5. aprill 2010

101 tikuvõileiba ajalookandikult

Mart Laar "101 Eesti ajaloosündmust"

Kirjastuse "Varrak" uus ja paljutõotav raamatusari "101 Eesti..." (kolme punkti asemel tuleb lugeda "mida iganes") rajaneb ilmselgelt piiritaguste menukogumike samalaadsetel šabloonidel ning sisaldab populaarteaduslikke või täiesti teadusevabu artikleid erinevaist valdkonnist, mis peaks ideaaljuhul laiendama lugeja silmaringi, kehvemal juhul lihtsalt üht-teist meelde tuletama. Eestlased ostavad teatmeteoseid ilma suuremate süümekateta, niisiis on "Varrak" taaskord naelapea pihta tabanud. Hoolimata sellest (või tänu sellele), et internetil puudub põhi, on valgustav võtta kätte raamat, kus mõni spetsialist oma vallast 101 paremat pala on välja valinud ja hõbekandikul ette kandnud, olgu need siis plaadid, filmid, raamatud, lilled, puud või kalad. "Varraku" sarja stardipüstol usaldati Mart Laarile.
"101 Eesti ajaloosündmust" ei ole õigupoolest muud kui (järjekordne) kiirpilk Eesti ajaloole. Laar alustab inimeste saabumisest meie aladele ja lõpetab Euroopa Liitu ja NATO-sse astumisega. Sinna vahele jääb 99 verstaposti, milleta - nagu autor eessõnas rõhutab - Eesti ajalugu olnuks teistsugune. Loomulikult vabandab ta seejuures, et igasugune valik on subjektiivne (see tuleneb juba sarja raamistikust), kuid seda vabandust ei saa kõigi käsitletud sündmuste juures küll arvesse võtta. Mida murrangulist oli õigupoolest 1874. aastal Valgas peetud sinodil, kus luterlik kirik mõistis hukka rahvusliku liikumise? Täiesti tähtsusetu oli aga Lavrenti Beria "eksperiment" Baltikumis, mis ei jõudnud isegi rakendamiseni ja nagu ka Laar ise kirjutab: "Võimatu on tagantjärele täpselt öelda, mida Beria Balti riikidega teha kavatses..." (lk 183) Oleksite jaoks võiks jääda mõni teine teos, näiteks "Läinuks ajalugu teisiti".
Miskipärast on Laar kõrvale jätnud Liivimaa liitmise Rootsi impeeriumiga, mida ta mainib põgusalt vaid Karl IX juures. Tähtsusetuks on ta pidanud veel Rootsiaegset mõisate reduktsiooni (mis ometi puutus ka eesti talupoegadesse), suurt näljahäda ja Põhjasõja aegset katkulainet. Nälg ja katk viisid Eesti elanikkonna väljasuremise äärele, seda oleks vähemalt viisakas mainida, et me ei tikuks oma eksistentsi iseenesest mõistetavaks pidama. Ilmselt paljude meelehärmiks on eraldi välja toomata ka meile nii püha Jüriöö ülestõus, kuid selle kõrvaleheitmine ei ole antud põhimõtteid järgides tõesti vale, sest hoolimata ülestõusu ümbritsevast romantilisest aurast ei muutnud see sündmus meie jaoks vähimatki. "Tasuja" sünd välja arvata. Tõsi, suurest Jüriööst on räägitud artiklis "Lahing Tallinna all" ning mõeldud on siin ülestõusu kõrgpunkti, mis võinuks Turu foogti abivägede lisandumisega ajaloo kulgu muuta, kuid kas otsustavalt, on iseküsimus.
Samas tuleb muidugi möönda, et ordu- ja rootsi ajal toimunu ei erutagi kaasaegseid nii pööraselt nagu 20. sajandi kirev-valus sündmustik, milles Laar ennast ka hoopis kodusemalt tunneb. Seetõttu ei tasu imestada, et peaaegu POOLED kõnealuses teoses äramärgitud sündmustest (täpsemalt 48) said teoks möödunud aastasaja sees. Ainuüksi iseseisvumisest ja Vabadussõjast pajatavaid artikleid on 10, Teise maailmasõja piiresse jäänud sündmusi 12, taasiseseisvumisprotsess on kaetud 6 artikliga. Laaril on jätkunud külma südant isegi Savisaart paari-kolme sõnaga mainida. Tolles õpikus, mille järgi mina kunagi ajalugu õppima asusin, seda imelupsu veel sees ei olnud.
Värskeid vaatevinkleid ja fakte Laar ei külva, vahest polnud see plaaniski. Järsku olnuks kronoloogilisest järjestusest loobumine ja ajaloosündmuste rühmitamine mõne muu mõõdu järgi (kultuuri-, majandus- ja sõjasündmused eraldi sektsioonides vms) lisanud kirjatööle põnevama varjundi. Praegune tekst on akadeemiliselt kuiv. Paraku pole Laar ka suurem asi jutuvestja. Tema kaasparteilase Lauri Vahtre "Ajaloo pööripäevad" on näiteks hoopis lõbusam lugemine. Aga ajaratas vuriseb ju edasi, uued põlvkonnad näevad möödunut juba uutes värvides ning panevad kardetavasti/loodetavasti ka meie aja paberile nii, nagu me seda praegu teha ei oska. Kindel on ka see, et Eesti ajalugu ei lõpe Euroopa Liitu astumisega anno domini 2004. Midagi väga tähtsat ootab meid veel ees.

2. aprill 2010

Pardipojast luigeks



"Kui ponivanker ukse ees peatus ja ma pingsa tähelepanuga maja uurisin, märkasin alumise korruse väikese akna taga /.../ kellegi kooljalikku nägu, mis samas kiiresti kadus. /.../ See nägu kuuluski punapealisele isikule - viieteistaastasele noorukile, nagu ma nüüd tagantjärele oletan, kuid kes palju vanem välja nägi -, kelle juuksed olid nii lühikeseks pügatud nagu kõige madalamalt lõigatud habemetüügas, kel silmakulmusid peaaegu ei olnudki ja ripsmed täielikult puudusid ja kelle punakaspruunid silmad niivõrd ilma kaitse ja varjuta olid, et nagu ma mäletan, mind juba huvitama hakkas, kuidas ta üldse magama saab jääda. Ta oli kondine ja hoidis pead õlgade vahel, tagasihoidlikult mustades rõivastes, mingi valge tuust kaelasidemeks, ise kõrini kinni nööbitud, ja mis iseäranis mu tähelepanu köitis, kui ta seal poni pea juures seisis, üles vankrisse meie poole vaadates, oli ta pikk lõtv luukerekäsi, millega ta lõuga hõõrus. "

Nõnda kirjeldab Charles Dickens oma mõnevõrra autobiograafilise minategelase David Copperfieldi esmakohtumist Uriah Heepiga. Heep ei ole just maailma sümpaatseim tüüp - eesti kirjandusest leiame tema lähimaks vasteks Jorh Adniel Kiire. Suurepärasele briti rokkpundile nime andnud värvikas tegelinski jäänuks aga võib-olla sündimata kui Dickensile poleks 1847. aastal külla sadanud üks kuulus taani kirjanik. Külaline peatus Dickensi juures lausa viis nädalat, enne kui taipas ära minna ning peremees sai seejärel rahus "David Copperfieldi" kirjutama asuda. Kingsepa ja pesunaise liidust siginud taanlane ise oli kirja pannud hulgaliselt reisikirju, näidendeid, mõne romaani ja jutustuse, kuid alles elu lõpuaastail mõistis ta, et järeltulevad põlved jäävad teda mäletama eelkõige muinasjutuvestjana. Jah, tema see on - Hans Christian Andersen. Isegi oma memuaarid pealkirjastas ta kui "Minu elu muinasjutt". Romantismiajastu lapsena kirjutas ta vahepalaks muinaslugusid Lumekuningannast, Pöial-Liisist, väikesest Merineitsist, Keisri uutest rõivastest, vankumatust tinasõdurist ja paljudest teistest. Isiksusena jättis ta Dickensile (ning küllap teistelegi ninakirtsutajatele) tüütu mulje. Ta oli nigerik nagu Uriah Heep, halva tervisega ja õnnetus armuvalus heitlev looja. Niisiis ei ole imestada, et inetust pardipojast jutustades avaldas Hans Christian meile midagi ka endast. Ja soovunelmatest, mis jäävad ilusate lugudena karmi reaalsuse kohale hõljuma.
"Ta mõtles selle peale, kuidas teda oli taga kiusatud ja mõnitatud, ja kuulis nüüd kõiki ütlevat, et ta on kõigist lindudest kõige ilusam. Ja sirelid kallutasid oma oksad lausa vette tema juurde, ja päike paistis nii soojalt ja nii mõnusalt; siis läksid tema suled kohevile, tema sale kael tõusis sirgu ja ta hõiskas kogu südamest: "Nii paljust õnnest ei näinud ma undki, kui ma inetu pardipoeg olin!""