16. mai 2024

Miks mulle meeldib valetada?

Väljamõeldise arvustamine on mõttetu


Valetan peaaegu iga päev, lusti ja mõnuga. Mis see raamatute kirjutamine siis muud on, kui valetamine. Kirjutan sündmustest, mis pole kunagi toimunud ja inimestest, kes pole kunagi elanud. Ilma luiskelugudeta oleks elu tapvalt igav.

Kõik valetavad, aga ainult poliitikud ja kirjanikud saavad selle eest raha. Näitlejad ka. Nad teesklevad laval ja ekraanil kedagi teist ning kui nad teevad seda hästi, kostitab rahvas neid valjude kiiduavaldustega. Inimesed tahavad, et neile valetataks.

Kui poliitik jääb luiskamise ja petmisega vahele, tehakse talle küll avalikult häbi-häbi, aga valitakse järgmine kord ikka tagasi soojale kohale. Kes siis tahab kuulda, kuidas talle tõtt räägitakse? Tõde on sageli vastik, tüütu ja banaalne. Aga kui Kallased-Helmed valetavad, näitab see, et neil on kujutlusvõimet, pea lõikab, suu suitseb, järelikult: hästi paneb! Valevorste hinnatakse kõrgelt juba ainuüksi seepärast, et nad juhivad meie tähelepanu kõrvale hallist reaalsusest, kus puuduvad imed ja üllatused. Valetades on aga kõik võimalik.

Pixabay

Valetamine on niivõrd tavapärane, et ausust peetakse juba hullumeelsuseks. Seetõttu ei saa ka loovisikud otse tõtt rääkida, nad peavad oma tõe peitma salakirjadesse, kasutama kujundeid, koode, trikke ja vigureid, kahe sõnaga: kunstilisi võtteid.

Kirjanike ja poliitikute valskustel on siiski üks kosmiline vahe: poliitikud valetavad erakonna, kirjanikud inimkonna huvides. Illusioone luues esitab loovisik publikule olulise küsimuse: mis on nende illusioonide taga? Vastused peavad sündima lugejas endas, looja ei saa neid ette anda, see oleks tarbetu. Ohjeldamatult valetades aitab kirjanik lugeja tõele lähemale. Kui valetamine ületab kriitilise piiri – olgu see nii kaugel kui tahes –, ilmub horisondile viiluke tõde.

Kuna tõde on sageli nii tavaline, tuleb ta eriliseks valetada, et teda märgataks. Lihtne sirgjooneline tõekuulutus ei huvita suurt kedagi, plakatlikud deklaratsioonid liigituvad propaganda valdkonda. Kirjanikud, nagu teisedki loovinimesed, peavad seetõttu üksjagu vaeva nägema, hämama ja vassima, et mitte jääda tühipaljaks propagandistiks.

Tahtsin hiljuti arvustada üht raamatut, mis mind väga kõnetas. Ometi ei osanud ma seda teha, mingi blokk tuli ette. Korraga taipasin: kogu see raamat, nagu tuhanded teisedki, on ju üksnes kirjaniku fantaasia vili, puhas väljamõeldis, mis ei väärigi arvustamist. Valetamise kui akti võib karmilt hukka mõista, kuid valede sisu üksipulgi kritiseerida on täielik mõttetus. Ei saa ju öelda, et kirjanik valetab valesti. Lollus! Ta valetab nii, nagu oskab. Kui ta valetab usutavalt, vääriks ta justkui kiitust, aga kuidas sa kiidad valevorsti? Kas see pole ebamoraalne, isegi kui tema eesmärk – aidata lugeja lähemale tõele – on üllas?

Ka inimkonna nimel valetamine on egoistlik tegu. Kõik kirjanikud kuulutavad isiklikku tõde, nad on õilsast pealispinnast hoolimata egoistid, kellele läheb inimkonna käekäik korda ainult enda hüvangut silmas pidades.