Vanarahva jaoks tähendas mihklipäev olulist punkti aastaringis. Mihklipäev või kasupäev, nagu maausulised seda nimetavad, oli lõikuspüha, pralle ja pruuli aeg. Vaadati üle, mis salve ja sahvrisse sai kogutud, tehti käkke ja kakke, lõõritati leelot ja trambiti tantsida. Suilised pääsesid sel päeval kohustustest priiks ning karjased asusid kooliminekuks viisakamaid pastlaid vuhkima. Oinastel polnud enam pikka pidu, küll aga inimestel. Mihklipäevast algas vanarahva pulmahooaeg, sest kes too ikke nõnna ullike on, et kibedal tööajal hakkab tanu alla kippuma!
Peaingel Miikaeli järgi nime saanud tähtpäeva on pühitsetud suurte pidudega mitmel pool Õhtumaades. Mingil määral seostub mihklipäev sügisese pööripäevaga, ühe olulise pöörangu ajaga. Miikael, kelle tiibu katsid taevaste vägede ülemjuhataja pagunid, sai kristliku legendi järgi jagu kõrgist inglist Luciferist, kes upsakuse eest maa peale heideti ja seal enesele saatana sarved kasvatas. Miikael võttis sisse koha inimlike pühakute reas, olles muide ka Eestis üks menukamaid kohapühakuid. Kihelkond Lääne-Eestis kannab ju Mihkli nime, kõnelemata väiksematest küladest ja Miikaeli nimel pühitsetud kirikutest.
Lärmakas praasnik juhatas sisse vaikse hingedeaja. Kuid egas esivanemaidki mihklipäeval viina- või õllesortsust ilma jäetud. On teada, et 17. sajandi lõpus peeti Urvastes mihklipäeval kalmuaias joomingut surnute mälestuseks, mis polnud tol ajal kindlasti mitte juhuslik joodikute temp, vaid taotluslik, süstemaatiline komme, mille levila ulatus peaaegu üle kogu Eesti. Elavad ja surnud moodustasid vanarahva jaoks ühise kogukonna. Surnutega tuli hästi läbi saada, sest nende tegevusest Manala mail sõltus siinne viljasaak ning karjaõnn.
Ühes aegadega muutuvad kombed ja praeguseks on iidne suur pidupäev sootuks unustatud, vaid nimepäevalistel Mihklitel-Mikkudel oleks põhjust toobrit tõsta. Üleüldine linnastumine ja sellest johtuv elulaadi muutus on mihklipäeva traditsiooni hävitanud. Tibusid ei loeta enam sügisel, vaid pigem varasuvel, mil algab puhkuste periood. Jaanipäevgi on kardetavasti säilinud üksnes seetõttu, et see langeb kokku Võidupüha ja koolilõpetustega, kuuludes seega suviste grillipidude sarja. Kellel olekski enam põhjust lõikuspüha pidada, kui isegi sellised delikatessid nagu kurgid ja tomatid, millest me esivanemad ei osanud unistatagi, aasta läbi poelettidel kükitavad? Pisike avatud maailm ei lase rahvuslikel traditsioonidel jätkuda. Praegu me veel ei tea, millised olulised tähtpäevad on saja aasta pärast kasutuks muutunud.
