See oli kord südatalvel. Lumehelbed langesid taevast nagu suled. Eebenipuust raamidega akna all istus kuninganna ja tikkis. Kui ta seal tikkis ja lund vaatas, torkas ta endale nõelaga sõrme. Kolm tilka verd kukkus lumele. Ja et punane on valgel lumel imeilus, mõtles kuninganna endamisi: „Sünniks mulle laps – valge nagu lumi, punane nagu veri ja nii mustade juustega nagu eebenipuu!“
Nõnda algab muinasjutt, mida teab peast iga laps ja rauk siin õhtumaises kultuuriruumis. Aegumatu lugu pagendatud kuningatütrest, tema kurjusega küllastunud võõrasemast, halastavast kütist ja lustakatest pöialpoistest. Ka selle loo juurde kuuluvad kõhedusttekitavad atribuudid – kõnelev peegel, mürgitatud õun ja klaaskirst – on kõigile teada-tuntud. Rahva suust üles korjatud lugu elab rahva seas edasi, seda kasvõi popkultuurilistes vormides. Ja neid lugusid on veel!
Tänavu möödus 200 aastat Jakob ja Wilhelm Grimmi esimese muinasjutukogu ilmumisest. Lumivalgekesest, Rapuntslist, Okasroosikesest, Hansust-Gretest, vahvast rätsepast ja Bremeni linna moosekantidest rääkivaid lookesi nimetatakse ikka Grimmi muinasjuttudeks, ehkki õigem oleks öelda, et need on siiski vanad saksa muinasjutud. Tõsi, rahvalikult rohmakad pajatused on omandanud tänini kestva stiililise nõtkuse ja veetluse tänu Wilhelm Grimmi viimistlustööle. Võib arvata, et nii mõnedki nilbused kadusid seetõttu igaveseks ajaloo puhastustulle ning vennad võisid süümepiinadeta anda oma üllitisele pealkirjaks „Laste- ja kodumuinasjutud“.
Grimmide teene rahvaluulekogujate, kirjanike, kunstnike ja hiljem ka filmimeistrite innustamisel on hindamatu. Nemad koos prantslase Charles Perrault’ga ennistasid ja säilitasid muinasjutud järeltulevate põlvede jaoks. Ometi ei saa jätta märkimata, et kirja pandud muinasjutt on surnud – nagu liikumatu fossiil või museaal, mida kunagi enam ei kasutata. Muinasjutt, konkreetsemal juhul ehk imemuinasjutt, on rahvaluule elegantsemaid vorme. Neid on vestetud külmadel pimedatel talveõhtutel koldetule ääres, suviste õitsilkäikude ja üürikeste puhkehetkede ajal. Meeleturgutuseks ja hingekosutuseks. Mees, kes palju jutte teadis, oli vaat et sama hinnas kui külasepp või manatark. Ja eks jutuvestmine olegi nagu õhulosside sepistamine või nõidumine. Vanades muinaslugudes on endiselt vägi sees. Kus vestetakse muinasjutte, seal peatub aeg. Isegi meie päevil, kui tihti tundub, et aega üldse ei olegi!
Loo ehk narratiivi ülesehitamine on peamine viis, kuidas koondada oma kogemusi tähenduslikeks episoodideks. Traditsiooni jätkavad jutuvestjad kasutavad erinevad jutuliike pildikeele ja kujutluste loomisel toetava kunstivahendina. Jutustamine aitab nende veendumuses viia emotsioonide juhtimiseni ning korrastab mõtlemist. Lood on osa kogemuslikust õppimisprotsessist, mis hõlmab tunnetuslikku, aistingulist ja käitumuslikku moodust, nii et õppijad osalevad lugudes, reflekteerivad ja mõtestavad neid, loovad nende põhjal tähendusi ja käituvad nende järgi. Kultuuriliste enesemääratluste kujunemisel on oluline roll tuntud ning korduvatel lugudel ja kõigile tuttavatel tegelaskujudel, mida pakuvad erinevad kunsti- ja meedialiigid.
Meie ümber on nii palju lugusid, sealhulgas imelisi, et tihtipeale ei osatagi neid enam märgata. Ajal on oma lugu. Igaühel on elu- ja edulugu. Maagiat on neis küllaga, ole ainult varmas imetlema! Vahest pole igaühe elu nagu muinasjutt, kuid kõik lood ei lõpegi õnnelikult. Kõige tuntumad ja armastatumad on siiski lood, milles kuri saab karistatud ja headus hinnatud. Nad süstivad optimismi, hoiavad püsti ideaale, näitavad suunda õnne poole. Kes avastab muinasjutust iseenda, saab eluteele kaasa ka mõne õpetliku iva – kuidas võiks ja kuidas ei tohiks. Nõuandeid igaks elujuhtumiks!
Paljud muinasjutud kõnelevad saatuse paratamatusest ja inimese vägevusest. Mõnikord on vaja imet, et saatuse tempudest järele jäänud killud kokku seada. Teinekord piisab talupojatarkusest. Kuid üht õpetavad muinasjutud küll järjepannu: miski pole nii, nagu esmapilgul paistab. Igasugune surm pole alati surm ja elu pole alati õige elu. Näib koguni, et ükski inimene pole nii õnnelik või õnnetu, nagu ta ise arvab olevat. Ja mis kõige tähtsam: keegi meist ei tea, millisteks imetegudeks ta õigupoolest võimeline on. Järelikult… võivad õnnelikud lõpud kõigi lohede ja nõidade kiuste ikkagi võimalikud olla, või mis?
