Muinasjutt venelasest, kes valis vabaduse

Berliini balletiteatri „Nurejev” on lummav tantsulavastus, mis kinnitab, et ajalugu kipub korduma

Tatari juurtega Rudolf Nurejev sündis 1938. aastal Trans-Siberi rongis ja suri 1993. aastal Pariisis aidsi. Tema elu polnud kuigi pikk, aga see-eest oh kui kirjumirju. Inspireeriv ka, miks muidu on temast valminud lausa kümmekond dokfilmi (osad juba tema eluajal), näidend „Minu järel, seltsimees!” (autor Ray Cooney), mängufilm „Valge vares” (režissöör Ralph Fiennes) ja laul „Dancing Star” (Pet Shop Boysi viimaselt albumilt). Staar oli ta kahtlemata, lausa popikoon, aga ennekõike tantsija. Vabandust – Tantsija. Pärast Nurejevit pole enam nähtud sedavõrd nimekat Tantsijat, kes suudaks isegi balletikauget pööblit hullutada.

Berlin Staatsballett

Luuletaja elu saab kokku võtta üksnes tundliku poeemiga. Maalikunstnikku on kõige õigem portreteerida akvarellide toel. Balletitantsijast saab kõige tabavamalt rääkida tantsukeeles. Lavastaja Kirill Serebrennikov, koreograaf Juri Possohov ja helilooja Ilja Demutski lõid üheskoos balleti, mis on kahtlemata suure Tantsija vääriline. „Nurejev” ei too vaataja ette pelgalt ühe erakordse tantsija eluseiku ning loomemomente. See on ka hoiatav näide ajaloost, mis saatanliku järjepidevusega ikka ja jälle kordub.

„Nurejevi” esietendus Moskva Suures Teatris lükati vene kultuuriministri survel pea pool aastat edasi. Ettekääne: artistid pole veel valmis, lavastus nõuab küpsemist. Tegelikult üritas Kreml võimukriitilist lavastajat Kirill Serebrennikovi lihtsalt proovile panna, teda väheke kiusata. Ent 2017. aasta lõpus jõudis tükk siiski publiku ette ja oli igati menukas. 2023. aastal võeti „Nurejev” lõplikult Suure Teatri mängukavast maha. Serebrennikov pages läände nii nagu Nurejev 1961. aastal.

Sel kevadel sai lavastus endale uue elu Berliinis. Telejaam Arte pani oma Youtube’i kanalile lahkesti üles 21. märtsil salvestatud etenduse. Igaühel on nüüd võimalus seda vaadata. Isegi minusugune balletiskeptik peab tunnistama: „Nurejev” väärib pikka aplausi.

Klassikalise balleti suurim puudus on igavus. Sellesse kategooriasse kuulub näiteks Estonia teatris etendatav „Korsaar”. Peab olema kõrge valulävi, et ühe tunni ja neljakümne minuti jooksul kõik need piruetid ja pas de deux’d välja kannatada. „Nurejevis” kasutatakse küll rohkelt klassikalise tantsu komponente, kuid igav ei hakka, sest magusroa sisse on segatud ka hulga hoolikalt valitud vürtse. Lavalt käivad läbi ooperilauljad, koor ja džässbänd. Puhuti saadab tantsijaid vaid harf või klaver. Saab näha strippareid ja drääge. Kõlavad inglise, prantsuse ja vene keel.

Peaosa tantsib noor brasiillane David Soares, kelle jaoks pole Venemaa sugugi võõras – juba verisulis tantsijana kuulus ta Suure Teatri truppi ning räägib vene keeltki. Ei taha esitada seda kiuslikku küsimust, kas Soares annab Nurejevi mõõdu välja. Kehaehituselt paistab Soares nii ehk naa pisut lahjem. Nurejevi balletisussid jäävad küllap igaühe jaoks suureks.

Aga David Soaresel on rolliks vajalikku kuraasi ja temperamenti. Ta ei kehasta, vaid peegeldab Nurejevit. Ses peegelpildis pole ehk kõik täpselt nii nagu päris, kuid peamine – puhas ja tõene – on siiski nähtaval. „Nurejev” on ka üks väheseid ballette, kus saab kuulda esitantsija häält. Soarese ülbuse ning vihaga pooleks tembitud lühimonoloog mõjub ja kõnetab.

Nurejevi kõrval on lavastuse tähtsaim tegelane Näitleja (Odin Lund Biron), kes kehastub vastavalt vajadusele nii jutustajaks, oksjonipidajaks, vene ametnikuks kui ka ameerika fotograafiks. Ta loeb ette kirju ja raporteid. Kommenteerib ja kritiseerib. Lavastuse finaalis saab temast – nii mulle tundub – suisa jumala saadik, kelle tahtel muutub tantsija dirigendiks.

Lavastus on meestekeskne – mehed meeldisid ju ka Nurejevile –, ent suuresti jäävad siit meelde just naised, õrn Baleriin (Fiona McGee) ja vägev Diiva (Weronika Frodyma). Viimane ilmub kodustes riietes, kirev rätt venemoodi peas, ning tantsib oma hinge välja. Ei mingeid tüllseelikuid ega surevaid luiki, ainult toored emotsioonid.

Särtsakalt lendleb ka Õpilane (Anthony Tette) ja Nurejevi südamesõber, õieti kallim, Erik (George Susman). Rudolfi ja Eriku traagiline duett lõpetab esimese vaatuse. Teises vaatuses näeme juba puhast homoorgiat, mis on ometi serveeritud üllatavalt maitsekalt, barokliku muusika ja kostüümide kastmes. Jah, Nurejev oli andekas Tantsija, aga paraku ka labane kiimakott. Kuskilt seksiurkast ta selle fataalse aidsipisiku saigi.

Kuidas esitada lavastuse finaal, milles peategelane õnnetult sureb? Serebrennikov on leidnud ootamatu lahenduse. Üksteise järel täitub lava valgesse rüütatud baleriinidega (või inglitega?), kuid Tantsija aeg laval on otsas. Ta ei tõuse taevasse, vaid laskub hoopis alla. Põrgusse? Ei, kus sa sellega – orkestriauku. Elanuks Nurejev kümme aastatki kauem, teaks me teda võib-olla ka võimeka dirigendina.

Suur osa tema maisest varast müüakse oksjonil maha. Mammonaga pole hauas miskit peale hakata. Lõppude lõpuks on Nurejevi elu ikkagi õnnelik. Peaaegu nagu muinasjutt. Raudse eesriide taga poleks ta saanud niimoodi elada – tormiliselt, põledes, täiega. Looja vajab vabadust, see on tema hapnik. Paraku tuleb kurbusega nentida, et me tõbrastest kubisevas maailmas on endiselt liiga vähe hapnikku.

Ellujäämiskursus ekspertidele

Torm, nälg ja seadus – ei inimene nende vastu saa

Nii võib kokku võtta David Granni meisterliku dokumentaaljutustuse „Wager. Lugu laevahukust, mässust ja mõrvast”. HMS Wager oli uhke Briti sõjalaev, mis saadeti 1740. aastal teele poolsalajase missiooniga: pidada kinni aaretest pungil Hispaania laev ja see inglasliku elegantsiga paljaks riisuda. Panused olid kõrged. Sestap pole ka juhus, et hispaanlasi jälitav alus sai nimeks Wager (eesti keeli „kihlvedu”).

Merekirjandus oli 18. sajandi Inglismaal väga populaarne. Ilmus kuhjade viisi nimekate kaptenite ja admiralide memuaare ning tõestisündinud lugusid seitsmel merel seilamisest, õilsatest merekarudest ja nurjatutest piraatidest. Tollastest väljaannetest on ajale vastu pidanud vaid kaks: šoti meremehe Alexander Selkirki elust inspireeritud „Robinson Crusoe” ja meresõidujuttude paroodiana esitatud „Gulliveri reisid”. Ka Wageri retkel osalenud ja eluga pääsenud mehed panid oma seiklused kirja, ehkki vaatepunktid erinesid märkimisväärselt. Neile kirjutistele David Grann valdavalt tuginebki, kaasates ka muljetavaldavalt suurt hulka teisi allikaid.

Olgu kohe öeldud, et Wageri missioon kukkus läbi. Juba üle Atlandi sõites jäi osa laevameeskonnast skorbuuti. Hämmastav, et veel 18. sajandilgi – valgustussajandil, mil teadmised, eksperimendid ja ratsionaalne mõtteviis hoogsalt esikohale seati – ei teadnud arstid endiselt, et skorbuuti saab ennetada ja ravida väga lihtsalt, C-vitamiiniga. Wager tegi koguni vahepeatuse ühes Lõuna-Ameerika sadamas, mille lähedal kasvasid greibid, kuid pardale neid ei toodud.

Tõeline põrgutee algas ümber Hoorni neeme sõites. Tegu on piirkonnaga, kus tormid vaibuvad harva. Teised Briti laevastikku kuulunud alused kaotati silmist. Jõuti küll Vaiksele ookeanile, aga Patagoonia ranniku lähedal sõitis Wager kalju otsa. Järgnesid külm, nälg, haigused, mäss, mõrv ja surm. Ja surm. Ja veelkord surm.

Pärast inimtühjal saarel konutamist jagunesid merehädalised kaheks. Ohvitser Bulkley juhtimisel läbis üks rühm kipakal paadikesel ligi 3000 miili, kuni jõudis Brasiiliasse. Alles pool aastat hiljem maabus ka teine rühm, kuhu kuulusid kapten Cheapile truuks jäänud mehed. Mõlemal poolel oli rääkida oma lugu. Inglismaalt teele asunud umbes 250 mehest jäi lõpuks ellu 30.

Sellega lugu siiski ei lõppenud. Tegeliku tõe pidi välja selgitama kohus. Laevahukk oli toonud kaasa mitu kuritegu. Keda üles puua – mässulised või mõrvar?

Täpsemalt ma Wageri uskumatust saagast kõnelda ei tahakski, igaüks saab seda Granni raamatust ise lugeda. Kahju, et Wager ei ole sama tuntud laev kui Bounty, millest on seni vähemalt kolm suurt mängufilmi valminud. Bounty mässu (1789) lõpplahendus oli küll dramaatilisem, ent Wageri juhtum paelub oma pingestatud ja mitmekihilise sündmustikuga. Annab imestada, kuidas sai keegi Wageri meeskonda tabanud kannatuste kadalipust üldse eluga välja tulla. Peab nõustuma nendega, kes ütlevad: vanasti olid laevad puust ja mehed rauast, praegu on vastupidi.

Raamatul on ka poliitiline varjund. David Grann on ameeriklane, mistõttu on skepsis Briti monarhia suhtes tal juba veres. Autor peab Wageri lugu Briti koloniaalimpeeriumi järk-järgulise lagunemise alguspunktiks. Iga impeerium on türanlik. Inglasliku suhkruvaaba all mädanev korjus ei saanudki lõputult kesta. Ligi kolmkümmend aastat pärast Wageri retke puhkes Ameerika iseseisvussõda. Vajuks need meie aja türanniad kah ükskord sügavale põhja!

Mõnevõrra üllatuslikult mängib „Wageris” üht peaosa John Byron, kuulsa poeedi George Gordon Byroni vanaisa, tollal veel üsna noor ja vähekogenud meremehike. Luuletaja Byron sai vanaisa seiklustest ja Wageri hukust inspiratsiooni, kui kirjutas eepilist poeemi „Don Juan”. Poeem sütitas omakorda Eugene Delacroix’d maalima hukust pääsenud mehi. Nõnda on Wageri ränk saatus leidnud peegelduse eri kunstivormides.

"Don Juani vrakk"
Eugene Delacroix

Punamütsike ja hapud viinamarjad

BaroKKKirjandus – mis see veel on?

Nimeta vähemalt kümme kuulsamat barokiajastu heliloojat!

Milles küsimus! Bach, Händel, Vivaldi, Pachelbel, Telemann, Buxtehude, Corelli, Monteverdi, Albinoni, Lully, Charpentier, Purcell.

Aga barokiajastu kunstnikud?

Siin nad on: Rembrandt, Rubens, van Dyck, Vermeer, Velàzquez, Murillo, de Ribera, Poussin, Bernini, Gentileschi.

Tead mõnda suurepärast näidet barokkarhitektuurist?

Otse loomulikult! Versailles’ loss, Santiago de Compostela katedraal, Viini Karlskirche, Praha Nikolause kirik, Peterburi Talvepalee, Londoni St Pauli katedraal, Stockholmi Drottningholmi loss, Caserta palee Lõuna-Itaalias, Mafra palee Lissaboni lähistel ja muidugi meie väike, aga armas Kadrioru loss.

Nimeta nüüd vähemalt kümme barokiaegset kirjandusklassikut!

Ee... Mökk-mökk...

Viis kuulsat barokkromaani?

???

Kolm?

????

Ükski!

?????

Luca Giordano
"Mässuliste inglite langemine"
(u. 1660)

Barokiajastul (17. sajand ja 18. sajandi algus) lõid õitsema muusika, mood, kunst ja arhitektuur, sündisid ooper, ballett ja sümfoonia. Aga mida lisas barokk kirjandusklassikasse? Paneb mõtlema.

Baroklik kunst ja muusika särtsuvad energiast. Barokk on liikuv, värvikas, elujanuline ja julge. Keerukad kompositsioonid, rohked detailid, samas kergus ja kämp – kõike seda ja veel paar tonni pealegi. Niisuguse heli- ja pildikunsti tulevärgi, piirideta virvarri kõrval oleks pidanud jätkuma rohkelt ruumi ka üle aegade kestvale kirjandusele. Aga võta näpust! Sõnakunst jäi barokiajal kängu. Pärast Shakespeare’i ja Cervantese lahkumist (mõlemad surid 1616) ei ilmunud pikka aega kirjanduspõllule ühtki viljakat autorit. Või vähemalt mitte sellist, kelle teosed oleks endiselt loetavad ja inspireerivad. Aga kui natuke baroki pillerkaari süveneda, ilmuvad välja ka mõned tuntud näod ja lood.

Esiteks Molière (1622-1673), ainus barokkar, kelle näitemänge tänapäevalgi hoolega lavastatakse. Nagu Shakespeare, astus temagi näitlejana lavale. Kui midagi mängida polnud, haaras ta sule ja kirjutas. Kes siis teeb, kui ise ei tee! Tema loomingulisse pärandisse kuulub lausa 33 komöödiat. Draamasid-tragöödiaid ei armastanud ta põrmugi. Taoline mõttelaad on igati kooskõlas kerglust armastava barokiga. Ent Molière’i näidendid pole lõbusad jandikesed, vastasel juhul poleks need nõnda kaua vastu pidanud. „Naeruväärsed eputised”, „Ebahaige”, „Tartuff”, „Misantroop” ja „Kodanlasest aadlimees” püsivad endiselt kõnekad, sest kanged inimlikud pahed pole rohkem kui kolmesaja aastaga lahjenenud.

Molière’ist vaid aasta varem sündis teine tähtis prantsuse kirjamees, valmimeister Jean de La Fontaine (1621-1695). Nime poolest ei olegi ta ehk kuigi tuntud, ent tema hapudest viimamarjadest on kahtlemata igaüks kuulnud. Rebane tahtis viinamarjadega maiustada, kuid ei saanud kätte. Lõi siis käpaga ja ütles: ei tahagi, need viinamarjad on ju hapud. Tuleb meelde? Kokku kirjutas La Fontaine üle kahesaja valmi. Populaarsemad neist on näiteks lood jänese ja kilpkonna jooksuvõistlusest, lõbutsevast rohutirtsust ja töökast sipelgast, linnahiirest ja maahiirest, kanast ja kuldmunadest, kavalast rebasest ja opakast varesest ning konnast, kes tahtis saada sama suureks kui härg.

Kui õpetlike lugudega jätkata, siis Punamütsikesest, Tuhkatriinust, Okasroosikesest ja Saabastega Kassist ei pääse üle ega ümber. Need kuulsad lood pani kirja järjekordne prantslane, akadeemik Charles Perrault (1628-1703), keda peetakse lausa muinasjutu kui kirjandusžanri loojaks. Tema revolutsiooniline muinasjutukogu ilmus esmakordselt 1697. Aga prantslane ja revolutsioon – need kuuluvad ju kokku nagu itaallane ja pitsa. Moodsa lastekirjanduse juured ulatuvad barokki. Tänu Perrault’le.

Kindlasti tuleb ära märkida ka Cyrano de Bergerac (1619-1655), jälle prantslane, keda praegusel ajal tuntakse eeskätt Edmond Rostandi 1897. aastal valminud näidendi järgi. Eino Tamberg lõi temast lausa ooperi (1974). Kas Cyrano oligi säärane hiigelninaga seikleja, nagu teda laval kujutatakse? Ilmselt mitte. Ta oli hoopis ulmekirjanduse isa. „Teine maailm ehk Kuu riigid ja impeeriumid” ning „Päikese riikide ja impeeriumide koomiline ajalugu” kõlavad kui sissejuhatus „Tähesõdade” saagale. Paraku ilmusid mõlemad raamatud alles pärast autori surma ning on jäänudki kirjanduslooliste kurioosumide hulka.

Kas leiame ka väljastpoolt Prantsusmaad mõne barokk-kirjaniku, kelle teos väärib meenutamist? Ega ei leia küll. Väikese mööndusega ehk ainult inglane Daniel Defoe (1660-1731). Tema tuntuimat raamatut teavad kõik, aga lugenud on vähesed - „Robinson Crusoe” (1719). Iroonilisel kombel ei saanud teos ilmumisajal väga populaarseks, kuid praeguseks on robinsonaad muutunud omaette kirjandusliigiks. Suurema kuulsuse tõi Defoe’le hilisem, skandaalne ja vabameelne romaan „Moll Flanders” (1722). Kumbagi raamatut ma ilma kõhkluseta barokk-kirjanduse riiulisse siiski ei pistaks. Neis teostes on tunda juba läheneva klassitsismi ja valgustusajastu vaimu.

Loe ka seda:

Imelik, lase ruttu üks bergamasca, ma lähen Tali pruudiga tantsima!

Tommy Cash ja kärbes

Mis on „Espresso Macchiato” tähendus?

Kes satub Londoni Rahvusgaleriisse, võib imetleda ka keskaja lõpust pärinevat suurepärast maali, mida tuntakse kui „Hoferi perekonna naise portree”. Maal on mitmes mõttes mõistatuslik. Ükski ekspert ei oska öelda, kes võib olla selle autor. Igatahes pidi tal olema meisterlik käsi, sest suvaline kunstnik ei suudaks kõiki portree juurde kuuluvaid detaile nii peenelt lõuendile panna. Ei teata ka seda, keda maalil kujutatakse. Pildi ülaosas on vaid napp kirjalik vihje: geborne Hoferin ehk Hoferi soost, kuid kuna see nimi oli keskajal saksa aladel küllalt levinud, ei juhata see niidikene kuhugi. Maali stiili ja naise riietuse järgi võib aga öelda, et töö valmis millalgi 15. sajandi teisel poolel.

Naine on uhkelt riides ning kannab toretsevaid ehteid, mis kõneleb meile tema rikkusest. Käes hoiab ta meelespäid. Aga oh üllatust – naine pole ainus elusolend sel maalil. Tema valgel puhvmütsil istub... kärbes. Järgneb loogiline küsimus: miks? See täitsa tavaline porikärbes on nagu tärnike teksti sees, mis ei vii paraku ühegi joonealuse selgituseni. Kas kunstnik tahtis lihtsalt nalja teha? Paneks õige lugupeetud prouale kärbse pähe, eks näis, mis juhtub! Või tahtis kunstnik demonstreerida oma osavust? Pisikest lülijalgset pole just lihtne realistlikult joonistada, kuid see kärbes on tõepoolest elutruu. Mõni vaataja võib koguni arvata, et päriskärbes on korraks maali peale lennanud. Osa kunstiajaloolasi pakub välja traagilise seletuse: naine suri enne portree valmimist ning kunstnik lisas selle tähistuseks kärbse kui renessansiaegse vaataja jaoks arusaadava koodi.

Olgu, kuidas on, kunstiteos ei peagi andma ammendavaid vastuseid. Mida rohkem küsimusi ja vastusevariante, seda huvitavam. Tuleme nüüd tundmatu renessansiaegse kunstniku juurest aastasse 2025 ja räägime ühest mitmepalgelisest tüübist, keda on koguni meie aja Salvador Daliks nimetatud.

Aasta joogi tiitel läheb tänavu espresso macchiatole ning loomulikult on selles süüdi Tommy Cash. Mees, kelle kohta Vikipeedia puistab heldelt tiitleid: räppar, laulja, tantsija ja visuaalkunstnik. Ehkki muusikat hakkas ta avaldama juba 13 aastat tagasi, jäi ta eesti publikule pigem kaugeks. Eestlased ei suutnud heaks kiita Tommy Cashi enesekuvandit, mille juurde kuuluvad räme slaavi aktsent, flirt venelastega ja idaeurooplase kaart. Tõeline eestlane tahab olla ju põhjaeurooplane, antivenelane. Postsovetlik pärand, millest Tommy on seni inspiratsiooni saanud, on siinmail häbenemisväärne praht, mis tuleks vaiba alla pühkida. Pealegi kuuluvad Tommy senised muusikapalad pigem kitsasse nišši, kuhugi räpi ja popi vahelisse halli tsooni. Alles itaalia kohvilaul tegi Tommyst ka Eestis superstaari.

„Espresso Macchiato” on Tommy Cashi esimene katse kõnetada laiemat publikut. Laulu sensatsiooniline populaarsus näitab, et katse õnnestus hiilgavalt. Spotifys üle 13 miljoni kuulamise, Youtube’is vaatamisi 12 miljonit (esimene video) pluss 5 miljonit (teine video).* Need on arvud, millest enamik eesti eurolõokesi võib ainult unistada. Tommy on igatahes rahvusvaheline mees.

Kui ta aasta tagasi ühel kontserdil teatas, et kavatseb pürgida Eurovisioonile, tundus see lihtsalt naljana. Aga kae kurja, oligi teisel tõsi taga! Ja nüüd on ta Eurovisioonil. Nukitsamees viilis sarved maha, pani viisaka ülikonna selga ja vallutab Euroopat. Aga pahandustest ei pääse ta sellegipoolest. Provokatsioon on Tommy teine eesnimi.

Kas „Espresso Macchiato” on itaallaste suunas pillatud solvang või kompliment? Miks ta laulab vigases itaalia keeles? (Por favore – peab olema per favore, mi amore – õigem oleks mio amore.) On ta loll või häbematu? Aga pange tähele: märtsis Eurovisiooni ametlikul Youtube’i kanalil avaldatud muusikavideos on ühe tantsija seljas suhkrupakk kirjaga „SUAGR”. Miski pole juhuslik!

„Espresso Macchiato” ei jäta mainimata mafioososid ega spagette. Enamik itaallasi pole siiski solvunud, otse vastupidi. Lugu sai Itaalias kiirelt hitiks. Tähelepanuväärne saavutus, kui võtta arvesse, et Itaalia on suure ja kireva muusikaturuga riik, kus edetabelisse või rahvusringhäälingu jutusaatesse pääsemine pole ilma kõva mänedžmendi ja lobitööta sugugi lihtne.

Poleemikat tekitab ka Tommy Cashi lavaline etteaste. Netis levib kuri teooria: Cash parodeerib Donald Trumpi. Seesama tumesinine ülikond ja pikk punane lips. Ka Tommy Cashi tantsunõksatused sarnanevad Trumpi valimiskampaanias nähtuile. Baseli laval lendab suur Cashi nimega lennuk. Kas see pole mitte Air Force One? Ja arktiline maastik, mille taustal suur osa tegevusest toimub – Gröönimaa? Kas pole kogu sõu hoopis Trumpi märg unenägu?

Eesti etteaste ajal tormab lavale hullunud fänn, kes tahab koos Tommyga tantsida. Karmide nägude ja punnis musklitega turvamehed püüavad sissetungijat peatada, kuid fänn saab oma tahtmise. Sarnast pilti on nähtud varemgi. Kõrvaline isik tungis lavale 2010. aastal Hispaania ja 2018. aastal Suurbritannia esinemise ajal. Sõu sisaldab ka Eurovisioonile omaseid stampe: laulja ilmub etteaste alguses siluetina, lõpus aga kannavad tantsijad teda kätel. Etteaste algul avaneb eesriie, mis laulu lõppedes ka sulgub. Mõistate? See on ainult teater, pagan võtaks!

Mis ikooniliseks muutunud ülikonda ja lipsu puutub, siis täpselt samas riietuses askeldas ka Andy Warhol oma 1982. aasta performance’is, kus artist sööb lihtsalt hamburgerit. Tommy Cashi esimene, ühe kaadrina filmitud video, milles võib näha teda kohvi joomas, on Warholi etteaste otsene jäljendus/tõlgendus. Warhol maalis supipurke, Tommy laulab kohvist. Mõlemal juhul sisisevad kriitikud: no mis kunst see on!

Pakun veel ühe tõlgenduse. „Espresso Macchiato” räägib loo ennast krooniliselt imetlevast ärimehest Tommyst (Tomassost), kes peab väikest itaaliapärast kohvikut. Vahel käib ta ka ise klientidega suhtlemas ning pursib mulje avaldamiseks itaalia keelt, mida ta tegelikult eriti ei oska. Ta uhkeldab oma töökuse ja varandusega (võib-olla on ta selle just kohvimüümisega kokku ajanud?), jäädes siiski sõbralikuks. Vestluse käigus annab Tommy kohviku külastajatele hüva nõu: „Life is like spaghetti, it’s hard until you make it.” Ja muidugi pole mõttekas iga asja pärast põdeda, vahel tasub aeg maha võtta ja nautida väikesi mõnusid: „No stresso, no stresso, it’s gonna be espresso!”

Tommy Cash viskab blenderisse Itaalia stereotüübid, Eurovisiooni klišeed, Warholi tembutused, Trumpi suurushullustused ja küllap veel seda koma toda. Tulemiks on kaleidoskoopiline vaatemäng, millest ei tasu otsida sügavat mõtet või hingeraputavat sõnumit. Tommy teeb, mis Tommy tahab, sest ta on kunstnik. Kelle jaoks kloun, kelle jaoks geenius.

* Kuu aega hiljem (14.06.25) on Youtube'i statistika järgmine: mõlemat videot on vaadatud 17 miljonit korda, poolfinaali etteastet 14 miljonit ja finaali etteastet 21 miljonit korda. Very buena!

Karamellipruunike ja seitse lesbitüdrukut

Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?

Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.

Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.

„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.

Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.

*

Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.

Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.

Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.

Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.

*

Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.

Aasta suurim kirjandussündmus

Kangekaelne kangelane on tagasi!

Mis oli kõige tähtsam, kõige suurem, kõige erakordsem ja kahtlemata ka kõige ootamatum kirjandussündmus, mis mulle 2024. aastast elu lõpuni meelde jääb? Sõitku seenele Kullad, Luugid ja Pihelgad! Ka "Ulyssese" ilmumine eesti keeles pole mingi maavärin ega komeet. Minu jaoks oli tähtsaim Asterixi tagasitulek.

Esimene Asterixi koomiks ilmus eesti keeles täpselt kolmkümmend aastat tagasi, just sel ajal, kui ma juhtumisi oma kooliteed alustasin. See viiskümmend aastat enne Kristust elanud tiivulise kiivriga Gallia sõdalane, igavesti kangekaelne kangelane, võitis kohe mu südame. Minusugune põnn ei taibanud veel päris hästi Asterixi sarja konteksti, aga lood ise olid nii naljakad ja põnevad, et kui raamat oli juba kätte võetud, ei saanud seda enam kõrvale panna. Aga nalja ja põnevust lapsed ju mistahes kirjanduse puhul kõige rohkem väärtustavadki.

Asterix tutvustas mulle Rooma impeeriumi, Julius Caesari, Kleopatrat ja ladina fraase ammu enne seda, kui koolis antiikajalugu õppima asusin. Juba varakult oli mul selge, mis on menhir, pilum või sesterts, kes on druiidid ja gladiaatorid ning kuidas teha vahet roomlastel, gallialastel ja gootidel. Õppisin tundma Britanniat, Helveetiat, Korsikat, Kreekat ja Egiptust. Loomulikult sai Asterixi ja Obelixi seltsis kogu Galliale tiir peale tehtud. Mine tea, võib-olla tekkiski mu kustumatuna püsiv huvi ajaloo vastu just Asterixi seiklustele kaasa elades.

Asterixi kaks isa – teksti autor René Goscinny ja piltide looja Albert Uderzo – tulid esimese koomiksiga lugejate ette kuuekümnendate alguses. Vaid mõni aasta varem oli välja kuulutatud Prantsuse Viies Vabariik. Riigi külge liidetud koloniaalalad kippusid mässama. Prantslased olid omavahel pidevalt tülis ja paistis, et Prantsusmaa kui uhke suurriigi päevad on loetud. Need meeleolud kujundasid ka Asterixi maailma. Goscinny ja Uderzo lõid Prantsusmaast satiirilise pildi, mille aktuaalsus pole endiselt lahjenenud.

Rooma on vallutanud kogu Gallia, peale ühe väikese mereäärse küla, mille asukad omavahel pidevalt sõimlevad ja madistavad. Nad on jonnakad, isepäised ja natuke lihtsameelsed. Aga kui oht (ehk Rooma leegion) ähvardab, võtavad nad end kokku, lasevad paagi võlujooki täis ja annavad roomlastele korraliku lahingu. Võit kuulub alati gallialastele.

Kui mu arvepidamine paika peab, ilmus kuue aasta jooksul eesti keeles kaheksateist Asterixi koomiksit. Miskipärast saabus seejärel pikk vaikus. Sel suvel vupsas eesti keeles kõnelev Asterix eiteakust taas välja. Kakskümmend neli aastat hiljem! See on ju terve inimpõlv. Paljud poisid ja plikad polegi temaga varem kohtunud. Suur osa vanadest Asterixi koomiksitest on aga kardetavasti kapsaks või makulatuuriks muutunud ja neid uutel põlvkondadel enam nii lihtne kätte saada polegi.

Minul on varasemad väljaanded kõik kenasti alles. Paar tosinat aastat seisid need pimedas kapis, Miki-Hiire, Piilupart Donaldi, Tomi ja Jerry, Ränirahnude, Muumide ja muu sedasorti kireva rahva otsas. Nüüd, kui kaks uut numbrit on ilmunud, puhusin ka vanadel tolmu pealt ja tõstsin riiulile, auväärsele kohale „Sõrmuste isanda” kolme tellise kõrval. Esimesed numbrid on trükitud kehvapoolsele pruunikaskollasele paberile, edasi muutub paberi ja köite kvaliteet juba peenemaks. Uued numbrid läigivad ja kiiskavad nagu ponksid poisid kunagi.

Asterixi lugusid on prantsuse keeles ilmunud neljakümne ringis, eks näis paljud neist siis ka maakeelde tõlgitakse. Olen mõlemad uued osad kaks korda läbi lugenud (mul ei tõesti midagi paremat teha) ja ootan juba järgmisi. Kui Asterix platsis, on tulevik igatahes helge.

P.S.

Need gallialased on hullud!

Roosa on litsi värv!

Miks Barbie inimesi hullutab?

Kuulasin hiljuti Youtube’ist kantrilegend Johnny Cashi kaverit Taani tantsubändi Aqua suurhitist „Barbie Girl”. Laul tuli originaalis välja 1997. Ehkki Cash oli tollal veel elavate kirjas, siis tegelikkuses ta Aquat muidugi ei kaverdanud. Selle vingerpussiga sai hakkama tehisaru, mis võttis Cashi sisendusjõulise tämbri ja pööras labase tantsutümpsu üsna talutava kõlaga kantrilooks. Laul on taas orbiidile tõusnud tänu erakordselt populaarseks osutunud Barbie-filmile. Eestis on film kogunud üle 100 000 vaataja, rohkem kui mullune „Kalev”. Miks ometi? Kust see roosa hullus?

„Barbie” pole ju õieti muud kui ühe mänguasjatootja reklaamfilm. Ja vaesed lihtsameelsed vaatajad läksid täiega õnge. Võiks arvata, et roosasse mähitud nuku seiklused tõmbavad ennekõike väikseid tüdrukuid, aga režissöör otsustas haaret laiendada ja paistab, et ülimalt edukalt. Mis toob täiskasvanud kinno? Nostalgia? Kusagilt sügavalt alateadvuse kuristikest atmosfääri hõljunud igatsus pöörduda tagasi süütule lapsepõlvemaale? Küllap on „Barbie” fännid neelanud peotäie Pipi Pikksuka väänikupille, mis ei lase neil suureks kasvada. Ja need pillid uhati alla natuke liiga julge koguse kihiseva šampusega.

Pixabay

Ega maailma nakatanud infantiilsust tohigi hukka mõista. Liigume kriisist kriisi, inimhing ei talu pidevat stressi ja ebakindlust. Barbie roosamanna mõjub nagu oopium, mis aitab lühikeseks ajaks unustada tumeda oleviku ja veel tumedama tuleviku.

Barbie fenomeniga seoses on esile kerkinud ka arutelud temast kui naiste emantsipatsiooni mootorist ja feminismi edendajast. Aga see on juba täiskasvanute hall maailm. Väikesed tüdrukud sisenevad barbide roosasse unelmasse ikka loomuliku mängulusti tõttu. Mäng jäljendab reaalsust, jättes samas ruumi fantaasiale ja alati võluvale mis-oleks-kui võimalusele.

Pean nüüd ausalt tunnistama, et ma isiklikult ei ole Barbie’t kunagi käes hoidnud. (Kui paljud väikesed poisid ja suured mehed seda üldse teevad?) Tõsi küll, ükskord saatsin „Miki Hiire” toimetusse kaardi, et osaleda ratsutava Barbie loosimises. Aga ma ei tahtnud seda lollaka seebise irvega nukku, vaid hoopis tema ilusat lokkis lakaga hobust! Tol õrnal eluperioodil olin hobustest nii sisse võetud, et otsustasin: suureks saades muretsen endale päris hobuse. Esialgu olin valmis leppima mänguratsuga. Loosiõnn mulle paraku ei naeratanud, ei tulnud hobust ega Barbie’t. Ka pärishobust pole siiani.

Mis puutub Barbie lemmikvärvi, siis meenub mulle ikka ja jälle, kuidas mu vana hää vanatädi kord talle omase vaimukusega põrutas: „Roosa on litsi värv!” Tema jaoks oli alandav, lausa jälestusväärne kanda sihukest tooni kleiti, kingi või juukselõksu. Isegi vanaema roosad prilliraamid käisid talle närvidele.

Mida aga paljud ei tea: kuni Teise maailmasõjani peeti roosat hoopis poiste värviks. Punane on klassikalises käsitluses olnud mehine toon, sest seostub vere ja tulega. Kristlikus kunstis kujutatakse Jeesust sageli punase keebi või toogaga. Napoleon kannab oma tuntumatel paraadportreedel samuti punast rüüd, frakki või keepi. Poiss ei ole veel mees, mistõttu kõlbas teda riietada pigem kahvatupunasesse ehk roosasse. Ajakirja Earnshaw’s Infants’ Department 1918. aasta numbris kirjutati päris otse: „Üldiselt aktsepteeritud reegli kohaselt on poiste värv roosa ja tüdrukute värv sinine.”

Miks sai 20. sajandi keskel roosast hoopis tüdrukute värv? Raske seletada. Barbie’t selles otseselt süüdistada ei saa, sest ameerika ärinaine Ruth Handler tõi esimese Barbie turule 1959, kusjuures roosa polnudki esialgu veel nuku tunnusvärv. Võrdluseks: Marilyn Monroe kandis ikoonilist roosat kleiti juba 1953. aasta värvifilmis „Härrasmehed eelistavad blondiine”.

Meeshinged on hakanud tänavu suvel aga rohkem roosat kandma ja see on kahtlemata Barbie süü.

*

Mu Barbil on roosa vigel,

ta kühveldab roosat sitta.

Kõik roosad põrsajunnid

laob usinalt hoovile ritta.

Tema peika Ken on kena,

aga kohutavalt kitsi.

Tal üksainus roosa särk.

Roosa riistaga paneb litsi.

Barbil on ka roosa raadio,

mis karjub ja kriiskab aina.

Ta roosal ID-kaardil

on kirjas: „Made in China”.

Kui tõde võidab, siis vabadus kaob

Mida teha punamonumentidega?

Terve Eesti on täis mälestusmärke punaarmeelastest "kaitsjatele" ja "vabastajatele". Kokku leidub neid üle paarisaja. Mõnikord juhtub, et hoovinurka jääb seisma mõni roostes autoromu, seisab seal õndsalt palju aastaid, kasvatab enda ümber lihavaid nõgeseid ja pererahvas harjub selle vrakiga nii ära, et enam ei märkagi. Punamonumentidega on sama lugu. Aga romu koht ei ole hoovis, vaid romulas.

Kuidas on võimalik, et kolmkümmend üks aastat pärast iseseisvuse taastamist seisavad Eesti pinnal endiselt viisnurkadega ehitud monumendid "vabastajatele"? Pärast pronkssõduri teisaldamist võis arvata, et algab üleriiklik punakollide koristamise buum ja Eestimaa saab neist jõletistest viimaks ometi lahti. Aga võta näpust! Koristamine on tüütu töö, keegi ei viitsi seda ette võtta.

Kui punamonumendi alla on maetud sõdureid, tuleb seda käsitleda hauatähisena, mis nõuab muidugi taktitundelist lähenemist. Väljaspool surnuaedu asuvad "vennaskalmud" peab lahti kaevama ja säilmed kombekalt kalmistumulda istutama. Õnnetuseks on neid vähemalt 150! Kommunistliku sümboolikaga mälestusmärke ei tasu alles hoida. Välja arvatud juhul, kui vabaõhumuuseum avab punanurgakese koos igavese tulega – kümmekond eksemplari nõukogudemeelsest monumentaalkunstist võiks ju sellesse kollektsiooni kuuluda.

Kunstiajaloolisest seisukohast on olulised Maarjamäe ja Tehumardi punamemoriaalid, need jäägu. Justkui tasakaalustuseks asub Maarjamäel ka kommunismiohvrite mälestuspaik, ehk peaks sarnase rajama ka Tehumardile, ikka tõe ja õiguse huvides? Aga Narva tanki, mis paekivist postamendi otsas seisab ja oma roostes toruga tervet Eestit sihikul hoiab, ei julge niipea keegi puutuda. Muidu läheb mäsuks. Pealegi, kuhu siis värskelt abiellunud Narva pruutpaarid peaksid oma lindikesed riputama, kui tank vanarauda saadetakse?

Hiljuti võeti Tartus vastu otsus, et kesklinnas asuv Võidu sild nimetatakse ümber Rahu sillaks. Ega selleks otsest vajadust polnud. Sillale anti nimi 1965. aastal, kui punavõimurid tähistasid kahekümne aasta möödumist Suure Isamaasõja võidust. Tartu linn võinuks silla juba ammu pühitseda Vabadussõja võidule. Aga kui rahu, siis rahu. Vanem põlvkond mäletab, et nõukogude ajal kandis ka Vabaduse väljak Tallinnas Võidu väljaku nime. Suurrahva jaoks on tähtsad võidud, väikerahva jaoks rahu ja vabadus.

Tartus viib üle Emajõe ka Sõpruse sild, üks pikemaid kogu Eestis. Miskipärast pole selle ümberristimine veel kõne alla tulnud. (Ka Sõpruse kino Tallinnas ei häiri kedagi.) Kas sõprus on nõukogude propaganda leksikas kuidagi lahjem või ohutum sõna kui võit? Tegelikult seisame silmakirjalikkuse musternäidise ees. Hullusti amortiseerunud ja pea varisemisohtlikuks muutunud Preimani purdega (nagu tartlased seda omal ajal kutsusid) tähistati suurt rahvastevahelist sõprust. Mitte tühipaljast, vaid ikka sotsialistlikku sõprust!

Eesti ja vene rahva "igavikulise" sõprusliidu sümbol on ka vürst Vjatško ja Meelise kuju Kassitoomel. Ametlikult avati see 1980. aastal, meenutamaks Eesti alade "ühendamist" Vene riigiga. Siingi on tegemist punamonumendiga, ehkki – olgem ausad – näeb teine päris uhke välja, mõjumata seejuures pateetiliselt. Teisaldada või mitte, selles on küsimus.

Samalaadseid dilemmasid kerkib edaspidi üles ilmselt paljudes omavalitsustes. Hulk romusid jäävad kindlasti senisesse paika. Mineviku vastu ei saa, aga valskuse vastu küll. Kõik need kirjad kangelashaudadel, mis ülistavad okupantide vaprust – roostetanud, aga ikkagi valelikud. Kaua peab neid taluma?

Sinimustvalge võim peab oma tõed viimaks maksma panema. Just nimelt "tõed". Vabas riigis ei ole üht tõde, sest sõnavabadus tähendab ka tõevabadust. Sellised on demokraatia kaks palet. Kes tahab elada tõeriigis, peab jätma hüvasti vabariigiga. Vallutajad tulevad alati oma raudse tõega, millega lömastatakse kõik elav, mis ette jääb. Venemaal kehtib üksainus tõde, mistõttu pole seal ka vabadust. Tõe võit viib vabaduse.

Ööotsija

Tore on olla tähtis, aga tähtsam on olla tore

Tulin linnast. Lumesadu. Ööd ei leidnud kusagilt. Nälg kipub juba kallale. Kas tõesti on öö ilmast otsa saanud? Või olen ma üks neist ärapõlatud päikeselastest, kellele ööd lihtsalt ei anta, vaata ise, kuidas oma säravate kiirtekimpudega hakkama saad. Vastik on olla öötu!

Päike armastab pimedust. Igal hommikul tõuseb ta pimeduse sängist ja õhtul läheb sinna tagasi. Ilma pimeduseta poleks päikesel mõtet, valguseta poleks varju. Taimed, linnud ja inimesed sirutuvad valguse poole, aga seejuures igatsevad nad vahel ka varjude järele. Kui päike juba kõrvetab, siis valusalt.

Pixabay

Öö lummab. Pimeduses on kõik piirjooned ähmased, hirmud ja armud suuremad. Enamik inimesi on tõenäoliselt eostatud ööpimeduses. Inimseeme vajab pimedust, mitte valgust. Sedasi on paika pandud iga põlvkonna saatus: me oleme pimeduse sigidikud, kelle meeli kõditavad varjud ja kõik see kuri, mis nende taga peitub.

Pimedus võib hirmutada, kuid ta äratab ka uudishimu. Mis on varjul seal, kuhu silm nägema ei ulatu? Kui iga nurgatagune oleks valge ja selge, poleks põnevust. Ei tasu imestada, miks põnevikud ehk tumedikud on rahva seas nii populaarsed. Öös on und ja ulmet, surma ja salapära. Minagi otsin ööd. Midagi, mis teeks heleda ja õitseva, see tähendab igava päeva natuke põnevamaks.

Mõni ütleb kogu aeg, et aega ei ole. Muudkui tegutseb ja rahmeldab, aga midagi tarka tehtud ei saa. Tegeleb kümne asjaga, sest nii on mõttekam. Või õigem. Tihti olen avastanud end küsimas: mille eest need kroonilises ajapuuduses rahmeldajad põgenevad? Egas ometi surma eest? Mida iganes inimene teeb – töö ja lõbu on ainult selleks, et unustada iseenda olemise tühisust. Universumis pole ühtegi konstanti peale mateeria ja energia. Kõik muu hävib. Keegi meist ei säili oma praegusel kujul igavesti. Aatomid ei lähe kaotsi, aga unistused küll. See on ainus kosmiline tragöödia.

Head teha on raskem kui kurja, valgust kustutada lihtsam kui seda läita. Loomine nõuab rohkem jõudu. Aga võim annab väge ka kurja teha. Mida suurem võim, seda rohkem kurja saab tehtud. Iga türann – olgu ta riigi-, linna- või perepea – armastab võimu rohkem kui inimesi. Võim teeb tähtsaks. Muidugi on ju aeg-ajalt tore tunda end tähtsana, olla kummardatud ja austatud, kätel kantud ja kiidulauludega üle loputatud. Aga veel tähtsam on olla tore. Lihtsalt tore. Ajada kedagi naerma, lohutada, julgustada ja rõõmustada. Oi kui tore!

Ameeriklase Edward Hopperi kuulsaim maal "Nighthawks" kujutab ühe suurlinna öist tänavanurka, kus asub ööpäevaringselt avatud söögikoht nimega Phillies. Leti taga lösutavad kolm külastajat – üksik härra istub seljaga vaataja poole, temast pisut eemal nõjatuvad letile mees ja naine (abielupaar?). Meestel on peas fedoorakaabud, kolme- ja neljakümnendate suurmood. Naine kannab punast kleiti. Tema lahtised juuksedki hõõguvad punaselt. Abielumehel on näpuvahel sigaret, naisel mingi roheline lipik, ilmselt dollar. Mõlemal seisavad küünarnuki juures väikesed kruusid. Baarmen (soda jerk) kummardub, et neile midagi söödavat või joodavat ette tõsta. Selles paigas ja sel kellaajal ei anta enam sooja toitu, ehk ainult külmi suupisteid ja kuivikuid. Valitseb suhteline tühjus.

Nagu hea kunstiteos ikka, sünnitab ka "Nighthawks" hulga küsimusi, andmata ainsatki vastust. Kes on need öölinnud? Kust nad sel hilisel tunnil tulevad, kuhu lähevad? Miks on see abielupaar nii morn? Mõranev suhe? Või on nad lihtsalt väsinud, mõtlikud? Üleüldse, mida nad tellivad? Drinke, snäkke või koguni jäätist?

Hopper annab vaatajale võimaluse hulkuda ringi unetus metropolis ja korraks ühe söögikoha ees seisatada. Me ei puutu nende inimestega enam kunagi kokku, näeme neid vaid viivuks, kuid see põgus silmapilk jätab meisse ometi õrna jälje nagu vihmapiisk liivale. Paratamatult satume oma elu jooksul kokku tuhandete võõrastega, kes jäävadki võõraks. Me ei tunne neid ega nemad meid. Ja ometi tunneme üksteist, sest kogeme sarnaseid emotsioone, seisundeid ja olukordi.

Kunstikriitikud ütlevad maali kommenteerides: Hopper näitab urbanistlikku võõrandumist. Taoline stseen poleks päevavalgel kuigi kõnekas. Võib lausa näha, millist üksildust need inimesed seal söögikohas kannatavad. Maal valmis 1942. aastal, sõjapäevil. Keegi ei teadnud, kaua sõda veel kestab ja millega see kõik lõpeb. Aga olgu sõda või rahu, mõni jääbki üksildaseks. Inimesed ei vaevle kunagi põhjuseta. Nad lihtsalt elavad läbi oma saatust.

Kuid ööle, isegi talumatult pikale polaarööle, järgneb ikka päev ja päikeselapsed on jälle platsis. Nad kiiguvad hoogsalt kuldsetel kiikedel ja mätsivad liivakooke kuldses liivakastis. Ometi näib see päikesekuld võltsi ja odavana. Kuuhõbe on viimasel ajal kallimaks läinud.

Edward Hopper "Nighthawks"

Mis, meestel on tunded?! Mida nendega teha?

Mürgisest maskuliinsusest ja loomingulisest seemnepurskest

Naistepäeval tuleb rääkida meestest. Õnneks või kahjuks on loodus aga sättinud nõnda, et enamik inimesi on kas mees- või naissoost ja üks sugupool on teisega lahutamatult seotud, mistõttu jõuab see jutt lõpuks ikkagi naiste juurde.

Öeldakse, et mehed ei nuta. Õigemini: ei peaks nutma. See pole lihtsalt mehine. Pisarad reedavad valu, ahastust, meeleliigutust, tohutut rõõmu – ühesõnaga, tundeid. Ideaalne mees peab olema nagu Terminaator, priskete musklite ja terasest skeletiga üli-macho, kelle tuim nägu ei reeda ainsatki sisevärelust. Inimkond on iseenda välja mõeldud range mustvalge süsteemi ohver. Naine olgu niisugune, mees naasugune. Erinevusi ei lubata. Aga kuhu see mees siis oma tunded peab panema? Need on ju ikkagi olemas. Tundeid ei saa nupust välja lülitada ega pärasoole kaudu kanalisatsiooni lasta.

Kui lolli kombe pärast ei tohi oma tundeid vabalt väljendada, jäävad need sisemusse käärima ning võivad vallanduda agressiivses vormis. Halvimal juhul kasvab mees, keda on juba maast-madalast õpetatud õrnust varjama, armutuks jõhkardiks. Keegi pole ju öelnud, et mees ei või olla jõhker! Pealegi annab see jalgevahel kõikuv jublakas nii mõnelegi aadamapojale põhjuse pidada end maailma keisriks, kellele on paljugi lubatud.

Mehemeel kipub kergesti mürgiseks muutuma. Toksilise maskuliinsuse äärmuslik näide on toosamune sõjakurjategija, kes praegu Kremlis peremehetseb. Iga sõna ja liigutus, mille ta maailmale edastab, väljendab vaid üht: ma olen tõeline mees, naistemagnet, superkangelane, antifašist, uhke homofoob, lödipükside hirm, läbinisti hea ja õiglane, sest minu käes on võim!

Praeguses vene valitsuses, millel pole presidendi kõrval nagunii mingit reaalset jõudu, istub üle 30 isiku, kellest vaid kolm on naised. Üks neist tegutseb parajalt "pehme" ala peal ehk kultuuriministrina, ülejäänud kaks on asepeaministrid, kelle roll riigijuhtimises jääb seaduse tahtel väga tagasihoidlikuks (tegelikult: olematuks). Kremlis saab võim kuuluda vaid mehele. Kes oli viimane naissoost vene valitseja? Uskumatu küll: Katariina II (suri 1796).

Võimukandjate mürgine maskuliinsus on läbi ajaloo toonud maadele ja rahvastele otsatult kannatusi. Kristlaste jumalgi on meessoost. Kui kirikurahvas kummardaks Taevaisa asemel Taevaema, oleks vähemalt kolm ristisõda pidamata jäänud. Piiblijumal jagab armu alles pärast seda, kui ta raevutsedes ohtralt tuld ja väävlit maa peale pildunud. Jumal-isa õiglust ja armu ülistades on õigustatud kogu meessoo sõjakust.

Jah, elu kipubki olema ebaõiglane, aga ebaõiglus sünnib ikka läbi inimeste. Loomad ei pea viha, linnud ei sõdi, rästikud ei nõela niisama. Nad elavad vastavalt instinktidele, loomuseaduste järgi. Inimene seda ei tee. Temas on liiga palju tundeid, üks segasem ja kirjeldamatum kui teine ja nende pagana tunnetega, mida on parem jätta üldse nimetamata, ei osata toime tulla. Kuidas pääseda kannatustest, mida inimesed (mitte tingimata mehed) üksteisele põhjustavad? Appi tõttab Schopenhauer.

*

Arthur Schopenhauer (1788-1860), keda on hüütud ka Frankfurdi erakuks, polnud siiski nii üksildane ja külm tüüp, nagu teda vahel kirjeldatakse. Teda on peetud lausa naistepõlguriks, sest ta kirjutas naissoost üleolevas toonis, umbes nii, et naised saavad oma lapsikuse tõttu lastekasvatamisega hästi hakkama ja naise loomuses on mehele alluda. Samas tõstis ta esile naiste üldist empaatiavõimet. Need seisukohad polnud omas ajas midagi erakordset.

1859. aastal ilmus Schopenhaueri ukse taha noor naksakas skulptor Elisabet Ney, kes tahtis kuulsa filosoofi marmorisse raiuda. Esialgu saatis 71-aastane Schopenhauer naise pikalt, kuid mõningase veenmise järel soostus ta ikkagi poseerima. Kui Elisabet Ney asus savitükist filosoofi büsti voolima, muutus vanamees aina soojemaks ja sõbralikumaks (tema nõrkus noorte naiste vastu oli üldtuntud). Schopenhauerit vaimustas naisskulptori anne, energia ning iseseisvus.

Ilmselt ei teadnud ta seda, et Ney oli väga eneseteadlik naine, kes armastas kleitide asemel meestepükse kanda, keeldus tegemast lihtsaid kodutöid ja ka ratsutas mehe moodi, mõlemad jalad jaluses (nooblid naised ratsutasid muidu külgsadulas). Abielludes ei võtnud ta mehe perekonnanime, mis oli tol ajal samuti väga ebaharilik.

Kui savitoorik sai valmis, lõi Ney selle põhjal valge marmorkuju, mis olevat ka Schopenhauerile väga meeldinud. Vana filosoof ei kommenteerinud otsesõnu, kas kohtumine Neyga muutis mingilgi määral tema suhtumist naistesse – küllap mitte –, kuid kahtlemata leidis tema viimasel eluaastal kinnitust see, mida ta oma esteetika-alastes tekstides oli kirjutanud: ainus väljapääs kannatustest peitub kunstis.

*

Meestega võrreldes on naised loonud vähe klassikalisi meistriteoseid, olgu siis muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Põhjuseks pole tingimata see, et mehed ei ole lasknud naistel kunstiga tegelda. Andekaid loovaid naisi on teada juba antiikajast: Sikyoni Kora, Anaxandra, Timarete, Sappho jt. Naised jäävad oma loomingus tihti tagasihoidlikumaks, nad ei näita kõike välja ega võta tarbetuid riske. Kuid kunst nõuab tihti riski ja ambitsiooni.

Kunst on läbi aegade olnud üks kahest aktsepteeritud suurest teest, mille kaudu mehed saavad oma tundeid väljendada. Teine tee on sõda. Looming ja häving kuuluvad kokku, ent mõistagi ei saa need koos ja korraga eksisteerida. Tõsi – luues võib hävitada vana tõde, vana korda, vana maailma. Siiski on kunst ennekõike sigitamisakt, loominguline seemnepurse.

Kõik see hea ja halb, ilus ja kole, kerge ja raske, mis mehe hingele koguneb, vallandub sümfooniate ja romaanidena, traviatade ja monalisadena. Käärinud tunded plahvatavad teatrilaval näitemängudena, paberil luuletustena, kitarrikeeltel lauludena. Kunst on päästnud miljoneid mehi emotsionaalsest kriisist ja omaenda tunnete all lämbumisest.

Hingega ja hingeta

Naeratus on ainulaadne meistriteos, murepisar mõttetu klišee

Mulle on viimasel ajal hakanud meeldima üks ilus sõna: hingehoidja. Tartu Ülikooli kliinikumi lehelt võib lugeda järgmist: "Hingehoid tähendab tuge ja mõistmist, elujulguse ja lootuse otsimist ka lootusetuna tunduvas olukorras. Hingehoiu aluseks on kristlik inimkäsitlus, mille kohaselt inimene on jagamatu tervik. Sama oluline kui hoolitseda füüsilise poole eest, on hoolitsemine vaimse ja hingelise tasakaalu eest.” Hingehoidja hoiab hinge. Hoidmine tähendab hoolitsemist, aga ka säilitamist, säästmist, heas ja halvas mõttes kinni pidamist. Hoitakse hästi, hoitakse kurja eest.

Hingehoid kuulub küll ristiusu juurde, kuid paganad teadsid juba ammu enne Kristuse sündi, kui tähtis on hinge hoida, toita ja harida. Maailm on ju hingi täis. Igas puus ja kivis, jões ja mäes, loomas ja linnus, lilles ja seenes peitub mingi elukübemeke, mida erinevad rahvad erisuguste sõnadega tähistavad: hindudel praana, hiinlastel qi, muinasegiptlastel ka, jaapanlastel tama/mitama, antiikkreeklastel psyche (sealt tulebki psüühika!).

Pixabay

Hing on igivana läänemeresoome sõna, mille juured võivad ulatuda ka sügavamale soomeugri kihistusse. Soomeugrilased usuvad üldiselt, et inimeses tegutseb vähemalt kaks hinge. Üks neist – kinnishing – kuulub lahutamatult keha juurde, see on "mina", mis sureb koos ihuga. Teine – irdhing – võib kehast väljas käia, eriti une või haiguse ajal. Kui hing ei leia enam õiget teed tagasi kehha, peab teadja ehk šamaan teda aitama. Šamaan on ürgne hingehoidja, kes toimetab peamiselt küttide-korilaste kultuurides, ta on preester ja ravitseja ning vahendaja inimeste ja vaimude maailma vahel.

Kui inimene sureb, rändab irdhing uude asupaika. Ta võib alustada uut elu näiteks kuuse, puraviku, sipelga või oravana. Või koguni kaljurahnuna. Mõned budistid usuvad, et inimene võib järgmises elus sündida ka jumalana. Jumalad ei ole budismis siiski kuigivõrd tähtsad, nad pole väärt isegi kummardamist, ja kõige parem on sündida ikka inimesena, kes kõigist maailma olenditest ainsana võib jõuda nirvaanasse. Nirvaanale on antud palju tähendusi, kuid lepime siinkohal ühega neist: nirvaana kui absoluutne kõiksus.

Obiugrilaste (hantide ja manside) meelest on naisel neli hinge, mehel aga viis. Iseenesest loogiline, sest mehel on ju viis jäset. Mehele ainuomane hing kannab loomisjõudu, see avaldub potentsi ja sigivusvõime, aga ka füüsilise vastupidavuse kujul. Tänapäeva teadlased kasutavad mehe hinge kohta natuke teistsugust sõna: testosteroon. Kuna mehel on rohkem hingi, on tal neid ka raskem taltsutada. Viies hing kipub olema metsik, ta ei allu kergelt inimtahtele. Mehe hingel on sarved, sõrad ja kihvad.

Kes hingab, see elab. Aga leivatükist ja veesõõmust ei piisa, et hinges püsida. Inimhinge imelisim omadus on kahtlemata loovus. Võime luua, teha eimillestki midagi ja tekitada kaosesse korda näib lausa jumaliku väena. Igaühel seda väge muidugi pole. Kunst aitab samuti hinge hoida. Kunst kõige suuremas, üllamas tähenduses. Inimene suudab jutustada lugusid, luua kujundeid ja kujusid, sättida helid oma tahtmise järgi sellisesse erilisse süsteemi, millele on antud nimeks muusika. Looja poetab teosesse killukese oma hingest, teisiti ei saa ega tohi. Siiski juhtub küllalt sageli, et looja loob vaid inertsist või tellimuse peale. Teos ei puutu hingega kokku, mistõttu muutub see lihtsalt üheks kiiresti tarbitavaks tooteks nagu tikk topsis või peldikupaber.

Raske on tunda moodsas muusikas hinge. Aga kui maailm on tulvil hingetut muusikat, siis tähendab see, et neid loovad hingeta muusikud. Säärane muusika leiab miljoneid või lausa miljardeid kuulajaid, mis tähendab, et need kõik on ju hingetud inimesed! Kas selles mõttekäigus on viga? Loodan, et jah. Hirmus oleks elada miljardite hingetute olendite seas, zombide planeedil.

*

Kes poleks tundnud, kuidas mure tahab hinge seest võtta. Valuga ei harju kunagi. Inimhing peab kannatama, sest ta on alati õrn. Nutetakse selle pärast, mille pärast on nutnud juba miljonid inimesed enne meid. Pisar on klišee, mis kordub igas eluloos. Jama, totaalne jama! Vahel võiks olla ka originaalne. Vahetada nutt naeru vastu. Raske on olla originaalne, nii pagana raske. Aga pisarad on ju mõttetud.

Naeratuse loomiseks tuleb tööle panna vähemalt kümme näolihast. Osadel neist polegi muud otstarvet, kui naeratuse tekkele kaasa aidata. Muide, kulmukortsutamiseks läheb vaja kõigest kuut lihast. Naeratamine nõuab rohkem kui pahurdamine. Iga naeratus on meistriteos, ainulaadne ja kordumatu. See ei sünni vaevata.

Meistriteostes peitub alati väike mõistatus. Miks Mona Lisa ikkagi naeratab? Selle üle on juba viissada aastat pead murtud. Leonardo da Vinci alustas „Mona Lisat” tellimustööna. Jõukas Firenze kaupmees Francesco del Giocondo soovis, et kuulus kunstnik tema naise maalil jäädvustaks. Leonardo pusis maali kallal pea kakskümmend aastat, oma surmani. Sumeda naeratusega „Mona Lisast” sai Leonardole kinnisidee. Töö jäigi tellijale üle andmata. Pole vaja pikalt juurelda, miks nii läks.

Leonardo pani sinna oma hinge.

Pahupidi maailm on imeline

Huumor peaks kompama piire ja testima norme

Kas ühe abitu naise jõhker peksmine võib olla naljakas? Paneb see kedagi naerma, nii et vats sädemeid lööb? No mis küsimus! Mõne asja üle ei saa nalja heita, pole lihtsalt viisakas. Pole eetiline!

Kuid võtame hetke aega ja mõtleme, mis on üldse viisakus, mis on eetika. Viisakalt käitub see, kes järgib häid tavasid. Eetiline isik lähtub üldisest õiglustundest ja oma südametunnistusest, tehes vahet heal ja halval. Ja olemegi libedal teel.

Eetilised kategooriad kipuvad olema suhtelised ning seostuvad hetkel valitsevate (või lausa: moes olevate) normidega. Loomulikult on olemas ka universaalne moraal ja elementaarne viisakus – oleme lugupidavad, käitume korralikult, ärme tee kellelegi liiga. Aga lubage küsida, kui paljud neid „universaliteete” igapäevaselt järgivad? Viisakus kaob nipsupealt, kui on vaja ideoloogilist vastast kõmmutada. Visake ainult pilk mõnele poliitilisele vaidlusele ja näete – lugupidamisest, heatahtlikkusest ja moraalsest käitumisest pole seal juttugi. Ainult palju kära ja ei mingit villa.

Normid on siiski olemas. Nendega tuleb arvestada, vastasel juhul vajuks ühiskond anarhiasse. Ometi saab vist igaüks aru, et normid on inimese loodud, ka need, mis piibliraamatus, sest isegi piibel – uskuge või mitte – on inimese käega kirja pandud. (Normidega vehkides poevad tõsiusklikud muidugi vanajumala selja taha ja määrivad iseenda jaburused vaese taevataadi kaela.)

Kes normist üle astub, saab karistada. Ent see pole alati nii, sest eks ühele ole lubatud ikka rohkem kui teisele. Keskajal tohtis kojanarr öelda kuningale näkku sulatõtt. Seda siis, kui ta garneeris tõde huumoriga. Kusjuures, naljatades on üsna keeruline valetada. Kõige suuremad valevorstid on need, kel pole suus ühtegi naljahammast. Narr võib norme väänata nagu pesu, sest just temal on see auväärne ülesanne panna proovile normide usaldusväärsus. Ka norme tuleb aeg-ajalt testida ja taadelda, sest need kipuvad ajas roostetama.

Nali tekib üldjuhul sellest, kui miski on nihkes, pisut nagu viltu, pahupidi. Inimene tahab oma argipäevahalluses kogeda midagi teistsugust. Seetõttu on ka fantaasia ja ulme väga populaarsed žanrid. Komöödiad jäävad enamasti reaalsuse piiridesse, tavapärasesse maailma, kuid näitavad seda nihestatuna, äraspidises võtmes. See on koomika paradoks: me ihkame korda ja süsteemi, aga samal ajal ka pahupidisust.

Pixabay

Tordiga näkku on täielik huumori klassika. Miks? Tavaliselt pruugitakse torti söömiseks, mitte näkku loopimiseks. Komejant annab suurepärase võimaluse teha ja näha seda, mis muidu ette ei tule (aga erinevalt fantaasiast-ulmest on siiski mõeldav). Ja see ongi naljakas!

Mees paneb kleidi selga – hahahaa! Chaplin sööb oma saabast – hahahaa! Vihased naised ajavad Benny Hilli taga – hahahaa! Florence Foster Jenkins, kes peab end kohutavalt musikaalseks, laulab nii mööda kui mööda – hihihii! Ja Mister Bean, ebaharilike olukordade meister, paneb oma autole ette tabaluku, vahetab hambaarsti juurde sõites rooli taga pidžaama ülikonna vastu ja lööb hoogsalt kraapsu tehes kuninganna oimetuks – huhuhuhuu!

Lapsepõlves oli üks mu lemmikmultikaid „Valed püksid”. Filmi haripunkt on ületamatult fantastiline: robotpükstes vanamees ja tema nutikas koer ajavad mängurongil taga relvastatud pingviini. Kõlab nagu mingi laksu all nähtud nägemus, või mis? Aga just see tavatus ja mõnus äraspidisus muudavad tolle stseeni nii meeldejäävaks. Loodus- ja inimseadusi ületav fantaasialend teeb ajule hädavajaliku taaskäivituse.

Äraspidisus lõõgastab, sest tavaolukordades oleme normide orjad. Käitume ikka nii, nagu meid on kasvatatud, kõneleme nii, nagu koolitatud, koguni mõtleme nii, nagu ümbritsev mõtte- ja komberuum ette kirjutab. Siis astub aga tuppa narr ja lükkab selle kõik uppi. Me oleme talle tänulikud.

Kuid naljatunnetus, nagu kõik muugi siin hallil planeedil, on pagana suhteline. Igaüks narri ei täna. Võtame näiteks „Tujurikkuja”, mis juhatab vaataja kummalisse maailma, kus tegutseb purjus uppujate selts, noorte superstaaride asemel otsitakse supernatse ja küüditamisest saab ammu oodatud puhkusereis. Kõige pöörasem tujurikkujate sketš oli minu meelest „Ei ole üksi ükski maa” uusversioon, kus Dave Benton laulab, et neegri koht on Aafrikas. Kõik on korraga pahupidi! Ja oh sa poiss, kui paljusid see vihastab! Tujurikkujad päästsid valla segaduse, mis käis paljudele vastukarva. Naljavaene inimene ei oska narride tekitatud segadusega muud teha, kui seda hukka mõista. Aga kes mõistab, see naerab.

Algusesse tagasi. Kas naisepeks on naljakas? Mõistus röögatab: kindlasti mitte! Absurdifilm „Lennuk!” (1980) tõestab aga vastupidist. Ühes stseenis tekib lennukis reisival naisel paanikahoog. Stjuuardess püüab teda tulutult maha rahustada. Äkitselt asub üks ontliku välimusega kaasreisja naist raevukalt raputama. Ei aita seegi. Järgnevad arst ja nunn, kes saputavad naist veel jõhkramalt ning jagavad talle mütsuvaid kõrvakiile. Nende järel on sappa võtnud terve hulk ärritunud reisijaid, ühel on käes revolver, teisel pesapallikurikas...

Milles seisneb selle episoodi nali? Arst ja nunn peaksid inimesi aitama, mitte peksma. Situatsioon oleks traagiline, kui seda ei esitataks üle vindi keeratud võtmes. Kelle üle siin naerdakse? Eks ikka vägivallatsejate ja ahistajate üle. Vindi ülekeeramine on tüüpiline komöödiavõte, mis paljastab elu ja inimeste jaburuse.

Sedasama teeb ka üks ütlemata tore pilaleht Facebookis: Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks, mis naerab halastamatult rahvusradikaalide ja äärmuskonservatiivide üle. Kes iganes on selle lehe tegijad – nad on tabanud naelapea pihta. Teatud sorti konservatiivid üritavad oma kenasti klatitud meediakanalite kaudu ühiskonda tagurlikule rajale puksida. Aga milleks poolel teel peatuda? Anname gaasi ja põrutame kohe keskaega, mil kogu võim ja õigus kuulus ainult meestele, matsirahvas rassis põllul peente isandate teenistuses, homod püsisid kapis ja neegrid džunglis puu otsas. Küll oli siis ikka hea elu!

Vahel on tarvis meelega liialdada, et selge otsekohesusega näidata, mis on meie sees ja ümber valesti. Üldistades: ükski hea pärast tehtud nali ei ole ebaeetiline. Narr pole üksnes lõbustaja, ta on ka moraalivalvur, kes aitab aeg-ajalt meelde tuletada, mis on õige ja mis vale.

*

Lõpetuseks üks pahupidine meta-anekdoot.

Päkapikk astub kõrtsi. Läheb leti juurde ja tellib kruusi õlut. Vaatab siis ringi ja näeb, et leti taga istuvad kolm pühameest: katoliku preester, õigeusu papp ja juudi rabi. Päkapikk paneb seepeale käed kokku ja ütleb: „Issand halasta! Ma olen valesse anekdooti sattunud!”

Minu arm ei parane

Tosin tähelepanekut laulupidude kohta

1. Parmupillihullus

See oli vist paar aastat tagasi, kui raadiouudistes hõigati välja, et 2019. aasta laulupeo teemaks on "Minu parm". Kikitasin kõrvu ja sügasin kukalt. Kas tõesti on valitud see punaste silmadega piniseja, kes valusasti hammustab ja karjaloomad hulluks ajab, laulupeo maskotiks? Või pannakse laulu sisse meile nii hingelähedased joodikud? Eestlased on ju vinge joomarahvas, keda lätlasedki lõputu janu eest kiidavad. Aktsiis ja lauluviis riimuvad kah kenasti.

Aga küllap on see ikka vihje parmupillile, mõtlesin lõpuks. Piniseva-sumiseva parmupilli kõla annab paljudele rahvaviisidele selle õige mineku. Oh seda pettumust, kui selgus, et suure juubelipeo lipukirjaks on siiski "Minu arm"!

Pixabay

2. Armistunud rahvas

Nagu teada, on "arm" eesti keeles kolmepalgeline sõna. Koorik haava peal, halastus ja sügav kiindumus. Ajalugu pole meid hellitanud, vaid ikka peksnud ja pussitanud. Eestlased on armiline rahvas. Mõned armid ei parane kunagi. Neid nimetatakse monumentideks. Armid meenutavad meile, mis maksab paar aastakümmet vabadust.

Armu paluda ja armu anda on ühtviisi raske. Sageli võimatu. Ent just arm rajab kuldsillutisega tee andestamisele ja leppimisele. Seda teed rajatakse harva, veel harvem käiakse läbi. Uhkus on tugevam kui halastus.

Aga armastus, kuhu see jääb? Ei hakka siin Tammsaaret trööpama, tema tööst ja armastusest on padratud juba piisavalt. Armastus tuleb siis, kui on õige aeg. Kui üldse tuleb.

3. Deutschland, Mein Lieben

Saksa romantik August Heinrich Hoffmann von Fallersleben kirjutas 1841. aastal kaks luuletust, "Das Lied der Deutschen" ja "Mein Lieben". Neist esimene sai Joseph Haydni viisi peal Saksa hümniks. Teine aga inspireeris Lydia Koidulat kirjutama luuletust "Mu isamaa on minu arm". Tahame või ei, Eesti laulupidude ja laiemalt kogu rahvuskultuuri sammastik toetub Saksamaalt imporditud vundamendile.

"Mu isamaa on minu arm" kanti esmakordselt ette esimesel üldlaulupeol 1869. aastal Tartus. Koidula teksti viisistas Aleksander Kunileid, ebaõiglaselt lühikese eluteega helilooja, keda võib pidada rahvusliku muusika pioneeriks. See "Minu arm", millega tänapäeva laulupidusid enam ettegi ei kujuta, sündis aga Venemaal sõjapaos viibinud Gustav Ernesaksa peas ja südames 1944. aasta märtsis. Loetud päevad hiljem pommitati Tallinn puruks, põles ka eestlaste püha kultuuritempel Estonia.

Kui Lydia Koidula põrm 1946. aastal Peterburi Kroonlinna kalmistult üles võeti, aurulaevaga kodumaale toodi ja Tallinnasse Metsakalmistule maeti, kõlas tema haual ka meeskoori esituses Ernesaksa juhatusel "Mu isamaa on minu arm". Küllap sai see laul poetessilt ka paradiisliku õnnistuse. Muide, too kössakas aurulaev, mis Koidula säilmed sünnimaa rüppe puhkama tõi, kandis nime "Gustav"...

4. Liivi püksid

1910. aasta laulupeo eesmärgiks oli koguda raha Estonia seltsimaja ehitamiseks. Suursuguse kultuuritempli rajamisega kaasnev kuulsaim legend toob meie ette armsa Juhan Liivi, kes olevat tahtnud Estoniale oma vana kuue loovutada. Raha tal ju polnud. Kuub jäi õrna närvikavaga poeedile siiski selga, Paavli kaltsukat polnud veel avatud.

Selle legendi teine versioon on tragikoomilisem. Nimelt olevat need olnud hoopiski püksid, mille Liiv Estonia ehitusplatsil jalast ajas ning mida ta säravi silmi rahakogujaile pakkus. Arusaadav, et säärane lugu ei passi kuigi hästi pühalik-tõsise rahvusliku narratiiviga. Aga peatume hetkeks ja kujutleme: Estonia ees seisab uhke marmorkuju, palja tagumikuga poeet. Tema ümber sumisevad mesilased ja graniidist alusel siugleb rõõmsalt kiri: "Ta lendab mesipuu poole..."

Pixabay

5. Laulutules igavikku

Tänavusel laulupeol esmakordselt ette kantud Pärt Uusbergi "Igaviku tuules" on eepiline kaabukergitus Kristian Jaak Petersonile. Korrakem veelkord neid lootusrikkaid värsse: "Kas siis selle maa keel - laulu tuules ei või - taevani tõustes üles - igavikku omale otsida?" Viimaks ometi said need tähenduslikud read enesele korraliku viisi. Nüüd võib laul tõepoolest taevani üles tõusta.

Õieti polegi teada, kas Peterson mõtles neid ridu kirjutades "tuules" või "tules". Oli toonane grammatika ju sedavõrd segane, et pikad ja lühikesed häälikud ujusid sinna-tänna. Seetõttu võiks samahästi hõisata: "Kas siis selle maa keel laulu tules...?" Kui Peterson pidas silmas laulutuld, on tema värsid lausa prohvetlikud.

Laulu(peo)tuli, mis tänavu 1. juunil Tartus süüdati, rändas läbi kogu Eestimaa, küll paadi ja hobuse ja rattaga, vihmas ja päikeses, ukselt uksele. Laulutuli tõi rahvale palju rõõmu. Kõikjal, kus ta peatus, kummardati teda nagu iidset õnnehaldjat, kes ometi kord me õuele jõudis.

Suur laulutuli süttis lauluväljaku 42-meetrises tornis nagu kord ja kohus. Paraku jäi absoluutsest õnnest puudu üksainus samm, üksainus kaader. Telepildis laulutule kustumist "Minu armu" saatel ei näidatud. Üks oluline emotsionaalne hetk läks sellega kaotsi. (See apsakas tuleb režissööri palgast maha võtta.)

6. Saksa kirik

Kahju, et Tartu Maarja kirikut, mis oli esimese üldlaulupeo keskus, ei jõutud tänavuseks peoks taastada. Aga kõike head korraga ei saagi. Loodetavasti õnnestub heldekäeliste annetajate abiga meie kultuuriloos nii oluline kirik õige pea särama lüüa.

Paganarahva keel ei paindu kuigi hästi, kui tuleb laulda vaimulikke laule. Ent pidagem meeles: laulupeo saime saksadelt ja kooris laulmise komme tuli luteri kirikust. Vaimulikud laulud on laulupeo kavas täiesti omal kohal, meenutamaks, kust me oleme tulnud.

Üks tähtis saks on endiselt igal laulupeol kohal ja vaatab mõtliku pilguga pidulisi -  muidugi Ernesaks. Lauluväljak on tõeline saksa kirik.

7. Meri on, Meri jääb

1969. aasta juubelipeol kõlas taas "Mu isamaa on minu arm" Ernesaksa juhatusel. Üks linase mütsiga mees tõusis publiku seas aupaklikult püsti. Tema eeskuju järgisid ka teised lähedal istunud pealtvaatajad. Viimaks seisis peaaegu kogu rahvamurd. "Minu armu" kuulati nagu hümni. Aga kes oli see mees, kes esimesena püsti tõusis? Ei keegi muu kui Lennart Meri!

Meri oli sel ajal "Tallinnfilmi" palgal. Tolsamal suvel vändati parasjagu "Viimset reliikviat", kus tulevane president oli toimetajaks. Vormilt ateistlik, ent sisult riigivaenulik film, kus vabadusest kõneldakse rohkem kui üheski teises Eesti filmis, "Nimed marmortahvlil" kaasa arvatud. "Viimsest reliikviast" sai omamoodi vastupanusümbol.

Samal aastal tuli Estonias lavale Ülo Vinteri muusikal "Pipi Pikksukk". Sellest lihtsast lastetükist pärineb teine üle aegade kestev vastupanusümbol, "Laul põhjamaast". Enn Vetemaa sõnadel oli peen tagamõte: Eesti ei kuulu itta, sõbralike liidurahvaste perre, me oleme põhjamaa. Vähemalt tahaks olla. See tahtmine pole kuhugi kadunud.

8. Põhjamaa pekid päevitavad

Kurblik asjaolu, et kõik lauljad ja ka pealtvaatajad lauluväljakule ei mahtunud, näitab vaid laulupidude elujõudu. Ent kõiki asjaosalisi ei seo armastus maa, rahva ja koorimuusika vastu. Endiselt leidub neid karvaseid ja sulelisi, kes tulevad laulupeole nagu laadale. Tühja sest laulust, peaasi, et pidu saaks!

Telepilt reetis sedagi, kuidas osad pidulised tulid Lasnamäe nõlvale vaid päikest võtma. Heideti riided seljast ja visati siruli, las pekid särisevad. Ehk läks mõnel mehel GPS rikki ja Pirita ranna asemel satuti lauluväljakule?

9. Kungla hümn

Eestlased on õnnelik rahvas. Eestlase huulil heliseb nii palju eripalgelisi hümne: "Mu isamaa on minu arm", "Ta lendab mesipuu poole", "Laul põhjamaast", "Ärkamise aeg"... Aga laulurahva tõeline hümn on muidugi "Kungla rahvas". Keegi ei tea, kus Kungla asub. Eks ta ole meie Atlantis või Eldorado, me viljakandev Sannikovi maa, mis kord kuldsel a'al kaotsi läks ja mida vist enam iial üles ei leita. Aga kui leitakse, siis lauluga!

Ah, mis siin udutada. Jalutage natuke Rootsis ringi ja näete Kunglat iga nurga peal. Palun väga: Kungliga slottet, Kungliga Tekniska högskolan, Kungliga Filharmonikerna, Kungliga Krigsvetenskapsakademien jne. Tasuta keeleväänajad veel pealekauba.

Pixabay

10. Laulu- ja vikerkaar

Seekordsel laulupeol kõlas teiste seas ka Evald Aava "Me oleme põhjamaa lapsed" Anna Haava tekstile. Aav on ennekõike tuntud Eesti esimese algupärase ooperi "Vikerlased" loojana. Ja kaare all laulsid samuti Vikerlased - Eesti esimene seksuaalvähemuste koor. Ei oskagi öelda, kas LGBT-koori osalemine laulupeol oli kultuurilooline tähtsündmus või asjade loomulik käik, millele polegi vaja kuigivõrd tähelepanu pöörata. Ilmselt said Vikerlased sadade kooride seas niigi kõige enam rambivalgust.

Alles paar aastat tagasi viskasin nalja, et Gay Pride'i ja laulupeo rongkäigu võiks ühendada, siis oleksid kõik rahul ja õnnelikud. Ja näe, nali sai teoks! Tore on. Vikerlastele kummardades panen uuesti mängima selle peo ühe suurema hiti, Tauno Aintsi  ja Urve Tinnuri loodud võimsa loitsu "Üksi pole keegi".

11. Pidu läbi, kõri läbi

Laulupeol on inimestel nutt silmas, pärast pidu aga kurgus. Ei midagi uut. Eufooria lahtub, ekstaas kaob ja taas võtab oma harjumuspärase koha sisse põhjamaine masendus. Minu armu asemele sigineb minu viha. Mõistmine alistub hukkamõistu ees.

Kogu aeg ei saagi peomeeleolus püsida, vahepeal on vaja kodus raevu külvata ja kurja kasvatada. Eestis on endiselt küllalt kõrisid, mida pole veel läbi lõigatud. Kui see viimaks juhtub, peame lõikuspidu.

12. Tänusõnad muistsetele jumalatele

Kui vihast ja hukkamõistust juba juttu tegime, siis... üks hea uudis tuli laulupidudega seoses veel. Eelnevatel kordadel on kohe järgmisel nädalal pärast laulupidu alanud sealsamas lauluväljakul, pühal murumaal, suur läbu nimega Õllesummer. Tänavu seda ei juhtunud. Õllesummer läks pudelite kolinal pankrotti. Tänu Ukule, Taarale ja Vanemuisele!

Tsensuurist, puurist ja puukuurist

Kes valdab teadmisi, valdab võimu. Pikki sajandeid oli valitsejatel lihtne alamaid vaos hoida, ametlikul tasandil anti neile riigikorraldusest teada vaid nii palju kui vajalik. Kirjaoskamatu rahvas pidi troonisaalides sündinud käske täitma, pisike matsipea ei kõlvanudki mõtlemiseks. Mine tea, muidu hakkab mõni veel jumala poolt ametisse sätitud võimukandjate otsustes kahtlema.

15. sajandil, kui saksa kullassepp Gutenberg esimese trükipressi kolisema pani, muutus olukord pöördumatult. Üldise kirjaoskuse levikuni oli veel pikk maa minna, kuid võimurid pelgasid õigustatult, et trükimustas peitub saatan. Juba 1471. aastal - Gutenbergi esimestest trükikatsetustest oli vaevalt paarkümmend aastat möödas -  andis paavst Sixtus IV välja korralduse kontrollida kõigi trükiste sisu. Üks esimesi kuulsaid tsensuuriohvreid oli Martin Luther, kelle kirjutised pandi keelu alla 1521. aastal Wormsi ediktiga. 1559 koostati katoliku kiriku keelatud raamatute nimekiri, mida sajandite jooksul aina täiendati, kuni see viimaks Paulus VI eestvõttel 1966. aastal tühistati. Tsensuur sündis koos trükikunstiga.

Lisaks sõjaväele peab autoritaarne riik üleval pidama ka tsensorite armeed. Mõistagi tõe ja õiguse huvides. Üks kuulsamaid tsenuuriorganeid oli Glavlit Nõukogude Liidus. See asutati 1922. aastal eesmärgiga kõrvaldada käibelt teosed, mis ohustasid riigisaladusi, õhutasid mässu, soodustasid usulist ja rahvuslikku "fanatismi" ning mõjusid halvasti ühiskondlikule moraalile. Nii kodu- kui ka välismaisel kirjandusel hoiti teraselt silma peal, soovimatud teosed kanti musta nimekirja, vajadusel konfiskeeriti ning paigutati luku taha või hävitati. Tsensuurimasina tõhusat tööd ilmestab paar tähelepanuväärset statistilist fakti: 1938.-1939. aastal korjati Nõukogude Liidus käibelt üle 16 000 erineva teose, enam kui paarkümmend miljonit eksemplari mitmesugust kirjandust läks hävitamisele.

Loomulikult ei pääsenud "umbrohutõrjest" ka okupeeritud Eesti. Esimesel nõukogude võimu aastal 1940-41 hävitati siin enam kui 200 000 eksemplari raamatuid. Muuhulgas heideti tulle ka Uku Masingu väärikas piiblitõlge, mis oli alles äsja vihikute kaupa ilmunud ning mida ühe suure raamatuna välja anda ei jõutudki.

Eesti NSV Glavlit koostas 1966. aastal kõrvaldamisele kuuluvate, peamiselt "kodanlikul ajal" ilmunud väljaannete koondnimekirja, kus oli ligikaudu 3000 teost. Nimekirjad jäid kehtima 1988. aastani. Palju kirjandust rändas kurikuulsasse erifondi, hoolega valvatud ideoloogilisse puukuuri. Aga puukuuri ei koguta puid selleks, et neid seal nagu muuseumis hoida, vaid selleks, et need viimaks ära põletada.

Kus on keelatud raamatuid, leidub ka keelatud kirjanikke. Nii näiteks oli Stalini aegu põlu all suur hulk kirjarahvast, teiste seas Tuglas, Merilaas ja Semper. Ametliku põhjenduse järgi polnud nende loomingul kirjanduslikku väärtust või oli teoste sisu lubamatult vulgaarne. Osa kirjanikke - eriti need, kes olid pagenud läände - jäid võimude poolt põlatuks nõukogude aja lõpuni.

Tsensuur ei tähenda mõistagi vaid ärakeelamist. Võimatu on kokku rehkendada, kui palju "sobimatut materjali" raamatutest ja filmidest nõukogude perioodil välja lõigati. Filmile kui Lenini poolt heaks kiidetud propagandakunstile kehtisid rangemad nõudmised, kuid ega raamatuidki ülemäära hellitatud. 1979. aastal ilmunud ja suurt lugejamenu nautinud Silver Anniko "Rusikad" anti alles hiljuti välja uustrükis. Nüüd siis selgub, et esmaväljaandest oli suisa mitusada lehekülge teksti ideoloogilistel põhjustel kaotsi läinud.

Vahel ilmutasid tsensorid-toimetajad ka ise loomingulist annet ja kirjutasid mõningaid teoseid ümber. Anonüümse kaasautori sai endale teiste seas Oskar Luts. Muudeti "Nukitsamehe" lõppu: kirikuõpetaja asemel pani Nukitsamehele korraliku nime perekonnaseisuametnik. Ehkki Luts saatis toimetusse kurja kirja, milles ta muudatuse naeruväärsust veenvalt põhjendas, ei võetud rahvakirjanikku loomulikult kuulda.

Pixabay

*

Ehkki tsensorid valvasid riikliku tõe järele ning ka kirjandustoimetajad, ajakirjanikud ja kirjanikud jälgisid juba ainuüksi alalhoiuinstinktist, millest kirjutada saab ja tohib, tuli ometigi ette silmatorkavaid möödapanemisi. Loovintelligents kirjutas palju ridade vahele, kasutati sümbolite salakeelt, millest kontrollorganitel oli raske aru saada. Kui ka taibati, polnud lihtne üheselt mõistetavat süüasja kokku keerata.

Hando Runnel luuletas üsna otsekoheselt: "Tõuse üles ja läheme ära, kauem siia me jääda ei saa." Selgemast selgem üleskutse mässule ja liidust lahkulöömisele! Aga poeet saab end kaitsta ja väita, et luuletus kõneleb hoopis sellest, et liiga kauaks on külas istuma jäädud, aeg koju minna. Priit Aimla naljahammas oli lausa nii kuldne, et ei pidanud tõtt ridade vahele peitmagi: "Ma piilun sind põõsast ja põrandapraost... ja terve mu päev möödub piiludes." KGB-l polnud siit millestki kinni hakata, ehkki torge käis nende endi pihta. Ametlikult oli see ju kõigest süütu päkapikulauluke.

Tsensorid polnud sugugi iga kord ülesannete kõrgusel. Vahel ei pandud tähele, kui trükki või ekraanile pääses kahtlast kraami. 1983. aastal ilmus eesti keeles rootslase Per Christian Jersildi skandaalne teos "Laste Saar" (Barnens Ö). Raamat räägib 11-aastasest poisist, kes seikleb üksipäini Stockholmi ümbruses ning satub pika suve jooksul kokku paljude kummaliste ja väärastunud tüüpidega. Ühtlasi kirjeldab teos väga avameelselt poisiohtu peategelase seksuaalseid eneseotsinguid.

Sisu sisuks, 44. leheküljelt võib lugeda järgmist: "Eesti, Läti ja Leedu olid omaette riigid, kuni bolševikud 1940. aastal võimule tulid. 21. juulil põgenesime mina ja mu isa Rootsi. Me pidime kõik maha jätma." Nõnda kõneleb Leedu pagulane Olga. Kuidas sai selline lõik stagnaaegses Eestis trükivalgust näha? Jah, okupatsioonist, vägivallast või küüditamisest polnud seal otseselt juttu, kuid nõukogude ideoloogia seisukohast on tegemist ikkagi servapealse materjaliga. Vihje Baltimaade okupeerimisel on ilmne. Kas kirjastuse peatoimetaja jootis tsensori purju, et saada vajalikud allkirjad-templid?

Sinimustvalget värvikombinatsiooni välditi Eesti NSV-s nagu katku ja marutaudi. Üks pisike süütu episood: seitsmekümnendate Tartus tõid ajalootudengid ühe muuseumi keldrist välja korporatsiooni "Ugala" lipu, mis juhtus olema sinist, musta ja valget tooni (mitte küll samas järjestuses nagu rahvuslipul). Kui tolmunud plagu oksa või aiateiba külge tuulduma riputati, märkas seda läheduses elanud vene ohvitseriproua. Jalamaid helistas ta, kuhu vaja, ning otsekui maa alt kohale ilmunud kõrged ametimehed käskisid valjude noomituste saatel lipu viivitamatult ära koristada. Sarnaste juhtumite valguses näib kummaline, kui sageli sinimustvalge siiski mõnelt poolt läbi lipsas.

Armastatud film "Suvi" sisaldab stseeni, milles Arno ja Teele üle pika aja kohtuvad. Kunagised kallimad on kaugeks jäänud. "Me pole enam need, kes enne", lausub Arno nukralt. Selle uinutava melanhoolia sees irvitab aga Arno üliõpilasemütsil sinimustvalge lint. Kriitilised silmapaarid vaatasid linateose mitu korda üle küll Tallinnas, küll Moskvas - aga natsionalistlikku vääratust, kodanlikku igandit, kontrrevolutsioonilist provokatsiooni ei märganud keegi! Või ei tahtnud märgata? "Suvele" heideti ette vaid seda, et tumeda tsaariaja kohta on seal kõik liiga ilus. "Isegi hobused on liiga ilusad," olevat öelnud üks Moskva kinokomitee tähtis proua.

Kaheksakümnendate algul väga popiks saanud imelaps Toomas Uibo esines koos isaga mitmel pool Eestis. Kontsertidel kandis ta harilikult valget särki ja valgeid pükse. Mis värvi kostüüm oli isal? Jah, muidugi sinine särk ja mustad püksid. Ja valvsad silmad olid jälle kinni.

Aastail 1984-85 käis ETV ekraanil Rein Järliku saade "Surma ei otsinud keegi". Seda, et saates tehti juttu metsavendadest, ideoloogid kiiduaplausiga ei tervitanud, ent üldiselt loeti sisu korrektseks. Taaskord jäi märkamata, et lõputiitrite taustaks oli Lõuna-Eestis üles võetud looduspanoraam sinise taeva, mustade puuvõrade ja valgete pilvedega.

*

Nõukogude kord sätestas, et looming peab lähtuma ühiskondlikest vajadustest, mitte looja loomingulistest tungidest. Säärane kalduvus iseloomustab eranditult kõiki autoritaarseid režiime. Sõna- ja väljendusvabadust ei saa eksisteerida riigis, kus esikohale seatakse üksainus kõigutamatu tõde. Individuaalsed tahtmised, soovid, fantaasiad ja ulmad on tugevalt tsentraliseeritud riigivõimu jaoks ohtlikud.

Kuidas on olukord praeguses Eestis? Iga riigikorra ajal leidub tüüpe, kes leiavad, et vabadust on liiga laialt. Eriti neil, kes normaalset tööd ei tee - kirjanikud, kunstnikud, näitlejad ja teised samalaadsed muidusööjad. Mõnes peas käärib kiusatus tsenseerida kõike, mis ei meeldi. Isikliku vastumeelsuse maskeerimiseks võetakse appi toosama äraproovitud udujutt ühiskondliku moraali kaitsmisest. Mis on tegelik tulemus? Moraali taga ajades tambitakse moraalireeglid jalge alla.

Lendavat lindu ja loovat isikut ei tohi kammitseda, sellega rikutakse looduse tasakaalu. Tsensuur on puur ja puurilind ei ela oma loomulikus keskkonnas.

Kuid isegi tsensuuri ei maksa üleliia tsenseerida. Sageli peetakse ka enesetsensuuri sõnavabaduse vaenlaseks. Hää küll, kui juhtub, et aus kodanik ei julge avalikult arvamust avaldada, kartes oma töö, maine või lausa elu pärast, siis on see kahetsusväärne. (Ent paljukest neid olukordi meie valelikus maailmas ette tuleb, kus inimene saab julgelt tõtt kõnelda?!)

Ometi on enesetsensuuril ka päikeselisem pool. Seda nimetatakse viisakuseks. Viisakas inimene tsenseerib end, sest mõtlematult lendu lastud sõnakene võib oma terava nokaga teistele haiget teha. Sõnavabadus toimib parimal viisil vaid siis, kui sõnu vastutustundlikult pruugitakse. Nii et jah, toda tsensuuri võiks Eestis tunduvalt rohkem olla.