Tänu on võlg, mis tuleb tasuda. Nüüd on tasumise tund käes. Hingedeaeg peaks ju olema see aeg, kui headele hingedele – elavaile ja surnuile – pikka tänumeelt näidatakse. Minu hing on tänust raske nagu säärane vitstest punutud korv, mis rabast tulles magusate murakatega täidetud. Mis siis muud, kui kostitada värske murakamoosiga neid, kes on mu raamatuid kiitusega paitanud.
Ma tahaksin tänada järgmisi inimesi: Raigo, Priit, Marge, Kristjan, Svea ja Teele. Ma ei tunne teid küll isiklikult, kuid mul on ütlemata hea meel, et te mulle Facebooki kirjutasite või koguni oma seinal mu raamatute kohta arvamust avaldasite. Taolist tagasisidet on meeldiv saada – näha, kuidas aju ja südame küljest lahti rebitud ning tuulde puistatud sõnad enesele tiivad kasvatavad ja oma elu elama hakkavad, siia-sinna rännates õigesse kotta satuvad, kus neid soojalt vastu võetakse. Sõnadest sünnivad uued sõnad ja sugugi mitte kõik neist ei muutu lödiseks lobaks. Mõnel on ka hing, see tähendab mõte sees.
Kui need kaks väga vastandliku iseloomuga kirjutist – „Kaljud ja kameeleonid“ ja „Päikseta paradiis“ – ühise nimetaja alla viia, siis olgu selleks inimlikkus. Aga inimlikkuse tunnuseks on kõige ilusa ja sileda kõrval ka õigus teha vigu, vihata, kurvastada ja kaotada lootus… et see siis uuesti leida. Ainult lootusega võib sulesepp üles sulatada alalõpmata jäätuvat inimlikkust. Ma tahaks uskuda, et neis lugudes, mida olen vestnud, pulbitseb tõesti inimlik hing. Ja pealegi armastusväärne hing.
Seda ei juhtugi nõnda sageli, et autor ja lugeja satuvad ühele lainepikkusele. Kuid kui see tõesti niiviisi läheb, algab kosmiline kommunikatsioon. Autor ja lugeja kohtuvad raamatus, kõneldes teineteisest ja iseendast. Lugeja lisab alati raamatule midagi juurde ning autor võtab selle tänulikult vastu kui kasumiprotsendi kapitalilt.
Tõepoolest. Rõõmustav on olla loetud ja mõistetud. Aitäh!
