Hiljuti leidis Põlvamaal ühe nurjatu nimega külakeses, sääl vana postitee veeres enesele koha mõtlik-tõtlik rändur, Ihamaru ahasveerus. Skulptor Mati Karmin on kinkinud Eestimaale järjekordse sõnumiga monumendi, mis paigutub vabalt samasse ritta, kus seisavad juba Juri Lotmanile pühendatud omapäraselt sürrealistlik mälestusmärk, Tartu turuhoone kõrval ruigav priske notsu ja mõistagi ajatut nooruslikku armuõndsust põlistavad Suudlevad Tudengid.
Kuid peatugem hetkeks sel postiteel ja vaadakem toda rändavat meest, kel mütsilätu silmil, paun tähtsa korrespondentsiga üle õla ja vägev roigas sammu kinnituseks käes. Keda ta meenutab? Kas pole see mitte toosama Perno Postimees, kes 155 aastat tagasi maarahva eestlasteks teretas? Või hoopis Tartu Toomemäel nukralt palja kirikuskeleti kõrval hetkeks peatunud Kristjan Jaak? Ehk kübeke mõlemast… ja igast inimesest? Eesti kirjanduse silmapaistvad rändajad väärivad jälgimist ja mäletamist. Nipernaadi, kes vürtsitas oma rännuteel kohatud naiste elu magusate muinaslugudega; Ekke Moor, kes pidi pool ilma läbi rändama, et leida iseennast; rahutust südamest liikvele piitsutatud rändurid Ernst Enno luules, kes väsimatult otsivad – ikka kodu, õnne, rahu ja muud hääd, mida elu ju pakkuma peaks (Igavene rändaja). Ja muidugi Juhan Liivi üksiklane, kes tuli linnast. – Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane. Betti Alveri sule alt paisunud tuulelapsed uitavad endiselt ringi, lendavad üle aegade Assamalla, üle Kääpa ja Künnivao. Kõigil neil on oma sõnum, nõnda on nemadki postiteelised.
Hiina vanasõna ütleb, et kõik teed sünnivad kõndimisest. Edasi liikuma peab, lihtsalt peab, sest kes liigub, see püsib elu juures – elu kannul ja kukil. Ühel või teisel põhjusel on ikka rännatud, harva ilma sihita. Sõnum paunas võib olla vahest väga oluline, tulevikku loov kirjasõnake, kuid postivedaja tragöödia seisneb selles, et ta ei saa alati teada, milliseid sõnumeid ta edasi kannab. Me rändame oma teel, punktide A ja B vahel, kaasas tundmatu geneetiline kood, roosale krepile kribatud soovunelmad, pärgamendile maalitud tahteavaldused ja paks patakas koltunud kirju, mille esivanemad meile on kirjutanud. Kellele need kõik lähevad? Eks Toonela ametnikele, küll neil jätkub mahti lugeda ja arutada. Rändaja asi pole pead murda, mida tema kandam väärt on. Hoidku vaid jalg sellel teel, mis tema ette pandud.
