„Ma olen nii üksi…“

Loomariigist võib leida laias laastus kaht sorti elukaid: need, kes söövad ja need, keda süüakse. Ühed on kiskjad, teised taimetoitlased. Üksiklased ja karjaloomad. Siiski näib, et õige vähesed isendid kuuluvad kiskjaliste hulka, rohkem on sotsiaalseid loomi, kes otsivad karja seest turvatunnet – sest nad on kergesti haavatavad. Inimühiskonnas kehtib sama seaduspärasus.

Vahest ei tohikski ma üksinduse teemal iitsatada, sest kuulun ju pigem karude ja nugiste tsunfti, kes tahavad teistest sõltumatult oma territooriumil jahti pidada ega ütle teps mitte igale sissetungijale rõõmsalt „mää!“. Kuid enda ümber ringi vaadates pean ikka ja jälle hämmastusega nentima, kui rängalt mõnele inimesele üksiolek mõjub. See, mis tähendab üksiklasele vabadust, on karjaloomale vangla. Ja nõnda ma siis imestan: kust sugeneb üksinduse kõrvale üksildus? Isegi siis, kui selleks pole näiliselt ainsatki põhjust!

Maailm pöörleb mõnusa vurinaga. Sõnad, mis sisaldavad kasulikku või kasutut teavet, liiguvad Austraaliast Austriasse ja tagasi kiiremini kui välk. Kõikvõimas internet loob selleks ideaalse eelduse ning ühendab inimesi kogu planeedil. Keegi justkui polegi enam üksi. Me oleme pidevalt nähtaval, meid märgatakse, meiega arvestatakse – sellise mõtteviisi aluseks on massikommunikatsioon oma erinevates vormides. Sideoperaatorid pakuvad järjest soodsamaid kõnepakette, tasuta lobaminuteid ja hüper-nuti-vidinaid, kõikjal piiksuvad SMS-id ja MMS-id, meil on Twitter ja Facebook… ja kõikvõimas üksindus kogu selle kupatuse kohal kurja džinnina hõljumas. Maal sibab miljonitel ruutkilomeetritel miljardeid inimesi… ja ometi on nad üksi. Keegi vajab kedagi, kõik vajavad kõiki. Õhust, veest ja kimbust päikesekiirtest jääb väheks. Inimene vajab inimest. Kasvõi vihkamiseks! Kogu aeg, alati, igavesti!

Üksindus võib olla nii füüsiline kui vaimne. Kes on ümbritsetud suurest hulgast sõpradest, pole veel pääsenud üksildusest. Ta lävib kaaslaste ja kolleegidega iga päev, tema kohalolekut märgatakse, temast peetakse lugu, kuid ometi ei mõisteta tema olemust, püüdlusi, eesmärke – vähemalt mitte tervikuna. Teda peetakse sõbraks ning ta täidab ka ise sõbra rolli, kuid igas teises olukorras või tõsisema probleemi küüsis on ta ikka üksi. Jääb vaid küsida: miks? Ons põhjus ühiskondlikus vaimulaadis, mis käsib püüelda aina kõrgemale ja kaugemale pühade individuaalsete sihtide poole ning seda ikka kiiremini ja agressiivsemalt? Teistega arvestamine pole alati moes. Uppuja päästmine on tema enda probleem. Nõnda tekibki olukord, kus mängu sekkub vaimne üksindus – nimetagem seda üksilduseks. Suhtlemisvabadus ei too endaga automaatselt kaasa inimlikku mõistmist ja sellest on kahju.

Mis aga füüsilisse üksindusse puutub, siis mina pean seda pigem õnnistuseks kui needuseks. Miks üksiolekut nii hirmsasti kardetakse? Kas siis tõesti ei aduta, et üksindus tähendab võimalust olla vaid iseendaga, vaadata sügavale oma sisemusse? Sättida rahulikult ritta tähtsad ja tühised asjad, vabastada end ballastist, mis elurajal kulgemist takistab. Parimad romaanid, sümfooniad ja akvarellid sünnivad endiselt üksinduses. Kirkaimad plaanid ja unelmad samuti. Moodne tehnoloogia, mis loob mulje, nagu oleks elu mõte vaid ühenduses, vahenduses ja suhtluses, on murendanud harjumust omaette olla ja mis veel hullem – halvanud üliväärtusliku võime iseendasse vaadata. Ja iseendaga ära leppida.

Kui ma „Päikseta paradiisi“ kirjutasin, mõtlesin üksinduse peale väga palju – kuni ajud aurama hakkasid. Nõnda sõnastasingi oma üksindusefilosoofia, mis kristalliseerunud kujul kaante vahele sai. Üksindus pole isiklik saamatus ega põrgulik karistus. See on suur võimalus. Jah, üksildus võib olla probleem, kuid seegi on sitt, mida saab väetisena kasutada. Tuleb see lihtsalt viljakandvale põllule puistata! Ainult üksi olles ja iseendale ausalt otsa vaadates jõuab inimene selgusele, kes ta tegelikult on ja kuhu ta minema peab.