Laibad on rasked

Näkkide laul kõlab ka viis aastat hiljem uimastavalt

Surnumatjana tegutsedes olen avastanud, et laibad kaaluvad rohkem kui elusad olendid. 150-kilone mehemürakas kaalub krematooriumisse jõudes vähemalt pool tonni. (Sellepärast ongi surnuautol kogu aeg rehvid lödid.) Isegi kassikorjus tundub hoopis raskem kui nurruv ja ringi kargav karvakera. Milles asi? Surnukehadesse salvestub kogu eluraskus, piin ja valu?

Pixabay

Elu on mõistatus, surm lahendus. Inimene kardab vikatimeest, aga samas otsib närvikõdi. Mis kõditaks veel paremini kui mäng surmaga? Massikultuur on täis laipu. Menukates hollywoodikates lüüakse ühel või teisel moel mättasse sadu tegelasi. Ka kõikvõimalikud krimkad, mida ilmub lakkamatult virnade viisi, rahuldavad rahva loomulikku vajadust närvikõdi järele. Teame, et iga elu katkeb lõpuks ja seetõttu on pagana huvitav vaadata, kuidas teiste elud katkevad. Ennevanasti otsiti põnevust võllamägedelt, kus kurjategijaid avalikult hukati. Nüüdsel ajal piisab vaid avada raamat või lülitada sisse telekas – ja vikatimees irvitab vastu.

Krimka on absurdne žanr. Ühest küljest jõle, täis vägivalda ja surma, teisalt meelelahutuslik ja omamoodi lõbuski. Need kaks kokkusulanud vastandlikku poolust – tõsidus ja mängulisus – paelusid mind sedavõrd, et tahtsin ka ise üht krimilugu kirjutada. Tõsi küll, esialgu asusin sepistama hoopis õudukat. Aga kusagil poole peal mõistsin, et Stephen Kingi minust ei saa, ja lugu võttis psühholoogilise põneviku kuju.

Kirjutasin raamatu näkkidest. Rahvaluules esinevad näkid enamasti uppunute vaimudena. Nad kiusavad ja ahvatlevad elavaid ning viimaks hukutavad. Näkk, taltsutamatu looduse ja inimteadvuse ebamäärase tsooni kehastus ilmub eikusagilt, hullutab ja hirmutab. Kusjuures, näkid ei pea olema tingimata noored neiud. Nad võivad olla ka mehed. Sellele rahvaluulelisele vundamendile rajasingi oma raamatu.

Erinevad ideed, mis mu peas tiirlesid, tihenesid kõhedaks looks. Puudus vaid üks impulss, viimane tõuge, et lugu veerema lükata. Mu silme ette ilmus kurjategija kuju: intelligentne, karismaatiline ja kuratlikult külmavereline. Sarmikas lurjus. Just tema ongi see, kes tegevust käigus hoiab. Ta on näkiloo süda. Üksteise järel siginesid ka teised tegelased. Pätid ja pühakud, jälitajad ja jälitatavad, kaunitarid ja koletised.

Kirjutama asudes sai kohe selgeks, et lugu tuleb naistekeskne. Maia, Iris ja Lara kannavad tegevustikku oma õrnadel õlgadel. Artur, Ülo, Hando ja Karl-Ervin jäävad pigem tagaplaanile. Ent ometigi on just Artur, 16-aastane ülimalt intelligentne noorhärra ja ühtlasi võimas naistemagnet see fookus, kuhu kõik valguskiired koonduvad. Ta ei tüki esile, kuid tema salapära hõljub algusest lõpuni loo kohal. Kes ta selline on? Mida ta kavatseb?

Esialgne pealkiri – “Sireenide saladus” – tundus liiga labane. Väheke mõõtnud ja kaalunud, leidsin, et loole sobib pealkiri, mis oleks korraga esteetiline ja mõistatuslik nagu Mona Lisa naeratus. Tiitellehele ilmus: “Seal, kus näkid laulavad”.

Kui käsikiri sai valmis, mõtlesin: olen küll igasugust jura kirjutanud, aga no sellist jura annab ikka otsida! Jah, ma ei arvanud „Näkkidest” kuigi hästi. Ehkki tagantjärele olen hakanud oma raamatu peale pisut leebema pilguga vaatama, ei saa ma seda siiski täiesti kordaläinuks lugeda. Puudused jäävad ikka silma – määri või prillid rasvaga kokku.

Paraku juhtus, et minu kõige kehvem raamat sai ühtlasi kõige popimaks, loetumaks ja auhinnatumaks. Mis parata, elu on ebaõiglane. "Seal, kus näkid laulavad" tuli trükikojast välja täpselt viis aastat tagasi, 23. märtsil 2016. Kui mu arvepidamine vähegi paika peab, on „Näkke” müüdud selle ajaga üle 1700 eksemplari, e-raamatud kaasa arvatud. Tubli tulemus, sest sageli on juturaamatute puhul isegi 500 eksemplarist raske lahti saada. Mis toimub?! Hea reklaam? Prominentsed soovitajad?

Ilmselt on "Seal, kus näkid laulavad" kooskõlas aja vaimuga. Romaan räägib hirmust, hullumeelsusest ja inimestega manipuleerimisest. Kuidas psühhopaadid enesele ohvreid valivad? Nad ajavad väljavalitu segadusse. Kes on segaduses, ei saa enam aru, mis on õige ja mis vale. Nõnda ongi ta küps manipuleerimiseks. (Poliitpropagandistid ja vandenõuteoreetikud kasutavad täpselt sama arsenali.)

Ega ma isegi patust prii ole. Ka mina manipuleerin lugejaga, ajan kärbseid pähe, juhatan valedele jälgedele, hirmutan ja hullutan. Mulle meeldib, kui lugeja on segaduses ega taipa, mis temaga tehakse. Just siis, kui ta arvab, et on tõele jälile jõudnud, hüppan põõsast välja ning virutan talle seljatagant labidaga pähe. (Tollesama labidaga, millega ma haudu kaevan.) Puänt ja piraki! Oi, kuidas mulle meeldivad ootamatud lõpud!

Ka mina olen psühhopaat.

Samal teemal:

Mõni sõna näkkidest, auhindadest ja suurest kunstist

Maarahva pühaku igavene teekond Kuule

Lühikesi lisandusi müütilise poeedi elukäigule

Kristjan Jaak Petersoni sünnist möödub 220 aastat. Selleks, et kirjeldada tema tähtsust Eesti kultuuriloos, tuleb kasutada ainult ülivõrdeid ja positiivseid omadussõnu. Ometi ei teata tema üürikeseks jäänud elust kuigi palju. Ei tea sedagi, kas kombekam oleks tema nimeks kirjutada Christian, Kristian või ikka nii, nagu üldiselt kombeks – Kristjan. (Jään siinkohal viimase juurde.) Kes ta ikkagi oli, see meie Krissu?

Tema pere oli pärit Mulgimaalt, aga elas tollases Liivimaa pealinnas Riias. Tema isa lõi kella Jakobi kirikus, mille müüride vahel käis koos eestlaste kogudus. Kristjan õppis Tartu ülikooli usu- ja filosoofiateaduskonnas. Teada-tuntud on tema jalgsiretked Riiast Tartusse. Luuletas. Leitud on 21 eestikeelset ja 3 saksakeelset luuletust (ehk kirjutas ta neid rohkem?). Tegi kaastööd saksa teadusväljaannetele. Noorest east hoolimata oli vägev polüglott, kes oskas vähemasti 16 keelt. Nimetas end maarahva laulikuks. Kahekümne ühe aastaselt suri tiisikusse. Kõik.

Üks Petersoni avastajaid ja "elluäratajaid", Gustav Suits kirjutas, et noort luuletajat olevat "Riia tänavail liikumas nähtud, seljas laia nahkvööga talupojakuub, õlgadeni ulatuvad juuksed tuules lehvimas". Just sellisena ongi Peterson rahvalikku teadvusse sööbinud. Kas mulgi kuue kandmine tähendab, et ta oli rahvuslikult meelestatud või ei olnud tal lihtsalt midagi muud selga panna? Kas ta käis tõesti vaid kondiauru jõul Tartu ja Riia vahet või istus vahel mõne talumehe vankrisse ka? Oli tal kirglikke armulugusid? Kas ta uskus siiralt ja vankumatult, et eesti rahval on tulevikku?

Hetk Kristjan Jaagu seltsis
Foto: Alar Madisson

Kui fakte napib, tuleb tühimikud kinni toppida fantaasiaga. Ja miks ei võiks poeedi eluloo kirjutamisel tarvitada poeesiat? Varalahkunud geeniuse ümber tiirlevad paratamatult oleksid-poleksid. Tiisikus on enneaegselt hauda viinud mõnegi andeka sõnaseadja. See hirmus tõbi kimbutas ka Tammsaaret. Mõelgem: kui haigus oleks temast jagu saanud, poleks "Tõde ja õigust", "Kõrboja peremeest" ega "Põrgupõhja uut vanapaganat". Eesti kirjandus oleks siis nagu piibel ilma evangeeliumiteta. Võib vaid ohata, mida kõike oleks Peterson loonud, kui ta oleks elanud sama kaua kui tema kuulsad kaasaegsed – Puškin (kes suri ka küllaltki noorelt, kuid elas siiski Petersonist 16 aastat kauem) või Goethe (kes venitas välja suisa 82 aastat). Oleks meil siis päris oma "Jevgeni Onegin" või "Faust"?

Petersonilike isikute kohta öeldakse, et nad on oma ajast ees. Neis oludes, mis kakssada aastat tagasi valitsesid, ei saanudki maarahva seast võrsuda kirjanikke, kunstnikke ega heliloojaid. Peterson oli esimene pääsuke, kuid päevasooja ta veel ei toonud. Tal polnud kohalikku publikut, ta oli lugejateta luuletaja. Enesele teadmata suri ta märtrina nagu täisverelisele pühakule kohane. Jah, ka paganad ja luterlased vajavad pühakuid, keda kummardada. Eestis on terve plejaad kirjanikke-luuletajaid, keda ümbritseb pühaku nimbus, Peterson seisab esireas. Pühakud on aga plastiliinist, igaüks võib neid oma kujutlusvõime järgi kujundada.

Talupojakuub ja lehvivad juuksed kuuluvad iseenesest mõistetavalt tüüpilise romantismiaja kangelase tunnuste hulka. Petersoni kuvandis võib näha romantilise mässaja jooni. Sedalaadi tüüpide tuntuimaks esindajaks on lord Byron, tunnustatud poeet, kes tormas võitlema kreeklaste vabaduse eest ning kaugel maal ta ka suri – tõsi, mitte türklase mõõga läbi, vaid hoopis halltõppe ehk malaariasse. Peterson ei olnud priiusesõdur, sakste ülemvõimu vastu ta ei hakanud. Ent ometi tõuseb ta ajaloohämarusest barrikaadile kui maarahva eestkõneleja, julge üksik hunt, kes kuu poole uludes nõuab eesti keelele võrdset kohta suurte kultuurkeelte seas: "Kärgatab pikne – ja metsad on vait: laulja on tõstamas oma hääle, valamas suusta laulukaste. Ja tema ümber, vait kui merekaljud, rahvad on kuulemaies.”

Aga Peterson armastas ka vägijooke. Küllap nähti teda vahel Tartu tänavail ringi laaberdamas ja Kassitoomel viinauima välja magamas. Kainelt sepistas astraalseid värsse, täis peaga leelotas lorilaule. Sellisena koperdab ta meie ette kui elunautleja, huligaan ja parmude kaitsepühak. Tartu vaim ilmutab end sageli purujommis prohveteile, Peterson pole siin erand. Luuletuses "Jaagupi kiriku kikkale" nimetab Peterson Tartut koguni Muusade Linnaks. (Ilus lipukiri, mida kõlbab kasutada rööbiti Heade Mõtete Linnaga.)

Siiski näib, et noor poeet ei leidnud muusasid üksnes munakivitänavailt, vaid ka õieehteis karjamaalt. Lembeluuletuses „Karjaste laul” laotub idülliliste looduskirjelduste taustal lahti magus armulugu kahe karjapoisi vahel. Ühel neist nimeks Alo, teisel Jaak. "Mina aga lendan Alo palge vastu suukest otsima... Mina aga magan oma Alo süles – nõnda armas Alo! Olen mina õnnis, sest mu Alokene armastab mind ikka." Kuidas need pikantsed värsid, mis tolles ajas ja olustikus mõjuvad lausa ennekuulmatult, sobivad kokku rahvuskonservatiivse kuvandiga Petersonist kui õilsast maarahva laulikust? Ei sobigi. Peterson võiks olla vabalt kodumaine geiikoon.

Ood „Kuu” sisaldab nelja kuulsat värssi, mis on eestlastele pühamad kui meieisapalve: „Kas siis selle maa keel laulu tuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida.” Nende värssidega kirjutas Peterson alla iseenda pühakuks kuulutamise aktile. "Kuu" on valminud arvatavasti 1819. aastal. Samal aastal kaotati Liivimaal pärisorjus ning sündis Johann Voldemar Jannsen. Iseseisva Eesti riigini jäi veel 99 aastat.

Peterson – erinevalt Juhan Liivist – ei näinud ette iseseisva riigi tulekut. Ta unistas, nagu luuletajad ikka, millestki kättesaamatust. Elu viimasel aastal ei kirjutanud ta enam eesti keeles. Kas ta kaotas usu maakeele väkke? Tahtis temagi talupojakuue saksa ülikonna vastu vahetada? Peterson polnud kindlasti üdini rahvuslane (sellist mõistet tollal ei eksisteerinudki). Rahvuslik ärkamine seisis veel kaugel ees.

Erakordne keelteoskus on tunnistus sellest, et Peterson võis olla – ja ehk oligi – kosmopoliit. Tahmane talutare oli temasuguse haardega inimesele liiga kitsas. Tänapäeval tegutsevad sarnaste vaimuannetega isikud rahvusvahelises teadusrühmas, ajavad asju ÜRO või Euroopa Liidu juures ning suunavad diplomaatidena ajaloo kulgu. Tema luuletusi lugedes ei teki muljet, nagu oleks ta oma päritolu üle uhkust tundnud. Neis luuletustes pole ängi ega masendust, vaid pisut lapsemeelne igatsus kasvada suureks, suuremaks saatusest, maast ja ajast.

Tegelikult oli Kristjan Jaak ju lihtne poiss. Nüüd seisab ta kivistununa seal Toomemäel, muistses hiies, ja vahel käivad luuletajad salaja talle oma värsiridu ette lugemas. Seal ta seisab, korraks peatunud igavene rändaja, jäme kepp ühes ja tundmatu raamat teises käes ning kõhn märss üle õla. Ta ei naerata, ainult mõtleb ja unistab. Palju on veel käia, palju on veel teha. Mulgi kuub pigistab, aga juuksed lehvivad ikka tuules.