Kaval-Ants ja Vanamees

Riigikogu on alati rahva nägu

Hiljuti kutsus Tallinna Kirjanduskeskus koos Vikerraadioga inimesi üles hääletama kõige eestlaslikuma muinasjututegelase poolt. Kandidaate pakuti välja kakskümmend. Võitjaks osutus Kaval-Ants, kellele anti 3396 häält. Teine riukalik tegelinski Rehepapp jäi talle napilt alla, kogudes 3363 häält. Neile järgnesid kaks hiidu, Kalevipoeg (3164 häält) ja Vanapagan (3054 häält).

Mida need Muinas-Riigikogu valimistulemused rahva kohta ütlevad? Eelistatakse hea huumorisoone ja kiire taibuga nupuvendi, kes isikliku eesmärgi nimel tegutsedes ei kõhkle ka petmast ja valetamast. Nii Kaval-Ants kui ka Rehepapp on isekad ja omakasupüüdlikud kelmid. Muidugi tuleb arvestada, et mõlemad tegelaskujud sündisid mõisaajal, kui sakste hanekstõmbamine ja nende tagant varastamine polnud mingi patt. Eestlastelt oli võetud maa ja vabadus. Vähim, mida üks vaene pärisori teha sai, oli peremeestele vingerpussi mängida. Seega võitlevad Kaval-Ants ja Rehepapp omal moel ebaõigluse vastu.

Günther Reindorff,
illustratsioon muinasjutule
"Paristaja-poeg"

Hiidude erakonna esinumbrid Kalevipoeg ja Vanapagan esindavad hoopis teist maailmavaadet. Mõlemad on vabad mehed, küllaltki jõukad (Kalevipojal on näiteks hobune ja Vanapaganal suisa talu) ja ettevõtlikud. Erinevalt nupuvendade erakonna liikmetest kipuvad hiiud olema pikkade juhtmetega. Nad on sageli impulsiivsed, esmalt teevad ja siis mõtlevad (kui sedagi). Nad ei suuda oma määratut jõudu taltsutada ning sageli lähevad neil ka väärt plaanid luhta. Aga rahvas peab neist siiski lugu. Kui Kalevipoeg oleks palganud endale siili valimiskampaaniat tegema ja tänaval rohkem pastakaid-kondoome-õhupalle jaganud, oleks ta kindlasti võitnud.

Poliitikud armastavad muidugi kõike mustaks ja valgeks lahterdada, ehkki tegelikkuses on asjad hoopis värvilisemad ja teinekord pole isegi võimalik öelda, mis on üldse must ja mis valge. Tammsaarel oli Kaval-Ants läbinisti negatiivne tegelane, samas kui Vanapagan oli pigem positiivne. Tõsi küll: Põrgupõhja-Jürkast sai juba maa peale saabudes mõrtsukas. Kaval-Antsu kuriteoregister piirdus valetamise, petmise ja kergeuskliku Jürka lollitamisega. Eks Jürkagi õppis Antsult valetamist. Kas Tammsaare tahtis sellega öelda, et Kaval-Ants pole mingi kangelane? Et pettusega jõuabki kaugemale kui tööga? Tammsaare versioonis pole Ants enam sulane, vaid peremees. Aga need trikid, mida ta mõisa orjana sooritas, muutuvad vaba mehe käes julmadeks tööriistadeks. Ants ei võitle enam ebaõigluse vastu, vaid tekitab seda ise.

Muinasjutud on muidugi toredad, neid tasub meeles pidada ja aeg-ajalt ümber jutustada, tehes siin-seal vastavalt ajavaimule ka muudatusi. Samas sünnib pidevalt uusi muinasjutulisi tüüpe, kes võivad eestlase kohta rääkida enamgi kui ammusest orjaajast pärit tegelased. Väga populaarseks on saanud näiteks Vanamees. Mis nimi tal passis (või ID-kaardil) seisab, ei ta vist isegi. Valimistel pole ta seni kandideerinud, aga hea häälesaagi saaks ta kindla peale. Vanamees kuulub oma tegudelt ja vaadetelt kahtlemata hiidude erakonda. Või peaks ta astuma hoopis kilplaste parteisse?

Vanapagan ei saanud tööga õndsaks ja seda pole juhtunud ka Vanamehega. Ta ei üritagi. Ometi on just Vanamehe talu see viimne loomaaed, kus saab veel näha kirjut lehma ja roosat siga, viimne pelgupaik, kus säilivad parimad konservatiivsed väärtused. Vanamees esindab väljasurevat maavanaisa tõugu. Teda tuleb iga hinna eest hoida, korraga loodus- ja muinsuskaitses arvele võtta, sest kuhu mujale saab tuumarünnaku korral peitu minna kui mitte Vanamehe maakeldrisse. Seal kartulite, mooside ja mahlade najal võib kasvõi kümme aastat jutti redutada.