Läinud nädalavahetusel ilmus Postimehe AK-s kaks usutlust ja üks arvamuslugu, kus ühel või teisel moel toonitati empaatia vajalikkust ning muretseti inimliku kaasatundmisvõime hääbumise pärast. Üks neist oli J. K. Rowling, kes oma uut, sedapuhku täiskasvanuile kirjutatud romaani tutvustades märkis: „Kaasatundmisvõime asemel kipume teiste üle kohut mõistma, kuigi me ei peaks seda tegema, sest me teame neist liiga vähe. /…/ Ma arvan, et paljude probleemide taga on empaatiapuudus, ja olen arvamusel, et see lõhub meie ühiskonda.“
Keerame lehte – ja sisuliselt sedasama nendib akadeemilisemast vaatenurgast California ülikooli teadlane Mare Taagepera: „Psühholoogiline „radar“ peab töötama ehk teisisõnu on vaja empaatiat arendada. Hädaoht demokraatiale või konsensuse saavutamisele ehk kõigi inimestega arvestamisele võib tekkida, kui konsensust ei otsitagi.“
Keerame veel lehte – ja seal räägib teine California ülikooli teadlane (!!) Alan Fiske vägivalla olemust lahti seletades samuti empaatiast, ehkki seda sõna ta otseselt ei nimeta. Fiske mainib Steven Pinkeri kirjutistele toetudes, et „kirjaoskus suurendab oluliselt inimeste võimet näha asju teiste inimeste vaatenurgast: romaanide lugemine, filmide vaatamine ja muu selline on inimestele õpetanud asetama end teiste inimeste nahka. Ka meedia on abiks, pakkudes näiteks videoid olukordadest, kuhu inimene muidu ise ei satuks.“
Empaatia mõiste on viimastel kümnenditel seoses inimõiguste arenguga usinamalt käibima hakanud, kuid kaasatundmisvõime kuulub olemuslikult juba ürgaega. Põhimõtteliselt on kõigi suuremate usundite vundament valatud empaatiast. Jeesus käskis oma järgijatel armastada ligimest nagu iseennast. Buddha õpetuses on kaastunne oluline värav teel valgustuse poole. Ka Muhamed rõhutas barbaarsusesse kalduvate araablaste koletusi nähes, kui oluline on aidata teist inimest, eriti endast väetimat, vaesemat, õnnetumat. Kuhu see kaastunne siis ikkagi kaob? Miks nüüdki empaatia puudumist nii tihti esile tõstetakse?
Rowling arvab, et praeguses ajas on empaatiakriisi põhjustanud masu, Taagepera viitab Eesti näitel hoopiski inimvaenuliku punaterrori tagajärgedele, Fiske käsitleb kaastunde puudumist kui traditsioonist lähtuvat viisi panna vägivaldselt paika ühiskondlikud suhted. Lühike kokkuvõte mahub seega ühe sõna sisse: isekus. Kaastunne ja isekus on vastandid, inimese iidsed magnetpoolused.
Kui inimene seab universumi keskpunktiks enda ja elu ülimaks eesmärgiks isiklikud vajadused, mõranebki võime teistele kaasa tunda. Oma särk on mõistagi ihule kõige lähemal ja oma mure kõige mustem, kuid võimetus näha ilmaruumi läbi teise inimese silmade toobki kaasa tormakad hukkamõistud, õõnsad eelarvamused, raskemal juhul umbusu kõigi ümbritsevate kaaskodanike vastu. Sealt ei jää enam kaugele paranoiline usaldamatus, hirm ja viha. Lõpuks jääb isekale vaid üks suhtekorralduse viis: vägivald.
Maailmale ja teistele inimestele avatud inimene ei saa olla läbinisti isekas. Häid ja rahumeelseid suhteid õnnestub hoida vaid sellel, kes suudab peale kohtumõistmisele ka mõista. On vaja suhelda – lubada võõraid mõtteid enda sisse, tundugu see nii õudne kui tahes. Nõnda saab võimalikuks mõistmine, nõnda selginevad piirid õige ja vale vahel.
Mida siis teha sel raskel ajal, kui sendid lausa sulavad käes ja iga siiras naeratus näib pilkena? Nagu eelpool juba mainiti: lugege raamatuid, vaadake filme. Jalutagem aeg-ajalt kellegi teise saabastes, et tunda selle maailma mitmekülgsust. Erinevad mõtted, unistused, elulaadid ja käekäigud, mida loometeosed meile pakuvad, rikastavad vaimu ning raiuvad hädavajalikke aknaid nendesse elevandiluust umbsetesse tornidesse, kuhu inimesed end kehvadel aegadel sulgevad. Meie sajad rahvaraamatukogud on tulvil tuhandeid võlupärleid, mis teevad igaüht natuke õilsamaks – ja seda täiesti tasuta.
Kuidas tekib headus?
