Ühel kõledal hilissügise päeval ilmus üllatuslikult raamatulettidele erksate varsakapjadega ehitud kirjanduslik väljaanne, „Kewade“ esimene osa. Autoriks keegi O. Luts. Inimesed astusid poodi, sirvisid „seda vaest loomakest“, pugistasid naerda ja ladusid kopikad raamatukaupmehe pihku. Piibli kõrvale sobis säärane raamatuke imehästi. Tollest päevast on möödunud sada pikka aastat, kuid Arno, Teele, Toots, Kiir, Tõnisson, Imelik, Lible, Laur ja Julk-Jüri on endiselt täie tervise juures, sügaval eestlaskonna ühisteadvuses.
„Kevade“ kohta võib pruukida hulga uhkeid ja tunnustavaid väljendeid: eesti kirjanduse tüvitekst, rahvuslik mütoloogia, eesti rahva nostalgilise lapsepõlve psüühiline projektsioon… Ja ometi ei leidnud noor Oskar Luts oma mälestustest ja krutskilikust fantaasiast kokku tembitud vaimutööle kirjastajat! Ka siis, kui esimene trükk oli juba bestselleriks saanud, ei suutnud kriitikud Paunvere koolilaste elust pajatavale jutustusele häid sõnu leida. Umbse tsaariaja kirjandustaevas oli „Kevade“ tundmatu lendav objekt, stiililt segane, küllap midagi realismi, sentimentalismi ja modernismi vahepealset. („Nagu Kört-Pärtli särk pühaba hommiku“, oleks kirjandusprofessor Lible kommenteerinud.) Luts pani aga truu lugejatearmee abiga jõe teisipidi voolama ja kriitikute villavabrik jäi lõplikult seisma.
Kuid millisest köstri kasukavoldist tuleks otsida toda tähtsaimat lutikat, „Kevade“ igihaljuse põhjust? Mihkel Kampmann arvas juba kümmekond aastat pärast Lutsu debüütraamatu ilmumist, et teose peaväärtus seisneb hästi õnnestunud tüüpide loomises. Oskar Ugarti meelest on edu võtmeteks kirjaniku oskus huvitavalt vestelda, sündmustiku leidlik arendamine ning autori hea inimesetundmine, mis võimaldab luua sügavalt nähtud tegelaskujusid. Heldur Niit nägi „Kevade“ plussidena kooli elulist ainevalda, olustikulist realismi, värvikalt antud tüüpe, rahvalikku keelt, ladusat jutustamisoskust ja suurepärast huumorit. Rein Veidemann rõhutas viimati teksti mitmekihilisust, keeleregistrite vaheldusrikkust ja tegelaste arhetüüpseid taustu, mis „teeb „Kevadest“ eestlastest lugejaile otsekui aina uusi ja uusi tähenduskihte avava ürgallika“.
Neil sajandi vältel antud hinnangutel on üks ühine joon: keegi ei kahtle Lutsu armastuses oma tegelaste vastu. „Kevade“ lehekülgedelt vaatavad vastu päris inimesed, kes moodustavad üheskoos terve galerii „meiesugustest“. Krihvliga enam tahvlit ei kraabita ja köstri malakas tänaseid lapsi korrale kutsuda ei tohi – kuid igas Eestimaa klassiruumis tegutsevad isegi 21. sajandil endassetõmbunud unistajalikud oivikud, kraaklejad-vembumehed, tõusiklikud pealekaebajad, tõsised ausad isamaalased, keigarlikud tüdrukumagnetid ja isepäised kaunitarid. Tüübid pole muutunud.
Praegu tuntakse Paunvere noori peamiselt filmiversiooni järgi, ja olgugi et tegemist on meie parima linateosega, pakub raamat hoopis enamat. „Kevade“ müstilis-religioosne alatoon, mis ilmneb kristlike ja rahvausundilike ilmingute värvikas kirjelduses, on jäänud väga sageli nii lugejate kui kirjandusteoreetikute tähelepanu alt välja. Kes arvab, et koolivägivald on pelgalt moodsa aja probleem, peaks hoole ja usinusega lugema, kuidas Paunvere marakratid vahetundides end ülal pidasid. Olnuks Lutsu koolipõlves nutitelefonid, võiksime ka YouTube’ist näha, kuidas Kuslapit süstemaatiliselt ahistatakse. Arno melanhoolsus ja Tootsi hüperaktiivsus võiks samuti tänapäeva psühholoogidele uurimisainest anda.
Iga täisväärtuslikku pühakirja iseloomustab müütilisus, küllastunud ja mitmetitõlgendatav sisu ning sellest sugenev püsiv päevakajalisus. See kehtib ka „Kevade“ puhul. Pole põhjustki imestada, kui Arno nüüdsel ajal seksuaalvähemuste sekka pistetakse ja üheainsa pojaga Ülesoo peret negatiivse iibe tekitamises süüdistatakse! Pühakirjast loetakse välja seda, mida lugeda osatakse. „Kevade“ üllatab endiselt nagu Tootsi tasku – armas jumal üksi teab, mis sealt veel tulevikus välja tõmmatakse. Kõik pühakirjad on stiililiselt ebaühtlased ja sisult vastuolulised, kuid see pole nende nõrkus, vaid voorus. Pühakiri paiskab rahva sekka äratuntavaid tegelaskujusid, saadab käibele keelendeid ja vanasõnu ning loob kultuurilise tausta, mis annab pühakirja järgijaile traditsioonilise järjepidevuse. „Kevade“ on seda teinud.
Karl August Hindrey kuulutas kolmveerand sajandi eest, et „Kevade“ elab nii kaua, „kui lapsed koolis käivad ja vanana vaatavad, kuidas nad kunagi olid.“ Nõustugem sellega.
P. S. Küsimus järelemõtlemiseks: miks on „Kevade“ peategelaseks poiss, kelle nimi on Tali?
