Kus Keskmaa õigupoolest asub, ei tea keegi. Ometi on paljud seal käinud, kääbikutega juttu puhunud, päkapikkude ja haldjate toimetusi pealt vaadanud, trollide ja orkide eest pagenud… Nõnda minagi. Ma pole Tolkieni-fänn, kuid tema loodud maailm, millele tänapäevane filmitehnoloogia on andnud unustamatu vormi, kütkestab ja vaimustab. Keskmaalood on paljudele südamesse pugenud, sest nad näivad tuttavlikuna ja tuttavlikud on nad seepärast, et voolavad välja tollestsamast inimkonna ühisest alateadvusest, kust müüdid ja muinasjutudki.
„Sõrmuste isanda“ triloogia seadis fantaasiafilmide lati väga kõrgele. Vahest olekski rumalus võrrelda „Kääbiku“ lugusid tema eelkäijaga. Mastaabid on liiga erinevad. „Kääbik“ on kirjutatud ikkagi lastele ning selles puudub „Sõrmuste isanda“ apokalüptiline meeleolu. Paraku tuleb aga minulgi liituda üleilmse nurisejate kooriga, mis laulab laulu „Milleks kolm filmi?!“ Head lugu võib muidugi pikalt jutustada, kuid kääbikuloo lõputus venitamises ei ole näha muud, kui Ameerika filmitööstuse kommet rahalehm surnuks lüpsta. „Harry Potteri“ ja „Videviku“ sarjade viimased raamatud ei mahtunud ühte filmi ära – arusaadav. Kolm peaaegu kolmetunnist linalugu vaprate päkapikkude sõjaretkest kurja lohe vastu on aga liig mis liig.
Rohked Tolkieni raamatule tehtud täiendused võivad tulihingelisemaid „Kääbiku“ austajaid pahandada, kuid eks tänapäeva vaataja maitsele ja ootustele ole tarvis ka vastu tulla – soolise ebavõrdsuse leevendamiseks tuleb lisada näiteks meeldejäävaid naistegelasi, kellele Tolkien oma sulge kulutada ei tahtnud. Just korralikult väljakujundatud ja -mängitud karakterid hüvitavadki venivast tegevusest tingitud ebakohad. Ekraanil askeldav pisirahvas mõjub oma vahetus armsuses ja siiruses magnetjõuna, mis tõmbab vaataja otse seikluste epitsentrisse.
Kõrgfantaasia ei kuulu mu lemmikžanride hulka, sest selle tegevus paigutatakse määramatusse aega ja kohta – „oli kord seitsme maa ja mere taga…“. Seetõttu on mulle teised Peter Jacksoni käe all valminud filmid, nagu „The Frighteners“ või „The Lonely Bones“, mis flirdivad vaimukal viisil tegelikkusega, olnud rohkem meeltmööda. Samas annab ajaline ja ruumiline määramatus kõrgfantaasiale allegoorilise mõõtme. Kui ma kümmekond aastat tagasi „Sõrmuse vennaskonda“ vaatamas käisin, hakkasin mõtlema, et kääbikud on ju nagu eestlased! Miks ei võiks „Sõrmuste isand“ olla mõistulugu sellest, kuidas Eesti rahvas oma iseseisvuse eest võitles? Harmooniline Kääbikla on ju väga sarnane Eestile. Sõrmus, mille Frodo ja Sam Mordorisse peavad viima, kujutaks sellisel juhul kommunistlikku ideoloogiat, mis moondab sellega kokkupuutunud kääbikud Guglunki-sarnasteks värdjateks. Suur kõikenägev KGB silm, stalinlik Saruman ja punaarmeelaste moodi mäekollid takistavad vabadusepüüdlusi, kuid kääbikud jäävad enesele kindlaks. Puuduva füüsilise vägevuse korvavad nad tarmukuse, kavaluse ja tahtejõuga. Ehkki Tolkien on „Sõrmuste isanda“ puhul eitanud totalitarismi allegooriat, elavad jutud ikka jutuvestjast sõltumatut elu. Ja seda ei saa keegi keelata.
Mis võiks olla sellisel juhul „Kääbiku“ sõnum? Vapruse ja sõpruse ülistamisest ei pääse üle ega ümber. Ja alati on kusagil mõni vastik Smaug, kes meie pisikest Kääbiklat ohustab. Väikesed rahvad peavad kokku hoidma, oma asja ajama, kõvasti häält tegema. See on ellujäämise pant, et jõuda sinna… ja tagasi.
Kui Keskmaal algas inimeste ajastu, kolisid kääbikud Eestisse ning kaevasid sinna oma uued urud. Suurtest seiklustest vapustatud päkapikud emigreerusid aga Lapimaale. Võlur Gandalf otsustas saua varna riputada ja läks päkapikkudega kaasa, et põhjapolaarjoone taga rahulikku pensionipõlve pidada. Vaid kord aastas teeb ta maakerale tiiru peale, et vaadata, kas kõik trollid püsivad ikka vagusi, ja külvata samal ajal lapsed kingitustega üle. Muide, tänapäeval eelistab Gandalf esineda pigem Jõuluvana nime all.
