Mõtlen mõnikord: kui vana peaks inimene õieti olema, et mitte nukrutseda? Et olla kord juba päris õnnelik. Jäädavalt. Alatiseks. Nii õnnelik, et isegi õnnetus ei tee õnnetuks?
Silvia Rannamaa „Kasuema“
Eesti sajandipikkune filmikultuur ei ole vaatajaile pakkunud just ülearu palju noorsoofilme. Viimasest ajast meenuvad koolide kohustuslikku filmiprogrammi lülitatud „Klass“, mingil määral liigitub samasse žanrisse „Mina olin siin“. Varasemast kultuurkihist leiame veel nii pärleid („Kevade“) kui prahti („Andruse õnn“). Oma aja nägu on nad kõik. „Kevade“ on tõusnud noorsoofilmide põlatud vallast hoopis kõrgemale, üldiselt kasutatakse žanrit kõne alla võttes pigem selliseid sõnu nagu valus, kurb, jõhker, traagiline või suisa rõve.
Värskelt ennistatud ja ETV-s esitletud „Naerata ometi“ kuulub küll valusate, kurbade ja traagiliste kilda, kuid miskit laustülgastavat tänapäevane vaataja sealt enam ei leia. Võib arvata, et kaheksakümnendate keskel, kui see Silvia Rannamaa „Kasuemast“ inspireeritud linalugu rohkelt tähelepanu pälvis, vapustas filmi vägivaldsus paljusid. Lastekodu pesuruumis kaklevad õnnetu saatusega tüdrukud on kahtlemata hoopis häirivam vaatepilt kui Paunvere jõe ääres saksa jõmmidega aatelist taplust pidavad Kentuki poisid.
Polegi vahet, kas lugu hüljatud lastest leiab aset kuuekümnendatel, nagu Rannamaa jutustuses, kaheksakümnendatel või 21. sajandi teisel kümnendil. Probleemid säilivad samal kujul. Kui „Naerata ometi“ valminuks aastal 2012, näeksime ekraanil lihtsalt rohkem verd, ilmselt ka välkuvaid noaterasid, oksendavaid joodikvanemaid ja ohtralt paljast ihu koos ühe pornograafiasse kalduva seksistseeniga Mari ja Robi (või siis Tauri) vahel. Ent Leida Laiuse ja Arvo Iho ühine teos mõjub endiselt kõnekana. Moodsale filmile omaste ekspressiivsete liialduste asemel näeme psühholoogilist pinget. Ja kõik see, mis jääb ütlemata-näitamata, mõjub vägevalt. „Naerata ometi“ andis nõukogude läppunud õhus hääle lastekodu asukatele.
Tänapäeval ei ole enam lastekodusid, nüüd räägitakse ametlikus kõnepruugis asenduskodudest. Suurtest teedest ja suurest kärast eemal seisev Tilsi, kus film üles võeti ning mis praegu püüab pilku moodsa külastaadioniga, milletaolist pole paljudes linnadeski, annab vanemateta lastele endiselt pelgupaika. Ühel või teisel põhjusel orvuks jäänud lapsed otsivad samuti kohta elus, olles sunnitud oma unistusi püüdma ehtsa kodusoojuseta. Raske on mõõta inimese hinges haigutavat lünka, mille on sinna jätnud puuduvad vanemad.
Sageli kujutletakse lastekodulapsi depressiivsete, üksildaste ja äärmiselt tagasihoidlikena. Vahest liigagi sageli. Kuid oma tutvusringkonnast näidet tuues võin öelda, et ka orvuna sirgunud lapsest võib saada õnnelik pereinimene, kes kasvatab järeltulijaid turvalises kodusoojuses, millest ta ise ilma jäi. Inimene, kelle kohta võib häbenemata öelda, et ta on tööalaseltki edukas. Mälestused varakult lahkunud emast ja viinakuradi sarvede otsa sattunud isast ei kao, isegi kui sinikad paranevad ja solvangud ununevad. Leevendavaks palsamiks on siin aga inimlik siirus, hool ja ausus.
„Naerata ometi“ on üks neist filmidest, mille lõppedes tahaks kangesti teada, mis tegelastest edasi saab. Mis võis saada filmi-Marist? Me ei tea sedagi, mis sai raamatu-Kadrist. Hulkur Rasmus Lindgreni samanimelisest raamatust leidis pärast mitmeid seiklusi päris oma kodu. Nõnda jääb üle loota, et ka Mari, Kadri ja tema saatusekaaslased jõuavad viimaks koju.
Midagi naeratusetaolist virvendas sellel hommikul minust läbi, kuigi ma oleksin valust ulguda tahtnud. Armastus äratas selle minus, ja ma tajusin selgesti, kuidas elu hakkas mulle juba oma esimesi teadlikke ülesandeid andma…
