27. jaanuar 2013

Sotsiaalteadlased, filosoofid ja teised soolapuhujad

Aeg-ajalt kolksatab avalikule diskussioonilauale mõni kont, mida on varem lõpmatult näritud – ja näritakse uue hooga edasi, nõnda et ila sinna-tänna laiali pritsib. Üks sellistest vaidluskontidest, mis on juba maitsetuks järatud, puudutab vaidlust teemal „füüsikud või lüürikud?“. Tõsimeeli arutletakse selle üle, kas humanitaarid on ikka päris- või libateadlased. Sotsiaalteadused tuleks järsku hoopis ära keelata kui eksitavad ja tõsiteadusi parodeerivad väärõpetused? Samal ajal valutatakse hirmsasti südant, mida ometi teha, et noored siirduksid õppima ikka õigeid teadusi, see tähendab matemaatilist taipu nõudvaid alasid.

Humanitaar- ja reaalteaduste vastandamine on viljatu tegevus. Hädad algavad keelest. Eesti kuulub teaduskultuuri poolest Saksa mõjuvälja, mistõttu pole harjumust teha täpset, põhimõttelist vahet erinevaid lähenemisviise kasutavate distsipliinide vahel. Inglise keeles viitab sõna science puhtalt täppisteadustele. Humanitaarteadlase vasteks on pigem scholar - õpetlane. Kui meil räägitakse teadusest, siis mõeldakse selle all enamasti loodus- ja täppisteadusi. (Vaadake ringi AHHAA teaduskeskuses – humanitaare seal askeldamas ei leia.) Nõnda jääbki mulje, et alad, mida ei saa otseselt „reaalsusega“ siduda, polegi päris teaduslikud. Ehk olekski paslikum kõnelda teadlastest ja õpetlastest?

Omaette lugu on sotside ja sotsiaalidega. Üks eriline seltskond vaenab eriti palavikuliselt sotsiaalteadusi või õigemini alasid, mille nimetuses sisaldub sotsiaalne või sotsiaal-. Kuidas ometi inimesed, sealhulgas kõrgelt haritud, ei saa aru (või ei taha aru saada), et sotsiaal- ei viita teaduses mitte nõukogude sotsialismile, vaid ühiskonnale – sellele süsteemile, mille osakesteks me kõik ühtlasi oleme?

Teaduses ei ole oluline mitte sisu (mida uuritakse), vaid metoodika (kuidas uuritakse). Teaduslikult uurida saab kõike – küünemusta ja keelendeid, hiirte suguelu ja Higgsi bosonit. Lõppude-lõpuks määrab humanitaar- ja reaalteaduste vahe uurimisobjekt. Reaalid uurivad kõike seda, mis on meie ümber ja meist enamasti sõltumatu, looduslik, füüsiline, keemiline, matemaatiline. Humanitaarid – nagu nimigi ütleb – püüavad tungida inimese sisse, lahata inimvaimu, ühiskonda, kõike seda, mis inimene ise on teadlikult või kogemata loonud. Lihtne pole kumbki ülesanne. Ei maksa aga unustada, et inimene ja loodus, mikro- ja makrokosmos, kuuluvad kokku. Uurides üht, saame palju teada ka teise kohta.

Miks kipuvad noored eelistama siiski noid „pehmeid“ erialasid? Tunduvad lihtsamad? Jah, iga teadus võib esmapilgul tunduda väga lihtne – pista ainult kaks vesinikuaatomit hapnikuaatomi otsa ja ongi vesi olemas! Maailmatasemel filosoofiks saada on tunduvalt keerulisem kui maailmatasemel füüsikuks. Pole need pehmed alad nii pehmed midagi. Ennekõike tiivustab keskkoolilõpetajaid tulevast eriala valima ikka huvi ja vahest ka vaimsed otsingud. Humanitaaralad kui vaimuteadused aitavad noortel luua ja kinnitada oma identiteeti, otsida oma nägu ja kohta ühiskonnas. Kuidas saab see olla halb? Teadus ongi üks lõputu otsingute jada.

Olgu meelde tuletatud, et kõik teadused on omavahel suguluses ja üksteisest sõltuvuses. Näiteks paljukiidetud majandusteadus kasvas välja põlatud filosoofiast, keemia juured on aga lausa müstitsismis jne. Järjest rohkem teevad reaalid ja humanitaarid koostööd – arheoloogid ei saa ilma keemikuteta, teoloogid on võtnud appi neuroloogia, ökoloogia kurameerib filosoofiaga… Ja ärgu matemaatikud kadestagu, et ka sotsioloogid armastavad arve. Siiralt ja hullupööra.

17. jaanuar 2013

Pede sõimab neegrit, ühed mustlased mõlemad

Raske on olla taktitundeline, kui miski ei meeldi. Kohe üldse ei meeldi. Keerab närvi krussi ja kopski kargab üle maksa. Sõnavabadust austavas maailmas lubatakse lahkesti oma arvamus välja öelda. Kuid sugugi mitte igat sõna, mis suhu satub, ei või pruukida. Ajast-aega on kõik keeled sisaldanud tabusõnu, mida nende olemasolust hoolimata ei tohi kuuldavale tuua. Tänapäeval ei keela sõnu mitte usk, vaid poliitiline korrektsus.

Õigupoolest on poliitikast asi kaugel – teatud sõnade häbimärgistamine viitab pigem kõrgelt arenenud silmakirjalikkusele ja veidrale kinnisideele, mis sunnib ka keeleühikuid liigitama skaalal „õige-vale“. Ameerikas ja mitmel pool Euroopas on asutud agaralt lastekirjanduse puhastamise kallale. Kõik need hirmsad N-sõnad tuleb raamatutest esmajärjekorras välja rookida, nõnda et neist ajalukku kriipsugi alles ei jääks. Niisiis, Pipi isa polnud mitte neegrikuningas, vaid lõunamere kuningas. Väike Nõid ei kohanud peol eskimo- ega neegriplikasid. Huckleberry Finn ei nimeta Jimi enam „heaks neegriks“, vaid lihtsalt heaks meheks. Doktor Dolittle’i kolonisaatorlikud sebimised Aafrikas on puha maha salatud. Ja nõnda edasi.

Teoste tsenseerimine on nende võltsimine. Võltsing – isegi kui see toimub autori pärijate nõusolekul – võrdub loomingu tahtliku moonutamisega. Iga teost tuleb käsitleda selle sünniaja kontekstis. Olgu parem klassika uustrükid põhjalike märkmetega täiendatud ja järelsõnaga varustatud. Teksti üleliigne toimetamine viib mineviku vaimulaadi eitamiseni, millega lõppkokkuvõttes tunnistatakse siit ilmast lahkunud autorid lollideks rassistideks.

Kaine mõistuse turgutuseks tasub meenutada vähemalt üht kirjanduslikku kurioosumit. Kui Hucki seiklused 19. sajandi lõpul lugejate ette jõudsid, süüdistasid mõned ärksamad moraalijüngrid Mark Twaini selles, et ta olevat neegreid liiga heast küljest näidanud. Sada aastat hiljem hakati Twaini tõrvama selle eest, et ta olevat neegreid (see tähendab afroameeriklasi) liiga halvast küljest näidanud. Püüa siis kõigile ja igal ajal meele järele olla ja üldinimlikest väärtustest kirjutada!

Mis selles „neegris“ ometi nii jõledat on, et teda välja öelda või kirja panna ei tohi? Loomulikult on teatud tingimustel tegemist solvava sõnaga, kuid seda on ka ahv, kits, siga, lehm ja madu. Kõik oleneb ikkagi toonist ja tagamõttest, mitte sõnast endast. Olen oma kõrvaga kuulnud, kuidas geid teineteist pededeks kutsuvad – nalja kui palju! Teisest küljest võib ka „venelane“ olla eestlase suus päris hapu tükk. Kes tahab midagi halba öelda, leiab isegi mõne heatoonilise sõna, mida ära määrida.

Neeger pärineb austusväärsest ladina keelest: niger (nigra) tähendab ennekõike musta värvi. Tegemist ju täiesti neutraalse sõnaga, millesse pole mingit rassismi sisse kodeeritud. Muide, poliitilist korrektsust taga ajades tuleks ümber ristida ka sellised riigid nagu Nigeeria, Niger ja vahest isegi Montenegro. Paljudes keeltes pole neegril kunagi olnud solvavat tähendust. Vahest sisaldab see sõnake küll pisikese annuse valge mehe skeptitsismi, kuid skeptitsism toimib pigem kaitseinstinkti kui rünnakuna.

Sõnade värving võib aja jooksul ka tõsiselt muutuda. „Setu“ oli aastakümneid sõimusõna, halvimal juhul allakäinud matsi ja hulguse sünonüüm, kuid õige kärmelt ja märkamatult on tuul pöördunud. Nüüd on „setu“ suisa aunimetus ja setukesed meie kultuuriline rikkus! (Ehkki siingi võib ju tähte närida – poliitilise korrektsusega äsades peaks ütlema pigem „seto“.)

Neegri väljatõrjumine on võtnud lausa paranoia-epideemia mõõtmed, kuid ta ei seisa ärapõlatud sõnade reas sugugi üksi. Pseudoprobleeme külvavad ka mustlased, eskimod ja juudid. Edaspidi võib poest leida vaid „Inuiti“ jäätist. Samuti peaks käibelt kõrvaldama kõnekäänu „juudi jõulupuu“, mis on kahes mõttes ebakorrektne: esiteks tuleb öelda iisraellane ja teiseks ei tähista iisraellased jõule, mistõttu oleks „juudi jõulupuu“ asemel edaspidi kombekam rääkida „iisraellase hanuka-kandelaabrist“. Ehkki Eesti mustlased nimetavad end ka ise selle koleda sõnaga, olevat parem hoopiski romi. Ühesõnaga, hädas nagu romi mädas. Oeh.

Keeletraditsioone ei saa väänata kampaania korras ega tsensuuriga. Keel muutub ajapikku ning mitte kehvemaks või paremaks, vaid teistsuguseks. Küllap suureneb edaspidi multikultuurse maailma surve ka eesti keelele ning „neegriga“ tuleb tõepoolest igaveseks hüvasti jätta. Tahaks loota, et nii siiski ei lähe. Sõnadega ei maksa sõdida.

Poliitiline korrektsus sunnib asjatult vaikima. Ärme räägime rassidest, rahvastest, sugudest ega seksuaalsest sättumusest. Kuss-kuss! Aga inimkond ei ole ju ühevärviline sootu mass, vaid kirev lapitekk. Sõnad on selleks, et neid välja öelda ja kirja panna, väljendamaks oma mitmepalgelisi mõtteid ning iseloomustamaks muuhulgas just todasama lapitekki – ausalt, otsekoheselt ja mõistagi ka lugupidavalt. Ühe ja sama sõnaga võib hävitada ja luua, needa ja õnnistada. Lõppude lõpuks sõltub kõik sellest, kuidas sõnu kasutada. Poliitiline korrektsus, mille sildi all sõnavabadust kohitsetakse, on õigupoolest vaid liberaalse maailma võimetus tegelda sisulise probleemiga – kuidas korraldada efektiivselt üle erinevate kultuuride, elustiilide ja mõttelaadide kulgevat suhtlust, mis põhineks üksteise austusel.

13. jaanuar 2013

Konnad, kured ja ajaloolased

Mis on vabadus? Kes on eestlane? Kas minevik muutub ka tulevikus? Sellised siiruviirulised küsimused põrklesid mu peas, kui meedias oli alanud ootamatu diskussioon Eesti keskaja, iseäranis Muistse vabadusvõitluse teemadel. Põhjuseks mütaka teatmeteose „Eesti ajalugu II“ ilmumine. Raamatu ümber puhkenud elav mõttevahetus on loomulikult tervitatav – eesti inimestele läheb meie möödanik endiselt korda. Isegi 800 aasta tagused sündmused panevad vere vemmeldama! Mis parata, ajalugu on ikkagi osa rahva identiteedist, ja kui ilmneb, et senised käibetõed polegi noorema ajaloolaste põlvkonna jaoks tõesed, astub suur osa avalikkusest loomulikult kaitsepositsioonile.

Kuna ma pole kõnealust teost veel sirvinudki (nagu enamik arvamusavaldajaid), ei saa siinkohal põhjalikumat retsensiooni kirjutada, kuid mõned mõtted olgu siiski kirja pandud. Esiteks ei tule „Eesti ajaloo“ teise köite vaatenurk mulle üllatusena. Juba mitmeid aastaid tagasi, kui ma raamatu koostaja ja toimetaja Anti Selarti loengutel viibisin, sain korraga teada, et Muistsest vabadusvõitlusest on parem vaikida ja Jüriöö ülestõus on ületähtsustatud. Mäletan üsna selgelt, kuidas professor (tollal dotsent) Selart ühes loengus teatas, et see Muistne vabadusvõitlus on ebatäpne mõiste – muistseks võib teda ju nimetada ja võitluseks ehk kah, kuid vabadusega olid teised lood. Soovitus: parem oleks rääkida ristisõjast.

Taoline kontseptsioon tundus mulle värskendav, kuigi pisut ekstravagantne. Nüüd ütleksin, et Eesti ajalookirjutuses on liigutud rahvuslikkuselt kosmopoliitsusele. 13. sajandi esimese poole taplusi ei nähta enam rahvusliku kaitsesõjana, vaid pigem Kirde-Euroopas lahvatanud konfliktina, mis oli osa laiemast kõrgkeskaegsest poliitilisest olukorrast. Taoline nihe ajaloolises vaatenurgas on paraku puhunud elu sisse uuele linnalegendile, mis netikommentaariumides edukalt edasi vohab: ajaloolased on rahvused ajaloost välja rookinud! Päris nii see kindlasti ei ole. Õigupoolest on keskaegseid rahvusi-hõime väga raske tänapäevaste arusaamade järgi joondada.

Kui võtta kõne alla silmaga nähtav, aineline ajalugu, siis tuleb tunnistada, et moodsad eestlased on saanud endale päranduseks suure hulga alam- ja baltisaksa ehituskultuuri. Muinasjutuline Tallinna vanalinn, mida turistide hordid imetlemas käivad, on puhtalt saksa linn (vahest küll eesti soost müürseppade kätega ehitatud), sajad mõisad üle Eesti on saksadelt ärandatud jne. Ometi peame ka gooti-Tallinna ja härrastemaju enda omaks. Niisiis ei saagi kirjutada Eesti ajalugu pelgalt eesti rahva ajaloona. Võõraste ja omade lahterdamine hoogsalt pöörlevas ajaloorattas on keeruliseks muutunud. Samas kerkib kosmopoliitse või nii-öelda kureperspektiivilt vaadatud ajalooga üles ikkagi küsimus, kes need eestlased siis on ja mida nad ajaloos teevad. Rahvas ei taha näha-kuulda üksnes objektiivset ajalugu, vaid enda aja lugu. Rõhk sõnal „lugu“.

Keskaja loengute juures häiris mind kõige enam see, et Anti Selart rääkis lõpmatult palju ajastut iseloomustavatest ideedest, põhimõtetest, mõistetest ja kontseptsioonidest, kuid ei sidunud neid narratiivi, ei vestnud ainsatki lugu. Enamgi veel – mulle jäi arusaamatuks, mis on Riia õigusliku staatuse küsimustel, Kirchholmi lepingul ja Sigulda vandenõul pistmist Eesti ajalooga. (Tegelikult ei tahtnud ma lihtsalt leppida mõttega, et Eesti keskaeg on hoopiski Vana-Liivimaa keskaeg ja Eestist kui sellisest ei saa keskaja kontekstis üldse rääkida.)

Siit ilmnebki ajaloolaste koolkondlik erinevus. Ühed leiavad, et ajalooteadus peab olema võimalikult teaduslik, erapooletu ja emotsioonideta, teised aga kuulutavad, et ajaloolane peaks jutustama lugusid – muidugi mitte muinasjutte, vaid lugusid, mis on ajaloost allikakriitiliste vahenditega välja sõelutud. Õigus pole kummalgi, mõlemad koolkonnad täiendavad ja tasakaalustavad teineteist.

Paraku ei saa ei teadlane ega jutuvestja jääda täielikult kõrvalseisjaks. Kui me ei räägi praeguse Eesti Vabariigi ala ajaloost põlisrahva seisukohast, tuleb rääkida „teiste“ seisukohast. Rahvusvaheliselt käibiv mõiste, millega Muistset vabadusvõitlust tähistatakse, on Liivi ristiretk. Seestpoolt vaadatuna – tee, mis sa teed – paistavad asjad tõsisemad. 13. sajandil olid eestlased kahtlemata olemas, ehkki nad ennast nõnda ei nimetanud – keel ja kombed olid hoolimata maakondlikest erinevustest ju ühised. Vabaduse eest nad võitlesid ja vabaduse nad kaotasid, kuigi mitte üheskoos ja korraga. Muidugi võib ka peenemalt öelda: 13. sajandi jooksul muutus siinsete alade „õiguslik seisund“. See on juba juriidiliste ja poeetiliste terminite valiku küsimus, teaduse ja kunsti kokkupõrge.

Kui loobuda „Muistsest vabadusvõitlusest“, ei tohiks enam rääkida ka „laulvast revolutsioonist“ – lauldi küll, aga revolutsioon see ju ei olnud. (Oot-oot, kas külm sõda oli ikka külm ja päris ehtne sõda? Kas araabia kevad toimus kevadel ja kogu Araabias?) Ilma kunstiliste kujunditeta oleks ajalugu kuiv ja hall nagu tuhahunnik.

Eesti ajalugu kõrvalseisja pilguga mõõtes tunduvad harjumuspärased asjad võõrastena. Konn näeb maailma teisiti kui kurg. Ja see, mida kurg näeb, ei pruugi konnale meeldida. Rahvas vajab ka müüte. Ehkki juba antiikajaloolased vastandasid „valedest“ kokkupõimitud müüte „tõesele“ ajaloole, ei saa rahvusromantilisi kujutelmi enam ümber teha. Neid võib üksnes täiendada. Moodne euroopalik ajalookirjutus käsitleb minevikku praegustele arusaamadele vastaval viisil, kuid iga rahvas, ka see kõige pisem, tahab näha end ajaloos väärika ja tegusana, lipu või kuningana, mitte pelgalt etturina suvalisel malelaual.

6. jaanuar 2013

Eesti dopinguvabaks!

Me elame skandaalist skandaalini, kirjutas Raul Rebane möödunud aasta lõpul. Jah, skandaalid on nagu mesi herilastele – kus aga midagi juhtub, sinna sumisejad kogunevad. Paraku tähendab iga skandaal plekki kellegi kuuel ja kriimu ühiskonna niigi täkkelisel palgel. Skandaalimesi pole kunagi kõige magusama mekiga. Eriti karmilt mõjuvad skandaalid, millesse satuvad (ja mille on põhjustanud) kodumaa armastatumad pojad ja tütred, Kalevid ja Lindad.

Aastanumber ei jõudnud vahetudagi, kui Tujurikkuja dopingukütid paljastasid Ita Everi räpase saladuse. Kes oleks võinud seda ette aimata, et isegi Ita Ever, keda rahvas on aastakümneid pidanud etalonnäitlejaks, ei suuda vastu panna kiusatusele keelatud vilju pruukida! Nagu taolistel vastuoludest ja kirgedest tiinetel puhkudel ikka, on ühiskond kahte lehte jagunenud. Ühed usuvad, et tegemist on pöörase vandenõuga, mille eesmärgiks kärpida saba Draamateatri kassade taga, teised kalduvad aga usaldama teaduslikke meetodeid, mis ei jäta kahtlust, et Eesti teatri kuninganna on tõepoolest lubamatute ainetega mehkeldanud. Keda ikkagi uskuda?

Nojah, tegelikult peaks olema ju ilmselge, et Ita Ever on dopingut tarvitanud. Sellises väärikas eas laval mürada ei ole lihtsalt inimlik. Juba ammu oleks pidanud kahtlust tekitama tõik, et Ever suudab mängida endiselt paremini kui noored, alles teatrikooli lõpetanud näitlejad. Ennekuulmatu! Vahest pole Ita Ever üksnes igavese nooruse eliksiiri tarvitanud, vaid läinud koguni kaasa tumedate jõudega – näiteks valmistanud endale mõned varikätkid nagu lord Voldemort? Leping kuradiga oleks selle kõrval vaid tühine formaalsus.

Vanemuise püsikundena on mul väga hea meel, et suurima külastajate arvuga teater on võtnud oma missiooniks muuhulgas dopinguvaba näitlemise toetamise. Mulle teadaolevatel andmetel annetas Vanemuine kogu „Kosmonaut Lotte“ etendustest laekunud tulu TÜ laborile, mis tegeleb kultuurivallas esinevate dopingujuhtumite meditsiinilise uurimisega. Ja uurida, tuvastada ja katsetada on veel palju! (Muide, kuuldavasti lasi Nüganen Metsuri ja Järvise Linnateatrist enne lahti, kui nood nooruseeliksiiriga patustamise eest vahele oleks jäänud. Hea ennetustöö!)

Kui teatrid saavad dopingupatustest vabastatud, peaks Tujurikkuja järgmiseks vahele võtma rahvusringhäälingu saatejuhid. Reet Linna ja Mati Talvik näevad samuti välja liiga vitaalsed, et olla teatud ainetest puhtad. Edasi vajaks hädasti testimist Neeme Järvi ja Eri Klas (ärge tulge ütlema, et nende eas on võimalik veel taktikeppi käes hoida!); Arvo Pärt ja Helena Tulve (hea küll, Tulve on küll noor, aga seevastu liiga andekas); Jüri Arrak ja Valli Lember-Bogatkina (läheneb sajale – ja ikka maalib!!); Uno Loop ja Voldemar Kuslap jne.

Vitaalsusetilkade kasutajaid on väikese riigi kohta liiga palju. Niisiis ei tasu lootagi, et dopinguskandaalid meil lõpeks. Vastupidi, küllap tuleb neid tänavu veel juurdegi. Tujurikkuja tegi õnneks otsa lahti ja asus vaatamata ühiskonnas valitsevale hirmuõhkkonnale rääkima meikarlikult tõtt – ja ainult tõtt. Valskuse, võltsandekuse, konformismi ja toksilise kosmopolitismi vastu võideldes võime luua viimaks eeskujuliku liberaalrealistiliku kultuuri, mis oleks rõõmuks ärirahvale ja valitsevale Eesti Reformistlikule Parteile.

P.S. Kui kõrvutada Everi juhtumit Veerpalu omaga, jääb esialgu mulje, nagu oleks Tujurikkuja sellid jäänud selle looga aastakese hiljaks. Ent vaadates, kuidas rahvusvahelised kohtuveskid jahvatavad, võis ajastus olla lausa täiuslik. Minu jaoks oli Everi-sketš geniaalne Veerpalu rehabilitatsioon – olenemata kohtuvaidluse tulemusest. Ja kui suusaäss õigeks mõistetakse, tuleb ka Ita Everile armu anda.