Kas printsessid ei tahagi enam printsi saada?
Aasta suurima kinokatastroofi tiitel läheb tänavu Disney „Lumivalgekesele”. Harva juhtub, et vaatajad ja kriitikud on milleski täiesti ühel meelel, aga seekord noogutavad kõik: uus film on tõesti halb. Katastroofi ennustati juba paari aasta eest, kui sai selgeks, et tütarlast, kes peaks paberite järgi olema „valge kui lumi”, hakkab mängima latiinotar. Pöialpoisse pidid esialgu kehastama päris pöialpoisid ehk kääbused, kuni üks kääbusest näitleja leidis, et selline asi ei lähe mitte. Kõige tipuks nimetati pöialpoisid ümber maagilisteks olenditeks. Muide, 1877. aastal ilmunud esimeses eestikeelses tõlkes nimetatakse neid seitset olevust hoopis mäemehikesteks.
Multifilmis oli Lumivalgekesel ainult üks suur unistus – minna printsile mehele. Moodsad Disney printsessid pole printsidest enam eriti huvitatud. Kas praegused printsessid on siis teistlaadi anatoomilise ehitusega? Noor neiu tahab ju ikka meest, see on igati normaalne. Östrogeen säriseb ja munasarjad praksuvad. Ainult printsi kuninglikud niuded suudavad seda palangut jahutada. Uus Lumivalgeke unistab hoopis riigi juhtimisest, alamate kamandamisest ja käskimisest. Kusjuures, ta teeb sellega algust juba pöialpoiste juures. Prints on tema jaoks lihtsalt dildo asendaja.
„Lumivalgeke” (varasemalt ka „Lumivalguke”) on üks maailma tuntumaid muinasjutte. Ainuüksi seetõttu on moodsaid mõttesuundi arvestav ümberjutustus paras risk. 1937. aasta detsembris esilinastunud „Lumivalgekese” täispikk joonisfilm oli kinokunsti muutnud revolutsioon, värske tõlgendus jääb aga läbikukkunud meeleavalduseks. Senised Disney poppidel multikatel põhinevad mängufilmiversioonid on olnud enamasti tublid rahamasinad, „Kaunitar ja koletis”, „Lõvikuningas” ja „Aladdin” kogusid üle miljardi dollari kassatulu. Juba praegu on selge, et karamellipruun Lumivalgeke sellesse ritta ei astu.
Multikatest mängukate vorpimine pole iseenesest patutegu. Juba ligemale kolmekümne aasta eest tuli Disney välja „101 dalmaatsiakoeraga”, mis põhines samanimelisel 1961. aasta joonisfilmil. Ometi mõjub dalmaatslaste mängukas hoopis enam iseseisva filmina kui kõik viimase kümne aasta jooksul loodud rimeikid. Glenn Close’i läbinisti õel moenarr Cruella De Vil kuulub nonde ikooniliste rollide hulka, mida nii lihtsalt ei unustata. Lumivalgekese kurja võõrasema mängiv Gal Gadot oleks pidanud Close’ilt õppust võtma: kui tahad mõjuda kurja nõiana, ära karda olla naeruväärne. Vastasel juhul oled ainult naeruväärne. Vähemalt ühe asjaga pani aga Disney kompanii oma uues „Lumivalgekeses” täppi. Türanlikku valitsejat, sisuliselt fašisti, mängib juut. Selline see meie maailm praegu on.
*
Eks Lumivalgekese lugu tuntagi peamiselt Disney multika järgi, mis paiguti natuke hirmus, aga valdavalt ikka lõbus ja helge. Üle kahesaja aasta tagasi kirja pandud vendade Grimmide versioon on seevastu nii sünge ja võigas, et selle põhjal saaks toota hoopis õudusfilmi, mis oleks alaealistele keelatud.
Grimmide loos on Lumivalgeke alles seitsmeaastane. Seitse pöialpoissi ja seitsmeaastane tüdruk – muinasloole omane parallelism. Kurja kuninganna kriminaalsetele tegudele lisandub seega raskendav asjaolu, ta püüab iga hinna eest tappa väikest last. Kui kütt toob kuningannale Lumivalgekese kopsu ja maksa (tegelikult pärinevad need metssealt), laseb õel naine need ära keeta ja lõunaks serveerida, arvates muidugi, et sööb oma kasutütre siseelundeid. Ehk siis: kuninganna harrastab kannibalismi.
Ka prints, kes Lumivalgekese lõpuks kosib, on pehmelt öeldes kahtlane tüüp. Kui Lumivalgeke on mürgitatud õuna hauganud ja surmaunne suikunud, valmistavad pöialpoisid klaasist kirstu ning paigutavad tüdruku laiba mäe otsa. (Haarake nüüd oksekotid!) Jahikäigul viibiv prints näeb teda ja tahab tüdrukut kohe endale saada. Pöialpoisid puiklevad esialgu vastu. Prints aga palub: „Kinkige ta mulle!” Nii et vähe sellest, et prints on pedofiil, on ta ka nekrofiil. Kui printsi teenrid kirstu üles tõstavad ja liikuma hakkavad, komistab üks neist ning mürgiõuna tükk pääseb Lumivalgekese kurgust lahti. Jeesus tõusis surnuist üks kord, Lumivalgeke lausa kolm korda. (Kuninganna oli teda varasemalt üritanud tappa ka pihikupaela ja mürgitatud kammiga.) Nekrofiilne prints ei lasknud aga pettumusel välja paista ning viis Lumivalgekese ikkagi endaga lossi.
Ka kuri kuninganna sai pulmakutse. Veidi kõhelnud, otsustas ta kutse vastu võtta, et see neetud kasutütar veel kord oma silmaga üle kaeda. Paraku ei hoiatanud võlupeegel teda selle eest, millise karistuse pruutpaar talle välja oli mõelnud. Kuningannale toodi sütel kuumaks aetud tuhvlid (just nii Grimmid neid põrgulikke jalanõusid nimetavad) ja teda sunniti neis niikaua tantsima, kuni ta surnult maha langes. Hispaania inkvisiitorid oleks toda hukkamisviisi kadestanud.
*
Ootan huviga uusi „Lumivalgekese” ümberjutustusi. Disney ei tohiks lasta end läbikukkumisel heidutada, vaid tuleb ikka täie auruga edasi põrutada. Järgmises filmis võiks printsi mängida näiteks Andrew Tate. Naised ju armastavad naisevihkajaid. Kurja kuninganna rolli sobiks hästi Kaja Kallas. Lumivalgeke olgu mustanahaline. Või hindu. Seitsme pöialpoisi asemel võiks ekraanile astuda seitse maagilist lesbitüdrukut. Kas habemega või habemeta, sel pole tähtsust.
