust fotot küüditamisautodest ja loomavagunitest. Need on tehtud mõistagi salaja. „Risttuules“ laotab meie ette terve hunniku mustvalgeid fotosid – mis sest, et lavastatud. Vähemalt me näeme, mis kunagi juhtunud on. Saame osa päris inimeste lugudest. Uitame pildi sees ja kuuleme kõrvus kumisemas ühe noore naise mahedat tämbrit. Sekka kaunis ja mõtlik muusika. 

Film võib just põneva tehnilise poole pealt ka mujal tähelepanu äratada, kuid kas sisu jõuab vaatajani? Kahtlane. „Risttuules“ üritab käibele tuua terminit „Nõukogude Holokaust“. Jah, sellest saaksid isegi prantslased ja brasiillased aru. Termin on paraku eksitav. Holokaust tähendab sõna-sõnalt tapatalguid. Küüditamine oli „kõigest“ küüditamine. Inimesed kisti juurtega maast välja. Neid ei raiutud maha. See asjaolu ei mahenda muidugi kommunistlike sigade kuritegusid. Me ei pea oma rahva kannatusi reklaamima, ehkki Balti rahvaste saatus võiks olla igas maailmajaos tuntud. Kas see läheb tegelikult kellelegi korda? Kas meid liigutab „Türgi Holokaust“ Armeenias või „Serbia Holokaust“ Bosnias? Palju me neist üldse teame? 

Kuid mis neist laipadest lugeda. Märgakem inimest – elavat ja hingavat. Erna ja Helduri armastuslugu on väga lihtne ning peaks kõnetama igaüht rahvusest sõltumata. Vahest on sisulist lihtsust ülearugi. Võiks olla rohkem emotsioone ja pooltoone, jõhkramat hingepitsitust… Aga las ta olla. Monumentaalne film küüditamisest ootab tulevikutegijaid. „Risttuules“ pole veel monument, vaid alles viit, mis osutab millelegi võimsamale. Ülekohus seisab endiselt kotis. Andeks ei palu keegi. Just selle pärast ongi taolisi filme vaja – et mälu ei tuhmuks ja emotsioonid ei tarduks. 

P.S.
Minu kodu lähedal on üks talukoht, mis jäi pärast märtsiküüditamist tühjaks. Alati, kui sinnapoole vaatan, jääb mulje, nagu oleks aeg sealgi igaveseks seisma jäänud. Hea küll, vahest mitte igaveseks. Ükskord kaovad ka laudavundament ja praegu kohisevad õuepuud. Vahest ehitab keegi sinna uue maja? Siis saaks tõesti öelda, et viimaks läheb aeg edasi.

20. aprill 2014

Armsad munad

Soome-ugri rahvaste jaoks on munal fundamentaalne tähendus. Munast sündis ju kogu maailm. Kusagilt lendas kohale lind, kes punus ilmaruumi keskele pesa ning poetas sinna kena kirju munakese. Niisiis, soomeugrilased ei ole murdnud pead selle üle, kas enne oli muna või kana. Aga kana ja tema päritolu polegi tähtis. 

Munad on armsad, olgu kõne all maamuna, pesamuna või silmamuna. Või siis need hellad munad, millest mehed peamiselt räägivad. Hing väärtustab elu. Ja munas on elu. Paljude rahvaste jaoks seostuvad munad küllusega. Valgud ja mineraalid, mis hapra koore all peituvad, toidavad meid. Aga munade haprus tuletab ühtlasi meelde, kui habras on elu. Täna hingame õhku ja süda põristab trummi, aga homme saavad me kopsudest-maksadest odavad üürikorterid vakladele. Noh, needki olevused sünnivad munast. 

Munas on korraga kuldne päike ja hõbedane kuu. Munas on ilu ja hoolt. Eestlaste ürgema Linda sündis näiteks tedremunast. Kuid muna ei ole naiselik ega mehelik sümbol. Ta on androgüünne, kesksooline, universaalne ja omane kõigile. Naise organismist leiame munarakud, mehele kuuluvad munandid. Uue elu tekkeks on mõlemad vajalikud. Hauvad nii emas- kui isaslinnud. Isased teinekord rohkemgi. Munemine ja haudumine nõuab aega. Venivillemite peale käratatakse küll, et mis sa muned, aga vahest peabki endale aega võtma. Kiirustades ei saa armastada. 

Nii mõnegi põngerja lapsepõlve ilmestavad üllatusmunad. Kas pole põnev see pooleks koksata ja vaadata, mis seal sees on? Üllatused toovad põnevust ja pettumust. Mina sain esimese üllatusmuna umbes kakskümmend aastat tagasi. Sealt koorus tolmuimejaga naisterahvas. Oli see mingi müstiline enne? Tont seda teab. Mõnest munast võib välja vupsata tuvike, teisest hoopis türannosaurus. Eks munad ja elud ole erinevad. 

Miks mune ikkagi värvitakse? Vahest samal põhjusel, miks kuuski igasugu kulinatega ehitakse. Inimene on säärane imelik loom, kes tahab loodust ümber kujundada. Kasvõi niisama – katsetamise mõttes. Et oleks ägedam. Kõik ilm on värve täis, olgu siis munadki mõnikord lillelised või triibulised nagu punkari sonks. Mõnus ju!

12. aprill 2014

Täiuslik tarkvara

Teadus- ja leiutusajalugu sisaldab huvitavaid paradokse. Antiikkreeklased tundsid elektrit, aga ei osanud seda inimkonna hüvanguks kasutada. Muistse Mehhiko asteegid teadsid väga hästi, mis on ratas, aga ei võtnud seda kunagi praktilises elus tarvitusele. Esimesed katsetused kompuutertehnika vallas tehti juba 19. sajandil, aga tookord ei nähtud arvutites mingit tulevikku. Mõnel puhul jäävad pruukimiskõlbulikud tehnoloogilised lahendused rakendamata seetõttu, et need ei sobi kokku valitseva mõtteviisiga. Esiteks on tagurlasi, kes lihtsalt ei taha uuendustest kuulda. Teinekord on mõni asi nii hea ja tõhus, et ta ei anna tootjale enam tulu. Selline on näiteks Windows XP. 

Kapitalistlikus maailmas ei ole kasulik toota asju, mis töötavad igavesti. Säästupirn võib aidata küll energiat kokku hoida, kuid mida kiiremini ta läbi põleb, seda parem. Vähemalt pirnitootjale. Küünlavalgus pole kah odavam. Kodumasinatele antakse tavapäraselt 1–2 aastat garantiid, aitab küll. Kui külmik või pesumasin juba viis aastat vastu peab, on hästi läinud. Ajaga tuleb ju kaasas käia. See tähendab ühtlasi kukru kergendamist. 

Microsoft suutis enda õnnetuseks välja töötada täiusliku operatsioonisüsteemi, millest paljud loobuda ei tahtnud. Ega taha endiselt. XP tõi arvutimaailma kevadist värskust, mida sümboliseerib ka tema rohetav kujundus. Muidugi said tarkvaraloojad oma eksitusest aru ja tõid järgmisena turule kõige kasutajavaenulikuma opsüsteemi, mida eales nähtud: Vista. Ilmselt jääb paljudele lihtsurelikele arvutisõpradele selgusetuks, miks peab koos nime ja kujundusega muutma ka süsteemitarkvara tööpõhimõtteid. Tehnoloogia eesmärk on ju ikkagi teha inimese elu mugavamaks. Kui iga programmiuuenduse tõttu tuleb jälle tööharjumusi muuta, ei ole see enam mugav elu. Kaua sa vanale koerale uusi trikke õpetad, lõpuks hakkab ta urisema. 

Küllap tuleb õige pea välja ka Windows 9 ja 10, aga XP-d jäädakse ikka mäletama. (Ei tea, kas see on juhus, et XP on varakristliku täiuslikkuse sümboli hii-roo teisend?) Pole ju kurjajuur selles, et täiuslikke asju ei saa toota. Neid ei taheta toota. Kui kellelgi õnnestuks leiutada perpetuum mobile, tuleks see siiski pärast mõningast töötamist välja lülitada, sest nagunii on kusagil keegi, kes igiliikurist majanduslikku kahju saab. 

Täiuslik tarbija ei nõua täiuslikke tooteid. Täiuslik tarbija käitub nii, nagu tootjad soovivad. Nõudluse ja pakkumise tasakaal on paigas seni, kuni asjad kuluvad. Ja kui nad, sindrinahad, piisavalt kiiresti ei kulu, läheb käiku turundajate hädaloosung: vanad asjad pole enam moodsad ega turvalised.