Järjekordne maailmalõpp on õnnelikult üle elatud. Aga tuleva maailmalõpu täpset kuupäeva on võimatu ette ennustada. Pean silmas päeva, kui eesti rahva jaoks aeg otsa saab. Hääbumine on fakt. Vaid suurimad optimistid usuvad eestlaste säilimisse. Jah, mitu rasket sõda, katku ja näljahäda on üle elatud, ikka on kestma jäädud, kuid kauaks veel…?
Tänavune rahvaloendus paljastas kardetud kurvad arvud. Eesti püsielanikkond on langenud alla 1,3 miljoni. Igast maailma sadamast võib endiselt leida mõne Eesti mere- või ärimehe, ent see on pisike lohutus. Eestlased kuuluvad Eestimaale. Ainult maa on see, mis loob igale inimesele, igale rahvale ainuomase näo ja kuju. Ükski pärismaalane ei nimeta ennast mingi erilise laheda nimega, sest ta on ju „päris maalane“, maainimene, osake maarahvast. Tal on juured mullas ja latv pilvedes. Alles mullu hõiskasid noored laulukaare all: „Minu päralt on maa ja ilm, minu oma on üksainus maa!“ Hea, kui niimoodi mõeldakse. Reaalsus annab tihtilugu ette teised tingimused. Maailm on täis ahvatlusi ja kusagil mujal olla, kellegi teise moodi olla tundub… ägedam. Kes ei tahaks musta laega rehetarest sakste mõisahäärberisse kolida?
Minu koduvalla elanikkond on 11 aastaga vähenenud lausa veerandi võrra – üle tuhande inimese on kadunud. Kes suurematesse keskustesse, kes välismaale. Noori jääb vähemaks, vanad seavad üksteise järel sammud Manala maanteele. Oot-oot, kas minu jutt kõlab nagu iga teine itkulaul sel hirmsal ajal? Ei, eestlane on kõigi maailmalõppude kiuste hakkama saanud. Mis siin ikka halada või valitsust sõimata. Toompeal pole ühtki võlurit, kes sunniks sandid kõndima. Linnastumine ja migratsioon on muutunud üleilmseks probleemiks. Moodne elu lihtsalt ei kulge maal. Suures linnas on tööd, võimalusi, lõbustusi. Linnas on elu! Kuid iga kord, kui Tallinna satun, kõikjal tormavaid inimesi, autoummikuid ja kolisevaid tramme näen, tükib vägisi pähe laul jahtuvast leivast. Kuidas seal endaks saad, juured on sul kesk maad! Linn on minu meelest ebaloomulik keskkond, mis sest, et pakub tööd, võimalusi ja lõbustusi. Kui tihti saab sealt aga hingerahu? Kardetavasti harva, miks muidu inimesed ikka pahuralt üksteisest mööda liduvad, stressi ja üksinduse pärast kaebavad.
Näib, et need peamiselt nooremapoolsed hinged, kes avaras maailmas jalgu sirutavad, on enamjaolt õnnelikud. Paljud leiavad endale uue kodu… või veel ühe kodu. Muinasjuttudeski tegutseb küllaga noorukeid, kes lähevad „laia maailma“ õnne otsima. Kaval ja julge südamega talupoeg saab endale kuningatütre naiseks ja pool kuningriiki veel pealekauba. Mõni avastab talle eraldatud õnnetükikese aga kodunt – ja alles pärast seda, kui ta seitsme maa ja mere taga on ära käinud. Muinasjutud on erinevad, nagu eluteedki.
Minult on oi-oi kui palju kordi küsitud, kas ma ei tahaks välismaale kolida. Õppima, tööle, niisama elama ja kogemusi otsima. „Misjaoks?“ küsin mina vastu. Ma elan Eestis, see on minu maa, minu kodu, miks peaksin ma siit lahkuma? Parem nosin päevast-päeva silku ja kartulipabulaid, kui et tükin naabri lauda ööbikukeeli ja šampanjat mekkima. Pops on oma sauna peremees, mõisas on ta üksnes külaline. Kuningatütre kosijat minust pole, kauged rännuteed jätavad külmaks. Paljud lähevad – mingu! Mina jään. Nõnda on olnud ka palju hullematel aegadel. Neljakümne neljandal aastal pagesid ühed üle mere, teised jäid siia. Õigesti tegid mõlemad. Alati peab jääma keegi koju koldetuld hoidma. Siis on parematel aegadel tagasitulijatel hea soojasse tarre astuda. Koduuks on ju alati avatud.
