Vaatame korraks peeglisse. Mida me seal näeme? Üks korralik eestlane on äärmiselt kinnine, kade, tige, pahur, alailma trotsi täis ja läbinisti taktitundetu – rõõmustab, kui teisel läheb halvasti ega hoia naeru tagasi, kui mõnel elukene tema omast kehvemini kulgeb. Sarnase kirjelduse andis eestlaste kohta juba valgustaja Hupel ligi 250 aastat tagasi. Ajale vastavalt tuleb nimekirja lisada ka mõned moodsad pahed, nagu ksenofoobia, rassism, homofoobia ja antiklerikalism. On see tõesti koondportree eestlase pimedamast poolest või seisatasime hoopiski kõverpeegli ees?
Ma ei oska seletada, miks eestlastele meeldib mõelda endast nii tumedates toonides. Üksikisiku puhul võiks kahtlustada tugevat alaväärsuskompleksi, depressiooni, vahest koguni kalduvust suitsiidsusele. Noh, seda kõike saab ehk öelda ka kogu rahva kohta. Kahjuks. Samas leidub kadedust, viha ja sallimatust teistegi rahvaste, nii suurte kui väikeste, seas. Kinnisus, selge kalduvus konservatiivsusele paistab aga olevat punaokupatsiooni aastail juurdunud hoiak, millest on saanud üldine traditsioon.
Olen nii mõnigi kord imestanud, miks enamasti üle 70-aastased inimesed tänaval, bussis või mujal avalikes kohtades ilmutavad noorematest kaugelt enam avatust suhtlemisele. Nemad on sündinud vanal Eesti ajal ja saanud kodust kaasa kombed, mida nad muutunud oludes enam edasi anda ei võinud. Inglise ajaloolane Orlando Figes kirjutab suurepärases raamatus „Sosistajad“, kuidas stalinistlikus ühiskonnas inimesed oma harjumusi ümber korraldasid, et säilitada õrnuke võimalus ellu jääda. Lapsi õpetati maast-madalast mõtteid enesele hoidma, tõtt tohtis kõnelda üksnes sosistades, ja nõnda, et võõrad kõrvad ei kuuleks.
Ka Eesti rahvas on õppinud kahtlema ja kahtlustama. Ettevaatus pole kunagi liiast, kuid liigse alalhoidlikkuse kaastooteks on paraku sallimatus. Eelkõige väljendub see aeg-ajalt pinnale tõusvas tahtmises kõiki ühe puuga mõõta, kogu maailma asjad musta ja valge vahel ära jagada, leiutada universaalset tõde, mida iga viimne kui putukas kummardama peaks. Kahtlemata leidub ilmaruumis ka absoluutseid tõdesid, ent tuline soov ühiskonda üheülbaliseks, ühtmoodi väljanägevaks ja mõtlevaks massiks muuta ei kuulu tõe kaitsmise juurde.
Sallivus ei tähenda ainult avatust, valmisolekut aktsepteerida midagi „teistsugust“. Sallivus on ennekõike viisakus. Kõigest viisakus. Pole võimalik peale suruda sümpaatiat inimese vastu, kes tundub miskipärast ebameeldiv. Ent lugupidamist ei tohi seejuures unustada. Pealegi muutuvad paljud inimesed võluväel meeldivamaks, kui nendega veidi pikemalt suhelda. See nõuab vahel pingutust, turvalisest vandlitornist alla astumist, mugava meie-nemad vastanduse nurkaheitmist. Aga vaikimismüürist välja murdes ja erinevate inimestega lävides selgub, et eemalt paistnud erinevused polegi nii kohutavad. Kui suhtlemist takistavad eelarvamused vahetada siira viisakuse vastu, muutub Eesti kõle kliimagi paar kraadi soojemaks ja eestlane seitse korda rõõmsamaks.
