Palju vaeva on näinud kirjatundjad mehed, et tõde terahaaval kokku koguda, aga need on varsti salvedes kopitama läinud. Aga iseenda ja kuulajate rõõmuks räägib jutustaja laagritule valgel ja legendi ainsast sinepiivast kasvab peagi suur puu, mis elab tuhat aastat ja rohkem ja mille seemnetes kasvavad uued puud.
Karl Ristikivi „Põlev lipp“
Ligi paarkümmend romaani, mõned lasteraamatud, novelle ja luuletusi – selline on saja aasta eest ilmakodanike hulka astunud Karl Ristikivi kirjanduslik pärand. Oma esikteosed avaldas ta juba teismelise poisina ning absoluutse läbilöögini – milleks võiks pidada romaani „Tuli ja raud“ – jõudis ta samuti küllalt varases eas, 26-aastasena. Mis seal imestada, et talle seetõttu õige tormakalt Tammsaare mantlit taheti selga passitada. Suure osa elust pidi ta paraku mööda saatma pagulasena, jäädes siiski väärt instrumendi, eesti keele juurde, millega ta otsekui stradivaariusel mängides lõi üle aegade ja riigipiiride mõistetavat teksti.
Vahest polegi Eesti kirjandusloos Ristikivi kõrvale panna ühtki meest, kes oleks nõnda nõtke sulega jäädvustanud meie rahva „tsiviliseerumise“ saaga ehk lood sellest, kuidas suitsusest talutarest võrsusid vähehaaval täisverelised linlased. Tema sümbolistlik „Hingede öö“ ja sellesse kätketud unenäolised uited hingemaastikul lummavad endiselt. Romaanid keskaegsetest tapatalgutest või tollesama ajastu superstaaridest mõjuvad kosmopoliitselt, kuulutades samas söakal toonil, et Eesti koht on kindlalt Õhtumaade seas. Eelkõige muretseb Ristikivi ajaloolistes romaanides humanismi, inimliku õigluse ja tõejanu püsimise pärast, unustamata käsitleda võitlust vabaduse eest, mida märgib eriti ilmekalt „Lohe hambad“.
Kuid jah, sellest kõigest on juba palju räägitud, ümmargustel juubelitel üle korratud, vaat et maitsetuks nätsutatud. Ometi ei tegutsenud sellise raskesti unustatava pärandi maha jätnud mees päevagi kutselisena kirjanikuna. Sest kui on vajadus midagi olulist öelda, mõni tummine jutukört kokku keeta, ega see siis tegemata jää. Ristikivi pole aga Tammsaare. Kardetavasti ei saanudki ta rahvale tugevasti südame külge kasvada üksnes Läänemere tõttu, mis teda palju aastaid isamaast eraldas. Pagulaskirjandus ei ole endiselt leidnud täit tunnustust, ikka on sel mingi võõras maik küljes. Pealegi võivad paljud kingitused otsa saada… aga naeratus jääb.
Ta ei oleks sellegi päeva alla kirjutanud „lõpp“, vaid ainult „järgneb“. Küsida võib palju nii ühel kui teisel juhul. Aga see viimane sõna on nagu kergem taluda. Ikka leidub mõni, suur või väike, kellele see midagi tähendab, et pole veel viimne lõpp. Lepime sellega. Lepime kokku, et me ei ütle „lõpp“ isegi siis, kui me koju jõuame.
Karl Ristikivi „Kõik, mis kunagi oli“
