22. aprill 2013

Kuhu see hoolivus siis kadus?

„Riik ei armasta meid,“ öeldakse. „Riik on meid hüljanud,“ ahastatakse. „Miks riik appi ei tule? – Sest riik ei hooli oma rahvast!“ Need jutukatked on eriti hoogsalt käibel maapiirkondades, kus omavalitsused nõrgad, töökohti vähe, postkontorid kinni ja bussiliiklus pea olematu. Inimestega koos kolib minema ka lootus. Suuremas linnas on riigi kohalolek tuntavam, ent lootus mureneb sealgi. Miks ometi? Miks on riigi armastus ja tähelepanu paljudele nõnda tähtsad? Ja kuidas saab riik kellestki isiklikult hoolida?

Riik koosneb kahest, heal juhul võrdväärsest poolest: valitsusaparaat ja elanikkond. Viimastest on eelisseisus kodanikud. Liiga sageli võrdsustatakse riik Toompeal paiknevate tähtsate asutustega. Seejuures on „riikliku“ armastuse süsteem väga lihtne: valitsus jagagu heldelt raha, külvaku toetusi, doteerigu ja subsideerigu. Raha – see ongi armastus! Teisest küljest kõnelevad ootused riigi hoolivusele sügavatest psühholoogilistest painetest, üleüldisest armastuse ja tähelepanu puudusest. Väikesel inimesel on ürgne vajadus mingi suurema, vägevama, maskuliinse jõu järele, mis kaitseks ja aitaks. Olgu see siis Taevaisa, Suur Vend või Riik. Eks ole ju mõnus mõelda, et kusagil leidub keegi, kes häda korral alati appi tõttab.

Ilmalikud riigiinstitutsioonid on 19. sajandi lõpust alates omandanud hulga ülesandeid, mille eest vastutas varem kirik, hoolekanne ja haridus sealhulgas. Ühiskonna ilmalikustumisega kaasneb aga huvitav nähtus: kultustoimingud nihkuvad vaimuvallast võimuvalda. Nõnda tekivad riiklikud sümbolid, pühad ja pühakud. Riik muutub ise pühaks, natuke üleloomulikuks ja müstiliseks, ühtaegu imetlusväärseks ja hirmuäratavaks jõuks, millel on oma kodaniku üle sama palju võimu nagu oli Jumalal keskaegse talupoja üle. „Jumal ei armasta meid,“ kurtsid näljahädas talupojad sajandite eest. „Jumal on meid hüljanud! Miks Jumal appi ei tule?“ Jumal näljahädalisi ei aita, miks peaks Riik seda tegema?

Riigilt oodatakse muidugi enamat kui Vanajumalalt – üks asub ikkagi maa peal, teine kõrgel taevas. Kuid maine Riik, see bürokraatide armeele toetuv moodustis, ei saa kellestki hoolida. Valitsemine lähtub seadustest, kus on napilt ruumi inimlikele emotsioonidele. Riiklik regulatsioon põhineb rangelt ratsionaalsetel, mõistusega mõõdetud otsustel. Kuuleme ju ametnikke tihti ohkamas: „Inimlikult saan ma probleemist aru, aga seadus ütleb hoopis nii…“ Demokraatia ei ole empaatia, vaid pragmaatilistest kaalutlustest kokku põimitud võimumehhanism. Seetõttu pole ka võimalik, et Stenbocki maja või Toompea lossi asukad kellestki hooliksid – vähemalt selle sõna otseses, argiselt tajutavas tähenduses. Valitsejate asi on mõelda, mitte tunda.

Kui aga pöörduda riigi teise poole ehk elanikkonna manu, siis saaks küll küsida: miks residendid/kodanikud üksteisest ei hooli? Õigupoolest küsitakse seda liigagi sageli. Pööra kõrv põhja või lõunasse – ikka ütleb keegi nii prominentide ringist kui ka lihtkodanike seast: „Üksteisega arvestamist võiks rohkem olla.“ Iseäranis ekstaatiliselt janunetakse hoolimise ja märkamise järele jõulude ajal, kui sõna „armastus“ kuulub kohustusliku elemendina iga teise kõne ja läkituse juurde.

Kas siis tõesti on hoolimist meie sees ja ümber vähevõitu? Sellest on loomulikult kahju, et nõnda paljud inimesed tajuvad hoolivuse nappust. Evolutsioonilises plaanis on hoolimine isegi kurjast, looduses kuuluvad need, kes ise hakkama ei saa, surmale. Tsiviliseeritud ühiskonnas pannakse aga turuplatsi reeglitega paika, kel on väärtust ja kel mitte. Hoolimine on nõrkade ümmardamine. Tugev isiksus ei kooguta kasutute inimloomade ees, tema jaoks on esikohal isiklik heaolu. Kodanikud, kes ootavad teistelt hoolimist, nõuavad tegelikult poputamist. Neilgi on isiklik kasu mängus.

Vahetame helistikku. Hooleta pole armastust. Ilus eestikeelne sõna „hool“ kätkeb nii kannatlikust kui tähelepanu. Mõlemad on armastuse vältimatud eeldused. Kõiki ei saa aga armastada. Tähelepanu saab jagada vähestele. Hoolimisest võib ju igatseval toonil rääkida lõputult, kuid see jõud, mis ühiskonda tegelikult koos hoiab, on lugupidamine. Riik (valitsuse tähenduses) ei saa hoolida, kuid ta on kohustatud igast kodanikust lugu pidama. Lugupidav hoiak avaldub kasvõi riigiametnike suhtluslaadis.

Ka lihtne kodanik, olgu ta koristaja, kokk või kosmoloogia professor, austagu kaaskodanikke. Iga inimene, kes meile tänaval vastu jalutab, võib olla keiser – ka siis, kui ta näeb välja nagu kalkar. Avatud ja eelarvamustevaba suhtumine neisse, keda me ei tunne, tagab terve eluhoiaku ning parandab kokkuvõttes ühiskonna immuunsüsteemi. Ja vaat sellist suhtumist võiks küll rohkem olla.

15. aprill 2013

Munk ja sübariit

Taevas on tähti tulvil,
Küll on külvikampaania!
Kas siis unelmatest lubatud lõikus ongi varsti käes?
Kuhu me mahutame määratu saagi?!

Leidsin need värsid 1974. aastal välja antud Eesti NSV Kirjanike Liidu koondteosest „Kirjanduse sirvilauad“. Kõigi kogumikus esindatud autorite kohta on ka lühikesed elulookirjeldused, ainult Alliksaar on „ära unustatud“. Ilmselt SS-lase mundrimärkide tõttu. Ometi võtavad tema värsid ses raamatus enda alla suisa seitse lehekülge. Ehkki Alliksaare elust ja loomingust on viimase kümne aasta jooksul ilmunud mitmeid käsitlusi, ei ilmne neist ometigi täiel määral, kes oli see 90 aasta eest sündinud värsivõlur. Ikka jääb ta salapäraseks. Tema kaasteeliste mälestuste põhjal otsustades oli tegemist puhtaverelise boheemlasega, kel erksad mõtted ja vastakas iseloom.

Öö loob mulje asjade näo lõppematusest.
Katta on kergem kui avada.
Uidata on uljam kui uinuda.
Vabadus on väärtuslikum igast tavast.

Kuid mis tähtsust ongi kõigil bio- ja monograafiatel – loovisiksuse elust kõneleb kõige selgemalt tema looming. Kirjanduselust kõrvale tõrjutuna ei olnud Alliksaarel õnne oma luulet trükituna näha. Alles paar aastat pärast tema surma ilmus kogu „Olematus võiks ka olemata olla“. Juba pealkirjast õhkub mängleva metafüüsika eksootilist hõngu. Siin peitub hoiatus salakavalate filosoofiliste karide eest, mille otsa kõhnad purjekad võivad põrutada. Alliksaare luule on raskepärane, intellektuaalselt massiivne, ehkki sädeleva pealispinnaga... kui nimetada sädeluseks kalambuuri. Sõnamängud oleks nagu sündinud ütlemise ja etlemise lustist, kuid neis peitub mõistatusi, mida polegi nii lihtne lahendada. See luule nõuab mõtlemise vaeva.

Puudutage mindki oma lunastava tukutuki tukaga!
Tehke minugi laubale oma oivalise oimetuse kaitsemärk!
Pistke mindki oma puhtasse puhkusepurki!
Loovutage mullegi oma rammusat ravirooga!
Liimige kinni mu julmade kujutelmade raamat!

Alliksaar sai Tartu noorte luuleinimeste vaimseks juhiks, kassetipõlvkonna giidiks, kes näitas tulevastele tähtpoeetidele kätte teeotsa moodsa luule juurde. Seejuures jäi ta ikka ajatuks mõtisklejaks. Alliksaar näikse olevat muuhulgas muretseja, kes ei kaota iialgi lootust. Ehkki mõnikord, jah, saab tumedakarvaline masendus oma osa ja hinges ärkab pessimist.

Oleme hilinejad,
see on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid
lootusi lukku.

Küllap heliseb ka kõige luulekaugema inimese ähmases alateadvuses vaikselt-vaikselt: „Ei ole paremaid, halvemaid aegu, on üksnes hetk, milles elame praegu.“ Ja jälle on platsis optimist! Vahest isegi häbelik erootik, kes teinekord tasakesi maistele mõnudele oodi luilutab:

Su rinnad on rannad, on linnad.
Et sadamais joobuda,
pean tasuma rõõmude hinnad
ja ehmudes loobuma.

Imelikul (või hoopis tavalisel) kombel näitavad Alliksaare voogavad mõttekujundid, kui palju sõltub poeedi elu ja looming juhustest. Kui õnnelik võib olla luuletaja, kes leiab õiged sõnad, et tõlkida maisesse keelde vaimusilma kaemused. Ainult poeet teab, mis maksavad assotsiatsioonid ja reministsentsid. Ja millist piina valmistab poeedile võim, mis tema tiibu nüsib, ta priiust piirab ja trükimusta keelates ta ahtraks jätab. Nüüdispoeetidele oleks see mõeldamatu. Kuid julmadest juhustest, millest vist saatus koosneb, tuleb üle olla.

Südamehaavad ei saa olla sügavad.
Muidu lakkaks süda löömast.

Aeg poeeti ei murra. Vahest õpetab Alliksaar oma sädelevate teoste kaudu tänaseidki noorluuletajaid, kes vabavärsside anarhilises keskkonnas alles oma mina otsivad? Nii mõnegi lootustandva ja lootust kaotava rohelise värsisepa sepistuste tagant paistaks nagu välja Alliksaare kõrvad. Aga kuidas temalt õppida, kui me ei teagi, kes ta oli?! Ah, mis ma sonin. Võtame ette luuletuse „Autoportree“ ja sealt saab iga juhmimgi lugeja kristalse pildi Artur Alliksaare vastandlikust ja vaimustavast vaimunäost:

Mu hinges koos on munk ja sübariit,
ei tea ma, kumba enam, kumba vähem.
Kesk aja hallust köen kui tuliriit
ja otsin kõige kiuste elulähet.

10. aprill 2013

Herakles ja Superman on kaksikvennad

Kuigi akadeemilises ringis liigub vahel arvamus, et tänapäeva inimene on müütidest enneolematult kaugenenud, pole müütilised lood välja surnud, neid teatakse ja mõistetakse endiselt. Iidsed müüdimotiivid püsivad elujõulisena läbi kirjanduse ja kunstiteoste, mille kaudu on need leidnud tee massimeediasse. Moodsates ekraaniteostes on raske näha elemente, mis pärineksid loomismüütidest, kuid hoopis selgemini ilmnevad filmides ja sarjades motiivid, mida võib pidada omaseks maailmalõpumüütidele (katastroofifilmid) ja moondumismüütidele (libahundi- ja vampiirilood). Iseäranis tugevalt on meedias esindatud mitmete žanrite kujul kangelasmüüdid ning romantilised müüdid.

Ka sellisel juhul, kui film või telesari ei kasuta otseseid müüditöötlusi või viiteid mütoloogiale, sisaldab see tegelasi, olukordi, sündmusi ja lahenduskäike, mis on omased mütoloogilistele lugudele. Müütides on olemas kõik õudusloo, põneviku, ulme, seikluse ja romantilise draama elemendid: kangelased liiguvad lendavatel objektidel ja kasutavad maagilisi esemeid (ulme), puutuvad kokku hirmuäratavate koletistega (õudus), võitlevad vaenlastega või peavad nende eest põgenema (märul), lahendavad mõistatusi ja ülesandeid (krimi, põnevik) ning abielluvad kõrgest seisusest naisega (romantika). Müüdid sisaldavad ka huumorit ja erootikat.

Filmide ja telesarjade tarbeks on originaallood töödeldud ning adapteeritud, et sobituda lääneliku peavoolu maitse, identiteedi ja orientatsiooniga. Praegusaja "ametlik" versioon põhineb vaid kitsal valikul kättesaadavatest allikmaterjalidest.

Tüüpiline lääne kangelane on pooleldi inimene ja pooleldi jumal, kes sooritab kuriteo või saab hakkama jubeda moraalse eksimusega ning asub seda siis vägitegude kaudu heastama. Heraklese eluskeem on siinkohal ilmekaks näiteks. Herakles oli jumal Zeusi ja sureliku naise Alkmene poeg, kellel lasus kolm pattu: vastuhakk Zeusile, Iphitose tapmine ja abielurikkumine Iolega. Pärast kahtteist vägitegu tabasid teda mürgimantlist põhjustatud piinad ja viimaks halastussurm tuleriidal.

Paljudel müütilistel sangaritel on neitsist emad (Jeesus, Karna, Ion, Romulus, Perseus). Ema võib raseduse ajal külastada oraakel või saab ta mõnel teisel viisil aimu oma poja erilisusest. Pärast sündi on kangelane suures ohus, mõningatel juhtudel võib ta jääda orvuks. Paljudes lugudes suletakse tulevane sangar kasti või kirstu ning see heidetakse vette, kust loomad või inimesed ta leiavad.

Hulk koomiksitest väljakasvanud superkangelasi (Batman, Superman, Ämblikmees, Raudmees, Kapten Ameerika jt) sarnanevad põhijoontes tugevalt klassikalisest mütoloogiast tuntud sangaritega. Ämblikmees hakkab vägitegusid tegema pärast oma onu mõrva, mille ta oleks suutnud ära hoida (kangelase moraalne eksimus).

Superman on pärit teiselt planeedilt, kuid sündinud ja üles kasvanud maa peal tavalises peres. Ta pääses koduplaneedi hävingust kosmoselaeval (kangelane on pärast sündi ohus, kaotab vanemad). Ka „Star Treki“ kapten Kirk pääseb vastsündinuna kindlast hukust päästekapslis. Avakosmos toimib taolistes lugudes vee analoogina, päästekapsel asendab kasti.

Sarnaste sünnijärgselt ohustatud kangelaste hulka võib liigitada ka Harry Potteri, "Terminaatori" saaga keskse tegelase John Connori ja mitmed teised. Batman asub kurjategijate vastu võitlusse ajendatuna oma vanemate tapmisest. Tööstur-leiutaja Raudmees kaotab samuti vanemad ning temast saab kangelane pärast seda, kui ka tema enda elu ohtu satub.

Näidata kangelast kui marginaalset "teist", kes ühiskonda päris hästi ei sobitu, on traditsioonilistele kangelaslugudele väga omane. Peaaegu kõik superkangelased käituvad eraklikuna ning elavad topeltelu (kangelase poolinimlikkus). Mutantlikud X-mehed (Wolverine jt) on oma eriliste võimete tõttu inimühiskonnas tõrjutud, kujutades allegoorilisel viisil mitmesuguseid vähemusi. Moodsa ajastu peegeldusena on meessoost sangarite kõrvale tekkinud kangelannad, nagu "Tähesõdade" Rey, Wonderwoman, sõjaprintsess Xena, Lara Croft, vampiiritapja Buffy, Ellen Ripley, Kassnaine jt, kes peavad end maskuliinses maailmas pidevalt tõestama.

Galaktikatevahelisi reise ja tundmatute planeetide koloniseerimist kujutavad ekraaniteosed on edasiarendus maadeavastustest. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks "Star Trek", "Doctor Who", "Tulnukas", "Prometheus" ja "Avatar". Need sarjad ja filmid kirjeldavad kolumbuslikku missiooni, mille sihiks on leida kosmosest senitundmata alasid, uusi eluvorme ja tsivilisatsioone. Klassikalises mütoloogias on sarnaste lugude vasteks argonautide teekond kuldvillaku juurde, aga ka Odysseuse eksirännakud.

Mütoloogial on võime areneda välja ajaloost ehk teisipidi: ajaloolised sündmused muutuvad mütopoeetiliseks ning olulistest isikutest, eriti valitsejatest, saavad müütilised kangelased. Filmides tekitatakse tahtlikult alternatiivne ajalugu: faktid segatakse fantaasiaga või luuakse täiesti uus ajalugu, mis toimib reaalse ajaloo fantastilise peegeldusena. Nõnda on Vana-Kreeka tähtsündmusi käsitletud koomiksilikus, visuaalselt liialdatud vormis ("300") ning USA presidendist Abraham Lincolnist on tehtud vampiire jahtiv sangar ("Abraham Lincoln, vampiirikütt"). Alternatiivajaloolise fantaasia populaarsust kinnitavad kahtlemata "Sõrmuste isand" ja "Troonide mäng".

Üleloomulike võimeteta tegelased realistlikes ekraaniteostes toimivad samuti kangelaste ja kangelannadena, ehkki nende võitlusi näidatakse ilma fantaasiarikaste ja vaatemänguliste sümboliteta. Aktiivselt tegutsevate märulikangelaste ning detektiivide-kriminalistide tegevus on suunatud õiglusetaotlusele, melodramaatilistes lugudes käsitletakse ülima armastuse ideed.

Romantilised müüdid moodustavad olulise osa laiemalt tuntud mütoloogiast. Ainuüksi kreeka mütoloogia sisaldab ohtralt mitmesuguseid õnneliku ja traagilise lahendusega armastuslugusid: Eros ja Psyche, Orpheus ja Eyridike, Pygmalion ja Galatea, Apollon ja Daphne jpt. Armastus esimesest silmapilgust, kallima kaotus, sügav kiindumus vaatamata seisusevahele ning armastuse sünd ühiste läbielamuste käigus on vaid mõned romantilised motiivid, mis esinevad nii müütilistes lugudes kui ka melodramaatilistes filmides-sarjades.

Meedia aitab hoolimata meelelahutuslikust ja kommertsikesksest olemusest kinnitada vaataja usku inimlikesse ideaalidesse. Ka üleloomulike võimetega kangelasi näidatakse inimlikust küljest. "Head" surevad fiktsioonides harvem kui "halvad" ning positiivse tegelase surma näidatakse dramaatilisemalt.

Ehkki viis, kuidas kangelasi ekraanil esitletakse, kajastab ühtlasi nüüdisaegseid väärtushinnanguid, antakse tegelastele endiselt arhetüüpne müütiline vorm, mille kaudu saab võimalikuks vaataja osaline või täielik samastumine tegelasega. See omakorda võimaldab vaatajal aktsepteerida ning omaks võtta ekraanil nähtavaid väärtusi ja leida rahuldust psühholoogilistele vajadustele.

7. aprill 2013

Meelejahutamine on tõsine töö

„Meelejahutaja“ pidavat olema legend ja kullatükike Eesti raadioajaloos. Mina ei tea sellest „õigest“ naljaviskamise saatest suurt midagi. Küll aga lõin kõrvad kikki, kui Vikerraadio lasi eetrisse projekti „Meelejahutaja 2013“.

Mida siis kõrv kinni püüdis? Kuuldemäng on nooremale põlvkonnale (kelle hulka minagi kuulun) ilmselt natuke võõras žanr, kuid igapäevase diskoriloba ja arvamusliidrite targutamise kõrval mõjub ta kevadise tuulepuhanguna. Väärt näitlejate (Vaarik, Uuspõld, Avandi, Vannari, proua Võigemast jt) ilmekad esitused olid nauditavad, kohati kuivavõitu tekstidest pigistati välja viimne kui tilk. Hämmeldust tekitas tuim publik, kes oli küll varmas käsi kokku lööma, kuid naeruga koonerdas, otsekui oleks kartnud endast kergemeelse muljet jätta. Vahest ei olnudki millegi peale naerda? Mõned sketšid olidki pigem muigamiseks, aga kuidas on võimalik, et isegi Jüri Paeti särtsakad mõtteterad kedagi kihistama ei ajanud?! Kas soovolinik valvas isiklikult, et seksistliku kallakuga paetismid sooja vastuvõttu ei leiaks? Pühadevahe, laske ennast vabaks, rahvas!

Ei tahaks uskuda, et vanasti olid naljad naljakamad. Paraku tuleb tunnistada, et Kalju Kassi pisut nüüdisajastatud sketš „Avaldus iseendale“ mõjus uute humoreskide kõrval tõepoolest säravamalt, sääl oli vunki ja elegantsi. Muidugi aitas õnnestumisele kaasa Anne Paluveri võrratu esitus. Satiirikuid, kes söandasid võimu aadressil mõne terava killukese poetada, hinnati nõukaaja umbses õhustikus kõrgemalt. Kuid igal ajastul on ju oma mädapaised, mida naljanõeltega puruks torgata. Pahesid ja lollusi, mida välja naerda, jätkub endiselt. Iseasi, kas humoristidel on piisavalt silma ja taipu, et murekohad üles leida.

Mõned sketšid mõjusid jõuetuna. Kivirähki lugu „Raamatute kahjulik mõju“ oli parajalt päevakajaline (õpetaja tegi Tõnissonile selgeks, et „Tasuja“ on ebasoovitatav kirjandus, sest ei lähe kokku moodsa euroopaliku mõttelaadiga), kuid näis otsekui kibestunud marurahvuslase tatilärakas uue põlve ajaloolase kuuerevääril. Kusjuures õpetaja jutt ei kõlanud üldse nii naeruväärselt, totaka mulje jättis hoopis Tõnisson. Ühesõnaga, satiirinool ei tabanud märki. Mart Juure loodud saamatu suusataja Kevin Uljaste peaks Juurika lugejatele tuttav olema, kuid mina teda küll Uuspõllu häälega ette ei kujutanud. Uljaste on minu jaoks buratiinolik tegelane, piiksuva-prääksuva häälega memmekas. Kokkuvõte Uljaste hooajast ei pakkunud midagi uut, ikka seesama vana pläma. Kahjuks on Juur ennast kordama hakanud. Vahest oleks humoristide perre vaja värsket verd? Uusi ideid, uusi tegelaskujusid!

Mart Aderi naljapala telefoniagentide müüginippidest kuulus saate kõige vaimukamate sähvatuste hulka. Turumajanduslikud absurdsused said paljastatud, ahnepäitsid üldrahvalikus korras võlla tõmmatud. Lõppude lõpuks jääb aga õhku küsimus: kes on naiivsem – ettevõtja või ettevõetav? Päevast päeva määritakse meile ju pähe ebatooteid ja võltsväärtusi. Pakend on tähtsam kui sisu. Ahvatlustele vastupanemiseks läheb tarvis tugevat iseloomu. Noh, eks huumor ja tema vennad – satiir, grotesk ja iroonia – aita kah iseloomu treenida.

Seekordse „Meelejahutaja“ kohal hõljus õnneks viljastav Oskar Lutsu vaim. Lõputult ei saa siiski Lutsu tiivul lennata. Ise tuleb ka midagi välja mõelda. Mitmed sketšid kaldusid paraku labasustesse – aga eks labasusi olegi mõnus kirja panna. Kuulata on natuke piinlik, kuid see on juba kuulaja mure. Nalja teha ei ole raske, kuid naljaga on too häda, et paberil kipub ta kokku kuivama. Nalja järele on aga nõudlus alati olemas, mistõttu on rahvas valmis ka viletsa killu eest kõrget hinda maksma. Seega võib loota, et meelejahutajad tulevad ka järgmisel aastal, vahest isegi teravamalt, tempokamalt ja tõsisemalt. Sest nalja tuleb tõsiselt teha.

4. aprill 2013

Parodistide paraad

Kõikidest naljaliikidest on paroodia küllap kõige nõudlikum. Paroodia nõuab nii tegijalt kui vaatajalt – ühelt sisseelamisvõimet parodeeritavasse, teiselt teadmisi parodeeritavast. Nagu olen varemgi kirjutanud (Narruse kiituseks), näikse paroodia olevat eestlastele väga mokkamööda. TV3-e eetrilainetes hulpiva maskeraadisaate „Su nägu kõlab tuttavalt“ menu üksnes tõestab seda.

Veneetslased hakkasid keskajal maske kandma peamiselt ühiskondlikel põhjustel: linn oli pindalalt pisike, kuid sotsiaalsed erinevused hiiglaslikud. Mõned ajaloolased arvavad, et Veneetsias kanti maske aasta läbi seisusliku väärikuse säilitamiseks. Kuna erinevad sotsiaalsed kihid puutusid üksteisega paratamatult kokku, oli mask omamoodi preservatiiv, mis lubas igaühega turvaliselt suhelda. Seejuures polnud haruldane, et kerjus kandis aadlikurõivaid ja aadlihärra tegi kerjust. Nõnda võib öelda, et veneetslased parodeerisid kaaslinlasi sotsiaalsete lõhede ületamiseks.

Paroodia ühendavast jõust annab tunnistust ka „Su nägu kõlab tuttavalt“. Tuntud meelelahutajad, kes saatest saatesse teisi tuntud isikuid järele teevad, ei ole mõistagi ametisse kutsutud ühiskondlikul eesmärgil. Vähemalt mitte otseselt. Visatakse niisama nalja ning pakutakse mitmekülgset muusikaassortiid. Kuid kellelegi ei panda ära, kedagi ei mõnitata ega pilata. Puhas paroodia on komplimendi kõrgeim vorm. Niisiis jagatakse igal pühapäevaõhtul Mart Sanderi taktikepi all kummardusi muusikutele meite seast ja mujalt.

Saate ühendav, piire purustav ja kõiki lepitav vägi peitub grimmimeistrite ja kostümeerijate arsenalis. Pole mehi ega naisi, musti ega valgeid, võõraid ega omasid. Piisab vaid sellest, kui naine torkab nina alla vuntsid, mees tõmbab selga kleidi ning valgest varesest saab must ronk – ja juba ongi nali lahti. Korraga haihtuvad rassistlikud, ksenofoobsed ja homofoobsed pained. Laval ei ole erinevusi, seal on ainult inimesed. Klounid, narrid, jokkerid, triksterid – kõik need, kelle võimuses on maailm pahupidi pöörata ja näidata, et tegelikult ei olegi elukene nii must ja valge, nagu mugavusest arvatakse. Nalja ja muusika lepitav jõud sõidab nagu muruniidukiga üle argisest „teise“ kartusest. Seega näib, et „Su nägu kõlab tuttavalt“ kannab ikkagi mingit vaevutabatavat veneetslaslikku vaimu, mis hägustab stiilsel moel piiri „meie“ ja „nende“ vahel.

Transvestiidimängude ja minstrel show'de psühhoanalüütilised seletused lähevad vahest liigagi kaugele, mistõttu oleks ekraani ette istudes targem lihtsalt aju välja lülitada ning nautida kahjutuid ümberkehastumisi. Paroodia boonuseks on pealegi mõnus ahhaa-tunne ja vau-efekt, kui mõni lavalolijatest eriti meisterlikult oma ülesandega hakkama saab. Näiteks Evelin Võigemasti versioon Heli Läätsest võtab veel pikka aega ahhetama. Jajah, vaadakem peeglisse ja tunnistagem: meis kõigis on kübeke klouni… ka siis, kui seda ei näe.