Laibad on rasked

Näkkide laul kõlab ka viis aastat hiljem uimastavalt

Surnumatjana tegutsedes olen avastanud, et laibad kaaluvad rohkem kui elusad olendid. 150-kilone mehemürakas kaalub krematooriumisse jõudes vähemalt pool tonni. (Sellepärast ongi surnuautol kogu aeg rehvid lödid.) Isegi kassikorjus tundub hoopis raskem kui nurruv ja ringi kargav karvakera. Milles asi? Surnukehadesse salvestub kogu eluraskus, piin ja valu?

Pixabay

Elu on mõistatus, surm lahendus. Inimene kardab vikatimeest, aga samas otsib närvikõdi. Mis kõditaks veel paremini kui mäng surmaga? Massikultuur on täis laipu. Menukates hollywoodikates lüüakse ühel või teisel moel mättasse sadu tegelasi. Ka kõikvõimalikud krimkad, mida ilmub lakkamatult virnade viisi, rahuldavad rahva loomulikku vajadust närvikõdi järele. Teame, et iga elu katkeb lõpuks ja seetõttu on pagana huvitav vaadata, kuidas teiste elud katkevad. Ennevanasti otsiti põnevust võllamägedelt, kus kurjategijaid avalikult hukati. Nüüdsel ajal piisab vaid avada raamat või lülitada sisse telekas – ja vikatimees irvitab vastu.

Krimka on absurdne žanr. Ühest küljest jõle, täis vägivalda ja surma, teisalt meelelahutuslik ja omamoodi lõbuski. Need kaks kokkusulanud vastandlikku poolust – tõsidus ja mängulisus – paelusid mind sedavõrd, et tahtsin ka ise üht krimilugu kirjutada. Tõsi küll, esialgu asusin sepistama hoopis õudukat. Aga kusagil poole peal mõistsin, et Stephen Kingi minust ei saa, ja lugu võttis psühholoogilise põneviku kuju.

Kirjutasin raamatu näkkidest. Rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad kiusavad ja ahvatlevad elavaid ning viimaks hukutavad. Näkk, taltsutamatu looduse ja inimteadvuse ebamäärase tsooni kehastus ilmub eikusagilt, hullutab ja hirmutab. Kusjuures, näkid ei pea olema tingimata noored neiud. Nad võivad olla ka mehed. Sellele rahvaluulelisele vundamendile rajasingi oma raamatu.

Erinevad ideed, mis mu peas tiirlesid, tihenesid kõhedaks looks. Puudus vaid üks impulss, viimane tõuge, et lugu veerema lükata. Mu silme ette ilmus kurjategija kuju: intelligentne, karismaatiline ja kuratlikult külmavereline. Sarmikas lurjus. Just tema ongi see, kes tegevust käigus hoiab. Ta on näkiloo süda. Üksteise järel siginesid ka teised tegelased. Pätid ja pühakud, jälitajad ja jälitatavad, kaunitarid ja koletised.

Kirjutama asudes sai kohe selgeks, et lugu tuleb naistekeskne. Maia, Iris ja Lara kannavad tegevustikku oma õrnadel õlgadel. Artur, Ülo, Hando ja Karl-Ervin jäävad pigem tagaplaanile. Ent ometigi on just Artur, 16-aastane ülimalt intelligentne noorhärra ja ühtlasi võimas naistemagnet see fookus, kuhu kõik valguskiired koonduvad. Ta ei tüki esile, kuid tema salapära hõljub algusest lõpuni loo kohal. Kes ta selline on? Mida ta kavatseb?

Esialgne pealkiri – “Sireenide saladus” – tundus liiga labane. Väheke mõõtnud ja kaalunud, leidsin, et loole sobib pealkiri, mis oleks korraga esteetiline ja mõistatuslik nagu Mona Lisa naeratus. Tiitellehele ilmus: “Seal, kus näkid laulavad”.

Kui käsikiri sai valmis, mõtlesin: olen küll igasugust jura kirjutanud, aga no sellist jura annab ikka otsida! Jah, ma ei arvanud „Näkkidest” kuigi hästi. Ehkki tagantjärele olen hakanud oma raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama, ei saa ma seda siiski täiesti kordaläinuks lugeda. Puudused jäävad ikka silma – määri või prillid rasvaga kokku.

Paraku juhtus, et minu kõige kehvem raamat sai ühtlasi kõige popimaks, loetumaks ja auhinnatumaks. Mis parata, elu on ebaõiglane. "Seal, kus näkid laulavad" tuli trükikojast välja täpselt viis aastat tagasi, 23. märtsil 2016. Kui mu arvepidamine vähegi paika peab, on „Näkke” müüdud selle ajaga üle 1700 eksemplari, e-raamatud kaasa arvatud. Tubli tulemus, sest sageli on juturaamatute puhul isegi 500 eksemplarist raske lahti saada. Mis toimub?! Hea reklaam? Prominentsed soovitajad?

Ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Kuidas psühhopaadid enesele ohvreid valivad? Nad ajavad väljavalitu segadusse. Kes on segaduses, ei saa enam aru, mis on õige ja mis vale. Nõnda ongi ta küps manipuleerimiseks. (Poliitpropagandistid ja vandenõuteoreetikud kasutavad täpselt sama arsenali.)

Ega ma isegi patust prii ole. Ka mina manipuleerin lugejaga, ajan kärbseid pähe, juhatan valedele jälgedele, hirmutan ja hullutan. Mulle meeldib, kui lugeja on segaduses ega taipa, mis temaga tehakse. Just siis, kui ta arvab, et on tõele jälile jõudnud, hüppan põõsast välja ning virutan talle seljatagant labidaga pähe. (Tollesama labidaga, millega ma haudu kaevan.) Puänt ja piraki! Oi, kuidas mulle meeldivad ootamatud lõpud!

Ka mina olen psühhopaat.

Samal teemal:

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist

Mehised näkid keeravad käkki

Ühtegi ilusat olendit ei tasu pimesi usaldada. Lummavad naised osutuvad sageli ilgeteks nõiamoorideks ja imetoredad mehed mõrvarlikeks libahuntideks. Lillelistel küngastel irvitavad tondid, soojas kambris istub külmking ning igas lombis varitseb näkk.

Mis näkkidesse puutub, siis enamasti ilmutavad nad ennast noorte näitsikutena, ent rahvas teab rääkida, et näkid võivad võtta ka hallide vanameeste kuju. Vahel kimbutab veekogude lähistel hulkuvaid kergemeelseid tütarlapsi nägus noormees. Matthias Johann Eisen on näiteks kirja pannud sellise tõestisündinud loo:

Tüdrukud läinud korra Ara saarele lehmi lüpsma. Lehmad aetud ikka vähä kaugemalt madalast kohast merest läbi saarele, lüpsjad käinud paadiga otse. Tüdrukud sõudnud ja rääkinud ise keskes nalja juttu.

Korraga hakanud üks mees nende järele tulema, ise poolest kehast saadik veest väljas, käed laiali, nagu tahaks paadis olejaid sülle võtta. Tüdrukud ehmatanud ära. Ühel julgemal tulnud halijas meelde. Ruttu võtnud ühe asja paadi põhjast ja visanud mehele kätte vahele. Sellega kadunud mees kohe vee alla.

Pixabay

Kui kirjutasin romaani "Seal, kus näkid laulavad", rippusid taolised lood mul pidevalt aju küljes. Seetõttu sai ka raamatu peategelaseks justnimelt meessoost näkk. Nii mõnigi lahtise südamega naine on sattunud kurja näkimehe lummusesse. Rahvaluulest kõmab vastu tõsielu.

Näkk kehastab metsiku vetevalla etteaimamatut ja taltsutamatut loomust. Paljude rahvaste mütoloogias seostub vesi ennekõike naiseliku energiaga, millest tulenevalt on sündinud ka näkineiude kujutelmad. Germaani rahvastel, eriti aga skandinaavlastel, esineb näkk siiski küllalt sageli mehena.

Näkkide lepitamiseks on läbi viidud ka spetsiaalseid kombetalitusi ja maagilisi riitusi, millest praeguseks pole mõistagi riismeidki järele jäänud. Kas leidub veel kusagil keegi, kes täie aruga näkkidesse usuks?

Tõtt-öelda on sellega nii ja naa. Kõlab üllatavalt, aga vähemalt ühes jumalast hüljatud paigas peetakse näkke omapärase tseremooniaga endiselt meeles. Selle ime nägemiseks tuleb rännata Jämtimaale.

*
Rootsi keskmest pisut põhja pool, vastu Norra piiri, asub põline Jämtlandi maakond. Enam kui tuhande aasta eest oli jämtlandlastel lausa oma vabariik (see oli aeg, kui tsentraliseeritud kuningriigid polnud Skandinaavias veel välja kujunenud). Keskajal allus Jämtland Norra ja Taani kuningatele, alles 17. sajandi keskel jõuti Rootsi krooni alla. Jämtlandlastel on oma keel (jamska), mida praegu kõneleb küll vähem kui 50 000 inimest.

Jämtland on hõredalt asustatud, paksude metsade, laugete mägede ja laiade järvede maa. Suurem osa inimestest (neid elab Jämtlandis vaid pisut üle saja tuhande) on koondunud Östersundi linna ja selle lähistele. Umbes Pärnu-suurune Östersund on rajatud hiiglasliku, paljude peenikeste lahesoppidega Storsjöni järve idakaldale.

Östersundist nelikümmend kilomeetrit lõuna pool asub Hackåsi küla. Üks Storsjöni haarmetest sirutub kaugele lõunasse ning Hackås jääb selle äärde. Ligi kolmesaja-aasta vanusest kirikust ja selle ümbrusest avaneb järvele hingematvalt kaunis vaade.

Külast voolab läbi Billstaåni jõgi, mis ühendab läheduses asuvat Näkteni järve Storsjöniga. Ja selles jões ilmutavadki end näkid.

*
Juba enam kui paarkümmend aastat on Billstaåni kallastel peetud muusikalist võistlust, mille käigus selgitatakse välja aasta näkk (Årets Näck). Iga juulikuu teisel neljapäeval kogunevad jõele lauljad ja muusikud (peamiselt viiuldajad, aga mõnikord ka akordionistid ja saksofonimängijad), et omavahel mõõtu võtta ning žüriile muljet avaldada.

Tegemist pole teps mitte tavalise talendikonkursiga. Nimelt puudub esinejatel lava, oma jõu- ja ilunumbrid tuleb ette kanda sõna otseses mõttes jões. Võistlejad tohivad kanda vaid neid kehakatteid, mida võib loodusest leida, olgu nendeks siis lilled, lehed, oksad või käbid. Häbelikumad võistlejad hoiavad siiski seljas linaseid palakaid, teised lähevad aga vastupidist teed ning esinevad ihualasti.

Siinkohal oleks paslik teha väike õhusõit keelekosmosesse. Sõna "näkk" tõid Eestimaale noodsamad rootslased (näck). Arvatavasti juhtus see Rootsi ajal ehk 17. sajandil ning selle sõnaga hakati tähistama laias laastus kõiki veehaldjaid ja -vaime. Kaugemalt kaevates selgub, et "näkk" on tuletatud protoindoeuroopa tüvest neigw, mis tähendab pesemist. Samast tüvest on võrsunud ka naken, nackt ja naked - alasti, paljalt. Seega - kui näete alasti näkki pesemas, siis midagi loomulikumat ei saagi olla.

Tagasi Billstaåni jõele. Kuni 2013. aastani tohtisid näki valimisest osa võtta ainult MEHED. Nüüdseks on võrdõiguslikkus jõudnud ka näkkide maailma ning hõbehäälsed neiud löövad samuti laulu valla. Võistluse võitja pole pelgalt hea muusik. Tal peab olema ka näki hing. Aasta näkiks valitu (neid võib olla ka mitu) on ühtlasi kohaliku veehaldja taaskehastus.

Ehkki Årets Näck on praegusel ajal pelgalt veidravõitu meelelahutus, kumab üritusest läbi sajanditetaguste uskumuste, hirmude ja loodustaju siiruviiruline assortii. Näkid võivad olla vaenulikud, kuid nendega tuleb hästi läbi saada, neid moosida ja rahustada, et nad inimestest eemale hoiaksid. Aga kui mõni näkitõugu Paganini jõevoogudes oma pilli hüüdma paneb, ega see inimesele iseenesest liiga tee. Näkki kohates tuleb vaid meeles pidada rusikareegel: kuula, kuid ära vaata!

Kui kõlab näki laul, pistab nõid tantsukingad jalga

Vesi ja tuli on kaks vastandlikku ürgelementi, mis määrasid ammustel aegadel inimkonna saatuse. Vesi taltsutas inimese, inimene taltsutas tule. Väike, kuid kaval inimeseloom askeldab nende kahe kange igiallika vahel. Vee armust on ta sündinud, tule väge kasutab hella eluvaimu seeshoidmiseks.

Kus voogab elu, mühiseb ka surm. Vesi ja tuli on nõudnud palju inimelusid - justkui lõivuks selle eest, et enamus meist vee ja tule vahel ikka hinges püsida võiks. Vetevallas pesitsevad ka näkid, tules sünnivad ja surevad nõiad. Mõlemad esindavad omal moel ürgjõudude pahelist poolt.

Näkid on mind lapsest saati huvitanud, nõiad aga hullupööra hirmutanud. Selle emotsionaalse laengu ning rahvaluulest ammutatud ainese kohtumispaigas võrsusidki kaks raamatut: "Seal, kus näkid laulavad" ja "Kuradil on lapse nägu". Üks veest, teine tulest. Üks näkkidest, teine nõidadest.

Ehkki näki- ja nõialugu on lähedased sõsarad, leiab tähelepanelik lugeja neist üksjagu erinevaid jooni. Nõiajutus käivitub mäng sellega, kui toimub esimene kuritegu, mis aktiveerib tegelased. Näkiloos on mäng juba alanud, enne kui peategelane sellesse siseneb.

"Näkkides" ei ole esiplaanil kuritegude lahendamine ega õigluse maksmapanek. Jälgin hoopiski seda, mis toimub sarimõrtsuka järgmise võimaliku ohvri mõtetes, kuidas ta käitub, mil moel reageerib oma õõvastavale saatusele ja mida tunneb, aimates vägivaldset lõppu, mis vääramatu jõuga läheneb. "Kuradi" puhul olen seadnud fookusesse kuriteod ja nende lahenduskäigu. Väikesed põiked rootsiaegse Liivimaa ühiskonda annavad jutule kergelt ajaloolise maigu.

Üldistades võib öelda, et näkilugu on loomult naiselik, heites valguskiire aistingute ja tunnete udusesse maailma. Samas on ta introvertne, ei ava end lihtsalt ja nii mõnigi temasse kätketud saladus jääbki saladuseks. Nõialugu on seevastu mehelik ja ekstravertne. Tegevust kannavad edasi märul ning ratsionaalsed analüütilised arutluskäigud. Pealegi peegeldub "Kuradis" maskuliinne universum, kust käivad läbi sellised teemad nagu äri, poliitika, tehnika ja sport. (Ahah, ja muidugi seks!)

"Kurat" on ühtlasi esimene arglik katse kirjutada ajalooainelist raamatut. Päris ajalooliseks romaaniks teda siiski pidada ei saa, sest vaid proloogi ja epiloogi tegevus toimub minevikus, Põhjasõja-eelses Lõuna-Eestis. Tegevustik andis aga võimaluse tutvustada põgusalt seda, millise metoodikaga ajaloolased möödaniku sündmusi uurivad. Seejuures selgub, et ajaloolased ja kriminaaluurijad on mitmeski mõttes hingesugulased, kes kütivad tõe väljaselgitamise nimel varjukujusid.

Kui "Näkke" pole võimalik žanriliselt kuigi täpselt määratleda (Põnevik? Õudukas? Müstika?), siis "Kuradi" puhul on asi selge: tegemist on klassikalise kriminulliga. Romaanis on kasutatud kõiki krimižanrile omaseid elemente, mäng käib krimkalike mängureeglite kohaselt, mille välmisid Arthur Conan Doyle ja Agatha Christie. Ent loomulikult kuuluvad mõlemad raamatud moodsa, mõne lugeja hinnangul isegi tumeda skandinaavialiku kirjanduse valdkonda.

"Seal, kus näkid laulavad" on vaoshoitud, ei torma äärmusest äärmusesse, vaid kulgeb rahumeelselt, pinget aeglaselt kruvides. Ehkki teemad on tõsised, ei leia ükski neist põhjalikumat käsitlust. Vaatluse all on ennekõike olukorrad – autor paigutab tegelasi keerukatesse situatsioonidesse, mis argielus harva ette tulevad, ning lugejal pole muud muret kui jälgida, kuidas tegelaskujud hakkama saavad.

"Kuradil on lapse nägu" voolab suurema hoo ja särtsuga ning ei tundu nii sünge ja lohutu kui "Näkid". Nõiajutu koomilised vahepalad ja rahvalik, kohati jantlikkuseni ulatuv huumor leevendavad raamatu traagilist alatooni. Ehk nagu ütles Karlsson Katuselt: nalja peab saama!

Kas "Kuradit" võib veel mingil kõlaval ja efektsel moel iseloomustada? Ütleme siis, et tegu on ksenofoobse raamatuga. Lugu räägib võõrastest ja võõristusest. Täpsemalt sellest, kuidas "teised" ehk "muulased" tekitavad väikeses kogukonnas hulga segadust ning pööravad männilõhnalise ja linnulaululise maaidülli veriseks songermaaks. Tüüpiline Eesti lugu, jah? Võib-olla...

Esialgu tahtsin "Kuradis" jätkata sama teemaga, millega "Näkkides" sai algust tehtud: hirm. Hirm, mis rüüstab mõistust ja hävitab hinge. Kõik näkisaaga raamatud pidid esialgse plaani kohaselt käsitlema erinevaid hirmu põhivorme, mida on kirjeldanud kuulus saksa psühholoog Fritz Riemann. Kirjutamise käigus mõistsin, et käsile võetud põnevussaaga ei puudutagi niivõrd hirmu, kuivõrd egoismi.

Mõlemas raamatus lõhuvad toimivat rahulikku külakogukonda äärmiselt enesekesksed kurjamid. Nad pole üksnes isekad ja hoolimatud, vaid ka sügavalt kibestunud, pettunud kõiges ja kõigis. Isekuse ja kibestumuse segu on aga plahvatusohtlik aine, mis võib liigestest lahti lüüa ka tugevamaid kogukondi ning lõpuks paisata kaosesse isegi terve ühiskonna. Seda juhul, kui pettunud egoistide hulk ületab kriitilise piiri.

Mõlemad romaanid on parajalt provokatiivsed. Kahtlemata sõltub provokatiivsuse tase ja mõju ka lugejast. Mu eesmärk pole mitte lugejal meelt lahutada, vaid ta närvi ajada. Kasvõi natuke. Provokatsioon tekitab sageli tuska, ent võib positiivsel puhul ka ajurakke kõditada. Loodetavasti on neis raamatutes ikka piisavalt, mille üle järele mõelda.

Kui näkkide laulu on juba kuuldud ja nõidade tantsu nähtud, siis ei maksa arvata, et sellega on kõik. Ei! Saaga läheb edasi, sest ilmas on veel küllalt kurje tonte, kelle tegemised võiksid ka laia lugejaskonda huvitada.

Samal teemal:

Vaataks kuradile näkku

Nõida ei tohi ellu jätta

Tulest, veest ja luikedest

Vene hing on müstiline. Seda klišeemaigulist ütlust pole tarvis kahtluse alla seada, ehkki ta ümber hõljub hõbedakarva müüdiudu. Muidugi on vene loovharitlased oma surematute meistriteoste kaudu selle müüdi tekkele ja püsimisele kõvasti kaasa aidanud.

Müstika sisaldab endas alati killukese jubedust. Kõik, mida müstiliseks nimetatakse, mõjub kättesaamatu ja kaugena, teda katab saladuse tume ja vaid kohati läbipaistev palakas. Ent müstikas on ka ilu, sarmi ja magnetilist jõudu. Ilu ei kuulu vaid ilusale, sellest saavad osa paljud.

Müstilised on Puškini, Dostojevski ja Tolstoi kirjutised. Isegi Gogolil ja Tšehhovil oli sahtlis müstiku sulg. Kuid nende sõnamaagide loitsudesse süüvimiseks tuleb jõudu ja mõistust koguda, nad ei anna end lihtsalt kätte. (Kelle mõte oli torgata vene klassikud kooli kohustusliku kirjanduse programmi? Lugesin minagi 18aastasena "Vendi Karamazoveid" ja "Kirsiaeda" - sama, kui anda härjale teemante nuusutada.)

Sõnakunsti varjuküljeks on tema keeleline piiratus. Kirjandusteos funksib kõige mõjusamalt selles keeles, milles ta on loodud. Tõlkes läheb paratamatult üht-teist kaotsi, olgu tõlkija nii osav kui tahes. Muusika keel on seevastu universaalne. Ilu ja müstika ei peitu nootides, nende all ega kohal, vaid hoopis kuulaja hinges. Muusika on seetõttu nagu nähtamatu peegel, millesse vaadates võib näha iseennast - ja sageli ootamatust, eneselegi üllatavast küljest. Muusika, eriti sümfooniline, nõuab tundetaipu, emotsionaalset avatust ja kahtlemata kannatlikkust.

Täpselt 150 aastat tagasi pani Modest Mussorgski paberile viimased noodid jõulisest teosest "Öö lagedal mäel". Irvhambad ütlevad, et Mussorgski leiutas sellega heavy metal'i. Teos maalib kuulaja silme ette pildi süngest kõrgendikust, kuhu nõiad jaanilaupäeval pidutsema kogunevad. Tõsilugu: nii venelased, eestlased kui ka skandinaavlased on uskunud, et aasta kõige lühematel öödel liiguvad kõiksugu kurjad elukad aktiivselt ringi. Nende tõrjumiseks sobib ikka suur lõke. Samal põhjusel kinnitas vanarahvas lõõmavad tõrvatünnid pikkade teivaste otsa, et püha jaanitule kuma nõidu ja muid kurivaime eemale peletaks.

Ajad on mõistagi muutunud. Tänapäeval ei sõida nõiad enam lagedale mäele luuavarte, vaid šašlõkivarraste otsas. Mussorgski orkestripilt lõpeb rahuliku ja lüürilise epiloogiga: koidukiired löövad jäleda joomingu laiali, pohmellis nõiad roomavad tagasi oma kanajalgadel urgastesse ja ausad kodanikud võivad end jälle kindlamalt tunda.

Tolsamal aastal, kui valmis "Öö lagedal mäel", kirjutas teine kuulus vene helivõlur Nikolai Rimski-Korsakov sümfoonilise pildikese "Sadko". Teos räägib nutikast kaupmehest ja moosekandist, kel avaneb võimalus saada vetekuninga väimeheks. Paljude mõrsjakandidaatide seast valib ta endale kõige vaiksema ja vagurama näkineiu.

Täna silmitsen neid sümfoonilisi pilte oma vaimusilmal teisiti. 150 aastaga pole tuhkagi muutunud. Näkid ja nõiad inspireerivad endiselt paljusid loovisikuid, sealhulgas nende ridade kirjapanijat. Ja miskipärast viirastuvad mulle just nüüd, kui olen oma loominguga käinud läbi tulest ja veest (otseses tähenduses), igal nurgal vetevaimud, nõiamoorid ja tulilinnud.

Viini filharmoonikud, üks hinnatumaid ja ka populaarsemaid sümfooniaorkestreid maailmas, tõi tänavusel suveöökontserdil Schönbrunni lossi aias publikuni kauneid palasid vene, tšehhi, saksa ja ameerika heliloojatelt. Kontserti läbivaks teemaks oli "Muinasjutt". Nõnda siis hõljusid Viini keiserlike müüride kohal näkineiu laul Antonin Dvoraki ooperist "Russalka", avamäng Engelbert Humperdincki ooperist "Hans ja Grete", John Williamsi komponeeritud Hedwigi teema filmist "Harry Potter ja tarkade kivi" ning kolm pala Igor Stravinski balletist "Tulilind". On see mingi kollektiivse alateadvuse hookuspookus või meid kõiki ühendava kosmilise vooluringi sähvatus?

Keskaegsed alkeemikud mässasid tule ja veega, et leida tarkade kivi ning igavese elu eliksiiri. Ühtlasi lõid nad müstilisi õpetusi inimteadvuse tumedate kihtideni jõudmiseks. Alkeemiast kasvas ajapikku välja keemia, kõrvalsaadusena tekkis psühholoogia. Aga mis inimese peas, ajus, teadvuses, meeles, arus, vaimus ja hinges tegelikult toimub... ei saa vanatont ka sotti.

Hing on peen värk, mis laugleb kusagil energia, mateeria ning kirjeldamatu eetri vahelisel alal, kus valitseb alati videvik. Ent mõnel imede ööl, kui näkineiud rõõmsaid aariaid laulavad ja nõiad kuradi seltsis hoogsalt polkat vihuvad, kohtuvad koidu ja videviku pilgud ning isegi müstiline inimhing võib sel äramärgitud hetkel korraks paotuda.

Erilistel hetkedel, mida tuleb elus haruharva ette, tunneb ka põrmust võetud ja õige pea taas põrmuks pudenev inimene, et ta suudab riivata igavikku. Siinsamas, patuse maa peal. Ometi viibivad ülendavad tunded inimese juures üürikest aega. Neid ei saa kunagi vangistada ega taltsutada. Kaunid, igaviku puudutusest sündinud tundmused kaovad nagu luiged, kes ebamaiste heledate varjudena hõljuvad üle öövalguses kumava vee.

Ja kui juba luikedest juttu tehtud, siis...

Samal ajal, kui Mussorgski ja Rimski-Korsakov võisid rõõmustada oma vastsündinud teoste üle, suvitas Haapsalus Pjotr Tšaikovski, tollal veel noor ja märkimisväärsete saavutusteta helilooja. Ühel ilusal suveõhtul istus rahutu meelega noormees Tagalahe kaldale väikesele pingikesele, et mõelda elule ja loomingule (aga loova hinge jaoks on need üks ja seesama!).

Korraga nägi ta kümneid luiki lahevee kohal liuglemas. Muist sabistasid loojangupalangus punakaks tõmbunud lahevees, muist tõusid kõrgemale ja küünitasid pikkade pilvekiudude järele. Kui päike lõplikult merre vajus, sulasid vesi, taevas ja linnud ühte. Noore helilooja ette laotus hiiglaslik puhas valge lõuend, millele lihtsurelik võis kirjutada oma hästihoitud saladused.

Mõni aasta hiljem, kui Tšaikovski juhtus kuulma Baieri valitseja Ludwig II - Luigekuninga - kurvast elust, tuli talle Haapsalus kogetu jälle meelde. Ta tormas laua taha ja kirjutas lühiballeti, mis sai aluseks hilisemale suurele meistriteosele "Luikede järv".

Jah, just nii see võis olla. Aga võib-olla ka mitte.

Fantaasia rikastab elu, kuid teinekord kannab ta meid tegelikkusest ohtlikult kaugele. Siiski tahaks uskuda imedesse, tahaks kogeda muinasjuttu. Õnneks on see võimalik! Põhjamaa suvi ongi ju üks armas, ehkki lühike muinasjutt.

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist (ehk väike kraaps lugejatele)

Näkid on mind juba varasest noorusest huvitanud. Küllap on selles omajagu süüd ka Anderseni merineitsikesel:

Paljude rahvaste kujutlustes on näkid ühtaegu ilusad ja ohtlikud olendid. Nad kehastavad veealuse maailma poeesiat, ürgsust ja salapära. Eesti rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad ahvatlevad elavaid, ajavad nad hulluks ning viimaks hukutavad. Sellele folkloorsele vundamendile ehitasin ka oma põnevusromaani "Seal, kus näkid laulavad":

Kui käsikiri valmis sai, ei pidanud ma sellest lihtsakoelisest jutust kuigivõrd lugu. Aga kuhugi tuli see väike scriptum sokutada. Juhtumisi kuulutati välja kirjanduskonkurss BestSeller ning sinna ma näkijutu saatsingi. Suur oli mu üllatus, kui lugupeetud inimestest koosnenud žürii valis selle konkursi võidutööde hulka:

Pärast pisikest vapustust saabus muidugi rõõmulaine:

Täpselt aasta tagasi, 23. märtsil 2016 tuli "Seal, kus näkid laulavad" trükikojast välja. Vastuvõtt oli soe. Kohati isegi palav. Erinevais paigus toimunud raamatuesitlused läksid igati korda (ehkki Tartu inimesed ei leidnud tahtmist ega mahti kohale tulla), müük kulges lobedalt, mitmes raamatukogus olid lugejad sunnitud sappa võtma, et näkijutule ligi pääseda. Ent üllatused ei lõppenud. Mullu sügisel pälvis raamat Bernard Kangro nimelise preemia. No mis sa kostad:

Preemia kätteandmiseks korraldatud üritus oli ootamatult suurejooneline ja pidulik, õnnitlejaid terve külatäis ning rõõmu kui palju:

Viimaks olen hakanud ka ise selle raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama. Kui see nii paljudele inimestele meeldib, siis ei saa olla tegemist väga kehva raamatuga, või kuidas? Aga noh, ei tasu lasta end kiidupobinast meelitada. Ammust ajast ju teada, et laps, keda ülearu kiidetakse, läheb hukka... Tunnustus tiivustab, kuid suurt kunsti tehes ei tohi liiga hoogu sattuda:

Ma ei ole professionaalne kirjanik, vaid asjaarmastaja. Seetõttu leian endiselt, et kirjandust (nagu ka elu) tuleb võtta vabalt:

... siis on rõõmu rohkem!

Lõpetuseks: tuhat tänu kõigile lugejatele! Te olete armsad!

Ja näkid laulavad edasi

Tänavu kevadel ilmus kirjastuselt Pilgrim raamat "Seal, kus näkid laulavad". Seetõttu - mis parata ja salata - läheb aasta 2016 minu elulukku näkkide aastana. Üllatus oli juba see, et kõnealune käsikiri pälvis kirjanduskonkursil BestSeller 2015 esikoha. Sügisel tuli teinegi üllatav tunnustus: Bernard Kangro nimeline preemia. Kahtlane värk - Kangro sünnikoht jääb ju minu koduhoovist vaid paari kilomeetri kaugusele... Olen väga tänulik Pilgrimi haldjatele, kelle tiiva all sai mu raamatu sünd võimalikuks.

Võlgnen suure-suure tänu ka lugejatele, keda on aastaga kogunenud mitmeid sadu (või juba tuhandeid?!). Ma ei ole ühtegi raamatut kirjutanud kindla adressaadiga - eks kõik loomingulised teosed ole nagu posti pandud kirjad, millel puudub kättesaaja nimi. Kes kirja leiab ja läbi loeb, võib avastada, et see oli saadetud just talle, kuid teinekord juhtub, et lugeja peab tunnistama: see kirjutis pole minule. Tagasiside põhjal võin öelda, et rohkesti on neid õnnelikke, kes tundsid, et nemad on minult romaanimõõtu kirja saanud. Võtke heaks!

Õigupoolest ei mõista ma endiselt, milles seisneb selle raamatu harukordne menu. Miks müüdi mingi tundmatu Võrumaa kuti tagasihoidliku raamatukese pool tiraaži läbi ühe kuuga? Miks pidid mõnes raamatukogus inimesed sabas seisma, et näkijutule ligi pääseda? Kohutav ebaõiglus! On ju küllalt hoopis väärtuslikumaid, palju sisukamaid raamatuid, mida ei taheta sugugi osta ega laenutada.

Selle üle pead murdes olen jõudnud ühe järelduseni: ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Ma kirjutan ebakindlusest ja segadusest, kuid ei kõnele siiski päevakajalistest globaalsetest probleemidest. Ma kujutan salakavalat populisti, kuid ei puuduta poliitikat. Ma protestin vägivalla ja ebainimlikkuse vastu, kuid ei kõnele sõjast ega terrorismist. "Populist" ja "terrorist" on moodsad mõisted, inimhinge pugenud kurjus aga ürgne.

Võibolla on "Seal, kus näkid laulavad" nüüdisaegne mõistujutt, retk psühhopaadi empaatiavabasse, võikasse mõttemaailma. Võibolla on see lihtsalt rahvaluulest inspireeritud kriminull. Eks lugeja otsustab. Ma ise tõlgendan seda raamatut kui 262-leheküljelist hoiatuskõnet. Näkid ei laula ainult järvevoogudes, merekaldal ja jõelätteil. Enamasti laulavad nad meie endi peas. Nad laulavad nii ilusasti, nii meeldivalt ja tüünelt, et me ei taipagi - nad hukutavad meid.

Näkke ei võta isegi hõbekuul. Nad laulavad üha edasi.

😏

Hirm sööb hinge seest

Ainus, mida tuleb karta, on hirm ise. Nõnda ütles USA president Franklin Delano Roosevelt 1933. aastal kõrgesse ametisse astudes. Sama mõtet kordas ka meie uus president Kersti Kaljulaid oma ametissepühitsemise kõnes. Kui Roosevelt kasutas seda antiikset päritolu mõttetera majanduslikus kitsikuses vaevleva Ameerika rahva kosutamiseks, siis Kaljulaid muutis ajast ja oludest tulenevalt lause konteksti, tõstes peamise Eesti murekohana esile julgeolekut. Sisuliselt kuulutas Kersti Kaljulaid, et pole tarvis asjatult karta Vene karu, pole põhjust karta sõda, üksnes hirm on see, mis viib suurte lollusteni.

Iga juhi, ülemuse ja (riigi)valitseja püha kohustus on julgustada neid, kes asuvad temast allpool. Vahel tuleb tal olla isa või ema rollis. Kehvad vanemad ei oska oma lapsi teisiti korrale kutsuda kui kollide ja vitsaga hirmutades. Head vanemad leiavad aga alati võimaluse, kuidas lapsed sooja sõnaga maha rahustada. Jonniv laps ei ole pahatahtlik, ta on vaid hirmunud ja segaduses. Kollidega ähvardamine muudab ta veelgi haavatavamaks, ettearvamatuks ja ennekõike õnnetuks. Rahvaga on sama lugu. Rahvas vajab isalikku tuge ja emalikku hoolt - seda lausa oodatakse. Teinekord piisabki sellest, kui rahva juht (president peaks seda ju olema) oma lapsukestele siiralt ütleb: "Ärge kartke!" Ja jää hakkabki sulama...

Siinkohal passib mainida veel üht tuntud juhti ja kõnet, mille ta ametisse valimise järel avalikkusele edastas. Paavst Johannes Paulus II sõnas 1978. aastal Roomas Peetruse platsile kogunenud rahvale mitu korda: "Ärge kartke!" Ta ei kõnelenud majandusest ega julgeolekust, vaid usust. "Ärge kartke avada oma südant Kristusele", selgitas paavst. "Ainult tema teab päriselt, mida tähendab olla inimene." Paavst andis teda kuulama tulnud Issanda voonakestele kaasa olulise sõnumi: uskuge Jumalasse, uskuge endasse! Laske hirmust lahti, ainult nii saate inimesteks.

Kui värske katoliiklaste voorimees oma kodumaal, kommunismist rüvetatud Poolas käis, kandis ta keelel ja südames ikka todasama lauset: "Ärge kartke!" Poolakad räägivad praegugi, et just tollest lausest sai alguse idabloki lagunemine. Raudse eesriide taga valitseti hirmu toel - piisas aga sellest, et suur usujuht sisendaks rahvale julgust ja enesekindlust ning vabadusetsüklon sõudiski Ida-Euroopa kohale!

*

Laenasin käesoleva kirjatüki pealkirja saksa kultusrežissöörilt Rainer Werner Fassbinderilt. Tema 1974. aastal linastunud film "Angst essen Seele auf", mille põhjal valminud lavastus oli alles hiljuti ka Ugala mängukavas, toob vaatajateni loo vanaldasest naisest ja noorest Maroko võõrtöölisest. Arvata võib, et nendevaheline kirepalang põletab viimaks maha kõik kõlbelised sildid - esmalt häbi ja seejärel ka au. Armastus lämmatab nende hirmu, kuid kõrvalseisjate hirm lööb seevastu vohama nagu ravimatu tõbi, mis laastab mõistuse ja hävitab hinge.

Hirm on õigupoolest üks inimese põhiemotsioonidest, mis lühiajalise välgatusena peegeldub ka inimese näol. Pikaaegne hirm on surutud sügavale hingeookeanisse, kust ta aeg-ajalt mäsleva orkaanina pinnale tõuseb. Võib peljata valu, ebamugavusi, tundmatust. Võib karta konkreetseid inimesi (kuri naine, pahur arst, naabermaja pätt, Putin), mõningaid inimgruppe (kremlimeelsed venelased, Lähis-Ida sõjapõgenikud, moslemid, seksuaalvähemused), kardetakse agressiivseid loomi, loodus- ja tuumakatastroofi, töökoha kaotust, vaesust, haigusi - nimekirja võiks lõpmatuseni jätkata.

Osa hirmudest on kliinilised ja selgelt piiritletavad (ämblikukartus ehk arahnofoobia), teiste foobiate puhul tekib sageli küsimus, kas neid ei peaks pigem jutumärkidesse pistma (islamofoobia). Karta võib kõike ja kõiki, aga kui hirmu objekte saab liiga palju, hakkab see paratamatult mõistust koormama.

Roosevelt täpsustas Kapitooliumi künkal peetud märgilises kõnes, et kartma peaks hirmu, mis on "nimetu, põhjendamatu, õigustamatu". Sageli on hirmul kindel nimi, kuju ja hääl. Paljud kartused on kahtlemata õigustatud - juhul, kui mõistus on teinud neile "auditi".

Hirm, mida kontrollib mõistus, on teisiti öeldes ettevaatlikkus. Tark inimene on alati natuke ettevaatlik, skeptiline, kriitiline. Ta ei torma kohemaid kedagi-midagi uskuma, ta mõtleb mitu korda, enne kui otsustava sammu astub. Tark inimene märkab ohte ja suudab asjakohaselt kaaluda nende tõsidust. Ettevaatlikkus ja ettenägelikkus on kaksikvennad, targa inimese suurimad sõbrad.

Seevastu rumal kardab oma varjugi, ta ei oska adekvaatselt hinnata olukordade ohtlikkust. Ta ei taju, milline oht võib olla reaalne ning ei oska seetõttu ka tõelisi ohte vältida. Rumaluse aluseks on muidugi teadmatus, vähene või väär info võimaliku ohuallika kohta. Aga kes siis tahab vabast tahtest tunnistada oma mõistuse puudulikkust? Ei keegi. Parem juba karta, sest hirm pole häbiväärne.

Lisaks teadmatusele kuuluvad hirmu koostisosade hulka mure ja erutus. Teadmatus paneb muretsema, mure toob häiriva erutusseisundi. Pikemalt vindudes paardub hirm vihaga. Nende ühiseks sigitiseks on meeleheide. Hirmunu satub paheliste emotsioonide sohu, kust ilma kõrvalise abita välja ei pääse.

Eestis ei ela mürgiseid ämblikke ega terroristidest moslemeid, mistõttu pole kummagi pelgus põhjendatud. Ämblikke karta on sama mõistlik kui karta moslemeid. Ometi kardetakse mõlemaid. Siiski tuleb nentida, et erinevalt loomadest on inimene vahelduva natuuriga. Mürgita ämblik ei muutu üleöö mürgiseks, "heast inimesest" võib aga plaksupealt saada terrorist. Selle eelduse tõttu on ka inimesi põhjust teadlikult karta - eriti neid, kes on mõne tunnuse poolest teistmoodi, võõrad, ebatavalised. Me ei tea, mida neilt oodata ning sestap muutuvad nad võimalikeks ohuallikateks.

Paraku ehitab hirm inimeste vahele ka kõrgeid müüre, mis ajavad juba eos luhta igasuguse mõistmise, usaldamise ja leppimise. Mõistlik umbusk paisub paanikaks, faktid heidetakse kõrvale ja hirm murendab mõistuse. Nõnda on sündinud igihaljas muinasjutt juutide üleilmsest vandenõust. Mõistuse erosiooni tulem on ka kevadel teatud kodanike seas puhkenud hüsteeria, mille tõttu TTÜ-s õppivad mustanahalised tudengid tembeldati salaja Eestisse toodud pagulasteks.

Kui hirm on juba mõistuse röövinud, asub ta hinge järama. Hingetud inimesed ei usalda enam kedagi, nende empaatiavõime kängub ja inimlik pale kalgistub. Hirm võidab, inimkond kaotab.

*

Hirmu lätteks ei pruugi olla pelgalt kokkupuude teistsugususega. Paljud head asjad jäävad tegemata pelgliku meele tõttu, sest kardetakse ootamatuid olukordi. Tulevik on alati tume - ja seega hirmutav. Sellistel juhtudel aitab pelgu leevendada positiivne meelelaad, optimism ja avatus tulevikule. Seda, mis tulevikus saama hakkab, ei tea õieti keegi. Isegi selgeltnägijatest pole abi.

Julge inimese tunnus on enesekindlus. Julge inimene ei tea samuti, mis teda ees ootab, kuid ta teab vähemalt seda, et ta saab hakkama. Ta usub endasse. Paratamatult tuleb uskuda ka teistesse inimestesse, sest üksi ei ole siin maamunal võimalik hakkama saada. Suurimad saavutused sünnivad erinevate isikute koostöö tulemusel, mitmete unistuste ja eesmärkide kogusummana. Vahel peab usaldama - ja selleks tuleb lahti saada hirmust võõra, ebatavalise ja teistsuguse ees.

Roosevelti eelpool mainitud mõtteteraga kõlksuvad toredasti kokku ka dalai-laama õpetussõnad: "Kui sa kardad valu või kannatust, peaksid uurima, kas sul on võimalik selle vastu midagi teha. Kui saad, siis ei ole põhjust muretseda. Kui sa midagi teha ei saa, siis ei ole samuti põhjust muretseda." 

Hirmu taga on mure ja kui mure saab murtud, ei jää ka hirmust alles muud, kui suured silmad. Aga miks hirmul on nii kohutavalt suured silmad? Eks ikka selleks, et oleks parem talle otsa vaadata.

Õhtusöök näkkidega

Jan Uuspõld loeb raamatut "Seal, kus näkid laulavad"!

Kaljudest näkkideni

Täpselt viis aastat tagasi ilmus minu esimene raamat „Kaljud ja kameeleonid“. Oli nagu noortekas ja ei olnud ka. Jutustasin loo sellest, kuidas andekast maapoisist sai jõhker kurjategija. Kokku 500 lehekülge. Eks mul olid omad põhjused, miks lugu sündis ja miks ta just sellise kuju võttis. (Lõpud ja algused)

Nüüdseks olen ilmutanud neli raamatut. Võib öelda, et esimese kolme raamatuga said sarved maha joostud. Kõik, mis meelel ja südamel, selle ka välja paiskasin – otse paberile. Olin korraga mänguhimuline ja lõpuni aus.

Mänguhimu on alles, kuid ausalt ma enam ei kirjuta. Seepärast ma neljanda raamatuga – tollega, mis kõneleb näkkidest – rahul ei olegi. Näkiraamatus puudub autori nägu. On vaid hääl kosmosest, mis sosistab valesid.

Ah et mis ma sellega mõtlen? „Seal, kus näkid laulavad“ on õuduse ja müstika sugemetega krimka, mille aines on voolanud välja sügavast rahvapärimuse lättest. Aga lugeja ei saa midagi teada autori isiklikest mõtetest, tunnetest, aistingutest. Autor laseb vaid fantaasial lennata, tõmbab ka lugeja kaasa ning koos hõljuvad nad sünge uduse maastiku kohal. Lugeja saab sellelt õhulennult (loodetavasti) toreda kogemuse, kuid kui autor ta tagasi kindlale maapinnale toimetab, ei ole lugeja temaga sugugi rohkem tuttav kui enne.

Paistab, et olen jõudnud sellisesse seisu, kus ma ei ela enam lugusid läbi, ma üksnes vahendan neid. Tahan lugejale rõõmu pakkuda, isegi kui ma kirjutan jubedatest asjadest. „Näkid“ on ilmselt kõige küpsem (ja ka kõige tavalisem) lugu, mille olen kirja pannud. Suured kirjanduslikud avastusretked on minu jaoks läbi saanud, jääb vaid kartograafiline täpsustustöö. Ei, oleme ikka optimistid: Ameerika on avastatud, nüüd tuleb see koloniseerida.

Liiguvad kuuldused, et ma olevat lootustandev krimikirjanik (Kuriteod näkilaulu saatel). Piisas vaid üks kriminulli moodi raamat üllitada – ja juba kirmikirjanik! Tahaks neid kuulujutte pisut jahutada. Esiteks pole ma end kunagi kirjanikuks nimetanud (ega kavatse seda ka lähiajal teha) ja teiseks ei ole krimikirjandus sugugi mu esimene armastus. Aga kuna Eestis on krimkadega üldiselt kehvad lood, siis võetakse iga natukenegi õnnestunud krimilugu kohe avasüli vastu.

Mis edasi? Jätkan samas vaimus. Inimhinge mustad sügavikud tahavad uurimist. Patud ja pahateod tuleb päevavalgele tirida. Kurjus on ju lummav nii kirjutajale kui ka lugejale. Lummus kestab.

Naeratav koletis

Ta on ilus poiss. Tark. Andekas. Musikaalne. Ja sportlik on ta ka. Pole vist põhjust lisada, et ta meeldib kõigile. Piisab tal vaid naeratuseks huuli paotada – ja naised toovad oma sulava südame hõbekandikul tema jalge ette. Kas keegi usub, et see inimkonna säravaim eksemplar, keda jumaladki kadestavad, on tegelikult koletis? Ei, muidugi ei usu. Punapõskne sile ladvaõun ei saa ju olla ussitanud!

*

Suhete aluseks on usaldus. Olgu kodus, tööl või sõprade ringis – usalduseta ei teki ega püsi ükski täisväärtuslik suhe. Mõned tüübid on aga spetsialiseerunud usalduse kuritarvitamisele. Nad meisterdavad imekauni maski, panevad selle endale ette ja võluvad maailma. Miks peaks keegi kahtlustama, et maski taga peitub midagi pahelist?

Kaks näidet langenud tähtedest, kes viimastel aastatel on musta kroonikasse jõudnud. Kunstjalaga jooksja Oscar Pistorius – invasportlaste suur iidol ja ühtlasi mõrtsukas. Miljoneid inimesi naerutanud koomik Bill Cosby – geenius ja sarivägistaja. Erinevad juhtumid, aga sarnased tagamaad. Raske uskuda, et mees, kes füüsilise puude või keeruka lapsepõlve kiuste on tippu jõudnud, võiks salamisi kurja teha. See ei lähe ju kuidagi kokku meie ühises alateadvuses kulgeva narratiiviga, mille kohaselt saab karjapoisist kuningas ja Tuhkatriinust printsess. Kusagil pole öeldud, et Tuhkatriinust võib saada hoopis nõiamoor.

Ka kodumaisest meediast on läbi käinud kaasusi, mille keskmest leiame lugupeetud ja armastatud kodaniku, keda sõbrad ja lähedased iseloomustavad kui töökat, ausat ja seltskondlikku inimest. Aga halastamatu kohtukull tirib ometigi tema arvutist päevavalgele kümnete gigabaitide kaupa lastepornot. „Ei, see ei saa nii olla!“ ahhetavad sõbrad-lähedased kooris. „Pole võimalik! Ta on süütu!!“ Ja järgmisel kohtuistungil selgub, et toosamune süütu sell on mitmele kümneaastasele tüdrukule käe püksi toppinud…

Ei või iial teada, millist patukoormat kannab endaga kaasas järgmine peenesse ülikonda pugenud, lipsustatud ja lõhnastatud härrasmees, kes ruumi astub ning edust ja enesekindlusest kiirgab. Kas ta peksab kodus oma naist? On ta raha ja võimu nimel valmis mõne kolleegi eluküünla kustutama?

Igale pätile pole löödud otsa ette templit, mis ütleks selgelt: „Tal on pikad näpud ja kibedad rusikad.“ Kuidas siis kurikaela ära tunda? Olla valvas ja samas… usaldada? Võimatu ülesanne! Kes usaldab natuke ja ääri-veeri, ei usalda üldse. Pole usaldust, pole ka suhet. Ei armastust ega sõprust.

Need, kes lõhuvad usaldust, lõhuvad inimkoosluse alusmüüri. See, kellele salakaval paharet on juba kurja teinud, ei pruugi enam kedagi usaldada. Kes saab hullusti kõrvetada, kardab tuld elu lõpuni. Meiega manipuleeritakse, meid petetakse, meid kasutatakse ära. Vähemal või rohkemal määral juhtub see igaühega. Kuritegu ei seisne üksnes varalises, moraalses või füüsilises kahjus. Iga kuritegu teotab inimlikkust ja vähendab usku kaaskodanike heatahtlikkusse. Nõnda teenib kurjus topeltpunkti.

Viha ja õigus 2

Mõne värava küljes võib näha silti, mis hoiatab kurja koera eest. Oleks tore, kui samalaadsed sildid hoiataksid ka kurja inimese eest. Siis teaks, keda vältida. Koer vähemalt lõriseb enne ründamist. Kuri inimene on aga salakaval. Ta lööb vaikides teisele noa selga.

Loomad ei vihka. Nad võivad olla agressiivsed, kuid vihkamine kuulub täienisti inimlike seisundite hulka. Loom ründab sageli vaid siis, kui ta on hirmul või näljane. Ka inimlikku viha seostatakse hirmu ja näljaga. Hirm teistsuguse ees ja nälg võimu järele – need on viha sagedased tagamaad. Ometigi näib, et enne seda, kui hirmust-näljast saab viha, läbivad inimlikud emotsioonid veel ühe staadiumi. Selleks on vastikustunne.

Inimene kui ühiskondlik loom ei saa niisama oma karjaliiget vihata. Ta peab leidma vihkamiseks kõlbelise põhjuse. See käib kergelt. Esmalt tuleb vihkamise objekt kõigest inimlikust puhtaks koorida ja anda talle uus liiginimi: ahv, siga, madu, lits, pede, kaltsupea, sitakott, värdjas… Valik on lai. Vastumeelset inimest ümber ristides kutsub vihkaja endas esile vastikustunde. Kui isik on inimlikust palgest vabastatud (ehk dehumaniseeritud), on teda juba lihtne vihata.

Ühtlasi märgitakse sel viisil maha kindlad piirid „meie“ ja „teie“ vahele. „Meie“ oleme ühtne kooslus, aga „teie“ olete võõrkehad. Loomulikult peavad „omad“ mistahes „võõraste“ tunnusmärkidega isendeid eemale tõrjuma, et säilitada kooslusesisene kord. Siit ilmneb ka viha seos võimunäljaga: teistsugustele tuleb koht kätte näidata. Inimesed ja värdjad ei saa ju koos valitseda.

Viha võib väljenduda pelgalt mõnes emotsionaalses purskes, ent vihkamine ise on protsess. Protsess, mille eesmärgiks saab olla vaid vihatava objekti täielik hävitamine või – kui see ei õnnestu – vihatava tõrjumine ühiskonna äärealale, tema püsiv alavääristamine ja tasalülitamine. Probleem lahendatud, maailm päästetud.

Mis on vihkamise kõlbeline alus? Vihkaja kõrgem staatus, ei muud. Kui ma kedagi südamest vihkan, siis pean seadma end vihatavast kõrgemale, seda nii mõistuse kui ka moraali poolest. Mina kui valge mees olen tark – järelikult on neeger (keda ma ei salli) loll nagu lauajalg. Loogiline! Kui ma olen silmapaistva potentsiga heterokutt, siis mingi roosa pepupoiss, kes naist ei taha, on täiega väärakas. Eks ole?

Vihkaja hiivab end võimalikult kõrgele poodiumile, et õigustada oma kõlbelist üleolekut neist, kes talle ühel või teisel põhjusel ei meeldi. Vihkajal on alati õigus – sest ta ise ütleb nii. Ta ei suuda võõraid omade sekka lõimida, sest see läheks vastuollu tema ülimalt lihtsa ja samas raudkindla mõttelaadiga. Valge ja must, päev ja öö, oma ja võõras ei saa tema mõttemaailmas kõrvuti eksisteerida. Planeet, millel vihkaja tegutseb, on monokroomne ja erinevad värvitoonid ainult segavad teda.

Vihkaja ei hakka end vaevama peente faktide ja lääge empaatiaga. Talle piisab teadmisest, mille ta on endale ise koljuluusse söövitanud: kõik inimesed pole inimesed ja seega ei vääri nad õnne, vabadust ega elu.

Samal teemal:

Viha ja õigus

Kuula! Näkid laulavad…

Väike alevik Virumaal. Kunagi ammu – siis, kui idakaarest tõusis korraga kaks päikest, ühel käes sirp, teisel vasar – oli see alevik õitsva kolhoosi keskus. Näete, nendel lubjarikastel nisupõldudel müttasid uhked punased kombainid. Aga selles tellistest kolossis ruigasid rõõmsalt igat mõõtu sead. Ja teispool toda vallseljakut seisis kõrvuti kaks hiiglaslikku karjalauta, sinakad silotornid kesk hoovi kui Peetruse katedraalid.

Jah… See oli ilus aeg. Kõigil oli siis tööd ja leiba. Lapsed laulsid rahust ja sõprusest, punased siidrätid kaelas. Polnud ühtki muret – eriti veel, kui õnnis parteipilet taskus. Pidu kestis, kuni neetud Eesti Vabariik tagasi tuli.

Nüüd on see alevik omadega sama hästi kui õhtal. Inimestest tühjaks jooksnud, varemetes ja jumalast hüljatud. Jah, postkontor veel töötab, apteek on lahti lausa kolm korda nädalas (kl 10–13), kohalikus keskkoolis, mille keldrisse on igaks juhuks tallele pandud silt kirjaga „Põhikool“, õpib peaaegu sada last. Tallinnasse ega Tartusse ükski buss ei käi, aga see-eest saab hommikul ja lõuna paiku Jõhvi kaudu Rakverre sõita (selle lõbureisi eest tuleb maksta vaid € 5).

Valla suurimateks tööandjateks on vallavalitsus, kool ja hullumaja. Õigupoolest on aleviku lähistel asuv psühhiaatriakliinik väga mainekas asutus, kus isegi Riigikogu liikmed sageli ravil käivad. Või noh – valijatega kohtumas.

Pixabay

Aga nüüd jõuame oma ringreisil õige põnevasse kohta. See siin on Kalmujärv. Pikad sajandid ei ole rahvasuud lukku löönud ja sestap teab rahvas endiselt kõnelda, et vanakurat isiklikult on sellesse roheka veega järvekesse sülitanud. Palju õnnetust ja nuttu on Kalmujärv oma külalistele kaela kupatanud. Alles see oli – nüüd on sellest küll tubli kakskümmend neli aastat möödunud – kui üks 16-aastane poiss järve uppus. Tema surnukeha ei leitudki kohe üles. Terve talve hulpis ta kusagil mustas järvemudas, enne kui Kalmujärv ta omastele välja andis.

Mullu suvel kõneldi uudistes, et üks mees, kes oli järve vastu suurt huvi tundnud – ta olevat iseäranis näkkidega seotud pärimust uurinud – leidis samuti kiire lõpu. Ta oli oma vanni uppunud ja keegi olevat teda seejuures aidanud. Muidugi tahad nüüd teada, kes see „keegi“ oli. Kuri näkk – kes muu.

Jätan siinkohal meie väikese ringreisi pooleli. Edasi saad lugeda juba raamatust „Seal, kus näkid laulavad“. 

Ahjaa, pean sind ka sõbramehe poolest hoiatama. Kui juhtud kuulma näkkide laulu, siis kata kohemaid kõrvad! Need kuradima näkid, kes imeilusat laulu lasevad, on tulnud just sinu hinge järele.