Saad seda, mida väärid

Kaotatud lapsepõlve meenutades ja julget uut aastat soovides

Mul on kahju ainult teie kannatustest, ei millestki muust. Lõppkokkuvõttes langes mulle parem osa. Kui ma tagasi pöörduksin, alustaksin jälle otsast peale. Elu on mulle vajalik. Linnades ei ole enam tõelist elu. /---/ Teed inimese tööd ja tunned inimese muresid. Oled ühenduses tuule, tähtede, öö, liiva ja merega. Võitled kavalusega loodusjõudude vastu. Ootad koitu, nagu aednik ootab kevadet. Ootad lennuvälja nagu tõotatud maad ja otsid oma tõde tähtedest.

Antoine de Saint-Exupéry „Öine lend” (1931)

Lendamisest sügavalt vaimustatud mees, kes otsis elu tuulest, liivast ja tähtedest, leidis omale haua Vahemeres. Oli 1944. aasta, sõda. Mis täpsemalt juhtus – kas ta sattus mõne saksa lennuki tule alla või tabas õhumasinat tehniline rike – jääbki ilmselt teadmata. Spekulatsioone on erinevaid, neil pole põhjust peatuda. 1998. aastal leidis üks kalur Prantsusmaa lõunarannikult tema hõbedase nimeplaadi, paar aastat hiljem jõuti merepõhjas jälile lennuki vrakile, millest paraku polnud just palju alles. Liiguvad kuuldused ühest surnukehast, mis sõjapäevil randa uhuti ja tundmatu sõdurina kusagil nüüdseks unustatud paigas mulda sängitati. Kas see võis olla tema, väikese printsi isa?

Pixabay

Saint-Exupéry "Väike prints" on kahtlemata paljude lemmikraamat. Kusjuures, täiskasvanute seas on fänne vist isegi rohkem kui laste seas. Igaüks leiab sellest raamatust natuke mõtteainet, natuke tõtt, natuke kurbust ja lohutust. Mina näen „Väikest printsi” kui lapseliku süütuse kadumise lugu. Oleks prints jäänud oma planeedile, armsa roosi juurde, poleks ta sattunud ka kõigi nende lahendamatute mõistatuste ja vastuseta küsimuste rägastikku, mille kosmoseavaruses sehkendavad veidrikud talle ümber punusid.

Laps imestab. See on tema loomulik tegevus. Miks on nii ja miks on naa? Täiskasvanu kaotab tasapisi imestamise võime, kuhjuvad lõputud küsimused lämmatavad ta. Tahame aina teada, aga lõpuks tuleb ikka käega lüüa – küsimusi on ülemäära palju, vastuseid kohutavalt vähe ja need vähesedki kuivad ja kidurad. Kes aga kõrge vanuseni imestab, säilitab noorusliku hinge. Kui kustub uudishimu, kängub ka mõistus. Vahel juhtub see liiga vara ja liiga paljudega.

Tahaks uskuda imedesse. Tahaks uskuda muinasjuttude võimalikkust. Mis seda usku toitma peaks? Iga täiskasvanu teab: „elu on ime, kuid temas pole imesid” (E. M. Remarque). Inimloomuse tumedad küljed jätavad imed varju. Sel niigi kannatanud planeedil käib ikka kusagil sõda, pommidega ja pommideta, endiselt käärib vimm ja valitseb vägivald. Ühed võitlevad tõe, teised vale eest. Kumb on kumb? Jälle need küsimused!

Minu lemmik jõululaul on Greg Lake'i "I Believe in Father Christmas". Lake, tuntud eelkõige kui progebändi Emerson, Lake & Palmer teine kolmandik, kirjutas selle laulu protestiks jõulude kommertsistumise vastu. Siingi kajastub samalaadne teema, mis "Väikese printsi" saagas: lapseliku süütuse kadumise paratamatus ja tasane traagika. Ometi kumab kadunud lapsepõlvemaade kohal loojumatu päike, mida mõned astronoomid kutsuvad Nostalgiaks.

Lake laulab: "Mulle räägiti kunagi, et jõulud on alati valged ja rahu valitseb maa peal... Mulle müüdi jõulu-unelmat, mulle müüdi püha ööd..." Ta uskus jõuluvana, kuid siis, ühel hommikul, näeb ta maskeeringu läbi. Ometi soovib ta kuulajale lootusrikkaid jõule ja julget uut aastat. Olgu paradiis või põrgu, me saame endale just sellised jõulud, mida väärime.

"I Believe in Father Christmas" sisaldab korduvat tsitaati Prokofjevi ülevast palast "Troika", mis oli algselt kirjutatud komöödiafilmile "Porutšik Kiže" (1934). Laulu videosse on põimitud kaadreid Vietnami sõjast. See omapärane segu annab võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Kurb moraal, muinasjutud ei päästa maailma. Lisan siia ühe lootusrikka sõna: vist.

Meelega ja meeleta

Veel üks bioastronoomiline mõtisklus mikrokosmosest

Traditsioonilise käsitluse kohaselt on inimesel viis meelt: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Neile lisandub too salapärane kuues – vaist, intuitsioon, aimus. Või kõhutunne. Tegelikult pole ka teadlased päris ühel nõul, kui palju meeli inimesel tegelikult on. Leidsin netist mitu teaduslehekülge, kus pakutakse koguarvuks 21. Meelte hulka võib lugeda muuhulgas valutunnetuse, ruumi-, surve-, tasakaalu- ja temperatuuritaju ning isegi janu- ja näljatunde.

Eesti keeles on „meel” aga üpris mitmetahuline sõna, mis viitab lisaks aistingutele ka mõistusele, mälule ja tujule. Inimesed heidavad ja avaldavad meelt. Mõni on väga kergemeelne, teine jälle lapsemeelne. Vahel ei tule mõni tähtis asi meelde. Tunneme heameelt kordaminekute üle. Aga üksmeelt ei leita kuidagi. Meeletus!

Kas meel saab toimida ilma keeleta? Ega vist. Need on nagu yin ja yang, päev ja öö, sool ja supp, paak ja kütus. Meel kuulub sisemaailma, see on midagi väga isiklikku. Keel ei saa aga funktsioneerida ainult mikrokosmoses, keel kannab tähendust ja väljendusviisi. Meel on aju, keel on nägu. Ühe kaudu peegeldatakse seda, mis toimub teises. Meelt avaldatakse keele abil. Kergemeelne on ka kergekeelne, lapsemeelne lapsekeelne. Head keelt pruugitakse hea meelega. Üksmeelele jõudes hakatakse kõnelema ka ühist keelt. Aga see, kes heidab meelt... Kas ta heidab keelt ka?

Pixabay

Mõte on meele ja keele sulam. Meele- ja keelelaadi kaudu avaneb mõttelaad. Ka loomad mõtlevad, ehkki nende keel pole sõnaline. Kehaga saab meelt väljendada sama edukalt, vahest isegi tõhusamalt kui sõnu tehes. Koopainimestel oli napp sõnavara, kuid nende mõtteilm polnud kindlasti ahtakene. See, mis meeles mõlkus, maaliti või uuristati kividele, kaljudele ja koopaseintele. Juba kiviaja inimesed lõid muusikat ja tantsisid. Sedasi loodi ühendus vaimudemaailmaga. Inimmõte, mis tõlgiti maagiliste rituaalide abil vaimudele arusaadavasse keelde, kandus läbi universumi ning jõudis lõpuks nendeni, kelle võimuses oli habrast lihtsurelikku aidata.

Šamaanikultuurides on veel alles ürgsed teadmised või pigem pudemed teadmistest, kuidas kirjeldamatute olenditega suhelda. Läänemaailmas vaimudesse enam kuigivõrd ei usuta. Ratsionaalsus varjutab müstika. Ometi ulatub aegade hämarusest meieni mingi veider – tegelikult loomulik – igatsus maagia järele. Mõni leiab maagiat esoteerikast, teine kunstist. Just kunst, see inimloomingu tipp, saab kidurat inimhinge toetada ja väetada, nii nagu seda tegid vaimud tollal, kui Kaali järv oli alles noor ja tuline.

Antiikaja olümpiamängud ja teatrietendused olid pühendatud kõrgema klassi vaimudele – jumalatele. Inimeste mängud olid neile meelepärased. Mänguline, kuid ometi surmtõsine tegevus liitis mikro- ja makrokosmose, siinse ja sealse ilmaruumi. Mängud kestavad, ehkki usku enam pole. Meel on tuhmunud, keel püsib. Maagiline kunstikeel... Kauaks?

Jelena Skulskaja kirjutas 2016. aastal: „Aga ikkagi tundub mulle, et viirus, mis kutsub esile vastumeelsust kunsti ja kirjanduse suhtes, tungib visalt edasi hinge, halvab meie laste elu, väärastab meie kõnet, mõjutab meie suhtlemisviisi: õhk on tulvil mingit mürgist antikultuuri kiirgust, aga veel kestab siiski viiruse peiteperiood...” Prohvet on rääkinud. Vastumeelsus, vastukeelsus. Õhus on palju viirust ja kiirust, aga vähe siirust. Tervise-, keskkonna-, energia- ja kurat-teab-mis kriiside kõrval laastab hinge kõige rängemalt ja salakavalamalt vaimsuse kriis. Inimesed pööravad üksteise järel selja sellele, mis neile kosutust, jõudu ja rõõmu tooks.

Ikka jääb totter küsimus: „miks?” Miks me elame, miks kannatame, miks kurvastame ja tülitseme ja kõigest hoolimata ometi elu, seda närust elu, lastele edasi anname? Need küsimused on nii hirmsad, et targem oleks nende eest põgeneda, jätta sinnapaika, unustada. Aga ei tohi! Iga küsimus, mis algab sõnaga "miks?" avab uusi uksi – mõistmaks maailma, inimest, iseennast. Kahe suure tundmatu – elu ja surma – peale mõeldes kasvab ka inimene ise suuremaks. Meel tuleb panna keelde.

Jäta meelde!