Igaüks teab, et Zayn on kõige targem, Niall kõige stiilsem, Louis kõige naljakam, Harry kõige nunnum ja Liam kõige romantilisem. Kes matsule pihta ei saanud, pole kindlasti directioner. Kui siin maamunal leidub tõesti keegi, kellel on 2010. aasta X-Factor vahele jäänud (kultuuritud matsid!), siis olgu neile teadmiseks, et One Direction on praegu kirkaim poistebänd siinpool Linnuteed, kümnete miljonite fännide ihaldusobjekt ja paranähtus, mis netipiraatide ponnistustele vaatamata suutnud paari aastaga maha äritseda üle tosina miljoni plaadi.
Kui veel tsipake plaatidest rääkida, siis tänavu on põhjust tähistada üht kuldset juubelit – Biitlid andsid 50 aasta eest välja oma esimese hittsingli "Love Me Do" ning panid sellega maha olulise suunatähise popkultuuri ajaloos. Liverpooli poiste pöörase menu tõttu hakati kõnelema briti muusika invasioonist Ameerikasse ja näib, et One Direction jätkab sama traditsiooni.
Pahad poisid, kanepisuitsust ja viinaaurudest pilves rokikutid ja muud taolised elukad on vähemalt mõneks ajaks küüditatud popkultuuri provintsi, kuulutatud lindpriideks, imagoloogiliselt asotsiaalseks elemendiks. Jah, eks ilusad, superhead, kiiskavvalge hambareaga poisid ole ikka nendega kõrvuti eksisteerinud, tuksutades järjepannu teismeliste tüdrukute kirglikke südameid. Beach Boys, Backstreet Boys ja kes nad kõik on olnud. Kuid mida see õigupoolest tähendab?
Nooruspäevil elatakse läbi terve spekter erinevaid emotsioone, tarbitakse iidoleid ja kombatakse piire. Küllap kuulub ka iga naise neiupõlve dilemma "Hea või paha poiss?". Pahadel on ju teatud geneetiline eelis. Nad saavad, mida tahavad, neis on jõudu, pulbitsevat testosterooni, mille hõngu tunneb iga õige naine juba viie sammu pealt ära. Seda tüüpi mehi esindavad nüüdses neiukultuuris näiteks "Videviku" vampiirid ja libahundid. Teises ääres tabab pendel nunnupoisse, nagu Bieber või 1D. Nad ei pinguta lihast, küll aga häälepaelu. Nad on puhtad ja karsked, pestud ja kammitud, isegi jehoovatunnistajad tahaks selliseid misjonäriks.
Aga ilma irooniata – me vajame laulvaid nunnukaid, kes näeksid välja nagu läikimahõõrutud hõbelusikad ja maitseksid otsekui karamellis veeretatud suhkrukuklid. Halastamatus meelelahutusmaailmas on nende missiooniks toimida moraalsete majakatena ning pakkuda positiivset eeskuju ka poistele. 1D on "turvaseks ohtlikel aegadel", nagu sõnastas tabavalt kriitik Neil McCormick.
Vahest on One Direction liiga ilus, et olla tõsi. Või tõsiseltvõetav. Kuid fännid ei eksi. Kuni 1D laulab noorusest ja armastusest, võivad directioneride vanemad rahulikult magada. Juhtumisi on kutsusilmsed poisid oma edu kuldvõtmekese ka laulu sisse peitnud:
I know we only met but let's pretend it's love
And never, never, never stop for anyone
Tonight let's get some
And live while we're young
